8 lihtsat viisi, kuidas toetada last lasteaeda või lastehoidu minekul. 

Lastehoidu või lasteaeda
Lastehoidu või lasteaeda

8 lihtsat viisi, kuidas toetada last lasteaeda või lastehoidu minekul.

5 minuti lugemine. Täiendatud 3.08.2023.

Loo autor on kolme väikelapse ema Mariliis Lukk ning lugu on kirjutatud “Lastehoidu või lasteaeda – kuidas toetada lapse kohanemist muutustega” veebinari põhjal.

Esimene eemalolek 

Iga ema teab seda tunnet, kui lapse elus esimest korda lastehoidu või lasteaeda viima peab. Peale lapsevanema enda tunnete ja emotsioonide kontrollimise on oluline ka vanemal endal päriselt aru saada, mida ta peaks tegema, et lapsele oleks kohanemine kõige valutum.

Vanemad saavad väga palju ära teha juba enne seda, kui laps läheb lasteaeda. Näiteks käia eelnevalt lasteaiaga tutvumas või rääkida lapsele, et mis koht see lasteaed on ning mis teda seal ees ootab. Järgnevalt jagan Sinuga 8 lihtsat viisi, kuidas last toetada lasteaia ja -hoiu teekonnal, millest ning ka paljust muust rääkisime põhjalikumalt eelpoolnimetatud veebinaril. 

  • Püüa järgida sama päevakava, mis lasteaias. 

Suvi on küll puhkamise aeg, kuid mõnel lapsel võib lasteaiaga kohanemine võtta rohkem aega, eriti juhul kui teie päevakava ja graafik on totaalselt erinev lasteaias käimise päevakavast.  Jah, ärkama ei pea kell 7 nagu tavaliselt (sõltub teie pere ärkamisajast), kuid kui õhtune magamaminek venib väga pikale ning hommikune ärkamine väga pikale, siis on uuesti lasteaeda minnes lapsel keeruline harjuda ning see võib tekitada lisastressi. 

Soovitavalt harjutage igapäevaselt kasvõi 15 minutit varem magamaminekut teie tavalisest suve graafikust ning samuti proovige ärkamine tuua iga päevaga 15 minutit varasemaks. 

Toidu osas, kui Sinu lapsel on talumatust või allergiaid, siis uuri enne lasteaia personalilt, kuidas on võimalik lapsele sobivat toitu pakkuda. Keelduda nad eritoidust ei tohi, tuleb leida lahendus. Kuid siinkohal on oluline teada, et enamustes lasteasutustes on vajalik ette näidata tõend lapse allergiate kohta. Seda tasub samuti enne uurida. 

  • Rääkige lasteaiast alati positiivselt ja rõõmsalt. 

Sinu hääletoon ja see kuidas sa lasteaiast ning õpetajatest räägid on väga oluline. Lapsed tunnetavad meie ärevust ja muret, seega kui Sina muretsed ja näitad oma ebakindlust tugevalt välja, siis annab see lapsele signaali, et see on tõesti midagi, mida peab kartma ning laps võib samuti ärevaks muutuda. 

Me ei saa kõigile meeldida ja kõik inimesed ei meeldi ka meile. Kui Sul on selline suhe lasteaiaõpetajaga või on lasteaiaga erimeelsused, siis mõistlik on neid teemasid arutada nii, et laps ei kuuleks. Talle pole vaja lisatressi selle näol, et Sinul on mingi lahkheli õpetajaga või lasteaiaga. Proovi lahendada need teemad ainult täiskasvanud omavahel ning last mitte sellesse segada.

  • Looge positiivsed hommikud. 

Et hommikul ei oleks kiirustamist ega rahmeldamist, märksõnaks on positiivne start. Ma mõistan, et ajaline surve Sulle tekitab pinget ning tahaks, et kõik käiks nagu kellavärk – ärkamine, hambapesu, riidesse, sööma ja lasteaia poole sõit, kuid mida enam Sina kiirustad ja proovid nö. kontrolli alla saada, siis seda suurema tõenäosusega tekib lapsel tõrge ja vastupanu ning tulevad “ootamatud jonnihood.”

Soovituseks Sulle, et tee võimalikult palju toimetusi eelneval päeval ette ära. Nt. pane (lase lapsel valida) lasteaia riided välja, paki kott kokku ning pane hommikusöögi asjad valmis nii, et saad need hommikul lihtsalt võtta. 

Kõige olulisem on minu arvates see, et selleks ajaks kui lapsed ärkavad, peaksid Sinul olema kõik toimetused tehtud ning saad 100% keskenduda lapsele ja teile rõõmsa ja positiivse hommiku kujundamisele. See võib tähendada varem ärkamist, kuid asi on seda väärt ning ajaline võit suur. 

Anna endale ka aru, et päevad pole vennad ning kui ongi keeruline hommik, siis pahandamine ja tülid hommikul ei aita kedagi. Püüa jääda nii rahulikuks kui võimalik ning mõista last, et ka temal võis olla keeruline öö ja ehk ta ongi väsinud. 

Sama põhimõte kehtib tegelikult ka õhtute kohta – lapsele järgi minnes varu aega ja kannatust ning ole positiivne. 

 

  • Võimalusel tee lapsele nädala sees vabu või lühemaid lasteaiapäevi. 

Kas Sa oled märganud, et tegelikult on meie mudilased ja väikelapsed väga suure pinge all, sest nende “tööpäev” on pikem kui meie oma. Meie ju viime hommikul lapsed lasteaeda enne meid ja toome nad pärast meie enda tööpäeva. Meie traditsioonilise 8h tööpäeva asemel on meie pisikestel isegi 9 tunnised lasteaiapäevad. 

Saavad ju koolilapsed suvel ligi 3 kuud puhkust, lasteaialapsed kõigest 1 kuu. Jah, mõistan, et niikuinii on keeruline praegune süsteem, kus vanemad nii palju puhkust ei saa ja polegi lapsi kuhugi panna, kuid see on mõne teise korra teema.  Väikelapsele on ka suures grupis viibimine väga väsitav. 

  • Lapsele järgi minnes jälgi teadlikult oma meeleolu ja anna lapsele aega.

Väga kurvaks teeb mind, kui kuulen, kuidas vanemad tulevad oma paha tuju ja väsimusega lapsele järgi ning kiirustavad last tagant “õiendades” ja pragades ning ehk on isegi ühe silmaga telefoni piiludes. 

“Miks Sa nii aeglane oled?”

“Miks Sul juba riided seljas pole?” jne.

Mõnikord on tõesti nii, et endal on olnud väga keeruline ja väsitav päev ja kojuminekuga ka kiire, kuid lapse kuulamine ning mõistmine, et ka temal oli pikk ja väsitav päev aitab ka Sinul enda emotsioone hallata. 

Ning on täiesti okei ka enda tundeid peegeldada ning öeldagi, et “Kallis, mul oli täna väga raske päev ja olen nii väsinud ning soovin ruttu koos Sinuga koju puhkama minna. Mis Sa arvad, kas saame riided ruttu selga ja jookseme väravani võidu?” Nii hakkavad ka lapsed mõistma, et meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ning kui jagame oma tundeid, siis saame teineteisele paremini toeks olla. 

Oma tunnetest rääkimine ning lapse tunnete mõistmiseks on imehea Thomas Gordoni “Tark lapsevanem. Kuidas luua ja säilitada oma lapsega terviklik suhe? raamat.”

  • Jalutage (võimalusel) lasteaiast koos koju, las laps räägib ennast tühjaks.

Pärast lasteaeda on lapse aeg. Ta on olnud terve päeva suures rühmas. Seal on olnud müra, lärmi ning tal on kindlasti mõtteid ja tundeid, mida ta soovib Sinuga jagada. Võimalusel jalutage rahulikult koju. Loomulikult on parim kuulamine silmast silma ja täiesti kohal olles, kuid kui teie teekond koju kulgeb autoga ja kodus kohe võimalust pole, siis on ka see hea koht jagamiseks. Kõrvaline müra ära ning räägi lapsega. 

Proovi vältida “kas” küsimusi ning eelista avatud küsimusi nagu näiteks: 

“Kellega Sa täna mängisid? Mida te mängisite?”

“Mis on lasteaias teistmoodi kui kodus?”

“Mis toitu täna pakuti?”

Kas küsimus, “Kuidas täna läks?” on selline, millele laps annab tavaliselt kas “jah” või  ”ei” vastuse. Proovi küsida näiteks, et “Mis oli täna kõige põnevam/väsitavam/naljakam tegevus lasteaias?”

Oluline on, et te oled lapse jaoks olemas kohe vahetult peale lasteaeda, et ta saaks vajadusel end “ventileerida” ja oma päeva Sinuga jagada.

Piilu ka Tark vanem lehele. Siit leiad väljaprinditava faili, kus on 15 abiküsimust vestluseks lasteaialapsega.

  • Anna lapsele aega pärast pikka “tööpäeva.”

Ära hakka kodus kohe toimetama, anna aega maandada. Arvesta sellega, et laps on olnud terve päeva keskkonnas, kus on reeglid teised ning rahvast palju. Ta on tõenäoliselt väsinud ning võib kodus, talle kõige turvalisemas keskkonnas, vanemate juuresolekul päeva jooksul kogunenud frustratsiooni välja elada. Meie peres on see väljendunud mingitel perioodidel pikkade, isegi tunniajaste hüsteeriahoogudena. Ole lapse jaoks olemas, paku talle mõistmist, armastust ja kallistusi.

Meid aitas väga palju Aletha J. Solter raamat “Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata oma lapsel tunnetega toime tulla?”. Sealsed näited võtsid ära minu hirmu, et lapsed ei tohi nutta. Muidugi võivad! Nutt maandab stressi ja on eriti väikelapsele oluline eneseväljendusviis.

Selleks ajaks, kui Sina lapsele järgi lähed, siis lapsel võib kõht juba tühi olla. Vali järele minekuks kaasa tervislik snäkk, et kodus ei peaks hakkama kohe süüa tegema. Võimalusel tee toit varem või eelmisel päeval valmis. Oluline, et oleks tervislik toit kohe käepärast võtta. 

  • Võimalusel olge peale pikka lasteaiapäeva kodus. 

Eriti oluline on seda silmas pidada just siis, kui on lapsed, kes on alles alustanud lasteaia või -hoiu teed. Last ei ole mõistlik kohe ka lõpututesse huviringidesse panna, sest nii läheb tema päev veelgi pikemaks. 

Ning võimalusel tee pere ostud ilma lasteta. Oled ju kohanud kaubanduskeskuses pikali maas nutvaid lapsi. Seal võibki laps emotsionaalselt kokku kukkuda, sest tema jaoks on seal liiga palju müra ja oh kui palju värvilisi asju just lapse silmapiiril.

Kui laps soovib nutta, siis luba tal seda teha. Unusta ära iganenud “Poisid ei nuta” või “Nii suured tüdrukud enam ei nuta” õpetused. Need ei tööta, vaid suruvad lapse tunded alla ning laps tunneb, et teda ei mõisteta ning hakkabki oma tundeid ja emotsioone endas hoidma. Mõtle nüüd ise, kui Sinul endal on ikka väga kurb olla ja Sinu tundeid tühistatakse, et ahh, mis sa siin nutad. 

Soovitav on vältida ka veelgi enam last stimuleerivad tegevusi nagu näiteks teleka vaatamine ja nutiseadmed (neid ei tohiks minu arvates väikelapsele niikuinii üldse anda enne 7 eluaastat, aga see on minu arvamus, mis enamusega ei ühti). Need tegevused “lükkavad” stressi edasi ja magamamineku aeg või kujuneda siis päevastressi väljaelamis ajaks. 

Väga lihtsad nipid ju, kuid siiski hea meeldetuletuseks. Päevad pole vennad, seega ära ole endaga “karm” kui alati ei lähe nii nagu plaanisid ning ei saa alati kohal olla lapse jaoks. Oluline, et lapsel oleks turvaline keskkond ja isik, kellega olla kohe pärast lasteaeda. 

Kui soovid rohkem kuulda ja saada häid nõuandeid, kuidas last toetada lasteaia ja -hoiuga kohanemisel, siis teeme veebiseminari “Lastehoidu või lasteaeda? Kuidas toetada lapse kohanemist?” pereterapeut ja nõustaja Õnne Aas-Udamiga. Veebinari saad soetada SIIT. 

