KÜLL NEED NOORED ON IKKA HUKAS…?

Autor: kahe väikelapse ema Mariliis Lukk

3 minuti lugemine

“Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib./—/Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas.” Need olulised ja teisalt ka mõtlemapanevad read on kirja pannud kirjanik Leelo Tungal. 

Tead ju küll seda juttu, et “meie ajal oli ikka nii ja nii küll ei tehtud ja nii küll lapsed ei käitunud”. Või siis “Ehh, mina omal ajal küll pidin kannatama ning seda ja seda tegema” või “küll tänapäeva noorus on hukas”. Selle viimase osas lugesin kunagi või keegi rääkis minu jaoks silmi avavat mõttekäiku – et huvitav küll, kelle üles kasvatatud need “hukka läinud” noored siis on? Eks meie ise ikka ju?! Ja nii kurdab iga eelnev põlvkond, et järeltulijad, keda nad ise kasvatanud on, on hukas. 

Nõustun, keskkond muutub ja maailm muutub liigagi kiiresti, kuid lõppude lõpuks oleme meie inimesed ja oma laste vanemad. Sina, kes sa paned oma väikelapsele söömise ajaks telefonist multika käima, et ta jumala eest söömisele keskenduda ei saaks. Sina ei luba oma väikelast restorani mängunurka ja pistad talle telefoni pihku, et saaksid ise paar kõnet teha, sest sul pole aega teda jälgida. Sorry, loodan, et see pole sina, aga näen liiga palju, kuidas nii tehakse. Ei taha ju näpuga ka näidata ja hinnangut anda, sest keegi meist pole ideaalne, aga nii kurb on, et hakka või nutma. 

Kas ma peaksin oma lapse nurka panema? 

Perekeskuses küsis üks armas ema minult, et mida teha, kui 1.5aastane laps jonnib? Et mõned panevad nurka istuma ja ignoreerivad last, mõned pahandavad jne. Tema nii ei tahaks teha, aga ei tea ka, kuidas peaks tegema. Milline usaldus, et ta seda minult küsis. Ma pole psühholoog, terapeut, olen lihtsalt ema, kes tihti tunneb, et ei oska iseennastki aidata, ammugi siis veel teistele nõu anda. Mulle mõnikord tundub, et ma ise elan heas mõttes sellises maailmas, kust vaatan elu läbi “roosade” prillide. Et kui mina loen ja uurin ning püüan anda parima, et oma lapsi kasvatada rahumeelselt ja positiivselt nendega arvestades,  nende tundeid ja emotsioone mitte ignoreerides, siis kõik seda ei tee ja ei soovi teha. Mitte sellepärast, et nad ei taha oma lapsele parimat. Kindlasti mitte. Iga vanem annab parima oma maailmavaatest, uskumustest ja kogemustest lähtuvalt. Siiski mu süda murdub, kui kuulen, et ikka veel keegi arvab, et lapsed ja karistamine (nii vaimne kui füüsiline) on lahendused. 

Minu vastus sellele emale oli lihtne – mis Sina arvad, et kui sa paned 1.5aastase lapse (tegelikult ükskõik, mis vanuses) nurka istuma, siis mida ta seal mõtleb? Kas ta arutleb seal endamisi, et “oi, mis ma nüüd valesti tegin?” või “kuidas ma seda nüüd heastada saan?” “Ma poleks pidanud ikka jonnima” jne. Siis ta sai ise ka aru, et nii see pole, seega see pole väga mõistlik. See on just see hetk, mil laps ei tule oma tunnetega toime ja ta vajab ainult Sinu lähedust, mõistmist ja armastust. See on meie igapäevane praktika olnud ligi 5 aastat. On olnud paremaid ja halvemaid päevi, kuid nüüd, alles aastaid hiljem oskan oma poega juba palju paremini toetada. 

