4 minuti lugemine. Autor Kristel Klesmann on kolme lapse ema.

Ma olen ikka tahtnud, et laste sünnipäevad oleksid neile erilised. Kindlasti peab olema peomeeleolu, mõni kingitus ja väike pidu sõprade-sugulastega. Kuna ma ise ei ole hea pidude korraldaja, siis on sünnipäevade puhul on ikka olnud väike mure, et äkki lastel on igav, ei ole piisavalt pidulik ega meeleolukas. Eriti veel siis, kui kodus pidada – kodu on ju nii tavaline.

Sünnipäevi on meil eriti palju lapse esimesel eluaastal, sest meie peres on kombeks tähistada minisünnipäevi ehk siis iga kuu teeme pidulikuma istumise. See tähendab ka seda, et kui jõuab kätte esimene sünnipäev, tundub, et nüüd lõppeb üks suur sünnipäevade maraton ja seda on vaja eriti suurelt tähistada. Kodu on meil väike ja hoovi ka kasutada ei saa, nii et algul oli hirm, et see lapse tähtis päev on pigem hall ja igav. Kuid ikkagi olen võtnud riski ja kodus pidutsenud, sest kodus on mugav ja kõik käe-jala juures.

 

Miks ma pean väikelapse sünnipäeva kodus?

Põhjus on lihtne: peretuttavate lapsed on enam-vähem sama vanad ja aasta-kahestega ei tundu mängutuba mugav. Kuna seal tuleb pidevalt lapsel sabas joosta ja turvata, siis on tõesti mugavam kodus. Ma saan ju külma kohvi kodus ka juua, ei pea selleks välja minema.

Teiseks tahan ma külalistega juttu ajada. Väikeste laste kõrvalt on keeruline leida aega, et niisama jutustada ja muljetada. Siis ongi hea panna lapsed põrandale, kus neil on piisavalt huvitav, aga ohutu, ja kus nad ei saa liiga kaugele joosta ning ise pidulikku meeleolu nautida.

Mulle meeldib, et kodusünnipäev kestab terve päeva. See võib tunduda veidi hullumeelsena, justkui oleks terve päev möllu sees, aga tegelikult ei ole. Me lepime külalistega kokku, millal keegi plaanib tulla ning kellelgi ei ole ajalist survet täpselt kohal olla ega täpselt lahkuda. See on eriti oluline, kui on külalisi kaugemalt. Kuna mul endal kipub sageli viimasel hektel midagi juhtuma, ükskord otsisin päris kaua autovõtmeid, siis ei taha oma külalistele ajalist survet panna. Kui külalised on hajutatud, ei ole lastel ka ülemäärast stressi, sest korraga on külas 1-2 last.

Mulle meeldib see, et kodusünnipäeval saavad väiksed lapsed päeva ajal puhata. Kui ka külalised juhtuvad varem tulema, mida kaugemalt nurga tulijatega ikka juhtub, saab laps ennast ikkagi välja magada ja on peo ajal heas tujus. Meil on peotuba ja vaikne tuba ning ka teised väiksed võivad vahepeal puhata.

Error: Contact form not found.

Kodusünnipäevade pluss on ka see, lapsed harjuvad  kodus võõrustama. Nad näitavad hea meelega oma kodu, annavad külalistele vajalikke asju ja jagavad mänguasju. Ja tõesti, nad väga-väga ootavad külalisi. Esimesi külalisi oodatakse alati pikisilmi akna peal. Võimalusel oleme ka külalisi ära saatnud, ikka akna peal lehvitades või nendega bussi peale jalutades.

Elutuba kui peosaal

Minu üks hirme oli see, et kas suudan luua tuppa peomeeleolu. Oma lapsepõlvest mäletan, et oli pikk laud, mis oli toidust lookas. Pikk laud oli minu jaoks nii pidulik, et midagi rohkmat ei osanud tahta. Mina oma väiksesse elamisse sellist lauda aga ei mahuta. Kuid kujundus osutus lihtsamaks, kui ma arvasin: kui juba tuba oli koristatud, hakkas meeleolu tekkima. Lapsed pakkusid välja, et nad joonistavad ise osa kaunistusi, leidsin Kärri ja Surri lehelt peolipud  (nad teevad neid kangajääkidest), panime mõned paberist vanikud ja lilled – oligi kõik. “Oo,” ütlesid vanemad lapsed, kui koju jõudsid. Juba see, et tuba oli teistmoodi, oli nende jaoks äge!

Kõige rohkem olengi peljanud, et lastel hakkab igav. Aastaste puhul seda väga karta ei ole, tänapäeval on kodudes nende jaoks piisavalt mänguasju. Kuid 2-aastase sünnipäevapeo eel hakkasin küll muretsema. Valisin mõned asjad, mis võiks huvi pakkuda:

• õhupallid,
• mullitaja,
• suur karvane koer (külaliste absoluutne lemmik),
• mänguasjakast, kuhu lapsed ise valisid asju (mõni nukk, autod, klotsid),
• voodis hüppamine (see kehtib ainult sünnipäeval),
• muusikaga mänguasjad.

Viimasel ajal on hakanud ka teemapidude mõte meeldima. Ma ise tunnen ennast küll siis nagu tola, kuid lastele väga meeldib kostüümides olla ja mulle tundub, et neile meeldib ka see, kui ema-isa on oma tavapärasest rollist väljas. Päris väikestele see ei sobi, aga minu 3-aastane on erinevate teemadega ilusti kaasa tulnud. Ta ei viitsi küll kaua rollis olla, aga juba see ettevalmistus on  põnev. Meil näiteks oli viimane pidu haldajteemaline ja kõik külalised said kingituseks iseteehtud võlukepikese.

Lapse sünnipäevalaud

Sünnipäevalaud on olnud paras peavalu, sest ma ei oska peolauda teha. Niisis on meil olnud väga lihtne laud: kodune salat, puuviljad-juurviljad ja värskelt pressitud mahl. Magusast on laual tort (see on küll ilus) või jäätis. Kodus olen lahendanud nii, et laste söögid on lastele käeulatuses ja täiskasvanud võtavad köögist (mul on tõesti väike elamine). Nii on toas rohkem mänguruumi. Nagu öeldud,  ei oska ma ise ilusat peolauda teha ja kadestan neid, kes teevad nagu muuseas kauneid kooke või puuviljakompositsioone. Näiteks on siin Lipsukese lapse sünnipäevalaud, see on nii ilus, et raatsikski süüa.

Sünnipäevalaua poole pealt on mulle kõige tüütum nõudepesu, sest ma kasutan tavalisi nõusid. Kuid sellegi oleme perekeskis ära lahendanud. Pärast pidu täiskasvanud pesevad ja lapsed kuivatavad ning kõik saavad peomuljeid jagada.

Kui koos perega tegutseda, siis on ka kodused sünnipäevad väga meeleolukad ja meeldejäävad. Minu lapsed on varsti väikelapse east väljas, kuid ma loodan, et sõpruskonnas ikka ka veel kodus sünnipäevi korraldatakse. Sest lastele on ka see elamus – minna sõbra koju sünnipäevale.

Kas eelistate väikelapse sünnipäeva pidada kodus või mängutoas?