Autor: Pesapuu Perekeskus
6 minuti lugemine
Siit blogiloost saad teada, kas lasta lapsel nutta või pigem tähelepanu kõrvale juhtida, millal õpetada lapsele enda emotsioonide juhtimist, samm-sammult juhised, kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust ning leiad ka emotsioonide reguleerimise tehnikad.
Me näeme ainult käitumist, mitte tegelikku põhjust.
Kui su laps jonnib, et ta nõuab valjuhäälselt just seda mänguasja kohe ja nüüd või lööb teist last, siis tihti me reageerime jõuliselt ja karistavana mõtlemata ja süvenemata, mis tegelikult selle käitumise taga peitub. Teguviis on ainult jäämäe tipp, seal all on väga palju vähem ja rohkem haiget tegevaid emotsioone.
Näiteks avastasin, et minu 5aastane tütar soovib just neid mänguasju, mis on lasteiaias kahel tema sõbrannal ka. Kuigi kolm on seltskond, siis teame kõik, et suhetes pole kolm just parim variant. Ka lastel. Seega tema tegelik põhjus nende mänguasjade saamiseks oli hoopiski soov kuuluda nende tüdrukute seltskonda, et lasteaias oleks koos tore arutada, kes, mis mängu mängis. Kui ma oleks reageerinud ainult tüdimusega (mida ma ka alguses tegin), et “kõike ei saa,” “alles olid jõulud” jne, siis oleks see jätkunud.
PS! Muideks, täna on meil veel üks “lahing” käimas, sest ta nägi sõbrannal külas käies meigikomplekti, mida mina kategooriliselt keeldun ostmast. Olen kange, tean, aga korrutan talle iga päev, et ta maailma kõige ilusam tütar ja ei vaja meiki.
Lapse kukkumine ja meie reaktsioon
Hästi tavaline on lapse kukkumisele reageerida ehmatava käratusega, sellele järgneva valju noomitusega või hoopiski toimunu juurest tähelepanu kõrvale juhtimisega. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Vanematena reageerime sageli jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget ja meie ülesanne on teda ohtudest eemale hoida. Viimane näeb ja kuuleb aga vaid riidlemist.
Hirmu tundes on lapsed aga väga osavad oma emotsioone maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolsam! Ja sina oled rõõmus, et ta ei hakanudki nutma ja tähelepanu on juba mujal.
Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata.
Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime!
Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.
Kui emaslind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud.
Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!
Kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust?
Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada. Tunded on meie sõbrad!
- Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata – sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks.
Ära karda lapse pisaraid ja kisa, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid.
- Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale!
Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.
Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. Kui me vanematena ei suuda, ei oska, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda.
- Teadvusta, et jonniv laps on tegelikult hädas, sest siis suudad võtta aitaja rolli.
Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, röögib, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.
- Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.
Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab.
- Ära saada teda üksi rahunema.
See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures.
Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.”
Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.
- Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida.
Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon.
Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.
- Kuula südamega ehk kuula aktiivselt.
See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine on tunnete peegeldamine ja sisu ümbersõnastamine. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna.
Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb.” See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti.
AGA mõnikord lihtsalt kuula. Jäta kõrvale igasugu tehnikad ja lihtsalt kuula…Kuula oma last, kuula teist inimest.
Milliseid baasemotsioone ma tean?
Kuna meid ei ole väga õpetatud oma emotsioone väljendama, siis on meile ka täiesti tavaline et väljendame enamasti oma emotsioone baasemotsioonididega. Need on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümbersõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale.
Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla.
Emotsioonide reguleerimise tehnikad ja abivahendid
- Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha.
- Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada.
- Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale.
- Olemas on ka väga tõhusad tugevate tunnetega toimetuleku kaardid, mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda ning õpetus vanematele, kuidas ja millal neid strateegiaid rakendada. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.
Kõik ei tule korraga ning anna aega endale ja lapsele. Harjuta, loe raamatuid, kuula podcaste ja veebiloenguid. Me keegi pole ideaalsed ja kas peakski. Oluline on esmalt tahta muutuda, ise märgata ja olla teadlik oma käitumisest, sest see annab parema baasi ka lapse sügavamate tunnete mõistmiseks.
Antud blogilugu on koostatud Pesapuu Perekeskus veebiloengusarja “Õnnelik pere = õnnelik laps” põhjal, millest “Lapse emotsioonide reguleerimine” veebiloeng oli tehtud koostöös kahe väikelapse ema Mariliis Lukk´iga ning psühholoogilise nõustaja Õnne Aas-Udam´iga.
