Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida

Lagle Reinup
Lagle Reinup

Miks on vihaga toimetulek paljude laste ning ka täiskasvanute jaoks raske?

Viha saab panna vajaduste keelde – viha taga on alati midagi rohkemat. Ka igal halval tundel on väärtus ja iga tunne on meile mingis mõttes kasulik. Ärevus on oluline, et me tajuksime ohtu, kadedus võib panna meid pingutama ning vihas on tegelikult jõud tegutsemiseks. Kui me tunneme viha, siis taipame, et midagi meie sees vajab lahendamist. 

Isegi, kui meile tundub, et laps meid vihastab, siis tegelikult ei ole lapse käitumine meie viha reaktsiooni põhjuseks. Viha saab alguse mingist teisest ebameeldivast tundest – seda nii täiskasvanutel kui lastel.

See tuleneb kognitiivkäitumuslikust mudelist: olukord → mõte → emotsioon → käitumine.

Lapsed käituvad halvasti, kui nad tunnevad ennast halvasti ning samamoodi on ka täiskasvanutel.

Ma võin tunda ennast halvasti, sest kõik tunded on vajalikud, kuid õige on see, kui õpime tunnetega toime tulema ja neid kontrollima. Lapsed õpivad meie käitumisest – kui meie õpime oma viha kontrollima, siis õpivad tasapisi meie kõrvalt seda ka lapsed.

Viha on vajalik ja loomulik tunne ning seda ei peaks alla suruma, vaid peab õppima seda märkama ja kontrollima.

Kuidas enda viha paremini kontrollida?

Sa ei saa panna teist inimest tegema seda, mida sa tahad. Ainus viis teise inimese käitumist muuta, on muuta iseenda oma. Tuleta endale meelde, et halvasti käituv laps on abivajav laps – lapsed käituvad halvasti, kuna nad tunnevad ennast halvasti. 

  • Enesekontroll on harjutatav – iga kord, kui paned vastu tungile karjuda või ärrituda, kujundad Sa endas uut harjumust ja rahu säilitamine muutub edaspidi lihtsamaks. 
  • Rahu hetkedel toimub õppimine  – kui Sa enda viha rahuseisundis analüüsid, siis suudad ka pingelistemas olukordades teadlikumalt käituda. 
  • Mõtle sellele, millised need hetked on, millal Sa kergemini vihastad? Kas neid olukordi on võimalik ennetada, et neid juhtuks vähem? 
  • Koosta endale plaan – rahu hetkel mõtle enda jaoks valmis mingi tegevus või mantra, mida saad vihastades kasutada.
Mis on agressioon ja miks see tekib?

Teadlased väidavad, et agressioon ei ole tegelikult otsene vihatung, vaid hoopis meie kaitsereaktsioon, kui tunneme end jõuetu ja nurka surutuna ning ei tea mida teha. Agressioon vallandub kui keegi meid frusteerib, kui tahame saavutada oma eesmärki ja meid valdab abitu  tunne. Teine koht, kus inimesed agressiooni kasutavad, on vajadus domineerida ning näidata oma üleolekut ja võimu. 

Kui agressiooni on liiga palju, läheb teistel inimestel keeruliseks aga kui meis üldse pole agressiooni, siis on inimesel endal keeruline. Nii ei suuda ta enese eest seista ja ei teki kehtestamisoskust. Ka agressioon on tervitatav nähtus, aga kui seda on liiga palju, siis see võib muutuda vägivallaks teiste inimeste suhtes (nii füüsiline, verbaalne kui ka psühholoogiline). Sellel, kes kasutab mingit vägivalla vormi, on tegelikult endal valus või paha olla.

Lapse emotsionaalne areng

Lapse emotsionaalse arengu mõistmine aitab meil mõista nende käitumise tagamaid. Aitab meil sinnapoole liikuda, et kuidas aidata lapsi, kui nemad on olukorras, kus tunnevad end vihaselt või tahaks oma viha kuidagi välja elada. 

Lapse käitumine oleneb tema vanusest ning igal vanusegrupil on oma eripärad. Mõned soovitused abiks laste viha juhtimiseks: 

  • Lapse jaoks keeruliste olukordade ja tugevate emotsioonide tekkimist aitab vältida kindlate rutiinide loomine. 
  • Peegelda lapsele tema tundeid, mis võivad olla tema viha algpõhjuseks. Paku lapsele ka lahendusi.
  • Sotsiaalsete kontaktide loomisel vajavad lapsed alustamiseks vahel täiskasvanu abi – nt kuidas teise lapsega suhtlemist alustada. 
  • Laps peab õppima ka oma käitumise loomulikke tagajärgi – luba lapsel otsustada tema elukorraldust puudutavaid asju.
  • Lapsed reageerivad olukordadele füüsiliselt, kui nad ei oska sõnadega olukordi lahendada. 
  • Lapsed lõpetavad hammustamise, kui nad õpivad lööma ja lõpetavad löömise, kui nad oskavad oma tundeid sõnadesse panna. 
  • Isegi kui lapsed ei ütle, et neil on häbi, siis nad ikkagi tajuvad seda. Ära ütle lapsele, et ta on halb laps, vaid ütle, et see oli ebasobiv käitumine. 
  • Tähtis on, et laps õpiks tasapisi enda vajadusi sõnadesse panema. Vanem võib alati küsida “Mida sa praegu vajad?”.
  • Kui laps ei tea, mis tema sees toimub, siis ta ei saa seda ka kontrollima hakata. 
  • Lapsel võiks olla hea eeskuju, kellelt õppida häid ja sobivaid käitumismustreid ning kellelt võtta eeskuju.

Viha tsüklid

1 – viha vallandaja. Selles tsüklis tuleb märgata põhjust, miks laps on vihane ehk mis on viha algpõhjus. 

2 – eskalatsioon. Kui peal viha vallandumist ei sekkuta, siis võib viha eskaleeruda. See väljendub näiteks rusikate kokkusurumises või kerges värisemises. Sellises olukorras säilita positiivne keel ja kui laps vajab, siis võimalda talle isiklikku ruumi või paku abi. Väiksemate laste puhul aitab vahel ka tähelepanu mujale juhtimine. 

3 – kriis. Siin oleme sattunud võitle-või-põgene seisundisse ning käitumine on irratsionaalne. Põhjendusest ja loogikast ei ole siin abi. Siin peab kriisi ohjama  – vähendada publikut, ei ole mõtet hakata manitsema, vaid valida sõnu ja kasutada lühikesi käsklusi. 

4- taastumine. Rahumine võtab üsna kaua aega, algtasemele naasmiseks võib minna kuni 90 minutit. Siin aitab, kui vähendame oma nõudmisi lapsele, samuti on abiks, kui minna kuhugi rahulikku kohta (nt rahupesa). Karistamine ei tööta, kuna lapsel ei olnud täielikku kontrolli oma tegude üle. 

5- rahunemine. Jääda lapse suhtes positiivseks, anda talle andeks. Alustada uut päeva nö puhtalt lehelt ehk vanu asju ei hakka uuesti heietama.

Reageerimise tasandid

  1. Tasand: mänguline kaasamine. Kustata säde enne kui sellest tõuseb suur leek! Laste puhul on oluline mõista, et tundeid ei saa muuta, kuid käitumist saab. Küsi julgelt lapse käest otse “Mida sa praegu vajad?”.

Praktilised tehnikad: *Kilpkonna tehnika *Sisemine ilmateade *Vihavolli *Tunnete peegeldamine

  1. Tasand: struktureeritud kaasamine. Need on olukorrad, kus laps on ärritunud ja ülestimuleeritud. See tasand nõuab kindlasti täiskasvanupoolset sekkumist. Kasuta valikuid ja kompromisse, see aitab lapse uuesti rajale saada. 
  2. tasand : rahustav kaasamine. Viha on nii tugev, et laps on ohtlik endale või teistele. Peab olema lapse kõrval ja rahustama teda, peegeldama lapsele ta tundeid ning mitte saatma teda teise tuppa üksinda rahunema.

Praktilised tehnikad: *Rahupesa *Aja juurde võtmine

Artikkel on kirjutatud Lagle Reinupi veebiloengu “Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida“ põhjal.

***Tegelikkuses ei ole laste kasvatamist, vaid on hoopis kooskasvamine, sest me õpime iga päev***

„Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida” veebiloeng on järelevaadatav 28.02.2023

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

"Kuidas lapsepõlvemustrid mõjutavad meid lapsevanemana?" veebiloeng on järelvaadatav kuni 28.02.2023

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

Lapse emotsionaalset arengut toetavate e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI

“Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” Rita Rätsepp

“Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?”

Vanematena reageerime sageli jõuliselt

Kas oled end avastanud olukorrast, kus sa lapse kukkumisele reageerid ehmatava käratusega ning sellele järgneva valju noomitusega? Mina küll olen. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Ja see tuleb kõik üsna automaatselt, sest meie ajus käivitub “võitle – põgene” reaktsioon.

Vanematena reageerime sageli ka jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget. Viimane näeb ja kuuleb, aga vaid riidlemist. 

Hirmu tundes on lapsed osavad oma emotsioonid maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolikam! 

Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata. 

Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime! 

Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emalind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. 

Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud. 

Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Tunded ei ole meie vaenlased

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada.Tunded on meie sõbrad! 

Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks. 

Ära karda lapse pisaraid ja nuttu, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. 

Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid. Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale! Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellisest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. 

Kui me vanematena ei suuda, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda. 

Kui aga teadvustame, et jonniv laps on tegelikult hädas, siis suudame võtta aitaja rolli. Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. 

Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, nutab, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab. 

Ära saada teda üksi rahunema. See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. 

Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.”

Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. 

NB! Erandina mina pooldan seda, et juhul kui Sa ei suuda selles olukorras üldse enam oma tundeid valitseda, siis pigem mine ise korraks eemale. Selgita, et oled väga vihane ja pead rahunema ning tuled kohe tagasi. 

Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. 

Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. 

On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida. Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

Kuula südamega ehk kuula aktiivselt

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine koosneb tunde peegeldamisest ja sisu ümbersõnastamisest. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb.” See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. Baasemotsioonid, millega alustada, on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümber sõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla. 

Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. Olemas on ka spetsiaalsed tugevate tunnetega toimetuleku kaardid,mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline ning sooviksid end sellega põhjalikumalt kurssi viia, siis osale kindlasti 25. septembril 2023 toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus psühholoog Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!

Tekst: www.hingega.ee. Blogiloo leiad ka SIIT

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 25. septembril.

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN KAHEST LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem 11. septembril toimuval järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?”

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

Mis on stress?

Stressi on olnud inimesele vaja juba evolutsiooniliselt. Koopas elades oli “võitle” või “põgene” reaktsioonid need, mis inimkonna elusana hoidsid. 

Stress on tänapäeva inimese igapäevane kaaslane. See, kas sinu elus on domineeriv positiivne või negatiivne stress, on võtmekoht ning tegelikult igapäevaelus Sinu enda teha. 

Stressireaktsioon on seotud alati muutusega ning reaktsioonid on samuti seotud kas negatiivse või positiivse muutusega. 

Stressiga toimetulekuks on oluline, et nö. pingutus-lõdvestus oleksid meie elus vaheldumisi. Tänapäeval on siiski kahjuks enamasti rohkem pingutust kui lõdvestust. Samuti ka lastel on täna palju rohkem stressi kui vanasti – sotsiaalmeedia, sotsiaalne suhtlemine ning tihti ka liigne surve ja liigsed ootused lastele. Lõdvestust ja rahulolu on siiski kahjuks vähem. Ainult lapsevanema toetus, teadlikkus ja tegutsemine aitab stressi ja pingutust vähendada.

Positiivne vs negatiivne stress lapsel

Kujuta ette olukorda, kus laps ootab nii väga sõbra sünnipäevale minekut. Ta on nii elevil juba nädal aega, räägib sellest, kuidas ta sinna läheb, mis ta sõbrale kingib, mis ta seal teeb ja mis selga paneb jne.  Ja siis kui see päev on kätte jõudnud, siis on ta juba hommikul ärev ja erutunud – ajab mahlaklaasi maha, kukub põlved lõhki ja on ehk isegi pisut pahur. 

Ja selle olukorra peale võib tulla sul tahtmine lapsega pahandada, et kuidas ta küll nii saamatu on, et mahla maha ajas või kuidas ta ei oska kõndida, sest muidu ta ju ei kukuks.  Tegelikult on siinkohal just väga oluline lapsele toeks olla, sest üsna tõenäoliselt on see pealtnäha ehk negatiivsed tulemused põhjustatud ärevusest eeloleva sündmuse ees. Positiivne stress on haaranud lapse keha ja meele. Nö. abstraktne ärevus – see on midagi väga põnevat, aga lapsel puudub endal kogemus selle tundega. 

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Miks me talume stressi erinevalt?

Kuidas sina reageerid olukordadele? Kas kuulud nende hulka, kes võtavad asju pigem rahulikumalt või oled see, kes seab end ohvrirolli järjekordse raskuse ja ootamatuse ees või meeldib sulle hoopis pikalt sellel teemal heietada? 

Üsna tõenäoliselt hakkab ka sinu laps tulevikus sarnaselt sellele, kuidas sina reageerid, reageerima ja suhtuma olukordadesse ja ootamatutesse. 

Me talume stressi erinevalt, sest meie keskkond on olnud erinev ning mudelid (enamasti vanemad, kool, lasteaed jpt), kellelt oleme õppinud stressiga toimetulekut on samuti erinevad.

Lapsed on küll erinevad, kuid sinu eeskuju probleemidesse ja väljakutsetesse suhtumisel on ülioluline, sest laps mudeldab sind kui stressor tuleb ning stressiolukorraga on vaja toime tulla. Vanemana lood sina selle keskkonna ja tingimused ning meie endiga oli sama lugu. 

Sina täiskasvanuna saad end kõrvalt jälgida ja märgata, kas leiad sarnasusi reageerimisel enda kasvukeskkonnast? Kui leiad, siis pole mõtet jääda sellesse kinni ja oma vanemaid süüdistada, vaid pigem tegele sellega, mida muuta saad. Saad muuta iseennast ja oma käitumist.

Miks meil stressi vaja on?

Stressireaktsioon on vajalik, et toime tulla pingutust nõudvate olukordadega. Kui aga me pidevalt seda valmisolekut ei kasuta, siis on selline stressireaktsioon kahjulik.

Kriis on areng või kriis on kaos.

Näiteks kui peres on kriis, siis lähtuvalt meie oskusest seda lahendada, saab ka laps siit mudeli, kuidas tulevikus ise neid olukordi lahendada. Kui kriisi puhul suhtume olukorda nii, et see on vaja ära lahendada, mitte ei hakka õhku ahmima ja seda enda emotsionaalsusega veel võimendama. 

See, millist mudelit keegi kasutab, tuleb eriti hästi esile paarisuhtes. Kui üks partneritest on harjunud nägema, et kriisi puhul perekonnas püütakse see nö. mööda lasta ja pea peidetakse liiva alla ning tehakse nägu, et kõik on korras, siis üsna tõenäoliselt teeb samamoodi tulevikus ka sinu laps. Teisel partneril, kes on ehk avatud meelel valmis rääkima alati probleemidest, ei saa aru, miks partner nagu karu oma koopasse tõmbub.

Kuidas aidata lapsel uute ja stressi (ka positiivset) tekitavate olukordadega paremini toime tulla:

  1. Vaata olukorda ja enda last teadlikult kõrvalt. Ära unusta, et laps ei ole täiskasvanu, kellel on kordades rohkem kogemusi. 
  2. Pahandamise asemel võta lapsel pinged maha sellega, et räägid talle, mis teda tõenäoliselt ees ootab. Nt. kodus paneme riidesse, sõidame autoga mängutuppa, tervitame ja anname kingi üle, siis on mänguaeg, söömine ning siis tuleme koju tagasi. 
  3. Kui sa tead, et sünnipäevalapsele kinkide ostmine koos oma lapsega on keeruline, siis ära lihtsalt mine koos lapsega kinki ostma. Hoolitse selle eest varem, et kink oleks olemas. Ei ole mõtet tekitada lisastressi ja lisakulusid ei endale ega oma lapsele. 
  4. Juba eelnevalt saad sa lapsele õpetada stressiga toimetuleku tehnikaid – hingamine, mingile asjale keskendumine, puhumine, numbrite lugemine, tantsimine jne. Nii oskab laps neid igapäevaelus aina rohkem kasutusse võtta.

Mis meie lastele stressi tekitab?

Stressitekitajad lapsele on: 

  • määramatus
  • ebaregulaarne rutiin
  • killustatus
  • sotsiaalne eraldatus
  • enese määratlemine. 

Määramatus

Mitte kunagi ei tule ma enam sinuga siia! Kas tuleb tuttav ette? – valmista ette laps, kui viid ta uude kohta. Nt. kui lähed spasse, teatrisse jne. Räägi lapsele, mis teda ees ootab. 

Ja kui ta näiteks teatris hakkab jutustama, kui tuled on kustunud ning sina pole talle enne rääkinud sellest, et kuidas teatris käitutakse, siis määrates talle karistuse, mis omakorda on määramatu (nt. “me ei tule mitte kunagi enam sinuga teatrisse”), siis kukub lapse maailm kokku, sest ta ei tunneta seda määramatust. Lapse ajataju ja loogika on veel küpsemisjärgus. 

Killustatus 

See on tohutu müra, mis meie ümber igapäevaselt on. Lapsed on ülestimuleeritud, sest neil on nii palju ringe ja tegevusi jne. 

Ning samas vastupidi ka, kui lapsel pole üldse midagi muud peale kooli ja lasteaia ning mitte kuskil ei käida perega, vaid veedetakse kogu vaba aeg ainult koduses keskkonnas. 

Lisaks nutiteemad, multikad, uudised vms mängivad taustaks, siis see tekitab alati impulsi. Keha reageerib kohe. Kõik taustamürad kurnavad organismi. 

Sotsiaalne eraldatus 

Väga suureks probleemiks on täna juba kujunenud samuti ka vanemate nutisõltuvus. Kui lapsevanem on pidevalt nutiseadmes, siis see tekitab lapsele alateadlikult stressi. Ta ei oska veel vanemat hukka mõista, kuid alateadvusesse salvestub see, et “mina pole oluline”. 

