08.12.2020, 5 minuti lugemine. Loo autor on kahe väikelapse ema ja Pesapuu Perekeskuse looja Mariliis Lukk.
Artikli lõpus on sooduskood suutervise ekspertide veebiloengute paketi järelvaatamise ostmiseks.
Üks tarkadest inimestest koosnev seltskond (loe toiduainetööstuse bossid) istusid ükskord kokku, vaatasid oma müüginumbreid ja mõtlesid üheskoos, et midagi peab teisiti tegema. Lapsed (ka täiskasvanud) on kommi küll söönud, aga ikkagi tundub puhkus palmi all kaugeleulatuv ja kättesaamatu unistus.
Kuidas saaks lapsed veelgi rohkem kommi sööma? Mõelda vaid, kui lapsed sööksid ühes kuus ära rohkem komme, kui terve aasta jooksul kokku? Millised numbrid! Jõulupreemia on ka kindel ning kui lennata lubatakse, siis palmipuhkus on järgmisel aastal garanteeritud. Aga kuidas see võimalik on?
Tuli siis grupil tarkadel tegelastel geniaalne idee, et jõulud on ju perepüha ning kui siduda maiustused hoolivuse ja armastusega ning jõuludega (nii nagu teeb seda Coca-Cola – kahjuks), siis lapsevanematel on keerulisem lapsele „EI“ öelda ning tekib justkui tunne, et oma vanemlikud „patud” saab andeks lubades piiramatult maiustusi süüa kord aastas.
Aga STOP!
Esiteks, ei ole armastusel ja magusal mitte mingisugust omavahelist seost. Sa ei ole halb EMA või ISA, kui sa lapsele piiramatus koguses rafineeritud suhkrut ei anna. Seda seost tekitatakse meile alateadlikult läbi väga manipuleeriva turunduse. Nt. meenub mingi reklaam kommidest ning reklaami keskses on naine, kes ootab oma valget printsi hobusel ja tõelist armastust ning saabub mees kommidega. Samuti Coca-Cola, kes näitab meile jõululaua taga istuvat mitut põlvkonda naeratavaid ja teineteisest hoolivaid inimesi.
Teiseks, kas see asi on seda väärt, et sinu lapse hambad on aasta lõpuks suurest suhkrukogusest tuimad ja uuel aastal hambaarsti juurde minnes halb üllatus ees ootamas. Jõulud ja magus ja päkapikud ei pea üldse omavahel seoses olema.
Seepärast anname Sulle mõned ideed, kuidas sellel „karmil” jõulukuul päkapikkudega koostööd tehes on täitsa võimalik hullu suhkrukoguse asemel ka miskit muud vahvat lapsele sussi sisse poetada 🙂
„Kas päkapikud juba käisid?” mõtleb iga pisikene tegelane varahommikul sussi sisse piiludes. Suur on rõõm, kui juba eemalt paistab punnis põskedega päkapikususs või kommi puhvis sabaots. Ent juba varakult paneb jõulukuu lähenemine päkapikukontori peapäkapiku murelikult kukalt kratsima, mida lastele siis ikkagi sussi sisse poetada, et pisikesed magusaga ei liialdaks ja jõulukuud valutavate hammastega ei lõpetaks.
Kuna magusarikkal detsembrikuul ei ole lihtne maiustustega piiri pidada, võiks sussivõlur üllatada hoopis vahvate meisterdamis- või kunstitarvetega. Erksavärvilised voolimismassid, sädelusega vildikad, põnevad kleepsuraamatud ja kleebitavad helkurid leiavad kindlasti tee otse lapse südamesse.
Külasta julgelt kommipoe asemel hobipoodi ning lase fantaasial lennata!
Nädala viimasel päeval, pühapäeval, võib vabalt sussi sisse poetada ka mõne toreda tegevuskaardi või söögitegemise vihje kogu perele. Nii saab muidu kiire elutempo juures tõmmata korraks pidurit ning tugevdada pereliikmete vahelisi suhteid ning kinkida lapsele toreda mälestuse koos veedetud ajast.
Kui aga ka kommi puhvis sabaots rändab mõnel päeval lapse sussi sisse, tasuks meeles pidada, et kleepuvad ja kaua suus püsivad maiustused (pulgakommid, iirised, karamellid) pikendavad hammaste happerünnakut. Hea oleks eelistada suus kiiremini sulava šokolaadiga maiustusi. Ent iga kommi saab tänasel päeval asendada ka juba tervislikuma, puuviljasuhkrut sisaldava maiuspalaga, mis on heaks hommikuseks magusa-ampsuks nii lapsele kui ka päkapikule endale.
Suured lemmikud on näiteks puuviljabatoonid ja -rullid, energiarohked toorpallid, krõmpsud külmkuivatatud puuviljad ning marjad. Ent ei tohiks unustada, et ka kommi tervislik sõber ei sobi terve päeva snäkisemuks.
Parem üks happerünnak päevas, kui viisteist hambaid tugevalt kahjustavat snäkipausi!
Pärast maiustamist aitab happerünnakut neutraliseerida ning hambaid tervemana hoida hammaste loputamine või ksülitoolipastilli lutsutamine.
Kui jõuluaega peetakse pigem andmiste ajaks ja iga vanema süda heldib, kui pisike käsi kommipalvega tema poole sirutub, siis proovi ikkagi ka pühade ajal kinni pidada kolmest hambatervist säilitavast kuldreeglist:
Lase hammastel söögikordade vahel kolm tundi puhata
Kasuta janukustutamiseks vaid hammaste jaoks parimat – vett!
Pese koos lapsega hoolikalt hambaid kaks korda päevas. Ainult kindlat suuhügieeni rutiini järgides ja hammaste eest korralikult hoolitsedes vaatab ka uuel aastal Sulle vastu tänulik ja rõõmus tervete hammastega väike mudilane!
Ja kogu eelnev jutt ei ole targutamiseks, vaid see on karm reaalsus, mida hambaarstid igapäevaselt näevad. Seepärast tegime ka veebiloengud kolme oma ala eksperdiga “Igale lapsele terved hambad.”
Loo autor on kolme väikese lapse ema Eliisa Silmet, kes kodus lastega Montessori meetodi järgi toimetab ning selle aasta augustis AMI Montessori 0-3 vanuserühma juhendajaks õppimist alustas.
Mul oli hiljuti enda emaga arutelu selle üle, kuidas oli olla ema umbes 30 aastat tagasi ning kuidas emadus nüüd välja näeb. Ilmselgelt on väga palju muutunud ning ma ei pea silmas ainult seda, et vanasti pidi käru ja ilusamate riiete saamiseks tutvusi omama. Ma pean silmas seda, millises infokülluses meie, tänapäeva emad, elame. Mu ema naeris, et vanasti oli lihtne! Saadaval oli ainult Spocki raamat, millest nopiti üht-teist kõrva taha ja ülejäänu tehti südame järgi, salaja. Vankreid, riideid ja mänguasju oli piiratud valikus ja koguses, õnnelikud olid need, kellel tutvused võimaldasid midagi erilisemat soetada. Tänapäeval on teine äärmus. Vanemlust puudutavaid raamatuid on poelettidel nii palju, et eelneva uurimustööta on valikut lausa võimatu teha. Sotsiaalmeedias on infoallikaks beebigrupid, suunamudijad ning muidugi tohutul hulgal reklaami. Reklaame tuleb ka telekast ja ajakirjandusest, kõik kuulutamas enda toodet selleks kõige hädavajalikumaks sinu lapse arendamisel. See on viinud selleni, et surve olla täiuslik ema, kes oma lapsele ainult parimat pakub, aina kasvab. Kärude tippmudel, brändirõivad, moekas lastetuba ning kõik must be mänguasjad. Mis nii viga lastel kasvada?! Selle kõige juures unustatakse aga see kõige olulisem küsimus – mida laps tegelikult vajab.
