Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida

Lagle Reinup
Lagle Reinup

Miks on vihaga toimetulek paljude laste ning ka täiskasvanute jaoks raske?

Viha saab panna vajaduste keelde – viha taga on alati midagi rohkemat. Ka igal halval tundel on väärtus ja iga tunne on meile mingis mõttes kasulik. Ärevus on oluline, et me tajuksime ohtu, kadedus võib panna meid pingutama ning vihas on tegelikult jõud tegutsemiseks. Kui me tunneme viha, siis taipame, et midagi meie sees vajab lahendamist. 

Isegi, kui meile tundub, et laps meid vihastab, siis tegelikult ei ole lapse käitumine meie viha reaktsiooni põhjuseks. Viha saab alguse mingist teisest ebameeldivast tundest – seda nii täiskasvanutel kui lastel.

See tuleneb kognitiivkäitumuslikust mudelist: olukord → mõte → emotsioon → käitumine.

Lapsed käituvad halvasti, kui nad tunnevad ennast halvasti ning samamoodi on ka täiskasvanutel.

Ma võin tunda ennast halvasti, sest kõik tunded on vajalikud, kuid õige on see, kui õpime tunnetega toime tulema ja neid kontrollima. Lapsed õpivad meie käitumisest – kui meie õpime oma viha kontrollima, siis õpivad tasapisi meie kõrvalt seda ka lapsed.

Viha on vajalik ja loomulik tunne ning seda ei peaks alla suruma, vaid peab õppima seda märkama ja kontrollima.

Kuidas enda viha paremini kontrollida?

Sa ei saa panna teist inimest tegema seda, mida sa tahad. Ainus viis teise inimese käitumist muuta, on muuta iseenda oma. Tuleta endale meelde, et halvasti käituv laps on abivajav laps – lapsed käituvad halvasti, kuna nad tunnevad ennast halvasti. 

  • Enesekontroll on harjutatav – iga kord, kui paned vastu tungile karjuda või ärrituda, kujundad Sa endas uut harjumust ja rahu säilitamine muutub edaspidi lihtsamaks. 
  • Rahu hetkedel toimub õppimine  – kui Sa enda viha rahuseisundis analüüsid, siis suudad ka pingelistemas olukordades teadlikumalt käituda. 
  • Mõtle sellele, millised need hetked on, millal Sa kergemini vihastad? Kas neid olukordi on võimalik ennetada, et neid juhtuks vähem? 
  • Koosta endale plaan – rahu hetkel mõtle enda jaoks valmis mingi tegevus või mantra, mida saad vihastades kasutada.
Mis on agressioon ja miks see tekib?

Teadlased väidavad, et agressioon ei ole tegelikult otsene vihatung, vaid hoopis meie kaitsereaktsioon, kui tunneme end jõuetu ja nurka surutuna ning ei tea mida teha. Agressioon vallandub kui keegi meid frusteerib, kui tahame saavutada oma eesmärki ja meid valdab abitu  tunne. Teine koht, kus inimesed agressiooni kasutavad, on vajadus domineerida ning näidata oma üleolekut ja võimu. 

Kui agressiooni on liiga palju, läheb teistel inimestel keeruliseks aga kui meis üldse pole agressiooni, siis on inimesel endal keeruline. Nii ei suuda ta enese eest seista ja ei teki kehtestamisoskust. Ka agressioon on tervitatav nähtus, aga kui seda on liiga palju, siis see võib muutuda vägivallaks teiste inimeste suhtes (nii füüsiline, verbaalne kui ka psühholoogiline). Sellel, kes kasutab mingit vägivalla vormi, on tegelikult endal valus või paha olla.

Lapse emotsionaalne areng

Lapse emotsionaalse arengu mõistmine aitab meil mõista nende käitumise tagamaid. Aitab meil sinnapoole liikuda, et kuidas aidata lapsi, kui nemad on olukorras, kus tunnevad end vihaselt või tahaks oma viha kuidagi välja elada. 

Lapse käitumine oleneb tema vanusest ning igal vanusegrupil on oma eripärad. Mõned soovitused abiks laste viha juhtimiseks: 

  • Lapse jaoks keeruliste olukordade ja tugevate emotsioonide tekkimist aitab vältida kindlate rutiinide loomine. 
  • Peegelda lapsele tema tundeid, mis võivad olla tema viha algpõhjuseks. Paku lapsele ka lahendusi.
  • Sotsiaalsete kontaktide loomisel vajavad lapsed alustamiseks vahel täiskasvanu abi – nt kuidas teise lapsega suhtlemist alustada. 
  • Laps peab õppima ka oma käitumise loomulikke tagajärgi – luba lapsel otsustada tema elukorraldust puudutavaid asju.
  • Lapsed reageerivad olukordadele füüsiliselt, kui nad ei oska sõnadega olukordi lahendada. 
  • Lapsed lõpetavad hammustamise, kui nad õpivad lööma ja lõpetavad löömise, kui nad oskavad oma tundeid sõnadesse panna. 
  • Isegi kui lapsed ei ütle, et neil on häbi, siis nad ikkagi tajuvad seda. Ära ütle lapsele, et ta on halb laps, vaid ütle, et see oli ebasobiv käitumine. 
  • Tähtis on, et laps õpiks tasapisi enda vajadusi sõnadesse panema. Vanem võib alati küsida “Mida sa praegu vajad?”.
  • Kui laps ei tea, mis tema sees toimub, siis ta ei saa seda ka kontrollima hakata. 
  • Lapsel võiks olla hea eeskuju, kellelt õppida häid ja sobivaid käitumismustreid ning kellelt võtta eeskuju.

Viha tsüklid

1 – viha vallandaja. Selles tsüklis tuleb märgata põhjust, miks laps on vihane ehk mis on viha algpõhjus. 

2 – eskalatsioon. Kui peal viha vallandumist ei sekkuta, siis võib viha eskaleeruda. See väljendub näiteks rusikate kokkusurumises või kerges värisemises. Sellises olukorras säilita positiivne keel ja kui laps vajab, siis võimalda talle isiklikku ruumi või paku abi. Väiksemate laste puhul aitab vahel ka tähelepanu mujale juhtimine. 

3 – kriis. Siin oleme sattunud võitle-või-põgene seisundisse ning käitumine on irratsionaalne. Põhjendusest ja loogikast ei ole siin abi. Siin peab kriisi ohjama  – vähendada publikut, ei ole mõtet hakata manitsema, vaid valida sõnu ja kasutada lühikesi käsklusi. 

4- taastumine. Rahumine võtab üsna kaua aega, algtasemele naasmiseks võib minna kuni 90 minutit. Siin aitab, kui vähendame oma nõudmisi lapsele, samuti on abiks, kui minna kuhugi rahulikku kohta (nt rahupesa). Karistamine ei tööta, kuna lapsel ei olnud täielikku kontrolli oma tegude üle. 

5- rahunemine. Jääda lapse suhtes positiivseks, anda talle andeks. Alustada uut päeva nö puhtalt lehelt ehk vanu asju ei hakka uuesti heietama.

Reageerimise tasandid

  1. Tasand: mänguline kaasamine. Kustata säde enne kui sellest tõuseb suur leek! Laste puhul on oluline mõista, et tundeid ei saa muuta, kuid käitumist saab. Küsi julgelt lapse käest otse “Mida sa praegu vajad?”.

Praktilised tehnikad: *Kilpkonna tehnika *Sisemine ilmateade *Vihavolli *Tunnete peegeldamine

  1. Tasand: struktureeritud kaasamine. Need on olukorrad, kus laps on ärritunud ja ülestimuleeritud. See tasand nõuab kindlasti täiskasvanupoolset sekkumist. Kasuta valikuid ja kompromisse, see aitab lapse uuesti rajale saada. 
  2. tasand : rahustav kaasamine. Viha on nii tugev, et laps on ohtlik endale või teistele. Peab olema lapse kõrval ja rahustama teda, peegeldama lapsele ta tundeid ning mitte saatma teda teise tuppa üksinda rahunema.