Täna on ta 3 aastane ning igapäevased 30-60 minutilised nutuhood on mind nii palju kasvatanud, et enamasti suudan seda esmalt ise taluda ning suudan teda ka toetada. Kui ta ikka midagi ei saa, mida väga soovib, siis ta lihtsalt nutab südantlõhestavalt hüsteeriliselt nii, et kedagi ligi ei lase. Ei luba end aidata, kallistada. Nii ma lihtsalt istun tema poolt lubatud kauguses, aktsepteerin tema tundeid ja emotsioone ning annan märku, et olen tema jaoks olemas. Sest alati saabub see hetk, mil ta jookseb nuuksudes mu sülle ja istume ja kallistame pikalt nii et mul endalgi on tihti nutumaik suus. 

Need on hetked, mil ma tean, et ma annan endast parima ja ma olen maailma parim ema oma lastele. Aga annan endale ka andeks, kui nii ei lähe. Ma ei oska alati oma emotsioone reguleerida ning ikka juhtub, et minu enda tass on nii tühi, et sealt polegi mingit toetust võtta. 

Kuid mida ma alati teen, kui läheb natuke teisiti – ma alati vabandan oma laste ees! See on muster, mis õpetab ka neid oma vigu tunnistama ja nende eest ka vabandust paluma. 

Ja need on hetked, mil ma tean, et minu lapsepõlves nii ei olnud…

Millised on Sinu väärtused ja tõekspidamised lapsekasvatuses? 

Tee või mõtle enda jaoks esmalt selgeks, kuidas Sina soovid oma lapsi kasvatada. Kas Sa soovid neile sellist lapsepõlve nagu Sinul oli? Kas kasutad samu meetodeid ja kasvatuspõhimõtteid nagu Sinu vanemad Sinu puhul kasutasid? Kui need teie perele sobivad, siis suurepärane, et teil on olemas visioon ja eeskujud. Kahtlustan, et paljud vaatavad siiski, kuidas saaks oma lapsi mitte nii kasvatada nagu meid kasvatati (enamusi ju dr. Spock raamatu järgi) ja väga paljud järgivad samu mustreid ja kasvatuspõhimõtteid, mis tänapäeva maailmas kahjuks ei toimi.  

Tsiteerin siinkohal Dr. Shefalit, kes ütles, et paljud vanemad “keeravad untsu” oma lapsekasvatuse, sest nad nii väga tahavad olla parimad, ideaalsed lapsevanemad. Aga siin on üks suur “oht”. MINA tahan olla ideaalne lapsevanem, mis on lihtsalt ühe rolli samastumine. Selle asemel aga soovitab ta olla kohal olevikus ja aktsepteerida seda, kes Su laps on. Ja ideaalset polegi ju olemas. Või mis see ideaalne üldse on? 

Lapsepõlve juurde tagasi tulles, siis minul on selles osas lihtne. Kuna minu lapsepõlv möödus alkohoolikust isaga elades ja perevägivalda nähes, siis enda lapsepõlvest polegi mul esmapilgul eriti midagi positiivset üle võtta. Kuid kui hoolikalt järgi mõtlesin ja sügavalt endasse vaatan, siis olen tänulik päris mitme asja üle. Igas halvas on midagi head. Alati. Näiteks olen tänulik isaeeskuju puudumise üle, sest see on aidanud mul hinnata palju kõrgemalt meest ja laste isa minu kõrval. Ja peab mainima, valikuga ma mööda pannud pole 😛 Parim isa minu lastele 🙂 Juba väga väiksena lubasin endale, et oma lastele ma sellist lapsepõlve ei soovi. See ajendas mind koolis hästi õppima ja üldse oma eesmärke saavutama. 

Minu sõnum on Sulle, et õiget “kasvatusviisi” pole olemas, kuid kui oled teadlik enda väärtustest ja vaadetest, seda lihtsam on sul erinevate kasutusviiside vahel laveerida. 

Kasvatusviisidest ja selle “õige” valimisest rääkisime ka järelvaadatavas veebiloengus Koostöö on kihvtim kui konflikt!”



Recommended Posts