Skip to content

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 19.01.2021.

„Vanemana ei taha Sa uneski näha, et Sinu lapsega selline õudus juhtuks! Rääkimata selle kogemisest!”

Kas Sina tead, mida teha, kui Sinu beebi kukub ja selgub, et tal on koljuluumurd? Kuhu helistada, mida öelda, kuidas last aidata, mida tohib ja mida ei tohi teha? Mina tol korral, olles šokiseisundis, seda kõike ei teadnud! Soovin Sinuga jagada meie peres viis aastat tagasi aset leidnud lugu, mis juhtus tol hetkel minu kõigest viie kuu vanuse beebiga. Ma ei soovi Sind hirmutada, kuid loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama. Sellel lool pole süüdlasi, kuid kindlasti palju õppetunde meie kõigi jaoks. Äkki see õnneliku lõpuga lugu aitab ka Sinul ühe õnnetuse ära hoida!

„Loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama!”

Kuidas laps peaks olema pärast kukkumist?

Meie 5-kuune beebi kukkus õnnetult sülest põrandale ning tal tuvastati haiglas koljuluumurd. Kui esimest korda arst seda ütles, olin omadega täiesti sassis ja ei saanud üldse aru, millest ta räägib. See sõna ise juba kõlab niivõrd õõvastavalt, ja kui veel mõelda, et see juhtus minu enda väikese beebiga… Oeh, seda katsumust ei soovi ma ühelegi lapsele ega tema vanemale!

Käis mats. Laps nuttis. Õnneks ei kaotanud ta teadvust. Kuskilt kuidagi meenus, et kannatanut liigutada ei tohi, kuid samas polnud ma selles ka päris kindel. Emainstinkt ütles siiski, et võta beebi sülle ja pane ta voodisse pikali. Meie suureks ehmatuseks hoidis ta pead kummaliselt ainult ühele poole. Teadmatusest ei osanud ma midagi arvata ega midagi kahtlustada.

„Tegelikult on ohutu asend lapsele külili! Kui väikelaps kukub, peaks ta rahulikult lamama. Sain seda kahjuks teada alles hiljem – esmaabikoolituselt.”

Kas ja millal kutsuda kiirabi?

Esimene mõte, mis pärast lapse kukkumist tekkis – laps ruttu riidesse ja haiglasse! Siis kuidagi murdosa sekundi jooksul sain aru, et miks minna ise haiglasse. Kiirabi tuleb kiiresti koju kutsuda (112!)! Ja nii ongi, et paanikas olles – eriti, kui see juhtub Sinu enda lapsega – ei pruugi Sa isegi mäletada, kuhu helistada. Rääkimata esmaabi andmise võtetest, mida kuulsid viimati ehk 10 aastat tagasi, enamasti siis kui autokoolis käisid.

„Meeldetuletuseks veelkord, et lastega seotud õnnetuste puhul tuleb ALATI kutsuda kiirabi. Kui Sul kasvõi korra käib peast läbi mõte, kas kutsuda või mitte, siis alati kutsu!”

Siinkohal vaieldakse ka kindlasti vastu, et tuleks ikkagi kainest mõistusest lähtuvalt otsustada, kas on alati tarvis kiirabi kutsuda, sest viimane saab ju niigi palju väljakutseid ning võib-olla minu valekutsung võib ohustada kellegi teise elu. Ent vastulauseks ütlen, kui tegemist on Sinu enda lapsega, siis parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda. Ema südamerahul ei ole hinda – emana teed seda, mida vaja!

„Parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda!”

Oluline teadmine pärast väikelapse kukkumist:

  • Hinda olukorda! Kukkumise puhul on ohtlik 2-kordne lapse pikkus ning juba 3-kordne lapse pikkus võib kukkumisel olla eluohtlik.
  • Tee kindlaks esinev vigastus.
  • Pane laps külili – see on ohutu asend, et miski kurku ei läheks.
  • Ava riided, et ta saaks paremini hingata.
  • Kui ta ei hinga, tee suust suhu hingamist.
  • Kui võimalik, hõika kedagi appi.
  • Helista 112! Jälgi juhiseid ja vasta küsimustele, ära vaidle ega nõua! See ainult venitab kiirabi jõudmist Sinu lapseni! Pea meeles, et kiirabiauto on juba teel ka sel ajal, kui dispetšer Sinuga suhtleb!
  • Püüa hoida last ärkvel!
  • Täida dispetšeri korraldusi!

Elu pikim ootamine...

Kiirabil oli tulla kõigest 7 kilomeetrit, ent ma ootasin 25 pikka minutit! Nojah, tipptund ka, aga siiski olid need minu elu kõige karmimad ja pikimad minutid. Lapse isa kirjeldas kiirabi tuleku ajal dispetšerile beebi olukorda ning mina hoidsin valust nutva beebi kätt. Kiirabibrigaad leidis eest karjuva beebi, pisarais ja paanikas ema ning täielikus šokis isa. Beebi nutt on sellises olukorras väga hea, sest siis ei kaota laps teadvust. Ja kuna õnneks beebi nuttis ja hingas, siis elustamist laps ei vajanud. 

„Beebi nutt on trauma korral hea, sest siis ei kaota laps teadvust!”

Haiglasse sõit oli kui õudusunenägu. Külmas kiirabiautos oli beebi igaks juhuks kinni mässitud, oksendas paar korda ning mina pidin teda samal ajal külili keerama. Oksendamine on raskemate peatraumade puhul tavaline! Kui me haiglasse jõudsime, siis patsutas üks kiirabitöötajatest mulle õlale ning lausus lohutavad sõnad – ja just seda üks paanikas ning südant valutav ema vajabki! Kuna beebide kolju on väga elastne, siis saime haiglast koju viienda päeva hommikul. Taastumine võttis aega neli nädalat. Õnnelik õnnetus, aga enam ei tahaks! Täna,  viis aastat hiljem, on minu pisibeebist sirgunud vahva ja terve tüdrukutirts ning tal on väikene venna, kelle eest ta armsasti hoolitseb 🙂

 

Mida õppida sellest õnnelikust õnnetusest? 

  • Hinda oma kodu ohutust. 100% beebikindlaks ei saa, kuid kindlasti saab praegusest rohkem ära teha. 
  • Beebi muutub iga päevaga aina tugevamaks ja hakkab omaette toimetama. Harju ka tema tugevama haardega ja ootamatute liigutustega.
  • Hoia silm peal diivanitel, laudadel, toolidel, vooditel, wc-pottidel. Beebid armastavad ennast voodist maha keerata ning kasvades ema südame tervist kontrollida, ronides igale poole, kuhu valvsa pilgu alt põgenedes saavad.
  • Mine TERVE PEREGA (sh hoidjate ja vanavanematega) esmaabikursusele, kui Sa seda juba teinud pole! Kohe! Päriselt ka! Ausalt, me olime ise nagu eile sündinud, sest sel hetkel, kui see juhtub SINU LAPSEGA ei mäleta Sa niikuinii mitte midagi – kuhu helistada, mida öelda, mida teha jne.  
  • Mis peamine: ole 100% kohal! Eriti kui beebi on kuskil kõrgemal, süles, mähkimislaual, voodis jne, kust ta võib kukkuda. Loomulikult annan endale ka aru, et 100% see võimalik pole.
  • Kui see minu teha oleks, siis esmaabi tunnid peaksid olema kohustuslikud juba lasteaias, koolist rääkimata!
  • Olles lapsevanem, käin ma iga paari aasta tagant esmaabi teadmisi värskendamas. MEIE, lapsevanemad, vastutame oma teadmiste ja oma laste eest!
30073991_2060010540706598_560815971_o
Pilt aastast 2018: emme ja issi on nüüd korduvalt käinud esmaabi koolitustel.

Kus oma teadmisi täiendada?

„Just pärast seda õnnetust läksime kohe terve perega esmaabikursustele! Kurb on see, et me enne isegi ei mõelnud sellele!”

Kahe väikese lapse vanemana tean, kui oluline on meile meie laste tervis! Sellepärast soovin Sinuni tuua ka elutähtsad esmaabi koolitused 

TÄHTIS! Nüüd ka järelvaadatavad just lapsevanematele mõeldud esmaabi e-koolitusted SIIN!

Kogemust jagas kahe lapse ema Mariliis.

Kuidas kutsuda kiirabi?

112 HÄDAABI 

Kas Sina tead, kuidas anda esmaabi? Millal Sa viimati käisid esmaabi koolitusel? Esmaabi andmine algab kiirabi kutsumisest.

Kiirabi kutsumine – tundub lihtne, aga kriisiolukorras töötab Sinu aju teisiti – Sinu ratsionaalne ajupool võib sulguda ja Sa ei mäleta enam üldse, kuidas kiirabi kutsumine käis. Teen Sulle lühikese kokkuvõtte, mida tasub aeg ajalt ikka üle lugeda. 🙂 

Kiirabi kutsumine: 

  • Helista hädaabinumbrile 112 – kõne on kõigile tasuta. 
  • Mis juhtus? (nt. “avarii”, “vajus kokku” – kõige tähtsam probleem). 
    • Ära hakka pikalt rääkima, ole konkreetne!
    • Ole aus! 
  • Kellega juhtus? (mitu kannatanut, sugu ja vanus).
    • Pigem karda, kui kahetse. 
  • Millal juhtus (sekundid, minutid, tunnid, päevad jne)?
  • Kutse aadress? (linn/vald, tänav, küla, maja number, talu, korteri number, korrus, välisuksekood, hoovist, raskendatud sissepääs jms).
    • Mõtle ka sellele, et kui nt. teie tänaval on tõkkepuu, mis avaneb telefoniga, siis kui Sa samal ajal räägid kiirabiga, siis kuidas Sa saad värava lahti. 
  • Kontakttelefoni number (aadressi täpsustamiseks, kannatanute abiandmise juhendamiseks). 
    • Dišpetser näeb sinu telefoni numbrit, kuid ta tahab kinnitust, et see on õige kontakt number. 
  • Ära pane toru hargile enne, kui dišpetser on lubanud. 
  • Ära lahku abivajaja juurest ja hoia telefon käepärast, et kiirabi saaks vajadusel Sulle tagasi helistada.  
  • Kui abivajaja seisund muutub oluliselt (paraneb või halveneb veelgi), helistage uuesti 112.

Allikad: 

Uljana Šhatalov koolituse materjalid

https://www.terviseamet.ee/et/valdkonnad/tervishoid/kiirabi

Esmaabi koolitused toimuvad Rae vallas Peetris ja Viimsi Huvikeskuses. Soovi korral telli esmaabi koolitus enda soovitud sihtkohta meilt! Rohkem infot koolituste toimumise kohta leiad siit.

Seotud esmaabi lood:

5 kuune beebi koljuluumurruga – Kristella kukkumise lugu. 

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

Õnnetus ei hüüa tulles. Või siiski?

Mina päästan ELU! – Mr. Beani esmaabi andmas. 

Viimati täiendatud 03.03.2020

MINA PÄÄSTAN ELU! 

Mr. Bean on naerutanud aastakümneid inimesi oma tobenaljakate lugude ja äpardustega. Kas oled näinud teda esmaabi andmas? Kui ei ole, siis vaata videot Mr. Bean esmaabi andmas. 

Kas siin on tegemist kohatu naljaga või ei, seda otsustab igaüks ise. Mõte, mis ma soovin Sulle edasi anda, on aga see, et jättes kõrvale kogu koomilisuse, kas sina tead, kuidas meest aidata? Mida teha esimesena? Kuidas teha kunstlikku hingamist? 

Vaata järgi ja peatu korraks. Kui täna peaks Sinu silme all juhtuma õnnetus, kas Sa oskad päästa kellegi elu? Kas sa tead, kuhu helistada? Kas Sinu lapsega koos olevad kõige lähedasemad teavad, kuidas esmaabi anda? Mida teha õnnetuse korral? Sealhulgas ka Sinu vanavanemad, lapsehoidjad, sõbrannad jt. 

[contact-form-7 404 "Not Found"]

Kui Sa tunned, et soovid paremini osata kui Mr. Bean, siis esmaabi koolitus väikelaste vanematele on sobiv koht, kus neid teadmisi täiendada. Hoia silm peal meie kodulehel ning näeme järgmisel esmaabi koolitusel Viimsi Huvikeskuses 22. märtsil 2020 ning Pesapuu Perekeskuses 15. märtsil 2020 (Peetri Keskus, Küti tee 4). 

Loe lisaks meie blogist:

5 kuune beebi koljuluu murruga. Kristella kukkumise lugu. 

Pooled lastega seotud traumadest juhtuvad kodus. Millised ohud peituvad Sinu kodus?

Õnnetus ei hüüa tulles. Või siiski?

4. minuti lugemine. Mariliis Lukk tutvustab Uljana Šatalovi.

Mulle meenub, kuidas  aastaid tagasi ütles üks noor neiu, et miks ta peab koolis igast jama õppima. Selle asemel võiks koolis hoopis esmaabi õpetada. Tol korral ma muigasin selle jutu peale. Täna, olles kahe väikelapse ema, ütlen, et tal on õigus. Meile, lapsevanematele, ei õpetata seda koolis, kuid minu hinnangul peaks!

Kas Sina tead, mida pead tegema siis, kui laps on ümber ajanud kannu kuuma veega ja saanud põletuse või kui ta on pistnud suhu midagi, mis takistab tal hingamist? Kui küsida, kas lapsevanematele on vaja teha väikelapse esmaabi koolitust, siis ma ütlen kindlalt – JAH. Uljana ongi see Pesapuu haldjas, kelle esmaabi koolitus on mõeldud just väikelaste vanematele ja ta annab ka nõu, kuidas ohtlikke olukordi ennetada.

Save one life and you’re a hero, save one hundred lives and you’re a nurse“. Author unknown

Uljana Šatalov tutvustab end nii – olen meditsiiniõde and this is very much all about me ????

Kust ma tulen?

Alustasin meditsiiniõpinguid ja praktiseerimist ammu, veel NSVL-i  ajal. Olen olnud osaline Eesti meditsiinis ja aidanud seda arendada ja muuta kaasaegseks ning näinud seejuures nii pisaraid kui ka verd…  Olen uhke, et elan ja töötan Eesti Vabariigis.

Eelmisel sajandil lõpetasin meditsiinikooli velskri erialal, hiljem sain Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kaasaegse õe hariduse ning sujuvalt jätkasin intensiivraviõe-spetsialisti õppes. Vahepeal omandasin bakalaureusekraadi sotsioloogias, seoses suure töökoormusega jäi lõpetamata andragoogika magistriõpe.

[contact-form-7 404 "Not Found"]

Minu töökogemus on päris suur, olen saanud oma teadmisi ja oskusi kasutada erinevalt: erakorralises meditsiinis, intensiivõenduses ja anesteesias. Lisaks olen esimene õde Eestis, kes võeti tööle Häirekeskusesse valvemeedikuna – enne mind töötasid seal ainult arstid. Lõpuks teadvustasin endale, et mu lemmiksuund on erakorraline meditsiin – seda ma tunnen, oskan, tean ja armastan.  Jäin tööle reanimobiili ja hakkasin oma kogemusi ja teadmisi üha rohkem teistega jagama. Praegu pühendan ennast koolitaja-instruktori tööle.

Miks?

Olen nõus, et teatud eluperioodil on aeg kive loopida ning on aeg kive korjata… Nüüd on tulnud minu jaoks aeg mitte ainult harida ennast, vaid õppida koos õpilastega, jagada oma eelnevaid teadmisi, oskusi ja kogemusi ning rakendada ülikoolis saadud teadmisi ja oskusi andragoogilise lähenemisega. Koolitajana on minu huviorbiidis  esmaabi, taaselustamine kliinilisest surmast, raske trauma, suure õnnetuse lahendamine, erinevad simulatsioonid ning sellega seotud koolituste, ürituste ja võistluste organiseerimine.

Olen tegelenud täiskasvanute koolitustega üle 15 aasta, sellessse aega jäävad koolitused erakorralise meditsiini alal, tööd lektor-instruktori, praktikajuhendaja ja mentorina. Oskan kasutada kaasaegset aparatuuri ning õpetada teistele, kuidas neid kasutada.  Oskan hoida auditooriumi huvi ja tähelepanu ning juhendada õpiprotsessi, arvestan sihtrühmaga, olen paindlik ja innovaatiline lektor. Seetõttu usun, et olen hea koolitaja ja seda väites tuginen testide tulemustele ning õppurite ja kolleegide tagasisidele.

Mul on kogemusi ka ingliskeelsete ürituste organiseerimises (loengud, seminarid ja esmaabialased praktilised harjutused).

Kui saan teada, et tänu koolitusele on kasvõi üks elu veel päästetud, s.t esmaabi oli õigesti antud ja minu tudengil tuli meelde koolitusel kõlanu ja harjutatu ning ta sai seda rakendada enne kiirabi saabumist, siis on minu koolitaja-instruktori missioon täidetud!

[contact-form-7 404 "Not Found"]

Minu teenistuskäik:

07.2017–praegu    SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, reanimobiiliosakond, õde

02.2012–07.2017    SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, reanimobiiliosakonna ja väikesaarte üksuse õendusjuht

2006–praegu     SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla koolitus- ja kiirabikeskuse lektor-instruktor

2008–praegu         Eesti Sisekaitseakadeemia, lektor-instruktor

05.2015–01.06.2016   SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, katastroofmeditsiiniosakonna koordinaatori kt

2008–praegu         Eldred OÜ, õde-brigaadijuht ja koordinaator

08.2011–02.2012    SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, anesteesiaosakond, anesteesiaõde 05.2011–02.2012    SA ITKH, anesteesia- ja intensiivraviosakond, intensiivraviõde

05.2010–11.2011    Häirekeskus, analüüsi- ja järelevalve talituse peaspetsialist

01.2006–05.2011    Tallinna Kiirabi koolituskeskuse lektor-instruktor

05.2003–05.2011    Tallinna Kiirabi, õde-brigaadijuht

05.2008–05.2010   SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, kiirabiosakond, õde-brigaadijuht

09.1999–12.2002 Disney Cruise Lines, M/S Disney Wonder, Housekeeping Supervisor

03.1992–08.1996 Tallinna Kiirabi, velsker kardioloogilises brigaadis, II kat alates 1994.a

03.1990–12.1991 Lõsva Keskhaigla, kirurgia osakond, abiõde

Kohtume Uljanaga juba 27. oktoobril Viimsi Huvikeskuses ning 30. novembril Pesapuu Perekeskuses (Küti tee 4, Peetri). 

Täpsema info koolituse kohta leiad siit!