6 viisi, kuidas toetada oma lapse suhtumist söömisesse ja toitu

4 minuti lugemine. Loo autorid on Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema, ja toitumisnõustaja ning kahe väikelapse ema Liina Davõdova.

“Appi, minu laps ei söö mitte midagi!”

“Oh, küll te olete õnnelikud vanemad, et teie laps on hea isuga.”

Tuleb tuttav ette? Tihti kuuleme vanemaid kurtmas, et nende laps pole nõus hoolimata vanema ponnistustest midagi sööma. Lõikasid tund aega erikujulisi kurgitükke välja või lennutasid lusika peal toitu, et söögikord lapsele põnevaks teha, aga tema pole nõus isegi proovima?

Ei, see lugu pole sellest, kuidas on õige last lusika või kahvliga toita. Üldiselt kirjutatakse ikka artikleid sellest, miks lapsed süüa ei soovi. Toome Sinuni mõned nipid, kuidas lapsevanem või muu hooldaja saab last toetada, et söömisest saaks tore koosveedetud aeg ning see ei tekitaks stressi ei lapsele ega vanematele. Räägime siinkohal pigem beebidest ja väikelastest ja mudilastest, kuid nipid sobivad ka suurematele.

Kuidas laps sööma saada?

Siin on sulle 6 mõtet, mis võivad toetada Sinu last söömisel.

  1. Ära muuda söömist lapsele stressirohkeks situatsiooniks. Näiteks üks stressiallikas mõlemale poolele on kindlasti see, kui tekitada söömise ja mingi asja saamise himu. See võib olla aga väga libe tee.  Laused, nagu “Sa pead sööma, muidu ei saa pärast magustoitu/multikat/õue/hästi magada”, “Pead sööma muidu vanaema on kurb, ta nii pingutas, sulle peab maitsema,” ei aita kuidagi lapse isule kaasa, vaid pigem tekitab segadust ja annab valesid signaale, mille pärast üldse sööma peaks. Lapsed on üldiselt väga head intuitiivsed sööjad ja oskavad oma isusid ise hinnata.

See ei tekita lapsel mingit isu toidu järgi, vaid tema peas keerleb ainult mõte sellest ahvatlevat magustoidust, mida Sa talle lubasid. Tunnistan, et endalgi teeb meele kurjaks, kui olen tunde köögis rassinud ja siis lapsed maitsevad lusikatäie ja ei söö midagi ning nõuavad magustoitu vms. Kuid siinkohal tuleb iseendal areneda ja sellest lahti lasta.

Toidu sööma sundimine võib tekitada tulevikus ka selle, et lapse sõber sööb rämpstoitu iga päev. Sinu laps ise seda ei tahaks, aga ta ju ei taha ka sõpra kaotada, seega läheb vooluga kaasa. Kumb on parem variant? Kas see, et ta praegu jätab vanaema tehtud osa toitu taldrikule või suudab ise ka tulevikus oma isusid reguleerida ja otsustab ise, mida ja millal ta sööb.

“Kui Sa sööma tuled, siis saad pulgakommi, mille aga võid avada kodus” on üks “vahva” lugu.  🙂  Räägime siinkohal 2-aastasest lapsest, kes ei taju aja mõistet ning kuuleb Sinu lausest ainult “saan pulgakommi”.

Raamat “Minu mõistus on otsas” räägib selgelt lahti, et kaheaastane laps ei suuda enda jaoks tulevikku ette kujutada. Kohe ja “10 minuti pärast” on igavik. Ta pole omandanud veel ajamarkereid, mis lubaksid tal mõista suhtelist kestust. Seda teades on meil parem mõista lapse näilist kannatamatust. Ja pole mõtet ahvatleda teda millegagi, mida ta kohe ei saa.

P.S. Kui oleks minu teha, siis sellise menüü, nagu meie lasteaedades on olnud aastakümneid, kaotaks ma kohe ära. Juba seal harjutatakse kahjuks lapsi sellega, et supile järgneb magustoit või et rafineeritud suhkur on okei. See on meie kehale väga koormav  – süüa rasvast ja magusat ühel toidukorral. Rafineeritud suhkrust magustoit lihtsalt selleks, et kaloraaž saaks täis on ajast ja arust. Loodan, et üha enam lasteaedu saab kaasata tänapäeval hariduse saanud toitumisnõustajad.

         2.  Arvesta alati lapse eelistustega, ära pressi talle enda omasid peale.

Kõigile ei saagi kõik toidud maitseda, meile endile ka ju alati kõik ei meeldi. Kui laps ikka ja jälle proovib paprikat ning see talle tõesti ei meeldi, siis Sinu tööks on aeg-ajalt seda talle uuesti pakkuda, kuid palun austa last ja ära tee nii, et serveerid õhtusöögiks nt täidetud paprikat ja ei midagi muud.  🙂

Lisaks ei tohiks lastele peale suruda enda arvamust. Kui Sulle endale kala ei maitse, siis see ei tähenda, et peaksid söögilauas kala nähes nina kirtsutama. Lapsele ei tasu ka pidevalt kinnistada lauseid “sa ju seda ei söö, see sulle ei maitse.”

Aga mida teevad need vanemad, kes ütlevad, et laps sööb ainult makarone ja viinereid? Selles osas on see juba ohumärk, kui laps ainult neid toite sööb. See näitabki, et ta on neid toite juba liiga palju  saanud. Minevikku tagasi ei saa keerata, aga mida siis teha.

Kuna lapse jaoks on oluline ikkagi ise otsustada, siis selgita talle, et ainult ühte toitu süües ei saa meie keha vajalikke aineid kätte (meie peres selgitame nii juba päris väikestele ja kordame seda kui mantrat ja mõjub), siis on vaja süüa erinevaid toite. Anna talle aga valikusse nt kaks toitu, mida saad teha, ning lase temal otsustada. On see siis näiteks frikadellisupp või kartulipuder.

Ja meie (Mariliisi) pere kogemus ütleb, et kui neid viinereid koju ise ei osta, siis ei tunta nendest ka puudust.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas me pidime alati taldriku tühjaks sööma ja kui seda ei teinud, siis “kaagutati” (sorry, kole sõna, aga nii oli) seni, kuni sa lihtsalt sõid ära, aga ega see ei tähendanud, et toidu vastu austus oleks tekkinud. Nagu mu õel avastati mitukümmend aastat hiljem, et tal on tegelikult talumatus teatud toitude vastu. Lapsepõlves tundus ehk mullegi, et ah, mis ta vingub, et kõht valutab.

Olen kuulnud hirmulugusid, kuidas lasteaias sunniti sööma pekitükkidega suppi nii, et lapsed pärast oksendasid. Selline sundimine tekitab palju suurema tõenäosusega hilisemas elus toitumishäireid. Seega tuleb tunnetada piiri ja pigem läheneda armastuse ja teadlikkusega.

         3. Arvesta asjaoluga, et Sinu lapsel ja Sinul ei ole kõht tühi alati samal ajal. 

Jah, rutiin on oluline toitumise juures ning meie keha armastab seda. Lasteaedades ja koolides käies tekib see hõlpsasti ning kui vanemad ka kodus sellest kinni peavad, siis lapsed ongi harjunud iga päev teatud kellaaegadel süüa saama ning tihti annab kõht sellest märku, et aeg on süüa.

Küll aga suvel vanaema juures või ringi reisides on keeruline õiget rutiini tekitada ja täiskasvanutena kipume aeg-ajalt unustama, et meie lapsed on meist erinevad ning ka see läheb meelest, et tegelikult alles tunnike tagasi pistis ta miskit põske .

Hoia käepärast tervislik snäkk

Räägime Sulle siinkohal ühe armsa sõbra loo (ma loodan, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan). Laps läks vanaema juurde ning last üle andes ütles isa, et lapsel on kõht tühi, palun anna talle süüa. Kokkulepped tehtud läks isa ära ja otsustati koos sööma hakata. Küpsist. No mis seal ikka, lapsel rõõmus meel ja kõht ka enam ei korise. Tunni aja pärast aga istuti juba sünnipäeva pidulauas ja oligi aeg kõigil sööma hakata. Lapsel aga kõht tühi polnud, sest küpsis kõhus andis veel tunda ja pooleli oli ka lõbus mäng mängunurgas.  Aga kuna kõik hakkasid sööma, siis vanaema oli väga kindel, et laps peab sööma tulema, sest kõik ju söövad. Võid ette kujutada, mis riid sellest tuli.