Praktilised tehnikad: *Rahupesa *Aja juurde võtmine

Artikkel on kirjutatud Lagle Reinupi veebiloengu Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida põhjal.

***Tegelikkuses ei ole laste kasvatamist, vaid on hoopis kooskasvamine, sest me õpime iga päev***

„Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida” veebiloeng on järelevaadatav 28.02.2023

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

"Kuidas lapsepõlvemustrid mõjutavad meid lapsevanemana?" veebiloeng on järelvaadatav kuni 28.02.2023

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

Lapse emotsionaalset arengut toetavate e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI

“Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni”

"Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni"

Blogipostitus on kirjutatud veebiloengu “Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni” (Laura Valk) põhjal. Oktoobrikuus on virtuaalses kogukonnas “Õnnelik naine, õnnelik ema” teemaks – Suhted minu ümber.

Sündides valime endale nii peresüsteemi kui isikliku saatuse, kuhu sünnime. Samas oleme me ikkagi täiesti puhas leht ja õpime kõik asjad oma vanemate pealt. Õpime sealt ka kõik muud asjad, mitte ainult sööma või kõndima – suhtlemisprobleemide lahendamise, väärtushinnangud (mis on hea ja mis on halb), jne. Kõik see, kes sina täna oled, on sind ümbritseva keskkonna tulemus.

Kõige raskemad suhted ongi õppimise koht.

Hakka enda eest seisma. Suhtest lahkudes ei saa sa kohe terveks. Paranemine võtabki aega ja alati ei osata ennast tervendada. Me peame lähtuma sellest, kuidas on minul hea olla – kas minul on siin suhtes hea või halb olla? Me saame arengusse minna ka kohast, kus meid väärkoheldakse – me ei pea ennast “korda tegema”, et lahkuda halvast suhtest.

Me saame arengusse minna ka kohast, kus meid väärkoheldakse - me ei pea ennast “korda tegema”, et lahkuda halvast suhtest.

Endaga tegelemine ei pea olema raske ja selleks ei pea hullult vaeva nägema. On vaja teha targad ja õiged liigutused ning pole vaja mõelda, justkui see peaks olema pikk tee õnneni. See on lihtsalt otsustamine, kas ma võtan vastutuse või mitte. Ei ole tervislik mõelda, et ei tohi tunda viha sellepärast, mis lapsepõlves oli. Ka teadlik inimene tohib olla vihane, kuid see viha tuleb elada endast välja, mitte alla suruda või endasse hoida.

Kui me ei taha vastutada, siis näeme raskusi kui suurt koormat, mille saime juba lapsepõlvest ja tunneme ennast ohvrimeelselt. Kuid tegelikult on see kõik meie ja meie emade, vanaemade kogemused ja kannatused. Saame neid kogemusi võtta ressursina. Teisalt võid oma eluraskusi vaadata pilguga, et “See on üliäge!”. Vaata seda koormat teadlikult ja rõõmusta, sest jäid ellu. Fookus peab olema sellel, et see muutis sind tegelikult tugevamaks ja saad kasutada seda oma ressursina.

Sisemine laps

Sisemine laps on väljamõeldud tegelane, kelle abil saame ennast tundma õppida. Näiteks uskumus, et sa pole piisavalt hea, on tulnud vanuses 0-7 eluaastat. Kui selle vanuse mälestusse tagasi lähed, siis näed, kus tekkis minitrauma. Kuna see valu on aktiivne, tervendamata ja käib meiega kaasas, siis täiskasvanu elus sama emotsiooni kogedes lähme tagasi lapsepõlve sellesse hetke, kui tundsime seda seal. 

Sisemise lapse uskumused võivad olla näiteks see, et ma ei ole armastust väärt, ma ei ole piisav, ma ei ole oluline, ma pean olema tugev ja ma pean kõik välja kannatama. Naistel on levinud uskumused, et ma pean olema tubli ja pean armastust välja teenima. Laiemalt peresüsteemist tulevad ka uskumused, et mehi ei saa usaldada, laste saamisel läheb elu raskeks, mehed lähevad ära ja naine jääb üksi lastega. Nende uskumustega tuleb kaasa hirm hülgamise ja üksinduse ees ning usaldamatuse tunne.

Kui kaugele oma minevikku peame kaevama?

Alateadvuse radadel on teraapia kaudu võimalik minna tagasi 8-9 põlve. Kuid enne seda peaksid läbi mõtlema ja teadvustama endale, mis on sinu elus sellist, mis ei toimi? Kui blokeeringud ei ole täna aktiivsed, siis me ei tegele nendega täna. Kui valu on aktiivne, siis on hea sellega töötada. Peab keskenduma sellele, millega ma oma elus täna rahul ei ole. 

Elada on ka vaja ja me elame siin reaalses maailmas ning elus on nii palju muud ka, kui ainult mineviku koorem. Kogu aeg ei ole vaja midagi protsessida – hinga, istu diivanil ja tunneta, kas sul on niimoodi hea olla. Teraapia võib muutuda ka põgenemiseks, et kogu aeg on vaja kusagil midagi lahendada ja midagi teha. Oluline on see, et mul peab täna ja siin olema hea. Hoia suund tulevikku. Peame aktsepteerima oma minevikku ja austama seda, mis varasemad põlved on läbi elanud, kuid elama tänases hetkes ja elama enda elu.

Miks me eelmiste põlvede valu enda kanda võtame?

Kõik enne meid on kannatanud ja sealt on tekkinud meie uskumused. Aeg on edasi läinud ning nüüd on võimalik tegeleda ka muude asjadega, kui ainult karmi ellujäämisega. Vanasti ei käidud teraapias ning kui siis oli trauma või valu, maeti kõik enda sisse ja valu ei märgatud. Nüüd need mustrid käivad mööda uusi põlvkondi, et keegi seda valu märkaks. 

Täna ei ole kõige tähtsam tegeleda ellujäämisega ning on lubatud olla ka nõrk ja nutta. Kui meil on mingi valu või ebamugavus, siis see tuleb näitama, et vaata enda sisse, seal on miski valesti. Ei saa olla teadlik inimene ja elada halva tundega mitu aastat, sest siis sa ei kuula iseennast.

Kuidas hakata iseenda saatust elama?

Me peame hakkama mõistma seda, et me ei pea kannatama nii nagu kannatasid meie vanemad. Millist elu ma siis tahan? Mina ei pea kannatama, minul on minu elu ja kõik, mis oli enne mind, on nende lahendada. Ma ei pea elama nii nagu minu ema või isa ja nende vanemad elasid. Minul on minu saatus. Mina olen vaba hing – ma ei vastandu oma vanematega, ma lihtsalt valin midagi kergemat. Meile on normaalsus kogeda erinevaid asju. Ma ei tulnud siia planeedile kannatama. Mina tulin siia selleks, et olla õnnelik. Elu peab olema kerge. Kui me õpime vahet tegema, mis on minu sisemine hääl ja mis on need uskumused, mille oleme lapsepõlvest kaasa saanud, siis hakkame elama oma saatust. 

Minu missioon on olla kõige parem versioon iseendast. Mina ise pean olema normaalne ja siis on mu ümber ka normaalsed inimesed. Kui minu ümber ei ole häid inimesi, siis on see minu vastutus, et mind ümbritseksid inimesed, kes kohtlevad mind hästi.

Parim asi, mida saad oma lastele teha, on olla ise õnnelik!

Ole näoga tuleviku suunas.

Ole oma laste jaoks emotsionaalselt kohal.

Ela seda elu, mida tahad elada.

Julge olla sina ise.

Ära ohverda ennast laste nimel.

Oktoobris virtuaalses kogukonnas
"Õnnelik naine, õnnelik ema"
SUHTED MINU ÜMBER.

Veebiloeng “Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni” Laura Valk, on järelvaadatav kogukonnas.

“Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” Rita Rätsepp

“Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?”

