fbpx

5 kuune beebi koljuluu murruga – Kristella kukkumise lugu.

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 26.05.2020. 

Sa ei arva kunagi, et Sinu lapsega see juhtub!

Kas Sina tead, mida teha, kui Sinu beebi kukub ja selgub, et tal on koljuluumurd?

Kas Sa kujutad ette, mis siis saab, kui Sinu lapsega nii juhtub?

Kuhu helistada, mida öelda, kuidas last aidata, mida tohib ja mida ei tohi teha jne? Mina tol korral olles shokiseisundis ei teadnud, mida teha. 

Soovin Sinuga jagada õnneliku lõpuga lugu, mis juhtus minu (tol hetkel 5kuuse) Kristellaga jaanuaris 2016. aastal. Ma ei soovi Sind hirmutada, kuid loodan, et minu kogemus aitab sinul vajadusel olla veelgi teadlikum ja vajadusel oma kodu ohutus üle vaadata ja esmaabi teadmisi meelde tuletada või täiendada. Sellel lool pole süüdlasi, kuid kindlasti palju õppetunde meie jaoks. Äkki see õnneliku lõpuga lugu aitab ka Sinul õnnetuse ära hoida.

Kuidas laps peaks olema pärast kukkumist?

Meie Kristella kukkus 5 kuusena  üsna kõrgelt põrandale ja tal tuvastati haiglas koljuluu murd 🙁 Kui esimest korda arst seda ütles, siis olin täitsa sassis omadega ja ei saanud üldse aru, millest ta räägib. See kõlab juba nii õõvastavalt ja mõelda, et oma beebiga nii juhtub… tähendab, seda ei soovi ühelegi beebile ega lapsevanemale.

Käis mats. Laps nuttis. Õnneks ei kaotanud teadvust. Kuskilt kuidagi meenus, et liigutada ei tohi kannatanut, kuid samas polnud ka kindel. Emainstinkt ütles siiski, et beebi sülle ja voodisse pikali. Ehmatuseks meile hoidis pead kuidagi ainult ühele poole. Kindel ka polnud…

Tegelikult on ohutu asend lapsele külili! Iga kukkumise järel peaks laps rahulikult lamama (sain seda teada hiljem esmaabi koolituselt).

Kas ja millal kutsuda kiirabi?

Kusjuures esimene mõte oli meil, et ruttu riidesse ja haiglasse :O Siis kuidagi murdosa sekundi jooksul sain aru, et mis ise haiglasse – kiirabi tuleb kutsuda!!! (112!!!) Ja nii ongi, et paanikas olles (eriti, kui see juhtub Sinu lapsega) sa ei pruugi isegi mäletada, kuhu helistada, rääkimata esmaabi andmise võtetest, mida kuulsid viimati 10 aastat tagasi (võib-olla ja enamasti siis kui autokoolis käisid). Meeldetuletuseks veelkord, et lastega seotud õnnetuste puhul tuleb ALATI kiirabi kutsuda. Kui Sul kasvõi korra käib peast läbi mõte, et kas kutsuda või mitte, siis kutsu!

Siinkohal kindlasti vaieldakse ka vastu, et ikka ise peab mõtlema, kas ikka on tarvis, kiirabi saab niigi ju palju valeväljakutseid. Siis vastulauseks ütlen, et tegemist on (minu) lapsega, siis parem saada üks peapeasu kiirabitöötajalt kui hiljem kahetseda.

Kiirabiauto on juba teel, sel ajal kui dišpetser Sinuga suhtleb!

Enne helistamist:
  • Pange laps külili – see on ohutu asend.
  • Avage riided, et ta saaks paremini hingata.
  • Kui ta ei hinga, tehke suust-suhu hingamist.
  • Kui võimalik, hõigake keegi appi.
  • 112 jälgige juhiseid ja vastake küsimustele, ärge vaielge ja nõudke! See ainult venitab teie lapseni jõudmist!
  • Täitke dišpetseri korraldusi!
Elu pikim ootamine…

Kiirabi tuli 25 minutit 7km! Nojah, tipptund ka, aga siiski olid need minu elu pikimad 25 minutit. Kiirabibrigaadile avanes vaatepilt: nuttev beebi (see on väga hea, kui laps nutab ja teadvust ei kaota), paanikas ja nuttev ema ning shokis isa. Mees kirjeldas kiirabi tuleku ajal dišpetserile beebi olukorda, mina hoidsin valust nutva beebi kätt. Ja kuna õnneks beebi nuttis ja hingas, siis elustamist laps ei vajanud. 

Haiglasse sõit oli õudusunenägu – külmas kiirabiautos oli beebsu igaks juhuks kinni mässitud, oksendas paar korda (pidi olema tavaline peatraumade puhul), mina pidin teda külili samal ajal keerama.

Nii meie esmaabi andmine lõppes ja jõudsime haiglasse. Õnneks patsutas enne nö. haiglasse üleandmist üks kiirabitöötaja õlale ja ütles midagi head. Just seda paanikas ema ju vajabki 🙂

Koju saime viienda päeva hommikul. Taastumine võttis aega 4 nädalat, selle ajaga kasvas beebi koljuluu kinni.  Beebide kolju on väga elastne. Õnnelik õnnetus.mAga enam ei tahaks…

Mida õppida sellest õnnelikust õnnetusest? 

  • Hinda oma kodu ohutust. 100% beebikindlaks ei saa, kuid kindlasti saab rohkem teha kui praegune olukord.
  • Beebi muutub iga päevaga aina tugevamaks ja hakkab omaette toimetama. Harju ka tema tugevama haardega ja ootamatute liigutustega.
  • Mine TERVE PEREGA (sh. hoidjad, vanavanemad) esmaabikursusele (kui Sa seda juba teinud pole). Kohe! 

    Päriselt ka! Ausalt, me olime ise nagu eile sündinud, sest sel hetkel, kui see juhtub just SINU LAPSEGA, ei mäleta sa niikuinii mitte midagi – kuhu helistada, mida öelda, mida teha jne.  

  • Mis peamine: ole 100% kohal! Eriti kui beebi on kuskil kõrgemal (süles, mähkimislaual, voodis jne), kust ta kukkuda võib (loomulikult annan endale aru, et 100% see võimalik pole).
  • Kui see minu teha oleks, siis esmaabi tunnid peaksid olema juba lasteaias, koolist rääkimata!
  • Olles nüüd lapsevanem, käin ma iga paari aasta tagant esmaabi teadmisi värskendamas.
  • MEIE, lapsevanemad, vastutame oma teadmiste ja oma laste eest!

Täna, 4 aastat hiljem on Kristellast sirgunud vahva ja terve tüdrukutirts ning tal on pisike venna, kelle eest ta armsasti hoolitseb 🙂

Kus teadmisi täiendada? 

Just pärast seda õnnetust läksime kohe terve perega esmaabikursustele! Kurb on see, et me enne isegi ei mõelnud sellele. Kahe lapse emana tean, kui oluline on meile meie laste tervis, sellepärast toome Sinuni ka esmaabi koolitused Viimsi Huvikeskuses (27. septembril) ja uhiuues Pesapuu Perekeskuses (Peetri Keskus, Küti tee 4). Täpsema info leiad siit.  Või osale hoopis järelvaadatavatel esmaabi veebikoolitustel

Kogemust jagas kahe lapse ema Mariliis.

Lisalugemiseks:

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

Õnnetus ei hüüa tulles. Või siiski?

Mina päästan ELU! – Mr. Beani esmaabi andmas. 

Menüü