Lühidalt kokkuvõttes mõned mõtted siinkohal.

  • Lapse kõht ei pruugi olla tühi, siis kui sina tahad, et ta sööks.
  • Veresuhkru langus tekitab agressiivsust või kontrollimatut nuttu. Kui Sa tead, et varsti on ühine söögiaeg, siis ära anna lapsele kiiresti veresuhkrut tõstvaid (ja kiiresti väsimust tekitavaid) ja rafineeritud suhkruga magusaid asju. See rikub isu ja on lapse tervisele kahjulik ning tekitab asjatuid nutuhooge. Harjuta vahepaladeks puuvili või mõni tervislik snäkk.
  • Kui on väga oluline, et väikelaps söögilauda ikkagi istuks, siis “hoiata” last, et kohe hakkame sööma, aga arvesta, et väikelaps ei taju aega nii nagu meie, täiskasvanud. Hea nipp on, et nt teeme kaks mängu ära ja siis lähme sööma.

        4. Täiesti uut toitu pakkudes lisa sinna ka midagi tuttavat ja meeldivat.

On täiskasvanuid, kes naudivad eksootilistel reisidel kohalikku toidukultuuri ja avastavad uusi maitsed, kuid on neid, kes ka kõige eksootilisemas kohas valivad ikka tuttava liha ja friikartulid. Ja see ongi iga inimese vaba valik.

Samamoodi on lapsega. Kui tal  on kõht väga tühi, aga ta on tundlikum uute toitude suhtes, siis tekitab uus olukord temas lihtsalt segadust ja ta ei pruugi midagi süüa. Alustades n-ö turvalisest valikust, on ta valmis ka võõrast toitu avastama.

Lisaks saad Sa ise last ette valmistada uue toidu suhtes, näiteks rääkides enne sellest, et mida sa teed ja mida ta sööma hakkab.

        5. Kaasa last juba kokkamisel.

Kui laps juba istub, on ta valmis sind aitama. Vali lapsele sobiv tegevus ja unusta mure hilisema koristamise osas.

Näiteks laps, kes veel ei kõnni ja istub söögitoolis – palu tal sulle pärast sööki taldrik ja tass ulatada ja näita talle, et need vajavad puhastamist ning viid need kraanikaussi (nõudepesumasinasse).

Kutsu laps kööki appi

Mida suuremaks ja osavamaks kasvab laps, seda tähtsamaid ülesandeid saad talle usaldada. Juba väga väike laps on võimeline lauda katma ja viima oma mustad nõud ise ära.

Osta lapsele väike kann, kust saab ta ise vett endale tassi valada, ning anna lapsele oma puhastuslapp, millega saab ta maha läinud vee ise ära pühkida. Me lihtsalt peame lapsi usaldama ja lubama neil meid aidata, mitte ette-taha kõik ära tegema ja hiljem imestama, et meie laps ei viitsi meid aidata kodustes toimetustes.

Kuidas last kaasata igapäevatoimetustesse, sellest räägib pikemalt blogilugu 6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

Kui laps ei kannata oodata, kuni toit valmib, siis väike kurgiviil, tegutsemine või Sinu tähelepanu õpetavad talle kannatlikkust.

        6. Söö ise ka koos lapsega. 

Kord päevas võiks pere kokku tulla ja kõik koos süüa. Laps näeb, et söömine on tore sotsiaalne tegevus, kus saab jutustada ja naerda. Võtke söömiseks aega, ära tegele lapse söötmisega, ole abiks kui vaja, kuid keskendu enda toidule. Laps õpib väga kiiresti ümbritsevat matkima.

Sööge koos lastega

Mina oma lapsepõlvest ei mäleta ilusaid koosviibimisi toidulauas, seetõttu oskan ma neid täna oma perega väga hinnata. Tehke näiteks ka oma pere söögilaua reeglid, mis kehtivad kõigile, ka vanematele!

Meie perel on ka oma söömise reeglid:

  • me ei kasuta nutitelefone,
  • me ei vaata telekat (see on kinni),
  • me ei räägi tööjuttu (see kehtib meile mehega :D).

Mõtle, millised on Sinu pere reeglid ja miks mitte need ka kuhugi nähtavale kohale riputada, nii kinnistub paremini ja ei kipu meelest minema.

Toit on väga oluline ja suur osa meie elust, suhtu sellesse austuse ja teadlikkusega.

Loo autorid toitumisnõustaja ja kahe väikelapse ema Liina Davõdova ning Mariliis Lukk, kes on e-raamatu “Õnnelike perede 14 saladust” autor ning kahe väikelapse ema.

Kui soovid juba väiksest peast lapse toitumisharjumusi toetada, siis 15. septembril kell 15-16.30 on tulemas Pesapuu Perekeskuses näputoitumise loeng ning 29. septembril ka veebiloeng kell 13.00-14.30.

Allikad:

Isabelle Filliozat “Minu mõistus on otsas”

 “6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

E-raamat “Õnneliku pere 14 saladust” (Autor Mariliis Lukk), kus räägime ka emotsionaalsest söömisest.

Pildid: Pexels

Lapse sünnipäev kodus – hullus või mugavus?

4 minuti lugemine. Autor Kristel Klesmann on kolme lapse ema.

Ma olen ikka tahtnud, et laste sünnipäevad oleksid neile erilised. Kindlasti peab olema peomeeleolu, mõni kingitus ja väike pidu sõprade-sugulastega. Kuna ma ise ei ole hea pidude korraldaja, siis on sünnipäevade puhul on ikka olnud väike mure, et äkki lastel on igav, ei ole piisavalt pidulik ega meeleolukas. Eriti veel siis, kui kodus pidada – kodu on ju nii tavaline.

Sünnipäevi on meil eriti palju lapse esimesel eluaastal, sest meie peres on kombeks tähistada minisünnipäevi ehk siis iga kuu teeme pidulikuma istumise. See tähendab ka seda, et kui jõuab kätte esimene sünnipäev, tundub, et nüüd lõppeb üks suur sünnipäevade maraton ja seda on vaja eriti suurelt tähistada. Kodu on meil väike ja hoovi ka kasutada ei saa, nii et algul oli hirm, et see lapse tähtis päev on pigem hall ja igav. Kuid ikkagi olen võtnud riski ja kodus pidutsenud, sest kodus on mugav ja kõik käe-jala juures.

Tere tulemast!

 

Miks ma pean väikelapse sünnipäeva kodus?

Põhjus on lihtne: peretuttavate lapsed on enam-vähem sama vanad ja aasta-kahestega ei tundu mängutuba mugav. Kuna seal tuleb pidevalt lapsel sabas joosta ja turvata, siis on tõesti mugavam kodus. Ma saan ju külma kohvi kodus ka juua, ei pea selleks välja minema.

Teiseks tahan ma külalistega juttu ajada. Väikeste laste kõrvalt on keeruline leida aega, et niisama jutustada ja muljetada. Siis ongi hea panna lapsed põrandale, kus neil on piisavalt huvitav, aga ohutu, ja kus nad ei saa liiga kaugele joosta ning ise pidulikku meeleolu nautida.

Mulle meeldib, et kodusünnipäev kestab terve päeva. See võib tunduda veidi hullumeelsena, justkui oleks terve päev möllu sees, aga tegelikult ei ole. Me lepime külalistega kokku, millal keegi plaanib tulla ning kellelgi ei ole ajalist survet täpselt kohal olla ega täpselt lahkuda. See on eriti oluline, kui on külalisi kaugemalt. Kuna mul endal kipub sageli viimasel hektel midagi juhtuma, ükskord otsisin päris kaua autovõtmeid, siis ei taha oma külalistele ajalist survet panna. Kui külalised on hajutatud, ei ole lastel ka ülemäärast stressi, sest korraga on külas 1-2 last.

Mulle meeldib see, et kodusünnipäeval saavad väiksed lapsed päeva ajal puhata. Kui ka külalised juhtuvad varem tulema, mida kaugemalt nurga tulijatega ikka juhtub, saab laps ennast ikkagi välja magada ja on peo ajal heas tujus. Meil on peotuba ja vaikne tuba ning ka teised väiksed võivad vahepeal puhata.