Vanematena reageerime sageli jõuliselt

Kas oled end avastanud olukorrast, kus sa lapse kukkumisele reageerid ehmatava käratusega ning sellele järgneva valju noomitusega? Mina küll olen. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Ja see tuleb kõik üsna automaatselt, sest meie ajus käivitub “võitle – põgene” reaktsioon.

Vanematena reageerime sageli ka jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget. Viimane näeb ja kuuleb, aga vaid riidlemist. 

Hirmu tundes on lapsed osavad oma emotsioonid maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolikam! 

Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata. 

Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime! 

Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emalind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. 

Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud. 

Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Tunded ei ole meie vaenlased

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada.Tunded on meie sõbrad! 

Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks. 

Ära karda lapse pisaraid ja nuttu, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. 

Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid. Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale! Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellisest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. 

Kui me vanematena ei suuda, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda. 

Kui aga teadvustame, et jonniv laps on tegelikult hädas, siis suudame võtta aitaja rolli. Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. 

Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, nutab, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab. 

Ära saada teda üksi rahunema. See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. 

Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.”

Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. 

NB! Erandina mina pooldan seda, et juhul kui Sa ei suuda selles olukorras üldse enam oma tundeid valitseda, siis pigem mine ise korraks eemale. Selgita, et oled väga vihane ja pead rahunema ning tuled kohe tagasi. 

Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. 

Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. 

On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida. Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

Kuula südamega ehk kuula aktiivselt

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine koosneb tunde peegeldamisest ja sisu ümbersõnastamisest. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb.” See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. Baasemotsioonid, millega alustada, on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümber sõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla. 

Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. Olemas on ka spetsiaalsed tugevate tunnetega toimetuleku kaardid,mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline ning sooviksid end sellega põhjalikumalt kurssi viia, siis osale kindlasti 25. septembril 2023 toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus psühholoog Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!

Tekst: www.hingega.ee. Blogiloo leiad ka SIIT

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 25. septembril.

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN KAHEST LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem 11. septembril toimuval järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?”

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

Mis on stress?

Stressi on olnud inimesele vaja juba evolutsiooniliselt. Koopas elades oli “võitle” või “põgene” reaktsioonid need, mis inimkonna elusana hoidsid. 

Stress on tänapäeva inimese igapäevane kaaslane. See, kas sinu elus on domineeriv positiivne või negatiivne stress, on võtmekoht ning tegelikult igapäevaelus Sinu enda teha. 

Stressireaktsioon on seotud alati muutusega ning reaktsioonid on samuti seotud kas negatiivse või positiivse muutusega. 

Stressiga toimetulekuks on oluline, et nö. pingutus-lõdvestus oleksid meie elus vaheldumisi. Tänapäeval on siiski kahjuks enamasti rohkem pingutust kui lõdvestust. Samuti ka lastel on täna palju rohkem stressi kui vanasti – sotsiaalmeedia, sotsiaalne suhtlemine ning tihti ka liigne surve ja liigsed ootused lastele. Lõdvestust ja rahulolu on siiski kahjuks vähem. Ainult lapsevanema toetus, teadlikkus ja tegutsemine aitab stressi ja pingutust vähendada.

Positiivne vs negatiivne stress lapsel

Kujuta ette olukorda, kus laps ootab nii väga sõbra sünnipäevale minekut. Ta on nii elevil juba nädal aega, räägib sellest, kuidas ta sinna läheb, mis ta sõbrale kingib, mis ta seal teeb ja mis selga paneb jne.  Ja siis kui see päev on kätte jõudnud, siis on ta juba hommikul ärev ja erutunud – ajab mahlaklaasi maha, kukub põlved lõhki ja on ehk isegi pisut pahur. 

Ja selle olukorra peale võib tulla sul tahtmine lapsega pahandada, et kuidas ta küll nii saamatu on, et mahla maha ajas või kuidas ta ei oska kõndida, sest muidu ta ju ei kukuks.  Tegelikult on siinkohal just väga oluline lapsele toeks olla, sest üsna tõenäoliselt on see pealtnäha ehk negatiivsed tulemused põhjustatud ärevusest eeloleva sündmuse ees. Positiivne stress on haaranud lapse keha ja meele. Nö. abstraktne ärevus – see on midagi väga põnevat, aga lapsel puudub endal kogemus selle tundega. 

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Miks me talume stressi erinevalt?

Kuidas sina reageerid olukordadele? Kas kuulud nende hulka, kes võtavad asju pigem rahulikumalt või oled see, kes seab end ohvrirolli järjekordse raskuse ja ootamatuse ees või meeldib sulle hoopis pikalt sellel teemal heietada? 

Üsna tõenäoliselt hakkab ka sinu laps tulevikus sarnaselt sellele, kuidas sina reageerid, reageerima ja suhtuma olukordadesse ja ootamatutesse. 

Me talume stressi erinevalt, sest meie keskkond on olnud erinev ning mudelid (enamasti vanemad, kool, lasteaed jpt), kellelt oleme õppinud stressiga toimetulekut on samuti erinevad.

Lapsed on küll erinevad, kuid sinu eeskuju probleemidesse ja väljakutsetesse suhtumisel on ülioluline, sest laps mudeldab sind kui stressor tuleb ning stressiolukorraga on vaja toime tulla. Vanemana lood sina selle keskkonna ja tingimused ning meie endiga oli sama lugu. 

Sina täiskasvanuna saad end kõrvalt jälgida ja märgata, kas leiad sarnasusi reageerimisel enda kasvukeskkonnast? Kui leiad, siis pole mõtet jääda sellesse kinni ja oma vanemaid süüdistada, vaid pigem tegele sellega, mida muuta saad. Saad muuta iseennast ja oma käitumist.

Miks meil stressi vaja on?

Stressireaktsioon on vajalik, et toime tulla pingutust nõudvate olukordadega. Kui aga me pidevalt seda valmisolekut ei kasuta, siis on selline stressireaktsioon kahjulik.

Kriis on areng või kriis on kaos.

Näiteks kui peres on kriis, siis lähtuvalt meie oskusest seda lahendada, saab ka laps siit mudeli, kuidas tulevikus ise neid olukordi lahendada. Kui kriisi puhul suhtume olukorda nii, et see on vaja ära lahendada, mitte ei hakka õhku ahmima ja seda enda emotsionaalsusega veel võimendama. 

See, millist mudelit keegi kasutab, tuleb eriti hästi esile paarisuhtes. Kui üks partneritest on harjunud nägema, et kriisi puhul perekonnas püütakse see nö. mööda lasta ja pea peidetakse liiva alla ning tehakse nägu, et kõik on korras, siis üsna tõenäoliselt teeb samamoodi tulevikus ka sinu laps. Teisel partneril, kes on ehk avatud meelel valmis rääkima alati probleemidest, ei saa aru, miks partner nagu karu oma koopasse tõmbub.

Kuidas aidata lapsel uute ja stressi (ka positiivset) tekitavate olukordadega paremini toime tulla:

  1. Vaata olukorda ja enda last teadlikult kõrvalt. Ära unusta, et laps ei ole täiskasvanu, kellel on kordades rohkem kogemusi. 
  2. Pahandamise asemel võta lapsel pinged maha sellega, et räägid talle, mis teda tõenäoliselt ees ootab. Nt. kodus paneme riidesse, sõidame autoga mängutuppa, tervitame ja anname kingi üle, siis on mänguaeg, söömine ning siis tuleme koju tagasi. 
  3. Kui sa tead, et sünnipäevalapsele kinkide ostmine koos oma lapsega on keeruline, siis ära lihtsalt mine koos lapsega kinki ostma. Hoolitse selle eest varem, et kink oleks olemas. Ei ole mõtet tekitada lisastressi ja lisakulusid ei endale ega oma lapsele. 
  4. Juba eelnevalt saad sa lapsele õpetada stressiga toimetuleku tehnikaid – hingamine, mingile asjale keskendumine, puhumine, numbrite lugemine, tantsimine jne. Nii oskab laps neid igapäevaelus aina rohkem kasutusse võtta.