Blogiloo autor on kahe väikelapse ema Mariliis Lukk ning lugu on kirjutatud “Lastehoidu või lasteaeda – kuidas toetada lapse kohanemist muutustega” veebiseminari põhjal.

15. augustil 2023 on tulemas uus veebiseminar “Lapse toetamine lasteaia või lastehoiuga kohanemisel”, kus räägime lisaks veel ka: 

  • Lasteaiaga kohanemise seosest lapse arenguga.
  • Mis on lapsele praeguses vanuses kõige olulisem?
  • Mida saab vanem teha, et lapsel oleks lasteaiaga kohanemine lihtsam?
  • Millised märgid viitavad lapse kohanemisraskustele ja kuidas neid leevendada?
  • Kuidas mõjutab muutustega kohanemist lapsevanema enesetunne?

Edukat lasteaiateed 🙂 

Mariliis Lukk (kolme väikelapse ema) ja Õnne Aas-Udam (psühholoogiline nõustaja, loovterapeut ja Perekeskuse Sina ja Mina ning OÜ Audams Konsultatsioonid koolitaja).

  • pildid Canvast

Kas seksuaalkasvatus on siis seksi õppimise kasvatus?

Seksuaalkasvatus
Seksuaalkasvatuse blogipostitus

5 minuti lugemine. Blogilugu on koostatud oktoobris 2020 toimunud veebiloengu „Lapse seksuaalne areng – kuidas vanemana seda toetada?” põhjal. Loengu viis läbi Kristina Birk-Vellemaa, kes on Eesti seksuaaltervise ja -hariduse ekspert ning noorsootöötaja. Kokku kirjutas Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema. 11.03.2021

Mis on seksuaalkasvatus?

Kui mu lapsed paariaastased olid, siis puutusin lapse seksuaalkasvatuse teemaga juba otseselt kokku, eriti pärast poisi sündi, sest need käed kippusid ikka seal allpool olema. Kui praegust põlvkonda on õpetatud enamasti oma keha häbenema, siis hakkasin uurima, et ega ometi tänapäeval nii pole. Minu õnneks selgus, et käitun õigesti, kui ei keela lapsel end katsuda ning selgitan juurde, et see on normaalne ja seda võib teha. Suuremale lapsele lisaks juba selgitusena, et teeme seda siiski privaatselt.

Siiski näen aeg-ajalt hirmunud vanemate postitusi või artikleid meedias, et midagi väga hullu on teoksil, sest juba lasteaedades hakatakse rääkima lastele seksist. Sellised valearusaamad ja hirmud tekivad enamasti teadmatusest, oma põlvkonna kogemustest ning liigsest emotsionaalsusest teemasse mitte süüvimisel.  Hirm, et seksuaalkasvatus tõukab noori varasemalt tegudele ei vasta tõele. 

 

SEKSUAALKASVATUS EI OLE SEKSIÕPETUS!!!

 

Seksuaalkoolitaja Rita Holm kirjutab, et seksuaalkasvatus on erapooletu, eale ja arengutasemele vastav õpetus ja toetab lapse normaalset arengut. Lapse inimõigus on saada seksuaalkasvatust. Inimene on seksuaalne sünnist kuni surmani.

Paljude uuringute alusel ei alusta koolis laiapõhjalist seksuaalkasvatust saanud noored seksuaalelu varasemas eas, vaid see hoopis lükkub edasi hilisemasse ikka ja vähendab ka seksuaalsete riskide võtmist, mille tagajärjeks on suguhaigused või soovimatu rasedus.

Seksuaalkasvatuse eesmärkideks loetakse järgmist:

  • Hea seksuaaltervis
  • Piisav info seksuaalsusest
  • Arusaama juurdumine, et seksuaalsus on positiivne ja selle üle võib ise otsustada 
  • Laps teab oma õigust saada õiget infot 
  • Lapse igakülgne heaolu ja turvalisus

Allikas: https://feministeerium.ee/miks-toetada-seksuaalkasvatust-juba-varases-eas/. 

 

Kuidas lapsele seksuaalsusega seonduvat teadlikult seletada?

See vestluste vestlus lapsega – kõik teavad, millest jutt käib. Ikka sellest, et „kust lapsed tulevad“.

Kui sa tunned, et laste seksuaalse arengu teema teeb sind natuke närviliseks ning tekitab judinaid, siis hinga sügavalt nina kaudu sisse, kohe nii korralikult kopsud täis, sulge rahulikult silmad ja puhu aeglaselt suu kaudu välja. 

See on normaalne, kui see teema tundub piinlik, ent tegelikult ei ole mingit põhjust ebamugavust tunda. Ausalt. Paljud väikelaste vanemad tunnevad laste seksuaalkasvatuse teemade suhtes nõutust või isegi häbi ning ei oska kuidagi teemat käsitleda. 

Seda sel põhjusel, et seksuaalsusest rääkimine on meie ühiskonnas jätkuvalt tabuteema. Kui meie, lapsevanemad, pole sellist õpetust saanud, siis kuidas me saaksimegi oma lastele õpetada tänases maailmas turvalist ja teadlikku seksuaalkasvatust.

 

Mida tähendab seksuaalsus?

Alustuseks tasub mõelda, mida üldse tähendab sinu jaoks sõna seksuaalsus. Tundub nagu kerge küsimus, aga pähe kerkib vaid abstraktne kujutis ning ehk märksõnapilv, kus kerkivad esile sõnad nagu keha, kirg, armastus, aga ka alastus, ebamugavus, piinlikkus – igaühel erinevad sõnad, kuna seksuaalsus on väga mitmekesine. 

Mina olen oma värvidega isemoodi isiksus, sina oled oma värvidega isemoodi, ja samas on meil ka ühisosa, kuid me oleme alati indiviidid, täiesti ainulaadsed inimesed. Seda on oluline mõista, sest ka seksuaalsuses oleme me kõik erinevad.

Seksuaalkasvatusel on sees sõna seks ja jääb mulje, et see on justkui seksimise õpetus või kasvatus. Tegelikult räägitakse seksist vastavalt arengutasemele ja kindlasti ei kuulu see väikelapse seksuaalkasvatuse juurde. 

Kui me räägime seksuaalkasvatusest, siis see on eelkõige väärtuskasvatus, inimeseks olemise õpetus. Ta haarab endas tundeid, soorolle, suhete teemasid ja minapildi teemat. See on tegelikult inimeseks olemise kasvatus ja seksuaalsus on inimeseks olemise juures väga oluline komponent – ehk aitab selline seletus selle teemaga seotud pinget maha tõmmata.

Seksuaalkasvatusel ei ole õppekava. See on see, mida teeme lapsevanemate, õpetajate ja treeneritena iga päev. Kasvatus on eeskuju, seal ei ole teadlikku eesmärki, kuid me anname oma käitumisega lastele infot edasi.

Alustada tuleb sellest, et lapse seksuaalkasvatus erineb täiskasvanu omast. Lapse puhul on see seotud tema keha arenguga, kuidas ta õpib kehtestama enda piire, austama teiste piire ja kuidas ta näeb ennast positiivses peeglis (kehapositiivsus). Seksuaalse arengu astmed on erinevad ning neid läbitakse erineva kiirusega. Selles protsessis on läheduse ja kiindumuse kogemine väga oluline, samuti inimsuheteks vajalike oskuste õppimine, oma kehaosade leidmine, keha eest hoolitsemise harjutamine. 

Lapse puhul on oluline eneseväärikustunde arenemine – seda annavad turvalised puudutused ja lähedus. 

Oluline on tunnete kogemine: hea tunne annab naudingu, kuid sellega ei tohi kaasneda pisendamist ega häbistamist. Sallivus ja võrdsus, nii iseenda suhtes kui ka teiste, on baasväärtused, mida lastele edasi anda. 

 

Kuidas vanemana oma last seksuaalkasvatuse teekonnal toetada?

Selleks, et teadlikult ja turvaliselt oma last toetada nendes teemades, peame me esmalt alustama iseenda teadmiste suurendamisest. Siinkohal toon Sulle ülevaate lapse seksuaalsee arengu vanuse järgi, selleks, et teaksid, mis teemad mingis vanuses on päevakorral ja eakohased. Näiteks ei ole eakohane rääkida 3aastasele seksuaalvahekorrast ja -aktist, kuid näiteks 12aastasega on see juba vägagi mõistlik vestlus. 

 

2-3aastaste laste seksuaalne areng

Sellises eas lastel on palju küsimusi elunähtuste suhtes, nad tajuvad, et inimesed on erinevad, et lapsed on erinevad. Näiteks võivad nad ootamatult poejärjekorras või õhtusöögilauas peale mõtlikku pausi küsida selle kauakardetud küsimuse, kust lapsed tulevad. 

Vanemana tasub end maha rahustada ja teada, et see on täiesti eluterve küsimus, sest lapsed hakkavad tajuma mõisteid enne ja pärast – neid ei huvita seksuaalakt kui selline (millele enamik vanemad esmalt mõtleb), vaid kus ma enne olin.

Selles vanuses tuntakse oma keha vastu huvi, tahetakse alasti olla. Lapse jaoks on paljalt olek normaalne, ta tunneb ennast vabalt ja hästi. Kogu keha on hea, ükskõik milline see keha on.

See on normaalne, kui laps uurib oma suguelundeid. Küll aga tuleb lapsele selgitada, mis on avalik, mis on privaatne – oma suguelundeid ei uurita avalikult, seda võib teha oma voodis või näiteks vannis. See on täiesti lubatud, aga seda tuleb teha privaatselt.

Väikelastel on tavaliselt suur vajadus kehalise kontakti järele, et sellegipoolest oleks hea nende käest enne küsida, kas ma võin sind kallistada, pai teha või kas sa tahad mind kallistada – see annab lapsele signaali, et tema keha on tema oma ja luba küsida kellegi puudutamiseks on täiesti normaalne. 

Praegu me näeme põlvkondi inimesi, kelle jaoks tundub seksuaalse sisuga tegevusteks loa küsimine tobe, et see võtab justkui ära müstilisuse ja flirdi. Kuid seksuaalvägivald ei ole ju sugugi seksikas ega müstiline. Seksuaalvägivalla probleemi puhul aitabki ennetus, mis hakkab seksuaalkasvatusest, mis on omakorda väärtuskasvatus.

 

4-6aastaste laste areng

Koolieelse lapse seksuaalse arengu käiguks on avastus, et oma keha puudutamisega kaasneb heaolu, rahu, rõõm. Lapsevanemad küsivad tihti, et minu laps rahuldab ennast, mis ma tegema peaksin? Seda nimetatakse unnutamiseks, mis ongi eneserahustamine, ent laps ei otsi seksuaalset rahuldust – ta tahab lohutust, rahustamise tunnet. See on loomulik, lihtsalt jällegi seletada, et oma isiklikke kohti võib omaette katsuda. 

Tee ise seksuaalsusest juttu. Paku lähedust. Sellises eas lastele tuleb õpetada tunnete nimetamist ja valitsemist – kuidas me lapsevanematena ise seda teeme. Pea meeles: lapse tunded on sama tähtsad kui täiskasvanu omad. Ära tõrju ega arvusta.

Selles vanuses on juba kindel teadmine bioloogiliselt soost – millised peaksid olema tüdrukud, millised poisid? Õnneks on sellist kastitamist vähemaks jäänud. Tekivad oma sõprussuhted ja armumised. Avastatakse enda ja teiste keha mängude kaudu. Mängitakse lapsevanemaid, arsti. Mida vanemaks nad saavad, seda salajasemalt nad neid mänge mängivad, sest nad saavad aru, et need tegevused tekitavad teatavad reaktsioone. Lapsevanemana peab toonitama, et kõik peab olema vabatahtlik – turvalisuse kasvatus, õigus öelda ei. Neid mänge mängides ei tohiks olla suurt vanusevahet, muidu nad ei ole võrdsed mängupartnerid.