Liitu meie uudiskirjaga!

Kodusünnipäevade pluss on ka see, lapsed harjuvad  kodus võõrustama. Nad näitavad hea meelega oma kodu, annavad külalistele vajalikke asju ja jagavad mänguasju. Ja tõesti, nad väga-väga ootavad külalisi. Esimesi külalisi oodatakse alati pikisilmi akna peal. Võimalusel oleme ka külalisi ära saatnud, ikka akna peal lehvitades või nendega bussi peale jalutades.

Elutuba kui peosaal

Minu üks hirme oli see, et kas suudan luua tuppa peomeeleolu. Oma lapsepõlvest mäletan, et oli pikk laud, mis oli toidust lookas. Pikk laud oli minu jaoks nii pidulik, et midagi rohkmat ei osanud tahta. Mina oma väiksesse elamisse sellist lauda aga ei mahuta. Kuid kujundus osutus lihtsamaks, kui ma arvasin: kui juba tuba oli koristatud, hakkas meeleolu tekkima. Lapsed pakkusid välja, et nad joonistavad ise osa kaunistusi, leidsin Kärri ja Surri lehelt peolipud  (nad teevad neid kangajääkidest), panime mõned paberist vanikud ja lilled – oligi kõik. “Oo,” ütlesid vanemad lapsed, kui koju jõudsid. Juba see, et tuba oli teistmoodi, oli nende jaoks äge!

Kõige rohkem olengi peljanud, et lastel hakkab igav. Aastaste puhul seda väga karta ei ole, tänapäeval on kodudes nende jaoks piisavalt mänguasju. Kuid 2-aastase sünnipäevapeo eel hakkasin küll muretsema. Valisin mõned asjad, mis võiks huvi pakkuda:

  • õhupallid,
  • mullitaja,
  • suur karvane koer (külaliste absoluutne lemmik),
  • mänguasjakast, kuhu lapsed ise valisid asju (mõni nukk, autod, klotsid),
  • voodis hüppamine (see kehtib ainult sünnipäeval),
  • muusikaga mänguasjad.

Viimasel ajal on hakanud ka teemapidude mõte meeldima. Ma ise tunnen ennast küll siis nagu tola, kuid lastele väga meeldib kostüümides olla ja mulle tundub, et neile meeldib ka see, kui ema-isa on oma tavapärasest rollist väljas. Päris väikestele see ei sobi, aga minu 3-aastane on erinevate teemadega ilusti kaasa tulnud. Ta ei viitsi küll kaua rollis olla, aga juba see ettevalmistus on  põnev. Meil näiteks oli viimane pidu haldajteemaline ja kõik külalised said kingituseks iseteehtud võlukepikese.

Lapse sünnipäevalaud

Sünnipäevalaud on olnud paras peavalu, sest ma ei oska peolauda teha. Niisis on meil olnud väga lihtne laud: kodune salat, puuviljad-juurviljad ja värskelt pressitud mahl. Magusast on laual tort (see on küll ilus) või jäätis. Kodus olen lahendanud nii, et laste söögid on lastele käeulatuses ja täiskasvanud võtavad köögist (mul on tõesti väike elamine). Nii on toas rohkem mänguruumi. Nagu öeldud,  ei oska ma ise ilusat peolauda teha ja kadestan neid, kes teevad nagu muuseas kauneid kooke või puuviljakompositsioone. Näiteks on siin Lipsukese lapse sünnipäevalaud, see on nii ilus, et raatsikski süüa.

Need peaks olema lepatriinu võileivad 😀

Sünnipäevalaua poole pealt on mulle kõige tüütum nõudepesu, sest ma kasutan tavalisi nõusid. Kuid sellegi oleme perekeskis ära lahendanud. Pärast pidu täiskasvanud pesevad ja lapsed kuivatavad ning kõik saavad peomuljeid jagada.

Kui koos perega tegutseda, siis on ka kodused sünnipäevad väga meeleolukad ja meeldejäävad. Minu lapsed on varsti väikelapse east väljas, kuid ma loodan, et sõpruskonnas ikka ka veel kodus sünnipäevi korraldatakse. Sest lastele on ka see elamus – minna sõbra koju sünnipäevale.

Kas eelistate väikelapse sünnipäeva pidada kodus või mängutoas?

Võtame aasta kokku

5 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine.

Aasta lõpp on kokkuvõtte tegemise aeg – vaadatakse möödunule aastale “otsa” ja tehakse uue aasta plaane. 

Nagu ühes finantsteemalises FB foorumis kirjutati, et inimesed jagaksid, kus nad olid 10 aastat tagasi. Emaks olemisele mõeldes ma nii pikka ajajärku isiklikult ei võtaks (sest 10 aastat tagasi ma ei mõelnudki laste saamise peale :P), kuid võtsin küll korraks aja maha ning mõtlesin, milline olin ma enne laste saamist. 

Võta see hetk, peatu, mõtle ja jaga ka teiste lapsevanematega. 

Milline olid Sa enne laste sündi?

Mida lapsed, lapsevanemaks olemine on Sulle õpetanud?

Milline lapsevanem tahaksid Sina olla aasta, viie või kümne pärast?

 

5 aastat tagasi jäin ma lapseootele ja augustis 2016 sündis meie esimene laps, tütar. 

Enne laste saamist teadsin ma lastekasvatusest kõike.

Vaatasin kõrvalt, kuidas kaubanduskeskustes olid lapsed pikali maas ja karjusid ning nende vanemad piinlikkusest või vihast maa alla vajumas. Mõtlesin: minu lapsed küll kunagi nii ei tee. Nii kasvatamatud lapsed ikka. Appi ma ei või. 

Lennureisil karjuva lapse läheduses olemine tähendas vanematele kaasa tundvaid pilke kui ka sisemist kirumist, et no kuidas ta ei suuda oma last vaigistada. 

Eriti eredalt meenub, kuidas mehe õe tollal 6 aastane laps oli täielik energiapomm ja kuidas mingit mängu mängides või palju šokolaadi süües kaotas laps enesekontrolli. Ja mina ikka vangutasin pead ja mõtlesin (ja ka ütlesin), et oioi, no kuidas ikka nii saab. 

Kuidas lapsed löövad oma vanemad või teisi lapsi. Eks ikka oli minu peas tol korral – kasvatamatus. 

Kuidas ma arvasin, et kõik hobid ja enese eest hoolitsemine jääb ning saan teha “karjääri” samas tempos nagu soovin (jaa okei, saab küll, aga ikkagi on emana sellel kõigel oma hind). 

Liitu meie uudiskirjaga!

Kuidas ma päriselt ei kujutanud ette, mida tunneb ema, kes pole paar aastat maganud. Arvasin, et nad ise pole oma aega hästi planeerinud.  

Kuidas ma imestasin ja andsin hinnanguid kui mõned paarid läksid lahku aasta paar pärast lapse (laste) sündi. Et pole ju võimalik, et üks pisike ime ei hoia ja ei lähenda paare. Lapse saamine on tundus isegi hea mõttena suhte “parandamiseks”. 

Miks ta küll trenni ei tee ja oma kehavormi uuesti ei taasta? Miks ta igast jama sööb? Miks tal üldse nii suured isud on? Appi!!! 😀

Unistused olid ilusad!

Kuidas ma mitte kunagi ei vihasta nende peale, ei tõsta häält ometi oma lapse peale, kuidas nad teevad kõike nii nagu mina soovin, kuidas nad magavad nii nagu mina tahan, et nad magaksid (st. öösel), jäävad magama täiesti ise ja väga ruttu ning nad söövad kõike, mida ma neile teen jne. 

Tänaseks on mul kaks imearmast last ja ma olen neile tänulik, et nad pole mitte ligilähedalegi olnud sellised nagu ma “unistasin” ja arvasin õige olevat. 

Sest siis ei oleks mul täna võimalust kasvada ja arendeda iga päev. 

Mul ei oleks võimalust märgata (ja vabastada, lahti saada) iga päev endas mingit harjumust või omadust, mis mind enam ei teeni.   

Mul ei oleks võimalust olnud saada suurepäraseks logistikuks ja parimaks ajaplaneerijaks 😀 (pikk tee veel minna, algus tehtud). 

Ja ükskõik kui raske ka poleks, olen saanud tunda tõelist, tingimusteta armastust. Uppuda nendesse hallikas-rohekas silmadesse ja näha naeratust, mis on lapse suul iga päev.

Liitu meie uudiskirjaga!

Milline lapsevanem tahaksin ma olla aasta, viie või kümne pärast?

Aasta pärast tahaksin olla lapsevanem, kes suudab oma lapsed õhtuti magama panna nii, et ma ise ei ärrituks mitte hetkekski. Ma ei tea, kas see on võimalik :D, aga usun, et tehes endaga piisavalt tööd see on võimalik. 

Viie ja kümne aasta pärast otseselt vahet pole. Nad ei pea olema koolis viielised ja enam ei pea akadeemilist võimekust olulisemaks omaduseks elus (enne lapsi arvasin nii). Mida aga tean, et soovin oma lastele kaasa anda väärused ja oskused elus nagu koostöö, suhtlemine, looduse ja iseendaga kooskõlas olemine, harmoonia, vabadus, (iseenda) armastamine, andestamine ja avatus jne. Kuidas see kõik õnnestub, seda näitab elu ja aeg. Mina annan endast parima ja kasvan iga päev. 

Rahulikku jõuluaega, palju armastust ja ilusaid koosolemise hetki uude aastasse! 

Õnnelike perede haldjas 

Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine

Kas andestada isale, kes pole andestamist väärt?

4 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema ja ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik Mariliis Lukk.

Öeldakse ju, et ega vanemaid ja sugulasi valida ei saa. Ja kui mõelda puht praktiliselt, siis ega ei saagi… Kes aga usub natuke “kõrgemaid jõude”, siis tegelikult meie ise ikkagi valime oma vanemad.

Vanemad on meie suurimad õpetajad elus. Mis iganes õppetunde nad meile ei anna – olgu need lõbusad või valusad – need on põhjusega. Järgnev lugu ei ole kirjutatud selleks, et oma isa mustata või teda süüdistada. Pigem räägib see lugu andestamisest sellisele isale, kes seda võib-olla esmapilgul ei väärigi.

Lapsepõlv alkohoolikust isaga

Rääkides vanemate valimisest, siis pikka aega ei tahtnud ma uskuda, et endale sellise isa valisin. Kes siis ikka endale alkohoolikust ja vägivallatsevat isa endale valib, eks? Lapsepõlves oli minu suurimaks unistuseks kodus välja kolimine. Päriselt, ma vihkasin oma elu, vihkasin pideva hirmu all elamist. Mäletan, et käsime ükskord emaga Tartus ja bussijaama juures oli pisut räämas ja lagunenud kortermaja ja seal oli silt, et “üürile anda” ja ma ütlesin emale, et kui me vaid saaks seal elada. Minu jaoks polnud oluline, kus me elame vaid oluline oli, et me elaksime ilma isata. Kodust kolisin ma välja 15 aastaselt ja see oli õnnepäev. Päriselt! Ma olin VABA!!! Küll jah eks selle vabadusega kaasnesidki muud ekstreemsed käitumised, kuid see jääb järgmisteks kordadeks.

Pärast kodust välja kolimist olin ma väga kaua vihane, ängi täis, ohvri rollis, et miks minul küll nii raske on ja kuidas ma ikka sellise isa otsa olen sattusin. Kuni viimaste aastateni ei suutnud ma talle andestada.

Miks oleksin pidanud talle andestama lapsepõlve, kus pidevalt toimusid joomingud  kodus, kus kasvas kokku 3 last (lisaks minule minu noorem vend ja vanem õde). Miks pidin mina pidevalt nägema perevägivalda? Miks pidin mina käima koolis või sõprade seas kodutänaval silmad maas, sest tundsin end süüdi ja oli piinlik, et mul on selline isa. Või kui oli olnud jälle joomaperiood ja õhtu täis hirmunud laste nuttu ja karjumist, siis ei julgenud ma järgmine päev välja minna, sest kartsin, et keegi hakkab mõnitama või küsima.

Eriti eredalt on meeles, kuidas väikeses kahetoalises korteris viiekesi elades olime meie, lapsed, magamistoas ja magasime ning järsku keset ööd kostis köögist tugev kisa ja karjumine, seejärel akende klirin. Keegi isa joomakaaslastest oli lihtsalt aknast välja hüpanud!  Elasime siis mõnda aega nii, et tekk oli köögi akna ees. Olin siis 11aastane tüdruk ja läksin kooli silmad maas, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. See lugu oli ka kohalikes uudistes ja eks kooliski räägiti. Ikkagi väike linn ju. Mäletan selgelt, kuidas klassivend, kes mulle tegelikult väga meeldis, küsis, et ega ma midagi sellest tea, sest see olevat ju minu kodutänaval juhtunud. Silmad maas pomisesin talle midagi vastu. Huhh, kui piinlik oli.

Ja nii neid erinevaid koledaid juhtumeid oli päevast päeva. Uskumatu, aga minu parimad päevad lapsepõlves olid need, kui isa oli kaine. Tähendab, see oli see, millele ma iga päev mõtlesin. Koolist tulles oli mul alati mingi kindel “rutiin”, mida ma tegin, sest uskusin, et äkki kui ma nii teen, siis on täna rahulik. Kainena oli ta kusjuures täiesti normaalne ja keskmine tolle aja eesti mees ja aitas mind vahel isegi koolitükkides. Tal olid väga head teadmised geograafiast ja ta oli väga lahtise peaga. Mälumängud olid tema tugevus ja ta on kodus tugitoolis vastanud ära mälumängude isegi 500 000 krooni (EEK) väärtuses küsimused (saade “Kes tahab saada miljonäriks” kui ma ei eksi ning veel ka “Kuldvillak”). Mulle jääb tänaseni mõistatuseks, kuidas alkohol võib muuta ühe inimese käitumist 180 kraadi ning kahju, et ta oma potentsiaali ei suutnud rakendada. Ehk järgmises elus…

Perevägivalda oli teisteski peredes

Parematel päevadel võrdlesin end teiste peredega. Kahjuks oli meie kodutänaval katkiseid peresid veel ja tegelikult oli meil veel isegi hästi, sest ainult isa jõi. Vastasmajas ja kõrvaltrepikojas elasid pered, kus mõlemad vanemad olid alkohoolikud. Meil oli vähemalt kaine ja imeline ema!

Kõige kurvem oli tegelikult tol ajal see, et mitte keegi ei küsinud midagi. Kõik kuulsid ja teadsid, aga mitte keegi ei teinud mitte midagi. Tol ajal isegi ei räägitud sellest (perevägivallast) avalikult. Meil oli imearmas naabritädi, kes meid aeg ajalt ikka oma koju varju võttis, kui asjad päris hulluks läksid. Nüüd on vähemalt hakanud avalikult tekkima diskussioone ja siiralt loodan, et inimesed julgevad märgata ja aidata! Kuigi näen, et meil on veel pikk tee käia.

Liitu meie uudiskirjaga!

Oma ellu tõin lapsepõlvest kaasa selle, et kui keegi väga ehmatab või minuga väga inetult räägib, siis ma puhken lihtsalt nutma. Seda on juhtunud mitmeidki kordi minu varasemas tööelus. Sellise hirmu põhjustasid lapsena läbielatud olukorrad – ootamatu ja ettearvamatu käitumine, karjumised ja vägivallapursked. Täna olen seda endale teadvustanud ja sellega tegelenud, seega niisama lihtsalt see enam siiski enam ei õnnestu. 🙂

Minu ema elas sellist elu 25 aastat ja mul on senimaani natuke keeruline mõista, miks ta lasi endaga nii teha. Ta lahkus meie seast ootamatult 10 aastat tagasi – pidev rahamure, vägivald ja hirm said võimust. Loomulikult oli ema surm ootamatu ja olin šokis ning süüdistasin kõiges oma isa. Oli ju nii lihtne oma valus ja kannatustes kedagi teist süüdistada.

Kas siis andestada isale, kes on nii palju kannatusi põhjustanud?

Ma elasin vihasena ja süüdistasin teda kõiges ja päris tihti tõin vabanduseks oma lapsepõlve, et sellepärast olengi selline või sellepärast nii käitun. Ühel päeval aga sain aru, et tegelikult ei riku sellega ma mitte tema elu vaid hoopis iseenda elu!

Ma tunnistan siiralt, et ma olen sellega teinud rahu ja ma olen talle andestanud ning ma ei süüdista teda enam oma ema surmas. Selline elu oli siiski mu ema valik (rahu Sinu hingele, kallis emme).

Vaatan oma isa kurba elu täna – ilma abikaasata, täiesti põhjas, haige ning perekonnata, sest lapsed ammu enam ei hooli. Sest miks peakski, kui lapsepõlves pole tema meist hoolinud. Ta on nüüd juba ka mitmekordne vanaisa, kuid ei saa seda imelist tunnet kogeda. Aga ka see on tema valik. Jah, alkoholi näol on tegemist haigusega, kuid ikkagi saab iga inimene lõpuks ennast ainult ise aidata.

Umbes aasta tagasi, kui nägin teda juhuslikult tänaval, siis otsustasin hetke ajendil ligi astuda. Pidin ennast kaks korda tutvustama, sest ta ei tundnud mind ära. Kui ta hiljuti helistas mulle (mida ta teeb väga harva), siis ta küsis, kas poeg mul juba kõnnib. Ma vastasin, et minu poeg on 2 aastane ja 2 kuune. Jah, ta kõnnib juba umbes nii aasta aega.

Kelle jaoks see kurvem siis on – kas minu või tema jaoks? Mul oli tast tõesti kahju. Enam ei olnud endast kahju. Just temast. Millest kõigest ta ilma on jäänud. Oma laste kasvatamisest ja nüüd siis ei tunne teda ka tema lapselapsed.

Kuidas andestada? 

Arvan, et andestamisele tegi alguse 7 aastat tagasi ühe inimese lause: “Sinu valik, kallis Mariliis, on vihata teda, olla ohver, raisata oma praegune elu tema süüdistamisele või lihtsalt lasta sel asjal minna. Teha rahu temaga ja iseendaga. Nii saad sa ise paremaks inimeseks ja leiad rahu enda sees.” Ja see oli minu isale andestamise teekonna alguseks. Võin julgelt öelda, et see muutis minu elu! Aitäh!

Andestades saame eluga edasi minna

Minevik jääb selja taha

Ma soovisin terve elu, et mul isa polekski. Me isegi ei kutsunud teda isaks. Meil oleks olnud ilma temata palju parem.  Õnneks olen ma tänaseks selle selja taha jätnud – me kõik. Minu õde, kellel on imeline abikaasa, ning minu vend, kes ise on imeline elukaaslane, ning mina, kellel on lihtsalt maailma ideaalseim kaaslane ja parim laste isa. Ta tõesti on! Tema lihtsalt armastab lastega tegelemist, ta lihtsalt klapib nendega nii hästi. Ja mitte ainult oma lastega, ta saavutab alati hea klapi ka teiste lastega. Ta on selline isa, keda mina oleks endale tahtnud.

Kõik lood ei ole ühesugused ja on väga koledaid ja hirmsaid lugusid. Olen tänulik, et ma olen sellest läbi tulnud. Et olen valinud endale hea kaaslase ning et ma ise pole alkoholi küüsi sattunud või endale alkohoolikust meest valinud (mida kahjuks väga tihti juhtub). Ma ei saa öelda, et andesta ja kõik saabki korda. Pigem on minu siiras soov, et Sa ei elaks ja raiskaks oma elu süüdistamisele, vihkamisele, kahetsusele, vaid mõistaksid, et iga kogemus ja iga inimene meie elus on põhjusega.

Minu isa on sellepärast just selline, et mina teeksin teisi valikuid. Ära lase minevikul kontrollida oma elu.

Ma olen tänulik, et minu lapsepõlv õpetas mulle arusaama, millist pereelu ma endale ei soovi!

Ma olen tänulik, et need kannatused aitavad mul täna olla ise parem elukaaslane ja parim ema oma lastele.

Jah, mina olen andestanud oma isale!

Minu elu on siin ja praegu, mitte lapsepõlves, mitte minevikus! Mina saan muuta enda suhtumist ja elada tänases päevas.

NB! See lugu ka veel “poolik”, sest seda, et ma talle andestanud olen, seda ma pole veel talle öelnud. Selleks teen veel endaga natuke tööd. 😉

Hästi palju häid issisid meie lastele! 

Mariliis Lukk on kahe väikelapse ema, ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik.

Seotud lood:

Ütlemata jäänud sõnad emale. 

Kuidas lastega mängida nii, et ei peaks ennast liigutama?

2 minuti lugemine. Autor Pesapuu Perekeskus. Refereeritud artikkel (viide allpool).

Alutstuseks soovitan seda lugu võtta pisut huumorina, eks. 😉

Kas sulle tuleb tuttav ette päev, mil pead lastega kodus olema, kuid tegelikult oled ise haiglane, kaua üleval olnud või hiliste tundideni tööd teinud? Tunned, et tegelikult oled nii väsinud, et tahaks üle kõige hoopis üksi olla ja päris kindlasti ei jaksa päev läbi lastega trallida. Aga kuklas tiksub teadmine, et hiljemalt kell 7 hakkab möll pihta: peaks nendega seda tegema, sinna minema ja üldse kõiksugu oskusi nendes arendama.

Ja kui lasta neil vabalt möllata, siis lõppeb see sellega, et kodu tuleb kolm päeva koristada. Vähemalt minu kogemus on see, et lastemängud lõppevad pahupidi tubadega.

Kindlasti on paljudel oma nipid, kuidas selliste olukordadega toime tulla, kuid siin on sulle Scott Adleri 5 soovitust, kuidas mängida lastega nii, et peaks ennast ise liigutama ehk siis  – kuidas olla inimvõimla oma lastele.

1. Diivanil lebamine

Mine oma diivanipatjade alla ja  lase lastel enda peal surfida. (Kui sul on rohkem kui üks laps, siis on parem, kui nad teevad seda ühekaupa. Kõrvale tuleb lükata ka  võimalikud ohtlikud mööbliesemed nagu klaasist kohvilauad jms.)

Seal all on pime ja võid teeselda, et sinu peal surfivad lapsed on tegelikult hästi kogenud massööri käed.

2. Ha-ha! Aare on minu…

See on lihtne, aga enne kui seda üritad, pead endalt küsima, kas on ikka mugav, kui sind puhkamise ajal torgitakse ja jutustatakse.

Sinu roll on olla kuri imperaator, nõid, võõrasema, piraadikapteni või kogu mänguasjakasti omanik ja pead varastama lastelt mõne mänguasja ning peitma selle oma kõhu alla. Kui sa kaalud ka kõigest pool täiskasvanud mehe kehakaalust, on sul vähemalt 15 minutit aega, kus ei pea midagi tegema, sest samal ajal üritavad lapsed röövsaaki kõhu alt kätte saada.

3. Päästa mind tulest!

See on peaaegu nagu eelmine mäng, kuid siin oled sa ohver, keda peab tulekahjust päästma. Ehk lapsed peavad sind vedama põrandal ühest mugavast kohast teise.

Kui sulle meeldib Tai massaaž, siis sobib see lastemäng suurepäraselt, sest lapsed sikutavad su jalgu, käsi ja isegi pead.

Mängu puuduseks võib pidada seda, et see kinnitab fakti, et kui majas peaks kunagi päriselt tulekahju olema, siis lapsed ei suuda sind vigastamata päästa. Kuid teisalt annab see võimaluse lastele seletada, mida teha/mitte teha päris õnnetuse korral (Pesapuu Perekeskuse kommentaar).

4. Võimatult keeruline jutustamine

Nagu nimi viitab, on see trikiga ülesanne. Sa pead kogu harjutuse jooksul ise kaasa mõtlema, et oma kohta hoida.

Sea ennast sisse kui mees/naine, kellel on lugu jutustada. Näiteks oled väga vana mees, kes ei saa liikuda ja suudab lugu meenutada vaadates erinevaid asju, mida lapsed toovad. Niisiis saada nad kõikjale üle maja otsima selliseid asju nagu salle, loomi ja asju, mida ei olegi. 😉

Kui sa suudad lugu keerutada, oled üllatunud, kui kaua võid lapsi sellega lõbustada, et lased neil mööda maja joosta.

Liitu meie uudiskirjaga!

5. Mis on mu tagumiku peal? 

Sa lamad kõhuli diivani peal ja püüad arvata, keda lapsed su pepul mängivad. “On see tsemendimikser?” Võid kihla vedada, et on.

Kui lapsed on juba vanemad ja tähed selgeks saanud, siis saab selle mängu muuta  vanaks heaks tähtede-sõnade kirjutamise arvamiseks (“Mida ma su seljale kirjutan?”).

 

Mida Sina mängid lastega, kui Sul energiat pole, aga lapsed nõuavad mängimist? 🙂

Nipid on refereeritud Scott Adleri 2010. aastal avaldatud postitusest “How to play with kids without really moving.

Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel

????????Podcast lugu #6 Mirell Merirand “Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel.”
Mirell on mitmed aastad töötanud noortega, räägib sel korral vanemate mõjust lapse digiajaloo kujunemisel.

Nagu Mirell ütleb, et digimaailm ei ole paha, vaid me ise saame olla teadlikumad, kuidas selle maailmas “turvalisemalt” käituda. Et digimaailm tooks meile rohkem kahju kui kasu ning annaks väärtust meile, meie lähedastele, kogukonnale ja miks mitte maailmale 

Loos “Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel” räägime ????:
????Kas internet ja digimaailm on “paha”?
????Kuidas meie lapsevanematena kujundame lapse digiajalugu?
????Kui palju on vaja üldse pildistada?
????Milliseid pilte ikkagi postitada, milliseid mitte? Millist info jagada?
????Lapse mälestuste jäädvustamine – kas ja kuidas on mõistlik?
????Teadlik koostöö lapsega digimaailmas.
????Kui palju ja milliseid uudised üldse tarbida?
????Digimaailm, kui võimalus luua väärtust.
????Kohalolu harjutamine (ehk et vähem pilte ja rohkem hetke nautimist).

????Kuula saateid meie kodulehelt. 
????Otse Soundcloudist. 

9 põhjust, miks oma lapsele juba varakult laulma hakata

6 minuti lugemine. Autor muusik Mari Meentalo.

Meil kõigil on alati ja igal pool kaasas vanim muusikainstrument maailmas – hääl. Igaühel on see eriline ja just temale omane ning olenemata sellest, kas peame viisi või mitte, oleme me kõik musikaalsed.

Lapsed kogevad juba väga varakult palju erinevaid helisid, kuid tänapäeval siiski pigem passiivselt mitmete elektrooniliste vidinate kaudu. Samas muusika kuulamine ei toeta lapse arengut nii, nagu teeb seda aktiivne muusika tegemine.

Huvitaval kombel on loote kõige arenenumaks meeleks emaüsas kuulmine: 18-nädalane loode tajub juba erinevaid vibratsioone (ka väliseid helisid, mis kanduvad tema kuulmiskeskuseni lootevee kaudu) ning 23. nädalaks on tema kuulmiselundid välja arenenud. Seega juba teisel trimestril hakkab arenev kõhubeebi kuulama ja järk-järgult sõnu ning erinevaid helisid meelde jätma.

Just oma lapsele lauldes on sul võimalik väga varakult luua temaga tugev side ning soodustada edasist kognitiivset, keelelist ja emotsionaalset arengut. Oma ema hääl on lapsele kõige lähem ja tuttavam heli, mistõttu seda, kas sa pead viisi või ei, pole vaja karta.

Sinu laps hindab koolitatud häälest hoopis kõrgemalt just vahetut suhtlust, mis läbi laulmise talle osaks saab. 

9 põhjust, miks hakata oma lapsele võimalikult vara ette laulma ja muusikaga tutvust tegema

  1. Nagu mainitud, on loote kuulmine tema kõige arenenum meel enne sündi. Läbi laulmise ja kõhubeebiga suhtlemise saad juba väga varakult luua taga tugeva positiivse sideme, mis lapse sündides aina tugevamaks muutub. 
  2. Laulmine soodustab kõne arengut, kuna laulud (helikõrgused, rütmid jms) on nüansirikkamad kui tavakõne. Muusika ja keele puhul on aktiivsed samad ajupiirkonnad ning juba lühikest aega muusikaga tegelemine suurendab märgatavalt vasakpoolse ajupoolkera verevarustust. Sellest tingituna loome me kiiremaid ja efektiivsemaid ühendusi ka kõne puhul. Läbi laulude võimaldame lapsel omandada ka sõnavara, mida sa tavakõnes ei pruugi kasutada.
  3. Korduvad meloodialiinid on rahustavad mitte ainult sinu beebile, vaid ka sulle. Vanemate rahvalaulude ja enamike hällilaulude meloodiad on väga lihtsad ja korduvad. Neid on lapsel kerge meelde jätta ning korrates aitavad mantratele sarnaselt rahuneda nii sul kui tal. Pidev kordamine loob lapsele turvatunde, kuna meloodia või sõnad on talle varasemast tuttavad – ta teab, mis järgmisena tuleb. Just tuttava laulu kuulmisel suudab laps stressiolukorras kiiremini rahuneda.
  4. Nii laulmisel kui üleüldse muusikal on tugev mõju vererõhule, südame löögisagedusele ja hingamisele ning see suudab maandada ärevust. Laulmine (ja sellega seotud hingamine) viib kehasse rohkem hapnikku, mis omakorda tõstab endorfiinide taset, aitab sul paremini uinuda, avab hingamisteed ning kannab ühtlasi endorfiine ka läbi platsenta sinu kõhubeebile.  Laulmine on seetõttu ka suureks abiks sünnitusjärgse depressiooni ennetamisel ja leevendamisel.
  5. Mida rohkem sa oma häält kasutad, seda kindlamini julged ka end muudes olukordades väljendada ja vajadusel enda ning lapse eest välja astuda.
  6. Kuna laulud on sinuga alati ja igal pool kaasas, on laulude edasiandmine oma lapsele üks lihtsamaid, kuid samas vägevamaid ja meeldejäävamaid mälestusi, mida temaga jagada. Enamik meist mäletab ka täiskasvanueas erinevaid laule ja laulukatkeid, mida meie emad kunagi meile laulsid, rääkimata sellest, et juba vastsündinud beebi tunneb ära laule, mida oled talle ootusajal laulnud.
  7. Läbi lapsele laulmise saab beebi vajalikku stimulatsiooni, mis aitab tema tähelepanu köita ning seda hoida. Seejuures pole oluline ei tempo, helistik ega esituse professionaalsus, et oma lapsega läbi laulu suhelda. Arvatakse, et imikuid köidab just lapsevanema isikupärane hääl, mis julgustab teda silma vaatama ja läbi pilgu enda soove ning vajadusi väljendama.
  8. Võimalikult varakult last muusikaga tuttavaks tehes ning sellega järjepidevalt tegeledes mõjutame me tema aju ehitust. Tihe muusikaga tegelemine loob ajus uusi protsesse, millel on erinevates eluetappides tugevad positiivsed mõjud nii loomingulisusele, maailmatunnetusele kui õpioskusele. Muusikal on potentsiaali soodustada laste oskusi tuvastada, oletada ja reageerida erinevatele mustritele, mis soodustab üleüldist hakkamasaamist tänapäeva keerukas maailmas.
  9. Muusikal on võime inimesi ühendada ning see algab juba väga varakult. Kui inimesed laulavad ja liiguvad koos, nt kui ema hüpitab last süles, tunnevad nad omavahel tugevamat sidet ning on hiljem suurema tõenäosusega üksteisel abiks ja teevad efektiivsemalt koostööd. See kehtib ka võõraste inimeste puhul, kui tehakse samu asju järjepidevalt koos, nt muusikatundides laulumängudest osa võtmine.

Suures tuhinas oma beebile lauldes ei tohiks aga ära unustada seda, et lapse puhul on tegemist maailma alles avastava inimesega, kelle meeled on väga vastuvõtlikud ja tundlikud. Seetõttu võiks eelistada enda häält salvestatud muusikale.

Kõige parem on alustuseks õppida iseenda häält julgemini kasutama, alul ümisedes lihtsaid meloodiaid, neid palju korrates ning seejärel liikudes tasapisi keerulisemate laulude ja üks hetk ka salvestatud muusika juurde.

Artikli autor Mari Meentalo on vagabundihingega muusik, kelle suur kirg ja kutsumus on urbanistika ja pärimusmuusika ning ta tegutseb muusikakollektiivis OOPUS, mille žanri võib liigitada live-elektroonilise pärimuse ja folktroonika alla.  

Pesapuu Perekeskus toimuvad FOLGITUNNID folkmuusiku Astrid Nõlvaku juhendamisel ning kui soovid meie tundidega liituda, leiad täpsema info meie kodulehelt. 

Kasutatud allikad:

Podcast lugu #5 Õnne Aas-Udam “Piiride seadmine last kahjustamata.””

Podcast “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed “Lugu 5 Õnne Aas-Udam “Udam “Piiride seadmine last kahjustamata.”

„Ükski inimene ei saa elada ilma teiste inimesteta“ /Dalai-laama, s. 1935/. …nii lihtne ja samas nii keeruline see ongi, – sest enamasti ei oska me öelda teisele, mida me vajame, mis meid rõõmustab või kurvastab…

Õnne Aas-Udam on kunstiterapeut, Gordoni perekooli koolitaja, PREP paarisuhtekoolitaja ning psühholoogiline nõustaja ning Õnne aitab inimestel õppida uuesti suhtlema seeläbi aidates inimestel luua täisväärtuslikumad ja õnnelikumad suhted  🙂 

Saates räägime teemadest: 

  • Kuidas tulla toime tunnetega, kui saadad lapse lasteaeda? 
  • Lapse lasteaiaga kohanemine.
  • Vanema ja lapse tunded lasteaeda minnes. Kuidas nende tunnetega toime tulla? 
  • Piiride seadmine last kahjustamata. 
  • Laste omavahelised tülid. Kas ja kuidas neid lahendada? 
  • Iseenda hoidmine.
  • Kuidas paarisuhet hoida? Kuidas leida aega? 
  • Erinevad koolitused, kust saada abi, kui suhted on juba katki ja/või vanemad lahus. 
  • Kuidas säästa lapsi lahkuminekust tekkivatest traumadest?

????Kuula saadet otse Soundcloudist

????Kuula saadet iTunes kaudu.

????Pesapuu kodulehelt.

Kasulikud viited: 

https://perejakodu.delfi.ee/lasteaialaps/miks-laps-tegelikult-nutab-kui-vanem-ta-lasteaeda-viib?id=75597233

Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid: https://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid

Õnne tutvustus: 

http://www.sinamina.ee/public/Onne_Aas-Udam.pdf

6 põhjust, miks hakata varakult lapsele ette lugema

2 minuti lugemine. Mariliis ja Piret.

Kuidas tekitada lastes juba varakult huvi lugemise ja raamatute vastu? 

Millisele lapsevanemale ei meeldiks, kui tema maimuke hakkab varakult rääkima ja tunneb suurt huvi raamatute ja lugemise vastu? Usun, et enamus on rõõmsad selle hea harjumuse üle 🙂 Kas tead ka seda, et on kasulik, kui loed oma lapsele liisusalme ja raamatuid juba siis, kui ta on alles beebi?!

Miks lugeda oma lapsele ette?

1. Annab lapsele võimaluse kuulata ühe täiskasvanu kõnet korraga.
Uurimused on näidanud, et kui laps kuuleb täiskasvanuga suheldes taustaks teiste täiskasvanute hääli, siis muudab see lapse jaoks häälikute eristamise ja õppimise raskemaks.

2. Ettelugemine annab lapsele võimaluse kuulata ilmekat kõnemaneeri, keerulisemaid lauseid ja eesti keele loomulikku rütmi. Kuna lapsele loetakse ette aeglasemalt kui teise täiskasvanuga vesteldes, on lapsel on lihtsam sõnu üksteisest eristada ja õppida.

3. Ilmekas ettelugemine annab lapsele võimaluse elada läbi tundeid ja situatsioone, kuhu me igapäevaselt ei satu. On leitud, et õppematerjal, mis tekitab õppijas emotsioone (ükskõik kas positiivseid või negatiivseid), jääb paremini meelde.

Liitu meie uudiskirjaga!

4. Ettelugemine tekitab lastes huvi raamatute ja lugemise vastu, mis kestab suure tõenäosusega terve elu. Uurimused näitavad, et kui laps loeb iga päev vähemalt 20 minutit, siis puutub ta aasta jooksul kokku ca 1,8 miljoni erineva sõnaga. Lastel, kes palju loevad, on lisaks rikkalikule sõnavarale ka head faktiteadmised.

5. Ettelugemine on kvaliteetaeg vanema ja lapse vahel, kus vanema jäägitu tähelepanu on lapsel ja lugemisel. Uurimused näitavad, et 30 minutit jagamatut tähelepanu, kus lapsevanem suhtleb aktiivselt lapsega, mitte ainult ei arenda eakohase arenguga laste kõnet, vaid aitab ka kõneprobleemidega lastel arengus eakaaslastele järgi jõuda.

6. Mida rohkem sa lapsega räägid, seda paremini areneb tema keel.  Uurimused näitavad, et kõne ja keele areng on tugevalt seotud intelligentsuse, tervise ja jõukusega kogu elu vältel. On leitud, et 3-aastase lapse kõne põhjal on võimalik ennustada tema edaspidist edukust nii koolis kui ka täiskasvanueas.

Niisiis aitavad liisusalmid ning lühikesed ja kergesti meeldejäävad laulud kindlasti kaasa meie pisikeste kõnearengule. Ja omast kogemusest tean, et lapse rääkima hakates on just need – pisikesena  loetud liisusalmid ja lauldud laulud – mis hakkavad saatma teie igapäevaelu 🙂

Kasutatud allikad: 

 

 

Minu armas jonnipunn

6 minuti lugemine.
Kohutav kahene paneb vanemate kannatuse tõsiselt proovile. See on aeg, kus lapse kasvatamine näitab ka meie – lapsevanemate – oskusi ja oskamatust. Sageli tunneme end saamatuna, eriti kui laps hakkab jonnima kas poes või tänaval. Annika uuris välja, et 2aastase jonnihood on osa lapse kasvamisest, ja otsis ka nõuandeid, kuidas sellega toime tulla.

Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Selleks, et seda lugu jutustada, pean ma alustama kaugemalt – oma lapsepõlvest. Mina ei mäleta mitte kordagi, et mu vanemad mulle oleksid öelnud, et nad mind armastavad või muul viisil oma tundeid välja oleksid näidanud. Seega ei õppinud seda ka mina. Olen alati olnud pigem eraklik ning oma asjadega alati ise hakkama saanud. Mul ei ole vajadust oma muredest kellelegi rääkida, pigem elan need enda sees läbi ja lähen eluga edasi. Kunagi kui pidevalt veel msni kasutasin, siis oli mul msnis kirjas lause: Tugevad hinged ei kerja kaastunnet. Tugevad hinged murduvad üksi.

Me saame kasvatada oma lapsi teistmoodi, kui meid kasvatati

Mu sõbranna ütles mulle aastate eest lause, mis pani mind mõtlema ja muutis mu mõttelaadi. Ta ütles, et kui tema ühel päeval lapsed saab, siis ta hakkab neile iga päev ütlema, et ta neid armastab. Minu jaoks oli see küll võõras, kuid iseenesest meeldis mulle see mõte.

Siis kohtasin ma oma abikaasat, kellega me päevas mitmeid kordi teineteisele armastust avaldame ning ilma igasuguse häbita oma tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest räägime.

Mind üllatas tema avameelsus ja tänu sellele hakkasin ka ennast talle avama ja see meeldib mulle! Elu on kohe palju ilusam, kui ma julgen ausalt välja öelda, mis mulle meeldib või mis mind häirib. Kergem on ka – muidu ketrad neid mõtteid enda peas ja see ärritab veel rohkem ning lõpuks võid plahvatada hoopiski vales kohas või valada viha välja vale inimese peal.

Liitu meie uudiskirjaga!