Mis meie lastele stressi tekitab?

Stressitekitajad lapsele on: 

  • määramatus
  • ebaregulaarne rutiin
  • killustatus
  • sotsiaalne eraldatus
  • enese määratlemine. 

Määramatus

Mitte kunagi ei tule ma enam sinuga siia! Kas tuleb tuttav ette? – valmista ette laps, kui viid ta uude kohta. Nt. kui lähed spasse, teatrisse jne. Räägi lapsele, mis teda ees ootab. 

Ja kui ta näiteks teatris hakkab jutustama, kui tuled on kustunud ning sina pole talle enne rääkinud sellest, et kuidas teatris käitutakse, siis määrates talle karistuse, mis omakorda on määramatu (nt. “me ei tule mitte kunagi enam sinuga teatrisse”), siis kukub lapse maailm kokku, sest ta ei tunneta seda määramatust. Lapse ajataju ja loogika on veel küpsemisjärgus. 

Killustatus 

See on tohutu müra, mis meie ümber igapäevaselt on. Lapsed on ülestimuleeritud, sest neil on nii palju ringe ja tegevusi jne. 

Ning samas vastupidi ka, kui lapsel pole üldse midagi muud peale kooli ja lasteaia ning mitte kuskil ei käida perega, vaid veedetakse kogu vaba aeg ainult koduses keskkonnas. 

Lisaks nutiteemad, multikad, uudised vms mängivad taustaks, siis see tekitab alati impulsi. Keha reageerib kohe. Kõik taustamürad kurnavad organismi. 

Sotsiaalne eraldatus 

Väga suureks probleemiks on täna juba kujunenud samuti ka vanemate nutisõltuvus. Kui lapsevanem on pidevalt nutiseadmes, siis see tekitab lapsele alateadlikult stressi. Ta ei oska veel vanemat hukka mõista, kuid alateadvusesse salvestub see, et “mina pole oluline”. 

Ilmselgelt on viimased kaks koroona aastat olnud väga keerulised kõigile. Eriti drastiliselt on see mõjunud aga teismelistele, kes eraldati sõpradest ja koolist liigagi pikaks ajaks ning sundis paljusid üha enam nutiseadmesse uppuma. 

Enese määratlemine 

Kes olen mina? Eriti aktuaalseks saab see just puberteedieas, kus vähese toetuse tõttu võib noort tabada ka identiteedikriis – kes ma olen? Mida mina tahan? Kes on mu sõbrad? jne.

Sildistamine “hea laps, paha laps” ei ole toetavad. Kui lapsele piire ei pane, siis see tekitab samuti talle ebaturvalise tunde ning lapse stress väljendub halvas käitumises. Ükski laps ei ole oma olemuselt halb. Halva käitumise taga on alati mingi rahuldamata vajadus. 

Kui on vaja kriitikat jagada, siis kritiseeri tegu, mitte isiksust. Näiteks: “Mulle ei meeldi sinu käitumine – me ei löö emmet.” See kehtib 100% ka täiskasvanute omavahelises suhtluses. 

Lisaks on laste jaoks on stressi tekitavaks olukorraks, kui lapsevanemad ei ole järjepidevad ning pidev lapse tühistamine (“mida sina ka oskad,” “sa ei saa hakkama” jne).

Stressi faasid: 

Igapäevastress

See on enamasti ajutine ja ületatav. 

Kumulatiivne stress

Siin staadiumis laps mõtleb, et kui väga tahaks öelda, mida asjast arvan. 

Äge stress 

See on see koht, kus miski ei sobi enam. Nüüd peab tagasi vaatama, mis on juhtunud lähiminevikus. Näiteks ukse paugutamine, halvasti ütlemine on korraks stressi maandamine lapse jaoks. Vanemad tihti aga ei suuda sellega nüüd peale hakata – hakatakse õiendama. Tegelikult on mõistlik hoopis vaadata sügavamale ning näiteks rahulikumal hetkel lapsega arutada. Avatud küsimuste küsimine ja süüdistusest loobumine aitab kaasa.

Kuidas edasi?

Siit blogiloost said mitmeid näiteid, mis lapsele stressi võivad tekitada. Lisaks sellele räägi ka lapsega ja küsi temalt, mis talle raskust ja ärevust valmistab. Nii saate perena ära kaardistada, mis võiks olla igapäevaelus see, mis lapsele stressi võib tekitada. 

Ja just need, mis pikaajaliselt stressi tekitavad. 

Kõige olulisem stressi ennetav abinõu! Kuulamine – silmad, kõrvad, süda 😊 Kuula oma last. Päriselt kuula. Ta vajab sinu täielikku kohalolu. Nii nagu vajad sinagi, et keegi sind mõistaks, sind kuulaks ja raskel hetkel pead paitaks. 

Iirlaste vanasõna: “Põld ei saa küntud, kui mulda vaid mõttes ümber pööratakse.” 

Mitte midagi ei juhtu, kui sa ise nüüd ei hakka tegutsema ja loodetavasti saad ennetada stressi nii endal kui  lapsel. 

Artikkel on valminud Rita Rätsepp veebiloengu (25.05.2022) “Lapse toetamine stressiga toimetulekul” põhjal. Artikli kirjutas kokku “Õnnelik naine, õnnelik ema” kogukonna looja ning kolme väikelapse ema Mariliis Lukk. 

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN 2-LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 18. oktoobril

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Laps vajab piire – miks ja milliseid?

Piiride seadmine blogi

Laps vajab piire - miks ja milliseid?

Piiride seadmine

Milleks on piirid vajalikud?

Piiride seadmine on üks olulisemaid teemasid, millega lapsevanemad kokku puutuvad. Sageli tekitab see teema aga suurimaid vaidlusi nii täiskasvanutel omavahel kui ka loomulikult lastega. 

Vanematena on meie eesmärgiks on soov, et lapsest kasvaks iseseisev inimene ja ta saaks oma eluga ilusti hakkama. Et laps saaks oma elu õnnelikult ja mõnusalt elada, tuleb rajada tugev vundament ja selle üks osa on ka piirid. Oluline oleks, et laps teaks, mida ta saada tahab ja kuidas tema selleni jõuda saaks ehk teaks oma nõrkusi ja tugevusi.

Läbi selle, kui meie lapsele piire paneme, õpib laps ka teiste inimeste piiridega arvestama ja nendega toime tulema ning samuti ise piire panema.

Väiksed lapsed teevad tohutu tempoga lühikese perioodi jooksul läbi suure arengu. Kõik kriisid, mis lapsel tuleb üle elada (iseseisvumine, arengukriisid), löövad tal jalad alt ära ja kui tal ümber ebakindlus, siis ta ei taju turvalisust. Peab olema stabiilsus ja turvalisus ning reeglid ja rutiin peavad olema paigas, et laps saaks muretult areneda. 

Kuidas seada lastele piire ja säilitada samal ajal head suhted?

Lapsed on eraldiseisvad meist ja nendel tuleb oma tee läbida. Peame arvestama, kuhu laps on sündinud ja milline on tema normaalsus. Lapsevanemad peavad omavahel asjad enne läbi rääkima ja kahekesi ära lahendada ning alles siis minema ühiselt oma lapse ette. Kui tekitame olukorra “ema lubab-isa keelab”, siis õpetame lapsele manipuleerimist ning lapsel tekib lojaalsuskonflikt. Omavaheline kokkulepe on ääretult oluline lapse turvatunde jaoks.  Piiride puhul tuleb arvestada lapse isikupära, vaimseid ja füüsilisi võimeid ning vanust.

Tuleb juba väiksest peale olla lapsega järjepidev ja järjekindel. Laps õpib läbi põhjus-tagajärg seose: kui ma teen nii, siis ema teeb nii. 

Meie vanematena peame aru saama, miks laps halvasti käitub – selle taga on alati mingi tunne ja põhjus. 

Kahjuks aga meil ei ole sageli kannatust seda välja uurida ja kehtestame ennast jõuga.

