Blogipostitus on kirjutatud veebiloengu “Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni” (Laura Valk) põhjal. Oktoobrikuus on virtuaalses kogukonnas “Õnnelik naine, õnnelik ema” teemaks – Suhted minu ümber.
Sündides valime endale nii peresüsteemi kui isikliku saatuse, kuhu sünnime. Samas oleme me ikkagi täiesti puhas leht ja õpime kõik asjad oma vanemate pealt. Õpime sealt ka kõik muud asjad, mitte ainult sööma või kõndima – suhtlemisprobleemide lahendamise, väärtushinnangud (mis on hea ja mis on halb), jne. Kõik see, kes sina täna oled, on sind ümbritseva keskkonna tulemus.
Kõige raskemad suhted ongi õppimise koht.
Hakka enda eest seisma. Suhtest lahkudes ei saa sa kohe terveks. Paranemine võtabki aega ja alati ei osata ennast tervendada. Me peame lähtuma sellest, kuidas on minul hea olla – kas minul on siin suhtes hea või halb olla? Me saame arengusse minna ka kohast, kus meid väärkoheldakse – me ei pea ennast “korda tegema”, et lahkuda halvast suhtest.
Me saame arengusse minna ka kohast, kus meid väärkoheldakse - me ei pea ennast “korda tegema”, et lahkuda halvast suhtest.
Endaga tegelemine ei pea olema raske ja selleks ei pea hullult vaeva nägema. On vaja teha targad ja õiged liigutused ning pole vaja mõelda, justkui see peaks olema pikk tee õnneni. See on lihtsalt otsustamine, kas ma võtan vastutuse või mitte. Ei ole tervislik mõelda, et ei tohi tunda viha sellepärast, mis lapsepõlves oli. Ka teadlik inimene tohib olla vihane, kuid see viha tuleb elada endast välja, mitte alla suruda või endasse hoida.
Kui me ei taha vastutada, siis näeme raskusi kui suurt koormat, mille saime juba lapsepõlvest ja tunneme ennast ohvrimeelselt. Kuid tegelikult on see kõik meie ja meie emade, vanaemade kogemused ja kannatused. Saame neid kogemusi võtta ressursina. Teisalt võid oma eluraskusi vaadata pilguga, et “See on üliäge!”. Vaata seda koormat teadlikult ja rõõmusta, sest jäid ellu. Fookus peab olema sellel, et see muutis sind tegelikult tugevamaks ja saad kasutada seda oma ressursina.
Sisemine laps
Sisemine laps on väljamõeldud tegelane, kelle abil saame ennast tundma õppida. Näiteks uskumus, et sa pole piisavalt hea, on tulnud vanuses 0-7 eluaastat. Kui selle vanuse mälestusse tagasi lähed, siis näed, kus tekkis minitrauma. Kuna see valu on aktiivne, tervendamata ja käib meiega kaasas, siis täiskasvanu elus sama emotsiooni kogedes lähme tagasi lapsepõlve sellesse hetke, kui tundsime seda seal.
Sisemise lapse uskumused võivad olla näiteks see, et ma ei ole armastust väärt, ma ei ole piisav, ma ei ole oluline, ma pean olema tugev ja ma pean kõik välja kannatama. Naistel on levinud uskumused, et ma pean olema tubli ja pean armastust välja teenima. Laiemalt peresüsteemist tulevad ka uskumused, et mehi ei saa usaldada, laste saamisel läheb elu raskeks, mehed lähevad ära ja naine jääb üksi lastega. Nende uskumustega tuleb kaasa hirm hülgamise ja üksinduse ees ning usaldamatuse tunne.
Kui kaugele oma minevikku peame kaevama?
Alateadvuse radadel on teraapia kaudu võimalik minna tagasi 8-9 põlve. Kuid enne seda peaksid läbi mõtlema ja teadvustama endale, mis on sinu elus sellist, mis ei toimi? Kui blokeeringud ei ole täna aktiivsed, siis me ei tegele nendega täna. Kui valu on aktiivne, siis on hea sellega töötada. Peab keskenduma sellele, millega ma oma elus täna rahul ei ole.
Elada on ka vaja ja me elame siin reaalses maailmas ning elus on nii palju muud ka, kui ainult mineviku koorem. Kogu aeg ei ole vaja midagi protsessida – hinga, istu diivanil ja tunneta, kas sul on niimoodi hea olla. Teraapia võib muutuda ka põgenemiseks, et kogu aeg on vaja kusagil midagi lahendada ja midagi teha. Oluline on see, et mul peab täna ja siin olema hea. Hoia suund tulevikku. Peame aktsepteerima oma minevikku ja austama seda, mis varasemad põlved on läbi elanud, kuid elama tänases hetkes ja elama enda elu.
Miks me eelmiste põlvede valu enda kanda võtame?
Kõik enne meid on kannatanud ja sealt on tekkinud meie uskumused. Aeg on edasi läinud ning nüüd on võimalik tegeleda ka muude asjadega, kui ainult karmi ellujäämisega. Vanasti ei käidud teraapias ning kui siis oli trauma või valu, maeti kõik enda sisse ja valu ei märgatud. Nüüd need mustrid käivad mööda uusi põlvkondi, et keegi seda valu märkaks.
Täna ei ole kõige tähtsam tegeleda ellujäämisega ning on lubatud olla ka nõrk ja nutta. Kui meil on mingi valu või ebamugavus, siis see tuleb näitama, et vaata enda sisse, seal on miski valesti. Ei saa olla teadlik inimene ja elada halva tundega mitu aastat, sest siis sa ei kuula iseennast.
Kuidas hakata iseenda saatust elama?
Me peame hakkama mõistma seda, et me ei pea kannatama nii nagu kannatasid meie vanemad. Millist elu ma siis tahan? Mina ei pea kannatama, minul on minu elu ja kõik, mis oli enne mind, on nende lahendada. Ma ei pea elama nii nagu minu ema või isa ja nende vanemad elasid. Minul on minu saatus. Mina olen vaba hing – ma ei vastandu oma vanematega, ma lihtsalt valin midagi kergemat. Meile on normaalsus kogeda erinevaid asju. Ma ei tulnud siia planeedile kannatama. Mina tulin siia selleks, et olla õnnelik. Elu peab olema kerge. Kui me õpime vahet tegema, mis on minu sisemine hääl ja mis on need uskumused, mille oleme lapsepõlvest kaasa saanud, siis hakkame elama oma saatust.
Minu missioon on olla kõige parem versioon iseendast. Mina ise pean olema normaalne ja siis on mu ümber ka normaalsed inimesed. Kui minu ümber ei ole häid inimesi, siis on see minu vastutus, et mind ümbritseksid inimesed, kes kohtlevad mind hästi.
Parim asi, mida saad oma lastele teha, on olla ise õnnelik!
Ole näoga tuleviku suunas.
Ole oma laste jaoks emotsionaalselt kohal.
Ela seda elu, mida tahad elada.
Julge olla sina ise.
Ära ohverda ennast laste nimel.
Oktoobris virtuaalses kogukonnas
"Õnnelik naine, õnnelik ema"
SUHTED MINU ÜMBER.
Veebiloeng “Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni” Laura Valk, on järelvaadatav kogukonnas.