Iga laps kohaneb aja ja kohaga, kuhu ta on sündinud
Inimene sünnib siia ilma võimega õppida ning kohaneda aja ja keskkonnaga, kuhu ta on sündinud ning seda teeb ta läbi jälgimise ja kogemuste. See on hädavajalik omadus, kuid ometi ei mõtle me selle peale eriti tihti. Iga laps kohaneb just selle piirkonna kultuuri ja kommetega, kuhu ta sünnib ning see peegledub kogu tema olemuses. Üks lihtsamaid näiteid on keel, mille laps omandab justkui märkamatult ning erilise pingutuseta. Viisakas tervitus Eestis ja Jaapanis on vägagi erinev, ometi mõlema riigi lapsed teavad, kuidas just neil kombeks on. Kuid me ei kohane mitte ainult piirkonnale omaste tingimuste, vaid ka vastava ajustuga. Meil ei tuleks tänapäeval mõttessegi, et naistel ei tohiks pahkluu paista, kuna see oleks ebasünnis, või et naistel poleks valmistel hääletusõigust.
Vastuvõtlik meel
Juba vastsündinud beebid asuvad keskkonda ja inimesi selles jälgima ning kuna nende ülesanne on kohaneda aja ja kohaga, kuhu nad on sündinud, ei toimu info kogumisel mitte mingit selekteerimist, Montessori pedagoogikas on selle kohta kasutusel mõiste vastuvõtlik meel. Seega kõik, mida laps esimese kolme eluaasta jooksul näeb, kuuleb ja kogeb, salvestub tema pikaajalisse mälusse ning jääb teda saatma kogu tema eluks. Vastuvõtlik meel on lapsel ka pärast kolmandat eluaastat kuni umbes lapse kuueaastaseks saamiseni, kuid tasapisi kasvab tema võime vastuvõetavat infot selekteerida. See paneb meile väga suure vastutuse ning me peaksime olema kriitilised selles osas, millega meie laps kokku puutub.
Alus tulevikus loodavatele suhetele
Lapse esimene suhe on emaga. Pärast sündi muidugi loob laps sideme ka isa ning teiste pereliikmetega, kuid esimene side on siiski emaga. Ema on ühtlasi ka see, kes last toidab. Silvana Quattrocchi Montanaro on öelnud, et see side, mis on lapse ja ema vahel toitmise ajal, on aluseks kõikidele suhetele, mis laps oma elu jooksul loob. See on esimene eeskuju kahe inimese vahelisest suhtest. Milline võiks olla see hea eeskuju? Kui me last toidame, peaks kogu meie tähelepanu selle tegevuse juures olema. Siin isegi ei mängi rolli, kas last toidetakse rinna või pudeliga, selles kontekstis on oluline, kuidas me seda teeme. Kuidas me end tunneksime kui õhtusöögi ajal meie kaaslane keskenduks hoopis telesaatele võisaadaks sõbrale sõnumeid? Nii on ka lapse toitmisega. Me ju soovime, et laps suudaks luua täisväärtuslikke suhteid ning väärtustada teistega koos veedetud aega.
Tähelepanelikud jälgijad
Lapsed jälgivad, kuidas inimesed nendega ning omavahel suhtlevad ja nad panevad tähele kõiki nüansse. Kehakeel, miimika, hääletoon, nivoo, kõik see saab talletatud ning hiljem lapsele omaseks suhtlusmaneeriks. Muidugi mängib rolli ka lapse enda temperament, kuid väga suur osa on õpitud last ümbritsevate inimeste pealt. Näiteks kui keegi peres kipub teatud olukordades teistele nähvama, saab sellest lapse jaoks normaalne suhtlusviis. Kui eeskujuks on elava vestluse juures kätega žestikuleeriv inimene, võtab laps ka selle endale omaks. Läbi jälgimise õpivad lapsed ka seda, kuidas külalisi tervitatakse, võõrustatakse ning ära saadetakse. Aga ka seda, milline on peres ema ja isa vaheline suhtlus. On see austav ja armastav suhe nagu me sooviksime, et meie lapsel tulevikus oleks? Kuidas ta saaks hinnata sellist suhet tulevikus, kui ta seda varases lapsepõlves näinud pole?
Eluterve minapilt
Mitte ainult suhe teistega pole oluline, vaid ka suhe iseendaga. Kuidas me ennast peeglist vaatame? Mis kommentaare ja nägusid me samal ajal teeme? Naised pole vist tõesti kunagi oma välimusega päris rahul ning põhjuseid selleks võib otsida mitmelt poolt. Selleks, et lapsest kasvaks inimene, kes oleks oma kehaga rahul ning tunneks end ilusa ja enesekindlana, peaks tal olema vastav eeskuju. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mu ema oli pidevalt õnnetu oma kehakaalu üle. Ma mäletan, millise näoga ta peegli ees seisis ning kuidas ta pidevalt erinevaid dieete katsetades kaalu langetada püüdis. Iga kord kui me maale läksime, lõi ta taas silmad häbist maha, sest edusamme polnud. Nii avastasin ennastki puberteedieas õnnetuna peegli ees seismas ja vastikust tundmas. Sellele järgnesid mitmed aastat toitumishäiretega maadeldes. Kui me näitame lastele, et me pole kunagi piisavad, kuidas saaksid nad siis ennast või teisi tulevikus sellise pilguga näha`?
Palun vabandust, lepime ära!
Lapsed jälgivad ka seda, kuidas me erinevates olukordades reageerime ja neid olukordi lahendame. Igas peres tuleb ette erimeelsusi, see on normaalne. Tähelepanu peaksime pöörama sellele, kuidas me erimeelsusi lahendame. Kas olukord kipub eskaleeruma, hääletugevus tõusma ja kehakeel agressiivseks muutuma? Kui nii, siis just seda me oma lastele õpetame. Levinud on arvamus, et lapsed ei peaks üldse vanematevahelisi erimeelsusi kuulma ega nägema. Ma olen sellega nõus kui tülid kipuvad välja nägema nii nagu eespool kirjeldatud. Aga kui me saaksime lastele näidata, et inimestel ongi erinevad arvamused, kuid see ei pea veel viima suure ja lärmaka tülini, oleks see väärtuslik asi, mida lapsele eluks kaasa anda. Oskus erimeelsusi rahulikult lahendada on väga oluline elus hakkama saamiseks. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et oleks mõistlik kõiki asju laste ees lahendama hakata, vaid et me ei hakkaks teadlikult kõiki selliseid olukordi laste eest varjama. Lapsed, kelle eest erimeelsusi varjatakse, võivad hiljem olla ootamatus olukorras kui neil endal kellegagi erimeelsused tekivad. Väga oluline on lastele näidata, kuidas erimeelsuste korral ära lepitakse. Oskus viga tunnistada ja vabandada, andestada ning mõista, on puudu üllatavalt paljudel inimestel. Ehk on põhjus selles, et lapsed näevad ja kuulevad pealt tüli, mis järgmiseks hommikuks justkui võluväel lahendatud on. Aga kuidas, seda ei tea.
Kodune keskkond
Lisaks inimestele jälgivad lapsed ka keskkonda enda ümber. Kui last ümbritsev keskkond on puhas, korras ja ilus, õpib laps kõike seda hindama ning tulevikus ka ise looma. Jah, väikeste laste kõrvalt võib see olla paras väljakutse, tean seda kolme lapse emana isegi. Kuid kui igal asjal on oma koht, on lihtsam kodu korras hoida ja ka asju üles leida. See annab ka võimaluse väikesel lapsel enda asjade eest hoolitseda, näiteks enda riided ise mustapesukorvi viia, jope rippuma panna või lauakatmises kaasa lüüa. Laps teab, kus on ühe või teise asja koht ning see aitab kaasa tema iseseisvusele ja seeläbi ka enesekindlusele. Lilli ja kauneid pilte võiks kodus paigutada selliselt, et ka laps neid nautida saaks. Mind teevad veidi kurvaks lastetoad, kus kõik, mis on loodud tuba kaunistama ning sellele isikupära andma, on pandud täiskasvanu silmade kõrgusele. Lihtne nipp on laskuda põrandale neljakäpukile ning siis tubades ringi vaadata. See annab meile võimaluse näha meie kodu nii nagu seda näeb meie laps. Seejärel saame teha vastavad muudatused, et ka meie lapsed saaksid kasvada ilusas kodus.
Erinevaid näiteid võikski jääda välja tooma, sest absoluutselt kõik, mida me teeme, kuidas me teeme ja mis on meie lapse ümber tema esimese kolme eluaasta jooksul, tema pikaajalisse mällu ka salvestub. Kõik, mis on pikaajalises mälus, jääb inimest elu lõpuni saatma. Tulles tagasi küsimuse juurde, mida laps tegelikult vajab – laps vajab vanemat, kellel oleks lisaks armastusele ka teadmised.
Eliisal on unistus luua Montessori perekeskus, mis pakuks lastevanematele teadmisi ja tuge juba lapseootusest kuni vähemalt lapse kolmeaastaseks saamiseni. Perekeskuses toimuksid lastevanematele loengud, ettevalmistatud keskkonnas Montessori mänguhommikud ning juhendatud vanema ja lapse tunnid. Oma unistuse elluviimiseks kogub Eliisa vahendeid Hooandjas: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-perekeskus.
2 minuti lugemine. Autor Õnne Aas-Udam on Gordoni Perekooli koolitaja ning laste, noorukite ja täiskasvanute loovterapeut.
Tunded on loomulik osa inimeseks olemisest, oleme nii ratsionaalsed kui ka emotsionaalsed olendid. Öeldakse, et (tugevaid) tundeid ei pea kartma, nad lähevad üle. Seega ei ole põhjust lapsevanematel ka oma negatiivseid tundeid – mis on lapse käitumisega seoses tekkinud – lapse eest varjata. Vanem on siiras ja ehe inimesena ning lapse ebakohane käitumine mõjutab ju meid, seega on kohane oma tundeid jagada ja kirjeldada, milline käitumine seda põhjustas.
Pahatihti on aga lapsevanemad ise kogenud oma lapsepõlves vanematepoolset (või õpetajate, treenerite jt.) hoiakut, et tugevaid tundeid, nagu kurbus, ärevus, viha, pettumus, raev – ei ole kohane välja näidata.
Inimene on programmeeritud (meie aju!) kõikidele negatiivsetele emotsioonidele reageerima kolmel viisil:
1. võideldes
2. põgenedes
3. paigale tardudes.
Kui täiskasvanute reaktsioon on lapse tugevate tunnetega kohtudes karjumine, halvakspanu (“paha laps”, “tüdrukud nii ei tee/ütle!”, “poisid ei nuta”), tühistamine (“see ju nii väike asi…!”, “ah, unusta see …!) või karistused (tutistamine, löömine, nurkapanek, oma tuppa “rahunema” saatmine, mingist hüvest ilma jätmine), siis vanem saab oma tugeva emotsiooni (viha, pahameel, pettumus, hirm jne) endast välja.
Samas õpib laps enda kohta, et ta on halb, vastuvõetamatu sellisena, nagu ta on, et ta ei vääri vanemate armastust ning sellel on laastav mõju lapse minapildile ja enesehinnangule.
Teiselt poolt hakkab ta oma tugevaid tundeid alla suruma, sest laps vajab vanematelt aktsepteerimist, vajab kinnitust, et ta on hea. Allasurutud tunded aga teadupärast kogunevad ja leiavad ikkagi väljapääsu, siis aga ebakohasel moel (viril või arusaamatult jonnakas/tõrges käitumine), tülid/kaklused õdede-vendade vahel, vale mina väljakujunemine (kõik on hästi!) jne. Igatahes saab kahjustada vanema ja lapse vaheline kontakt, suhe. Selle asemel, et aktsepteerida tundeid, kui lapse elu normaalset osa ja õpetada kohaseid tunnetega toimetuleku strateegiaid, kasvab ja läheb ellu sama mustriga tulevane lapsevanem, kes arvab, et tugevad negatiivsed tunded on tabu.
Ja siis, olles ise lapsevanema rollis, käivitavad lapse tugevad tunded või tema ebakohane käitumine vanemas selle mustri ja jälle kordub kõik. Seda mustrit saab aga muuta! Vanemat aitab oma lapsepõlvetraumade teadvustamine ja nende teadlik tervendamine – kui ärritud, järelikult käivitus mõni sinu lahendamata lapsepõlveprobleem:
Nüüd peatu, ära reageeri!
Hinga sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu pikalt välja, tee seda mitu korda.
Oota, kuni oled rahunenud ja alles siis räägi!
Oma tugevaid tundeid reguleerides teed sa kingituse iseendale ja oma lapsele – nii ei katke side teie vahel ning laps õpib vanemat mudeldades ka ise ajapikku oma tugevate tunnetega toime tulema.
Vanem, kes ei tule oma erinevate tugevate negatiivsete tunnetega toime, mõjub ka oma lapsele – sageli kurb ja nuttev vanem võib viidata depressioonile ning vihane ja kergesti ärrituv vanem võib olla pidevalt stressis ja/või väga ärev.
Mis iganes põhjused neid vaimse tervise probleeme on esile kutsunud, vanema ülesanne on enda eest hoolitseda.
Lapsed, kes kasvavad pidevas emotsioonidetormis, võivad olla ka ise ärevamad, ärrituvamad, nutusemad, vihasemad – seda tingib vanema mudeldamine ehk õpitud käitumine. Laps kogeb, et tema maailm ei ole turvaline ning tema aju ongi seetõttu ülitundlik, kõrge valmidusega reageerima väga jõuliselt igale stressorile.
Vanem ei pea tundma end lapse ees süüdi, ent peaks kohe tegelema enda aitamise-toetamisega. Otsi tuge!
Leia endale oma lähikonnast (partner, sõbranna, mõni teine lapsevanem, sugulane jne) inimene, kellele saaksite avatult rääkida oma kõige jubedaimatest mõtetest, suurimatest hirmudest, rasketest tunnetest – ilma kartuseta saada sealt negatiivseid hinnanguid või soovitusi, kuidas oleks õige mõelda-tunda-teha.
Kui seda inimest ei ole lähikonnas, võtke ühendust nõustaja, psühholoogi või terapeudiga (miks mitte ka oma perearstiga), kes vaimse tervise spetsialistina saab teile parimal moel toeks olla. Abiks võib olla ka lastevanemate tugigrupp, online-foorumid ja sotsiaalmeedia.
Õnne Aas-Udam on psühholoogiline nõustaja, loovterapeut ja Perekeskuse Sina ja Mina ning OÜ Audams Konsultatsioonid koolitaja. Loovterapeudina toetab lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid läbi kunstiteraapia meetodite. Täiskasvanute koolitajana (andragoog VI) on Õnne peamisteks teemadeks suhtlemisoskused (Gordoni Perekool, Õpetajate Kool, PREP-paarisuhtekoolitus, WMR-üksikisikutele) ning stressi- ja motivatsioonitemaatika.
Kui soovid rohkem toetud ja praktilisemaid strateegiaid, siis liitu meie veebiloengusarjaga “Vanemad on inimesed, mitte JumaladSIIN.
Õnnelik pere=õnnelik laps veebikursuse sarjas jagame strateegiad iseeenda emotsioonide reguleerimiseks, räägime paarisuhtest; anname näpunäiteid, kuidas lapsele õpetada tunnete reguleerimist ning räägime, kuidas seada piire last kahjustamata.
Veebiloenguid viivad läbi oma ala eksperdid ning suurte kogemustega spetsialistid ja emad 🙂
Osaleda võid ka üksikutel veebiloengutel ning loengud on järelvaadatavad 31. jaanuarini 2021.
4 minuti lugemine. Loo autorid on Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema, ja toitumisnõustaja ning kahe väikelapse ema Liina Davõdova.
“Appi, minu laps ei söö mitte midagi!”
“Oh, küll te olete õnnelikud vanemad, et teie laps on hea isuga.”
Tuleb tuttav ette? Tihti kuuleme vanemaid kurtmas, et nende laps pole nõus hoolimata vanema ponnistustest midagi sööma. Lõikasid tund aega erikujulisi kurgitükke välja või lennutasid lusika peal toitu, et söögikord lapsele põnevaks teha, aga tema pole nõus isegi proovima?
Ei, see lugu pole sellest, kuidas on õige last lusika või kahvliga toita. Üldiselt kirjutatakse ikka artikleid sellest, miks lapsed süüa ei soovi. Toome Sinuni mõned nipid, kuidas lapsevanem või muu hooldaja saab last toetada, et söömisest saaks tore koosveedetud aegning see ei tekitaks stressi ei lapsele ega vanematele. Räägime siinkohal pigem beebidest ja väikelastest ja mudilastest, kuid nipid sobivad ka suurematele.
Kuidas laps sööma saada?
Siin on sulle 6 mõtet, mis võivad toetada Sinu last söömisel.
Ära muuda söömist lapsele stressirohkeks situatsiooniks. Näiteks üks stressiallikas mõlemale poolele on kindlasti see, kui tekitada söömise ja mingi asja saamise himu. See võib olla aga väga libe tee. Laused, nagu “Sa pead sööma, muidu ei saa pärast magustoitu/multikat/õue/hästi magada”, “Pead sööma muidu vanaema on kurb, ta nii pingutas, sulle peab maitsema,” ei aita kuidagi lapse isule kaasa, vaid pigem tekitab segadust ja annab valesid signaale, mille pärast üldse sööma peaks. Lapsed on üldiselt väga head intuitiivsed sööjad ja oskavad oma isusid ise hinnata.
See ei tekita lapsel mingit isu toidu järgi, vaid tema peas keerleb ainult mõte sellest ahvatlevat magustoidust, mida Sa talle lubasid. Tunnistan, et endalgi teeb meele kurjaks, kui olen tunde köögis rassinud ja siis lapsed maitsevad lusikatäie ja ei söö midagi ning nõuavad magustoitu vms. Kuid siinkohal tuleb iseendal areneda ja sellest lahti lasta.
Toidu sööma sundimine võib tekitada tulevikus ka selle, et lapse sõber sööb rämpstoitu iga päev. Sinu laps ise seda ei tahaks, aga ta ju ei taha ka sõpra kaotada, seega läheb vooluga kaasa. Kumb on parem variant? Kas see, et ta praegu jätab vanaema tehtud osa toitu taldrikule või suudab ise ka tulevikus oma isusid reguleerida ja otsustab ise, mida ja millal ta sööb.
“Kui Sa sööma tuled, siis saad pulgakommi, mille aga võid avada kodus” on üks “vahva” lugu. 🙂 Räägime siinkohal 2-aastasest lapsest, kes ei taju aja mõistet ning kuuleb Sinu lausest ainult “saan pulgakommi”.
Raamat “Minu mõistus on otsas” räägib selgelt lahti, et kaheaastane laps ei suuda enda jaoks tulevikku ette kujutada. Kohe ja “10 minuti pärast” on igavik. Ta pole omandanud veel ajamarkereid, mis lubaksid tal mõista suhtelist kestust. Seda teades on meil parem mõista lapse näilist kannatamatust. Ja pole mõtet ahvatleda teda millegagi, mida ta kohe ei saa.
P.S. Kui oleks minu teha, siis sellise menüü, nagu meie lasteaedades on olnud aastakümneid, kaotaks ma kohe ära. Juba seal harjutatakse kahjuks lapsi sellega, et supile järgneb magustoit või et rafineeritud suhkur on okei. See on meie kehale väga koormav – süüa rasvast ja magusat ühel toidukorral. Rafineeritud suhkrust magustoit lihtsalt selleks, et kaloraaž saaks täis on ajast ja arust. Loodan, et üha enam lasteaedu saab kaasata tänapäeval hariduse saanud toitumisnõustajad.
2. Arvesta alati lapse eelistustega, ära pressi talle enda omasid peale.
Kõigile ei saagi kõik toidud maitseda, meile endile ka ju alati kõik ei meeldi. Kui laps ikka ja jälle proovib paprikat ning see talle tõesti ei meeldi, siis Sinu tööks on aeg-ajalt seda talle uuesti pakkuda, kuid palun austa last ja ära tee nii, et serveerid õhtusöögiks nt täidetud paprikat ja ei midagi muud. 🙂
Lisaks ei tohiks lastele peale suruda enda arvamust. Kui Sulle endale kala ei maitse, siis see ei tähenda, et peaksid söögilauas kala nähes nina kirtsutama. Lapsele ei tasu ka pidevalt kinnistada lauseid “sa ju seda ei söö, see sulle ei maitse.”
Aga mida teevad need vanemad, kes ütlevad, et laps sööb ainult makarone ja viinereid? Selles osas on see juba ohumärk, kui laps ainult neid toite sööb. See näitabki, et ta on neid toite juba liiga palju saanud. Minevikku tagasi ei saa keerata, aga mida siis teha.
Kuna lapse jaoks on oluline ikkagi ise otsustada, siis selgita talle, et ainult ühte toitu süües ei saa meie keha vajalikke aineid kätte (meie peres selgitame nii juba päris väikestele ja kordame seda kui mantrat ja mõjub), siis on vaja süüa erinevaid toite. Anna talle aga valikusse nt kaks toitu, mida saad teha, ning lase temal otsustada. On see siis näiteks frikadellisupp või kartulipuder.
Ja meie (Mariliisi) pere kogemus ütleb, et kui neid viinereid koju ise ei osta, siis ei tunta nendest ka puudust.
Mäletan lapsepõlvest, kuidas me pidime alati taldriku tühjaks sööma ja kui seda ei teinud, siis “kaagutati” (sorry, kole sõna, aga nii oli) seni, kuni sa lihtsalt sõid ära, aga ega see ei tähendanud, et toidu vastu austus oleks tekkinud. Nagu mu õel avastati mitukümmend aastat hiljem, et tal on tegelikult talumatus teatud toitude vastu. Lapsepõlves tundus ehk mullegi, et ah, mis ta vingub, et kõht valutab.
Olen kuulnud hirmulugusid, kuidas lasteaias sunniti sööma pekitükkidega suppi nii, et lapsed pärast oksendasid. Selline sundimine tekitab palju suurema tõenäosusega hilisemas elus toitumishäireid. Seega tuleb tunnetada piiri ja pigem läheneda armastuse ja teadlikkusega.
3. Arvesta asjaoluga, et Sinu lapsel ja Sinul ei ole kõht tühi alati samal ajal.
Jah, rutiin on oluline toitumise juures ning meie keha armastab seda. Lasteaedades ja koolides käies tekib see hõlpsasti ning kui vanemad ka kodus sellest kinni peavad, siis lapsed ongi harjunud iga päev teatud kellaaegadel süüa saama ning tihti annab kõht sellest märku, et aeg on süüa.
Küll aga suvel vanaema juures või ringi reisides on keeruline õiget rutiini tekitada ja täiskasvanutena kipume aeg-ajalt unustama, et meie lapsed on meist erinevad ning ka see läheb meelest, et tegelikult alles tunnike tagasi pistis ta miskit põske .
Hoia käepärast tervislik snäkk
Räägime Sulle siinkohal ühe armsa sõbra loo (ma loodan, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan). Laps läks vanaema juurde ning last üle andes ütles isa, et lapsel on kõht tühi, palun anna talle süüa. Kokkulepped tehtud läks isa ära ja otsustati koos sööma hakata. Küpsist. No mis seal ikka, lapsel rõõmus meel ja kõht ka enam ei korise. Tunni aja pärast aga istuti juba sünnipäeva pidulauas ja oligi aeg kõigil sööma hakata. Lapsel aga kõht tühi polnud, sest küpsis kõhus andis veel tunda ja pooleli oli ka lõbus mäng mängunurgas. Aga kuna kõik hakkasid sööma, siis vanaema oli väga kindel, et laps peab sööma tulema, sest kõik ju söövad. Võid ette kujutada, mis riid sellest tuli.
Lühidalt kokkuvõttes mõned mõtted siinkohal.
Lapse kõht ei pruugi olla tühi, siis kui sina tahad, et ta sööks.
Veresuhkru langus tekitab agressiivsust või kontrollimatut nuttu. Kui Sa tead, et varsti on ühine söögiaeg, siis ära anna lapsele kiiresti veresuhkrut tõstvaid (ja kiiresti väsimust tekitavaid) ja rafineeritud suhkruga magusaid asju. See rikub isu ja on lapse tervisele kahjulik ning tekitab asjatuid nutuhooge. Harjuta vahepaladeks puuvili või mõni tervislik snäkk.
Kui on väga oluline, et väikelaps söögilauda ikkagi istuks, siis “hoiata” last, et kohe hakkame sööma, aga arvesta, et väikelaps ei taju aega nii nagu meie, täiskasvanud. Hea nipp on, et nt teeme kaks mängu ära ja siis lähme sööma.
4. Täiesti uut toitu pakkudes lisa sinna ka midagi tuttavat ja meeldivat.
On täiskasvanuid, kes naudivad eksootilistel reisidel kohalikku toidukultuuri ja avastavad uusi maitsed, kuid on neid, kes ka kõige eksootilisemas kohas valivad ikka tuttava liha ja friikartulid. Ja see ongi iga inimese vaba valik.
Samamoodi on lapsega. Kui tal on kõht väga tühi, aga ta on tundlikum uute toitude suhtes, siis tekitab uus olukord temas lihtsalt segadust ja ta ei pruugi midagi süüa. Alustades n-ö turvalisest valikust, on ta valmis ka võõrast toitu avastama.
Lisaks saad Sa ise last ette valmistada uue toidu suhtes, näiteks rääkides enne sellest, et mida sa teed ja mida ta sööma hakkab.
5. Kaasa last juba kokkamisel.
Kui laps juba istub, on ta valmis sind aitama. Vali lapsele sobiv tegevus ja unusta mure hilisema koristamise osas.
Näiteks laps, kes veel ei kõnni ja istub söögitoolis – palu tal sulle pärast sööki taldrik ja tass ulatada ja näita talle, et need vajavad puhastamist ning viid need kraanikaussi (nõudepesumasinasse).
Kutsu laps kööki appi
Mida suuremaks ja osavamaks kasvab laps, seda tähtsamaid ülesandeid saad talle usaldada. Juba väga väike laps on võimeline lauda katma ja viima oma mustad nõud ise ära.
Osta lapsele väike kann, kust saab ta ise vett endale tassi valada, ning anna lapsele oma puhastuslapp, millega saab ta maha läinud vee ise ära pühkida. Me lihtsalt peame lapsi usaldama ja lubama neil meid aidata, mitte ette-taha kõik ära tegema ja hiljem imestama, et meie laps ei viitsi meid aidata kodustes toimetustes.
Kui laps ei kannata oodata, kuni toit valmib, siis väike kurgiviil, tegutsemine või Sinu tähelepanu õpetavad talle kannatlikkust.
6. Söö ise ka koos lapsega.
Kord päevas võiks pere kokku tulla ja kõik koos süüa. Laps näeb, et söömine on tore sotsiaalne tegevus, kus saab jutustada ja naerda. Võtke söömiseks aega, ära tegele lapse söötmisega, ole abiks kui vaja, kuid keskendu enda toidule. Laps õpib väga kiiresti ümbritsevat matkima.
Sööge koos lastega
Mina oma lapsepõlvest ei mäleta ilusaid koosviibimisi toidulauas, seetõttu oskan ma neid täna oma perega väga hinnata. Tehke näiteks ka oma pere söögilaua reeglid, mis kehtivad kõigile, ka vanematele!
Meie perel on ka oma söömise reeglid:
me ei kasuta nutitelefone,
me ei vaata telekat (see on kinni),
me ei räägi tööjuttu (see kehtib meile mehega :D).
Mõtle, millised on Sinu pere reeglid ja miks mitte need ka kuhugi nähtavale kohale riputada, nii kinnistub paremini ja ei kipu meelest minema.
Toit on väga oluline ja suur osa meie elust, suhtu sellesse austuse ja teadlikkusega.
Loo autorid toitumisnõustaja ja kahe väikelapse ema Liina Davõdova ning Mariliis Lukk, kes on e-raamatu “Õnnelike perede 14 saladust” autor ning kahe väikelapse ema.
Kui soovid juba väiksest peast lapse toitumisharjumusi toetada, siis 15. septembril kell 15-16.30 on tulemas Pesapuu Perekeskusesnäputoitumise loeng ning 29. septembril ka veebiloeng kell 13.00-14.30.
????️Lugu #11 Elyna Nevski „Lapsed digimaailmas – nende teadlik jälgimine ja juhendamine“
Väikelaste juurde jõudis Elyna läbi oma magistritöö „0-3-aastaste laste digimäng ning selle sotsiaalne vahendamine“ ning seekordses podcastis räägime koos Elynaga digimaailma ja nutiseadmete kasutamise plussidest ja miinustest. Kui soovid teada, kuidas oma lapsi tänapäevase kiire tehnoloogia ajal teadlikult toetada ja juhendada, siis oled just õigesse kohta sattunud, sest Elyna oskab rääkida teemast süvitsi ja väga põhjalikult. ????
Elyna on Tallinna Ülikoolis Haridustehnoloogia lektor ja samuti on ta ka üldhariduskoolis ning lasteaias haridustehnoloogia ja informaatika õpetaja.
*Lugu on lindistatud september 2019.
???? Räägime teemadest nagu
❤️ Väikelaste kogemus digimaailmaga
❤️ Vanemate juhendamine lapse arengut digimaailmas
❤️ Laste õpivõime nuti- ja sotsiaalmaailmas
❤️ Perekonnaliikmete jäljendamine ja meediakogemuse jagamine
❤️ Raamat vs nutiseade – kui tähtis on paus?
???? Ülevaade podcastist:
???? 2:13 Kuidas Elyna end ise tutvustab?
???? 3:15 Kuidas Elyna jõudis väikelaste juurde?
???? 5:55 Mis on tänane seis?
???? 8:05 Ekraan, lapse areng ja vanemate hoiak
???? 11:05 Reaalne õpivõime lastel – millal ja kuidas?
???? 17:35 Kus lubatakse lastel nutiseadmeid kõige rohkem kasutada ja millist 6 strateegiat lapsevanemad kasutavad?
???? 23:57 Elektroonilise ekraani sündroom
???? 28:20 Strateegia rakendamine raamatute puhul ja kiire videopildi muutumine
???? 31:33 Taustal mängiv televiisor – segav faktor või mitte? Kas ka lastevanematel?
???? 33:00 Kas koolilapsel on ka vajalik piirata ekraaniaega?
???? 39:12 Lastevanemate hirmud ja arendavad rakendused – kas pigem lõks?
???? 40:30 Ekraani sinine valgus – kuidas mõjutab lapsi enne uinumist?
Kevadkuudel, märtsis ja aprillis on Pesapuu Perekeskuse loovustunnid tavaliselt kevadpühade lainel. Kuna ka sel aastal loovus- ja meisterdamistunde pole võimalik teha, siis saame selle asemel kõik ise meisterda neid oma kodus, koos oma lastega.
Lihavõtted on juba koputanud uksele, seega jagan Sinuga kiireid ja lihtsaid mõtteid, mida saad lihavõttepühadel koos lastega meisterdada. Meie anname Sulle kätte juhised, kuid lastele meeldib meisterdada asju enda moodi ja lase lapse loovusel lennata.
Enamus asju mida meisterdamiseks vaja on, leidub ka meie kõigi majapidamises. Taaskasuta kodus leiduvaid asju (nt. hommikuhelveste pakki saad papina ära kasutada, samuti tühjad wc-paberirullid). Veetke lastega koos üks ülivahva meisterdamise päev.
Munadepüha, lihavõtte meisterdused lastega
Tühjast WC-paberi rullist valmistatud jänku templid
Vahendid, mida vajad:
Tühjad WC-paberi rullid 4 tk
Akrüülvärvid
Klammerdaja
Valge paber
Värvipintsel/vahtpintsel (selline, mis on pehme otsaga).
Tegevus:
Esialgu võtke tühi rull ja vajuta ava üks ots kokku, nii et see moodustaks kortsu. Peaks välja nägema nagu jänku kõrv. Tehke täpselt samamoodi ka teise tühja rulliga.
Aseta mõlemad rullid üksteise kõrvale nii, et need puutuksid omavahel kokku. Need kujutavad nüüd teie jänku kõrvasid. Asetage kolmas rull, ilma kortsutamata nende „kõrvade“ keskele alla nii, et see puudutaks mõlemat „kõrva“. Sellest saab teie jänku nägu.