Mis juhtub, kui piire üldse ei ole?

90% tänapäeva laste probleemide algpõhjus on ekraanides. Ekraanidele piiride seadmist on oluline alustada juba väga väiksest peale. See laieneb ka teistes olukordades piiride panemisele, sest lapsel tekib suhtumine, et miks ma peaks mujal piiridele alluma, kui siin ei ole piire.

Piirangud nutiseadmetele ja ekraanidele on ääretult olulised!

Samuti vanavanemad peavad arvestama nende reeglitega, mis vanemad on ette näinud. Suhetes vanavanematega peab mõistma, et nad käituvad ja tegutsevad heast tahtest, kuid ei pruugi tajuda suurt pilti või oma käitumise mõju. Meie vanemana peame neile selgitama, et me ei keela neil teha asju paha pärast, vaid lähtume sellest, kuidas see meie lapsele mõjub.

Hea eeskuju ja kommunikatsioon

Kui ma reageerin ja karistan, siis laps ei õpi sellest midagi. Kui ma märkan ja suunan, siis laps õpib. Õpetamaks lapsele aktsepteerivat käitumise viisi, peame talle asjad ära seletama ning aitama mõista, mida ta tundis ja kuidas leida sellele teistsugune aktsepteeritav lahendusviis. Kui laps on oma tunnetega kontaktis, siis ta oskab ka paremini käituda. Suhtlemise käima tõmbavaks jõuks on huvi ning kohtlemine on see, kui meil on hirm. Kohtlemisega ei sünni kommunikatsiooni.

Tähtis on lapsele anda head eeskuju – panen oma piirid ka paika ja ei lase endast üle sõita. Lapse enesehinnangule on vajalik pädevuse soodustamine – tugevus tuleb sellest, kui lubada lapsel eksida. 

Küsi lapse käest “Kuidas sina seda olukorda lahendaksid?”

Peame õpetama lastele kohustuste ja vastutuste võtmist, sealjuures peab vanem ise kokkulepetest ja reeglitest kinni pidama. Kui me ei ole emotsionaalselt lapse jaoks olemas, siis ta hakkab nõudma tähelepanu ja ka halb tähelepanu on tema jaoks tähelepanu. Lastega suheldes on oluline tundeid mõista. Peame aitama lapsel õppida aru saama, mis tema sees toimub ning lisaks temaga koos arutada erinevaid tundeid.

Artikkel on kirjutatud Rita Rätseppa 28.04.2022 veebiloengu “Laps vajab piire – miks ja milliseid?” põhjal.

„Totaalne elumuutus läbi KonMari korrastusmeetodi“

KonMari meetod Õnnelik naine, õnnelik ema
Blogipostitus on kirjutatud veebiloengu “Totaalne elumuutus läbi KonMari korrastusmeetodi” (Marie Pärkma) põhjal. Septembrikuus on virtuaalses kogukonnas “Õnnelik naine, õnnelik ema” teemaks – Kuidas ruum meie energiat mõjutab?
KonMari meetod Õnnelik naine, õnnelik ema

Alguses on kindlasti oluline ära öelda, et KonMari meetod ei ole sobilik kõikidele inimestele. See ei ole üks ja ainus õige viis ning kõikide inimeste puhul see ei toimi. Meetod eeldab, et pead muuhulgas tegema endaga ka vaimset tööd ja kõik ei ole selleks valmis. 

Meetodi tulemuslikule kasutamisele aitab kaasa see, kui korrastamisel on Su motivatsioon kõrgel. Näiteks loe korrastamiskunsti kohta raamatuid või vaata Netflixis Marie Kondo sarja.

KonMari 6 põhireeglit:

  1. Pühendu korrastamisele – Kui teed ühte kindlat kategooriat, siis pühendu sellele ja ära lase välisel ennast segada. ole valmis endaga silmitsi seisma, et raskeid otsuseid vastu võtta – mis jääb ja mis ei jää. 
  2. Visualiseeri ideaalset elustiili – Mis on sinu eesmärk? Millises kodus sa elada tahad või millist elu tahad elada?
  3. Enne hoiustamist tegele asjade äraviskamisega – Ära mõtle otsuse tegemisel, kuhu ma selle panen. Mõtle ainult sorteerimisele – kas pakub rõõmu või ei paku?
  4. Korrasta kategooria, mitte asukoha järgi – Näiteks too riided välja kõikidest kohtadest – riidekapp, esiku garderoob, jne. 
  5. Järgi õiget kategooriate järjekorda – Ära rutta ette ega jäta midagi vahelt ära. Järjekord on loodud põhimõtte, et alustad sellest, mida on kõige lihtsam korrastada.  
  6. Küsi endalt, kas see ese pakub sulle rõõmu.

Oluline pole ära antavate asjade hulk, vaid alles jäävate asjade väärtus, mida nad Sinu elule annavad.

Alusta asjadest, mis kindlalt Sulle rõõmu pakuvad ja mille Sa alles jätad.  Kui tekib kahtlus, kas pakub rõõmu, siis esita endale täiendavaid küsimusi – miks ma sellest kinni hoian? On sellel mingi oma lugu, väärtus, emotsioon?

Korrastusega alustades võta üks kast, kuhu pane kõikidest kategooriatest need asjad, millel on sentimentaalne väärtus. Need jätad protsessi kõige lõppu ning vaatad üle viimase kategooriana. Siis on sul juba rohkem kogemust ja oskad paremini otsustada, kas neid on vaja ning tead, kuidas neid vääriliselt hoiustada.

Neid asju, millest sa loobud, ära paku enda lähedastele. Kui pakud neid teistele, siis tekitad kohustust neid vastu võtta. Ära hoia asju ka igaks juhuks alles, sest lihtsam on vajadusel osta uus asi, kui hoida asju alles mõttega, et äkki läheb kunagi vaja.

KonMari korrastusmeetod:

Korrasta üksi ja vaid enda asju

Dialoog iseendaga

Korrasta vaikuses

Alusta korrastamisega varahommikul

3 komponenti, mis asjadele väärtust määravad:

  • funktsioon
  • informatsioon
  • emotsionaalne side

KonMari kategooriad ja nende järjekord

  1. RIIDED  – kogu kõik riided ühte kohta kokku ning võid ka ära sorteerida – särgid, seelikud, püksid.
  2. RAAMATUD – võta kogu kõik raamatud kokku ning jaga liikide kaupa – kokaraamatud, ilukirjandus, jne.
  3. PABERID – jaga paberid kolme kategooriasse: a) igavesti alles hoida b) tihti kasutatavad c) tuleb tegeleda. 
  4. KOMONO  – mitmesugused väiksemad kategooriad (nt juhtmed, CD-d, kosmeetika)
  5. KÖÖK – kolm alamkategooriat: a) tööriistad toidu valmistamiseks b) tööriistad söömiseks c) toiduained
  6. SENTIMENTAALSED ASJAD – need, mis panid korrastusprotsessi käigus eraldi kasti – nt diplomid, kirjad, päevikud, mälestusesemed, fotod.

Septembris virtuaalses kogukonnas
"Õnnelik naine, õnnelik ema"
KUIDAS RUUM MEIE ENERGIAT MÕJUTAB?

Veebiloeng “Totaalne elumuutus läbi KonMari korrastusmeetodi” Marie Pärkma, on järelvaadatav kogukonnas.

“Suhted perekonnas ja nende mõju lapse vaimsele tervisele” Rita Rätsepp

Kuidas mõjutavad peresisesed suhted lapsi?

Ümbritsev keskkond ja lähedased täiskasvanud mõjutavad lapse arengut, sh aju arengut ning vaimset ja füüsilist tervist. Me peaksime selle keskkonna võimalikult mõnusaks tegema nii palju, kui võimalik on. 

