Skip to content

“Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?”

Vanematena reageerime sageli jõuliselt

Kas oled end avastanud olukorrast, kus sa lapse kukkumisele reageerid ehmatava käratusega ning sellele järgneva valju noomitusega? Mina küll olen. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Ja see tuleb kõik üsna automaatselt, sest meie ajus käivitub “võitle – põgene” reaktsioon.

Vanematena reageerime sageli ka jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget. Viimane näeb ja kuuleb, aga vaid riidlemist. 

Hirmu tundes on lapsed osavad oma emotsioonid maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolikam! 

Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata. 

Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime! 

Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emalind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. 

Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud. 

Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Tunded ei ole meie vaenlased

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada.Tunded on meie sõbrad! 

Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks. 

Ära karda lapse pisaraid ja nuttu, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. 

Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid. Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale! Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellisest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. 

Kui me vanematena ei suuda, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda. 

Kui aga teadvustame, et jonniv laps on tegelikult hädas, siis suudame võtta aitaja rolli. Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. 

Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, nutab, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab. 

Ära saada teda üksi rahunema. See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. 

Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.”

Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. 

NB! Erandina mina pooldan seda, et juhul kui Sa ei suuda selles olukorras üldse enam oma tundeid valitseda, siis pigem mine ise korraks eemale. Selgita, et oled väga vihane ja pead rahunema ning tuled kohe tagasi. 

Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. 

Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. 

On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida. Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

Kuula südamega ehk kuula aktiivselt

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine koosneb tunde peegeldamisest ja sisu ümbersõnastamisest. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb.” See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. Baasemotsioonid, millega alustada, on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümber sõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla. 

Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. Olemas on ka spetsiaalsed tugevate tunnetega toimetuleku kaardid,mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline ning sooviksid end sellega põhjalikumalt kurssi viia, siis osale kindlasti 25. septembril 2023 toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus psühholoog Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!

Tekst: www.hingega.ee. Blogiloo leiad ka SIIT

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 25. septembril.

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN KAHEST LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem 11. septembril toimuval järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?”

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

Mis on stress?

Stressi on olnud inimesele vaja juba evolutsiooniliselt. Koopas elades oli “võitle” või “põgene” reaktsioonid need, mis inimkonna elusana hoidsid. 

Stress on tänapäeva inimese igapäevane kaaslane. See, kas sinu elus on domineeriv positiivne või negatiivne stress, on võtmekoht ning tegelikult igapäevaelus Sinu enda teha. 

Stressireaktsioon on seotud alati muutusega ning reaktsioonid on samuti seotud kas negatiivse või positiivse muutusega. 

Stressiga toimetulekuks on oluline, et nö. pingutus-lõdvestus oleksid meie elus vaheldumisi. Tänapäeval on siiski kahjuks enamasti rohkem pingutust kui lõdvestust. Samuti ka lastel on täna palju rohkem stressi kui vanasti – sotsiaalmeedia, sotsiaalne suhtlemine ning tihti ka liigne surve ja liigsed ootused lastele. Lõdvestust ja rahulolu on siiski kahjuks vähem. Ainult lapsevanema toetus, teadlikkus ja tegutsemine aitab stressi ja pingutust vähendada.

Positiivne vs negatiivne stress lapsel

Kujuta ette olukorda, kus laps ootab nii väga sõbra sünnipäevale minekut. Ta on nii elevil juba nädal aega, räägib sellest, kuidas ta sinna läheb, mis ta sõbrale kingib, mis ta seal teeb ja mis selga paneb jne.  Ja siis kui see päev on kätte jõudnud, siis on ta juba hommikul ärev ja erutunud – ajab mahlaklaasi maha, kukub põlved lõhki ja on ehk isegi pisut pahur. 

Ja selle olukorra peale võib tulla sul tahtmine lapsega pahandada, et kuidas ta küll nii saamatu on, et mahla maha ajas või kuidas ta ei oska kõndida, sest muidu ta ju ei kukuks.  Tegelikult on siinkohal just väga oluline lapsele toeks olla, sest üsna tõenäoliselt on see pealtnäha ehk negatiivsed tulemused põhjustatud ärevusest eeloleva sündmuse ees. Positiivne stress on haaranud lapse keha ja meele. Nö. abstraktne ärevus – see on midagi väga põnevat, aga lapsel puudub endal kogemus selle tundega. 

