“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?”

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

Mis on stress?

Stressi on olnud inimesele vaja juba evolutsiooniliselt. Koopas elades oli “võitle” või “põgene” reaktsioonid need, mis inimkonna elusana hoidsid. 

Stress on tänapäeva inimese igapäevane kaaslane. See, kas sinu elus on domineeriv positiivne või negatiivne stress, on võtmekoht ning tegelikult igapäevaelus Sinu enda teha. 

Stressireaktsioon on seotud alati muutusega ning reaktsioonid on samuti seotud kas negatiivse või positiivse muutusega. 

Stressiga toimetulekuks on oluline, et nö. pingutus-lõdvestus oleksid meie elus vaheldumisi. Tänapäeval on siiski kahjuks enamasti rohkem pingutust kui lõdvestust. Samuti ka lastel on täna palju rohkem stressi kui vanasti – sotsiaalmeedia, sotsiaalne suhtlemine ning tihti ka liigne surve ja liigsed ootused lastele. Lõdvestust ja rahulolu on siiski kahjuks vähem. Ainult lapsevanema toetus, teadlikkus ja tegutsemine aitab stressi ja pingutust vähendada.

Positiivne vs negatiivne stress lapsel

Kujuta ette olukorda, kus laps ootab nii väga sõbra sünnipäevale minekut. Ta on nii elevil juba nädal aega, räägib sellest, kuidas ta sinna läheb, mis ta sõbrale kingib, mis ta seal teeb ja mis selga paneb jne.  Ja siis kui see päev on kätte jõudnud, siis on ta juba hommikul ärev ja erutunud – ajab mahlaklaasi maha, kukub põlved lõhki ja on ehk isegi pisut pahur. 

Ja selle olukorra peale võib tulla sul tahtmine lapsega pahandada, et kuidas ta küll nii saamatu on, et mahla maha ajas või kuidas ta ei oska kõndida, sest muidu ta ju ei kukuks.  Tegelikult on siinkohal just väga oluline lapsele toeks olla, sest üsna tõenäoliselt on see pealtnäha ehk negatiivsed tulemused põhjustatud ärevusest eeloleva sündmuse ees. Positiivne stress on haaranud lapse keha ja meele. Nö. abstraktne ärevus – see on midagi väga põnevat, aga lapsel puudub endal kogemus selle tundega. 

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Miks me talume stressi erinevalt?

Kuidas sina reageerid olukordadele? Kas kuulud nende hulka, kes võtavad asju pigem rahulikumalt või oled see, kes seab end ohvrirolli järjekordse raskuse ja ootamatuse ees või meeldib sulle hoopis pikalt sellel teemal heietada? 

Üsna tõenäoliselt hakkab ka sinu laps tulevikus sarnaselt sellele, kuidas sina reageerid, reageerima ja suhtuma olukordadesse ja ootamatutesse. 

Me talume stressi erinevalt, sest meie keskkond on olnud erinev ning mudelid (enamasti vanemad, kool, lasteaed jpt), kellelt oleme õppinud stressiga toimetulekut on samuti erinevad.

Lapsed on küll erinevad, kuid sinu eeskuju probleemidesse ja väljakutsetesse suhtumisel on ülioluline, sest laps mudeldab sind kui stressor tuleb ning stressiolukorraga on vaja toime tulla. Vanemana lood sina selle keskkonna ja tingimused ning meie endiga oli sama lugu. 

Sina täiskasvanuna saad end kõrvalt jälgida ja märgata, kas leiad sarnasusi reageerimisel enda kasvukeskkonnast? Kui leiad, siis pole mõtet jääda sellesse kinni ja oma vanemaid süüdistada, vaid pigem tegele sellega, mida muuta saad. Saad muuta iseennast ja oma käitumist.

Miks meil stressi vaja on?

Stressireaktsioon on vajalik, et toime tulla pingutust nõudvate olukordadega. Kui aga me pidevalt seda valmisolekut ei kasuta, siis on selline stressireaktsioon kahjulik.

Kriis on areng või kriis on kaos.

Näiteks kui peres on kriis, siis lähtuvalt meie oskusest seda lahendada, saab ka laps siit mudeli, kuidas tulevikus ise neid olukordi lahendada. Kui kriisi puhul suhtume olukorda nii, et see on vaja ära lahendada, mitte ei hakka õhku ahmima ja seda enda emotsionaalsusega veel võimendama. 

See, millist mudelit keegi kasutab, tuleb eriti hästi esile paarisuhtes. Kui üks partneritest on harjunud nägema, et kriisi puhul perekonnas püütakse see nö. mööda lasta ja pea peidetakse liiva alla ning tehakse nägu, et kõik on korras, siis üsna tõenäoliselt teeb samamoodi tulevikus ka sinu laps. Teisel partneril, kes on ehk avatud meelel valmis rääkima alati probleemidest, ei saa aru, miks partner nagu karu oma koopasse tõmbub.

Kuidas aidata lapsel uute ja stressi (ka positiivset) tekitavate olukordadega paremini toime tulla:

  1. Vaata olukorda ja enda last teadlikult kõrvalt. Ära unusta, et laps ei ole täiskasvanu, kellel on kordades rohkem kogemusi. 
  2. Pahandamise asemel võta lapsel pinged maha sellega, et räägid talle, mis teda tõenäoliselt ees ootab. Nt. kodus paneme riidesse, sõidame autoga mängutuppa, tervitame ja anname kingi üle, siis on mänguaeg, söömine ning siis tuleme koju tagasi. 
  3. Kui sa tead, et sünnipäevalapsele kinkide ostmine koos oma lapsega on keeruline, siis ära lihtsalt mine koos lapsega kinki ostma. Hoolitse selle eest varem, et kink oleks olemas. Ei ole mõtet tekitada lisastressi ja lisakulusid ei endale ega oma lapsele. 
  4. Juba eelnevalt saad sa lapsele õpetada stressiga toimetuleku tehnikaid – hingamine, mingile asjale keskendumine, puhumine, numbrite lugemine, tantsimine jne. Nii oskab laps neid igapäevaelus aina rohkem kasutusse võtta.

Mis meie lastele stressi tekitab?

Stressitekitajad lapsele on: 

  • määramatus
  • ebaregulaarne rutiin
  • killustatus
  • sotsiaalne eraldatus
  • enese määratlemine. 

Määramatus

Mitte kunagi ei tule ma enam sinuga siia! Kas tuleb tuttav ette? – valmista ette laps, kui viid ta uude kohta. Nt. kui lähed spasse, teatrisse jne. Räägi lapsele, mis teda ees ootab. 

Ja kui ta näiteks teatris hakkab jutustama, kui tuled on kustunud ning sina pole talle enne rääkinud sellest, et kuidas teatris käitutakse, siis määrates talle karistuse, mis omakorda on määramatu (nt. “me ei tule mitte kunagi enam sinuga teatrisse”), siis kukub lapse maailm kokku, sest ta ei tunneta seda määramatust. Lapse ajataju ja loogika on veel küpsemisjärgus. 

Killustatus 

See on tohutu müra, mis meie ümber igapäevaselt on. Lapsed on ülestimuleeritud, sest neil on nii palju ringe ja tegevusi jne. 

Ning samas vastupidi ka, kui lapsel pole üldse midagi muud peale kooli ja lasteaia ning mitte kuskil ei käida perega, vaid veedetakse kogu vaba aeg ainult koduses keskkonnas. 

Lisaks nutiteemad, multikad, uudised vms mängivad taustaks, siis see tekitab alati impulsi. Keha reageerib kohe. Kõik taustamürad kurnavad organismi. 

Sotsiaalne eraldatus 

Väga suureks probleemiks on täna juba kujunenud samuti ka vanemate nutisõltuvus. Kui lapsevanem on pidevalt nutiseadmes, siis see tekitab lapsele alateadlikult stressi. Ta ei oska veel vanemat hukka mõista, kuid alateadvusesse salvestub see, et “mina pole oluline”. 

Ilmselgelt on viimased kaks koroona aastat olnud väga keerulised kõigile. Eriti drastiliselt on see mõjunud aga teismelistele, kes eraldati sõpradest ja koolist liigagi pikaks ajaks ning sundis paljusid üha enam nutiseadmesse uppuma. 

Enese määratlemine 

Kes olen mina? Eriti aktuaalseks saab see just puberteedieas, kus vähese toetuse tõttu võib noort tabada ka identiteedikriis – kes ma olen? Mida mina tahan? Kes on mu sõbrad? jne.

Sildistamine “hea laps, paha laps” ei ole toetavad. Kui lapsele piire ei pane, siis see tekitab samuti talle ebaturvalise tunde ning lapse stress väljendub halvas käitumises. Ükski laps ei ole oma olemuselt halb. Halva käitumise taga on alati mingi rahuldamata vajadus. 

Kui on vaja kriitikat jagada, siis kritiseeri tegu, mitte isiksust. Näiteks: “Mulle ei meeldi sinu käitumine – me ei löö emmet.” See kehtib 100% ka täiskasvanute omavahelises suhtluses. 

Lisaks on laste jaoks on stressi tekitavaks olukorraks, kui lapsevanemad ei ole järjepidevad ning pidev lapse tühistamine (“mida sina ka oskad,” “sa ei saa hakkama” jne).

Stressi faasid: 

Igapäevastress

See on enamasti ajutine ja ületatav. 

Kumulatiivne stress

Siin staadiumis laps mõtleb, et kui väga tahaks öelda, mida asjast arvan. 

Äge stress 

See on see koht, kus miski ei sobi enam. Nüüd peab tagasi vaatama, mis on juhtunud lähiminevikus. Näiteks ukse paugutamine, halvasti ütlemine on korraks stressi maandamine lapse jaoks. Vanemad tihti aga ei suuda sellega nüüd peale hakata – hakatakse õiendama. Tegelikult on mõistlik hoopis vaadata sügavamale ning näiteks rahulikumal hetkel lapsega arutada. Avatud küsimuste küsimine ja süüdistusest loobumine aitab kaasa.

Kuidas edasi?

Siit blogiloost said mitmeid näiteid, mis lapsele stressi võivad tekitada. Lisaks sellele räägi ka lapsega ja küsi temalt, mis talle raskust ja ärevust valmistab. Nii saate perena ära kaardistada, mis võiks olla igapäevaelus see, mis lapsele stressi võib tekitada. 

Ja just need, mis pikaajaliselt stressi tekitavad. 

Kõige olulisem stressi ennetav abinõu! Kuulamine – silmad, kõrvad, süda 😊 Kuula oma last. Päriselt kuula. Ta vajab sinu täielikku kohalolu. Nii nagu vajad sinagi, et keegi sind mõistaks, sind kuulaks ja raskel hetkel pead paitaks. 

Iirlaste vanasõna: “Põld ei saa küntud, kui mulda vaid mõttes ümber pööratakse.” 

Mitte midagi ei juhtu, kui sa ise nüüd ei hakka tegutsema ja loodetavasti saad ennetada stressi nii endal kui  lapsel. 

Artikkel on valminud Rita Rätsepp veebiloengu (25.05.2022) “Lapse toetamine stressiga toimetulekul” põhjal. Artikli kirjutas kokku “Õnnelik naine, õnnelik ema” kogukonna looja ning kolme väikelapse ema Mariliis Lukk. 

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN 2-LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 18. oktoobril

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Recommended Posts