Ilmselgelt on viimased kaks koroona aastat olnud väga keerulised kõigile. Eriti drastiliselt on see mõjunud aga teismelistele, kes eraldati sõpradest ja koolist liigagi pikaks ajaks ning sundis paljusid üha enam nutiseadmesse uppuma. 

Enese määratlemine 

Kes olen mina? Eriti aktuaalseks saab see just puberteedieas, kus vähese toetuse tõttu võib noort tabada ka identiteedikriis – kes ma olen? Mida mina tahan? Kes on mu sõbrad? jne.

Sildistamine “hea laps, paha laps” ei ole toetavad. Kui lapsele piire ei pane, siis see tekitab samuti talle ebaturvalise tunde ning lapse stress väljendub halvas käitumises. Ükski laps ei ole oma olemuselt halb. Halva käitumise taga on alati mingi rahuldamata vajadus. 

Kui on vaja kriitikat jagada, siis kritiseeri tegu, mitte isiksust. Näiteks: “Mulle ei meeldi sinu käitumine – me ei löö emmet.” See kehtib 100% ka täiskasvanute omavahelises suhtluses. 

Lisaks on laste jaoks on stressi tekitavaks olukorraks, kui lapsevanemad ei ole järjepidevad ning pidev lapse tühistamine (“mida sina ka oskad,” “sa ei saa hakkama” jne).

Stressi faasid: 

Igapäevastress

See on enamasti ajutine ja ületatav. 

Kumulatiivne stress

Siin staadiumis laps mõtleb, et kui väga tahaks öelda, mida asjast arvan. 

Äge stress 

See on see koht, kus miski ei sobi enam. Nüüd peab tagasi vaatama, mis on juhtunud lähiminevikus. Näiteks ukse paugutamine, halvasti ütlemine on korraks stressi maandamine lapse jaoks. Vanemad tihti aga ei suuda sellega nüüd peale hakata – hakatakse õiendama. Tegelikult on mõistlik hoopis vaadata sügavamale ning näiteks rahulikumal hetkel lapsega arutada. Avatud küsimuste küsimine ja süüdistusest loobumine aitab kaasa.

Kuidas edasi?

Siit blogiloost said mitmeid näiteid, mis lapsele stressi võivad tekitada. Lisaks sellele räägi ka lapsega ja küsi temalt, mis talle raskust ja ärevust valmistab. Nii saate perena ära kaardistada, mis võiks olla igapäevaelus see, mis lapsele stressi võib tekitada. 

Ja just need, mis pikaajaliselt stressi tekitavad. 

Kõige olulisem stressi ennetav abinõu! Kuulamine – silmad, kõrvad, süda 😊 Kuula oma last. Päriselt kuula. Ta vajab sinu täielikku kohalolu. Nii nagu vajad sinagi, et keegi sind mõistaks, sind kuulaks ja raskel hetkel pead paitaks. 

Iirlaste vanasõna: “Põld ei saa küntud, kui mulda vaid mõttes ümber pööratakse.” 

Mitte midagi ei juhtu, kui sa ise nüüd ei hakka tegutsema ja loodetavasti saad ennetada stressi nii endal kui  lapsel. 

Artikkel on valminud Rita Rätsepp veebiloengu (25.05.2022) “Lapse toetamine stressiga toimetulekul” põhjal. Artikli kirjutas kokku “Õnnelik naine, õnnelik ema” kogukonna looja ning kolme väikelapse ema Mariliis Lukk. 

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN 2-LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 18. oktoobril

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

“Miks kiirustamine on ajaraisk?” Grete Arro

Kas me soovime olla oma lastele eeskujuks kui kiirustav täiskasvanu? Või tahame olla hoopis midagi rikkalikumat – inimene, kes oskab nii kiirustada, süveneda, puhata kui ka niisama molutada? 

Ja kas Sina tead, kust see kiirustamine tuleb? Miks Sina kiirustad? Et hoida elu toimimas, ongi see täis pidevat askeldamist. Lisaks on meil on uskumus, et korralik inimene peabki kogu aeg midagi tegema ja niisama ei vedelda. Samuti on meil välised mõjutajad – peame olema õigeks ajaks koolis, tööl vms.

Mida õppiv ja leiutav aju tegelikult vajab?

Millise keskkonna me loome enda ümber nii endale kui oma lastele – kas sellise, kus saab õppida ja leiutada või hoopis sellise, kus seda ei ole võimalik teha? Aju vajab aeglast olemist, sest mälu talletab siis paremini. Infokillud, mis meieni jõuavad peavad olema pärast kättesaadavad ja lisaks paindlikud ehk ülekantavad erinevatesse uutesse olukordadesse. Kiirustades ei saa infole need tunnused tekkida ning seetõttu me neid ei mäletagi hiljem.

Kiirustades õpitud info ei jõua meie pikaajalisse mällu. Pikaajalisse mällu jäämiseks on oluline, et näiteks kui räägid õpitu kellelegi edasi, siis aju töötab kaasa info läbitöötlemisel ehk sa meenutad mingit infot unustamise tagant. Unustamine aga võtab aega ehk õppimiseks proovi loengus kuuldud infot paar päeva pärast loengut proovi oma pikaajalisest mälust kätte saada. Mälu on vaja õpetada sisu otsima pikaajalisest mälust ehk meenutades hakkab õppimise funktsioon tööle. 

Aeglusega anname ajule märku, et see, mida meenutame pausi järel, on oluline ning on vajalik seetõttu püsivaks teadmiseks muuta. Seepärast on hea selle asemel, et õppida pikalt jutti, hoopis venitada õppimine pikemale ajale. Siis saab aju vahepeal puhata ning kui aju puhkab, saavad erinevad ühendused ajus aktiveeruda. 

Oled sa olnud olukorras, kus oled kellelegi mingit asja 100 korda öelnud aga ikka talle ei jää meelde? Selle põhjuseks ongi see, et inimesel endal ei teki seda teadmist pikaajalisse mällu, vaid Sina iga kord ütled talle seda ehk tal pole vajadust seda endale mällu jätta. Aga mis siis töötaks? Lahenduseks on meenutada, et mis asju ma pidin meenutama 🙂 Näiteks ütle, et proovi meenutada, mis asjad pidid kooli kaasa võtma. Ehk ära ütle ette, mida laps pidi tegema või kaasa võtma, vaid aita tal endal seda meenutada. 

Üks hea nipp on “Stop and think” võte – tee ukse juures paus enne, kui välja astud. Tee endale näiteks nimekiri, mida pead alati poodi minnes kaasa võtma ehk alguses võiks olla nimekiri, kuid hiljem juba saad meenutada nimekirja peast. Nimekiri võiks olla “sinu sees”.

Kuidas õpime uusi kontseptsioone?

Kuidas aru saada asjadest, mis tunduvad keerulised? Ka siin on aja võtmisel (aeglusel) oma roll. 

  • Mõtle õpitu üle järele – see tekitab uusi seoseid.
  • Teadmise arenguks on vaja aega, nii et kiirem lahendus ei pruugi alati hea olla. See, mis on kiire, ei pruugi alati olla tõhus. 
  • Mõtlemiskogemus tekib siis, kui on keerulised ülesanded, millele ei ole lihtsaid lahendusi.
  • Õppimise ajal on vaja ka vigu ja eksimist – see õpetab. Hätta jäämise või vea tegemise hetkel toimub uue teadmise õppimine läbi vea analüüsi. 
  • Pikaajaline õppimine programmeerib sisse ka eksimisi ja seega tõhusamat õppimist. Kiirel õppimisel ei osata teadmisi uutes olukordades rakendada.

Tõhusa õppimise alustingimused

Õppija aju on aktiivne

Õppija konstrueerib uue teadmise oma peas

Õppija mõtlemine on tehtud nähtavaks –

toimub pidev mõtete sõnastamine, suhtlemine, arutelu, vaidlus

Õppijal on ülesanded, mis võimaldavad teha vigu, et ta saaks neid vigu analüüsida

Ülesanded on mõtlemisele pigem väljakutsuvad-keerukad, kui lihtsad

Õppija teadvustab, et ta peaks oma intuitiivseid arusaamu ja ideid pidurdama

Õpisituatsioonis puudub igasugune stress, hirm, pinge või ärevus

Läbimurdelised ideed ja laiskus

Molutamine – see on see aeg, kui sa teadlikult oma peaga ei tööta ja uut infot peale ei saa. Siis võivad sinu peas tekkida mõtted, mis lahendavad mingi probleemi. On vajalik rohkem võtta aega, kus me otseselt ei tee midagi, siis saavad head mõtted tulla.

Meie pea saab töötada kahes režiimis – keskendunud mõtlemine ja molutamine. Me ei saa olla kahes režiimis korraga. Keskendunud mõtlemine on see, kui sa tead, kuidas asja lahendatakse. Molutamine ehk hajusmõtlemine on siis, kui meil on probleem, aga me ei tea, kuidas seda lahendada ning just see seisund on mittestandardsete lahenduste leidmise protsessis oluline.

Artikkel on kirjutatud Grete Arro 05.07.2022 toimunud veebiseminari “Miks kiirustamine on ajaraisk?” põhjal.