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Miks me talume stressi erinevalt?

Kuidas sina reageerid olukordadele? Kas kuulud nende hulka, kes võtavad asju pigem rahulikumalt või oled see, kes seab end ohvrirolli järjekordse raskuse ja ootamatuse ees või meeldib sulle hoopis pikalt sellel teemal heietada? 

Üsna tõenäoliselt hakkab ka sinu laps tulevikus sarnaselt sellele, kuidas sina reageerid, reageerima ja suhtuma olukordadesse ja ootamatutesse. 

Me talume stressi erinevalt, sest meie keskkond on olnud erinev ning mudelid (enamasti vanemad, kool, lasteaed jpt), kellelt oleme õppinud stressiga toimetulekut on samuti erinevad.

Lapsed on küll erinevad, kuid sinu eeskuju probleemidesse ja väljakutsetesse suhtumisel on ülioluline, sest laps mudeldab sind kui stressor tuleb ning stressiolukorraga on vaja toime tulla. Vanemana lood sina selle keskkonna ja tingimused ning meie endiga oli sama lugu. 

Sina täiskasvanuna saad end kõrvalt jälgida ja märgata, kas leiad sarnasusi reageerimisel enda kasvukeskkonnast? Kui leiad, siis pole mõtet jääda sellesse kinni ja oma vanemaid süüdistada, vaid pigem tegele sellega, mida muuta saad. Saad muuta iseennast ja oma käitumist.

Miks meil stressi vaja on?

Stressireaktsioon on vajalik, et toime tulla pingutust nõudvate olukordadega. Kui aga me pidevalt seda valmisolekut ei kasuta, siis on selline stressireaktsioon kahjulik.

Kriis on areng või kriis on kaos.

Näiteks kui peres on kriis, siis lähtuvalt meie oskusest seda lahendada, saab ka laps siit mudeli, kuidas tulevikus ise neid olukordi lahendada. Kui kriisi puhul suhtume olukorda nii, et see on vaja ära lahendada, mitte ei hakka õhku ahmima ja seda enda emotsionaalsusega veel võimendama. 

See, millist mudelit keegi kasutab, tuleb eriti hästi esile paarisuhtes. Kui üks partneritest on harjunud nägema, et kriisi puhul perekonnas püütakse see nö. mööda lasta ja pea peidetakse liiva alla ning tehakse nägu, et kõik on korras, siis üsna tõenäoliselt teeb samamoodi tulevikus ka sinu laps. Teisel partneril, kes on ehk avatud meelel valmis rääkima alati probleemidest, ei saa aru, miks partner nagu karu oma koopasse tõmbub.

Kuidas aidata lapsel uute ja stressi (ka positiivset) tekitavate olukordadega paremini toime tulla:

  1. Vaata olukorda ja enda last teadlikult kõrvalt. Ära unusta, et laps ei ole täiskasvanu, kellel on kordades rohkem kogemusi. 
  2. Pahandamise asemel võta lapsel pinged maha sellega, et räägid talle, mis teda tõenäoliselt ees ootab. Nt. kodus paneme riidesse, sõidame autoga mängutuppa, tervitame ja anname kingi üle, siis on mänguaeg, söömine ning siis tuleme koju tagasi. 
  3. Kui sa tead, et sünnipäevalapsele kinkide ostmine koos oma lapsega on keeruline, siis ära lihtsalt mine koos lapsega kinki ostma. Hoolitse selle eest varem, et kink oleks olemas. Ei ole mõtet tekitada lisastressi ja lisakulusid ei endale ega oma lapsele. 
  4. Juba eelnevalt saad sa lapsele õpetada stressiga toimetuleku tehnikaid – hingamine, mingile asjale keskendumine, puhumine, numbrite lugemine, tantsimine jne. Nii oskab laps neid igapäevaelus aina rohkem kasutusse võtta.

Mis meie lastele stressi tekitab?

Stressitekitajad lapsele on: 

  • määramatus
  • ebaregulaarne rutiin
  • killustatus
  • sotsiaalne eraldatus
  • enese määratlemine. 

Määramatus

Mitte kunagi ei tule ma enam sinuga siia! Kas tuleb tuttav ette? – valmista ette laps, kui viid ta uude kohta. Nt. kui lähed spasse, teatrisse jne. Räägi lapsele, mis teda ees ootab. 

Ja kui ta näiteks teatris hakkab jutustama, kui tuled on kustunud ning sina pole talle enne rääkinud sellest, et kuidas teatris käitutakse, siis määrates talle karistuse, mis omakorda on määramatu (nt. “me ei tule mitte kunagi enam sinuga teatrisse”), siis kukub lapse maailm kokku, sest ta ei tunneta seda määramatust. Lapse ajataju ja loogika on veel küpsemisjärgus. 

Killustatus 

See on tohutu müra, mis meie ümber igapäevaselt on. Lapsed on ülestimuleeritud, sest neil on nii palju ringe ja tegevusi jne. 

Ning samas vastupidi ka, kui lapsel pole üldse midagi muud peale kooli ja lasteaia ning mitte kuskil ei käida perega, vaid veedetakse kogu vaba aeg ainult koduses keskkonnas. 

Lisaks nutiteemad, multikad, uudised vms mängivad taustaks, siis see tekitab alati impulsi. Keha reageerib kohe. Kõik taustamürad kurnavad organismi. 

Sotsiaalne eraldatus 

Väga suureks probleemiks on täna juba kujunenud samuti ka vanemate nutisõltuvus. Kui lapsevanem on pidevalt nutiseadmes, siis see tekitab lapsele alateadlikult stressi. Ta ei oska veel vanemat hukka mõista, kuid alateadvusesse salvestub see, et “mina pole oluline”. 

Ilmselgelt on viimased kaks koroona aastat olnud väga keerulised kõigile. Eriti drastiliselt on see mõjunud aga teismelistele, kes eraldati sõpradest ja koolist liigagi pikaks ajaks ning sundis paljusid üha enam nutiseadmesse uppuma. 

Enese määratlemine 

Kes olen mina? Eriti aktuaalseks saab see just puberteedieas, kus vähese toetuse tõttu võib noort tabada ka identiteedikriis – kes ma olen? Mida mina tahan? Kes on mu sõbrad? jne.

Sildistamine “hea laps, paha laps” ei ole toetavad. Kui lapsele piire ei pane, siis see tekitab samuti talle ebaturvalise tunde ning lapse stress väljendub halvas käitumises. Ükski laps ei ole oma olemuselt halb. Halva käitumise taga on alati mingi rahuldamata vajadus. 

Kui on vaja kriitikat jagada, siis kritiseeri tegu, mitte isiksust. Näiteks: “Mulle ei meeldi sinu käitumine – me ei löö emmet.” See kehtib 100% ka täiskasvanute omavahelises suhtluses. 

Lisaks on laste jaoks on stressi tekitavaks olukorraks, kui lapsevanemad ei ole järjepidevad ning pidev lapse tühistamine (“mida sina ka oskad,” “sa ei saa hakkama” jne).

Stressi faasid: 

Igapäevastress

See on enamasti ajutine ja ületatav. 

Kumulatiivne stress

Siin staadiumis laps mõtleb, et kui väga tahaks öelda, mida asjast arvan. 

Äge stress 

See on see koht, kus miski ei sobi enam. Nüüd peab tagasi vaatama, mis on juhtunud lähiminevikus. Näiteks ukse paugutamine, halvasti ütlemine on korraks stressi maandamine lapse jaoks. Vanemad tihti aga ei suuda sellega nüüd peale hakata – hakatakse õiendama. Tegelikult on mõistlik hoopis vaadata sügavamale ning näiteks rahulikumal hetkel lapsega arutada. Avatud küsimuste küsimine ja süüdistusest loobumine aitab kaasa.

Kuidas edasi?

Siit blogiloost said mitmeid näiteid, mis lapsele stressi võivad tekitada. Lisaks sellele räägi ka lapsega ja küsi temalt, mis talle raskust ja ärevust valmistab. Nii saate perena ära kaardistada, mis võiks olla igapäevaelus see, mis lapsele stressi võib tekitada. 

Ja just need, mis pikaajaliselt stressi tekitavad. 

Kõige olulisem stressi ennetav abinõu! Kuulamine – silmad, kõrvad, süda 😊 Kuula oma last. Päriselt kuula. Ta vajab sinu täielikku kohalolu. Nii nagu vajad sinagi, et keegi sind mõistaks, sind kuulaks ja raskel hetkel pead paitaks. 

Iirlaste vanasõna: “Põld ei saa küntud, kui mulda vaid mõttes ümber pööratakse.” 