Mitte kunagi mitte ükski lapsevanem ei tee lapsele meelega halba. Ta teeb parima nende oskuste ja ressurssidega, mis ta sellel hetkel oskab. 18-aastaselt peaks olema vanemate poolt vundament paigas ning sealt edasi hakkab lapse (noore) enda vastutus.  Perekond annab sulle suuna kätte, kuid oluline on õppida iseennast tundma, et saada aru, kes oled Sina.

Kogu perekonna süsteemi juures on oluline, et suhted oleksid vastastikku toetavad, lugupidavad ja austavad.

Toetavad suhted täiskasvanuga annavad lapsele tugeva aju struktuuri ning on tugeva mõjuteguriga. Silmside, märkamine, kallistamine, hea sõna ütlemine – kõik need tekitavad lapse ajus tugevad närviühendused. Head suhted aitavad lapsel toime tulla stressiga, reguleerida oma emotsioone ja käitumist.

Kui laps viibib peresüsteemis, milles  on pikka aega olnud stressireaktsioonide rohke olemine, siis see mõjutab lapse toimetulekut, sest tema ärevuse foon on kõrgel. Ta ei saa aru, mis toimub ning ärevus on pidev pinge, millele laps hakkab otsima lõdvestust talle kättesaadaval viisil – jonnib, lööb, karjub. Stressiallikate vähendamisel on suur mõju lapse tervisele. Kui stressiolukordi peres vähendada, siis aega lapse jaoks on rohkem ja stabiilne keskkond aitab tal paremini stressiga toime tulla.

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Millised on lapse emotsionaalsed vajadused ja kuidas saab lapsevanem neid täita?

Emotsionaalsed vajadused on vajalikud nii lapse kui täiskasvanu vaimse tervise heaks. Üksikisiku tunne mõjutab kogu peresüsteemi. Kas lapsel on luba näidata välja oma tundeid, kas tal on olemas objekt, kellega seda teha ja kas ta saab vastu tunnet, et teda armastatakse? Oluline pole see, et ta teab seda, vaid ka reaalselt seda välja näidata – väiksele lapsele füüsiliselt, suurele lapsele sõnadega. Peame tundma peres ennast kaitstuna ning turvatunne on lapse jaoks kõige olulisem ja selle peab andma talle täiskasvanud inimene. Kui laps näeb, et vanemad on üksteise suhtes austavad ja armastavad, siis selle kaudu laps õpib suhtlema teiste inimestega enda ümber ja oma vanematega.

Laps õpib meie tegude, mitte sõnade järgi. See, kuidas perekonnas lahendatakse mingeid probleeme, mõjutab lapse probleemilahendusoskusi ja toimetulekut tulevikus täiskasvanuna. Peaks lõpetama ebasobiva käitumise ja peale seda ka arutama tema käitumist ja leidma koos lahendusi. Kui ainult ebasobiv käitumine lõpetada, tekib lapsel arusaam, et talle on tunne keelatud ja hakkab seda mustrit ka tulevikus kordama. Seetõttu ongi oluline õpetada, kuidas lahendame probleeme ning laps õpiks toime tulema probleemide lahendamisega ja tunnetega enda sees.

Aega saab alati võtta, lihtsalt peab prioriteedid paika panema.

Aeg ja ajapuudus on kinni meie enda mõtlemises. Kui vanemal puudub lapse jaoks aeg, siis ta ei saa ka lapsele olulisi ja vajalikke väärtusi kaasa anda. Kui me teeme muid asju, siis meil ei ole kontakti lapsega ja kontrolli oma lapse tegevuste üle. Ajapuudust ei tohiks mitte kunagi suhtlemisel tekkida – peaksime alati aja leidma, eriti mis puudutab meie pere ja peresuhteid. Aeg on suhtlemisel oluline komponent. Võtke aega päriselt suhelda.

Läbi tundekeha õpetame lapsele aru saama seda, mida ta enda sees tunneb. Laps käitub, sest tema sees tekib mingi tunne ja ta ei oska muud moodi seda väljendada. Oluline on ebasobiv käitumine lõpetada ja lapsega arutada, mis juhtus ja mis tema sees toimub. Kui laps õpib oma tunnetest aru saama, siis ta õpib suhtlema ja ka ise teiste tunnetest paremini aru saama. Suhtlemise alus on arusaamine iseendast ning et laps oskaks luua paremaid tööalaseid suhteid, sotsiaalseid suhteid ja partnerlussuhteid, peab ta mõistma iseennast. 

Artikkel on kirjutatud Rita Rätseppa 11.05.2022 veebiloengu “Suhted perekonnas ja nende mõju lapse vaimsele tervisele” põhjal.

Veebiloeng “Laps vajab piire – miks ja milliseid?” toimub juba 04. oktoobril

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

Veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” toimub 18. oktoobril

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN VEEBILOENGUTEL OSALEDA

„Kodu – koht, kus leiad või kaotad iseenda“

Õnnelik naine, õnnelik ema

Kodu - koht, kus leiad või kaotad iseenda

Blogipostitus on kirjutatud „Kodu – koht, kus leiad või kaotad iseenda“  (Katri Muller) veebiloengu põhjal. Septembrikuus on virtuaalses kogukonnas “Õnnelik naine, õnnelik ema” teemaks – Kuidas ruum meie energiat mõjutab?
Õnnelik naine, õnnelik ema

Mõnikord on meil tunne, et elus on raskem periood ja me justkui kaotame enda. see võib juhtuda just siis, kui oleme palju kodus – oled väikese lapsega kodus, teed kodus tööd, vms. On paradoksaalne, et just kodu võib aidata meil sellises olukorras uuesti endaga kontakti saada.

Kui vaatad enda ümber ringi, siis mis on see märksõna, mis sulle sinu ümber oleva ruumiga pähe tuleb? Esimesed märksõnad on tavaliselt visuaaliga seotud, sest tihti kirjeldame esmalt just seda, mida silmadega näeme. Samas on ruumi lisaks visuaalile võimalik näha tohutu suure ressursina. Kui võtame ruumi ressursina kasutusele, siis meil on võimalik palju rohkem kogeda toetust ja rahulolu oma igapäevaelus ja meil on lihtsam liikuda oma eluga soovitud suunas. 

Holistilises sisekujunduses vaadatakse inimest ja ruumi üheskoos ehk ühe tervikuna ja omavahel ühenduses. Holistilise sisekujundusega saame luua ruume, mis on esteetilised ja funktsionaalsed, kuid lisaks toetavad ka inimese vaimset ja füüsilist tervist. Oluline on ka see, mis tuleb pärast ruumi loomist. Me pidevalt taasloome ruumi ja hoiame kodus energiat liikumises. Kodu võiks olla harmoonias sellega, kes sa ise oled ja kus sa oma elus praegu ise oled ning kuhu suunas soovid edasi liikuda.

Kuidas ja millega peegeldab kodu seda, et seal elad SINA?

Holistilisel sisekujundusel on omad meetodid, et aidata ruumi muuta toetavamaks. Saad neid kasutada nii alles kodu loomisel, remontimisel või juba valmis kodu muutmisel.

Oleme jõudnud ajajärku, kus elu on liikunud selles suunas, et veedame rohkem aega kodus. Meie kodud on muutunud miniuniversumiks, pakuvad meile peaaegu kõiki maailma kogemusi ilma, et peaksime kodust lahkuma. Kodu on ka ruum, mis kõikidest ruumidest mõjutab meid kõige enam. See peegeldab kõike seda, millesse sa usud ja seda, mida sa usud enda kohta.

Meie võimalused luua enda ümber toetavat ruumi on suuremad kui kunagi varem. Kurb on see, et keskendume siiski rohkem ruumi funktsioonile ja esteetikale ning me ei anna ruumile võimalust meid toetada ja jõustada ning ei kasuta ära ruumi täielikku potentsiaali.

Holistilise sisekujundusega kodu loomine

Holistile kodu loomisega lähme mööbli ja disaini füüsilisest maailmast sügavamale. Me läheme teemadesse nagu ruumi energia, ruumi psühholoogia, kliendi rahulolu, teadlikum elamine ja loodusega ühenduses olemine.