„Tegelikult kui me hakkame mõtlema, siis laste huvi selliste teemade vastu on täiesti loomulik –  see on lastele sama, miks sügisel lehed langevad või kuidas busse tehakse. See on lihtsalt elu. Meie täiskasvanute jaoks tähendab seksuaalsus midagi muud.” Kristina Birk-Vellemaa 

 

7-9aastaste laste areng

Näita oma armastust, räägi tunnetest ja suhtu lapse tunnetesse tõsiselt. Oluline on ka täiskasvanute omavahelise läheduse väljendamine: kallistused, põsemusid, kaisus olemine.

Väga oluline on anda lapsele infot murdeea kohta. Hügieenisidemed, tampoonid, menstruaalanumad võiksid olla lastele nähtaval ja neist võib lastele rääkida, et neil ei oleks nendega seoses valehäbi ega piinlikkustunnet. Seda nii poiste kui tüdrukute kasvatamisel. Tuleb austada nende piire, kui nad ei taha enam avalikult riietuda ja tunnevad end teiste juuresolekul alasti olles halvasti.

 

Internetiturvalisus

  • Piltide, videote, info postitamine

Juba noorest east peale tuleb selgitada internetiturvalisust – mis internetti läheb, see sinna jääb ning ilma loata ei tohi pilte teha ega jagada. 

Kui laps näeb seksuaalset vägivalda või pornot, siis on oluline selgitada, et see ei ole reaalne täiskasvanute vaheline suhe, vaid väljamõeldis. Pigem uurida, kus ta seda nägi, mitte last häbistada. 

  • Minu keha piirid

Kindlasti peab rääkima, et on olemas inimesi, kes ei soovi lastele head. On selliseid inimesi, kes soovivad nende keha seksuaalselt katsuda, nende suguelundeid puudutada ja tahavad neid endaga kaasa meelitada. On oluline sellest rääkida, et lapsed tunneks taolise olukorra ära ning oskaks tegutseda. 

  • Laps peab teadma, et ta ei pea saladust hoidma

Lapsed peavad teadma, et neil ei ole saladuse hoidmise kohustust ning nad ei tohi kaasa minna. Kui laps liigub juba omapäi, siis on hea kokku leppida mingi koodsõna, juhuks kui ka keegi võõras ütleb, et ema või isa saatis järgi, siis peab ta teadma koodsõna.

 

10-11aastaste laste areng (eelmurdeiga)

See on murdeea algus, eriti tüdrukutel. Ja selles vanuses peab neil juba olema teadmine, mis on murdeiga ja mis nende kehaga toimub, et neid ei ehmataks vinnid, menstruatsioon, iseeneslikud seemnepursked. Selles vanuses on neil suur infovajadus ning tähtis on, et neil oleks see info olemas. 

Küsimused nagu „kas ma võin oma sõbraga abielluda?“ on ideaalseks alustuseks vestlusele armastusest ja sotsiaalsetest normidest – sugulasega ei ole hea mõte abielluda, ent samasooliste vaheline armastus on täiesti tavaline. Mis peamine – see on igaühe enda asi.

Selles vanuses nad võrdlevad end teistega, mõõdavad oma mõõtusid, vaatavad teiste keha. Muututakse tundlikumaks oma keha kohta tehtavate märkuste suhtes. 

Oluline on ka see, kuidas me ise teiste keha täiskasvanuna kommenteerimine – kõik see jääb lastele väga silma ning võib tekitada alateadlikke enesepiiranguid, mis omakorda võib viia toitumishäirete tekkimiseni. On oluline selgitada, mis on modellindus ja kuidas sotsiaalmeedia toimib – teha selgeks, et need on moonutatud pildid. Tuleb rõhutada, et ei ole ühte ideaalset keha, seda lihtsalt ei eksisteeri, kõik kehad on ilusad. 

Kuidas edasi?

Nagu ka eelnevalt mainitud, siis oluline on saada esmalt üle iseenda hirmudest ning häbist, selle teemaga seoses. Teadlik seksuaalkasvatus suurendab usaldussuhet ning pakkudes talle turvalist lapsepõlve. Siis ei tule enam ka pune põskedele, kui laps küsib selle „kust lapsed tulevad“ küsimuse ning saad talle täiesti neutraalselt ja eluliselt rääkida päris elust.

 

Kui soovid end teemaga turvaliselt rohkem kurssi viia, siis toimub 15. aprillil laivis ning hiljem järelvaadatav veebiloeng “Lapse seksuaalne areng – kuidas vanemana seda toetada” peamiselt 0-10eluaasta kohta, kuid katame põgusalt ka teemad kuni 18.eluaastani.

ROHKEM INFOT

Piiride seadmine ilma karistamata

Piiride seadmine blogi
Piiride seadmine

3 minuti lugemine. Blogilugu on koostatud “Piiride seadmine ilma karistamata” veebiloengu põhjal, mille viis läbi Gordoni Perekooli koolitaja ja loovterapeut Õnne Aas-Udam. Viimati uuendatud 23.09.2021.

 

Ei ole olemas halbu lapsi ega halba käitumist, vaid on vajaduspõhine käitumine ja kokkulepete austamine. Üksteisega arvestama õppimine on oluline osa kasvatusest. Kuidas seada piire nii, et suhe lastega ei kannataks ning karistus ei tunduks nagu ainus lahendus?

Erinevad piirid

Kokkulepped on see, millele meie elu ja ühiskond toetub. Juba väikesest peale saab lapsele õpetada kõiksuguste piiride olulisust ning neid kokkulepete protsessi kaasata. 

Suures plaanis jagunevad piirid kolmele tasandile: esmalt on seadused, mis kehtivad ühtemoodi kõigile. Nende järel tulevad sotsiaalsed normid, mis on peres kokku lepitud käitumisviisid – nt ei vägivallale ja ropendamisele. Kolmandaks tulevad peresisesed kokkulepped, mis on personaalsed – nt laps korjab peale mängimist klotsid kokku, käib iga nädal korra vannis jne. Mida väiksem laps, seda mängulisemalt läheneme. 

Personaalsed piirid on seotud minapildi ja eneseteadvusega, käitumine on alati vajaduspõhine. Kui kaitseme oma isiklikke piire, siis seisame oma vajaduste eest – see on loomulik käitumine. Kõige aluseks on enda aktsepteerimine ning mõistmine, sealt edasi on võimalik lahata ka lapse vajadusi. Vahel lähevad laste vajadused vastuollu meie vajadustega. Mõnikord võib olla nii, vanemale vastuvõetamatu käitumine on tegelikult lapse loomulik arengufaas.

 

Käitumise põhjus

Ei ole olemas halbu lapsi. On vaid lapsed, kes elavad oma vajadustele ja vanusele vastavalt (vaata üle Maslow püramiid). Kui laps käitub halvasti, siis on tal midagi liiga palju või liiga vähe. Kogu käitumise taga on mingi vajadus. Kui laps teeb midagi sellist, mis sinul emotsiooni punasesse ajab, siis tea, et laps ei tee seda sellepärast, et sind ärritada, vaid sellepärast, et ta avastas maailma, tegi midagi enda heaks, aga see läks üle sinu piiride. Kui väike laps võtab toitu külmkapist välja ja koer selle ära sööb, siis oli lapsel kõht tühi.

Lapse üks baasvajadustest on armastuse vajadus, kuulumine oma peresse. Kui lapsed käituvad halvasti, siis ongi sageli see vajadus katmata. Näiteks pikad tööpäevad ning eemalolek mõjub nii vanemale kui lapsele rusuvalt. Lapse armastuse tass on tühi. Sellega on seotud ka turvatunde vajadus – kaootilisus ja piiride puudumine suurendavad lapse ärevust.

Üks loomulikest vajadustest on ka uudishimu, seda ei ole mõtet piirata. Sageli lapsed ei tea, kuidas on kohane käituda ning mõnikord nad testivad piire, selles pole midagi isiklikku. Vanemad on lapse suurimaks eeskujuks ning kui me tahame häid väärtusi edasi anda, siis me peame ka ise nii elama. 

 

Lapsevanema roll

Tore mõiste on sallivusjoon (Thomas Gordon), mille kohaselt peaksid piirid olema paindlikud ja liikuvad. Lapsevanemad on siiski inimesed, keda mõjutavad erinevatel päevadel erinevad asjad ja nõnda muutuvad ka vajadused. Kui muidu on reegliks, et lapsed ei jookse toas ringi, ent mõni päev kohe tõesti kutsub tähistama, siis miks mitte lubada neil paar rõkkavat auringi silgata. Sellistel hetkedel ei tüki keegi piiridest üle, nii et pole mõtet põhjuseta jäik olla. Sallivusjoont mõjutab ka lapse vanus, keskkond. Näiteks ei ole nooremale lapsele lubatud tänaval jalgrattaga sõita ja liivakastis võib veega mängida ainult suvel või siis igapäevaselt vannis.

Lapsel on mõlema vanemaga erinev suhe, mis on loomulik, kuna vanemad on erinevad isiksused. Lapsevanemana peab teadma, et teise vanema keeldu (piire) ei tühistata lapse juuresolekul. Tuleb rahumeelselt rääkida ja arutada, miks üks lubab, teine mitte; mis on partneri väärtused ja hoiakud selle teema suhtes –  ei ole õiget ega valet. 

 

Vanemlikke stiile on mitmeid, siin loetelu enim levinumatest:

 Ükskõikne stiil. Vanemaid ei ole kohalgi (narkomaanid, karjäär on prioriteet), lapsed on üksi – lapsed tajuvad teismeeas, et neid ei armastata, ei peeta piisavalt oluliseks.

Alistuv stiil. Vanemad on kõikelubavad ja liialt sallivad – nõnda kipuvad kasvama egoistid.

Autoritaarne stiil. Vanemad kasvatavad last karmis käskude-keeldude korras, sealjuures last toetamata – nõnda kipuvad tekkima vastasseisud ja suhted võivad minna käest ära, kuna puudub vastastikune respekt.

Autoriteetne stiil. Lapsevanem seab piire ent arvestab ka lapse piiridega, kasutab mina-keelt – laps ei tunne end rünnatuna ning temast kasvab teistega arvestav inimene. 

Emotsionaalne kasvamine ja piiride tunnetamine võtab aega. Viimane stiil on see, kuhu kasvada ja püüelda. Laps vajab toetavaid piire, sest nende abil ta tajub, et maailm on turvaline ja vanemad armastavad teda. Nii õpib ta ka iseennast tundma ja mõistab, kuidas elus hakkama saada – kuidas arvestada teiste inimestega, kuidas käituda nii, et vend-õde ennast hästi tunneks. Mina-sõnum on üldse elus ja koostöös väga kasulik suhtlemisoskus. 

 

Karistamise kahjulikkusest

Karistamine ei ole piiride seadmine. Sellistel hetkedel näitab vanem oma võimu ja jätab lapse oma emotsioonidega üksinda, mis on probleemist üle astumine, mitte sellega tegelemine. 

Lapse füüsiline karistamine on alandav ning sellel pole mingit kasvatavat väärtust, samuti on mentaalse vägivallaga (naeruvääristamine, karjumine), mis võib jätta sügavaid hingehaavu. Kehaliselt karistatud lapsed on agressiivsemad ja halvema vaimse tervisega. Lapsed alluvad vanemale puhtalt hirmu pärast, aga ei teki põhjus-tagajärg seost. 

Lapsele millegi keelamine (arvutikeeld) ja tähelepanust ilma jätmine on traumeeriv, samuti on ähvardamisega (toon prügikoti, kui mänguasju kokku ei pane). Viimane viib omakorda sõnade tõestamiseni ning omakorda nõuab karistustele üha enam ja enam vindi juurde keeramist. Need kõik on üksjagu julmad ja mitte edasiviivad karistused, sest laps tunneb end nõnda hüljatult ning üksikuna, oskamata aru saada, mis täpselt valesti läks. Kui karistused töötaks, siis poleks vanglaid tarvis – järelikult karistused ei tööta.

Pea meeles, et  karistamine kahjustab vanema ja lapse vahelist kontakti. Laps kas võitleb sulle vastu, põgeneb või alistub. Sellises olukorras on nad otsustusvõimetud ja ebakindlad, sest vanemad on otsustanud nende eest. 

Karistamine ei lõpeta ebakohast käitumist, vaid õpetab lapsi oma tegevust tulevikus paremini varjama. Kui lapsele pidevalt öelda, et ta on paha ja halb, siis see on nagu isetäituv ennustus, ta hakkabki vastavalt käituma.

Rita Rätsepp

Karistamine  hävitab usalduse, soojuse selle sideme ning hiljemalt teismeeaks on suhe väga halb. 

Pigem kasuta rahustamistehnikaid (vaata Pesapuu veebiloengut lapse emotsioonide reguleerimisest). Pahandamise asemel tuleks märgata hoopis seda, mis on hästi ning juhtida tähelepanu sellele – “mul on hea meel, et sa sõid oma supi lõpuni!” või “nii tore, et sa oma venda aitasid!” Too välja julgustavalt ja positiivsel moel käitumist, mis võiks korduda. Lastele on väga oluline vanemate heakskiidu pälvimine.

Vendasid-õdesid saab õpetada tülisid lahendama. Alustuseks aitab tüli põhjuse kirjeldamine (“lõid sellepärast, et vend võttis joonistuse ära”), nõnda saavad lapsed omavahel arutada, mis täpselt juhtus. Vanem peaks aitama lastel dialoogi astuda ja laskma neil omavahel probleem lahendada. Kui ise lahendusi pakkuda, siis kipuvad lapsed kaebama tulema.

Osa vanemaid ütlevad, et mind ju karistati ja minust kasvas tore inimene. Aga kust sa tead, mis ressursid ja potentsiaal sinus seetõttu avaldumata jäi? Meie minapilti ja enesehinnangut on alla surutud ja me oleksime vaimselt palju tervemad, kui meid ei oleks karistatud.

 

Lapsega rääkimine mina-keeles. 

Selleks et vältida võimupositsioonilt antud sõnumit, on mõistlik kasutada mina-keelt. Selle eelduseks on lapsevanema toimetulek isiklike tunnetega ning endale oluliste piiride teadvustamine. Nii on kõige parem piire seada, sest nõnda saab väljendada isiklikke tundeid ja mõju, subjektiivseid hinnanguid andmata. See ühes hääletooni ja sõnavaraga on lastega rääkimise juures ääretult oluline. Aktiivne kuulamine annab lapsele sõnumi, et ka temaga arvestatakse. Kui austad lapse piire, austab tema ka sinu omi. 

 

3-astmeline mina-sõnumi mudel: 

  1. Kirjelda käitumist, mis vanemale vastuvõetamatu oli
  2. Selle käitumise konkreetne mõju
  3. Sinu tunded selle käitumisega seoses

Näiteks: “Miks sa ei ole ikka veel riidesse pannud?” versus “Miks sa ei ole ikka veel riidesse pannud? Ma olen mures, et me jääme hiljaks.”

Kui lapsed vaatamata mina-sõnumitele astuvad piiridest üle, siis on ikkagi suhe katkenud, kuna lapsel on mingi katmata vajadus. Kõigepealt tuleb taastada suhe, siis tuleb ka koostöö. Kokkuleppeid ja reegleid tuleb korrata, lapsed kipuvad unustama!

Blogilugu on koostatud “Piiride seadmine ilma karistamata” veebiloengu põhjal, mille viis läbi Gordoni Perekooli koolitaja ja loovterapeut Õnne Aas-Udam.

Lisa saad lugeda Thomas Gordoni “Tark lapsevanem” raamatust.

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem 31. jaanuaril järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Kuhu kõik mu raha kaob?

Teeme üheskoos Sinu rahaasjad korda ja õpetame lastele rahatarkust!

Iga ema teab, kui suur on rõõm, kui saame kaua oodatud kaks rasvast triipu enda kümnendale rasedustestile. See on kirjeldamatu. Algab ootus ja ettevalmistus pisikese ilmaime saabumiseks. Ostetakse kuhjade viisi raamatuid, käiakse Perekooli loengutes ning koostatakse eelarvet, et kõik vajalik saaks tutt-uuele beebile ostetud. Ent siis koidab reaalsus! Kust võtta raha nii võrevoodi, vankri, turvahälli, riiete, mähkmete, hooldusvahendite ja tihtipeale ka piimasegude jaoks? See summa jääb väga tihti suuremaks, kui vanemapalgast ja elukaasalse omast üle jääb. Kuidas siis toimida? 

Paljudele saabki elu suurimast õnnest aga elu suurim katsumus, sest rahamured lõhestavad peresuhteid ning panevad tugevasti proovile iga inimese tõelise toimetuleku oskuse. Suurem osa inimesi saab üksinda suurepäraselt hakkama ja maailmas on nii loodud, et kaaslase valimine on tugevasti seotud ka enese elujärje parandamisega, ent kui tulevad mängu ka lapsed, peab oskama mõtelda raamidest väljapoole ehk tuleb osata teada, kuidas oma rahaasjadega targalt ümber käia!

Seda väärtuslikku oskust õpetab lapsevanematele kolme lapse ema Liisi Kirch!

Liisi Kirch on ITK Perekooli loengu „Rahaasjad korda!“ ja raamatu „Minu finantsplaneerija“ autor, kes õpetab igapäevaselt tulevasi lapsevanemaid tegema häid rahaotsuseid ning jagab ka lastele kooliõpetajana rahatarkust. Oma isiklikke rahasju on Liisi jälginud ja investeerimisega tegelenud juba üle kümne, oma teadmisi on edasi andnud üle viie aasta. 

Kui meie saime oma rahatarkused edasiseks eluks oma vanematelt, siis nüüd, olles ise lapsevanemad, on aeg jagada seda tarkust ka enese lastele. Ent pahatihti on meie rahaga ümberkäimise oskuse vundamendis mõni tükk puudu, see logiseb või sootuks puruneb. Nii juhtub, et iseseisva elu peale minnes võivad tekkida suured toimetuleku raskused. Ei ole oskust säästa, tulusid ja kulusid ette planeerida jne. Selliste eluliste oskuste puudumisel seistakse tihtipeale silmitsi olukorraga, et poole kuu pealt on rahakott tühi ning kuu lõpuni venitatakse hädavaevu välja. Tihtipeale elatakse ka võlgu. Laenatakse sõpradelt, sugulastelt või küsitakse avanssi. See ei ole aga jätkusuutlik. Oluline on nii endale kui ka oma lastele selgeks teha, kuidas rahaga oskuslikult ümber käia.

Kuidas rahaga ümber käia?

Mina kuulsin juba pisikesest peale söögi alla ja söögi peale, et raha ei kasva puu otsas. Kindlasti oled ka Sina seda kuulnud ja võibolla seostub sellega oma mälestuski. Igatahes on hästi tavaline lapse soovide – osta mulle kommi, osta mulle mänguasi – peale just nende sõnadega vastata. Kus ta siis kasvab? Kust raha tuleb? Mida sellega teha? Kuidas rahaga ümber käia? On küsimused, mis tekivad, ent kui lapsevanem vastab vaid viie napi sõnaga, siis võibki jääda lapsele mulje, et raha kasvab puu otsas, tuleb emme-issi käest ja rahaga saab osta palju üllatusi, sest see on ju kõige tähtsam.

„Meie peres on pere vanimal, viieaastasel, lapsel oma rahakassa, kuhu laps armastab koguda teiste käest saadud või maast leitud münte ning sente,“ räägib üks ema oma kogemusest rahatarkuse jagmisel. „Ma pole vist elus näinud suurimat rõõmu, kui laps saab ise oma mündi pilust läbi lasta, hiljem issiga koos oma mündid kokku lugeda ja poest midagi meelepärast osta. Jah, meie peres koguvad lapsed ise enda suuremate ostusoovide jaoks raha. Lapsed käivad oma mündikukruga uhkelt poes ringi ning ulatavad oma korjatud varanduse müüjatädile.

Viimane kord oli küll pettumus suur, kui tädile sai antud suur kotitäis peenraha, ent vastu sai laps vaid paar punast senti. Ent elu suurim varandus, kaisuloomast lambatall, sai tema omaks. Ja veel üks õppetund lisaks. Väikse asja saad kiiremini, ent rõõmu on vähem. Suurema asja jaoks on vaja rohkem kannatlikkust ja aega, ent lambatall ei jää hetkekski tütrekesest maha. Asjad on lapse jaoks armsamad, kui ta on need ise ostnud. Rahatarkust on lapsega hea omandada ka raamatut lugedes. Näiteks on meie pere suur lemmik Eesti esimene rahatarkuse raamat lastele „Tom õpib rahamängu!“.

Pesapuu Perekeskus koos Liisi Kirchiga on spetsiaalselt lapsevanematele kokku pannud 2-osalise veebiloengute paketi, millest esimene „Rahaasjad korda“ räägib meie endi rahaasjade oskuslikust korraldamisest:

  • Miks me peaksime oma rahaasju jälgima?
  • Kuidas tulud-kulud õigesti kirja panna?
  • Kuidas toimida rahadega, kui oled jäänud beebiga koju?
  • Meelerahufond – mis, milleks ja kuidas?
  • Kuidas jõukohaselt investeerida? 

Teine „Rahatarkus lastele“ annab vastuse kõige tähtsamale küsimusele, kuidas ja millal oleks õige aeg alustada rahatarkuse jagamist enda peres.

Tutvu järgi vaadatava rahatarkuse veebikoolituse loengupaketiga ning vaata, kas see võib olla midagi just Sinu jaoks!

 

ROHKEM INFOT

Mu kaheaastane laps ei räägi! Kas midagi on viga?

2aastane ei räägi
Lapse kõne areng

Kui ikka võhivõõra väikelapse suust kõlab „Sepapoiste“ laul nagu tõelise solisti esituses, siis teeb meele kurvaks küll, kui enda laps vaid üksikuid sõnu ütleb. Tasapisi hiilivad ligi muremõtted. Kas tal on midagi viga? Kas olen teinud midagi valesti? Kas ta ei hakkagi rääkima?

„Küll ta rääkima hakkab. Võib-olla pole tal lihtsalt midagi öelda!“ püüavad vanema põlvkonna esindajad selle üle nalja visata. Ent see on viimane asi, mida üks mures ema kuulda tahab.

Hetkel, mil hakkame oma lapse oskusi teistega võrdlema, on vanemaks olemine kõige raskem asi maailmas. Sellega tekitame nii endale kui lapsele asjatut stressi ning meie pisikesed on sunnitud kõndima mööda paika pandud kasvukõverat, tohtimata eristuda, olla natukene allpool. Aga kõik lapsed ei hakkagi laulma esimesel paaril eluaastal „Sepapoisse“ ning võib-olla pole oodatud kõne ka veel sealmaal, kus saaksid lapsega sisukaid vestlusi pidada, ent see veel ei tähenda, et lapsel oleks midagi viga või et ta ei hakkagi kunagi rääkima.

Miks minu kaheaastane laps ei räägi? Ühe ema kogemuslugu!

Kui minu esimene beebi sündis, siis ootasin väga temaga suhtlemist. Olin rõõmus, kui laps tundis esimest korda mähkmepakil ära beebi ning oskas tema kohta öelda „ti-ta“. Armas oli, kui meie viiekorruselise kortermaja neljanda korruse rõdul käis oravapoiss süüa otsimas ning minu lapseke ütles oravale antud pähklite kohta „eh-peh“. Ent pärast mõningate sõnade õppimist oli pikka aega vaikus. Nii nagu iga terve laps, oskas ka tema end mulle selgeks teha, aga ta ei öelnud suurt midagi. Veel kaheaastaseltki oli mul üsna vaikne laps, ent kolmandaks eluaastaks loksus kõik paika ja tüdruk hakkas korralikult rääkima. Tunnistan, et noore emana ei osanud ma oma beebiga korralikult suhelda. Mulle tundus võõras pidada maha pikki vestlusi inimesega, kes mulle vastu ei räägi ja kui laps ei kuule sõnu, siis ta ka ei õpi neid ütlema. Järgmine laps seevastu oli aga väga sõnaosav juba kaheaastase poisina, sest lisaks minu igapäevasele suhtlusele suurema lapsega, kuulis ta ka oma õde temaga rääkimas.

Ka kahe väikelapse ema ja logopeed Julia Krehhova toob välja, et see, kuidas me igapäevastes toimingutes lapsega suhtleme mõjutab väga palju lapse kõnet.

Kaheaastase lapse kõne! Mida võiks laps juba selles vanuses osata!

Kui perearsti visiidil on popiks saanud küsimus, mitut sõna Sinu laps juba oskab, siis tegelikult ei ole sõnade arvul mingit tähtsust. Ei maksa kõrvutada enda last teistega ja arvata, et lapsel on midagi viga, kui sõnavara on väiksem kui teistel. Hästi palju loeb keskkond, kus laps kasvab ja mida ta seal kuuleb. Nii, nagu ülal toodud kogemuslooski, on hästi levinud ootus, et juba kaheaastane hakkaks vanematega pikki vestlusi pidama. Tegelikult on kõne arengus oluline, et lapsel oleks selles vanuses sõnu, millega end väljendada ning ta võiks osata kaks sõna omavahel ka kokku panna. Hääldus ei ole siinkohal oluline. See, kas ja millal „Sepapoisid“ mängu tulevad, on juba iga vanema enda tubliduse küsimus.

Mulle on alati tundunud kummaline, et kuidas teised minu väikelapse kõnet ei mõista. Ta ju ütleb sulaselges eesti keeles „juu-a“. Ent tegelikult on normaalne, kui Sinu kaheaastase lapse sõnad on ainult Sinule mõistetavad. Samuti on oluline, et Sinu laps ka Sind mõistaks. Siin tuleb ka arvestada, et lapsel oleks motivatsiooni Sind mõista. Näiteks “too mulle käterätik” ei pruugi olla talle motiveeriv. Esemete toomine ei ole isegi tüüpilisele täiskasvanule kuigi motiveeriv. Osuta hoopis asjadele või palu osutatud esemeid endale anda. Rõõmusta koos temaga, kui ta Sinu kõnest aru saab ja Sind asjadega üle kuhjab.

Tüüpiline kahene:

  • Ta mõistab kõnet, saab aru igapäevastest kodustest tegevustest (nt lähme sööma) ning tunneb koduseid objekte.
  • Ta on aktiivne suhtleja. Ta vaatab sulle otsa, teeb ennast selgeks. Ta kasutab suhtlemist vahendina, et endale midagi saada.
  • Tema mänguoskused muutuvad. Sa näed, et ta võtab välismaailma infot oma mängu.
  • Ta keskendub huvipakkuvale tegevusele 2 kuni 3 minutit.
  • Ta jäljendab täiskasvanu tegevusi.

Kuidas lapsega õigesti suhelda ja lapse kõnet arendada?

Lapse kõne arengu A ja O on temaga rääkimine. Räägi lapsega, vasta temale, näita asju ja korda sõnu. Nalja ei maksa sõnadega visata. Näiteks tean juhtumit, kus pereisal tarvitses vaid korra end emmeks nimetada ja nüüd ongi aastasel lapsel kodus kaks emmet ja isegi sõna „ka-ka“ on lapse sõnavaras ennem issit 🙂

Kõige parem on õpetada last mängu kaudu, küsides talt küsimusi. Ehkki Sa tead, mitu koera või mis värvi nad mängus on, küsi lapselt ikkagi. Lapse kõnet arendab ka raamatute vaatamine, jäljendamise mäng, laulmine ja rütmisalmide lugemine, ka lollitamine on väga lõbus.  

„Lapsega rääkides ei ole eesmärk rääkida nii-öelda eetrit täis. Meie kõne on trepi ülemistel astmetel ja laps seal all. Meie peame lapsele vastu tulema, lapse ka üles aitama ja ise kõne keerukuses allapoole tulema. Aga ole ikka natuke eespool, kasutades algul pikemaid ja siis juba keerulisemaid lauseid.“
 Logopeed Julia Krehhova

Lapse hilise kõne põhjused!

Ühegi lapse kõne areng ei ole üks-ühele sarnane teise omaga. Ka kaksikutel võib see olla täiesti erinev, mis näitab, et kõik lapsed on unikaalsed. Kui loed seda postitust ning oled mures oma lapse kõne arengu pärast, siis enne, kui end muremõtetega täiesti ära kurnad, tea, et laps võib hakata rääkima hiljem väga mitmel erineval, ent vägagi tavalisel põhjusel.

Kas teadsid, et kui lutt ja pöial on aktiivsel suhtlemise ajal suus, siis on suhtlemise areng häiritud, sest laps ei saa kasutada korralikult oma keelt. Kuna rääkides on keel üleval, aga luti ja pöidlaga on keel all, siis võivad tekkida hääldusvead. On oluline, et laps ei hakkaks rääkima läbi luti ning seetõttu võiks juba aastast last hakata lutist võõrutama või vähemalt võiks päevasel ajal lutist loobuda.

Ka söömise areng on väga tihedalt seotud kõne arenguga. Kui laps hakkab lisatoitu saama, siis hakkab ta oma keelt teisiti kasutama, arendades sellega enda keelelihaseid ja edasist kõnet. Ka refluks võib mõjutada kõnet, kui see on olnud väga tugev, sest kui laps ei võta tahket toitu, siis tema lihased ei ole nii treenitud.

Kõne areng võib lükkuda ka hilisemaks juhul, kui on näiteks füüsilised takistused (keelekida) või lapse üldseisundit põhjustavad haigused. Ka pärilikkus võib mõjutada. Oluline roll on ka mitmekeelsel keskkonnal. Kakskeelne keskkond iseenesest ei tekita kõnehäiret, ent kui ükskeelses keskkonnas räägivad lapsega mõlemad vanemad, siis kakskeelses räägib kumbki vanem oma keelt ja võibolla omavahel kolmandatki. Või nagu postitusest selgub, siis on tänasel päeval ka täiesti tavaline, et paljud vanemad ei teagi, kuidas oma lastega õigesti suhelda ning ka seepärast võib kõne lükkuda hilisemaks.

Ent alati säilib õhkõrn võimalus ja meie naljatlevalt vanematel võib olla päeva lõpuks siiski õigus, et meie lastel pole tõesti veel lihtsalt midagi öelda! 🙂

Soovid lapse kõne arengust ja sellest, kuidas seda toetada rohkem teada? Pesapuu Perekeskusel on juba märtsi alguses tulemas 3-osaline veebiloengusari logopeediga. Loe lähemalt SIIT. 

Minu laps istub pidevalt ekraani taga!

Teadlikult digimaailmas
Teadlikult digimaailmas

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 22.01.2021.

 

Lapsed ekraanide taga

Minu kui lapsevanema jaoks on üsna šokeeriv teadmine, et iga viies alla 3-aastane mudilane Eestis kasutab iga päev nutitelefoni! Kas oled kunagi mõelnud, kui palju Sina kasutad päevas laste ees erinevaid ekraane? Võime ju jaanalinnu kombel peitu pugeda ja reaalsest vastusest kõrvale hiilida, ent vanematena teame, kuidas lapse klotsimängu jälgitakse tihtipeale nutitelefonis aega veetes, kuidas päeva alguses haaratakse esimesena puldi järgi või kuidas krabisevate paberlehtede asemel libistatakse sõrmega üle tahvelarvuti ekraani. Harvad pole ka juhused, kui söögilauda võetakse kaasa ka pakilised tööasjad.

Juba aastase lapse pilku köidavad ilusates värvides helendavad ekraanid. Igal võimalikul hetkel näpatakse laokile jäänud telefon või televiisoripult ning proovitakse erinevaid nuppe vajutades matkida helistamist või teleripildi vahetamist. Lapsed on supermatkijad, ent siin peitub ohukoht. Jäljendamine ei ole veel õppimine! 

Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane tegelikult üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise. Väikelaste matkimist on küll imearmas vaadata, ent suuremaks saades soovivad nad juba multikaid vaadata, klaviatuuri klõbistada, nutitelefoniga mängida, mängukonsoolidega aega veeta ning õige pea ongi kogu laste vaba aeg täidetud ekraanidega.

Oluline on lapsevanemana jälgida, kuidas ja kui palju me nutiseadmeid kodus kasutame!

„Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise!“

Lastevanemate hirmud – kas nutiseadmed on lastele kasulikud või kahjulikud?

Aastaid väikelaste digikäitumist jälginud Elyna Heinmäe (endine Nevski) on öelnud: “Ma võin leida kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on hea, ja kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on halb. Seade iseenesest ei ole hea ega halb.“ 

Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel. Kodu meediarikkus ei ole hea põhjendus, miks laps nii palju ekraanide taga aega veedab. Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine. Just nii nagu jälgime oma toitumist ja liikumist, tuleks jälgida ka ekraanide kasutamist, sest see on suur osa meie ja meie laste elust.

„Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel! Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine.“

Kuidas juhendada last, kui oled lubanud tal kasutada ekraane?

Heinmäe rõhutab: „Sa ei pea ennast tundma halva lapsevanemana, kui otsustad talle anda nutivahendid. Ja ei pea ennast tundma süüdi, kui otsustad, et ei anna lapsele nutivahendit. Samuti ei pea kartma, et laps jääb siis millestki ilma või jääb teistest maha. Aga kui lubad, siis kindlasti ole tähelepanelik, missugust eeskuju sa ise annad ja missugust eeskuju annavad pereliikmed. Kas ja kuidas last juhendatakse nii kodus kui ka lasteaias-koolis.“

Nii nagu saab asendada karamellikommi tervislikuma maiusega, on olemas ka head nipid ja trikid, mis aitavad nutiekraani kasutamist kavalat suunata. 

Laias laastus võib välja tuua 6 strateegiat, kuidas juhendada last, kui oled lapsel lubanud kasutada ekraane. Sageli kasutatakse neid ka kombineeritult.

  •   Aktiivne juhendamine. Lapsega suhtlemine ekraani kasutamise ajal. Vahet pole, kelle käes on seade, me jagame ühist meediakogemust.
  •   Keelav juhendamine. Piirad seadme kasutamise aega ja sisu. Näiteks mingid videod on keelatud.
  •   Kooskasutamine. Oled lapsega koos, aga ei jaga temaga kogemust. Ta vaatab telekat või istub auto tagaistmel ja ei sega. Lihtsalt aeg-ajalt jälgid last, aga ei sekku tema tegemistesse.
  •   Seirav juhendamine (supervisioon). Teed ise süüa ja aeg-ajalt kiikad, mis ta teeb seal.
  •   Monitooriv juhendamine. Pärast vaatad, mida ta on seal teinud.
  •   Tehniline juhendamine. Kasutad parooli, näpukoodi, äppe.

Millega asendada ekraan väikelastega peredes? 

Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame ära teha eeltöö ning mõtelda lastele ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused. 

Mina olen arvamusel, et lapsevanemaks olemine ei ole kulgemine –­ laste söötmine, riietamine ja ohtude eest hoidmine – vaid ka pidev enese arendamine, ületamine ning üllatamine oma loominguliste oskustega. 

Selleks, et minu väikeste lastega peres oleks vajadus ekraani järgi minimaalne, olen teinud lastele meisterdamise ja joonistamise karbid, välja otsinud lihtsamad väikelaste pusled, kaardi- ja lauamängud nagu näiteks memoriin, must notsu ja reis ümber maailma. Autos loendame numbreid, laulame, räägime väljamõeldud muinasjutte jpm. Poes aga piiksutame üheskoos oste. 

Aeg on mulle imehästi näidanud, et nii, kui tekib igavus, haaratakse puldi järgi, vaadatakse kurbade silmadega otsa ja küsitakse luba multikateks. Päevadel, mil olla vanemana tõeliselt kohal, ei tule multikad lastele mõttessegi!

„Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame teha ära eeltöö ning mõelda lastele kõige enam ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused.“

 

Mida teha, kui Sinu varateismeline tahab nutiseadet, sest sõpradel ju on?

Kui otsustad, et annad oma lapsele nutiseadme, siis ära jäta teda sellega üksi. Jälgi lapse reaktsioone­ – kas ta läheb sellest käima, kas teda on raske sealt pärast välja saada. Nii saad infot selle kohta, kuidas ekraanid lapsele mõjuvad. Tuleks jälgida, et laps ei oleks ekraani ees terve päeva, vaid tuleb teha kokkuleppeid, neid harjutada ja meelde tuletada.

Meediapaast

Kui meediakasutus läheb ikkagi üle piiri, siis tuleks teha meediapaast, et saada oma laps nii-öelda tagasi. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege rahumeelselt. 

Kui kokkulepet teha 7-aastasega, kellel on seni olnud vaba ekraaniaeg, siis tuleb sellest kindlasti sõda. Ta ei taha oma vabadust ära anda. Sellisel juhul leidke koos lapsega lahendus, tehke mõlemale poolele sobiv kokkulepe. Et selliseid sõjaolukordi ära hoida, tuleks lastega hakata tegema ekraaniaja kasutamiseks kokkuleppeid juba võimalikult vara, ka juba alla kolme aastaste lastega.

„Kui meediakasutus läheb üle piiri, tuleks teha meediapaast. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege lapsele rahumeelselt.“

 

Mõttekoht!

Lapsed näevad silmadega ja kuulevad kõrvadega, olles meie väikesed peegelpildid. 

Kui miski meile ei meeldi, tuleks eeskätt otsa vaadata endale. 

Kas ma saan midagi enda juures muuta, et mul oleks lapsega rahumeelsem suhe? 

Kui laps sööb palju magusat, siis jäta need kommikotid ostmata. Kui laps veedab palju aega nutimaailmas, siis jäta oma kohustused tööpostile ning naase koju eeskätt mõttega, kuidas saaksin järele jäänud tunnid lapsega koos kvaliteetselt aega veeta. 

Kui me ei suuda enda halbadest harjumustest ise lahti öelda, siis ei järgi meie seatud reegleid ja piirangud ka meie lapsed!

 

 

Kui soovid rohkem teada saada, kuidas saaksime vanematena asju paremini teha, et kodune õhkkond oleks ilma pidevate nutisõdadeta – rahulikum ja stressivabam – siis osale kindlasti Elyna Heinmäe „Teadlikult digimaailmas“  järelvaadatavatel veebikursustel! 

Blogilugu on koostatud 2019. aastal salvestatud podcasti põhjal koos Elyna Heinmäega (end. Nevski). Podcasti leiad siit. 

5 KUUNE BEEBI KOLJULUU MURRUGA – ÜKS ÕNNELIKU LÕPUGA KUKKUMISE LUGU

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 19.01.2021.

„Vanemana ei taha Sa uneski näha, et Sinu lapsega selline õudus juhtuks! Rääkimata selle kogemisest!”

Kas Sina tead, mida teha, kui Sinu beebi kukub ja selgub, et tal on koljuluumurd? Kuhu helistada, mida öelda, kuidas last aidata, mida tohib ja mida ei tohi teha? Mina tol korral, olles šokiseisundis, seda kõike ei teadnud! 

Soovin Sinuga jagada meie peres 2016. aastal aset leidnud lugu, mis juhtus tol hetkel minu kõigest viie kuu vanuse beebiga. Ma ei soovi Sind hirmutada, kuid loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama. 

Sellel lool pole süüdlasi, kuid kindlasti palju õppetunde meie kõigi jaoks. Äkki see õnneliku lõpuga lugu aitab ka Sinul ühe õnnetuse ära hoida!

„Loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama!”

Kuidas laps peaks olema pärast kukkumist?

Meie 5-kuune beebi kukkus õnnetult sülest põrandale ning tal tuvastati haiglas koljuluumurd. Kui esimest korda arst seda ütles, olin omadega täiesti sassis ja ei saanud üldse aru, millest ta räägib. See sõna ise juba kõlab niivõrd õõvastavalt, ja kui veel mõelda, et see juhtus minu enda väikese beebiga… Oeh, seda katsumust ei soovi ma ühelegi lapsele ega tema vanemale!

Käis mats. Laps nuttis. Õnneks ei kaotanud ta teadvust. Kuskilt kuidagi meenus, et kannatanut liigutada ei tohi, kuid samas polnud ma selles ka päris kindel. Emainstinkt ütles siiski, et võta beebi sülle ja pane ta voodisse pikali. Meie suureks ehmatuseks hoidis ta pead kummaliselt ainult ühele poole. Teadmatusest ei osanud ma midagi arvata ega midagi kahtlustada.

„Tegelikult on ohutu asend lapsele külili! Kui väikelaps kukub, peaks ta rahulikult lamama. Sain seda kahjuks teada alles hiljem – esmaabikoolituselt.”

Kas ja millal kutsuda kiirabi?

Esimene mõte, mis pärast lapse kukkumist tekkis – laps ruttu riidesse ja haiglasse! Siis kuidagi murdosa sekundi jooksul sain aru, et miks minna ise haiglasse. Kiirabi tuleb kiiresti koju kutsuda (112!)! Ja nii ongi, et paanikas olles – eriti, kui see juhtub Sinu enda lapsega – ei pruugi Sa isegi mäletada, kuhu helistada. Rääkimata esmaabi andmise võtetest, mida kuulsid viimati ehk 10 aastat tagasi, enamasti siis kui autokoolis käisid.

„Meeldetuletuseks veelkord, et lastega seotud õnnetuste puhul tuleb ALATI kutsuda kiirabi. Kui Sul kasvõi korra käib peast läbi mõte, kas kutsuda või mitte, siis alati kutsu!”

Siinkohal vaieldakse ka kindlasti vastu, et tuleks ikkagi kainest mõistusest lähtuvalt otsustada, kas on alati tarvis kiirabi kutsuda, sest viimane saab ju niigi palju väljakutseid ning võib-olla minu valekutsung võib ohustada kellegi teise elu. 

Ent vastulauseks ütlen, kui tegemist on Sinu enda lapsega, siis parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda. Ema südamerahul ei ole hinda – emana teed seda, mida vaja!

„Parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda!”

Oluline teadmine pärast väikelapse kukkumist:

  • Hinda olukorda! Kukkumise puhul on ohtlik 2-kordne lapse pikkus ning juba 3-kordne lapse pikkus võib kukkumisel olla eluohtlik.
  • Tee kindlaks esinev vigastus.
  • Pane laps külili – see on ohutu asend, et miski kurku ei läheks.
  • Ava riided, et ta saaks paremini hingata.
  • Kui ta ei hinga, tee suust suhu hingamist.
  • Kui võimalik, hõika kedagi appi.
  • Helista 112! Jälgi juhiseid ja vasta küsimustele, ära vaidle ega nõua! See ainult venitab kiirabi jõudmist Sinu lapseni! Pea meeles, et kiirabiauto on juba teel ka sel ajal, kui dispetšer Sinuga suhtleb!
  • Püüa hoida last ärkvel!
  • Täida dispetšeri korraldusi!

Elu pikim ootamine...

Kiirabil oli tulla kõigest 7 kilomeetrit, ent ma ootasin 25 pikka minutit! Nojah, tipptund ka, aga siiski olid need minu elu kõige karmimad ja pikimad minutid. Lapse isa kirjeldas kiirabi tuleku ajal dispetšerile beebi olukorda ning mina hoidsin valust nutva beebi kätt. 

Kiirabibrigaad leidis eest karjuva beebi, pisarais ja paanikas ema ning täielikus šokis isa. Beebi nutt on sellises olukorras väga hea, sest siis ei kaota laps teadvust. Ja kuna õnneks beebi nuttis ja hingas, siis elustamist laps ei vajanud. 

„Beebi nutt on trauma korral hea, sest siis ei kaota laps teadvust!”

Haiglasse sõit oli kui õudusunenägu. Külmas kiirabiautos oli beebi igaks juhuks kinni mässitud, oksendas paar korda ning mina pidin teda samal ajal külili keerama. Oksendamine on raskemate peatraumade puhul tavaline! Kui me haiglasse jõudsime, siis patsutas üks kiirabitöötajatest mulle õlale ning lausus lohutavad sõnad – ja just seda üks paanikas ning südant valutav ema vajabki! Kuna beebide kolju on väga elastne, siis saime haiglast koju viienda päeva hommikul. 

Taastumine võttis aega neli nädalat. Õnnelik õnnetus, aga enam ei tahaks! Tänaseks on minu pisibeebist sirgunud vahva ja terve tüdrukutirts ning tal on väikene venna ja pisike õde, kelle eest ta armsasti hoolitseb 🙂

 

Mida õppida sellest õnnelikust õnnetusest? 

  • Hinda oma kodu ohutust. 100% beebikindlaks ei saa, kuid kindlasti saab praegusest rohkem ära teha. 
  • Beebi muutub iga päevaga aina tugevamaks ja hakkab omaette toimetama. Harju ka tema tugevama haardega ja ootamatute liigutustega.
  • Hoia silm peal diivanitel, laudadel, toolidel, vooditel, wc-pottidel. Beebid armastavad ennast voodist maha keerata ning kasvades ema südame tervist kontrollida, ronides igale poole, kuhu valvsa pilgu alt põgenedes saavad.
  • Mine TERVE PEREGA (sh hoidjate ja vanavanematega) esmaabikursusele, kui Sa seda juba teinud pole! Kohe! Päriselt ka! Ausalt, me olime ise nagu eile sündinud, sest sel hetkel, kui see juhtub SINU LAPSEGA ei mäleta Sa niikuinii mitte midagi – kuhu helistada, mida öelda, mida teha jne.  
  • Mis peamine: ole 100% kohal! Eriti kui beebi on kuskil kõrgemal, süles, mähkimislaual, voodis jne, kust ta võib kukkuda. Loomulikult annan endale ka aru, et 100% see võimalik pole.
  • Kui see minu teha oleks, siis esmaabi tunnid peaksid olema kohustuslikud juba lasteaias, koolist rääkimata!
  • Olles lapsevanem, käin ma iga paari aasta tagant esmaabi teadmisi värskendamas. MEIE, lapsevanemad, vastutame oma teadmiste ja oma laste eest!
  •  
30073991_2060010540706598_560815971_o
Pilt aastast 2018: emme ja issi on nüüd korduvalt käinud esmaabi koolitustel.

Kus oma teadmisi täiendada?

„Just pärast seda õnnetust läksime kohe terve perega esmaabikursustele! Kurb on see, et me enne isegi ei mõelnud sellele!”

Kolme väikese lapse vanemana tean, kui oluline on meile meie laste tervis! Sellepärast soovin Sinuni tuua ka elutähtsad esmaabi koolitused 

TÄHTIS! Nüüd ka järelvaadatavad just lapsevanematele mõeldud esmaabi e-koolitusted SIIN!

TÄPSEM INFO

Kogemust jagas kolme lapse ema Mariliis.

Lisalugemiseks:

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

Õnnetus ei hüüa tulles. Või siiski?

Mina päästan ELU! – Mr. Beani esmaabi andmas.

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

esmaabi, lapsed, ohud kodus

5 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, 2 väikelapse ema.  Viimati täiendatud 13.01.2021

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

Blogiloost saad teada, millised ohud peituvad Sinu kodus. 

Väga levinud on vanemate seas arvamus, et lapseea õnnetused juhtuvad eeskätt vaid väikelastega ning kui laps on juba sellest east väljas, hingatakse kergendunult ning lõdvendatakse järelvalvet. See on aga kahjuks viga. Ka näiteks nelja-aastane laps tunneb uudishimu ning võib vanemate keelust hoolimata alla neelata laokile jäänud patarei, kruvi või magnetiga pisiasja.

“Me kõik arvame, et minu lastega seda ju ei juhtu! Eesmärk ei olegi lapsi kasvatada nö. vati sees, kuid lapsevanemana peab alati andma endast maksimumi, et ennetada olukordi, mida on võimalik enamasti ära hoida,” ütleb väikelaste traumaennetuse “Aga Mina” ellukutsuja ja projektijuht Getter Toome. Ennetuskampaania “Aga mina loon lapsele turvalise kodu!” eesmärk on tõsta lapsevanemate ja last ümbritsevate täiskasvanute teadlikkust vigastuste vältimisest koduses keskkonnas. Kui ennetuskampaania aitab vanematel näha võimalikke kodus peituvaid ohte, siis esmaabikoolitus annab konkreetsed teadmised, kuidas pärast lapsega juhtunud traumat käituda ja mida konkreetselt teha. Lastele suunatud esmaabi koolitus on kindlasti must be igale lapsevanemale!

Kas teadsid, et:

  • Ligi pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus!
  • Mänguväljakud, spordi- ja puhkealad, tänavad ja maanteed on kõrge traumaohuga piirkonnad!
  • Turvaliseks võib pidada koole, lasteaedasid, sõimerühmi ja ujulaid (organiseeritud järelvalve).
  • Kõige enam juhtub õnnetusi lastega vanuses 0­­–4!
  • Peamisteks vigastuste liikideks on kukkumised, mürgistused, põletused!

Sa arvad, et sinu kodu on ohutu? Oled sa täiesti kindel?

Kodu kujunda ohutuks vastavalt lapse vanusele ja arengutasemele, ehk et roomava ja kõndiva lapse ohuallikad võivad erineda. Kodu ohutuks kujundamisel soovitan alustada maailma vaatamist lapse kõrguselt. See tähendab, et kui Sul on kodus roomav beebi, siis nii totrana kui see ka ei kõla, soovitan oma kodu läbi roomata. Ära põe – lapse ohutus on olulisim :)! Olen täiesti kindel, et leiad oma kodust nii mõndagi “huvitavat”. Ära peidetud pistikupesad, lahtised juhtmeotsad, suuremate laste poolt diivani alla kukkunud “aarded” jpm. 

Kas lapsega koos söögitegemine on tõesti ohtlik ja täiesti out?

Lapsega koos söögi valmistamine on ülioluline ja arendav tegevus ning kui suudad lapsi jälgida ja juhendada nii, et nad oskaksid ohte näha ja vältida, siis ei ole lapse kaasamises söögitegemisse mitte midagi halba ega ohtlikku. “Aga mina” projektijuht Getter Toome soovitab lastega rääkida ja selgitada, mida tohib ja mida mitte ning järgida mõningaid ohutusreegleid:

  • Hästi tavaline, et tehakse süüa laps puusal. Kuid siis teeb laps kiire liigutuse ja võib vee, kastme või muu kuuma asja endale (ja ka Sulle endale) peale tõmmata.
  • Kasuta tagumist pliidirauda, sest esimest on lapsel lihtsam katsuda!
  • Kuuma vee puhul veekeetjas või potis tekitab aur rohkem kahju kui kuum vesi ise!
  • Kasuta noa tera kaitset või pane teravad esemed ära kõrgemale!

Kas Sina teadsid, et lapsed osakvad avada “lapsekindlaid korke”?

Ükskõik, mida meile reklaamimaastikul ei kinnitataks, tuleks kasutada oma vanemlikku instinkti. Kui Sa näiteks avad ravimi lapse juuresolekul, siis ta näeb, õpib ja jäljendab seda. Lastel on suurepärane õppimisvõime! Kuna lastele mõeldud vedelad palavikualandajad on suurepärase magusa maitsega, siis lapsi lausa tõmbab nende poole.

Pea meeles järgnevat:

  • Ära ava ravimit lapse juuresolekul!
  • Olles ravimi avanud, ära jäta avatud pudelit lahtiselt. Pane kohe ära!
  • Vali apteegist pigem ravimid, mille pakend teeb “häält” (krabiseb vms). Nii on suurem tõenäosus, et kuuled, kui laps sellega askeldab.
  • Ka vitamiinid pane lapse silma alt ära. Väga tähtis! Kui laps on neid manustanud rohkem kui lubatud, siis vaata alati, kas seal sees on ka raud (Fe). Kui on, siis helista kohe kiirabisse!
  • Arvesta, et magusa ravimi puhul võib lapsel olla seos kommi või muu sarnase magusa tootega.
  • Pane ravimid lukustavasse kappi (ei pea otseselt väga kõrgel olema)!
  • Vaata kindlasti koos lapsega toredat lapse teadlikkust tõstvat Jussikese mürgistusennetuse multikat.

Mürgistusteabekeskuse infoliin on 16662 – salvesta see kindlasti endale telefoni! Infoliinile võid helistada ööpäevaringselt, mistahes mürgistuse või selle kahtluse korral. Helistada võid ka lihtsalt ennetamiseks! Ära karda küsida julgelt nõu! Helistamine on anonüümne ning kõne on kohaliku kõne hinnaga. Kõnele vastavad kogenud arstid ja õed. 

Siit leiad olulised esmaabivõtted lapse mürgistuse korral!

Kuidas kaitsta end sääskede ja last mürgistuse eest?

Kas teadsid, et enamlevinud sääsetõrjevahendid sisaldavad peamiselt N, N-dietüül-m-tolüamiidi ehk DEETi. See aine võib põhjustada nii närvisüsteemi kahjustusi kui ka ärritada nahka ja silmi. Sääsetõrjevahend kipub suvisel perioodil jääma nähtavasse, lapsele kättesaadavasse kohta. Hoia kindlasti ka sääsetõrjevahendit lukustatud kapis! Parimal juhul ära ostagi sellist vahendit, kus on eelpool nimetatud ained sees. 

Alternatiivid poest ostetud sääsetõrjevahendile:

  • Küüslauk – hea sääsepeletaja. Loodetavasti ei peleta kaaslasi eemale :)! 
  • Looduslikest sääsepeletajatest loe Bioneeri artiklist. TÄHTIS! Kuigi tegemist on looduslike vahenditega, hoia siiski ka need lastest eemale!
  • Kui pead sääsetõrjevahendit ostma, siis kasuta rulli, mitte aerosooli, sest laps hingab ka aerosooli endale sisse.

Kodu koristamine võib olla ohtlik!

Meie kodud on otsast lõpuni täis kemikaale, mille sisse võtmine, peale määrimine või sisse hingamine võib tekitada lapsele pöördumatut kahju. Palju on räägitud, et kodukeemia ja ravimid peaksid olema lapsele kättesaamatus kõrguses lukustatud ukse taga, ent vähestes majapidamistes see tõesti nii ka on. See on kurb, sest me vanematena justkui ootaks õnnetust, enne, kui tegudele asume. Ära enam oota! Su laps tahab elada!

Koristades järgi alati peamisi ohutusnõudeid:

  • Hoia puhastusvahendid alati enda ligi ja lapsest eemal!
  • Juhul kui kasutad kemikaale, vii lapsed võimaluse korral koristamise ajaks teise tuppa.
  • Vabane tühjadest kemikaalide pakenditest! Lastele meeldib nendega mängida.
  • Ära vala kemikaale originaalpakendist toidu- ja joogipakenditesse! Õnnetuse korral on vajalik lugeda, mida toode sisaldab.
  • WC-poti sees on lõhnastajad, mida lastele meeldib süüa, lakkuda jne.
  • Geelkapslid on vahvalt värvilised, meenutades lapsele närimisrõngast ning loomulikult soovib ta neid närida. Väikeste lastega peredes on mõistlik neist üldse loobuda.
  • Kapsleid (ka muid kemikaale) ära hoia pesumasina või prügikasti kõrval kättesaadavas kohas!
  • Ka ökotoodete manustamine võib olla ohtlik!
  • Kui kasutad kodus õhuvärskendajat, siis mõtle hoolega, kas seda üldse vaja on! Arvesta, et paljud allergiad pärinevadki õhuvärskendajatest tulevatest kemikaalidest.

Ent ka kõige hoolsamal jälgimisel võib ette tulla, et laps lakub pesuvee vahtu või hõõrub seepi silma. Sellisel juhul ära unusta, et vesi on kõige tavalisem esmaabi. Anna lapsele väikeste lonksudega juua! Silma sattumisel tuleb minimaalselt 15 minutit loputada. Ära tee järeleandmisi, sest kemikaal tuleb kindlasti maha loputada, muidu see söövitab.

Kas hoiad oma käekotis ka tablette ja münte? Käekoti sisu on väga ahvatlev Sinu lapsele!

Alati, kui laps silmist kaob, võin leida ta enda käekotist sobramas. Suurem laps otsib peeglit ja hügieenilist huulepulka, väiksemale jäävad alati pihku ilusad roosad tabletid. Need uudishimulikud silmapaarid tegid mulle üsna kiiresti selgeks, mida oma käekotis hoida tohin ja mida mitte. Kindlasti ei tasu kotis hoida ravimeid, sigarette (ka e-sigaretid on ohtlikud), meigitarbeid, patareisid jm nipsasju, mida laps võib vabalt alla neelata. Teadupärast uurivad ju pisikesed ilmakodanikud maailma läbi suukaudse kompamise. Ka bakteritest kihavad mündid leiavad tihtipeale tee lapse kõhtu.

Öösel on elekter odav, kuid sinu pere elu ja uus kodu on elektrihinnast palju kallimad!

Hästi mugav on panna ööseks nutiseade laadima või jätta kodumasinad järelvalveta tööle. Ei osata aga näha ohtu ning minnakse rahumeeli kodust ära või hoopiski magama. Ent kui elektrisüsteem koormatakse üle, võib tekkida tulekahju. Kui oled põlengu ajal kodust ära, on suur oht, et maja põleb maani maha. Kui aga heidad magama, võid ise sisse põleda. Näiteks tean juhtumit, kuidas ühe tubli pereema kodu maha põles, sest kasutas katkise voolujuhtmega teekannu, mis vooluvõrgus olles öösel põlema süttis. Või juhtumit, kus kuulsa Eesti fotograafi kodu põles maha, sest täis laetud drooni aku süttis kotis põlema. Selleks, et oleksid suurema kahju eest alati kaitstud, siis lisaks teadlikule käitumisele ja oma kodu hoidmisele veendu, et Sul on kodus olemas ka nii suitsu- kui vinguandur (gaasikütte puhul), tulekustuti ja -tekk.

Pea meeles:

  • Kodumasinaid kasuta ainult siis, kui ise kodus oled. Ära kasuta seadmeid öösel magades või kodust lahkudes, sest põlengu tekkides ei saa Sa kiiresti reageerida!
  • Mobiililaadija on sul kogu aeg seinas? Sellega suurendad tulekahju tekkimise riski.
  • Tahvelarvuti või telefon on padja all? Pole hea mõte, sest tulemus võib olla jahmatav.

Vaata näidiskodu ohtusid SIIT, kus tuuakse välja ohukohad, millele tavapäraselt mõeldagi ei oska. Kui tead ohtusid, siis oskad ka neid ennetada!

Kas oled veendunud, et Sinu lapsega koos olevad isikud on samuti ohtudest teadlikud?

Üks asi on tõsta enda teadlikkust, ent lapsed veedavad palju aega ka näiteks vanavanematel külas. Esmalt hari end ja seejärel hari inimesi, kes sinu lapsega palju koos on – lapsehoidjad, vanavanemad, sõbrannad! Esmaabikoolitus on heaks alguseks enda teadlikkuse tõstmisel. Lisaks prindi välja ja kleebi nähtavasse kohta – näiteks külmkapile ­– olulisimad häda korral vajaminevad numbrid.

Olulised numbrid olgu nii nähtavas kohas kui ka peas!

  • 112
  • 16662 (Mürgistusteabe Keskus)
  • Sinu kodule lähima haigla kontakt

Kus enda teadmisi täiendada?

Just pärast pisikese 5-kuuse Kristella koljuluumurruga lõppenud õnnetust (LOE LUGU SIIT) läks terve pere koheselt esmaabikursustele! “Kurb on see, et me enne isegi ei mõelnud sellele!” räägib väikese Kristella ema. 

Kahe väikese lapse vanemana tean, kui oluline on meile meie laste tervis! Sellepärast soovin Sinuni tuua ka elutähtsad esmaabi koolitused Pesapuu Perekeskuses (Peetri Keskus, Küti tee 4). 

Nüüd saad registreerida ka esmaabi e-koolitusele mugavalt SIIN!

Lisa saad lugeda järgmistest viidatud materjalidest:

 Kasutatud allikad:

“Aga mina” kampaania materjalid

Mürgistusteabe keskus, helista 16662

Näidiskodu ohud

Jussikese multikad

www.minulaps.ee

Tasuta koolitus toimus 26. aprillil 2018 Rae Kultuurikeskuses koostöös Pesapuu Perekeskus.


Lisalugemiseks:

Kas Sa mäletad pisikese Kristella kukkumise lugu?

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

Õnnetus ei hüüa tulles. Või siiski?

Mina päästan ELU! – Mr. Beani esmaabi andmas. 

KUIDAS ÕPETADA LASTELE TUNNETEGA TOIMETULEKU OSKUST?

Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last
Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Autor: Pesapuu Perekeskus

6 minuti lugemine

Siit blogiloost saad teada, kas lasta lapsel nutta või pigem tähelepanu kõrvale juhtida, millal õpetada lapsele enda emotsioonide juhtimist, samm-sammult juhised, kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust ning leiad ka emotsioonide reguleerimise tehnikad.

Me näeme ainult käitumist, mitte tegelikku põhjust.

Kui su laps jonnib, et ta nõuab valjuhäälselt just seda mänguasja kohe ja nüüd või lööb teist last, siis tihti me reageerime jõuliselt ja karistavana mõtlemata ja süvenemata, mis tegelikult selle käitumise taga peitub. Teguviis on ainult jäämäe tipp, seal all on väga palju vähem ja rohkem haiget tegevaid emotsioone.  

Näiteks avastasin, et minu 5aastane tütar soovib just neid mänguasju, mis on lasteiaias kahel tema sõbrannal ka. Kuigi kolm on seltskond, siis teame kõik, et suhetes pole kolm just parim variant. Ka lastel. Seega tema tegelik põhjus nende mänguasjade saamiseks oli hoopiski soov kuuluda nende tüdrukute seltskonda, et lasteaias oleks koos tore arutada, kes, mis mängu mängis. Kui ma oleks reageerinud ainult tüdimusega (mida ma ka alguses tegin), et “kõike ei saa,” “alles olid jõulud” jne, siis oleks see jätkunud. 

PS! Muideks, täna on meil veel üks “lahing” käimas, sest ta nägi sõbrannal külas käies meigikomplekti, mida mina kategooriliselt keeldun ostmast. Olen kange, tean, aga korrutan talle iga päev, et ta maailma kõige ilusam tütar ja ei vaja meiki.

Lapse kukkumine ja meie reaktsioon

Hästi tavaline on lapse kukkumisele reageerida ehmatava käratusega, sellele järgneva valju noomitusega või hoopiski toimunu juurest tähelepanu kõrvale juhtimisega. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Vanematena reageerime sageli jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget ja meie ülesanne on teda ohtudest eemale hoida. Viimane näeb ja kuuleb aga vaid riidlemist. 

Hirmu tundes on lapsed aga väga osavad oma emotsioone maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolsam! Ja sina oled rõõmus, et ta ei hakanudki nutma ja tähelepanu on juba mujal. 

Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata.

Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime!

Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emaslind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud.

Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust?

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada. Tunded on meie sõbrad!

  • Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks.

Ära karda lapse pisaraid ja kisa, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid.

  • Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale!

Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. Kui me vanematena ei suuda, ei oska, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda.

  • Teadvusta, et jonniv laps on tegelikult hädas, sest siis suudad võtta aitaja rolli.

Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, röögib, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

  • Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab.

  • Ära saada teda üksi rahunema.

See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. 

Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.”

Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

  • Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida.

Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. 

Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

  • Kuula südamega ehk kuula aktiivselt.

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine on tunnete peegeldamine ja sisu ümbersõnastamine. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. 

Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb.” See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. 

AGA mõnikord lihtsalt kuula. Jäta kõrvale igasugu tehnikad ja lihtsalt kuula…Kuula oma last, kuula teist inimest. 

Milliseid baasemotsioone ma tean?

Kuna meid ei ole väga õpetatud oma emotsioone väljendama, siis on meile ka täiesti tavaline et väljendame enamasti oma emotsioone baasemotsioonididega. Need on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümbersõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. 

Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla.

Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Emotsioonide reguleerimise tehnikad ja abivahendid

  1. Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. 
  2. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. 
  3. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. 
  4. Olemas on ka väga tõhusad tugevate tunnetega toimetuleku kaardid, mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda ning õpetus vanematele, kuidas ja millal neid strateegiaid rakendada. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kõik ei tule korraga ning anna aega endale ja lapsele.  Harjuta, loe raamatuid, kuula podcaste ja veebiloenguid. Me keegi pole ideaalsed ja kas peakski. Oluline on esmalt tahta muutuda, ise märgata ja olla teadlik oma käitumisest, sest see annab parema baasi ka lapse sügavamate tunnete mõistmiseks.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline harjutamine ja meeldetuletamine ning sooviksid oma lapse käitumise tagamaid paremini tunda, siis osale kindlasti 21. jaanuaril toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus tuntud psühholoog ja näitleja Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!
OSALEN

Antud blogilugu on koostatud Pesapuu Perekeskus veebiloengusarja  “Õnnelik pere = õnnelik laps” põhjal, millest “Lapse emotsioonide reguleerimine” veebiloeng oli tehtud koostöös kahe väikelapse ema Mariliis Lukk´iga ning psühholoogilise nõustaja Õnne Aas-Udam´iga.

KÜLL NEED NOORED ON IKKA HUKAS…?

Autor: kahe väikelapse ema Mariliis Lukk

3 minuti lugemine

“Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib./—/Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas.” Need olulised ja teisalt ka mõtlemapanevad read on kirja pannud kirjanik Leelo Tungal. 

Tead ju küll seda juttu, et “meie ajal oli ikka nii ja nii küll ei tehtud ja nii küll lapsed ei käitunud”. Või siis “Ehh, mina omal ajal küll pidin kannatama ning seda ja seda tegema” või “küll tänapäeva noorus on hukas”. Selle viimase osas lugesin kunagi või keegi rääkis minu jaoks silmi avavat mõttekäiku – et huvitav küll, kelle üles kasvatatud need “hukka läinud” noored siis on? Eks meie ise ikka ju?! Ja nii kurdab iga eelnev põlvkond, et järeltulijad, keda nad ise kasvatanud on, on hukas. 

Nõustun, keskkond muutub ja maailm muutub liigagi kiiresti, kuid lõppude lõpuks oleme meie inimesed ja oma laste vanemad. Sina, kes sa paned oma väikelapsele söömise ajaks telefonist multika käima, et ta jumala eest söömisele keskenduda ei saaks. Sina ei luba oma väikelast restorani mängunurka ja pistad talle telefoni pihku, et saaksid ise paar kõnet teha, sest sul pole aega teda jälgida. Sorry, loodan, et see pole sina, aga näen liiga palju, kuidas nii tehakse. Ei taha ju näpuga ka näidata ja hinnangut anda, sest keegi meist pole ideaalne, aga nii kurb on, et hakka või nutma. 

Kas ma peaksin oma lapse nurka panema? 

Perekeskuses küsis üks armas ema minult, et mida teha, kui 1.5aastane laps jonnib? Et mõned panevad nurka istuma ja ignoreerivad last, mõned pahandavad jne. Tema nii ei tahaks teha, aga ei tea ka, kuidas peaks tegema. Milline usaldus, et ta seda minult küsis. Ma pole psühholoog, terapeut, olen lihtsalt ema, kes tihti tunneb, et ei oska iseennastki aidata, ammugi siis veel teistele nõu anda. Mulle mõnikord tundub, et ma ise elan heas mõttes sellises maailmas, kust vaatan elu läbi “roosade” prillide. Et kui mina loen ja uurin ning püüan anda parima, et oma lapsi kasvatada rahumeelselt ja positiivselt nendega arvestades,  nende tundeid ja emotsioone mitte ignoreerides, siis kõik seda ei tee ja ei soovi teha. Mitte sellepärast, et nad ei taha oma lapsele parimat. Kindlasti mitte. Iga vanem annab parima oma maailmavaatest, uskumustest ja kogemustest lähtuvalt. Siiski mu süda murdub, kui kuulen, et ikka veel keegi arvab, et lapsed ja karistamine (nii vaimne kui füüsiline) on lahendused. 

Minu vastus sellele emale oli lihtne – mis Sina arvad, et kui sa paned 1.5aastase lapse (tegelikult ükskõik, mis vanuses) nurka istuma, siis mida ta seal mõtleb? Kas ta arutleb seal endamisi, et “oi, mis ma nüüd valesti tegin?” või “kuidas ma seda nüüd heastada saan?” “Ma poleks pidanud ikka jonnima” jne. Siis ta sai ise ka aru, et nii see pole, seega see pole väga mõistlik. See on just see hetk, mil laps ei tule oma tunnetega toime ja ta vajab ainult Sinu lähedust, mõistmist ja armastust. See on meie igapäevane praktika olnud ligi 5 aastat. On olnud paremaid ja halvemaid päevi, kuid nüüd, alles aastaid hiljem oskan oma poega juba palju paremini toetada. 

Täna on ta 3 aastane ning igapäevased 30-60 minutilised nutuhood on mind nii palju kasvatanud, et enamasti suudan seda esmalt ise taluda ning suudan teda ka toetada. Kui ta ikka midagi ei saa, mida väga soovib, siis ta lihtsalt nutab südantlõhestavalt hüsteeriliselt nii, et kedagi ligi ei lase. Ei luba end aidata, kallistada. Nii ma lihtsalt istun tema poolt lubatud kauguses, aktsepteerin tema tundeid ja emotsioone ning annan märku, et olen tema jaoks olemas. Sest alati saabub see hetk, mil ta jookseb nuuksudes mu sülle ja istume ja kallistame pikalt nii et mul endalgi on tihti nutumaik suus. 

Need on hetked, mil ma tean, et ma annan endast parima ja ma olen maailma parim ema oma lastele. Aga annan endale ka andeks, kui nii ei lähe. Ma ei oska alati oma emotsioone reguleerida ning ikka juhtub, et minu enda tass on nii tühi, et sealt polegi mingit toetust võtta. 

Kuid mida ma alati teen, kui läheb natuke teisiti – ma alati vabandan oma laste ees! See on muster, mis õpetab ka neid oma vigu tunnistama ja nende eest ka vabandust paluma. 

Ja need on hetked, mil ma tean, et minu lapsepõlves nii ei olnud…

Millised on Sinu väärtused ja tõekspidamised lapsekasvatuses? 

Tee või mõtle enda jaoks esmalt selgeks, kuidas Sina soovid oma lapsi kasvatada. Kas Sa soovid neile sellist lapsepõlve nagu Sinul oli? Kas kasutad samu meetodeid ja kasvatuspõhimõtteid nagu Sinu vanemad Sinu puhul kasutasid? Kui need teie perele sobivad, siis suurepärane, et teil on olemas visioon ja eeskujud. Kahtlustan, et paljud vaatavad siiski, kuidas saaks oma lapsi mitte nii kasvatada nagu meid kasvatati (enamusi ju dr. Spock raamatu järgi) ja väga paljud järgivad samu mustreid ja kasvatuspõhimõtteid, mis tänapäeva maailmas kahjuks ei toimi.  

Tsiteerin siinkohal Dr. Shefalit, kes ütles, et paljud vanemad “keeravad untsu” oma lapsekasvatuse, sest nad nii väga tahavad olla parimad, ideaalsed lapsevanemad. Aga siin on üks suur “oht”. MINA tahan olla ideaalne lapsevanem, mis on lihtsalt ühe rolli samastumine. Selle asemel aga soovitab ta olla kohal olevikus ja aktsepteerida seda, kes Su laps on. Ja ideaalset polegi ju olemas. Või mis see ideaalne üldse on? 

Lapsepõlve juurde tagasi tulles, siis minul on selles osas lihtne. Kuna minu lapsepõlv möödus alkohoolikust isaga elades ja perevägivalda nähes, siis enda lapsepõlvest polegi mul esmapilgul eriti midagi positiivset üle võtta. Kuid kui hoolikalt järgi mõtlesin ja sügavalt endasse vaatan, siis olen tänulik päris mitme asja üle. Igas halvas on midagi head. Alati. Näiteks olen tänulik isaeeskuju puudumise üle, sest see on aidanud mul hinnata palju kõrgemalt meest ja laste isa minu kõrval. Ja peab mainima, valikuga ma mööda pannud pole 😛 Parim isa minu lastele 🙂 Juba väga väiksena lubasin endale, et oma lastele ma sellist lapsepõlve ei soovi. See ajendas mind koolis hästi õppima ja üldse oma eesmärke saavutama. 

Minu sõnum on Sulle, et õiget “kasvatusviisi” pole olemas, kuid kui oled teadlik enda väärtustest ja vaadetest, seda lihtsam on sul erinevate kasutusviiside vahel laveerida. 

Kasvatusviisidest ja selle “õige” valimisest rääkisime ka järelvaadatavas veebiloengus “Koostöö on kihvtim kui konflikt!”