Võta klammerdaja ja klammerda need kolm rulli omavahel kokku.
Kasuta mis tahes värvi värve (meie näitel on akrüülvärvid). Asetage „jänku“ värvi sisse ning tehke tempel valgele paberile. Kasutage erinevaid värve ja tehke nii palju jänkusid, kui ise soovite.
Kasutage veel ühte tühja rulli ning tehke sellega lihavõttemuna kujutis paberile. Korrake tegevust nii palju, kui ise soovite.
Maalige jänkudele suu, silmad, vurrud, nina ja lihavõttemunadele triipusid või täppe. Laske oma lapse kujutlusvõimel lennata.
Värvige 5 jäätisepulka valgeks ja liimi nad kokku. Selleks liimige pulkade tagaküljele 1 väiksem pulk (või 2 väikest), see hoiab teisi pulki omavahel koos.
Valmistage müts: võtke uus väike pulk ja värvige see teist tooni ning liimige see esiküljele, asetades see viltuse nurga alla.
Värvige jänku mütsi ülemine osa sama värvi.
Valmistage kõrvad sama värvi, mis müts: joonista ja lõika välja 2 valget kartongist kõrva ja 2 väiksemat värvilist kõrva sisu.
3 minuti lugemine. Kirjutas ja läbi viis Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema ja suur smuutitaja.
Smuutide valmistamise Montessori mänguhommik
Meie toitumisharjumused on need, mis meie lapsed kindlasti üle võtavad. Kui ikka kord nädalas näiteks burgerit söömas käia võib üsna kindel olla, et nii teeb ka Sinu laps, kui ta suuremaks kasvab. Seetõttu on smuutide koos valmistamine kindlasti üks kasulik tegevus mitmes mõttes – koos tegemine, puuviljade pesemine, lõikamine noaga, puuviljade tundmaõppimine, koristamine jne.
Mida laps õpib?
Esiteks õpib ta üldse seda, kuidas söögitegemine käib – kätepesu, puuviljade pesemine, vajalike vahendite valmispanemine, noaga lõikamine, koristamine.
Meie kasutame Pesapuus nuge, mis on nn. Montessori sõbralikud (ostetud Apelsinist). Banaani on lapsel kerge lõigata, pirn, kurk ja õun on hea pisut väiksemateks tükkideks teha.
Tegevuse käigus tutvusta lapsele, milliseid erinevaid puu- ja juurvilju me smuutisse paneme. Las tal maitsa ja kirjeldada maitset, las ta katsub puuvilja ja kirjeldab seda.
Seejärel kui puuviljad lõigatud pange puuviljad koos blenderisse. Lisa juurde AINULT vett!
NB! Parima ja tervislikuma smuuti saad sa veega! Igasugune piimatoodetega koos “smuuti” tegemine ei anna kindlasti sellist tervislikku tulemust ja piimatoode rikub kogu hea ära.
Mis teeb smuuti magusaks?
Banaan on alati see, mis annab smuutile kreemikuse ning magususe. Kui mingi maiste häirib, siis banaan on alati abiks. Avokaado teeb smuuti samuti kreemikaks. Pirn, datlid (leota enne natuke), viigimarjad, rosinad, melon on samuti abiks kreemikuse ja siidja smuuti tegemiseks.
Kuidas lapsele rohkem rohelist smuutisse “sokutada”? 😉
Minu kogemusel on nn. vanema põlvkonna reaktsioon rohelisse smuutisse olnud päris vastukäiv. Kuidagi väga hirmunud on nad olnud, kui oma rohelisest smuutist lapsele paar lonksu annan. Jah, spinatiga tuleb ettevaatlik olla, et seda liiga tihti ja palju ei tarbiks, kuid muus osas on hirm küll asjatu. Et kuidas saavad vitamiinid, puuviljasuhkur ja mineraalidega “roheline” kahjulik olla? (NB! Ma pole toitumisnõustaja ega arst, kõik puhtalt minu enda pere kogemus). Et kui teeb seedimise kiiremaks, siis mis selle halba on?
Igal juhul kui puuviljasmuutisse lisada mõnikord natuke sellerit või avokaadot või Hiina kapsast ja porgandit, siis laps üldiselt ei saagi aru, et miskit muud ka peale puuviljade lisatud on. Ja lõpuks harjub ka selleri maitsega 😉
Smuuti retseptid
Retsete oli mul aga väga raske kirja panna, sest kuna oleme juba aastaid iga päev smuutisid teinud, siis tegelikult teeme väga palju tunde järgi ja selle järgi, mis külmikus parajasti on. Küll aga enam ei puudu meie smuutidest praktiliselt kunagi seller. Maitsega harjumine võttis aega, aga soovitan vaikselt harjutada. See on nii-nii kasulik ja vajalik Sinu kehale – sisaldab palju mineraale, kasulikke soolasid, on väga puhastava toimega ja antibakteriaalne ning rikastab ka maohapet.
Error: Contact form not found.
Aga mõned retseptid Sulle allpool. Parimad retseptid leiad Boost Yourself lehelt.
Kollane smuuti
1 apelsin
1 banaan
1 suur õun
kooritud ½ tl kaneeli
1 klaas mandlipiima
1 porgand
1 spl Crunchy segu
*Boost Yourself lehelt
Roheline smuuti
1 peotäit spinatit
1 sellerivars
1 porgand
1-2 banaani
kurki
rebi natuke kale´i
vett
Mustika-vaarika magus smuuti
1 peotäis mustikaid
1 banaan
1 suur õun
1 peotäis vaarikaid
1 avokaado
astelpaju
vett
Mariliisi pere hommikurutiin (haiguste peletaja, immuunsuse tugevdaja).
Alustuseks 1 klaasi pressitud sidruni mahl
30 min pärast värskelt pressitud sellerimahl (või kurgimahl)
30 min pärast smuuti (eelistatult võimalikult roheline). Immuunsuse tugevdamiseks lisa smuutisse ingverit ja küüslauku.
Ja nii on, et apteeki me väga enam oma raha ei jäta 😉
2.5aastane Simo sellerimahla mekkimas 🙂
Smuutihommiku pildigalerii
Kui oled alustamas smuutimaailmaga, siis soovitan liituda ka Boost Yourself tervisegrupiga Facebookis. Siit saad palju inspiratsiooni ja retsepte.
Aitäh Boost Yourselfi Svenile, kes meile tasuta Crunchy supersegu kinkis 🙂
1 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema ja Montessori huviline Mariliis Lukk.
Mullikile on tohutult vahva asi, mida saab lastega loovtegevmistes väga palju ära kasutada. Eriti tore on, et kuna tegemist on üldiselt pakendamisest tekkinud keskkonnakahjuliku ülejäägiga, siis saamegi pisutki appi tulla selles, et kasutame selle ülejäägi siis loovtegemistes ära.
Lisaks leiad kodust kindlasti ühe lihahaamri ja vatipadjad ning värvid, millega saab teha vahvat loovtegevust. Hoiatusena, et värvi pritsib laiali, seega vali keskkond, kus värvi võib pritsida (nt. parim suvel õues murul või siis tuba, kus vähe asju ja pole ohtu, et seinad-laed pärast värvilised on).
Asjad, mida vajad:
Lihahaamer
Värvid (soovitan pestavaid näpuvärve)
Vatipadjad
Paber
Mullikile
Kleeplinti/rahakumme
Pintsleid.
Alustaldrikuid (kuhu panna värv).
Tegevus:
Kata põrand paberiga. Soovitavalt mida suurem, seda parem, nii on pritsimise ruumi.
Pane lisaks aluspaberile põrandale ka valge paber, kuhu tehakse ühisjoonistus.
Tutvusta lapsele esimese tegevuse vahendeid – värvid, lihahaamer, vatitupsud.
Räägi lapsele, mida me tegema hakkame.
Esimene tegevus – haamri ja vatipadjaga mustrite tegemine
Variant 1
Pane ise erinevad värvid suurele valgele paberile.
Pane igale värvile peale vatipadi.
Lase lapsel arvata, mis värv on järgmine.
Las laps ise lööb lihahaamriga vastu vatipatja.
Uurige, milliseid mustrid tekkisid.
Kui see tegevus on tehtud, siis võta vatipadjad ära ja lase maalil kuivada.
Variant 2
Las laps ise pigistab värvid suurele paberile.
Aita tal vatipadi panna värvi peale.
Muu tegevus on sama, mis variandis 1.
Error: Contact form not found.
Tegevus 2 – Jalutuskäik mullikilega
Kata põrand valge paberiga (ära unusta aluskile).
Lõika välja sobivas suuruses mullikile, mis sobiks lapse jalgade ümber.
Pane kile kinni nt. kleeplindiga.
Las laps istub ja värvi lapse jalatallad soovitud värvi.
Kui värvid peal, palu lapsel valge paberi peal kõndida. (Ole ettevaatlik, võib libe olla!)
Juhi tähelepanu erinevatele värvidele ja mustritele, mis tekivad.
Kõikide tegevuste juures, kui laps soovib väiksemale paberile tegevust, siis tehke ka kindlasti see ära. Suur paberit on pärast keerulisem üles riputada. Meie lasime loovusel täiega lennata 🙂
Kirja pani ja tundi viis läbi kahe väikelapse ema ja Montessori huviline
Kui Sulle tundub, et meisterdamiseks ja loovaks tegevuseks kodus pead kohe poodi jooksma, siis enne soovitan korraks ringi vaadata, milliseid vahvaid asju Sinul kodus tegelikult leidub ning millega saav vahvaid mustreid teha. Pesapuu beebide ja väikelaste loovuringis proovisime vähemalt 10 erineva vahendiga värvimustreid teha. Tegevus oli põnev ja tulemuseks vahva mälestus.
Erinevate vahenditega värvimine ja mustrite tegemine. Tegevuse eesmärk vaadelda, kuidas erinevad vahendid, milliseid erinevaid mustreid teevad.
Vahendid, mida vajad:
Kandikud – kuhu peale laotame asjad.
Värvid – näpuvärvid, guaššid.
Erinevad vahendid, millega saab värvida:
Vatitikud
Vatt
Pesupulgad
Kõrred
Piparkoogi vormid
Kärbsepiits
Švammid
Tekstuuriga pallid
Teekotikesed
Tekstuuriga kaunistusmaterjal
Mullikile
Siinkohal lase fantaasial lennata – vaata kodus kõikvõimalikke asju, millega saaks mustreid teha.
Tegevuse ettevalmistus:
Laota põrandale suur aluspaber. Kinnita kleeplindiga, nii ei ole ohtu, et paber liikuma hakkab ja värv põrandale läheb. Mina ostsin ehituspoest jõupaberit. Väga hea tugev materjal, kannatab ka palju vett. Ma varem kasutasin kile, aga paberi mugavus ja tulemus on kordades parem.
Laota asjad kandikutele nii, et laps neid näeks ja saaks ise valida, millega soovib parasjagu mustreid teha. Liiga palju asju korraga kandikul valikus pole ka tegelikult hea, võib lapse pea sassi ajada ja ta on segaduses, et mida kasutada.
Tegevus – alustuseks vatitupsude värvikunst.
Pane vatitupsude otsa pesupulk.
Vatitupsude alla muffinivormi lisa erinevad värvid.
Laps saab ise võtta pesupulkadega vatitupsukesi ja siis tupsutada paberile erinevaid värve.
Tegevus – erineva tekstuuriga asjade värvimine.
Vala värvid alusele – pabertaldrikud nt. (Hea on muidugi leida pestavad alused, nii hoiame keskkonda).
Seejärel anna lapsele kandik, kus on erineva kujuga puhastuharjad, kärbsepiits, teekotikesed, svammid jms. Vaata eelpooltoodud loetelu.
Ja nii ükshaaval tekivad erinevad mustrid ja laps õpib erinevate vahenditega tegutsema. Kui lapsel kujuneb mingi lemmik, siis ta tegeleb sellega. Ära sunni ja proovi niipalju kui vajalik ja niivähe kui võimalik suunata ☺️
Mõnusat meisterdamist! ????????️????️????
Loovustunni autor ja kirja pani Mariliis Lukk.
Pildigalerii: Pesapuu pisikesed.
Loovus- ja meisterdamistunnid toimuvad Pesapuus regulaarselt ning loe nende kohta rohkem SIIT.
5 minuti lugemine. Autorid on väikelaste emad Mariliis Lukk ja Kristel Klesmann.
Väikelaste sünnipäevad on toredad kokkusaamispeod – nad kasvavad nii ruttu, et on tore näha, mida uut nad jälle see aasta oskavad või kuidas omavahel suhtlemine järjest osavamaks läheb. Samas on lapsevanemal enne pidu jälle palju stressirohket askeldamist – tahaks ju, et lapse pidu õnnestuks ning kui aus olla, siis lapse esimest sünnipäeva korraldades võib juhe ikka kokku küll joosta, isegi kui oled varasemalt palju erinevaid üritusi korraldanud. Laste puhul on lihtsalt nii palju nüansse, millele on vaja mõelda. Mõtleme siinkohal just väikelapsi ehk siis lapsi, kes on vanuses 1–4.
Kust üldse peale hakata, et sünnipäev tuleks selline, nagu soovid? Siin on Sulle 8 näpunäidet, millele mõelda enne peo korraldamist kahelt emalt, Mariliisilt ja Kristelilt, kellel on kahe peale kokku 5 väikelast 🙂
Keda kutsuda sünnipäevapeole?
Paneme selle esikohale, sest sellest sõltuvad teised punktid – koht ja aeg. Kas esimene sünnipäev (või esimesed sünnipäevad) on lähimate pereliikmete ja sugulastega või hoopis sõpradega? Või kutsuda kõik korraga ja ongi suur pidu? Kõik variandid on toredad, aga ainult niikaua, kuni asjaosalised ennast hästi tunnevad.
Kui külaliste nimekiri on koos, vaata kindlasti ka üle nende vanus, sest see võib saada määravaks peokoha valikul. Näiteks vanemad inimesed ei taha sageli mängutoa sünnipäevadest osa võtta.
Üks nüanss on veel, et kui Sul on suur tutvusringkond ja näiteks paljudel Sinu headel sõpradel pole lapsi, siis mõtle ka see enda jaoks läbi, kas Sa neid kutsud ja kas nad üldse tahaksid tulla.
“Minu kahekümnendate alguses oli minul kogemus, kus minu hea sõbranna laps sai kahe aastaseks, aga mind ei kutsutud sünnipäevapeole. Põhjenduseks oli, et mul ju ei ole lapsi. Tol korral tegi see küll pisut haiget” ütleb Mariliis. Kuid täna vaadates, siis tegelikult on see ka OK! Oluline on seda siis pehmelt öelda. Võib-olla hoopis teetegi kamba vallaliste sõbrantsidega hoopis eraldi istumise koduses keskkonnas.
Koht – kodu või mängutuba?
Paar kriteeriumit on juba eespool nimetatud: mis vanuses on külalised ja kui palju inimesi tuleb. Valik ongi puhtalt Sinu teha. Suurde koju mahub palju rahvast, väiksemasse mitte nii palju.
Kodus peab arvestama, et Sinu kodu oleks ka teiste laste jaoks ohutu. Mängutoas aga tuleb pisikestel sabas joosta, et nad viga ei saaks või mõnda mänguasja alla ei neelaks. Nii et plussid ja miinused on mõlemal kohal.
Mängutubade valikul arvesta alati, et osad mängutoad on sellised, kus on mitu sünnipäeva korraga, ning on need, kus kogu mängutuba on privaatselt ainult Sulle. Mariliis näiteks eelistab viimast varianti, eriti väikelaste puhul.
“Ma olen olnud hiigelsuurtes mängutubades oma 1- ja 3-aastasega ja pärast seda on lapsed nii ülsestimuleeritud ja stressis, et veel paar päeva annab tunda kogu pereelus”, ütleb Mariliis ning siis ei saagi tegelikult perenaisega lobisega, sest sa jooksed kogu aeg oma lapsel sabas. Pole lihtsalt väikelaste jaoks need suured kohad minu arvates.
Väikelastele mõeldud mängutoad on enamasti suhteliselt turvalised – seal ei ole kõrgeid atraktsioone. Kuid sellises “titekas” võib vanematel-õdedel vendadel igav olla. Kui külaliste hulgas on rohkem vanemaid lapsi, siis tasub otsida selline koht, kus ka neil on huvitav.
Asukoht ei ole mängutoa puhul kõige olulisem, aga arvesta, et lasteaia- või trennisõpradele võib Sulle kõige lähem koht kaugeks jääda. Siis on hea valida n-ö kirik keset küla – kuhu kellelgi pole liiga kauge tulla.
Mängutoas uuri ka koristamise kohta. Osa mängutubasid pakub koristusteenust ja see on päris mugav. Üldiselt on nii, et mängutuba peab lahkudes jääma enam-vähem selline, nagu oli tulles. See on ka mõistetav, sest uus pidu tuleb enamasti peale ning ise ei tahaks ka räpasesse mängutuppa minna.
Aga mis siis kui…
Kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et kui sünnipäevalaps ise haigeks jääb ja pidu ei toimu. 🙁 Enamus mängutubades on broneerimistasu, mida ei tagastata. Vaata enne tingimused üle.
Mis kell võiks sünnipäev olla?
Väikelaste sünnipäevade puhul on parimad kas hommikused või õhtused sünnipäevad. Siis on lapsed puhanud (kuni nelja-aastased enamasti magavad veel lõunaund) ja nad naudivad pidu täiega.
Kui lastega külalisi on kaugemalt, siis ka neile on kellaaeg oluline – nad peavad arvestama, mis kell koju tagasi jõuavad ja kuidas nende lapsed puhata saavad.
Mängutoas võib osutuda väljakutseks see, kas seda sobivat aega ka saada on. Enamik mängutubasid on aegade suhtes jäigad, sest terve päeva jooksul peaks olema mitu pidu. Aga pisemates on kindlasti võimalik rohkem läbi rääkida.
Error: Contact form not found.
Millal kutsed saata?
See nüüd sõltub hästi palju Sinu elustiilist ja tutvusringkonnast. Näiteks Mariliis saadab kutsed välja vähemalt 3-4 nädalalt enne, sest tema laste sünnipäevad on suvel, kus külalisi kokku saada on üldse väga keeruline. Lisaks on ta ise pigem pikemalt ette planeerija.
Aga kui tead, et pole nii pikalt vaja teada nii endal kui ka sõpradel, siis ära nii vara saada. Näiteks Kristelile sobib, kui tema saab kutse nädal-kaks enne sünnipäevapidu. Siis jõuavad nad mõnusalt ka oma plaane teha, näiteks sättida maalemineku teisele päevale. Nädal enne on ka piisav, aga siis võib juba juhtuda, et perel on teised plaanid.
Kutsed võib saata meiliga, postiga, ise üle anda või teha Facebooki ürituse (event). Mariliis kasutab üldiselt viimast varianti, talle meeldib, et näeb sealt kohe külalisi ning saab ise jooksvalt infot jagada. Aga on tõesti äge, kui saad kutse saata postiga või käest kätte anda. Lastele väga meeldib personaalseid kutseid saada ning netikutse on nende jaoks pilt ekraanil. Nii et ilusal kutsel on väga suur emotsionaalne väärtus 🙂
Kirjuta kutsele ka oma kontakt ja palu teatada mitu inimest tuleb. Arvesta, et mida väiksemad on lapsed, seda tõenäolisem on, et nende õed-vennad tulevad ka. Viiruste hooajal ole valmis, et lapsed võivad haigeks jääda ja kohale tuleb lubatust vähem lapsi.
Mis toitu pakkuda lapse sünnipäeval?
Toidu valik on üks keerulisemaid asju. Väikelapseiga on just see, kus avalduvad mitmed allergiad ja erinevad ained võivad löövet tekitada. See kõlab küll nagu klišee – aga paku naturaalset toitu. Mida väiksemad on sünnipäevapeo külalised, seda “puhtam” võiks toidulaud olla.
Aastased lapsed võivad veel rinnapiima või RPA-d saada, nii et neile võiks vaadata lisanäkse – juurviljad, puuviljad, smuutid, ka püreed sobivad.
Juurvilju ja puuvilju saad kasutada ka lauakaunistustena. Näiteks kurgi-, porgandiviilud saab sättida paprikalootsikusse. Või siis teha lustakaid võileibu. Tordi võib ise teha või tellida, kuidas ise jõuad ja jaksad. Ma olen tähele pannud, et lastele ei maitse väga magusad tordid, sellega võiks küll arvestada. Viimasel ajal oleme kohanud ka jäätisemasinaid ja lastele need väga meeldivad. Sel juhul torti ei olegi, vaid igaüks saab jäätist.
Kui kogu sigimisest-sagimisest aega üle jääb, siis haara midagi ka täiskasvanutele: salat, lihapallid, singirullid jm lihtsat. Siinkohal arvesta kellaajaga – kui pead sünnipäeva tööpäeva õhtul, siis on tõenäoline, et osa külalisi tulevad otse töölt ja neil on kõhud tühjad.
Mängutoa puhul on oluline teada, kas ja millised nõud ja köögivahendid seal on. Meie eelistame kohta, kus on kõik nõud, et ei peaks ise tassima ning kulutama raha ja reostama keskkonda plast- või pabernõudega.
Mis muusika valida?
Muusika võib olla, aga ei pea olema. Väiksemate laste puhul võib see isegi segama hakata ja anda liiga suure mürafooni.
Samas saab muusikaga luua meeleolu külaliste saabumise ajal. Lastele sobivad ka erinevad tantsumängud – väikesed poisid ja tüdrukud tantsivad väga hea meelega.
Lastele meeldib lihtne ja tempokas muusika. Eriti hea, kui nad teavad lugusid, on need siis beebiringis/lasteaias õpitud või lihtsalt vanad head lastelaulud.
Kas tellida fotograaf?
Kui Sa tahad korralikku fotogaleriid, siis tasub kindlasti tellida. Kristelil juhtuski see, et ühest lapse sünnipäevast on kolm telefoniga tehtud pilti (mis ei ole ka väga kvaliteetsed), sest tal oli nii palju tegemist, et ei jõudnud pilte teha.
Kindlasti telli ka siis, kui on teemapidu. Need mälestused on seda väärt.
Samas arvesta, et fotograafi tellimine on päris suur lisakulu. Kui seda pole võimalik välja käia, siis uuri ehk on mõni sõber või alustav fotograaf kaameraga, kes tahaks harjutada ning on nõus väiksema tasuga.
Kas tellida lisateenuseid või -tegevusi?
See on oma vaba valik ja pigem annab people värvi. Kui lapsel on kindlad lemmikud kas tegelaste või tegevusena, siis ikka võib talle ka selle “kingituse” teha. On ju ikkagi tema sünnipäev!
Väikestele meeldivad õhupallimeistrid, näomaalingud või tuttavad tegelaskujud nagu Elsa, Lotte ja Bruno. Kui lapsi on juba rohkem kui kolm, on neil üldiselt väga lõbus ka ilma lisateenuseta. Suurema seltskonna puhul on jällegi hea kui õhtujuht seltskonda ohjab või keegi väiksemas rühmas lastega vaheldumisi tegeleb (siis saavad teised rohkem liumäest alla lasta 😀 ).
Ja lõpetuseks
Tundub, et lapse sünnipäeva korraldamine on täiskohaga töö, aga kui pidu enda jaoks nii ajaliselt kui ka sisuliselt läbi mõelda siis on organiseerimine tegelikult lihtne. Kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, söök saab otsa (kui ei oska arvestada toidu kogusega), aga siis võib kellegi kähku poodi saata. Võta sünnipäevapeo asjaajamist mõnuga ja kindlasti tulevad vahvad peod!
Kristel on kolme lapse ema ja Pesapuu turundushaldjas ning Mariliis on kahe väikelapse ema, ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse õnnelike perede haldjas.
Jõulupreemia on ka kindel ning kui lennata lubatakse, siis palmipuhkus on järgmisel aastal garanteeritud. Aga kuidas see võimalik on? 