Holistilise kodu puhul on erinevaid tehnikaid ja distsipliine, mida kasutatakse toetava ruumi loomisel:

värvipsühholoogia

valguse ja varju teadlik kasutamine

feng shui filosoofia

NEUROESTEETIKA​

MINDFULNESSI TEHNIKA​​

WELLNESS PÕHIMÕTTED​

rohe-elu põhimõtted

asendiplaanid

numeroloogia

õhukvaliteet

alateadlik sümbolism

kristallid

lõhnad

helid

oma rituaalide loomine

väikese pühamu/püha ruumi loomine

Oleme jõudnud ajajärku, kus elu on liikunud selles suunas, et veedame rohkem aega kodus. Meie kodud on muutunud miniuniversumiks, pakuvad meile peaaegu kõiki maailma kogemusi ilma, et peaksime kodust lahkuma. Kodu on ka ruum, mis kõikidest ruumidest mõjutab meid kõige enam. See peegeldab kõike seda, millesse sa usud ja seda, mida sa usud enda kohta.

Asjad on energia ning tasub hoolikalt mõelda, millega sa end kodus ümbritsed ning kuidas need asjad sinuni on jõudnud (kas sina oled need valinud). Kas need asjad peegeldavad sind ja kui ei, siis see tegelikult kogu aeg mõjutab sind. Asjad, mis meile kingitakse, pärandatakse või oleme kuskilt saanud, ei pruugi sageli peegeldada seda, kes meie oleme. kuid sageli ei suuda me nendest asjadest ka loobuda. Siis tasub mõelda, kas meie valiksime need või kas me vajame neid?

Kuidas luua endale kodu, mis toetab sind?

Üks võimalus on teha seda holistilise sisekujundaja või nõustaja abiga. Samuti saad ka iseseisvalt muuta ruumi ennast toetavamaks. Alustuseks küsi enda käest, kuidas sa enda praegusesse koju sattusid? Kas see oli päriselt sinu valik ning kas see sobib sulle praegu?

Teiseks küsi endalt, millist tunnet ma tahaks oma kodus tunda? Tihti mõtleme ruumi peale praktilise vaatega ehk kas see on piisavalt suur, kas see asub meie jaoks mugavas kohas, kas kõik vajalikud asjad on olemas, jne.

Peamised 4 tunnet, mida inimesed tahavad kodus tunda:

LÕÕGASTUS

ÕNNETUNNE​

RAHU

TURVATUNNE

Kuidas nendele tunnetele lähemale saada ja neid teadlikumalt endale koju luua?

  • Lõõgastus – vähenda visuaalseid stimulante ruumis (valgus, luba tuppa varje). 
  • Õnnetunne – püüa kodus taasluua seda hetke minevikust, kui olid õnnelik.
  • Rahu – saa ühendus loodusega, teadlikult aeglusta oma tegevusi, loo omale rahunurk.
  • Turvatunne – toetavad värvid, tekstuurid, mööbli paigutus ruumis.

Kolmas küsimus, mille peale mõelda, on see, mis sinu kodu juures tekitab kõige rohkem stressi. Võiks proovida likvideerida olukordi, mis tekitavad stressi. Need võivad olla lihtsad ja väikesed asjad – nt leia kindel koht, kuhu paned võtmed.

 

Holistilise sisekujunduse puhul ei räägita lihtsalt asjade süsteemi loomisest või asjade ära andmisest, vaid tehakse tähenduslikkuse auditi – mida ja miks me alles hoiame, mida see meie jaoks tähendab, kas see annab meile midagi või pigem võtab ära. 

Näe ruumi loominguna – ruum on meie väljendus, see on meie kui inimese pikendus, oleme oma koduga energeetiliselt seotud. Näe kodu suure ressursina, mis saab sind jõustada ja võimestada juhul, kui ta on kooskõlas sinuga. Sul on lihtsam liikuda selles suunas, kuhu tahad ja sul on lihtsam pakkuda maailmale seda, mis sul on, kui sa oled toetavas ruumis. 

Septembris virtuaalses kogukonnas
"Õnnelik naine, õnnelik ema"
KUIDAS RUUM MEIE ENERGIAT MÕJUTAB?

merilin

Veebiloeng „Kodu – koht, kus leiad või kaotad iseenda“​ Katri Muller, on järelvaadatav kogukonnas.

“Miks kiirustamine on ajaraisk?” Grete Arro

Kas me soovime olla oma lastele eeskujuks kui kiirustav täiskasvanu? Või tahame olla hoopis midagi rikkalikumat – inimene, kes oskab nii kiirustada, süveneda, puhata kui ka niisama molutada? 

Ja kas Sina tead, kust see kiirustamine tuleb? Miks Sina kiirustad? Et hoida elu toimimas, ongi see täis pidevat askeldamist. Lisaks on meil on uskumus, et korralik inimene peabki kogu aeg midagi tegema ja niisama ei vedelda. Samuti on meil välised mõjutajad – peame olema õigeks ajaks koolis, tööl vms.

Mida õppiv ja leiutav aju tegelikult vajab?

Millise keskkonna me loome enda ümber nii endale kui oma lastele – kas sellise, kus saab õppida ja leiutada või hoopis sellise, kus seda ei ole võimalik teha? Aju vajab aeglast olemist, sest mälu talletab siis paremini. Infokillud, mis meieni jõuavad peavad olema pärast kättesaadavad ja lisaks paindlikud ehk ülekantavad erinevatesse uutesse olukordadesse. Kiirustades ei saa infole need tunnused tekkida ning seetõttu me neid ei mäletagi hiljem.

Kiirustades õpitud info ei jõua meie pikaajalisse mällu. Pikaajalisse mällu jäämiseks on oluline, et näiteks kui räägid õpitu kellelegi edasi, siis aju töötab kaasa info läbitöötlemisel ehk sa meenutad mingit infot unustamise tagant. Unustamine aga võtab aega ehk õppimiseks proovi loengus kuuldud infot paar päeva pärast loengut proovi oma pikaajalisest mälust kätte saada. Mälu on vaja õpetada sisu otsima pikaajalisest mälust ehk meenutades hakkab õppimise funktsioon tööle. 

Aeglusega anname ajule märku, et see, mida meenutame pausi järel, on oluline ning on vajalik seetõttu püsivaks teadmiseks muuta. Seepärast on hea selle asemel, et õppida pikalt jutti, hoopis venitada õppimine pikemale ajale. Siis saab aju vahepeal puhata ning kui aju puhkab, saavad erinevad ühendused ajus aktiveeruda. 

Oled sa olnud olukorras, kus oled kellelegi mingit asja 100 korda öelnud aga ikka talle ei jää meelde? Selle põhjuseks ongi see, et inimesel endal ei teki seda teadmist pikaajalisse mällu, vaid Sina iga kord ütled talle seda ehk tal pole vajadust seda endale mällu jätta. Aga mis siis töötaks? Lahenduseks on meenutada, et mis asju ma pidin meenutama 🙂 Näiteks ütle, et proovi meenutada, mis asjad pidid kooli kaasa võtma. Ehk ära ütle ette, mida laps pidi tegema või kaasa võtma, vaid aita tal endal seda meenutada. 

Üks hea nipp on “Stop and think” võte – tee ukse juures paus enne, kui välja astud. Tee endale näiteks nimekiri, mida pead alati poodi minnes kaasa võtma ehk alguses võiks olla nimekiri, kuid hiljem juba saad meenutada nimekirja peast. Nimekiri võiks olla “sinu sees”.

Kuidas õpime uusi kontseptsioone?

Kuidas aru saada asjadest, mis tunduvad keerulised? Ka siin on aja võtmisel (aeglusel) oma roll. 

  • Mõtle õpitu üle järele – see tekitab uusi seoseid.
  • Teadmise arenguks on vaja aega, nii et kiirem lahendus ei pruugi alati hea olla. See, mis on kiire, ei pruugi alati olla tõhus. 
  • Mõtlemiskogemus tekib siis, kui on keerulised ülesanded, millele ei ole lihtsaid lahendusi.
  • Õppimise ajal on vaja ka vigu ja eksimist – see õpetab. Hätta jäämise või vea tegemise hetkel toimub uue teadmise õppimine läbi vea analüüsi. 
  • Pikaajaline õppimine programmeerib sisse ka eksimisi ja seega tõhusamat õppimist. Kiirel õppimisel ei osata teadmisi uutes olukordades rakendada.

Tõhusa õppimise alustingimused

Õppija aju on aktiivne

Õppija konstrueerib uue teadmise oma peas

Õppija mõtlemine on tehtud nähtavaks –

toimub pidev mõtete sõnastamine, suhtlemine, arutelu, vaidlus

Õppijal on ülesanded, mis võimaldavad teha vigu, et ta saaks neid vigu analüüsida

Ülesanded on mõtlemisele pigem väljakutsuvad-keerukad, kui lihtsad

Õppija teadvustab, et ta peaks oma intuitiivseid arusaamu ja ideid pidurdama

Õpisituatsioonis puudub igasugune stress, hirm, pinge või ärevus

Läbimurdelised ideed ja laiskus

Molutamine – see on see aeg, kui sa teadlikult oma peaga ei tööta ja uut infot peale ei saa. Siis võivad sinu peas tekkida mõtted, mis lahendavad mingi probleemi. On vajalik rohkem võtta aega, kus me otseselt ei tee midagi, siis saavad head mõtted tulla.

Meie pea saab töötada kahes režiimis – keskendunud mõtlemine ja molutamine. Me ei saa olla kahes režiimis korraga. Keskendunud mõtlemine on see, kui sa tead, kuidas asja lahendatakse. Molutamine ehk hajusmõtlemine on siis, kui meil on probleem, aga me ei tea, kuidas seda lahendada ning just see seisund on mittestandardsete lahenduste leidmise protsessis oluline.

Artikkel on kirjutatud Grete Arro 05.07.2022 toimunud veebiseminari “Miks kiirustamine on ajaraisk?” põhjal.

Juulis räägime kogukonnas “KUIDAS TEADLIKULT PUHATA?”. Veebiloenguid viivad läbi hariduspsühholoog Grete Arro ning tööõnne uurija, koolitaja ja konsultant Tiina Saar-Veelma.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond

“Hirmude ja takistuste ületamine” Katre Kulbok, 28.06.2022

Mis hirmud on Sinul? Mis takistusi Sa endale maha müüd?

Hirmud on lood meie sees ning nende lugude eesmärk on meid kaitsta. Need on evolutsiooniliselt meie sisse jäänud, kuid põhjused, miks hirmud tekivad või mida me kardame, on muutunud. Hirmu eesmärk on hoida Sind turvalises tsoonis, et su elu ei oleks ohus.

Kõik, mis on mugavustsoonist välja minemised, on meie meele jaoks kohe streik, et meid tagasi hoida ja meie meel teeb seda üllal eesmärgil. Kui me endale seda ei teadvusta ja lahti ei seleta, siis me ei liigu edasi ning ei saa olla õnnelikud ja rahul oma eluga.

Hirmusid tuleb küsitleda ehk igal hirmul on juurpõhjus ja hea on vaadata, mis on see, mis Sind tagasi hoiab või mida Sa vajad. Hirm ei kao kuhugi, kuid eesmärk sellest hirmust üle olla, on palju suurem ning ei lase hirmul Sind tagasi hoida.

Me oleme sündinud kahe hirmuga – hirm kukkuda ja hirm valjude häälte ees. Kõik teised hirmud on õpitud ehk tulnud kaasa keskkonnast, kus oleme üles kasvanud või inimestelt, kes meie ümber on.

Hirmud on seotud minevikuga ja ärevus tulevikuga

"Hirmude ja takistuste ületamine"

Hirmuga sõbraks saamiseks on vaja see ära teha. Ei saa mediteerida või käia teraapias, et hirmust üle saada. Sellest ei saa edasi ega üle enne, kui sa ei lähe sellest läbi. Kui sa selle sammu astud, siis ei tundu see enam nii hirmus.

Hirm teadmatuse ees on see, mis meid kõige rohkem hävitab. Sa ei tea kunagi järgmist hetke ega päeva. Peaksime leppima ja aktsepteerima seda, et kõik on muutuses ja sa ei tea kunagi, mida järgmine hetk toob.

Hirmul on alati juurpõhjus. See on saanud alguse lapsepõlvest läbi erinevate olukordade ja programmeeringu. Kasvades saab sellest osa meie iseloomust, mustritest ja harjumustest.

Leia näiteid enda ümber, kes juba teevad seda, mida sa tahaksid teha. Meil on kuuluvusvajadus ning sageli kardame midagi teisiti teha, sest siis meid hüljatakse ja nö visatakse hõimust välja.

Mis on Sinu hirmu juurpõhjus? Mida see täna Sinult röövib?

Hirmudega me kujutleme ette tulevikku, kuid seda tegelikult ei eksisteeri ja me kujutame seda endale lihtsalt ette. Hirmud võivad hakata ka meie tervisele – ärevused, foobiad, füüsilised vaevused. Kuna kõik hirmud on õpitud, siis on sul võimalus see vastupidiseks keerata ja ära unustada. Vajalik on valmidus sellega tööd teha.

Hirmu ületamise võti on armastus ja eelkõige iseenda armastamine. Õpi end armastama tingimusteta ning aktsepteeri ennast ja oma hirmusid nii nagu need on. See annab võimaluse näha hirmust kaugemale. 

Kas ma kunagi kahetseksin seda, et ma mingit asja täna ei teeks? Kui vastus on jah, siis annab see jõudu astuda hirmule vastu ja oma soovid täide viia. Ära lase hirmudel, mida tegelikult üldse ei eksisteeri, takistada oma elu. 

Meil on igapäevaselt mingid eesmärgid, kuid see tähendab, et on ka igapäevaselt mingid hirmud, mis meid takistavad. Meid takistab ka näiteks motivatsioon, sest me ootame motivatsiooni tulemist ja lükkame asju edasi. Tegelikult on tegutsemise loogika selline, et kõigepealt tegutsen, siis tuleb ka motivatsioon ning see motivatsioon annab meile juurde uut indu: tegutsemine → motivatsioon → veel rohkem motivatsiooni 🙂 

Ära ole autopiloodil ja ära ela kellegi teise elu – loo enda seiklused ja ela seda elu, mida Sina tahad. Vajadusel küsi abi – mis on see, mis Sind toetab edasi liikumisel? Otsi endale kogukond, vastutuspartner, coach või treener.

Mis on sinu MIKS, et oma hirmu muuta? Miks on selle hirmuga oluline tegeleda, mida see tagasi hoiab? Iga uus samm on alati hirmus, sest see on tundmatus või seos mingi varasema kogemusega. Meid ei ole õpetatud tegelema tundmatusega. 

Kui meil on hirm, siis meil on sees programm, et me leiame alati lahenduse. Kui meid on pandud ebamugavasse situatsiooni, kust on vaja välja tulla, siis me hakkame leidma lahendusi. Võid enda jaoks mängida läbi ka kõige hullemad versioonid ning leida sinna juurde kohe ka lahendused. See tõstab enesekindlust ning vähendab hirmu teadmatuse ees.

Artikkel on kirjutatud Katre Kulbok, 28.06.2022 veebiloengu “Hirmude ja takistuste ületamine” põhjal.

Juuni oli kogukonnas ENESEARMASTUSE kuu. Meile tuli külla enesearmastuse, edu ja elu coach Katre Kulbok. Katre õpetas meile enesearmastuse kasvatamist ja hoidmist. Lisaks tegime koos Katrega praktilise hingamise töötoa. Kõiki veebiloenguid ja töötuba saab järele vaadata “Õnnelik naine, õnnelik ema” virtuaalses kogukonnas.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond