Skip to content

Kuidas mõjutavad peresisesed suhted lapsi?

Ümbritsev keskkond ja lähedased täiskasvanud mõjutavad lapse arengut, sh aju arengut ning vaimset ja füüsilist tervist. Me peaksime selle keskkonna võimalikult mõnusaks tegema nii palju, kui võimalik on. 

Mitte kunagi mitte ükski lapsevanem ei tee lapsele meelega halba. Ta teeb parima nende oskuste ja ressurssidega, mis ta sellel hetkel oskab. 18-aastaselt peaks olema vanemate poolt vundament paigas ning sealt edasi hakkab lapse (noore) enda vastutus.  Perekond annab sulle suuna kätte, kuid oluline on õppida iseennast tundma, et saada aru, kes oled Sina.

Kogu perekonna süsteemi juures on oluline, et suhted oleksid vastastikku toetavad, lugupidavad ja austavad.

Toetavad suhted täiskasvanuga annavad lapsele tugeva aju struktuuri ning on tugeva mõjuteguriga. Silmside, märkamine, kallistamine, hea sõna ütlemine – kõik need tekitavad lapse ajus tugevad närviühendused. Head suhted aitavad lapsel toime tulla stressiga, reguleerida oma emotsioone ja käitumist.

Kui laps viibib peresüsteemis, milles  on pikka aega olnud stressireaktsioonide rohke olemine, siis see mõjutab lapse toimetulekut, sest tema ärevuse foon on kõrgel. Ta ei saa aru, mis toimub ning ärevus on pidev pinge, millele laps hakkab otsima lõdvestust talle kättesaadaval viisil – jonnib, lööb, karjub. Stressiallikate vähendamisel on suur mõju lapse tervisele. Kui stressiolukordi peres vähendada, siis aega lapse jaoks on rohkem ja stabiilne keskkond aitab tal paremini stressiga toime tulla.

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Millised on lapse emotsionaalsed vajadused ja kuidas saab lapsevanem neid täita?

Emotsionaalsed vajadused on vajalikud nii lapse kui täiskasvanu vaimse tervise heaks. Üksikisiku tunne mõjutab kogu peresüsteemi. Kas lapsel on luba näidata välja oma tundeid, kas tal on olemas objekt, kellega seda teha ja kas ta saab vastu tunnet, et teda armastatakse? Oluline pole see, et ta teab seda, vaid ka reaalselt seda välja näidata – väiksele lapsele füüsiliselt, suurele lapsele sõnadega. Peame tundma peres ennast kaitstuna ning turvatunne on lapse jaoks kõige olulisem ja selle peab andma talle täiskasvanud inimene. Kui laps näeb, et vanemad on üksteise suhtes austavad ja armastavad, siis selle kaudu laps õpib suhtlema teiste inimestega enda ümber ja oma vanematega.

Laps õpib meie tegude, mitte sõnade järgi. See, kuidas perekonnas lahendatakse mingeid probleeme, mõjutab lapse probleemilahendusoskusi ja toimetulekut tulevikus täiskasvanuna. Peaks lõpetama ebasobiva käitumise ja peale seda ka arutama tema käitumist ja leidma koos lahendusi. Kui ainult ebasobiv käitumine lõpetada, tekib lapsel arusaam, et talle on tunne keelatud ja hakkab seda mustrit ka tulevikus kordama. Seetõttu ongi oluline õpetada, kuidas lahendame probleeme ning laps õpiks toime tulema probleemide lahendamisega ja tunnetega enda sees.

Aega saab alati võtta, lihtsalt peab prioriteedid paika panema.

Aeg ja ajapuudus on kinni meie enda mõtlemises. Kui vanemal puudub lapse jaoks aeg, siis ta ei saa ka lapsele olulisi ja vajalikke väärtusi kaasa anda. Kui me teeme muid asju, siis meil ei ole kontakti lapsega ja kontrolli oma lapse tegevuste üle. Ajapuudust ei tohiks mitte kunagi suhtlemisel tekkida – peaksime alati aja leidma, eriti mis puudutab meie pere ja peresuhteid. Aeg on suhtlemisel oluline komponent. Võtke aega päriselt suhelda.