Mitte midagi ei juhtu, kui sa ise nüüd ei hakka tegutsema ja loodetavasti saad ennetada stressi nii endal kui  lapsel. 

Artikkel on valminud Rita Rätsepp veebiloengu (25.05.2022) “Lapse toetamine stressiga toimetulekul” põhjal. Artikli kirjutas kokku “Õnnelik naine, õnnelik ema” kogukonna looja ning kolme väikelapse ema Mariliis Lukk. 

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN 2-LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 18. oktoobril

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Kuidas mõjutavad peresisesed suhted lapsi?

Ümbritsev keskkond ja lähedased täiskasvanud mõjutavad lapse arengut, sh aju arengut ning vaimset ja füüsilist tervist. Me peaksime selle keskkonna võimalikult mõnusaks tegema nii palju, kui võimalik on. 

Mitte kunagi mitte ükski lapsevanem ei tee lapsele meelega halba. Ta teeb parima nende oskuste ja ressurssidega, mis ta sellel hetkel oskab. 18-aastaselt peaks olema vanemate poolt vundament paigas ning sealt edasi hakkab lapse (noore) enda vastutus.  Perekond annab sulle suuna kätte, kuid oluline on õppida iseennast tundma, et saada aru, kes oled Sina.

Kogu perekonna süsteemi juures on oluline, et suhted oleksid vastastikku toetavad, lugupidavad ja austavad.

Toetavad suhted täiskasvanuga annavad lapsele tugeva aju struktuuri ning on tugeva mõjuteguriga. Silmside, märkamine, kallistamine, hea sõna ütlemine – kõik need tekitavad lapse ajus tugevad närviühendused. Head suhted aitavad lapsel toime tulla stressiga, reguleerida oma emotsioone ja käitumist.

Kui laps viibib peresüsteemis, milles  on pikka aega olnud stressireaktsioonide rohke olemine, siis see mõjutab lapse toimetulekut, sest tema ärevuse foon on kõrgel. Ta ei saa aru, mis toimub ning ärevus on pidev pinge, millele laps hakkab otsima lõdvestust talle kättesaadaval viisil – jonnib, lööb, karjub. Stressiallikate vähendamisel on suur mõju lapse tervisele. Kui stressiolukordi peres vähendada, siis aega lapse jaoks on rohkem ja stabiilne keskkond aitab tal paremini stressiga toime tulla.

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Millised on lapse emotsionaalsed vajadused ja kuidas saab lapsevanem neid täita?

Emotsionaalsed vajadused on vajalikud nii lapse kui täiskasvanu vaimse tervise heaks. Üksikisiku tunne mõjutab kogu peresüsteemi. Kas lapsel on luba näidata välja oma tundeid, kas tal on olemas objekt, kellega seda teha ja kas ta saab vastu tunnet, et teda armastatakse? Oluline pole see, et ta teab seda, vaid ka reaalselt seda välja näidata – väiksele lapsele füüsiliselt, suurele lapsele sõnadega. Peame tundma peres ennast kaitstuna ning turvatunne on lapse jaoks kõige olulisem ja selle peab andma talle täiskasvanud inimene. Kui laps näeb, et vanemad on üksteise suhtes austavad ja armastavad, siis selle kaudu laps õpib suhtlema teiste inimestega enda ümber ja oma vanematega.

Laps õpib meie tegude, mitte sõnade järgi. See, kuidas perekonnas lahendatakse mingeid probleeme, mõjutab lapse probleemilahendusoskusi ja toimetulekut tulevikus täiskasvanuna. Peaks lõpetama ebasobiva käitumise ja peale seda ka arutama tema käitumist ja leidma koos lahendusi. Kui ainult ebasobiv käitumine lõpetada, tekib lapsel arusaam, et talle on tunne keelatud ja hakkab seda mustrit ka tulevikus kordama. Seetõttu ongi oluline õpetada, kuidas lahendame probleeme ning laps õpiks toime tulema probleemide lahendamisega ja tunnetega enda sees.

Aega saab alati võtta, lihtsalt peab prioriteedid paika panema.