 

Tulles nüüd blogiloo teema juurde, siis kui ma oma esimest last ootasin, hakkasin uurima kirjandust, kuidas last kasvatada ja mulle meeldis lähenemisviis, et lapsel tuleb lasta oma tunded välja elada ning igat tema tunnet aktsepteerida. Kui näiteks laps kukub, siis oleme ikka harjunud talle ütlema, et ei ole midagi. Selle asemel peaksime hoopiski tema nuttu aktsepteerima ning tema tundeid talle peegeldama, sest tõtt öelda laps ju kukkus ja sai väga väga haiget. Seega, kuidas ma saan talle öelda, et ei ole midagi? Kui mu laps alles esimesi samme tegi, olime maal mu vanaema juures ja tema koer hüppas lapse peale nii, et laps kukkus selg ees suure prõntsatusega maha. Võtsin ta sülle ja lasin tal nutta. Minu ema ja vanaema kohe hakkasid lohutama, et ei ole midagi ja et me vaatama läheksime, kuidas kutsu mängib. Mina aga lasin tal nutta. Solter (2007) märgib samuti oma raamatus “Nutt ja jonnihood”, et trauma puhul tuleb lapsel lasta nutta ning see endast välja saada, vastasel juhul võib juhtuda, et laps jääbki koeri tänu sellele kartma.

2aastase jonnihood on rasked nii vanemale kui ka lapsele

Beebiootuse ajal õnnestus mul käia Tuuli Vellama loengul ning ta alustas oma loengut seigaga, kus üks isa oli teistelt lapsevanematelt küsinud, et kui kaua teie lapsed jonnivad? Ta oli kirjeldanud, et tema jaoks on väljakannatamatu, kui tema laps jonnib iga kord 15 minutit. Teised lapsevanemad olid naerma hakanud ja arvasid, et 15 minutit on väga lühike aeg ning et sellel isal on vedanud. Mina endamisi mõtlesin, et 15 minutit on ju päris pikk aeg jonni kuulamiseks, või kuidas? Siis ei osanud ma isegi jonni tegelikult ette kujutada.

Mu laps saab kohe 2 aastaseks ja tema jonnihood algasid poole aasta eest. Ta hakkas pidevalt kõikide asjade vastu protestima, viskas ennast pikali, karjus. Kord ma mäletan, et tulime õuest rõõmsalt tuppa ja ta lihtsalt hakkas jonnima. Ja kas te kujutate ette, see kestis tervelt 1,5h ja ma ei saanud aru, mis teda vaevab. Ilmselgelt vaevas teda midagi ning ta pidi selle enda seest välja saama. Nüüdseks on tema jonnihood mitte küll igapäevased, aga tavapärased meie kodus ning olen õppinud nendega paremini toime tulema.

Alguses häirisid tema jonnihood mind meeletult ning ma ei osanud nendega absoluutselt toime tulla.

Ma kõndisin tema juurest ära, jätsin ta üksi oma tuppa jonnima, ei võtnud teda sülle, sain vihaseks ja tõstsin tema peale häält.

Siis aga juhtusin Facebookis lugema ühte lugu, mis tõi mulle pisarad silma. Nimelt on kirjeldatud seal 2aastase lapse maailma – maailma just sellisena, nagu tema seda näeb. Selles loos oli palju äratundmist ning sain aru, et olen lähenenud talle oma vaatenurgast, mitte mõistnud kogu selle protsessi juures teda ja tema tundeid.

Peale seda lugu hakksin temasse palju empaatilisemalt suhtuma ning lasen tal ennast välja elada ja ei kiirusta teda millegagi taga. Vajadusel näitan talle ette, kuidas ja mida me teeme või mida temalt ootame, kuid kuna ta on väga suur ise tegija, siis ta mul palju ei luba selles osas kaasa rääkida 🙂

Hetkel teeb kogu olukorra veelgi keerulisemaks see, et tal on:

  • tugevad tunded, millega ta ei oska veel toime tulla
  • separatsiooniärevuse periood, kus ta pidevalt kardab, et emme läheb ära
  • arengu mõistes väga oluline negativismiperiood, kus kujuneb välja oskus öelda ei ning teha ise valikuid.  

Lapse kasvatamine on ka iseenda kasvatamine

Kõike seda korraga aitab mul üle elada enda tunnete ja käitumise reguleerimine, mida olen viimasel ajal palju praktiseerida saanud. Ma ei ole absoluutselt kannatlik inimene ja mind väga häirib, kui keegi mul mingi pooleli oleva tegevuse sassi ajab või mingi uue teemaga lauale tuleb. Aga tänu tema tunnetele ja käitumisele, olen pidanud väga palju endaga tegelema ja õppima ennekõike enda emotsioone kontrollima, sest milline eeskuju ma olen kui ma ise ärritun ning meeletult endast välja lähen ajal, mil mu laps vajab, et mina rahulik oleksin?

Liitu meie uudiskirjaga!

 

Mõistsin seda artiklit lugedes, et ega laps ei ärka hommikul üles ja ei plaani kell 11 jonnihooga lagedale tulla ja minu päeva sellega rikkuda. Jonnihood on midagi, mida nad kontrollida ei suuda, kuna nende aju ei ole veel piisavalt arenenud ja jonnihood aitavad neil tunnete ja frustratsiooniga toime tulla.

Mina saan teda aidata tema tundeid peegeldades ja aktsepteerides:

  • olla tema juures, ise samal ajal rahulikuks jäädes
  • öelda, mida ma näen ja aidata tal leida tunnetele sõnad: “Ma näen, et oled väga pettunud, et me enam poes selle käruga sõita ei saa ja see teeb sind kurvaks.”
  • oodata tema rahunemiseni ning siis koos probleemile lahendus leida

Seda tehes tagan, et ta julgeks oma tundeid välja elada ning tunneks, et ma armastan ja aktsepteerin teda igal juhul, mitte ainult siis, kui ta on rõõmus.

Aga ega minagi ole ideaalne inimene, teoorias võin ma kõike teada, kuid reaalsus ja minu emotsionaalne seisund on iga päev erinev. Kui ma päris aus olen, siis alles hiljuti suutsin ma päris lõpuni ja rahulikult tema kõrval olla ja tema jaoks olemas olla. Hakkasime õhtul kõik koos õue minema ja jalanõusid jalga pannes hakkas ta neid loopima ning ei soovinud neid ise jalga panna, ei lubanud ennast ka aidata (tahan, ei taha ja jonnihoog koos). Kogu teema eskaleerus sekunditega ning ta oli täielikus hüsteerias ja tunnete keerises. Hoidsin teda süles kui ta lubas, olin tema juures ja lihtsalt ootasin. Ma teadsin, et sellest ei ole kasu, kui ma hakkan talle sellel hetkel midagi rääkima ja lahendust pakkuma. Ootasin kuni ta kordamööda minu ja oma isa süles lõpuks maha rahunes ja siis rõõmsalt ütles: “Rahunesin ära, lähme nüüd õue!” Ja nii oligi, pani riidesse, jalanõud jalga ja läksime kõik koos rõõmsalt jalutama ning ülejäänud õhtupoolik möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta.

Eks ühe kaheaastase lapse maailm ja selle tajumine ongi keeruline, raske ja emotsionaalne. Ilmselt on hea meeles pidada, et ta on alles väike ning ta ei suudagi kõike ja ennast nii kontrollida nagu täiskasvanud peaks seda oskama ja meie ülesanne on talle seda õpetada, teda selles protsessis suunata ja toetada. Minu soov on, et ta ei kasvaks üles nagu mina – kõiki oma tundeid ja emotsioone alla surudes ja peites. Tahan, et tal oleks julgust ennast igas olukorras väljenda, ükskõik kui ebamugav see on! Oleme koos selle teekonna alguses ja loodan, et mina suudan ennast iga kord aina paremini kontrollida ja talle head eeskuju näidata, läbi mille õpib tema turvaliselt oma tundeid reguleerima.

Loe lapse arenguetappide kohta veel Tarkvanem.ee

Kasutatud allikad:

Solter, Aletha J. (2007). Nutt ja jonnihood.

Toddlers, meltdowns and brain development: why parents need to ditch traditional discipline.

Dejah Roman: I am 2. I am not terrible…I am frustrated. I am nervous, stressed out, overwhelmed, and confused. I need a hug.

Kasutatud pilt