Läbi tundekeha õpetame lapsele aru saama seda, mida ta enda sees tunneb. Laps käitub, sest tema sees tekib mingi tunne ja ta ei oska muud moodi seda väljendada. Oluline on ebasobiv käitumine lõpetada ja lapsega arutada, mis juhtus ja mis tema sees toimub. Kui laps õpib oma tunnetest aru saama, siis ta õpib suhtlema ja ka ise teiste tunnetest paremini aru saama. Suhtlemise alus on arusaamine iseendast ning et laps oskaks luua paremaid tööalaseid suhteid, sotsiaalseid suhteid ja partnerlussuhteid, peab ta mõistma iseennast. 

Artikkel on kirjutatud Rita Rätseppa 11.05.2022 veebiloengu “Suhted perekonnas ja nende mõju lapse vaimsele tervisele” põhjal.

Veebiloeng “Laps vajab piire – miks ja milliseid?” toimub juba 04. oktoobril

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

Veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” toimub 18. oktoobril

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN VEEBILOENGUTEL OSALEDA

Kas me soovime olla oma lastele eeskujuks kui kiirustav täiskasvanu? Või tahame olla hoopis midagi rikkalikumat – inimene, kes oskab nii kiirustada, süveneda, puhata kui ka niisama molutada? 

Ja kas Sina tead, kust see kiirustamine tuleb? Miks Sina kiirustad? Et hoida elu toimimas, ongi see täis pidevat askeldamist. Lisaks on meil on uskumus, et korralik inimene peabki kogu aeg midagi tegema ja niisama ei vedelda. Samuti on meil välised mõjutajad – peame olema õigeks ajaks koolis, tööl vms.

Mida õppiv ja leiutav aju tegelikult vajab?

Millise keskkonna me loome enda ümber nii endale kui oma lastele – kas sellise, kus saab õppida ja leiutada või hoopis sellise, kus seda ei ole võimalik teha? Aju vajab aeglast olemist, sest mälu talletab siis paremini. Infokillud, mis meieni jõuavad peavad olema pärast kättesaadavad ja lisaks paindlikud ehk ülekantavad erinevatesse uutesse olukordadesse. Kiirustades ei saa infole need tunnused tekkida ning seetõttu me neid ei mäletagi hiljem.

Kiirustades õpitud info ei jõua meie pikaajalisse mällu. Pikaajalisse mällu jäämiseks on oluline, et näiteks kui räägid õpitu kellelegi edasi, siis aju töötab kaasa info läbitöötlemisel ehk sa meenutad mingit infot unustamise tagant. Unustamine aga võtab aega ehk õppimiseks proovi loengus kuuldud infot paar päeva pärast loengut proovi oma pikaajalisest mälust kätte saada. Mälu on vaja õpetada sisu otsima pikaajalisest mälust ehk meenutades hakkab õppimise funktsioon tööle. 

Aeglusega anname ajule märku, et see, mida meenutame pausi järel, on oluline ning on vajalik seetõttu püsivaks teadmiseks muuta. Seepärast on hea selle asemel, et õppida pikalt jutti, hoopis venitada õppimine pikemale ajale. Siis saab aju vahepeal puhata ning kui aju puhkab, saavad erinevad ühendused ajus aktiveeruda. 

Oled sa olnud olukorras, kus oled kellelegi mingit asja 100 korda öelnud aga ikka talle ei jää meelde? Selle põhjuseks ongi see, et inimesel endal ei teki seda teadmist pikaajalisse mällu, vaid Sina iga kord ütled talle seda ehk tal pole vajadust seda endale mällu jätta. Aga mis siis töötaks? Lahenduseks on meenutada, et mis asju ma pidin meenutama 🙂 Näiteks ütle, et proovi meenutada, mis asjad pidid kooli kaasa võtma. Ehk ära ütle ette, mida laps pidi tegema või kaasa võtma, vaid aita tal endal seda meenutada. 

Üks hea nipp on “Stop and think” võte – tee ukse juures paus enne, kui välja astud. Tee endale näiteks nimekiri, mida pead alati poodi minnes kaasa võtma ehk alguses võiks olla nimekiri, kuid hiljem juba saad meenutada nimekirja peast. Nimekiri võiks olla “sinu sees”.

Kuidas õpime uusi kontseptsioone?

Kuidas aru saada asjadest, mis tunduvad keerulised? Ka siin on aja võtmisel (aeglusel) oma roll. 

  • Mõtle õpitu üle järele – see tekitab uusi seoseid.
  • Teadmise arenguks on vaja aega, nii et kiirem lahendus ei pruugi alati hea olla. See, mis on kiire, ei pruugi alati olla tõhus. 
  • Mõtlemiskogemus tekib siis, kui on keerulised ülesanded, millele ei ole lihtsaid lahendusi.
  • Õppimise ajal on vaja ka vigu ja eksimist – see õpetab. Hätta jäämise või vea tegemise hetkel toimub uue teadmise õppimine läbi vea analüüsi. 
  • Pikaajaline õppimine programmeerib sisse ka eksimisi ja seega tõhusamat õppimist. Kiirel õppimisel ei osata teadmisi uutes olukordades rakendada.

Tõhusa õppimise alustingimused

Õppija aju on aktiivne

Õppija konstrueerib uue teadmise oma peas

Õppija mõtlemine on tehtud nähtavaks –

toimub pidev mõtete sõnastamine, suhtlemine, arutelu, vaidlus

Õppijal on ülesanded, mis võimaldavad teha vigu, et ta saaks neid vigu analüüsida

Ülesanded on mõtlemisele pigem väljakutsuvad-keerukad, kui lihtsad

Õppija teadvustab, et ta peaks oma intuitiivseid arusaamu ja ideid pidurdama

Õpisituatsioonis puudub igasugune stress, hirm, pinge või ärevus

Läbimurdelised ideed ja laiskus

Molutamine – see on see aeg, kui sa teadlikult oma peaga ei tööta ja uut infot peale ei saa. Siis võivad sinu peas tekkida mõtted, mis lahendavad mingi probleemi. On vajalik rohkem võtta aega, kus me otseselt ei tee midagi, siis saavad head mõtted tulla.

Meie pea saab töötada kahes režiimis – keskendunud mõtlemine ja molutamine. Me ei saa olla kahes režiimis korraga. Keskendunud mõtlemine on see, kui sa tead, kuidas asja lahendatakse. Molutamine ehk hajusmõtlemine on siis, kui meil on probleem, aga me ei tea, kuidas seda lahendada ning just see seisund on mittestandardsete lahenduste leidmise protsessis oluline.

Artikkel on kirjutatud Grete Arro 05.07.2022 toimunud veebiseminari “Miks kiirustamine on ajaraisk?” põhjal.

Juulis räägime kogukonnas “KUIDAS TEADLIKULT PUHATA?”. Veebiloenguid viivad läbi hariduspsühholoog Grete Arro ning tööõnne uurija, koolitaja ja konsultant Tiina Saar-Veelma.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond

Mis hirmud on Sinul? Mis takistusi Sa endale maha müüd?

Hirmud on lood meie sees ning nende lugude eesmärk on meid kaitsta. Need on evolutsiooniliselt meie sisse jäänud, kuid põhjused, miks hirmud tekivad või mida me kardame, on muutunud. Hirmu eesmärk on hoida Sind turvalises tsoonis, et su elu ei oleks ohus.