Aeg ja ajapuudus on kinni meie enda mõtlemises. Kui vanemal puudub lapse jaoks aeg, siis ta ei saa ka lapsele olulisi ja vajalikke väärtusi kaasa anda. Kui me teeme muid asju, siis meil ei ole kontakti lapsega ja kontrolli oma lapse tegevuste üle. Ajapuudust ei tohiks mitte kunagi suhtlemisel tekkida – peaksime alati aja leidma, eriti mis puudutab meie pere ja peresuhteid. Aeg on suhtlemisel oluline komponent. Võtke aega päriselt suhelda.

Läbi tundekeha õpetame lapsele aru saama seda, mida ta enda sees tunneb. Laps käitub, sest tema sees tekib mingi tunne ja ta ei oska muud moodi seda väljendada. Oluline on ebasobiv käitumine lõpetada ja lapsega arutada, mis juhtus ja mis tema sees toimub. Kui laps õpib oma tunnetest aru saama, siis ta õpib suhtlema ja ka ise teiste tunnetest paremini aru saama. Suhtlemise alus on arusaamine iseendast ning et laps oskaks luua paremaid tööalaseid suhteid, sotsiaalseid suhteid ja partnerlussuhteid, peab ta mõistma iseennast. 

Artikkel on kirjutatud Rita Rätseppa 11.05.2022 veebiloengu “Suhted perekonnas ja nende mõju lapse vaimsele tervisele” põhjal.

Veebiloeng “Laps vajab piire – miks ja milliseid?” toimub juba 04. oktoobril

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

Veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” toimub 18. oktoobril

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN VEEBILOENGUTEL OSALEDA

Kas me soovime olla oma lastele eeskujuks kui kiirustav täiskasvanu? Või tahame olla hoopis midagi rikkalikumat – inimene, kes oskab nii kiirustada, süveneda, puhata kui ka niisama molutada? 

Ja kas Sina tead, kust see kiirustamine tuleb? Miks Sina kiirustad? Et hoida elu toimimas, ongi see täis pidevat askeldamist. Lisaks on meil on uskumus, et korralik inimene peabki kogu aeg midagi tegema ja niisama ei vedelda. Samuti on meil välised mõjutajad – peame olema õigeks ajaks koolis, tööl vms.

Mida õppiv ja leiutav aju tegelikult vajab?

Millise keskkonna me loome enda ümber nii endale kui oma lastele – kas sellise, kus saab õppida ja leiutada või hoopis sellise, kus seda ei ole võimalik teha? Aju vajab aeglast olemist, sest mälu talletab siis paremini. Infokillud, mis meieni jõuavad peavad olema pärast kättesaadavad ja lisaks paindlikud ehk ülekantavad erinevatesse uutesse olukordadesse. Kiirustades ei saa infole need tunnused tekkida ning seetõttu me neid ei mäletagi hiljem.

Kiirustades õpitud info ei jõua meie pikaajalisse mällu. Pikaajalisse mällu jäämiseks on oluline, et näiteks kui räägid õpitu kellelegi edasi, siis aju töötab kaasa info läbitöötlemisel ehk sa meenutad mingit infot unustamise tagant. Unustamine aga võtab aega ehk õppimiseks proovi loengus kuuldud infot paar päeva pärast loengut proovi oma pikaajalisest mälust kätte saada. Mälu on vaja õpetada sisu otsima pikaajalisest mälust ehk meenutades hakkab õppimise funktsioon tööle. 

Aeglusega anname ajule märku, et see, mida meenutame pausi järel, on oluline ning on vajalik seetõttu püsivaks teadmiseks muuta. Seepärast on hea selle asemel, et õppida pikalt jutti, hoopis venitada õppimine pikemale ajale. Siis saab aju vahepeal puhata ning kui aju puhkab, saavad erinevad ühendused ajus aktiveeruda. 

Oled sa olnud olukorras, kus oled kellelegi mingit asja 100 korda öelnud aga ikka talle ei jää meelde? Selle põhjuseks ongi see, et inimesel endal ei teki seda teadmist pikaajalisse mällu, vaid Sina iga kord ütled talle seda ehk tal pole vajadust seda endale mällu jätta. Aga mis siis töötaks? Lahenduseks on meenutada, et mis asju ma pidin meenutama 🙂 Näiteks ütle, et proovi meenutada, mis asjad pidid kooli kaasa võtma. Ehk ära ütle ette, mida laps pidi tegema või kaasa võtma, vaid aita tal endal seda meenutada. 

Üks hea nipp on “Stop and think” võte – tee ukse juures paus enne, kui välja astud. Tee endale näiteks nimekiri, mida pead alati poodi minnes kaasa võtma ehk alguses võiks olla nimekiri, kuid hiljem juba saad meenutada nimekirja peast. Nimekiri võiks olla “sinu sees”.

Kuidas õpime uusi kontseptsioone?

Kuidas aru saada asjadest, mis tunduvad keerulised? Ka siin on aja võtmisel (aeglusel) oma roll. 

  • Mõtle õpitu üle järele – see tekitab uusi seoseid.
  • Teadmise arenguks on vaja aega, nii et kiirem lahendus ei pruugi alati hea olla. See, mis on kiire, ei pruugi alati olla tõhus. 
  • Mõtlemiskogemus tekib siis, kui on keerulised ülesanded, millele ei ole lihtsaid lahendusi.
  • Õppimise ajal on vaja ka vigu ja eksimist – see õpetab. Hätta jäämise või vea tegemise hetkel toimub uue teadmise õppimine läbi vea analüüsi. 
  • Pikaajaline õppimine programmeerib sisse ka eksimisi ja seega tõhusamat õppimist. Kiirel õppimisel ei osata teadmisi uutes olukordades rakendada.

Tõhusa õppimise alustingimused

Õppija aju on aktiivne

Õppija konstrueerib uue teadmise oma peas

Õppija mõtlemine on tehtud nähtavaks –

toimub pidev mõtete sõnastamine, suhtlemine, arutelu, vaidlus

Õppijal on ülesanded, mis võimaldavad teha vigu, et ta saaks neid vigu analüüsida

Ülesanded on mõtlemisele pigem väljakutsuvad-keerukad, kui lihtsad

Õppija teadvustab, et ta peaks oma intuitiivseid arusaamu ja ideid pidurdama

Õpisituatsioonis puudub igasugune stress, hirm, pinge või ärevus

Läbimurdelised ideed ja laiskus

Molutamine – see on see aeg, kui sa teadlikult oma peaga ei tööta ja uut infot peale ei saa. Siis võivad sinu peas tekkida mõtted, mis lahendavad mingi probleemi. On vajalik rohkem võtta aega, kus me otseselt ei tee midagi, siis saavad head mõtted tulla.

Meie pea saab töötada kahes režiimis – keskendunud mõtlemine ja molutamine. Me ei saa olla kahes režiimis korraga. Keskendunud mõtlemine on see, kui sa tead, kuidas asja lahendatakse. Molutamine ehk hajusmõtlemine on siis, kui meil on probleem, aga me ei tea, kuidas seda lahendada ning just see seisund on mittestandardsete lahenduste leidmise protsessis oluline.

Artikkel on kirjutatud Grete Arro 05.07.2022 toimunud veebiseminari “Miks kiirustamine on ajaraisk?” põhjal.

Juulis räägime kogukonnas “KUIDAS TEADLIKULT PUHATA?”. Veebiloenguid viivad läbi hariduspsühholoog Grete Arro ning tööõnne uurija, koolitaja ja konsultant Tiina Saar-Veelma.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond

Mis hirmud on Sinul? Mis takistusi Sa endale maha müüd?

Hirmud on lood meie sees ning nende lugude eesmärk on meid kaitsta. Need on evolutsiooniliselt meie sisse jäänud, kuid põhjused, miks hirmud tekivad või mida me kardame, on muutunud. Hirmu eesmärk on hoida Sind turvalises tsoonis, et su elu ei oleks ohus.

Kõik, mis on mugavustsoonist välja minemised, on meie meele jaoks kohe streik, et meid tagasi hoida ja meie meel teeb seda üllal eesmärgil. Kui me endale seda ei teadvusta ja lahti ei seleta, siis me ei liigu edasi ning ei saa olla õnnelikud ja rahul oma eluga.

Hirmusid tuleb küsitleda ehk igal hirmul on juurpõhjus ja hea on vaadata, mis on see, mis Sind tagasi hoiab või mida Sa vajad. Hirm ei kao kuhugi, kuid eesmärk sellest hirmust üle olla, on palju suurem ning ei lase hirmul Sind tagasi hoida.

Me oleme sündinud kahe hirmuga – hirm kukkuda ja hirm valjude häälte ees. Kõik teised hirmud on õpitud ehk tulnud kaasa keskkonnast, kus oleme üles kasvanud või inimestelt, kes meie ümber on.

Hirmud on seotud minevikuga ja ärevus tulevikuga

"Hirmude ja takistuste ületamine"

Hirmuga sõbraks saamiseks on vaja see ära teha. Ei saa mediteerida või käia teraapias, et hirmust üle saada. Sellest ei saa edasi ega üle enne, kui sa ei lähe sellest läbi. Kui sa selle sammu astud, siis ei tundu see enam nii hirmus.

Hirm teadmatuse ees on see, mis meid kõige rohkem hävitab. Sa ei tea kunagi järgmist hetke ega päeva. Peaksime leppima ja aktsepteerima seda, et kõik on muutuses ja sa ei tea kunagi, mida järgmine hetk toob.

Hirmul on alati juurpõhjus. See on saanud alguse lapsepõlvest läbi erinevate olukordade ja programmeeringu. Kasvades saab sellest osa meie iseloomust, mustritest ja harjumustest.

Leia näiteid enda ümber, kes juba teevad seda, mida sa tahaksid teha. Meil on kuuluvusvajadus ning sageli kardame midagi teisiti teha, sest siis meid hüljatakse ja nö visatakse hõimust välja.

Mis on Sinu hirmu juurpõhjus? Mida see täna Sinult röövib?

Hirmudega me kujutleme ette tulevikku, kuid seda tegelikult ei eksisteeri ja me kujutame seda endale lihtsalt ette. Hirmud võivad hakata ka meie tervisele – ärevused, foobiad, füüsilised vaevused. Kuna kõik hirmud on õpitud, siis on sul võimalus see vastupidiseks keerata ja ära unustada. Vajalik on valmidus sellega tööd teha.

Hirmu ületamise võti on armastus ja eelkõige iseenda armastamine. Õpi end armastama tingimusteta ning aktsepteeri ennast ja oma hirmusid nii nagu need on. See annab võimaluse näha hirmust kaugemale. 

Kas ma kunagi kahetseksin seda, et ma mingit asja täna ei teeks? Kui vastus on jah, siis annab see jõudu astuda hirmule vastu ja oma soovid täide viia. Ära lase hirmudel, mida tegelikult üldse ei eksisteeri, takistada oma elu. 

Meil on igapäevaselt mingid eesmärgid, kuid see tähendab, et on ka igapäevaselt mingid hirmud, mis meid takistavad. Meid takistab ka näiteks motivatsioon, sest me ootame motivatsiooni tulemist ja lükkame asju edasi. Tegelikult on tegutsemise loogika selline, et kõigepealt tegutsen, siis tuleb ka motivatsioon ning see motivatsioon annab meile juurde uut indu: tegutsemine → motivatsioon → veel rohkem motivatsiooni 🙂 

Ära ole autopiloodil ja ära ela kellegi teise elu – loo enda seiklused ja ela seda elu, mida Sina tahad. Vajadusel küsi abi – mis on see, mis Sind toetab edasi liikumisel? Otsi endale kogukond, vastutuspartner, coach või treener.

Mis on sinu MIKS, et oma hirmu muuta? Miks on selle hirmuga oluline tegeleda, mida see tagasi hoiab? Iga uus samm on alati hirmus, sest see on tundmatus või seos mingi varasema kogemusega. Meid ei ole õpetatud tegelema tundmatusega. 

Kui meil on hirm, siis meil on sees programm, et me leiame alati lahenduse. Kui meid on pandud ebamugavasse situatsiooni, kust on vaja välja tulla, siis me hakkame leidma lahendusi. Võid enda jaoks mängida läbi ka kõige hullemad versioonid ning leida sinna juurde kohe ka lahendused. See tõstab enesekindlust ning vähendab hirmu teadmatuse ees.

Artikkel on kirjutatud Katre Kulbok, 28.06.2022 veebiloengu “Hirmude ja takistuste ületamine” põhjal.

Juuni oli kogukonnas ENESEARMASTUSE kuu. Meile tuli külla enesearmastuse, edu ja elu coach Katre Kulbok. Katre õpetas meile enesearmastuse kasvatamist ja hoidmist. Lisaks tegime koos Katrega praktilise hingamise töötoa. Kõiki veebiloenguid ja töötuba saab järele vaadata “Õnnelik naine, õnnelik ema” virtuaalses kogukonnas.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond