Laps vajab piire - miks ja milliseid?
Milleks on piirid vajalikud?
Piiride seadmine on üks olulisemaid teemasid, millega lapsevanemad kokku puutuvad. Sageli tekitab see teema aga suurimaid vaidlusi nii täiskasvanutel omavahel kui ka loomulikult lastega.
Vanematena on meie eesmärgiks on soov, et lapsest kasvaks iseseisev inimene ja ta saaks oma eluga ilusti hakkama. Et laps saaks oma elu õnnelikult ja mõnusalt elada, tuleb rajada tugev vundament ja selle üks osa on ka piirid. Oluline oleks, et laps teaks, mida ta saada tahab ja kuidas tema selleni jõuda saaks ehk teaks oma nõrkusi ja tugevusi.
Läbi selle, kui meie lapsele piire paneme, õpib laps ka teiste inimeste piiridega arvestama ja nendega toime tulema ning samuti ise piire panema.
Väiksed lapsed teevad tohutu tempoga lühikese perioodi jooksul läbi suure arengu. Kõik kriisid, mis lapsel tuleb üle elada (iseseisvumine, arengukriisid), löövad tal jalad alt ära ja kui tal ümber ebakindlus, siis ta ei taju turvalisust. Peab olema stabiilsus ja turvalisus ning reeglid ja rutiin peavad olema paigas, et laps saaks muretult areneda.
Kuidas seada lastele piire ja säilitada samal ajal head suhted?
Lapsed on eraldiseisvad meist ja nendel tuleb oma tee läbida. Peame arvestama, kuhu laps on sündinud ja milline on tema normaalsus. Lapsevanemad peavad omavahel asjad enne läbi rääkima ja kahekesi ära lahendada ning alles siis minema ühiselt oma lapse ette. Kui tekitame olukorra “ema lubab-isa keelab”, siis õpetame lapsele manipuleerimist ning lapsel tekib lojaalsuskonflikt. Omavaheline kokkulepe on ääretult oluline lapse turvatunde jaoks. Piiride puhul tuleb arvestada lapse isikupära, vaimseid ja füüsilisi võimeid ning vanust.
Tuleb juba väiksest peale olla lapsega järjepidev ja järjekindel. Laps õpib läbi põhjus-tagajärg seose: kui ma teen nii, siis ema teeb nii.
Meie vanematena peame aru saama, miks laps halvasti käitub – selle taga on alati mingi tunne ja põhjus.
Kahjuks aga meil ei ole sageli kannatust seda välja uurida ja kehtestame ennast jõuga.
Mis juhtub, kui piire üldse ei ole?
90% tänapäeva laste probleemide algpõhjus on ekraanides. Ekraanidele piiride seadmist on oluline alustada juba väga väiksest peale. See laieneb ka teistes olukordades piiride panemisele, sest lapsel tekib suhtumine, et miks ma peaks mujal piiridele alluma, kui siin ei ole piire.
Piirangud nutiseadmetele ja ekraanidele on ääretult olulised!
Samuti vanavanemad peavad arvestama nende reeglitega, mis vanemad on ette näinud. Suhetes vanavanematega peab mõistma, et nad käituvad ja tegutsevad heast tahtest, kuid ei pruugi tajuda suurt pilti või oma käitumise mõju. Meie vanemana peame neile selgitama, et me ei keela neil teha asju paha pärast, vaid lähtume sellest, kuidas see meie lapsele mõjub.
Hea eeskuju ja kommunikatsioon
Kui ma reageerin ja karistan, siis laps ei õpi sellest midagi. Kui ma märkan ja suunan, siis laps õpib. Õpetamaks lapsele aktsepteerivat käitumise viisi, peame talle asjad ära seletama ning aitama mõista, mida ta tundis ja kuidas leida sellele teistsugune aktsepteeritav lahendusviis. Kui laps on oma tunnetega kontaktis, siis ta oskab ka paremini käituda. Suhtlemise käima tõmbavaks jõuks on huvi ning kohtlemine on see, kui meil on hirm. Kohtlemisega ei sünni kommunikatsiooni.
Tähtis on lapsele anda head eeskuju – panen oma piirid ka paika ja ei lase endast üle sõita. Lapse enesehinnangule on vajalik pädevuse soodustamine – tugevus tuleb sellest, kui lubada lapsel eksida.
Küsi lapse käest “Kuidas sina seda olukorda lahendaksid?”
Peame õpetama lastele kohustuste ja vastutuste võtmist, sealjuures peab vanem ise kokkulepetest ja reeglitest kinni pidama. Kui me ei ole emotsionaalselt lapse jaoks olemas, siis ta hakkab nõudma tähelepanu ja ka halb tähelepanu on tema jaoks tähelepanu. Lastega suheldes on oluline tundeid mõista. Peame aitama lapsel õppida aru saama, mis tema sees toimub ning lisaks temaga koos arutada erinevaid tundeid.
Artikkel on kirjutatud Rita Rätseppa 28.04.2022 veebiloengu “Laps vajab piire – miks ja milliseid?” põhjal.
