Piiride seadmine ilma karistamata

Piiride seadmine

3 minuti lugemine. Blogilugu on koostatud “Piiride seadmine ilma karistamata” veebiloengu põhjal, mille viis läbi Gordoni Perekooli koolitaja ja loovterapeut Õnne Aas-Udam. Viimati uuendatud 02.03.2021.

Ei ole olemas halbu lapsi ega halba käitumist, vaid on vajaduspõhine käitumine ja kokkulepete austamine. Üksteisega arvestama õppimine on oluline osa kasvatusest. Kuidas seada piire nii, et suhe lastega ei kannataks ning karistus ei tunduks nagu ainus lahendus?

Erinevad piirid

Kokkulepped on see, millele meie elu ja ühiskond toetub. Juba väikesest peale saab lapsele õpetada kõiksuguste piiride olulisust ning neid kokkulepete protsessi kaasata. 

Suures plaanis jagunevad piirid kolmele tasandile: esmalt on seadused, mis kehtivad ühtemoodi kõigile. Nende järel tulevad sotsiaalsed normid, mis on peres kokku lepitud käitumisviisid – nt ei vägivallale ja ropendamisele. Kolmandaks tulevad peresisesed kokkulepped, mis on personaalsed – nt laps korjab peale mängimist klotsid kokku, käib iga nädal korra vannis jne. Mida väiksem laps, seda mängulisemalt läheneme. 

Personaalsed piirid on seotud minapildi ja eneseteadvusega, käitumine on alati vajaduspõhine. Kui kaitseme oma isiklikke piire, siis seisame oma vajaduste eest – see on loomulik käitumine. Kõige aluseks on enda aktsepteerimine ning mõistmine, sealt edasi on võimalik lahata ka lapse vajadusi. Vahel lähevad laste vajadused vastuollu meie vajadustega. Mõnikord võib olla nii, vanemale vastuvõetamatu käitumine on tegelikult lapse loomulik arengufaas.

 

Käitumise põhjus

Ei ole olemas halbu lapsi. On vaid lapsed, kes elavad oma vajadustele ja vanusele vastavalt (vaata üle Maslow püramiid). Kui laps käitub halvasti, siis on tal midagi liiga palju või liiga vähe. Kogu käitumise taga on mingi vajadus. Kui laps teeb midagi sellist, mis sinul emotsiooni punasesse ajab, siis tea, et laps ei tee seda sellepärast, et sind ärritada, vaid sellepärast, et ta avastas maailma, tegi midagi enda heaks, aga see läks üle sinu piiride. Kui väike laps võtab toitu külmkapist välja ja koer selle ära sööb, siis oli lapsel kõht tühi.

Lapse üks baasvajadustest on armastuse vajadus, kuulumine oma peresse. Kui lapsed käituvad halvasti, siis ongi sageli see vajadus katmata. Näiteks pikad tööpäevad ning eemalolek mõjub nii vanemale kui lapsele rusuvalt. Lapse armastuse tass on tühi. Sellega on seotud ka turvatunde vajadus – kaootilisus ja piiride puudumine suurendavad lapse ärevust.

Üks loomulikest vajadustest on ka uudishimu, seda ei ole mõtet piirata. Sageli lapsed ei tea, kuidas on kohane käituda ning mõnikord nad testivad piire, selles pole midagi isiklikku. Vanemad on lapse suurimaks eeskujuks ning kui me tahame häid väärtusi edasi anda, siis me peame ka ise nii elama. 

 

Lapsevanema roll

Tore mõiste on sallivusjoon (Thomas Gordon), mille kohaselt peaksid piirid olema paindlikud ja liikuvad. Lapsevanemad on siiski inimesed, keda mõjutavad erinevatel päevadel erinevad asjad ja nõnda muutuvad ka vajadused. Kui muidu on reegliks, et lapsed ei jookse toas ringi, ent mõni päev kohe tõesti kutsub tähistama, siis miks mitte lubada neil paar rõkkavat auringi silgata. Sellistel hetkedel ei tüki keegi piiridest üle, nii et pole mõtet põhjuseta jäik olla. Sallivusjoont mõjutab ka lapse vanus, keskkond. Näiteks ei ole nooremale lapsele lubatud tänaval jalgrattaga sõita ja liivakastis võib veega mängida ainult suvel või siis igapäevaselt vannis.

Lapsel on mõlema vanemaga erinev suhe, mis on loomulik, kuna vanemad on erinevad isiksused. Lapsevanemana peab teadma, et teise vanema keeldu (piire) ei tühistata lapse juuresolekul. Tuleb rahumeelselt rääkida ja arutada, miks üks lubab, teine mitte; mis on partneri väärtused ja hoiakud selle teema suhtes –  ei ole õiget ega valet. 

 

Vanemlikke stiile on mitmeid, siin loetelu enim levinumatest:

 Ükskõikne stiil. Vanemaid ei ole kohalgi (narkomaanid, karjäär on prioriteet), lapsed on üksi – lapsed tajuvad teismeeas, et neid ei armastata, ei peeta piisavalt oluliseks.

Alistuv stiil. Vanemad on kõikelubavad ja liialt sallivad – nõnda kipuvad kasvama egoistid.

Autoritaarne stiil. Vanemad kasvatavad last karmis käskude-keeldude korras, sealjuures last toetamata – nõnda kipuvad tekkima vastasseisud ja suhted võivad minna käest ära, kuna puudub vastastikune respekt.

Autoriteetne stiil. Lapsevanem seab piire ent arvestab ka lapse piiridega, kasutab mina-keelt – laps ei tunne end rünnatuna ning temast kasvab teistega arvestav inimene. 

Emotsionaalne kasvamine ja piiride tunnetamine võtab aega. Viimane stiil on see, kuhu kasvada ja püüelda. Laps vajab toetavaid piire, sest nende abil ta tajub, et maailm on turvaline ja vanemad armastavad teda. Nii õpib ta ka iseennast tundma ja mõistab, kuidas elus hakkama saada – kuidas arvestada teiste inimestega, kuidas käituda nii, et vend-õde ennast hästi tunneks. Mina-sõnum on üldse elus ja koostöös väga kasulik suhtlemisoskus. 

 

Karistamise kahjulikkusest

Karistamine ei ole piiride seadmine. Sellistel hetkedel näitab vanem oma võimu ja jätab lapse oma emotsioonidega üksinda, mis on probleemist üle astumine, mitte sellega tegelemine. 

Lapse füüsiline karistamine on alandav ning sellel pole mingit kasvatavat väärtust, samuti on mentaalse vägivallaga (naeruvääristamine, karjumine), mis võib jätta sügavaid hingehaavu. Kehaliselt karistatud lapsed on agressiivsemad ja halvema vaimse tervisega. Lapsed alluvad vanemale puhtalt hirmu pärast, aga ei teki põhjus-tagajärg seost. 

Lapsele millegi keelamine (arvutikeeld) ja tähelepanust ilma jätmine on traumeeriv, samuti on ähvardamisega (toon prügikoti, kui mänguasju kokku ei pane). Viimane viib omakorda sõnade tõestamiseni ning omakorda nõuab karistustele üha enam ja enam vindi juurde keeramist. Need kõik on üksjagu julmad ja mitte edasiviivad karistused, sest laps tunneb end nõnda hüljatult ning üksikuna, oskamata aru saada, mis täpselt valesti läks. Kui karistused töötaks, siis poleks vanglaid tarvis – järelikult karistused ei tööta.

Pea meeles, et  karistamine kahjustab vanema ja lapse vahelist kontakti. Laps kas võitleb sulle vastu, põgeneb või alistub. Sellises olukorras on nad otsustusvõimetud ja ebakindlad, sest vanemad on otsustanud nende eest. 

 

Karistamine ei lõpeta ebakohast käitumist, vaid õpetab lapsi oma tegevust tulevikus paremini varjama. Kui lapsele pidevalt öelda, et ta on paha ja halb, siis see on nagu isetäituv ennustus, ta hakkabki vastavalt käituma. 

 

Karistamine  hävitab usalduse, soojuse selle sideme ning hiljemalt teismeeaks on suhe väga halb. 

Pigem kasuta rahustamistehnikaid (vaata Pesapuu veebiloengut lapse emotsioonide reguleerimisest). Pahandamise asemel tuleks märgata hoopis seda, mis on hästi ning juhtida tähelepanu sellele – “mul on hea meel, et sa sõid oma supi lõpuni!” või “nii tore, et sa oma venda aitasid!” Too välja julgustavalt ja positiivsel moel käitumist, mis võiks korduda. Lastele on väga oluline vanemate heakskiidu pälvimine.

Vendasid-õdesid saab õpetada tülisid lahendama. Alustuseks aitab tüli põhjuse kirjeldamine (“lõid sellepärast, et vend võttis joonistuse ära”), nõnda saavad lapsed omavahel arutada, mis täpselt juhtus. Vanem peaks aitama lastel dialoogi astuda ja laskma neil omavahel probleem lahendada. Kui ise lahendusi pakkuda, siis kipuvad lapsed kaebama tulema.

Osa vanemaid ütlevad, et mind ju karistati ja minust kasvas tore inimene. Aga kust sa tead, mis ressursid ja potentsiaal sinus seetõttu avaldumata jäi? Meie minapilti ja enesehinnangut on alla surutud ja me oleksime vaimselt palju tervemad, kui meid ei oleks karistatud.

 

Lapsega rääkimine mina-keeles. 

Selleks et vältida võimupositsioonilt antud sõnumit, on mõistlik kasutada mina-keelt. Selle eelduseks on lapsevanema toimetulek isiklike tunnetega ning endale oluliste piiride teadvustamine. Nii on kõige parem piire seada, sest nõnda saab väljendada isiklikke tundeid ja mõju, subjektiivseid hinnanguid andmata. See ühes hääletooni ja sõnavaraga on lastega rääkimise juures ääretult oluline. Aktiivne kuulamine annab lapsele sõnumi, et ka temaga arvestatakse. Kui austad lapse piire, austab tema ka sinu omi. 

 

3-astmeline mina-sõnumi mudel: 

  1. Kirjelda käitumist, mis vanemale vastuvõetamatu oli
  2. Selle käitumise konkreetne mõju
  3. Sinu tunded selle käitumisega seoses

Näiteks: “Miks sa ei ole ikka veel riidesse pannud?” versus “Miks sa ei ole ikka veel riidesse pannud? Ma olen mures, et me jääme hiljaks.”

Kui lapsed vaatamata mina-sõnumitele astuvad piiridest üle, siis on ikkagi suhe katkenud, kuna lapsel on mingi katmata vajadus. Kõigepealt tuleb taastada suhe, siis tuleb ka koostöö. Kokkuleppeid ja reegleid tuleb korrata, lapsed kipuvad unustama!

Blogilugu on koostatud “Piiride seadmine ilma karistamata” veebiloengu põhjal, mille viis läbi Gordoni Perekooli koolitaja ja loovterapeut Õnne Aas-Udam.

Lisa saad lugeda Thomas Gordoni “Tark lapsevanem” raamatust.

Piiride seadmisest kuuled rohkem 9. aprilli järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire – miks ja milliseid?“

Recommended Posts