Kui ikka võhivõõra väikelapse suust kõlab „Sepapoiste“ laul nagu tõelise solisti esituses, siis teeb meele kurvaks küll, kui enda laps vaid üksikuid sõnu ütleb. Tasapisi hiilivad ligi muremõtted. Kas tal on midagi viga? Kas olen teinud midagi valesti? Kas ta ei hakkagi rääkima?
„Küll ta rääkima hakkab. Võib-olla pole tal lihtsalt midagi öelda!“ püüavad vanema põlvkonna esindajad selle üle nalja visata. Ent see on viimane asi, mida üks mures ema kuulda tahab.
Hetkel, mil hakkame oma lapse oskusi teistega võrdlema, on vanemaks olemine kõige raskem asi maailmas. Sellega tekitame nii endale kui lapsele asjatut stressi ning meie pisikesed on sunnitud kõndima mööda paika pandud kasvukõverat, tohtimata eristuda, olla natukene allpool. Aga kõik lapsed ei hakkagi laulma esimesel paaril eluaastal „Sepapoisse“ ning võib-olla pole oodatud kõne ka veel sealmaal, kus saaksid lapsega sisukaid vestlusi pidada, ent see veel ei tähenda, et lapsel oleks midagi viga või et ta ei hakkagi kunagi rääkima.
Miks minu kaheaastane laps ei räägi? Ühe ema kogemuslugu!
Kui minu esimene beebi sündis, siis ootasin väga temaga suhtlemist. Olin rõõmus, kui laps tundis esimest korda mähkmepakil ära beebi ning oskas tema kohta öelda „ti-ta“. Armas oli, kui meie viiekorruselise kortermaja neljanda korruse rõdul käis oravapoiss süüa otsimas ning minu lapseke ütles oravale antud pähklite kohta „eh-peh“. Ent pärast mõningate sõnade õppimist oli pikka aega vaikus. Nii nagu iga terve laps, oskas ka tema end mulle selgeks teha, aga ta ei öelnud suurt midagi. Veel kaheaastaseltki oli mul üsna vaikne laps, ent kolmandaks eluaastaks loksus kõik paika ja tüdruk hakkas korralikult rääkima. Tunnistan, et noore emana ei osanud ma oma beebiga korralikult suhelda. Mulle tundus võõras pidada maha pikki vestlusi inimesega, kes mulle vastu ei räägi ja kui laps ei kuule sõnu, siis ta ka ei õpi neid ütlema. Järgmine laps seevastu oli aga väga sõnaosav juba kaheaastase poisina, sest lisaks minu igapäevasele suhtlusele suurema lapsega, kuulis ta ka oma õde temaga rääkimas.
Ka kahe väikelapse ema ja logopeed Julia Krehhova toob välja, et see, kuidas me igapäevastes toimingutes lapsega suhtleme mõjutab väga palju lapse kõnet.
Kaheaastase lapse kõne! Mida võiks laps juba selles vanuses osata!
Kui perearsti visiidil on popiks saanud küsimus, mitut sõna Sinu laps juba oskab, siis tegelikult ei ole sõnade arvul mingit tähtsust. Ei maksa kõrvutada enda last teistega ja arvata, et lapsel on midagi viga, kui sõnavara on väiksem kui teistel. Hästi palju loeb keskkond, kus laps kasvab ja mida ta seal kuuleb. Nii, nagu ülal toodud kogemuslooski, on hästi levinud ootus, et juba kaheaastane hakkaks vanematega pikki vestlusi pidama. Tegelikult on kõne arengus oluline, et lapsel oleks selles vanuses sõnu, millega end väljendada ning ta võiks osata kaks sõna omavahel ka kokku panna. Hääldus ei ole siinkohal oluline. See, kas ja millal „Sepapoisid“ mängu tulevad, on juba iga vanema enda tubliduse küsimus.
Mulle on alati tundunud kummaline, et kuidas teised minu väikelapse kõnet ei mõista. Ta ju ütleb sulaselges eesti keeles „juu-a“. Ent tegelikult on normaalne, kui Sinu kaheaastase lapse sõnad on ainult Sinule mõistetavad. Samuti on oluline, et Sinu laps ka Sind mõistaks. Siin tuleb ka arvestada, et lapsel oleks motivatsiooni Sind mõista. Näiteks “too mulle käterätik” ei pruugi olla talle motiveeriv. Esemete toomine ei ole isegi tüüpilisele täiskasvanule kuigi motiveeriv. Osuta hoopis asjadele või palu osutatud esemeid endale anda. Rõõmusta koos temaga, kui ta Sinu kõnest aru saab ja Sind asjadega üle kuhjab.
Tüüpiline kahene:
- Ta mõistab kõnet, saab aru igapäevastest kodustest tegevustest (nt lähme sööma) ning tunneb koduseid objekte.
- Ta on aktiivne suhtleja. Ta vaatab sulle otsa, teeb ennast selgeks. Ta kasutab suhtlemist vahendina, et endale midagi saada.
- Tema mänguoskused muutuvad. Sa näed, et ta võtab välismaailma infot oma mängu.
- Ta keskendub huvipakkuvale tegevusele 2 kuni 3 minutit.
- Ta jäljendab täiskasvanu tegevusi.
Kuidas lapsega õigesti suhelda ja lapse kõnet arendada?
Lapse kõne arengu A ja O on temaga rääkimine. Räägi lapsega, vasta temale, näita asju ja korda sõnu. Nalja ei maksa sõnadega visata. Näiteks tean juhtumit, kus pereisal tarvitses vaid korra end emmeks nimetada ja nüüd ongi aastasel lapsel kodus kaks emmet ja isegi sõna „ka-ka“ on lapse sõnavaras ennem issit 🙂
Kõige parem on õpetada last mängu kaudu, küsides talt küsimusi. Ehkki Sa tead, mitu koera või mis värvi nad mängus on, küsi lapselt ikkagi. Lapse kõnet arendab ka raamatute vaatamine, jäljendamise mäng, laulmine ja rütmisalmide lugemine, ka lollitamine on väga lõbus.
„Lapsega rääkides ei ole eesmärk rääkida nii-öelda eetrit täis. Meie kõne on trepi ülemistel astmetel ja laps seal all. Meie peame lapsele vastu tulema, lapse ka üles aitama ja ise kõne keerukuses allapoole tulema. Aga ole ikka natuke eespool, kasutades algul pikemaid ja siis juba keerulisemaid lauseid.“
Logopeed Julia Krehhova
Lapse hilise kõne põhjused!
Ühegi lapse kõne areng ei ole üks-ühele sarnane teise omaga. Ka kaksikutel võib see olla täiesti erinev, mis näitab, et kõik lapsed on unikaalsed. Kui loed seda postitust ning oled mures oma lapse kõne arengu pärast, siis enne, kui end muremõtetega täiesti ära kurnad, tea, et laps võib hakata rääkima hiljem väga mitmel erineval, ent vägagi tavalisel põhjusel.
Kas teadsid, et kui lutt ja pöial on aktiivsel suhtlemise ajal suus, siis on suhtlemise areng häiritud, sest laps ei saa kasutada korralikult oma keelt. Kuna rääkides on keel üleval, aga luti ja pöidlaga on keel all, siis võivad tekkida hääldusvead. On oluline, et laps ei hakkaks rääkima läbi luti ning seetõttu võiks juba aastast last hakata lutist võõrutama või vähemalt võiks päevasel ajal lutist loobuda.
Ka söömise areng on väga tihedalt seotud kõne arenguga. Kui laps hakkab lisatoitu saama, siis hakkab ta oma keelt teisiti kasutama, arendades sellega enda keelelihaseid ja edasist kõnet. Ka refluks võib mõjutada kõnet, kui see on olnud väga tugev, sest kui laps ei võta tahket toitu, siis tema lihased ei ole nii treenitud.
Kõne areng võib lükkuda ka hilisemaks juhul, kui on näiteks füüsilised takistused (keelekida) või lapse üldseisundit põhjustavad haigused. Ka pärilikkus võib mõjutada. Oluline roll on ka mitmekeelsel keskkonnal. Kakskeelne keskkond iseenesest ei tekita kõnehäiret, ent kui ükskeelses keskkonnas räägivad lapsega mõlemad vanemad, siis kakskeelses räägib kumbki vanem oma keelt ja võibolla omavahel kolmandatki. Või nagu postitusest selgub, siis on tänasel päeval ka täiesti tavaline, et paljud vanemad ei teagi, kuidas oma lastega õigesti suhelda ning ka seepärast võib kõne lükkuda hilisemaks.
Ent alati säilib õhkõrn võimalus ja meie naljatlevalt vanematel võib olla päeva lõpuks siiski õigus, et meie lastel pole tõesti veel lihtsalt midagi öelda! 🙂
Soovid lapse kõne arengust ja sellest, kuidas seda toetada rohkem teada? Pesapuu Perekeskusel on juba märtsi alguses tulemas 3-osaline veebiloengusari logopeediga. Loe lähemalt SIIT.