Juulis räägime kogukonnas “KUIDAS TEADLIKULT PUHATA?”. Veebiloenguid viivad läbi hariduspsühholoog Grete Arro ning tööõnne uurija, koolitaja ja konsultant Tiina Saar-Veelma.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond

“Hirmude ja takistuste ületamine” Katre Kulbok, 28.06.2022

Mis hirmud on Sinul? Mis takistusi Sa endale maha müüd?

Hirmud on lood meie sees ning nende lugude eesmärk on meid kaitsta. Need on evolutsiooniliselt meie sisse jäänud, kuid põhjused, miks hirmud tekivad või mida me kardame, on muutunud. Hirmu eesmärk on hoida Sind turvalises tsoonis, et su elu ei oleks ohus.

Kõik, mis on mugavustsoonist välja minemised, on meie meele jaoks kohe streik, et meid tagasi hoida ja meie meel teeb seda üllal eesmärgil. Kui me endale seda ei teadvusta ja lahti ei seleta, siis me ei liigu edasi ning ei saa olla õnnelikud ja rahul oma eluga.

Hirmusid tuleb küsitleda ehk igal hirmul on juurpõhjus ja hea on vaadata, mis on see, mis Sind tagasi hoiab või mida Sa vajad. Hirm ei kao kuhugi, kuid eesmärk sellest hirmust üle olla, on palju suurem ning ei lase hirmul Sind tagasi hoida.

Me oleme sündinud kahe hirmuga – hirm kukkuda ja hirm valjude häälte ees. Kõik teised hirmud on õpitud ehk tulnud kaasa keskkonnast, kus oleme üles kasvanud või inimestelt, kes meie ümber on.

Hirmud on seotud minevikuga ja ärevus tulevikuga

"Hirmude ja takistuste ületamine"

Hirmuga sõbraks saamiseks on vaja see ära teha. Ei saa mediteerida või käia teraapias, et hirmust üle saada. Sellest ei saa edasi ega üle enne, kui sa ei lähe sellest läbi. Kui sa selle sammu astud, siis ei tundu see enam nii hirmus.

Hirm teadmatuse ees on see, mis meid kõige rohkem hävitab. Sa ei tea kunagi järgmist hetke ega päeva. Peaksime leppima ja aktsepteerima seda, et kõik on muutuses ja sa ei tea kunagi, mida järgmine hetk toob.

Hirmul on alati juurpõhjus. See on saanud alguse lapsepõlvest läbi erinevate olukordade ja programmeeringu. Kasvades saab sellest osa meie iseloomust, mustritest ja harjumustest.

Leia näiteid enda ümber, kes juba teevad seda, mida sa tahaksid teha. Meil on kuuluvusvajadus ning sageli kardame midagi teisiti teha, sest siis meid hüljatakse ja nö visatakse hõimust välja.

Mis on Sinu hirmu juurpõhjus? Mida see täna Sinult röövib?

Hirmudega me kujutleme ette tulevikku, kuid seda tegelikult ei eksisteeri ja me kujutame seda endale lihtsalt ette. Hirmud võivad hakata ka meie tervisele – ärevused, foobiad, füüsilised vaevused. Kuna kõik hirmud on õpitud, siis on sul võimalus see vastupidiseks keerata ja ära unustada. Vajalik on valmidus sellega tööd teha.

Hirmu ületamise võti on armastus ja eelkõige iseenda armastamine. Õpi end armastama tingimusteta ning aktsepteeri ennast ja oma hirmusid nii nagu need on. See annab võimaluse näha hirmust kaugemale. 

Kas ma kunagi kahetseksin seda, et ma mingit asja täna ei teeks? Kui vastus on jah, siis annab see jõudu astuda hirmule vastu ja oma soovid täide viia. Ära lase hirmudel, mida tegelikult üldse ei eksisteeri, takistada oma elu. 

Meil on igapäevaselt mingid eesmärgid, kuid see tähendab, et on ka igapäevaselt mingid hirmud, mis meid takistavad. Meid takistab ka näiteks motivatsioon, sest me ootame motivatsiooni tulemist ja lükkame asju edasi. Tegelikult on tegutsemise loogika selline, et kõigepealt tegutsen, siis tuleb ka motivatsioon ning see motivatsioon annab meile juurde uut indu: tegutsemine → motivatsioon → veel rohkem motivatsiooni 🙂 

Ära ole autopiloodil ja ära ela kellegi teise elu – loo enda seiklused ja ela seda elu, mida Sina tahad. Vajadusel küsi abi – mis on see, mis Sind toetab edasi liikumisel? Otsi endale kogukond, vastutuspartner, coach või treener.

Mis on sinu MIKS, et oma hirmu muuta? Miks on selle hirmuga oluline tegeleda, mida see tagasi hoiab? Iga uus samm on alati hirmus, sest see on tundmatus või seos mingi varasema kogemusega. Meid ei ole õpetatud tegelema tundmatusega. 

Kui meil on hirm, siis meil on sees programm, et me leiame alati lahenduse. Kui meid on pandud ebamugavasse situatsiooni, kust on vaja välja tulla, siis me hakkame leidma lahendusi. Võid enda jaoks mängida läbi ka kõige hullemad versioonid ning leida sinna juurde kohe ka lahendused. See tõstab enesekindlust ning vähendab hirmu teadmatuse ees.

Artikkel on kirjutatud Katre Kulbok, 28.06.2022 veebiloengu “Hirmude ja takistuste ületamine” põhjal.

Juuni oli kogukonnas ENESEARMASTUSE kuu. Meile tuli külla enesearmastuse, edu ja elu coach Katre Kulbok. Katre õpetas meile enesearmastuse kasvatamist ja hoidmist. Lisaks tegime koos Katrega praktilise hingamise töötoa. Kõiki veebiloenguid ja töötuba saab järele vaadata “Õnnelik naine, õnnelik ema” virtuaalses kogukonnas.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond

“Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ Lagle Reinup

Lagle Reinup
Lagle Reinup

Kõige esmasem on lapsevanemana aru saada, et Sa oled hea lapsevanem 🙂

Inimesed kasvavad selliseks, milliseks korduv käitumine neid kujundab.

Sündides on lapse ajus peaaegu sama palju närvirakke ehk neuroneid nagu täiskasvanud inimesel. Aju potentsiaal ei tule närvirakkude arvust, vaid nende omavahelisest koostööst ehk ühenduste hulgast. Mida enam tegevusi, sõnu või olukordi korrata, seda enam need ühendused tugevnevad. Aju areng ja täiustumine kestab terve elu läbi õppimise ja stimulatsiooni. 

Lastel on vaja korduvaid õppimisvõimalusi, et teha vigu ja sobimatult käituda ning seeläbi tagajärgedest õppida. Pidev keelamine ei anna lapsele võimalust näha loomulikke tagajärgi. Nii nagu peavad lapsel olema piirid, peab olema tal ka võimalus katsetada ja eksida. Las lapsed möllavad poris, kui see neile huvi ja rõõmu pakub. Kergem on lasta lapsel see järgi proovida Sinu seatud plaani ja piiride järgi kui saada nö ootamatu üllatuse osaliseks. Mänguline kaasamine korrigeerib 80% mittesoovitavast käitumisest, kui seda järjepidevalt teha. Läbi mängu on kontakt lapsega parem, ajukeemia rohkem tasakaalus ja uute oskuste omandamine kergem.

Enesekontroll on nagu muskel, mis kasutamisel muutub tugevamaks, mittekasutamisel muutub väiksemaks.

Eesajukoor areneb kuni 25. eluaastani ning enesekontrolli jaoks on see aju tähtsaim osa. Kõige raskem on seda aju osa juhtida ärevuse korral, kuna eesajukoor väsib väga kiirelt. Lisaks mõjutavad seda tugevalt stress ja kõrge ärevus. Samuti kahjustavad eesajukoore arengut ning toimimist alkohol ja muud mõjuained. Eesajukoor ei pruugi välja areneda, kui väga varajases eas on toimunud trauma või ei ole vanemaga/hooldajaga tekkinud kiindumussuhet.

Suhte kvaliteedi eest vastutab alati täiskasvanu

Lastel puudub piisav kogemus ja teadmised, mistõttu on suhtes vastutav alati täiskasvanu. On võimatu eeldada, et laps suudaks alati käituda nii nagu lapsevanem temalt ootab. Lapsed õpivad läbi imiteerimise ja jagades oma emotsionaalset kogemust, see on hiljem aluseks ka empaatiavõime kujunemisel. Vanema või hooldajaga on laps üks ühele nii emotsioonides kui käitumises valdavalt esimese eluaasta jooksul, sealt edasi lisanduvad teiste imiteerimised. Koolieas läheb tähtsus üle emalt sõpradele.

Autoritaarse kasvatuse puhul jääb laps alati ka alluvaks, sest ei kehtesta ennast.

Soovides, et laps meid alati kuulaks, oleks kuulekas ning täidaks alati täpselt ette antud korraldusi, ei teki lapsel harjumust ise otsustada ega saada iseseisvaks. Anna lapsele võimalusi ise edu saavutada. Vanema roll on toetamine ja suunamine, see annab alati suurema autoriteedi. Lapsed, kes tunnevad, et vanemad mõistavad või üritavad neid mõista, teevad rohkem koostööd. Kui Sa ei saa lapselt seda, mida ma tahad, pead vaatama, miks Sa selle andmise lapsele raskeks teed. Miks lapsel ei ole võimalik Sind kuulata?

Kui laps pöördub Sinu poole ebaviisakal tooni, siis saad soojalt vastates õpetada last kasutama “häid sõnu”. Näiteks, kui laps midagi nõuab, siis vastad rahumeelselt ”Kas Sa käsid või palud?” Nii reageerid lapse emotsiooni aktsepteerides, kuid näitad, et soojalt ja rahumeelselt käitudes on temal endal kergem ja parem.

Ärevus on vajalik ellujäämiseks 

Kui meil ei tekiks ärevust, siis ei tajuks me ka ohtu enda elule ja tervisele. Tänapäeval on aga ärevust palju ka olukordades, kus vaja ei ole ja need muutuvad meile häirivaks.

Tungiv sundolek lapsevanema või hooldajana, et ma pean olema hea lapsevanem, minu laps peab olema sõnakuulelik ja viisakas, on enese eksitamine. See pidev iseendalt nõudmise tõttu pinges olek takistab lapse arengut. Lapsed on rohkem vihased ja ärevad, kui nad pidevalt ebaõnnestuvad ja saavad vanemate pahameelt.

Füsioloogilised vajadused ehk eeldused heaks enesetundeks. Lagle Reinup

Emotsionaalsete kogemuste jagamine on alus empaatia kujunemisel.

Ka iseenda tunnete väljendamisel on vajalik olla lapse ees aus. Kuid kindlasti peab jälgima, et väljendamisel on eristatud isiksus ja käitumine. Samuti tuleb emotsioonide väljendamisel märgata, et ei lõhuks kõrvalolevate laste turvatunnet.

Aita lapsel edu saavutada.

Märka, tunnusta ja täna last märkuste ja märkamiste eest. Ole alati tänulik ja kiida last. Ka siis, kui ta on teiste või enda käitumises midagi märganud. Olgu see kasvõi sinu eksimus lapsevanemana. Tihti tekib koheselt „kana õpetab muna” reaktsioon, mis aga peegeldab lapsele valeinfot. 

Tänades märgatud vea eest ja vabandades, saab ka lapse aju sama harjumuse.

Lapsel on vajalik õppida nägema enda tehtud vigade loomulikke tagajärgi. Karistamine tekitab süütunnet, et olen ebaõnnestunud. See mõjutab lapse käitumist ja enesehinnangut. Vältima peab emotsiooni järgi käitumist. Emotsioon on tunne, mitte olukord või situatsioon.

Artikkel on kirjutatud Lagle Reinupi veebiloengu “Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ põhjal.

***Tegelikkuses ei ole laste kasvatamist, vaid on hoopis kooskasvamine, sest me õpime iga päev***

Veebiloeng „Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida” toimub juba 7. aprillil.

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

“Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ veebiloeng on järelvaadatav kuni 31. maini 2022.

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

Lapse emotsionaalset arengut toetavate e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI

Minu laps istub pidevalt ekraani taga!

Teadlikult digimaailmas
Teadlikult digimaailmas

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 22.01.2021.

 

Lapsed ekraanide taga

Minu kui lapsevanema jaoks on üsna šokeeriv teadmine, et iga viies alla 3-aastane mudilane Eestis kasutab iga päev nutitelefoni! Kas oled kunagi mõelnud, kui palju Sina kasutad päevas laste ees erinevaid ekraane? Võime ju jaanalinnu kombel peitu pugeda ja reaalsest vastusest kõrvale hiilida, ent vanematena teame, kuidas lapse klotsimängu jälgitakse tihtipeale nutitelefonis aega veetes, kuidas päeva alguses haaratakse esimesena puldi järgi või kuidas krabisevate paberlehtede asemel libistatakse sõrmega üle tahvelarvuti ekraani. Harvad pole ka juhused, kui söögilauda võetakse kaasa ka pakilised tööasjad.

Juba aastase lapse pilku köidavad ilusates värvides helendavad ekraanid. Igal võimalikul hetkel näpatakse laokile jäänud telefon või televiisoripult ning proovitakse erinevaid nuppe vajutades matkida helistamist või teleripildi vahetamist. Lapsed on supermatkijad, ent siin peitub ohukoht. Jäljendamine ei ole veel õppimine! 

Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane tegelikult üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise. Väikelaste matkimist on küll imearmas vaadata, ent suuremaks saades soovivad nad juba multikaid vaadata, klaviatuuri klõbistada, nutitelefoniga mängida, mängukonsoolidega aega veeta ning õige pea ongi kogu laste vaba aeg täidetud ekraanidega.

Oluline on lapsevanemana jälgida, kuidas ja kui palju me nutiseadmeid kodus kasutame!

„Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise!“

Lastevanemate hirmud – kas nutiseadmed on lastele kasulikud või kahjulikud?

Aastaid väikelaste digikäitumist jälginud Elyna Heinmäe (endine Nevski) on öelnud: “Ma võin leida kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on hea, ja kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on halb. Seade iseenesest ei ole hea ega halb.“ 

Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel. Kodu meediarikkus ei ole hea põhjendus, miks laps nii palju ekraanide taga aega veedab. Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine. Just nii nagu jälgime oma toitumist ja liikumist, tuleks jälgida ka ekraanide kasutamist, sest see on suur osa meie ja meie laste elust.

„Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel! Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine.“

Kuidas juhendada last, kui oled lubanud tal kasutada ekraane?

Heinmäe rõhutab: „Sa ei pea ennast tundma halva lapsevanemana, kui otsustad talle anda nutivahendid. Ja ei pea ennast tundma süüdi, kui otsustad, et ei anna lapsele nutivahendit. Samuti ei pea kartma, et laps jääb siis millestki ilma või jääb teistest maha. Aga kui lubad, siis kindlasti ole tähelepanelik, missugust eeskuju sa ise annad ja missugust eeskuju annavad pereliikmed. Kas ja kuidas last juhendatakse nii kodus kui ka lasteaias-koolis.“

Nii nagu saab asendada karamellikommi tervislikuma maiusega, on olemas ka head nipid ja trikid, mis aitavad nutiekraani kasutamist kavalat suunata. 

Laias laastus võib välja tuua 6 strateegiat, kuidas juhendada last, kui oled lapsel lubanud kasutada ekraane. Sageli kasutatakse neid ka kombineeritult.

  •   Aktiivne juhendamine. Lapsega suhtlemine ekraani kasutamise ajal. Vahet pole, kelle käes on seade, me jagame ühist meediakogemust.
  •   Keelav juhendamine. Piirad seadme kasutamise aega ja sisu. Näiteks mingid videod on keelatud.
  •   Kooskasutamine. Oled lapsega koos, aga ei jaga temaga kogemust. Ta vaatab telekat või istub auto tagaistmel ja ei sega. Lihtsalt aeg-ajalt jälgid last, aga ei sekku tema tegemistesse.
  •   Seirav juhendamine (supervisioon). Teed ise süüa ja aeg-ajalt kiikad, mis ta teeb seal.
  •   Monitooriv juhendamine. Pärast vaatad, mida ta on seal teinud.
  •   Tehniline juhendamine. Kasutad parooli, näpukoodi, äppe.

Millega asendada ekraan väikelastega peredes? 

Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame ära teha eeltöö ning mõtelda lastele ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused. 

Mina olen arvamusel, et lapsevanemaks olemine ei ole kulgemine –­ laste söötmine, riietamine ja ohtude eest hoidmine – vaid ka pidev enese arendamine, ületamine ning üllatamine oma loominguliste oskustega. 

Selleks, et minu väikeste lastega peres oleks vajadus ekraani järgi minimaalne, olen teinud lastele meisterdamise ja joonistamise karbid, välja otsinud lihtsamad väikelaste pusled, kaardi- ja lauamängud nagu näiteks memoriin, must notsu ja reis ümber maailma. Autos loendame numbreid, laulame, räägime väljamõeldud muinasjutte jpm. Poes aga piiksutame üheskoos oste. 

Aeg on mulle imehästi näidanud, et nii, kui tekib igavus, haaratakse puldi järgi, vaadatakse kurbade silmadega otsa ja küsitakse luba multikateks. Päevadel, mil olla vanemana tõeliselt kohal, ei tule multikad lastele mõttessegi!

„Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame teha ära eeltöö ning mõelda lastele kõige enam ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused.“

 

Mida teha, kui Sinu varateismeline tahab nutiseadet, sest sõpradel ju on?

Kui otsustad, et annad oma lapsele nutiseadme, siis ära jäta teda sellega üksi. Jälgi lapse reaktsioone­ – kas ta läheb sellest käima, kas teda on raske sealt pärast välja saada. Nii saad infot selle kohta, kuidas ekraanid lapsele mõjuvad. Tuleks jälgida, et laps ei oleks ekraani ees terve päeva, vaid tuleb teha kokkuleppeid, neid harjutada ja meelde tuletada.

Meediapaast

Kui meediakasutus läheb ikkagi üle piiri, siis tuleks teha meediapaast, et saada oma laps nii-öelda tagasi. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege rahumeelselt. 

Kui kokkulepet teha 7-aastasega, kellel on seni olnud vaba ekraaniaeg, siis tuleb sellest kindlasti sõda. Ta ei taha oma vabadust ära anda. Sellisel juhul leidke koos lapsega lahendus, tehke mõlemale poolele sobiv kokkulepe. Et selliseid sõjaolukordi ära hoida, tuleks lastega hakata tegema ekraaniaja kasutamiseks kokkuleppeid juba võimalikult vara, ka juba alla kolme aastaste lastega.

„Kui meediakasutus läheb üle piiri, tuleks teha meediapaast. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege lapsele rahumeelselt.“

 

Mõttekoht!

Lapsed näevad silmadega ja kuulevad kõrvadega, olles meie väikesed peegelpildid. 

Kui miski meile ei meeldi, tuleks eeskätt otsa vaadata endale. 

Kas ma saan midagi enda juures muuta, et mul oleks lapsega rahumeelsem suhe? 

Kui laps sööb palju magusat, siis jäta need kommikotid ostmata. Kui laps veedab palju aega nutimaailmas, siis jäta oma kohustused tööpostile ning naase koju eeskätt mõttega, kuidas saaksin järele jäänud tunnid lapsega koos kvaliteetselt aega veeta. 

Kui me ei suuda enda halbadest harjumustest ise lahti öelda, siis ei järgi meie seatud reegleid ja piirangud ka meie lapsed!

 

 

Kui soovid rohkem teada saada, kuidas saaksime vanematena asju paremini teha, et kodune õhkkond oleks ilma pidevate nutisõdadeta – rahulikum ja stressivabam – siis osale kindlasti Elyna Heinmäe „Teadlikult digimaailmas“  järelvaadatavatel veebikursustel! 

Blogilugu on koostatud 2019. aastal salvestatud podcasti põhjal koos Elyna Heinmäega (end. Nevski). Podcasti leiad siit. 

6 viisi, kuidas toetada oma lapse suhtumist söömisesse ja toitu

4 minuti lugemine. Loo autorid on Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema, ja toitumisnõustaja ning kahe väikelapse ema Liina Davõdova.

“Appi, minu laps ei söö mitte midagi!”

“Oh, küll te olete õnnelikud vanemad, et teie laps on hea isuga.”

Tuleb tuttav ette? Tihti kuuleme vanemaid kurtmas, et nende laps pole nõus hoolimata vanema ponnistustest midagi sööma. Lõikasid tund aega erikujulisi kurgitükke välja või lennutasid lusika peal toitu, et söögikord lapsele põnevaks teha, aga tema pole nõus isegi proovima?

Ei, see lugu pole sellest, kuidas on õige last lusika või kahvliga toita. Üldiselt kirjutatakse ikka artikleid sellest, miks lapsed süüa ei soovi. Toome Sinuni mõned nipid, kuidas lapsevanem või muu hooldaja saab last toetada, et söömisest saaks tore koosveedetud aeg ning see ei tekitaks stressi ei lapsele ega vanematele. Räägime siinkohal pigem beebidest ja väikelastest ja mudilastest, kuid nipid sobivad ka suurematele.

Kuidas laps sööma saada?

Siin on sulle 6 mõtet, mis võivad toetada Sinu last söömisel.

  1. Ära muuda söömist lapsele stressirohkeks situatsiooniks. Näiteks üks stressiallikas mõlemale poolele on kindlasti see, kui tekitada söömise ja mingi asja saamise himu. See võib olla aga väga libe tee.  Laused, nagu “Sa pead sööma, muidu ei saa pärast magustoitu/multikat/õue/hästi magada”, “Pead sööma muidu vanaema on kurb, ta nii pingutas, sulle peab maitsema,” ei aita kuidagi lapse isule kaasa, vaid pigem tekitab segadust ja annab valesid signaale, mille pärast üldse sööma peaks. Lapsed on üldiselt väga head intuitiivsed sööjad ja oskavad oma isusid ise hinnata.

See ei tekita lapsel mingit isu toidu järgi, vaid tema peas keerleb ainult mõte sellest ahvatlevat magustoidust, mida Sa talle lubasid. Tunnistan, et endalgi teeb meele kurjaks, kui olen tunde köögis rassinud ja siis lapsed maitsevad lusikatäie ja ei söö midagi ning nõuavad magustoitu vms. Kuid siinkohal tuleb iseendal areneda ja sellest lahti lasta.

Toidu sööma sundimine võib tekitada tulevikus ka selle, et lapse sõber sööb rämpstoitu iga päev. Sinu laps ise seda ei tahaks, aga ta ju ei taha ka sõpra kaotada, seega läheb vooluga kaasa. Kumb on parem variant? Kas see, et ta praegu jätab vanaema tehtud osa toitu taldrikule või suudab ise ka tulevikus oma isusid reguleerida ja otsustab ise, mida ja millal ta sööb.

“Kui Sa sööma tuled, siis saad pulgakommi, mille aga võid avada kodus” on üks “vahva” lugu.  🙂  Räägime siinkohal 2-aastasest lapsest, kes ei taju aja mõistet ning kuuleb Sinu lausest ainult “saan pulgakommi”.

Raamat “Minu mõistus on otsas” räägib selgelt lahti, et kaheaastane laps ei suuda enda jaoks tulevikku ette kujutada. Kohe ja “10 minuti pärast” on igavik. Ta pole omandanud veel ajamarkereid, mis lubaksid tal mõista suhtelist kestust. Seda teades on meil parem mõista lapse näilist kannatamatust. Ja pole mõtet ahvatleda teda millegagi, mida ta kohe ei saa.

P.S. Kui oleks minu teha, siis sellise menüü, nagu meie lasteaedades on olnud aastakümneid, kaotaks ma kohe ära. Juba seal harjutatakse kahjuks lapsi sellega, et supile järgneb magustoit või et rafineeritud suhkur on okei. See on meie kehale väga koormav  – süüa rasvast ja magusat ühel toidukorral. Rafineeritud suhkrust magustoit lihtsalt selleks, et kaloraaž saaks täis on ajast ja arust. Loodan, et üha enam lasteaedu saab kaasata tänapäeval hariduse saanud toitumisnõustajad.

         2.  Arvesta alati lapse eelistustega, ära pressi talle enda omasid peale.

Kõigile ei saagi kõik toidud maitseda, meile endile ka ju alati kõik ei meeldi. Kui laps ikka ja jälle proovib paprikat ning see talle tõesti ei meeldi, siis Sinu tööks on aeg-ajalt seda talle uuesti pakkuda, kuid palun austa last ja ära tee nii, et serveerid õhtusöögiks nt täidetud paprikat ja ei midagi muud.  🙂

Lisaks ei tohiks lastele peale suruda enda arvamust. Kui Sulle endale kala ei maitse, siis see ei tähenda, et peaksid söögilauas kala nähes nina kirtsutama. Lapsele ei tasu ka pidevalt kinnistada lauseid “sa ju seda ei söö, see sulle ei maitse.”

Aga mida teevad need vanemad, kes ütlevad, et laps sööb ainult makarone ja viinereid? Selles osas on see juba ohumärk, kui laps ainult neid toite sööb. See näitabki, et ta on neid toite juba liiga palju  saanud. Minevikku tagasi ei saa keerata, aga mida siis teha.

Kuna lapse jaoks on oluline ikkagi ise otsustada, siis selgita talle, et ainult ühte toitu süües ei saa meie keha vajalikke aineid kätte (meie peres selgitame nii juba päris väikestele ja kordame seda kui mantrat ja mõjub), siis on vaja süüa erinevaid toite. Anna talle aga valikusse nt kaks toitu, mida saad teha, ning lase temal otsustada. On see siis näiteks frikadellisupp või kartulipuder.

Ja meie (Mariliisi) pere kogemus ütleb, et kui neid viinereid koju ise ei osta, siis ei tunta nendest ka puudust.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas me pidime alati taldriku tühjaks sööma ja kui seda ei teinud, siis “kaagutati” (sorry, kole sõna, aga nii oli) seni, kuni sa lihtsalt sõid ära, aga ega see ei tähendanud, et toidu vastu austus oleks tekkinud. Nagu mu õel avastati mitukümmend aastat hiljem, et tal on tegelikult talumatus teatud toitude vastu. Lapsepõlves tundus ehk mullegi, et ah, mis ta vingub, et kõht valutab.

Olen kuulnud hirmulugusid, kuidas lasteaias sunniti sööma pekitükkidega suppi nii, et lapsed pärast oksendasid. Selline sundimine tekitab palju suurema tõenäosusega hilisemas elus toitumishäireid. Seega tuleb tunnetada piiri ja pigem läheneda armastuse ja teadlikkusega.

         3. Arvesta asjaoluga, et Sinu lapsel ja Sinul ei ole kõht tühi alati samal ajal. 

Jah, rutiin on oluline toitumise juures ning meie keha armastab seda. Lasteaedades ja koolides käies tekib see hõlpsasti ning kui vanemad ka kodus sellest kinni peavad, siis lapsed ongi harjunud iga päev teatud kellaaegadel süüa saama ning tihti annab kõht sellest märku, et aeg on süüa.

Küll aga suvel vanaema juures või ringi reisides on keeruline õiget rutiini tekitada ja täiskasvanutena kipume aeg-ajalt unustama, et meie lapsed on meist erinevad ning ka see läheb meelest, et tegelikult alles tunnike tagasi pistis ta miskit põske .

Hoia käepärast tervislik snäkk

Räägime Sulle siinkohal ühe armsa sõbra loo (ma loodan, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan). Laps läks vanaema juurde ning last üle andes ütles isa, et lapsel on kõht tühi, palun anna talle süüa. Kokkulepped tehtud läks isa ära ja otsustati koos sööma hakata. Küpsist. No mis seal ikka, lapsel rõõmus meel ja kõht ka enam ei korise. Tunni aja pärast aga istuti juba sünnipäeva pidulauas ja oligi aeg kõigil sööma hakata. Lapsel aga kõht tühi polnud, sest küpsis kõhus andis veel tunda ja pooleli oli ka lõbus mäng mängunurgas.  Aga kuna kõik hakkasid sööma, siis vanaema oli väga kindel, et laps peab sööma tulema, sest kõik ju söövad. Võid ette kujutada, mis riid sellest tuli.

Lühidalt kokkuvõttes mõned mõtted siinkohal.

  • Lapse kõht ei pruugi olla tühi, siis kui sina tahad, et ta sööks.
  • Veresuhkru langus tekitab agressiivsust või kontrollimatut nuttu. Kui Sa tead, et varsti on ühine söögiaeg, siis ära anna lapsele kiiresti veresuhkrut tõstvaid (ja kiiresti väsimust tekitavaid) ja rafineeritud suhkruga magusaid asju. See rikub isu ja on lapse tervisele kahjulik ning tekitab asjatuid nutuhooge. Harjuta vahepaladeks puuvili või mõni tervislik snäkk.
  • Kui on väga oluline, et väikelaps söögilauda ikkagi istuks, siis “hoiata” last, et kohe hakkame sööma, aga arvesta, et väikelaps ei taju aega nii nagu meie, täiskasvanud. Hea nipp on, et nt teeme kaks mängu ära ja siis lähme sööma.

        4. Täiesti uut toitu pakkudes lisa sinna ka midagi tuttavat ja meeldivat.

On täiskasvanuid, kes naudivad eksootilistel reisidel kohalikku toidukultuuri ja avastavad uusi maitsed, kuid on neid, kes ka kõige eksootilisemas kohas valivad ikka tuttava liha ja friikartulid. Ja see ongi iga inimese vaba valik.

Samamoodi on lapsega. Kui tal  on kõht väga tühi, aga ta on tundlikum uute toitude suhtes, siis tekitab uus olukord temas lihtsalt segadust ja ta ei pruugi midagi süüa. Alustades n-ö turvalisest valikust, on ta valmis ka võõrast toitu avastama.

Lisaks saad Sa ise last ette valmistada uue toidu suhtes, näiteks rääkides enne sellest, et mida sa teed ja mida ta sööma hakkab.

        5. Kaasa last juba kokkamisel.

Kui laps juba istub, on ta valmis sind aitama. Vali lapsele sobiv tegevus ja unusta mure hilisema koristamise osas.

Näiteks laps, kes veel ei kõnni ja istub söögitoolis – palu tal sulle pärast sööki taldrik ja tass ulatada ja näita talle, et need vajavad puhastamist ning viid need kraanikaussi (nõudepesumasinasse).

Kutsu laps kööki appi

Mida suuremaks ja osavamaks kasvab laps, seda tähtsamaid ülesandeid saad talle usaldada. Juba väga väike laps on võimeline lauda katma ja viima oma mustad nõud ise ära.

Osta lapsele väike kann, kust saab ta ise vett endale tassi valada, ning anna lapsele oma puhastuslapp, millega saab ta maha läinud vee ise ära pühkida. Me lihtsalt peame lapsi usaldama ja lubama neil meid aidata, mitte ette-taha kõik ära tegema ja hiljem imestama, et meie laps ei viitsi meid aidata kodustes toimetustes.

Kuidas last kaasata igapäevatoimetustesse, sellest räägib pikemalt blogilugu “6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

Kui laps ei kannata oodata, kuni toit valmib, siis väike kurgiviil, tegutsemine või Sinu tähelepanu õpetavad talle kannatlikkust.

        6. Söö ise ka koos lapsega. 

Kord päevas võiks pere kokku tulla ja kõik koos süüa. Laps näeb, et söömine on tore sotsiaalne tegevus, kus saab jutustada ja naerda. Võtke söömiseks aega, ära tegele lapse söötmisega, ole abiks kui vaja, kuid keskendu enda toidule. Laps õpib väga kiiresti ümbritsevat matkima.

Sööge koos lastega

Mina oma lapsepõlvest ei mäleta ilusaid koosviibimisi toidulauas, seetõttu oskan ma neid täna oma perega väga hinnata. Tehke näiteks ka oma pere söögilaua reeglid, mis kehtivad kõigile, ka vanematele!

Meie perel on ka oma söömise reeglid:

  • me ei kasuta nutitelefone,
  • me ei vaata telekat (see on kinni),
  • me ei räägi tööjuttu (see kehtib meile mehega :D).

Mõtle, millised on Sinu pere reeglid ja miks mitte need ka kuhugi nähtavale kohale riputada, nii kinnistub paremini ja ei kipu meelest minema.

Toit on väga oluline ja suur osa meie elust, suhtu sellesse austuse ja teadlikkusega.

Loo autorid toitumisnõustaja ja kahe väikelapse ema Liina Davõdova ning Mariliis Lukk, kes on e-raamatu “Õnnelike perede 14 saladust” autor ning kahe väikelapse ema.

Kui soovid juba väiksest peast lapse toitumisharjumusi toetada, siis 15. septembril kell 15-16.30 on tulemas Pesapuu Perekeskuses näputoitumise loeng ning 29. septembril ka veebiloeng kell 13.00-14.30.

Allikad:

Isabelle Filliozat “Minu mõistus on otsas”

 “6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

E-raamat “Õnneliku pere 14 saladust” (Autor Mariliis Lukk), kus räägime ka emotsionaalsest söömisest.

Pildid: Pexels

Lapse sünnipäev kodus – hullus või mugavus?

4 minuti lugemine. Autor Kristel Klesmann on kolme lapse ema.

Ma olen ikka tahtnud, et laste sünnipäevad oleksid neile erilised. Kindlasti peab olema peomeeleolu, mõni kingitus ja väike pidu sõprade-sugulastega. Kuna ma ise ei ole hea pidude korraldaja, siis on sünnipäevade puhul on ikka olnud väike mure, et äkki lastel on igav, ei ole piisavalt pidulik ega meeleolukas. Eriti veel siis, kui kodus pidada – kodu on ju nii tavaline.

Sünnipäevi on meil eriti palju lapse esimesel eluaastal, sest meie peres on kombeks tähistada minisünnipäevi ehk siis iga kuu teeme pidulikuma istumise. See tähendab ka seda, et kui jõuab kätte esimene sünnipäev, tundub, et nüüd lõppeb üks suur sünnipäevade maraton ja seda on vaja eriti suurelt tähistada. Kodu on meil väike ja hoovi ka kasutada ei saa, nii et algul oli hirm, et see lapse tähtis päev on pigem hall ja igav. Kuid ikkagi olen võtnud riski ja kodus pidutsenud, sest kodus on mugav ja kõik käe-jala juures.

Tere tulemast!

 

Miks ma pean väikelapse sünnipäeva kodus?

Põhjus on lihtne: peretuttavate lapsed on enam-vähem sama vanad ja aasta-kahestega ei tundu mängutuba mugav. Kuna seal tuleb pidevalt lapsel sabas joosta ja turvata, siis on tõesti mugavam kodus. Ma saan ju külma kohvi kodus ka juua, ei pea selleks välja minema.

Teiseks tahan ma külalistega juttu ajada. Väikeste laste kõrvalt on keeruline leida aega, et niisama jutustada ja muljetada. Siis ongi hea panna lapsed põrandale, kus neil on piisavalt huvitav, aga ohutu, ja kus nad ei saa liiga kaugele joosta ning ise pidulikku meeleolu nautida.

Mulle meeldib, et kodusünnipäev kestab terve päeva. See võib tunduda veidi hullumeelsena, justkui oleks terve päev möllu sees, aga tegelikult ei ole. Me lepime külalistega kokku, millal keegi plaanib tulla ning kellelgi ei ole ajalist survet täpselt kohal olla ega täpselt lahkuda. See on eriti oluline, kui on külalisi kaugemalt. Kuna mul endal kipub sageli viimasel hektel midagi juhtuma, ükskord otsisin päris kaua autovõtmeid, siis ei taha oma külalistele ajalist survet panna. Kui külalised on hajutatud, ei ole lastel ka ülemäärast stressi, sest korraga on külas 1-2 last.

Mulle meeldib see, et kodusünnipäeval saavad väiksed lapsed päeva ajal puhata. Kui ka külalised juhtuvad varem tulema, mida kaugemalt nurga tulijatega ikka juhtub, saab laps ennast ikkagi välja magada ja on peo ajal heas tujus. Meil on peotuba ja vaikne tuba ning ka teised väiksed võivad vahepeal puhata.

Error: Contact form not found.

Kodusünnipäevade pluss on ka see, lapsed harjuvad  kodus võõrustama. Nad näitavad hea meelega oma kodu, annavad külalistele vajalikke asju ja jagavad mänguasju. Ja tõesti, nad väga-väga ootavad külalisi. Esimesi külalisi oodatakse alati pikisilmi akna peal. Võimalusel oleme ka külalisi ära saatnud, ikka akna peal lehvitades või nendega bussi peale jalutades.

Elutuba kui peosaal

Minu üks hirme oli see, et kas suudan luua tuppa peomeeleolu. Oma lapsepõlvest mäletan, et oli pikk laud, mis oli toidust lookas. Pikk laud oli minu jaoks nii pidulik, et midagi rohkmat ei osanud tahta. Mina oma väiksesse elamisse sellist lauda aga ei mahuta. Kuid kujundus osutus lihtsamaks, kui ma arvasin: kui juba tuba oli koristatud, hakkas meeleolu tekkima. Lapsed pakkusid välja, et nad joonistavad ise osa kaunistusi, leidsin Kärri ja Surri lehelt peolipud  (nad teevad neid kangajääkidest), panime mõned paberist vanikud ja lilled – oligi kõik. “Oo,” ütlesid vanemad lapsed, kui koju jõudsid. Juba see, et tuba oli teistmoodi, oli nende jaoks äge!

Kõige rohkem olengi peljanud, et lastel hakkab igav. Aastaste puhul seda väga karta ei ole, tänapäeval on kodudes nende jaoks piisavalt mänguasju. Kuid 2-aastase sünnipäevapeo eel hakkasin küll muretsema. Valisin mõned asjad, mis võiks huvi pakkuda:

  • õhupallid,
  • mullitaja,
  • suur karvane koer (külaliste absoluutne lemmik),
  • mänguasjakast, kuhu lapsed ise valisid asju (mõni nukk, autod, klotsid),
  • voodis hüppamine (see kehtib ainult sünnipäeval),
  • muusikaga mänguasjad.

Viimasel ajal on hakanud ka teemapidude mõte meeldima. Ma ise tunnen ennast küll siis nagu tola, kuid lastele väga meeldib kostüümides olla ja mulle tundub, et neile meeldib ka see, kui ema-isa on oma tavapärasest rollist väljas. Päris väikestele see ei sobi, aga minu 3-aastane on erinevate teemadega ilusti kaasa tulnud. Ta ei viitsi küll kaua rollis olla, aga juba see ettevalmistus on  põnev. Meil näiteks oli viimane pidu haldajteemaline ja kõik külalised said kingituseks iseteehtud võlukepikese.

Lapse sünnipäevalaud

Sünnipäevalaud on olnud paras peavalu, sest ma ei oska peolauda teha. Niisis on meil olnud väga lihtne laud: kodune salat, puuviljad-juurviljad ja värskelt pressitud mahl. Magusast on laual tort (see on küll ilus) või jäätis. Kodus olen lahendanud nii, et laste söögid on lastele käeulatuses ja täiskasvanud võtavad köögist (mul on tõesti väike elamine). Nii on toas rohkem mänguruumi. Nagu öeldud,  ei oska ma ise ilusat peolauda teha ja kadestan neid, kes teevad nagu muuseas kauneid kooke või puuviljakompositsioone. Näiteks on siin Lipsukese lapse sünnipäevalaud, see on nii ilus, et raatsikski süüa.

Need peaks olema lepatriinu võileivad 😀

Sünnipäevalaua poole pealt on mulle kõige tüütum nõudepesu, sest ma kasutan tavalisi nõusid. Kuid sellegi oleme perekeskis ära lahendanud. Pärast pidu täiskasvanud pesevad ja lapsed kuivatavad ning kõik saavad peomuljeid jagada.

Kui koos perega tegutseda, siis on ka kodused sünnipäevad väga meeleolukad ja meeldejäävad. Minu lapsed on varsti väikelapse east väljas, kuid ma loodan, et sõpruskonnas ikka ka veel kodus sünnipäevi korraldatakse. Sest lastele on ka see elamus – minna sõbra koju sünnipäevale.

Kas eelistate väikelapse sünnipäeva pidada kodus või mängutoas?

Võtame aasta kokku

5 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine.

Aasta lõpp on kokkuvõtte tegemise aeg – vaadatakse möödunule aastale “otsa” ja tehakse uue aasta plaane. 

Nagu ühes finantsteemalises FB foorumis kirjutati, et inimesed jagaksid, kus nad olid 10 aastat tagasi. Emaks olemisele mõeldes ma nii pikka ajajärku isiklikult ei võtaks (sest 10 aastat tagasi ma ei mõelnudki laste saamise peale :P), kuid võtsin küll korraks aja maha ning mõtlesin, milline olin ma enne laste saamist. 

Võta see hetk, peatu, mõtle ja jaga ka teiste lapsevanematega. 

Milline olid Sa enne laste sündi?

Mida lapsed, lapsevanemaks olemine on Sulle õpetanud?

Milline lapsevanem tahaksid Sina olla aasta, viie või kümne pärast?

 

5 aastat tagasi jäin ma lapseootele ja augustis 2016 sündis meie esimene laps, tütar. 

Enne laste saamist teadsin ma lastekasvatusest kõike.

Vaatasin kõrvalt, kuidas kaubanduskeskustes olid lapsed pikali maas ja karjusid ning nende vanemad piinlikkusest või vihast maa alla vajumas. Mõtlesin: minu lapsed küll kunagi nii ei tee. Nii kasvatamatud lapsed ikka. Appi ma ei või. 

Lennureisil karjuva lapse läheduses olemine tähendas vanematele kaasa tundvaid pilke kui ka sisemist kirumist, et no kuidas ta ei suuda oma last vaigistada. 

Eriti eredalt meenub, kuidas mehe õe tollal 6 aastane laps oli täielik energiapomm ja kuidas mingit mängu mängides või palju šokolaadi süües kaotas laps enesekontrolli. Ja mina ikka vangutasin pead ja mõtlesin (ja ka ütlesin), et oioi, no kuidas ikka nii saab. 

Kuidas lapsed löövad oma vanemad või teisi lapsi. Eks ikka oli minu peas tol korral – kasvatamatus. 

Kuidas ma arvasin, et kõik hobid ja enese eest hoolitsemine jääb ning saan teha “karjääri” samas tempos nagu soovin (jaa okei, saab küll, aga ikkagi on emana sellel kõigel oma hind). 

Error: Contact form not found.

Kuidas ma päriselt ei kujutanud ette, mida tunneb ema, kes pole paar aastat maganud. Arvasin, et nad ise pole oma aega hästi planeerinud.  

Kuidas ma imestasin ja andsin hinnanguid kui mõned paarid läksid lahku aasta paar pärast lapse (laste) sündi. Et pole ju võimalik, et üks pisike ime ei hoia ja ei lähenda paare. Lapse saamine on tundus isegi hea mõttena suhte “parandamiseks”. 

Miks ta küll trenni ei tee ja oma kehavormi uuesti ei taasta? Miks ta igast jama sööb? Miks tal üldse nii suured isud on? Appi!!! 😀

Unistused olid ilusad!

Kuidas ma mitte kunagi ei vihasta nende peale, ei tõsta häält ometi oma lapse peale, kuidas nad teevad kõike nii nagu mina soovin, kuidas nad magavad nii nagu mina tahan, et nad magaksid (st. öösel), jäävad magama täiesti ise ja väga ruttu ning nad söövad kõike, mida ma neile teen jne. 

Tänaseks on mul kaks imearmast last ja ma olen neile tänulik, et nad pole mitte ligilähedalegi olnud sellised nagu ma “unistasin” ja arvasin õige olevat. 

Sest siis ei oleks mul täna võimalust kasvada ja arendeda iga päev. 

Mul ei oleks võimalust märgata (ja vabastada, lahti saada) iga päev endas mingit harjumust või omadust, mis mind enam ei teeni.   

Mul ei oleks võimalust olnud saada suurepäraseks logistikuks ja parimaks ajaplaneerijaks 😀 (pikk tee veel minna, algus tehtud). 

Ja ükskõik kui raske ka poleks, olen saanud tunda tõelist, tingimusteta armastust. Uppuda nendesse hallikas-rohekas silmadesse ja näha naeratust, mis on lapse suul iga päev.

Error: Contact form not found.

Milline lapsevanem tahaksin ma olla aasta, viie või kümne pärast?

Aasta pärast tahaksin olla lapsevanem, kes suudab oma lapsed õhtuti magama panna nii, et ma ise ei ärrituks mitte hetkekski. Ma ei tea, kas see on võimalik :D, aga usun, et tehes endaga piisavalt tööd see on võimalik. 

Viie ja kümne aasta pärast otseselt vahet pole. Nad ei pea olema koolis viielised ja enam ei pea akadeemilist võimekust olulisemaks omaduseks elus (enne lapsi arvasin nii). Mida aga tean, et soovin oma lastele kaasa anda väärused ja oskused elus nagu koostöö, suhtlemine, looduse ja iseendaga kooskõlas olemine, harmoonia, vabadus, (iseenda) armastamine, andestamine ja avatus jne. Kuidas see kõik õnnestub, seda näitab elu ja aeg. Mina annan endast parima ja kasvan iga päev. 

Rahulikku jõuluaega, palju armastust ja ilusaid koosolemise hetki uude aastasse! 

Õnnelike perede haldjas 

Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine