4 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema Annika Soomaa. Viimati täiendatud 03.03.2020.

Kahe väikelapse ema kogemus 

Päev enne  Pesapuu Perekeskuse esmaabi koolitust lugesin lugu kaheaastasest Hispaania poisist, kes kukkus ainult 25cm läbimõõduga 100m sügavusse kaevu ja mu süda jättis lööke vahele. Tema päästeoperatsioon võttis aega 2 nädalat, mil lõpuks ta elutu keha üles toodi. Antud juhul õnnetus hüüdis tulles, kuna kaev, kuhu väike poiss kukkus, oli sugulaste maale rajatud ebaseaduslikult ning oli märgistamata.

Mul on endal kodus 1a8k tütar, kellega õnneks midagi hullu juhtunud ei ole. Kui ta oli 5 kuune ja lisatoitu hakkas saama, pesin köögis tal käsi ning korraga pani ta oma pisikese nimetissõrme vastu just keenud veekannu. Sellist nuttu ei ole ma varem kuulnud, kogu see lugu lihtsalt halvas mind. Õnneks pistsin ruttu ta näpu jaheda vee alla ja panin Burnshield kreemi peale ja tänaseks tal armi ei ole.

Peale seda ma teda enam köögis ei pese ja veekeedukannu lükkasin kraanikausist heaga kaugemale.

Teine suurem juhtumine, mis mul meeles, tema kiige pealt kukkumine.

Kiigel purunes üks nöör, kiik kukkus ümber, laps pea alaspidi ja peaga vastu metallposti, seejärel prantsatas ta maha. Olin kohutavas paanikas, laps nuttis. Haarasin ta sülle ja jooksin koju. Kodus vaatasin ta üle, peas oli väike kriim ja laps enam nii väga ei nutnud, ise nutsin kohutavast paanikast.

Error: Contact form not found.

Aga mis ma siis tegin?

Helistasin mehele, kes palus jälgida, et tütar ei oksendaks ja soovitas muhule külma peale panna. Kirjutasin sõbrannale, kelle laps oli just hiljuti kõrgelt kukkunud ja haiglasse läinud – tema soovitas ka last jälgida, silmi kontrollida ja maha rahuneda. Kui tütrega oleks midagi tõsisemat lahti olnud, oleksin ma väärtuslikud minutid kaotanud teistega rääkides ja mitte kiirabi kutsudes! Õnneks mu tütar pääses nendest õnnetustest ainult ehmatusega, kuid minule jäävad need ilmselt igaveseks meelde ja olen südamest tänulik, et nii läks. See ajendas ka mind koolitusele minema, et endas kindel olla.

Tegelikkuses eks ongi nii, et kui oskame ohtu märgata ja hinnata, saame seda ka ennetada, sest kui õnnetust ei ole, ei pea ka esmaabi andma!

Andrus Lehtmetsa loeng ei olnud tavapärane esmaabi loeng, kus õpitakse haavu siduma, erinevaid situatsioone lahendama.

Andrus pani meid lapsevanematena mõtlema sellele, mida saame täna ära teha, et me tulevikus midagi kahetsema ei peaks.

 

Kui koolitaja paneb Sind hoopis mõtlema õnnetuste ennetamistele? 

Esmakordse lapsevanemana oli see info mulle väga oluline, kuna tõesti, kui Sul varasemalt lastega kokkupuudet ei ole, siis ei kujuta ka ette, kui uudishimulikud lapsed on.

Ehk et kogu majapidamine tuleb muuta turvaliseks:

• Et laps ei saaks kaela tõmmata omale kuuma kohvitassi või lillepotti.
• Et laps ei saaks näppe või banaani pista pistikupessa.
• Et laps ei kukuks aknalauale ronides aknast välja.
• Et laps ei saaks ligi pere ravimikarbile või kodukeemiale.
• Et laps ei paneks koera/kassi krõbinaid ninna jne.

Majapidamise turvalisuse osas ei tohi ka allahindlust teha ning pidevalt tuleb lapse kasvades turvalisust suurendada. Näiteks tuli minu laps ühel päeval minu juurde, pesapall käes. Palusin lapsel näidata kuidas ta selle kätte sai. Kuna ta on juba nii pikk, siis ta näpuga tõmbas suure metallist küünlajala kummuti äärele lähemale ja võttis sealt pealt palli, pärast pani palli tagasi ja lükkas küünlajala vastu seina.

Tookord naersin, et vaata kui kaval laps – peale esmaabi koolitust aga tõstsin küünlajala kõrgemale, kuna sain aru, mis siis juhtub, kui ta selle kummuti pealt endale pähe tõmbab.

Miks ma selle peale enne ei mõelnud, et ohtusid tuleb lapse kasvades pidevalt ümber hinnata?

Koolitusel osalemine oli heaks sisemiseks äratuskellaks, mis ei luba ennast kunagi lõdvaks lasta ja tuletab pidevalt meelde, et meie vastutada on meie lapsed, meie peame neile ohutult maailma avastamist õpetama ja selles osas ei tohi me ennast hetkekski lõdvaks lasta.

Kogu koolituse läbiv mõte oli, et toimi täna nii, et sa aastate pärast ei peaks midagi kahetsema – ehk et õpeta oma last ohtusid nägema ja neid hindama, ole ise olemas ja pidevalt valvas.

Lisaks muule saime koolituse lõpus ka praktiseerida kunstliku hingamise tegemist nii väikelapse, suurema lapse kui ka täiskasvanu peal – seda olen erinevatel koolitustel ka teinud, kuid aeg-ajalt on hea meelde tuletada, kui raske see tegelikult on ning ma siiralt loodan, et ma ei pea kedagi mitte kunagi elustama!

Kui ka Sina tunned, et Sinu teadmised vajavad värskendust, hoia silm peal meie kodulehel ning näeme järgmisel esmaabi koolitusel Viimsi Huvikeskuses 27. septembril  2020 ning Pesapuu Perekeskuses 13. septembril 2020 (Peetri Keskus, Küti tee 4) või osale hoopis järelvaadatavatel esmaabi veebikoolitustel. 

Kasutatud allikad:

Julen, kaheaastane Hispaania poiss, leiti pärast kaht nädalat puurkaevu sügavusest surnuna

Kasutatud pilt

Loe veel meie blogist:

5 kuune beebi koljuluu murruga. Kristella kukkumise lugu. 

Pooled lastega seotud traumadest juhtuvad kodus. Millised ohud peituvad Sinu kodus?

Mina päästan ELU! – Mr. Beani esmaabi andmas.