Skip to content
Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Autor: Pesapuu Perekeskus

6 minuti lugemine

Siit blogiloost saad teada, kas lasta lapsel nutta või pigem tähelepanu kõrvale juhtida, millal õpetada lapsele enda emotsioonide juhtimist, samm-sammult juhised, kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust ning leiad ka emotsioonide reguleerimise tehnikad.

Me näeme ainult käitumist, mitte tegelikku põhjust.

Kui su laps jonnib, et ta nõuab valjuhäälselt just seda mänguasja kohe ja nüüd või lööb teist last, siis tihti me reageerime jõuliselt ja karistavana mõtlemata ja süvenemata, mis tegelikult selle käitumise taga peitub. Teguviis on ainult jäämäe tipp, seal all on väga palju vähem ja rohkem haiget tegevaid emotsioone.  

Näiteks avastasin, et minu 5aastane tütar soovib just neid mänguasju, mis on lasteiaias kahel tema sõbrannal ka. Kuigi kolm on seltskond, siis teame kõik, et suhetes pole kolm just parim variant. Ka lastel. Seega tema tegelik põhjus nende mänguasjade saamiseks oli hoopiski soov kuuluda nende tüdrukute seltskonda, et lasteaias oleks koos tore arutada, kes, mis mängu mängis. Kui ma oleks reageerinud ainult tüdimusega (mida ma ka alguses tegin), et “kõike ei saa,” “alles olid jõulud” jne, siis oleks see jätkunud. 

PS! Muideks, täna on meil veel üks “lahing” käimas, sest ta nägi sõbrannal külas käies meigikomplekti, mida mina kategooriliselt keeldun ostmast. Olen kange, tean, aga korrutan talle iga päev, et ta maailma kõige ilusam tütar ja ei vaja meiki.

Lapse kukkumine ja meie reaktsioon

Hästi tavaline on lapse kukkumisele reageerida ehmatava käratusega, sellele järgneva valju noomitusega või hoopiski toimunu juurest tähelepanu kõrvale juhtimisega. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Vanematena reageerime sageli jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget ja meie ülesanne on teda ohtudest eemale hoida. Viimane näeb ja kuuleb aga vaid riidlemist. 

Hirmu tundes on lapsed aga väga osavad oma emotsioone maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolsam! Ja sina oled rõõmus, et ta ei hakanudki nutma ja tähelepanu on juba mujal. 

Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata.

Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime!

Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emaslind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud.

Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust?

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada. Tunded on meie sõbrad!

  • Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks.

Ära karda lapse pisaraid ja kisa, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid.

  • Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale!

Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. Kui me vanematena ei suuda, ei oska, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda.

  • Teadvusta, et jonniv laps on tegelikult hädas, sest siis suudad võtta aitaja rolli.

Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, röögib, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

  • Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab.

  • Ära saada teda üksi rahunema.

See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. 

Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.

Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

  • Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida.

Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. 

Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

  • Kuula südamega ehk kuula aktiivselt.

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine on tunnete peegeldamine ja sisu ümbersõnastamine. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. 

Näiteks öeldes:Ma näen, et sa oled väga kurb. See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. 

AGA mõnikord lihtsalt kuula. Jäta kõrvale igasugu tehnikad ja lihtsalt kuula…Kuula oma last, kuula teist inimest. 

Milliseid baasemotsioone ma tean?

Kuna meid ei ole väga õpetatud oma emotsioone väljendama, siis on meile ka täiesti tavaline et väljendame enamasti oma emotsioone baasemotsioonididega. Need on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümbersõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. 

Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla.

Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Emotsioonide reguleerimise tehnikad ja abivahendid

  1. Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. 
  2. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. 
  3. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. 
  4. Olemas on ka väga tõhusad tugevate tunnetega toimetuleku kaardid, mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda ning õpetus vanematele, kuidas ja millal neid strateegiaid rakendada. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kõik ei tule korraga ning anna aega endale ja lapsele.  Harjuta, loe raamatuid, kuula podcaste ja veebiloenguid. Me keegi pole ideaalsed ja kas peakski. Oluline on esmalt tahta muutuda, ise märgata ja olla teadlik oma käitumisest, sest see annab parema baasi ka lapse sügavamate tunnete mõistmiseks.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline harjutamine ja meeldetuletamine ning sooviksid oma lapse käitumise tagamaid paremini tunda, siis osale kindlasti 21. jaanuaril toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus tuntud psühholoog ja näitleja Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!

Antud blogilugu on koostatud Pesapuu Perekeskus veebiloengusarja  “Õnnelik pere = õnnelik laps” põhjal, millest “Lapse emotsioonide reguleerimine” veebiloeng oli tehtud koostöös kahe väikelapse ema Mariliis Lukk´iga ning psühholoogilise nõustaja Õnne Aas-Udam´iga.

Autor: kahe väikelapse ema Mariliis Lukk

3 minuti lugemine

“Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib./—/Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas.” Need olulised ja teisalt ka mõtlemapanevad read on kirja pannud kirjanik Leelo Tungal. 

Tead ju küll seda juttu, et “meie ajal oli ikka nii ja nii küll ei tehtud ja nii küll lapsed ei käitunud”. Või siis “Ehh, mina omal ajal küll pidin kannatama ning seda ja seda tegema” või “küll tänapäeva noorus on hukas”. Selle viimase osas lugesin kunagi või keegi rääkis minu jaoks silmi avavat mõttekäiku – et huvitav küll, kelle üles kasvatatud need “hukka läinud” noored siis on? Eks meie ise ikka ju?! Ja nii kurdab iga eelnev põlvkond, et järeltulijad, keda nad ise kasvatanud on, on hukas. 

Nõustun, keskkond muutub ja maailm muutub liigagi kiiresti, kuid lõppude lõpuks oleme meie inimesed ja oma laste vanemad. Sina, kes sa paned oma väikelapsele söömise ajaks telefonist multika käima, et ta jumala eest söömisele keskenduda ei saaks. Sina ei luba oma väikelast restorani mängunurka ja pistad talle telefoni pihku, et saaksid ise paar kõnet teha, sest sul pole aega teda jälgida. Sorry, loodan, et see pole sina, aga näen liiga palju, kuidas nii tehakse. Ei taha ju näpuga ka näidata ja hinnangut anda, sest keegi meist pole ideaalne, aga nii kurb on, et hakka või nutma. 

Kas ma peaksin oma lapse nurka panema? 

Perekeskuses küsis üks armas ema minult, et mida teha, kui 1.5aastane laps jonnib? Et mõned panevad nurka istuma ja ignoreerivad last, mõned pahandavad jne. Tema nii ei tahaks teha, aga ei tea ka, kuidas peaks tegema. Milline usaldus, et ta seda minult küsis. Ma pole psühholoog, terapeut, olen lihtsalt ema, kes tihti tunneb, et ei oska iseennastki aidata, ammugi siis veel teistele nõu anda. Mulle mõnikord tundub, et ma ise elan heas mõttes sellises maailmas, kust vaatan elu läbi “roosade” prillide. Et kui mina loen ja uurin ning püüan anda parima, et oma lapsi kasvatada rahumeelselt ja positiivselt nendega arvestades,  nende tundeid ja emotsioone mitte ignoreerides, siis kõik seda ei tee ja ei soovi teha. Mitte sellepärast, et nad ei taha oma lapsele parimat. Kindlasti mitte. Iga vanem annab parima oma maailmavaatest, uskumustest ja kogemustest lähtuvalt. Siiski mu süda murdub, kui kuulen, et ikka veel keegi arvab, et lapsed ja karistamine (nii vaimne kui füüsiline) on lahendused. 

Minu vastus sellele emale oli lihtne – mis Sina arvad, et kui sa paned 1.5aastase lapse (tegelikult ükskõik, mis vanuses) nurka istuma, siis mida ta seal mõtleb? Kas ta arutleb seal endamisi, et “oi, mis ma nüüd valesti tegin?” või “kuidas ma seda nüüd heastada saan?” “Ma poleks pidanud ikka jonnima” jne. Siis ta sai ise ka aru, et nii see pole, seega see pole väga mõistlik. See on just see hetk, mil laps ei tule oma tunnetega toime ja ta vajab ainult Sinu lähedust, mõistmist ja armastust. See on meie igapäevane praktika olnud ligi 5 aastat. On olnud paremaid ja halvemaid päevi, kuid nüüd, alles aastaid hiljem oskan oma poega juba palju paremini toetada. 

Täna on ta 3 aastane ning igapäevased 30-60 minutilised nutuhood on mind nii palju kasvatanud, et enamasti suudan seda esmalt ise taluda ning suudan teda ka toetada. Kui ta ikka midagi ei saa, mida väga soovib, siis ta lihtsalt nutab südantlõhestavalt hüsteeriliselt nii, et kedagi ligi ei lase. Ei luba end aidata, kallistada. Nii ma lihtsalt istun tema poolt lubatud kauguses, aktsepteerin tema tundeid ja emotsioone ning annan märku, et olen tema jaoks olemas. Sest alati saabub see hetk, mil ta jookseb nuuksudes mu sülle ja istume ja kallistame pikalt nii et mul endalgi on tihti nutumaik suus. 

Need on hetked, mil ma tean, et ma annan endast parima ja ma olen maailma parim ema oma lastele. Aga annan endale ka andeks, kui nii ei lähe. Ma ei oska alati oma emotsioone reguleerida ning ikka juhtub, et minu enda tass on nii tühi, et sealt polegi mingit toetust võtta. 

Kuid mida ma alati teen, kui läheb natuke teisiti – ma alati vabandan oma laste ees! See on muster, mis õpetab ka neid oma vigu tunnistama ja nende eest ka vabandust paluma. 

Ja need on hetked, mil ma tean, et minu lapsepõlves nii ei olnud…

Millised on Sinu väärtused ja tõekspidamised lapsekasvatuses? 

Tee või mõtle enda jaoks esmalt selgeks, kuidas Sina soovid oma lapsi kasvatada. Kas Sa soovid neile sellist lapsepõlve nagu Sinul oli? Kas kasutad samu meetodeid ja kasvatuspõhimõtteid nagu Sinu vanemad Sinu puhul kasutasid? Kui need teie perele sobivad, siis suurepärane, et teil on olemas visioon ja eeskujud. Kahtlustan, et paljud vaatavad siiski, kuidas saaks oma lapsi mitte nii kasvatada nagu meid kasvatati (enamusi ju dr. Spock raamatu järgi) ja väga paljud järgivad samu mustreid ja kasvatuspõhimõtteid, mis tänapäeva maailmas kahjuks ei toimi.  

Tsiteerin siinkohal Dr. Shefalit, kes ütles, et paljud vanemad “keeravad untsu” oma lapsekasvatuse, sest nad nii väga tahavad olla parimad, ideaalsed lapsevanemad. Aga siin on üks suur “oht”. MINA tahan olla ideaalne lapsevanem, mis on lihtsalt ühe rolli samastumine. Selle asemel aga soovitab ta olla kohal olevikus ja aktsepteerida seda, kes Su laps on. Ja ideaalset polegi ju olemas. Või mis see ideaalne üldse on? 

Lapsepõlve juurde tagasi tulles, siis minul on selles osas lihtne. Kuna minu lapsepõlv möödus alkohoolikust isaga elades ja perevägivalda nähes, siis enda lapsepõlvest polegi mul esmapilgul eriti midagi positiivset üle võtta. Kuid kui hoolikalt järgi mõtlesin ja sügavalt endasse vaatan, siis olen tänulik päris mitme asja üle. Igas halvas on midagi head. Alati. Näiteks olen tänulik isaeeskuju puudumise üle, sest see on aidanud mul hinnata palju kõrgemalt meest ja laste isa minu kõrval. Ja peab mainima, valikuga ma mööda pannud pole 😛 Parim isa minu lastele 🙂 Juba väga väiksena lubasin endale, et oma lastele ma sellist lapsepõlve ei soovi. See ajendas mind koolis hästi õppima ja üldse oma eesmärke saavutama. 

Minu sõnum on Sulle, et õiget “kasvatusviisi” pole olemas, kuid kui oled teadlik enda väärtustest ja vaadetest, seda lihtsam on sul erinevate kasutusviiside vahel laveerida. 

Kasvatusviisidest ja selle “õige” valimisest rääkisime ka järelvaadatavas veebiloengus Koostöö on kihvtim kui konflikt!”



25.11.2020, 7 minuti lugemine

Loo autor on kolme väikese lapse ema Eliisa Silmet, kes kodus lastega Montessori meetodi järgi toimetab ning selle aasta augustis AMI Montessori 0-3 vanuserühma juhendajaks õppimist alustas. 

 

Mul oli hiljuti enda emaga arutelu selle üle, kuidas oli olla ema umbes 30 aastat tagasi ning kuidas emadus nüüd välja näeb. Ilmselgelt on väga palju muutunud ning ma ei pea silmas ainult seda, et vanasti pidi käru ja ilusamate riiete saamiseks tutvusi omama. Ma pean silmas seda, millises infokülluses meie, tänapäeva emad, elame. Mu ema naeris, et vanasti oli lihtne! Saadaval oli ainult Spocki raamat, millest nopiti üht-teist kõrva taha ja ülejäänu tehti südame järgi, salaja. Vankreid, riideid ja mänguasju oli piiratud valikus ja koguses, õnnelikud olid need, kellel tutvused võimaldasid midagi erilisemat soetada. Tänapäeval on teine äärmus. Vanemlust puudutavaid raamatuid on poelettidel nii palju, et eelneva uurimustööta on valikut lausa võimatu teha. Sotsiaalmeedias on infoallikaks beebigrupid, suunamudijad ning muidugi tohutul hulgal reklaami. Reklaame tuleb ka telekast ja ajakirjandusest, kõik kuulutamas enda toodet selleks kõige hädavajalikumaks sinu lapse arendamisel. See on viinud selleni, et surve olla täiuslik ema, kes oma lapsele ainult parimat pakub, aina kasvab. Kärude tippmudel, brändirõivad, moekas lastetuba ning kõik must be mänguasjad. Mis nii viga lastel kasvada?! Selle kõige juures unustatakse aga see kõige olulisem küsimus – mida laps tegelikult vajab. 

Iga laps kohaneb aja ja kohaga, kuhu ta on sündinud

Inimene sünnib siia ilma võimega õppida ning kohaneda aja ja keskkonnaga, kuhu ta on sündinud ning seda teeb ta läbi jälgimise ja kogemuste. See on hädavajalik omadus, kuid ometi ei mõtle me selle peale eriti tihti. Iga laps kohaneb just selle piirkonna kultuuri ja kommetega, kuhu ta sünnib ning see peegledub kogu tema olemuses. Üks lihtsamaid näiteid on keel, mille laps omandab justkui märkamatult ning erilise pingutuseta. Viisakas tervitus Eestis ja Jaapanis on vägagi erinev, ometi mõlema riigi lapsed teavad, kuidas just neil kombeks on. Kuid me ei kohane mitte ainult piirkonnale omaste tingimuste, vaid ka vastava ajustuga. Meil ei tuleks tänapäeval mõttessegi, et naistel ei tohiks pahkluu paista, kuna see oleks ebasünnis, või et naistel poleks valmistel hääletusõigust.  

Vastuvõtlik meel

Juba vastsündinud beebid asuvad keskkonda ja inimesi selles jälgima ning kuna nende ülesanne on kohaneda aja ja kohaga, kuhu nad on sündinud, ei toimu info kogumisel mitte mingit selekteerimist, Montessori pedagoogikas on selle kohta kasutusel mõiste vastuvõtlik meel. Seega kõik, mida laps esimese kolme eluaasta jooksul näeb, kuuleb ja kogeb, salvestub tema pikaajalisse mälusse ning jääb teda saatma kogu tema eluks. Vastuvõtlik meel on lapsel ka pärast kolmandat eluaastat kuni umbes lapse kuueaastaseks saamiseni, kuid tasapisi kasvab tema võime vastuvõetavat infot selekteerida. See paneb meile väga suure vastutuse ning me peaksime olema kriitilised selles osas, millega meie laps kokku puutub.  

Alus tulevikus loodavatele suhetele

Lapse esimene suhe on emaga. Pärast sündi muidugi loob laps sideme ka isa ning teiste pereliikmetega, kuid esimene side on siiski emaga. Ema on ühtlasi ka see, kes last toidab. Silvana Quattrocchi Montanaro on öelnud, et see side, mis on lapse ja ema vahel toitmise ajal, on aluseks kõikidele suhetele, mis laps oma elu jooksul loob. See on esimene eeskuju kahe inimese vahelisest suhtest. Milline võiks olla see hea eeskuju? Kui me last toidame, peaks kogu meie tähelepanu selle tegevuse juures olema. Siin isegi ei mängi rolli, kas last toidetakse rinna või pudeliga, selles kontekstis on oluline, kuidas me seda teeme. Kuidas me end tunneksime kui õhtusöögi ajal meie kaaslane keskenduks hoopis telesaatele või  saadaks sõbrale sõnumeid? Nii on ka lapse toitmisega. Me ju soovime, et laps suudaks luua täisväärtuslikke suhteid ning väärtustada teistega koos veedetud aega. 

Tähelepanelikud jälgijad

Lapsed jälgivad, kuidas inimesed nendega ning omavahel suhtlevad ja nad panevad tähele kõiki nüansse. Kehakeel, miimika, hääletoon, nivoo, kõik see saab talletatud ning hiljem lapsele omaseks suhtlusmaneeriks. Muidugi mängib rolli ka lapse enda temperament, kuid väga suur osa on õpitud last ümbritsevate inimeste pealt. Näiteks kui keegi peres kipub teatud olukordades teistele nähvama, saab sellest lapse jaoks normaalne suhtlusviis. Kui eeskujuks on elava vestluse juures kätega žestikuleeriv inimene, võtab laps ka selle endale omaks. Läbi jälgimise õpivad lapsed ka seda, kuidas külalisi tervitatakse, võõrustatakse ning ära saadetakse. Aga ka seda, milline on peres ema ja isa vaheline suhtlus. On see austav ja armastav suhe nagu me sooviksime, et meie lapsel tulevikus oleks? Kuidas ta saaks hinnata sellist suhet tulevikus, kui ta seda varases lapsepõlves näinud pole?  

Eluterve minapilt

Mitte ainult suhe teistega pole oluline, vaid ka suhe iseendaga. Kuidas me ennast peeglist vaatame? Mis kommentaare ja nägusid me samal ajal teeme? Naised pole vist tõesti kunagi oma välimusega päris rahul ning põhjuseid selleks võib otsida mitmelt poolt. Selleks, et lapsest kasvaks inimene, kes oleks oma kehaga rahul ning tunneks end ilusa ja enesekindlana, peaks tal olema vastav eeskuju. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mu ema oli pidevalt õnnetu oma kehakaalu üle. Ma mäletan, millise näoga ta peegli ees seisis ning kuidas ta pidevalt erinevaid dieete katsetades kaalu langetada püüdis. Iga kord kui me maale läksime, lõi ta taas silmad häbist maha, sest edusamme polnud. Nii avastasin ennastki puberteedieas õnnetuna peegli ees seismas ja vastikust tundmas. Sellele järgnesid mitmed aastat toitumishäiretega maadeldes. Kui me näitame lastele, et me pole kunagi piisavad, kuidas saaksid nad siis ennast või teisi tulevikus sellise pilguga näha`?

Palun vabandust, lepime ära!

Lapsed jälgivad ka seda, kuidas me erinevates olukordades reageerime ja neid olukordi lahendame. Igas peres tuleb ette erimeelsusi, see on normaalne. Tähelepanu peaksime pöörama sellele, kuidas me erimeelsusi lahendame. Kas olukord kipub eskaleeruma, hääletugevus tõusma ja kehakeel agressiivseks muutuma? Kui nii, siis just seda me oma lastele õpetame. Levinud on arvamus, et lapsed ei peaks üldse vanematevahelisi erimeelsusi kuulma ega nägema. Ma olen sellega nõus kui tülid kipuvad välja nägema nii nagu eespool kirjeldatud. Aga kui me saaksime lastele näidata, et inimestel ongi erinevad arvamused, kuid see ei pea veel viima suure ja lärmaka tülini, oleks see väärtuslik asi, mida lapsele eluks kaasa anda. Oskus erimeelsusi rahulikult lahendada on väga oluline elus hakkama saamiseks. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et oleks mõistlik kõiki asju laste ees lahendama hakata, vaid et me ei hakkaks teadlikult kõiki selliseid olukordi laste eest varjama. Lapsed, kelle eest erimeelsusi varjatakse, võivad hiljem olla ootamatus olukorras kui neil endal kellegagi erimeelsused tekivad. Väga oluline on lastele näidata, kuidas erimeelsuste korral ära lepitakse. Oskus viga tunnistada ja vabandada, andestada ning mõista, on puudu üllatavalt paljudel inimestel. Ehk on põhjus selles, et lapsed näevad ja kuulevad pealt tüli, mis järgmiseks hommikuks justkui võluväel lahendatud on. Aga kuidas, seda ei tea. 

Kodune keskkond

Lisaks inimestele jälgivad lapsed ka keskkonda enda ümber. Kui last ümbritsev keskkond on puhas, korras ja ilus, õpib laps kõike seda hindama ning tulevikus ka ise looma. Jah, väikeste laste kõrvalt võib see olla paras väljakutse, tean seda kolme lapse emana isegi. Kuid kui igal asjal on oma koht, on lihtsam kodu korras hoida ja ka asju üles leida. See annab ka võimaluse väikesel lapsel enda asjade eest hoolitseda, näiteks enda riided ise mustapesukorvi viia, jope rippuma panna või lauakatmises kaasa lüüa. Laps teab, kus on ühe või teise asja koht ning see aitab kaasa tema iseseisvusele ja seeläbi ka enesekindlusele. Lilli ja kauneid pilte võiks kodus paigutada selliselt, et ka laps neid nautida saaks. Mind teevad veidi kurvaks lastetoad, kus kõik, mis on loodud tuba kaunistama ning sellele isikupära andma, on pandud täiskasvanu silmade kõrgusele. Lihtne nipp on laskuda põrandale neljakäpukile ning siis tubades ringi vaadata. See annab meile võimaluse näha meie kodu nii nagu seda näeb meie laps. Seejärel saame teha vastavad muudatused, et ka meie lapsed saaksid kasvada ilusas kodus. 

Erinevaid näiteid võikski jääda välja tooma, sest absoluutselt kõik, mida me teeme, kuidas me teeme ja mis on meie lapse ümber tema esimese kolme eluaasta jooksul, tema pikaajalisse mällu ka salvestub. Kõik, mis on pikaajalises mälus, jääb inimest elu lõpuni saatma. Tulles tagasi küsimuse juurde, mida laps tegelikult vajab – laps vajab vanemat, kellel oleks lisaks armastusele ka teadmised. 

Eliisal on unistus luua Montessori perekeskus, mis pakuks lastevanematele teadmisi ja tuge juba lapseootusest kuni vähemalt lapse kolmeaastaseks saamiseni. Perekeskuses toimuksid lastevanematele loengud, ettevalmistatud keskkonnas Montessori mänguhommikud ning juhendatud vanema ja lapse tunnid. Oma unistuse elluviimiseks kogub Eliisa vahendeid Hooandjas: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-perekeskus. 

2 minuti lugemine. Autor Õnne Aas-Udam on Gordoni Perekooli koolitaja ning laste, noorukite ja täiskasvanute loovterapeut.

Tunded on loomulik osa inimeseks olemisest, oleme nii ratsionaalsed kui ka emotsionaalsed olendid. Öeldakse, et (tugevaid) tundeid ei pea kartma, nad lähevad üle. Seega ei ole põhjust lapsevanematel ka oma negatiivseid tundeid – mis on lapse käitumisega seoses tekkinud – lapse eest varjata. Vanem on siiras ja ehe inimesena ning lapse ebakohane käitumine mõjutab ju meid, seega on kohane oma tundeid jagada ja kirjeldada, milline käitumine seda põhjustas.

Pahatihti on aga lapsevanemad ise kogenud oma lapsepõlves vanematepoolset (või õpetajate, treenerite jt.) hoiakut, et tugevaid tundeid, nagu kurbus, ärevus, viha, pettumus, raev – ei ole kohane välja näidata.

Inimene on programmeeritud (meie aju!) kõikidele negatiivsetele emotsioonidele reageerima kolmel viisil: 

1. võideldes

2. põgenedes 

3. paigale tardudes. 

Kui täiskasvanute reaktsioon on lapse tugevate tunnetega kohtudes karjumine, halvakspanu (“paha laps”, “tüdrukud nii ei tee/ütle!”, “poisid ei nuta”), tühistamine (“see ju nii väike asi…!”, “ah, unusta see …!) või karistused (tutistamine, löömine, nurkapanek, oma tuppa “rahunema” saatmine, mingist hüvest ilma jätmine), siis vanem saab oma tugeva emotsiooni (viha, pahameel, pettumus, hirm jne) endast välja. 

Samas õpib laps enda kohta, et ta on halb, vastuvõetamatu sellisena, nagu ta on, et ta ei vääri vanemate armastust ning sellel on laastav mõju lapse minapildile ja enesehinnangule.

Teiselt poolt hakkab ta oma tugevaid tundeid alla suruma, sest laps vajab vanematelt aktsepteerimist, vajab kinnitust, et ta on hea. Allasurutud tunded aga teadupärast kogunevad ja leiavad ikkagi väljapääsu, siis aga ebakohasel moel (viril või arusaamatult jonnakas/tõrges käitumine), tülid/kaklused õdede-vendade vahel, vale mina väljakujunemine (kõik on hästi!) jne. Igatahes saab kahjustada vanema ja lapse vaheline kontakt, suhe. Selle asemel, et aktsepteerida tundeid, kui lapse elu normaalset osa ja õpetada kohaseid tunnetega toimetuleku strateegiaid, kasvab ja läheb ellu sama mustriga tulevane lapsevanem, kes arvab, et tugevad negatiivsed tunded on tabu.

Ja siis, olles ise lapsevanema rollis, käivitavad lapse tugevad tunded või tema ebakohane käitumine vanemas selle mustri ja jälle kordub kõik. Seda mustrit saab aga muuta! Vanemat aitab oma lapsepõlvetraumade teadvustamine ja nende teadlik tervendamine – kui ärritud, järelikult käivitus mõni sinu lahendamata lapsepõlveprobleem:

  • Nüüd peatu, ära reageeri!
  • Hinga sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu pikalt välja, tee seda mitu korda.
  • Oota, kuni oled rahunenud ja alles siis räägi!   

Oma tugevaid tundeid reguleerides teed sa kingituse iseendale ja oma lapsele – nii ei katke side teie vahel ning laps õpib vanemat mudeldades ka ise ajapikku oma tugevate tunnetega toime tulema.

Vanem, kes ei tule oma erinevate tugevate negatiivsete tunnetega toime, mõjub ka oma lapsele – sageli kurb ja nuttev vanem võib viidata depressioonile ning vihane ja kergesti ärrituv vanem võib olla pidevalt stressis ja/või väga ärev.

Mis iganes põhjused neid vaimse tervise probleeme on esile kutsunud, vanema ülesanne on enda eest hoolitseda.

Lapsed, kes kasvavad pidevas emotsioonidetormis, võivad olla ka ise ärevamad, ärrituvamad, nutusemad, vihasemad – seda tingib vanema mudeldamine ehk õpitud käitumine. Laps kogeb, et tema maailm ei ole turvaline ning tema aju ongi seetõttu ülitundlik, kõrge valmidusega reageerima väga jõuliselt igale stressorile. 

Vanem ei pea tundma end lapse ees süüdi, ent peaks kohe tegelema enda aitamise-toetamisega. Otsi tuge! 

Leia endale oma lähikonnast (partner, sõbranna, mõni teine lapsevanem, sugulane jne) inimene, kellele saaksite avatult rääkida oma kõige jubedaimatest mõtetest, suurimatest hirmudest, rasketest tunnetest – ilma kartuseta saada sealt negatiivseid hinnanguid või soovitusi, kuidas oleks õige mõelda-tunda-teha. 

Kui seda inimest ei ole lähikonnas, võtke ühendust nõustaja, psühholoogi või terapeudiga (miks mitte ka oma perearstiga), kes vaimse tervise spetsialistina saab teile parimal moel toeks olla. Abiks võib olla ka lastevanemate tugigrupp, online-foorumid ja sotsiaalmeedia.

Õnne Aas-Udam on psühholoogiline nõustaja, loovterapeut ja Perekeskuse Sina ja Mina ning OÜ Audams Konsultatsioonid koolitaja. Loovterapeudina toetab lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid läbi kunstiteraapia meetodite. Täiskasvanute koolitajana (andragoog VI) on Õnne peamisteks teemadeks suhtlemisoskused (Gordoni Perekool, Õpetajate Kool, PREP-paarisuhtekoolitus, WMR-üksikisikutele) ning stressi- ja motivatsioonitemaatika.

Kui soovid rohkem toetud ja praktilisemaid strateegiaid, siis liitu meie veebiloengusarjaga “Vanemad on inimesed, mitte Jumalad SIIN

Õnnelik pere=õnnelik laps veebikursuse sarjas jagame strateegiad iseeenda emotsioonide reguleerimiseks, räägime paarisuhtest; anname näpunäiteid, kuidas lapsele õpetada tunnete reguleerimist ning räägime, kuidas seada piire last kahjustamata. 

Veebiloenguid viivad läbi oma ala eksperdid ning suurte kogemustega spetsialistid ja emad 🙂 

Osaleda võid ka üksikutel veebiloengutel ning loengud on järelvaadatavad 31. jaanuarini 2021. 

Teised järelvaadatavad veebiloengud leiad SIIT!

 

[inf_infusionsoft_inline optin_id=”optin_2″]

Podcast “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed “Lugu 5 Õnne Aas-Udam “Udam “Piiride seadmine last kahjustamata.”

„Ükski inimene ei saa elada ilma teiste inimesteta“ /Dalai-laama, s. 1935/. …nii lihtne ja samas nii keeruline see ongi, – sest enamasti ei oska me öelda teisele, mida me vajame, mis meid rõõmustab või kurvastab…

Õnne Aas-Udam on kunstiterapeut, Gordoni perekooli koolitaja, PREP paarisuhtekoolitaja ning psühholoogiline nõustaja ning Õnne aitab inimestel õppida uuesti suhtlema seeläbi aidates inimestel luua täisväärtuslikumad ja õnnelikumad suhted  🙂 

Saates räägime teemadest: 

  • Kuidas tulla toime tunnetega, kui saadad lapse lasteaeda? 
  • Lapse lasteaiaga kohanemine.
  • Vanema ja lapse tunded lasteaeda minnes. Kuidas nende tunnetega toime tulla? 
  • Piiride seadmine last kahjustamata. 
  • Laste omavahelised tülid. Kas ja kuidas neid lahendada? 
  • Iseenda hoidmine.
  • Kuidas paarisuhet hoida? Kuidas leida aega? 
  • Erinevad koolitused, kust saada abi, kui suhted on juba katki ja/või vanemad lahus. 
  • Kuidas säästa lapsi lahkuminekust tekkivatest traumadest?

????Kuula saadet otse Soundcloudist

????Kuula saadet iTunes kaudu.

????Pesapuu kodulehelt.

Kasulikud viited: 

https://perejakodu.delfi.ee/lasteaialaps/miks-laps-tegelikult-nutab-kui-vanem-ta-lasteaeda-viib?id=75597233

Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid: https://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid

Õnne tutvustus: 

http://www.sinamina.ee/public/Onne_Aas-Udam.pdf