Kõik, mis on mugavustsoonist välja minemised, on meie meele jaoks kohe streik, et meid tagasi hoida ja meie meel teeb seda üllal eesmärgil. Kui me endale seda ei teadvusta ja lahti ei seleta, siis me ei liigu edasi ning ei saa olla õnnelikud ja rahul oma eluga.

Hirmusid tuleb küsitleda ehk igal hirmul on juurpõhjus ja hea on vaadata, mis on see, mis Sind tagasi hoiab või mida Sa vajad. Hirm ei kao kuhugi, kuid eesmärk sellest hirmust üle olla, on palju suurem ning ei lase hirmul Sind tagasi hoida.

Me oleme sündinud kahe hirmuga – hirm kukkuda ja hirm valjude häälte ees. Kõik teised hirmud on õpitud ehk tulnud kaasa keskkonnast, kus oleme üles kasvanud või inimestelt, kes meie ümber on.

Hirmud on seotud minevikuga ja ärevus tulevikuga

"Hirmude ja takistuste ületamine"

Hirmuga sõbraks saamiseks on vaja see ära teha. Ei saa mediteerida või käia teraapias, et hirmust üle saada. Sellest ei saa edasi ega üle enne, kui sa ei lähe sellest läbi. Kui sa selle sammu astud, siis ei tundu see enam nii hirmus.

Hirm teadmatuse ees on see, mis meid kõige rohkem hävitab. Sa ei tea kunagi järgmist hetke ega päeva. Peaksime leppima ja aktsepteerima seda, et kõik on muutuses ja sa ei tea kunagi, mida järgmine hetk toob.

Hirmul on alati juurpõhjus. See on saanud alguse lapsepõlvest läbi erinevate olukordade ja programmeeringu. Kasvades saab sellest osa meie iseloomust, mustritest ja harjumustest.

Leia näiteid enda ümber, kes juba teevad seda, mida sa tahaksid teha. Meil on kuuluvusvajadus ning sageli kardame midagi teisiti teha, sest siis meid hüljatakse ja nö visatakse hõimust välja.

Mis on Sinu hirmu juurpõhjus? Mida see täna Sinult röövib?

Hirmudega me kujutleme ette tulevikku, kuid seda tegelikult ei eksisteeri ja me kujutame seda endale lihtsalt ette. Hirmud võivad hakata ka meie tervisele – ärevused, foobiad, füüsilised vaevused. Kuna kõik hirmud on õpitud, siis on sul võimalus see vastupidiseks keerata ja ära unustada. Vajalik on valmidus sellega tööd teha.

Hirmu ületamise võti on armastus ja eelkõige iseenda armastamine. Õpi end armastama tingimusteta ning aktsepteeri ennast ja oma hirmusid nii nagu need on. See annab võimaluse näha hirmust kaugemale. 

Kas ma kunagi kahetseksin seda, et ma mingit asja täna ei teeks? Kui vastus on jah, siis annab see jõudu astuda hirmule vastu ja oma soovid täide viia. Ära lase hirmudel, mida tegelikult üldse ei eksisteeri, takistada oma elu. 

Meil on igapäevaselt mingid eesmärgid, kuid see tähendab, et on ka igapäevaselt mingid hirmud, mis meid takistavad. Meid takistab ka näiteks motivatsioon, sest me ootame motivatsiooni tulemist ja lükkame asju edasi. Tegelikult on tegutsemise loogika selline, et kõigepealt tegutsen, siis tuleb ka motivatsioon ning see motivatsioon annab meile juurde uut indu: tegutsemine → motivatsioon → veel rohkem motivatsiooni 🙂 

Ära ole autopiloodil ja ära ela kellegi teise elu – loo enda seiklused ja ela seda elu, mida Sina tahad. Vajadusel küsi abi – mis on see, mis Sind toetab edasi liikumisel? Otsi endale kogukond, vastutuspartner, coach või treener.

Mis on sinu MIKS, et oma hirmu muuta? Miks on selle hirmuga oluline tegeleda, mida see tagasi hoiab? Iga uus samm on alati hirmus, sest see on tundmatus või seos mingi varasema kogemusega. Meid ei ole õpetatud tegelema tundmatusega. 

Kui meil on hirm, siis meil on sees programm, et me leiame alati lahenduse. Kui meid on pandud ebamugavasse situatsiooni, kust on vaja välja tulla, siis me hakkame leidma lahendusi. Võid enda jaoks mängida läbi ka kõige hullemad versioonid ning leida sinna juurde kohe ka lahendused. See tõstab enesekindlust ning vähendab hirmu teadmatuse ees.

Artikkel on kirjutatud Katre Kulbok, 28.06.2022 veebiloengu “Hirmude ja takistuste ületamine” põhjal.

Juuni oli kogukonnas ENESEARMASTUSE kuu. Meile tuli külla enesearmastuse, edu ja elu coach Katre Kulbok. Katre õpetas meile enesearmastuse kasvatamist ja hoidmist. Lisaks tegime koos Katrega praktilise hingamise töötoa. Kõiki veebiloenguid ja töötuba saab järele vaadata “Õnnelik naine, õnnelik ema” virtuaalses kogukonnas.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond
Lagle Reinup

Kõige esmasem on lapsevanemana aru saada, et Sa oled hea lapsevanem 🙂

Inimesed kasvavad selliseks, milliseks korduv käitumine neid kujundab.

Sündides on lapse ajus peaaegu sama palju närvirakke ehk neuroneid nagu täiskasvanud inimesel. Aju potentsiaal ei tule närvirakkude arvust, vaid nende omavahelisest koostööst ehk ühenduste hulgast. Mida enam tegevusi, sõnu või olukordi korrata, seda enam need ühendused tugevnevad. Aju areng ja täiustumine kestab terve elu läbi õppimise ja stimulatsiooni. 

Lastel on vaja korduvaid õppimisvõimalusi, et teha vigu ja sobimatult käituda ning seeläbi tagajärgedest õppida. Pidev keelamine ei anna lapsele võimalust näha loomulikke tagajärgi. Nii nagu peavad lapsel olema piirid, peab olema tal ka võimalus katsetada ja eksida. Las lapsed möllavad poris, kui see neile huvi ja rõõmu pakub. Kergem on lasta lapsel see järgi proovida Sinu seatud plaani ja piiride järgi kui saada nö ootamatu üllatuse osaliseks. Mänguline kaasamine korrigeerib 80% mittesoovitavast käitumisest, kui seda järjepidevalt teha. Läbi mängu on kontakt lapsega parem, ajukeemia rohkem tasakaalus ja uute oskuste omandamine kergem.

Enesekontroll on nagu muskel, mis kasutamisel muutub tugevamaks, mittekasutamisel muutub väiksemaks.

Eesajukoor areneb kuni 25. eluaastani ning enesekontrolli jaoks on see aju tähtsaim osa. Kõige raskem on seda aju osa juhtida ärevuse korral, kuna eesajukoor väsib väga kiirelt. Lisaks mõjutavad seda tugevalt stress ja kõrge ärevus. Samuti kahjustavad eesajukoore arengut ning toimimist alkohol ja muud mõjuained. Eesajukoor ei pruugi välja areneda, kui väga varajases eas on toimunud trauma või ei ole vanemaga/hooldajaga tekkinud kiindumussuhet.

Suhte kvaliteedi eest vastutab alati täiskasvanu

Lastel puudub piisav kogemus ja teadmised, mistõttu on suhtes vastutav alati täiskasvanu. On võimatu eeldada, et laps suudaks alati käituda nii nagu lapsevanem temalt ootab. Lapsed õpivad läbi imiteerimise ja jagades oma emotsionaalset kogemust, see on hiljem aluseks ka empaatiavõime kujunemisel. Vanema või hooldajaga on laps üks ühele nii emotsioonides kui käitumises valdavalt esimese eluaasta jooksul, sealt edasi lisanduvad teiste imiteerimised. Koolieas läheb tähtsus üle emalt sõpradele.

Autoritaarse kasvatuse puhul jääb laps alati ka alluvaks, sest ei kehtesta ennast.

Soovides, et laps meid alati kuulaks, oleks kuulekas ning täidaks alati täpselt ette antud korraldusi, ei teki lapsel harjumust ise otsustada ega saada iseseisvaks. Anna lapsele võimalusi ise edu saavutada. Vanema roll on toetamine ja suunamine, see annab alati suurema autoriteedi. Lapsed, kes tunnevad, et vanemad mõistavad või üritavad neid mõista, teevad rohkem koostööd. Kui Sa ei saa lapselt seda, mida ma tahad, pead vaatama, miks Sa selle andmise lapsele raskeks teed. Miks lapsel ei ole võimalik Sind kuulata?

Kui laps pöördub Sinu poole ebaviisakal tooni, siis saad soojalt vastates õpetada last kasutama “häid sõnu”. Näiteks, kui laps midagi nõuab, siis vastad rahumeelselt ”Kas Sa käsid või palud?” Nii reageerid lapse emotsiooni aktsepteerides, kuid näitad, et soojalt ja rahumeelselt käitudes on temal endal kergem ja parem.

Ärevus on vajalik ellujäämiseks 

Kui meil ei tekiks ärevust, siis ei tajuks me ka ohtu enda elule ja tervisele. Tänapäeval on aga ärevust palju ka olukordades, kus vaja ei ole ja need muutuvad meile häirivaks.

Tungiv sundolek lapsevanema või hooldajana, et ma pean olema hea lapsevanem, minu laps peab olema sõnakuulelik ja viisakas, on enese eksitamine. See pidev iseendalt nõudmise tõttu pinges olek takistab lapse arengut. Lapsed on rohkem vihased ja ärevad, kui nad pidevalt ebaõnnestuvad ja saavad vanemate pahameelt.

Füsioloogilised vajadused ehk eeldused heaks enesetundeks. Lagle Reinup

Emotsionaalsete kogemuste jagamine on alus empaatia kujunemisel.

Ka iseenda tunnete väljendamisel on vajalik olla lapse ees aus. Kuid kindlasti peab jälgima, et väljendamisel on eristatud isiksus ja käitumine. Samuti tuleb emotsioonide väljendamisel märgata, et ei lõhuks kõrvalolevate laste turvatunnet.

Aita lapsel edu saavutada.

Märka, tunnusta ja täna last märkuste ja märkamiste eest. Ole alati tänulik ja kiida last. Ka siis, kui ta on teiste või enda käitumises midagi märganud. Olgu see kasvõi sinu eksimus lapsevanemana. Tihti tekib koheselt „kana õpetab muna” reaktsioon, mis aga peegeldab lapsele valeinfot. 

Tänades märgatud vea eest ja vabandades, saab ka lapse aju sama harjumuse.

Lapsel on vajalik õppida nägema enda tehtud vigade loomulikke tagajärgi. Karistamine tekitab süütunnet, et olen ebaõnnestunud. See mõjutab lapse käitumist ja enesehinnangut. Vältima peab emotsiooni järgi käitumist. Emotsioon on tunne, mitte olukord või situatsioon.

Artikkel on kirjutatud Lagle Reinupi veebiloengu “Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ põhjal.

***Tegelikkuses ei ole laste kasvatamist, vaid on hoopis kooskasvamine, sest me õpime iga päev***

Veebiloeng „Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida” toimub juba 7. aprillil.

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

“Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ veebiloeng on järelvaadatav kuni 31. maini 2022.

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

Lapse emotsionaalset arengut toetavate e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI