Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida

Lagle Reinup
Lagle Reinup

Miks on vihaga toimetulek paljude laste ning ka täiskasvanute jaoks raske?

Viha saab panna vajaduste keelde – viha taga on alati midagi rohkemat. Ka igal halval tundel on väärtus ja iga tunne on meile mingis mõttes kasulik. Ärevus on oluline, et me tajuksime ohtu, kadedus võib panna meid pingutama ning vihas on tegelikult jõud tegutsemiseks. Kui me tunneme viha, siis taipame, et midagi meie sees vajab lahendamist. 

Isegi, kui meile tundub, et laps meid vihastab, siis tegelikult ei ole lapse käitumine meie viha reaktsiooni põhjuseks. Viha saab alguse mingist teisest ebameeldivast tundest – seda nii täiskasvanutel kui lastel.

See tuleneb kognitiivkäitumuslikust mudelist: olukord → mõte → emotsioon → käitumine.

Lapsed käituvad halvasti, kui nad tunnevad ennast halvasti ning samamoodi on ka täiskasvanutel.

Ma võin tunda ennast halvasti, sest kõik tunded on vajalikud, kuid õige on see, kui õpime tunnetega toime tulema ja neid kontrollima. Lapsed õpivad meie käitumisest – kui meie õpime oma viha kontrollima, siis õpivad tasapisi meie kõrvalt seda ka lapsed.

Viha on vajalik ja loomulik tunne ning seda ei peaks alla suruma, vaid peab õppima seda märkama ja kontrollima.

Kuidas enda viha paremini kontrollida?

Sa ei saa panna teist inimest tegema seda, mida sa tahad. Ainus viis teise inimese käitumist muuta, on muuta iseenda oma. Tuleta endale meelde, et halvasti käituv laps on abivajav laps – lapsed käituvad halvasti, kuna nad tunnevad ennast halvasti. 

  • Enesekontroll on harjutatav – iga kord, kui paned vastu tungile karjuda või ärrituda, kujundad Sa endas uut harjumust ja rahu säilitamine muutub edaspidi lihtsamaks. 
  • Rahu hetkedel toimub õppimine  – kui Sa enda viha rahuseisundis analüüsid, siis suudad ka pingelistemas olukordades teadlikumalt käituda. 
  • Mõtle sellele, millised need hetked on, millal Sa kergemini vihastad? Kas neid olukordi on võimalik ennetada, et neid juhtuks vähem? 
  • Koosta endale plaan – rahu hetkel mõtle enda jaoks valmis mingi tegevus või mantra, mida saad vihastades kasutada.
Mis on agressioon ja miks see tekib?

Teadlased väidavad, et agressioon ei ole tegelikult otsene vihatung, vaid hoopis meie kaitsereaktsioon, kui tunneme end jõuetu ja nurka surutuna ning ei tea mida teha. Agressioon vallandub kui keegi meid frusteerib, kui tahame saavutada oma eesmärki ja meid valdab abitu  tunne. Teine koht, kus inimesed agressiooni kasutavad, on vajadus domineerida ning näidata oma üleolekut ja võimu. 

Kui agressiooni on liiga palju, läheb teistel inimestel keeruliseks aga kui meis üldse pole agressiooni, siis on inimesel endal keeruline. Nii ei suuda ta enese eest seista ja ei teki kehtestamisoskust. Ka agressioon on tervitatav nähtus, aga kui seda on liiga palju, siis see võib muutuda vägivallaks teiste inimeste suhtes (nii füüsiline, verbaalne kui ka psühholoogiline). Sellel, kes kasutab mingit vägivalla vormi, on tegelikult endal valus või paha olla.

Lapse emotsionaalne areng

Lapse emotsionaalse arengu mõistmine aitab meil mõista nende käitumise tagamaid. Aitab meil sinnapoole liikuda, et kuidas aidata lapsi, kui nemad on olukorras, kus tunnevad end vihaselt või tahaks oma viha kuidagi välja elada. 

Lapse käitumine oleneb tema vanusest ning igal vanusegrupil on oma eripärad. Mõned soovitused abiks laste viha juhtimiseks: 

  • Lapse jaoks keeruliste olukordade ja tugevate emotsioonide tekkimist aitab vältida kindlate rutiinide loomine. 
  • Peegelda lapsele tema tundeid, mis võivad olla tema viha algpõhjuseks. Paku lapsele ka lahendusi.
  • Sotsiaalsete kontaktide loomisel vajavad lapsed alustamiseks vahel täiskasvanu abi – nt kuidas teise lapsega suhtlemist alustada. 
  • Laps peab õppima ka oma käitumise loomulikke tagajärgi – luba lapsel otsustada tema elukorraldust puudutavaid asju.
  • Lapsed reageerivad olukordadele füüsiliselt, kui nad ei oska sõnadega olukordi lahendada. 
  • Lapsed lõpetavad hammustamise, kui nad õpivad lööma ja lõpetavad löömise, kui nad oskavad oma tundeid sõnadesse panna. 
  • Isegi kui lapsed ei ütle, et neil on häbi, siis nad ikkagi tajuvad seda. Ära ütle lapsele, et ta on halb laps, vaid ütle, et see oli ebasobiv käitumine. 
  • Tähtis on, et laps õpiks tasapisi enda vajadusi sõnadesse panema. Vanem võib alati küsida “Mida sa praegu vajad?”.
  • Kui laps ei tea, mis tema sees toimub, siis ta ei saa seda ka kontrollima hakata. 
  • Lapsel võiks olla hea eeskuju, kellelt õppida häid ja sobivaid käitumismustreid ning kellelt võtta eeskuju.

Viha tsüklid

1 – viha vallandaja. Selles tsüklis tuleb märgata põhjust, miks laps on vihane ehk mis on viha algpõhjus. 

2 – eskalatsioon. Kui peal viha vallandumist ei sekkuta, siis võib viha eskaleeruda. See väljendub näiteks rusikate kokkusurumises või kerges värisemises. Sellises olukorras säilita positiivne keel ja kui laps vajab, siis võimalda talle isiklikku ruumi või paku abi. Väiksemate laste puhul aitab vahel ka tähelepanu mujale juhtimine. 

3 – kriis. Siin oleme sattunud võitle-või-põgene seisundisse ning käitumine on irratsionaalne. Põhjendusest ja loogikast ei ole siin abi. Siin peab kriisi ohjama  – vähendada publikut, ei ole mõtet hakata manitsema, vaid valida sõnu ja kasutada lühikesi käsklusi. 

4- taastumine. Rahumine võtab üsna kaua aega, algtasemele naasmiseks võib minna kuni 90 minutit. Siin aitab, kui vähendame oma nõudmisi lapsele, samuti on abiks, kui minna kuhugi rahulikku kohta (nt rahupesa). Karistamine ei tööta, kuna lapsel ei olnud täielikku kontrolli oma tegude üle. 

5- rahunemine. Jääda lapse suhtes positiivseks, anda talle andeks. Alustada uut päeva nö puhtalt lehelt ehk vanu asju ei hakka uuesti heietama.

Reageerimise tasandid

  1. Tasand: mänguline kaasamine. Kustata säde enne kui sellest tõuseb suur leek! Laste puhul on oluline mõista, et tundeid ei saa muuta, kuid käitumist saab. Küsi julgelt lapse käest otse “Mida sa praegu vajad?”.

Praktilised tehnikad: *Kilpkonna tehnika *Sisemine ilmateade *Vihavolli *Tunnete peegeldamine

  1. Tasand: struktureeritud kaasamine. Need on olukorrad, kus laps on ärritunud ja ülestimuleeritud. See tasand nõuab kindlasti täiskasvanupoolset sekkumist. Kasuta valikuid ja kompromisse, see aitab lapse uuesti rajale saada. 
  2. tasand : rahustav kaasamine. Viha on nii tugev, et laps on ohtlik endale või teistele. Peab olema lapse kõrval ja rahustama teda, peegeldama lapsele ta tundeid ning mitte saatma teda teise tuppa üksinda rahunema.

Praktilised tehnikad: *Rahupesa *Aja juurde võtmine

Artikkel on kirjutatud Lagle Reinupi veebiloengu Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida põhjal.

***Tegelikkuses ei ole laste kasvatamist, vaid on hoopis kooskasvamine, sest me õpime iga päev***

„Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida” veebiloeng on järelevaadatav 28.02.2023

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

"Kuidas lapsepõlvemustrid mõjutavad meid lapsevanemana?" veebiloeng on järelvaadatav kuni 28.02.2023

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

Lapse emotsionaalset arengut toetavate e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI

“Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” Rita Rätsepp

“Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?”

Vanematena reageerime sageli jõuliselt

Hästi tavaline on lapse kukkumisele reageerida ehmatava käratusega ning sellele järgneva valju noomitusega. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Vanematena reageerime sageli jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget. Viimane näeb ja kuuleb aga vaid riidlemist. Hirmu tundes on lapsed osavad oma emotsioonid maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolikam! Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata. Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime! Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emalind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud. Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Tunded ei ole meie vaenlased

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada.Tunded on meie sõbrad! Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks. Ära karda lapse pisaraid ja kisa, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid. Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale! Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellisest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. Kui me vanematena ei suuda, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda. Kui aga teadvustame, et jonniv laps on tegelikult hädas, siis suudame võtta aitaja rolli.Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, röögib, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab. Ära saada teda üksi rahunema. See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.” Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida. Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

Kuula südamega ehk kuula aktiivselt

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine koosneb tunde peegeldamisest ja sisu ümbersõnastamisest. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb.” See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. Baasemotsioonid, millega alustada, on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümber sõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla. 

Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. Olemas on ka spetsiaalsed tugevate tunnetega toimetuleku kaardid,mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline ning sooviksid end sellega põhjalikumalt kurssi viia, siis osale kindlasti 18. oktoobril 2022 toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus psühholoog ja näitleja Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!

Tekst: www.hingega.ee. Blogiloo leiad ka SIIT

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 18. oktoobril

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN 2-LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?”

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

Mis on stress?

Stressi on olnud inimesele vaja juba evolutsiooniliselt. Koopas elades oli “võitle” või “põgene” reaktsioonid need, mis inimkonna elusana hoidsid. 

Stress on tänapäeva inimese igapäevane kaaslane. See, kas sinu elus on domineeriv positiivne või negatiivne stress, on võtmekoht ning tegelikult igapäevaelus Sinu enda teha. 

Stressireaktsioon on seotud alati muutusega ning reaktsioonid on samuti seotud kas negatiivse või positiivse muutusega. 

Stressiga toimetulekuks on oluline, et nö. pingutus-lõdvestus oleksid meie elus vaheldumisi. Tänapäeval on siiski kahjuks enamasti rohkem pingutust kui lõdvestust. Samuti ka lastel on täna palju rohkem stressi kui vanasti – sotsiaalmeedia, sotsiaalne suhtlemine ning tihti ka liigne surve ja liigsed ootused lastele. Lõdvestust ja rahulolu on siiski kahjuks vähem. Ainult lapsevanema toetus, teadlikkus ja tegutsemine aitab stressi ja pingutust vähendada.

Positiivne vs negatiivne stress lapsel

Kujuta ette olukorda, kus laps ootab nii väga sõbra sünnipäevale minekut. Ta on nii elevil juba nädal aega, räägib sellest, kuidas ta sinna läheb, mis ta sõbrale kingib, mis ta seal teeb ja mis selga paneb jne.  Ja siis kui see päev on kätte jõudnud, siis on ta juba hommikul ärev ja erutunud – ajab mahlaklaasi maha, kukub põlved lõhki ja on ehk isegi pisut pahur. 

Ja selle olukorra peale võib tulla sul tahtmine lapsega pahandada, et kuidas ta küll nii saamatu on, et mahla maha ajas või kuidas ta ei oska kõndida, sest muidu ta ju ei kukuks.  Tegelikult on siinkohal just väga oluline lapsele toeks olla, sest üsna tõenäoliselt on see pealtnäha ehk negatiivsed tulemused põhjustatud ärevusest eeloleva sündmuse ees. Positiivne stress on haaranud lapse keha ja meele. Nö. abstraktne ärevus – see on midagi väga põnevat, aga lapsel puudub endal kogemus selle tundega. 

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Miks me talume stressi erinevalt?

Kuidas sina reageerid olukordadele? Kas kuulud nende hulka, kes võtavad asju pigem rahulikumalt või oled see, kes seab end ohvrirolli järjekordse raskuse ja ootamatuse ees või meeldib sulle hoopis pikalt sellel teemal heietada? 

Üsna tõenäoliselt hakkab ka sinu laps tulevikus sarnaselt sellele, kuidas sina reageerid, reageerima ja suhtuma olukordadesse ja ootamatutesse. 

Me talume stressi erinevalt, sest meie keskkond on olnud erinev ning mudelid (enamasti vanemad, kool, lasteaed jpt), kellelt oleme õppinud stressiga toimetulekut on samuti erinevad.

Lapsed on küll erinevad, kuid sinu eeskuju probleemidesse ja väljakutsetesse suhtumisel on ülioluline, sest laps mudeldab sind kui stressor tuleb ning stressiolukorraga on vaja toime tulla. Vanemana lood sina selle keskkonna ja tingimused ning meie endiga oli sama lugu. 

Sina täiskasvanuna saad end kõrvalt jälgida ja märgata, kas leiad sarnasusi reageerimisel enda kasvukeskkonnast? Kui leiad, siis pole mõtet jääda sellesse kinni ja oma vanemaid süüdistada, vaid pigem tegele sellega, mida muuta saad. Saad muuta iseennast ja oma käitumist.

Miks meil stressi vaja on?

Stressireaktsioon on vajalik, et toime tulla pingutust nõudvate olukordadega. Kui aga me pidevalt seda valmisolekut ei kasuta, siis on selline stressireaktsioon kahjulik.

Kriis on areng või kriis on kaos.

Näiteks kui peres on kriis, siis lähtuvalt meie oskusest seda lahendada, saab ka laps siit mudeli, kuidas tulevikus ise neid olukordi lahendada. Kui kriisi puhul suhtume olukorda nii, et see on vaja ära lahendada, mitte ei hakka õhku ahmima ja seda enda emotsionaalsusega veel võimendama. 

See, millist mudelit keegi kasutab, tuleb eriti hästi esile paarisuhtes. Kui üks partneritest on harjunud nägema, et kriisi puhul perekonnas püütakse see nö. mööda lasta ja pea peidetakse liiva alla ning tehakse nägu, et kõik on korras, siis üsna tõenäoliselt teeb samamoodi tulevikus ka sinu laps. Teisel partneril, kes on ehk avatud meelel valmis rääkima alati probleemidest, ei saa aru, miks partner nagu karu oma koopasse tõmbub.

Kuidas aidata lapsel uute ja stressi (ka positiivset) tekitavate olukordadega paremini toime tulla:

  1. Vaata olukorda ja enda last teadlikult kõrvalt. Ära unusta, et laps ei ole täiskasvanu, kellel on kordades rohkem kogemusi. 
  2. Pahandamise asemel võta lapsel pinged maha sellega, et räägid talle, mis teda tõenäoliselt ees ootab. Nt. kodus paneme riidesse, sõidame autoga mängutuppa, tervitame ja anname kingi üle, siis on mänguaeg, söömine ning siis tuleme koju tagasi. 
  3. Kui sa tead, et sünnipäevalapsele kinkide ostmine koos oma lapsega on keeruline, siis ära lihtsalt mine koos lapsega kinki ostma. Hoolitse selle eest varem, et kink oleks olemas. Ei ole mõtet tekitada lisastressi ja lisakulusid ei endale ega oma lapsele. 
  4. Juba eelnevalt saad sa lapsele õpetada stressiga toimetuleku tehnikaid – hingamine, mingile asjale keskendumine, puhumine, numbrite lugemine, tantsimine jne. Nii oskab laps neid igapäevaelus aina rohkem kasutusse võtta.

Mis meie lastele stressi tekitab?

Stressitekitajad lapsele on: 

  • määramatus
  • ebaregulaarne rutiin
  • killustatus
  • sotsiaalne eraldatus
  • enese määratlemine. 

Määramatus

Mitte kunagi ei tule ma enam sinuga siia! Kas tuleb tuttav ette? – valmista ette laps, kui viid ta uude kohta. Nt. kui lähed spasse, teatrisse jne. Räägi lapsele, mis teda ees ootab. 

Ja kui ta näiteks teatris hakkab jutustama, kui tuled on kustunud ning sina pole talle enne rääkinud sellest, et kuidas teatris käitutakse, siis määrates talle karistuse, mis omakorda on määramatu (nt. “me ei tule mitte kunagi enam sinuga teatrisse”), siis kukub lapse maailm kokku, sest ta ei tunneta seda määramatust. Lapse ajataju ja loogika on veel küpsemisjärgus. 

Killustatus 

See on tohutu müra, mis meie ümber igapäevaselt on. Lapsed on ülestimuleeritud, sest neil on nii palju ringe ja tegevusi jne. 

Ning samas vastupidi ka, kui lapsel pole üldse midagi muud peale kooli ja lasteaia ning mitte kuskil ei käida perega, vaid veedetakse kogu vaba aeg ainult koduses keskkonnas. 

Lisaks nutiteemad, multikad, uudised vms mängivad taustaks, siis see tekitab alati impulsi. Keha reageerib kohe. Kõik taustamürad kurnavad organismi. 

Sotsiaalne eraldatus 

Väga suureks probleemiks on täna juba kujunenud samuti ka vanemate nutisõltuvus. Kui lapsevanem on pidevalt nutiseadmes, siis see tekitab lapsele alateadlikult stressi. Ta ei oska veel vanemat hukka mõista, kuid alateadvusesse salvestub see, et “mina pole oluline”. 

Ilmselgelt on viimased kaks koroona aastat olnud väga keerulised kõigile. Eriti drastiliselt on see mõjunud aga teismelistele, kes eraldati sõpradest ja koolist liigagi pikaks ajaks ning sundis paljusid üha enam nutiseadmesse uppuma. 

Enese määratlemine 

Kes olen mina? Eriti aktuaalseks saab see just puberteedieas, kus vähese toetuse tõttu võib noort tabada ka identiteedikriis – kes ma olen? Mida mina tahan? Kes on mu sõbrad? jne.

Sildistamine “hea laps, paha laps” ei ole toetavad. Kui lapsele piire ei pane, siis see tekitab samuti talle ebaturvalise tunde ning lapse stress väljendub halvas käitumises. Ükski laps ei ole oma olemuselt halb. Halva käitumise taga on alati mingi rahuldamata vajadus. 

Kui on vaja kriitikat jagada, siis kritiseeri tegu, mitte isiksust. Näiteks: “Mulle ei meeldi sinu käitumine – me ei löö emmet.” See kehtib 100% ka täiskasvanute omavahelises suhtluses. 

Lisaks on laste jaoks on stressi tekitavaks olukorraks, kui lapsevanemad ei ole järjepidevad ning pidev lapse tühistamine (“mida sina ka oskad,” “sa ei saa hakkama” jne).

Stressi faasid: 

Igapäevastress

See on enamasti ajutine ja ületatav. 

Kumulatiivne stress

Siin staadiumis laps mõtleb, et kui väga tahaks öelda, mida asjast arvan. 

Äge stress 

See on see koht, kus miski ei sobi enam. Nüüd peab tagasi vaatama, mis on juhtunud lähiminevikus. Näiteks ukse paugutamine, halvasti ütlemine on korraks stressi maandamine lapse jaoks. Vanemad tihti aga ei suuda sellega nüüd peale hakata – hakatakse õiendama. Tegelikult on mõistlik hoopis vaadata sügavamale ning näiteks rahulikumal hetkel lapsega arutada. Avatud küsimuste küsimine ja süüdistusest loobumine aitab kaasa.

Kuidas edasi?

Siit blogiloost said mitmeid näiteid, mis lapsele stressi võivad tekitada. Lisaks sellele räägi ka lapsega ja küsi temalt, mis talle raskust ja ärevust valmistab. Nii saate perena ära kaardistada, mis võiks olla igapäevaelus see, mis lapsele stressi võib tekitada. 

Ja just need, mis pikaajaliselt stressi tekitavad. 

Kõige olulisem stressi ennetav abinõu! Kuulamine – silmad, kõrvad, süda 😊 Kuula oma last. Päriselt kuula. Ta vajab sinu täielikku kohalolu. Nii nagu vajad sinagi, et keegi sind mõistaks, sind kuulaks ja raskel hetkel pead paitaks. 

Iirlaste vanasõna: “Põld ei saa küntud, kui mulda vaid mõttes ümber pööratakse.” 

Mitte midagi ei juhtu, kui sa ise nüüd ei hakka tegutsema ja loodetavasti saad ennetada stressi nii endal kui  lapsel. 

Artikkel on valminud Rita Rätsepp veebiloengu (25.05.2022) “Lapse toetamine stressiga toimetulekul” põhjal. Artikli kirjutas kokku “Õnnelik naine, õnnelik ema” kogukonna looja ning kolme väikelapse ema Mariliis Lukk. 

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN 2-LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 18. oktoobril

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

“Miks kiirustamine on ajaraisk?” Grete Arro

Kas me soovime olla oma lastele eeskujuks kui kiirustav täiskasvanu? Või tahame olla hoopis midagi rikkalikumat – inimene, kes oskab nii kiirustada, süveneda, puhata kui ka niisama molutada? 

Ja kas Sina tead, kust see kiirustamine tuleb? Miks Sina kiirustad? Et hoida elu toimimas, ongi see täis pidevat askeldamist. Lisaks on meil on uskumus, et korralik inimene peabki kogu aeg midagi tegema ja niisama ei vedelda. Samuti on meil välised mõjutajad – peame olema õigeks ajaks koolis, tööl vms.

Mida õppiv ja leiutav aju tegelikult vajab?

Millise keskkonna me loome enda ümber nii endale kui oma lastele – kas sellise, kus saab õppida ja leiutada või hoopis sellise, kus seda ei ole võimalik teha? Aju vajab aeglast olemist, sest mälu talletab siis paremini. Infokillud, mis meieni jõuavad peavad olema pärast kättesaadavad ja lisaks paindlikud ehk ülekantavad erinevatesse uutesse olukordadesse. Kiirustades ei saa infole need tunnused tekkida ning seetõttu me neid ei mäletagi hiljem.

Kiirustades õpitud info ei jõua meie pikaajalisse mällu. Pikaajalisse mällu jäämiseks on oluline, et näiteks kui räägid õpitu kellelegi edasi, siis aju töötab kaasa info läbitöötlemisel ehk sa meenutad mingit infot unustamise tagant. Unustamine aga võtab aega ehk õppimiseks proovi loengus kuuldud infot paar päeva pärast loengut proovi oma pikaajalisest mälust kätte saada. Mälu on vaja õpetada sisu otsima pikaajalisest mälust ehk meenutades hakkab õppimise funktsioon tööle. 

Aeglusega anname ajule märku, et see, mida meenutame pausi järel, on oluline ning on vajalik seetõttu püsivaks teadmiseks muuta. Seepärast on hea selle asemel, et õppida pikalt jutti, hoopis venitada õppimine pikemale ajale. Siis saab aju vahepeal puhata ning kui aju puhkab, saavad erinevad ühendused ajus aktiveeruda. 

Oled sa olnud olukorras, kus oled kellelegi mingit asja 100 korda öelnud aga ikka talle ei jää meelde? Selle põhjuseks ongi see, et inimesel endal ei teki seda teadmist pikaajalisse mällu, vaid Sina iga kord ütled talle seda ehk tal pole vajadust seda endale mällu jätta. Aga mis siis töötaks? Lahenduseks on meenutada, et mis asju ma pidin meenutama 🙂 Näiteks ütle, et proovi meenutada, mis asjad pidid kooli kaasa võtma. Ehk ära ütle ette, mida laps pidi tegema või kaasa võtma, vaid aita tal endal seda meenutada. 

Üks hea nipp on “Stop and think” võte – tee ukse juures paus enne, kui välja astud. Tee endale näiteks nimekiri, mida pead alati poodi minnes kaasa võtma ehk alguses võiks olla nimekiri, kuid hiljem juba saad meenutada nimekirja peast. Nimekiri võiks olla “sinu sees”.

Kuidas õpime uusi kontseptsioone?

Kuidas aru saada asjadest, mis tunduvad keerulised? Ka siin on aja võtmisel (aeglusel) oma roll. 

  • Mõtle õpitu üle järele – see tekitab uusi seoseid.
  • Teadmise arenguks on vaja aega, nii et kiirem lahendus ei pruugi alati hea olla. See, mis on kiire, ei pruugi alati olla tõhus. 
  • Mõtlemiskogemus tekib siis, kui on keerulised ülesanded, millele ei ole lihtsaid lahendusi.
  • Õppimise ajal on vaja ka vigu ja eksimist – see õpetab. Hätta jäämise või vea tegemise hetkel toimub uue teadmise õppimine läbi vea analüüsi. 
  • Pikaajaline õppimine programmeerib sisse ka eksimisi ja seega tõhusamat õppimist. Kiirel õppimisel ei osata teadmisi uutes olukordades rakendada.

Tõhusa õppimise alustingimused

Õppija aju on aktiivne

Õppija konstrueerib uue teadmise oma peas

Õppija mõtlemine on tehtud nähtavaks –

toimub pidev mõtete sõnastamine, suhtlemine, arutelu, vaidlus

Õppijal on ülesanded, mis võimaldavad teha vigu, et ta saaks neid vigu analüüsida

Ülesanded on mõtlemisele pigem väljakutsuvad-keerukad, kui lihtsad

Õppija teadvustab, et ta peaks oma intuitiivseid arusaamu ja ideid pidurdama

Õpisituatsioonis puudub igasugune stress, hirm, pinge või ärevus

Läbimurdelised ideed ja laiskus

Molutamine – see on see aeg, kui sa teadlikult oma peaga ei tööta ja uut infot peale ei saa. Siis võivad sinu peas tekkida mõtted, mis lahendavad mingi probleemi. On vajalik rohkem võtta aega, kus me otseselt ei tee midagi, siis saavad head mõtted tulla.

Meie pea saab töötada kahes režiimis – keskendunud mõtlemine ja molutamine. Me ei saa olla kahes režiimis korraga. Keskendunud mõtlemine on see, kui sa tead, kuidas asja lahendatakse. Molutamine ehk hajusmõtlemine on siis, kui meil on probleem, aga me ei tea, kuidas seda lahendada ning just see seisund on mittestandardsete lahenduste leidmise protsessis oluline.

Artikkel on kirjutatud Grete Arro 05.07.2022 toimunud veebiseminari “Miks kiirustamine on ajaraisk?” põhjal.

Juulis räägime kogukonnas “KUIDAS TEADLIKULT PUHATA?”. Veebiloenguid viivad läbi hariduspsühholoog Grete Arro ning tööõnne uurija, koolitaja ja konsultant Tiina Saar-Veelma.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond

“Hirmude ja takistuste ületamine” Katre Kulbok, 28.06.2022

Mis hirmud on Sinul? Mis takistusi Sa endale maha müüd?

Hirmud on lood meie sees ning nende lugude eesmärk on meid kaitsta. Need on evolutsiooniliselt meie sisse jäänud, kuid põhjused, miks hirmud tekivad või mida me kardame, on muutunud. Hirmu eesmärk on hoida Sind turvalises tsoonis, et su elu ei oleks ohus.

Kõik, mis on mugavustsoonist välja minemised, on meie meele jaoks kohe streik, et meid tagasi hoida ja meie meel teeb seda üllal eesmärgil. Kui me endale seda ei teadvusta ja lahti ei seleta, siis me ei liigu edasi ning ei saa olla õnnelikud ja rahul oma eluga.

Hirmusid tuleb küsitleda ehk igal hirmul on juurpõhjus ja hea on vaadata, mis on see, mis Sind tagasi hoiab või mida Sa vajad. Hirm ei kao kuhugi, kuid eesmärk sellest hirmust üle olla, on palju suurem ning ei lase hirmul Sind tagasi hoida.

Me oleme sündinud kahe hirmuga – hirm kukkuda ja hirm valjude häälte ees. Kõik teised hirmud on õpitud ehk tulnud kaasa keskkonnast, kus oleme üles kasvanud või inimestelt, kes meie ümber on.

Hirmud on seotud minevikuga ja ärevus tulevikuga

"Hirmude ja takistuste ületamine"

Hirmuga sõbraks saamiseks on vaja see ära teha. Ei saa mediteerida või käia teraapias, et hirmust üle saada. Sellest ei saa edasi ega üle enne, kui sa ei lähe sellest läbi. Kui sa selle sammu astud, siis ei tundu see enam nii hirmus.

Hirm teadmatuse ees on see, mis meid kõige rohkem hävitab. Sa ei tea kunagi järgmist hetke ega päeva. Peaksime leppima ja aktsepteerima seda, et kõik on muutuses ja sa ei tea kunagi, mida järgmine hetk toob.

Hirmul on alati juurpõhjus. See on saanud alguse lapsepõlvest läbi erinevate olukordade ja programmeeringu. Kasvades saab sellest osa meie iseloomust, mustritest ja harjumustest.

Leia näiteid enda ümber, kes juba teevad seda, mida sa tahaksid teha. Meil on kuuluvusvajadus ning sageli kardame midagi teisiti teha, sest siis meid hüljatakse ja nö visatakse hõimust välja.

Mis on Sinu hirmu juurpõhjus? Mida see täna Sinult röövib?

Hirmudega me kujutleme ette tulevikku, kuid seda tegelikult ei eksisteeri ja me kujutame seda endale lihtsalt ette. Hirmud võivad hakata ka meie tervisele – ärevused, foobiad, füüsilised vaevused. Kuna kõik hirmud on õpitud, siis on sul võimalus see vastupidiseks keerata ja ära unustada. Vajalik on valmidus sellega tööd teha.

Hirmu ületamise võti on armastus ja eelkõige iseenda armastamine. Õpi end armastama tingimusteta ning aktsepteeri ennast ja oma hirmusid nii nagu need on. See annab võimaluse näha hirmust kaugemale. 

Kas ma kunagi kahetseksin seda, et ma mingit asja täna ei teeks? Kui vastus on jah, siis annab see jõudu astuda hirmule vastu ja oma soovid täide viia. Ära lase hirmudel, mida tegelikult üldse ei eksisteeri, takistada oma elu. 

Meil on igapäevaselt mingid eesmärgid, kuid see tähendab, et on ka igapäevaselt mingid hirmud, mis meid takistavad. Meid takistab ka näiteks motivatsioon, sest me ootame motivatsiooni tulemist ja lükkame asju edasi. Tegelikult on tegutsemise loogika selline, et kõigepealt tegutsen, siis tuleb ka motivatsioon ning see motivatsioon annab meile juurde uut indu: tegutsemine → motivatsioon → veel rohkem motivatsiooni 🙂 

Ära ole autopiloodil ja ära ela kellegi teise elu – loo enda seiklused ja ela seda elu, mida Sina tahad. Vajadusel küsi abi – mis on see, mis Sind toetab edasi liikumisel? Otsi endale kogukond, vastutuspartner, coach või treener.

Mis on sinu MIKS, et oma hirmu muuta? Miks on selle hirmuga oluline tegeleda, mida see tagasi hoiab? Iga uus samm on alati hirmus, sest see on tundmatus või seos mingi varasema kogemusega. Meid ei ole õpetatud tegelema tundmatusega. 

Kui meil on hirm, siis meil on sees programm, et me leiame alati lahenduse. Kui meid on pandud ebamugavasse situatsiooni, kust on vaja välja tulla, siis me hakkame leidma lahendusi. Võid enda jaoks mängida läbi ka kõige hullemad versioonid ning leida sinna juurde kohe ka lahendused. See tõstab enesekindlust ning vähendab hirmu teadmatuse ees.

Artikkel on kirjutatud Katre Kulbok, 28.06.2022 veebiloengu “Hirmude ja takistuste ületamine” põhjal.

Juuni oli kogukonnas ENESEARMASTUSE kuu. Meile tuli külla enesearmastuse, edu ja elu coach Katre Kulbok. Katre õpetas meile enesearmastuse kasvatamist ja hoidmist. Lisaks tegime koos Katrega praktilise hingamise töötoa. Kõiki veebiloenguid ja töötuba saab järele vaadata “Õnnelik naine, õnnelik ema” virtuaalses kogukonnas.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond

“Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ Lagle Reinup

Lagle Reinup
Lagle Reinup

Kõige esmasem on lapsevanemana aru saada, et Sa oled hea lapsevanem 🙂

Inimesed kasvavad selliseks, milliseks korduv käitumine neid kujundab.

Sündides on lapse ajus peaaegu sama palju närvirakke ehk neuroneid nagu täiskasvanud inimesel. Aju potentsiaal ei tule närvirakkude arvust, vaid nende omavahelisest koostööst ehk ühenduste hulgast. Mida enam tegevusi, sõnu või olukordi korrata, seda enam need ühendused tugevnevad. Aju areng ja täiustumine kestab terve elu läbi õppimise ja stimulatsiooni. 

Lastel on vaja korduvaid õppimisvõimalusi, et teha vigu ja sobimatult käituda ning seeläbi tagajärgedest õppida. Pidev keelamine ei anna lapsele võimalust näha loomulikke tagajärgi. Nii nagu peavad lapsel olema piirid, peab olema tal ka võimalus katsetada ja eksida. Las lapsed möllavad poris, kui see neile huvi ja rõõmu pakub. Kergem on lasta lapsel see järgi proovida Sinu seatud plaani ja piiride järgi kui saada nö ootamatu üllatuse osaliseks. Mänguline kaasamine korrigeerib 80% mittesoovitavast käitumisest, kui seda järjepidevalt teha. Läbi mängu on kontakt lapsega parem, ajukeemia rohkem tasakaalus ja uute oskuste omandamine kergem.

Enesekontroll on nagu muskel, mis kasutamisel muutub tugevamaks, mittekasutamisel muutub väiksemaks.

Eesajukoor areneb kuni 25. eluaastani ning enesekontrolli jaoks on see aju tähtsaim osa. Kõige raskem on seda aju osa juhtida ärevuse korral, kuna eesajukoor väsib väga kiirelt. Lisaks mõjutavad seda tugevalt stress ja kõrge ärevus. Samuti kahjustavad eesajukoore arengut ning toimimist alkohol ja muud mõjuained. Eesajukoor ei pruugi välja areneda, kui väga varajases eas on toimunud trauma või ei ole vanemaga/hooldajaga tekkinud kiindumussuhet.

Suhte kvaliteedi eest vastutab alati täiskasvanu

Lastel puudub piisav kogemus ja teadmised, mistõttu on suhtes vastutav alati täiskasvanu. On võimatu eeldada, et laps suudaks alati käituda nii nagu lapsevanem temalt ootab. Lapsed õpivad läbi imiteerimise ja jagades oma emotsionaalset kogemust, see on hiljem aluseks ka empaatiavõime kujunemisel. Vanema või hooldajaga on laps üks ühele nii emotsioonides kui käitumises valdavalt esimese eluaasta jooksul, sealt edasi lisanduvad teiste imiteerimised. Koolieas läheb tähtsus üle emalt sõpradele.

Autoritaarse kasvatuse puhul jääb laps alati ka alluvaks, sest ei kehtesta ennast.

Soovides, et laps meid alati kuulaks, oleks kuulekas ning täidaks alati täpselt ette antud korraldusi, ei teki lapsel harjumust ise otsustada ega saada iseseisvaks. Anna lapsele võimalusi ise edu saavutada. Vanema roll on toetamine ja suunamine, see annab alati suurema autoriteedi. Lapsed, kes tunnevad, et vanemad mõistavad või üritavad neid mõista, teevad rohkem koostööd. Kui Sa ei saa lapselt seda, mida ma tahad, pead vaatama, miks Sa selle andmise lapsele raskeks teed. Miks lapsel ei ole võimalik Sind kuulata?

Kui laps pöördub Sinu poole ebaviisakal tooni, siis saad soojalt vastates õpetada last kasutama “häid sõnu”. Näiteks, kui laps midagi nõuab, siis vastad rahumeelselt ”Kas Sa käsid või palud?” Nii reageerid lapse emotsiooni aktsepteerides, kuid näitad, et soojalt ja rahumeelselt käitudes on temal endal kergem ja parem.

Ärevus on vajalik ellujäämiseks 

Kui meil ei tekiks ärevust, siis ei tajuks me ka ohtu enda elule ja tervisele. Tänapäeval on aga ärevust palju ka olukordades, kus vaja ei ole ja need muutuvad meile häirivaks.

Tungiv sundolek lapsevanema või hooldajana, et ma pean olema hea lapsevanem, minu laps peab olema sõnakuulelik ja viisakas, on enese eksitamine. See pidev iseendalt nõudmise tõttu pinges olek takistab lapse arengut. Lapsed on rohkem vihased ja ärevad, kui nad pidevalt ebaõnnestuvad ja saavad vanemate pahameelt.

Füsioloogilised vajadused ehk eeldused heaks enesetundeks. Lagle Reinup

Emotsionaalsete kogemuste jagamine on alus empaatia kujunemisel.

Ka iseenda tunnete väljendamisel on vajalik olla lapse ees aus. Kuid kindlasti peab jälgima, et väljendamisel on eristatud isiksus ja käitumine. Samuti tuleb emotsioonide väljendamisel märgata, et ei lõhuks kõrvalolevate laste turvatunnet.

Aita lapsel edu saavutada.

Märka, tunnusta ja täna last märkuste ja märkamiste eest. Ole alati tänulik ja kiida last. Ka siis, kui ta on teiste või enda käitumises midagi märganud. Olgu see kasvõi sinu eksimus lapsevanemana. Tihti tekib koheselt „kana õpetab muna” reaktsioon, mis aga peegeldab lapsele valeinfot. 

Tänades märgatud vea eest ja vabandades, saab ka lapse aju sama harjumuse.

Lapsel on vajalik õppida nägema enda tehtud vigade loomulikke tagajärgi. Karistamine tekitab süütunnet, et olen ebaõnnestunud. See mõjutab lapse käitumist ja enesehinnangut. Vältima peab emotsiooni järgi käitumist. Emotsioon on tunne, mitte olukord või situatsioon.

Artikkel on kirjutatud Lagle Reinupi veebiloengu “Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ põhjal.

***Tegelikkuses ei ole laste kasvatamist, vaid on hoopis kooskasvamine, sest me õpime iga päev***

Veebiloeng „Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida” toimub juba 7. aprillil.

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

“Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ veebiloeng on järelvaadatav kuni 31. maini 2022.

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

Lapse emotsionaalset arengut toetavate e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI

8 munadepüha meisterdust lastega

7 minuti lugemine.

Munadepüha meisterdused!

Kevadkuudel, märtsis ja aprillis on Pesapuu Perekeskuse loovustunnid tavaliselt kevadpühade lainel. Kuna ka sel aastal loovus- ja meisterdamistunde pole võimalik teha, siis saame selle asemel kõik ise meisterda neid oma kodus, koos oma lastega.

Lihavõtted on juba koputanud uksele, seega jagan Sinuga kiireid ja lihtsaid mõtteid, mida saad lihavõttepühadel koos lastega meisterdada. Meie anname Sulle kätte juhised, kuid lastele meeldib meisterdada asju enda moodi ja lase lapse loovusel lennata. 

Enamus asju mida meisterdamiseks vaja on, leidub ka meie kõigi majapidamises. Taaskasuta kodus leiduvaid asju (nt. hommikuhelveste pakki saad papina ära kasutada, samuti tühjad wc-paberirullid). Veetke lastega koos üks ülivahva meisterdamise päev.

Munadepüha, lihavõtte meisterdused lastega

Tühjast WC-paberi rullist valmistatud jänku templid

Vahendid, mida vajad:

  • Tühjad WC-paberi rullid 4 tk  
  • Akrüülvärvid
  • Klammerdaja
  • Valge paber
  • Värvipintsel/vahtpintsel (selline, mis on pehme otsaga). 

Tegevus:

  1. Esialgu võtke tühi rull ja vajuta ava üks ots kokku, nii et see moodustaks kortsu. Peaks välja nägema nagu jänku kõrv. Tehke täpselt samamoodi ka teise tühja rulliga.   
  2. Aseta mõlemad rullid üksteise kõrvale nii, et need puutuksid omavahel kokku. Need kujutavad nüüd teie jänku kõrvasid. Asetage kolmas rull, ilma kortsutamata nende „kõrvade“ keskele alla nii, et see puudutaks mõlemat „kõrva“. Sellest saab teie jänku nägu.
  3. Võta klammerdaja ja klammerda need kolm rulli omavahel kokku.
  4. Kasuta mis tahes värvi värve (meie näitel on akrüülvärvid). Asetage „jänku“ värvi sisse ning tehke tempel valgele paberile. Kasutage erinevaid värve ja tehke nii palju jänkusid, kui ise soovite.   
  5. Kasutage veel ühte tühja rulli ning tehke sellega lihavõttemuna kujutis paberile. Korrake tegevust nii palju, kui ise soovite. 
  6. Maalige jänkudele suu, silmad, vurrud, nina ja lihavõttemunadele triipusid või täppe. Laske oma lapse kujutlusvõimel lennata. 

Fotod ja idee: natural beach living.

Tühjast WC-paberi rullist valmistatud jänku

Meisterduseks läheb vaja:

  • Tühi WC-paberi rull
  • Valge akrüülvärv
  • Väikesed kleebitavad silmad
  • Kohev käsitöötraat (šenilltraat)
  • Väikesed pom-pomid (pallid)
  • Valge ja värviline kartong
  • Liim
  • Must marker
  • Käärid

Tegevus:

  1. Värvige rullid valgeks.
  2. Joonistage jänku kõrvad valgele kartongile, seejärel joonistage väiksemad jänku kõrvad värvilisele kartongile. Lõigake kääridega kujundid välja. Liimige värviline osa valgele osale.
  3. Kleepige rullile kaks väikest silma.
  4. Keerake omavahel kokku kolm kohevat traati, seejärel liimige see rullile.
  5. Liimige väike pom-pom, koheva traadi keskele.
  6. Liimige kartongist valmistatud kõrvad wc-rulli sisemisele poolele. 
  7. Seejärel joonistage suu.

Ongi valmis! Saate kasutada seda näiteks lihavõttemuna hoidjana.
Allikas ja fotod siit

Lihavõttemunad, mis on värvitud kasutades riisi ja sulguvat plastikkotti

Meisterduseks läheb vaja:

  • Sulguv plastikkott
  • Riis
  • Toiduvärv
  • Lusikas
  • Keedumunad
  1. Vala umbes tassitäis riisi sulguvasse plastikkotti. Lisage 7-10 tilka toiduvärvi. Segage lusikaga läbi.
  2. Pane keedumuna plastikkotti, sulgege ning laske lastel neid raputada.

Valige endale meelepärased värvid. Värvige munad ühevärviliseks või mitmevärviliseks. Valmistage nii mitu erinevat riisi kotti, kui ise soovid.

Fotod Gäthlini erakogu. 

Habemeajamisvahuga värvitud munad

Läheb vaja:

  • Toiduvärve
  • Keedumunad
  • Küpsetusvorm
  • Habemeajamisvaht
  • Kõrs
  • Kindad (valikuline – vähem segadust)

Tegevus: 

  1. Pritsige habemeajamisvaht ühtlaselt küpsetusvormi.
  2. Lisage erinevatesse kohtadesse erinevad toiduvärvid.
  3. Segage kõrrega.
  4. Rullige muna ühelt küljelt teisele.
  5. Laske seista 10 minutit ja loputage kraani all puhtaks.

Lihtne viis munade värvimiseks!

Allikas ja fotod siit

Jäätisepulkadest valmistatud jänkud

Läheb vaja:

  • Jäätisepulgad (suuremad, väiksemad)
  • Väikesed kleebitavad silmad
  • Kohev käsitöötraat (šenilltraat)
  • Väikesed pom-pomid (pallid)
  • Must marker
  • Akrüülvärvid
  • Valge ja värviline kartong
  • Liim
  1. Värvige 5 jäätisepulka valgeks ja liimi nad kokku. Selleks liimige pulkade tagaküljele 1 väiksem pulk (või 2 väikest), see hoiab teisi pulki omavahel koos.
  2. Valmistage müts: võtke uus väike pulk ja värvige see teist tooni ning liimige see esiküljele, asetades see viltuse nurga alla.
  3. Värvige jänku mütsi ülemine osa sama värvi.
  4. Valmistage kõrvad sama värvi, mis müts: joonista ja lõika välja 2 valget kartongist kõrva ja 2 väiksemat värvilist kõrva sisu.
  5. Liimige värvilised osad valgete peale.
  6. Liimige kõrvad viltu asetatud pulga ülemisse ossa, keera ühe kõrva ots sissepoole.
  7. Liimige 2 kleebitavat silma, väikese pulga alumisse ossa.
  8. Keerake omavahel kokku kolm kohevat traati, seejärel liimige see pulkadele silmade alla.
  9. Liimige väike pom-pom, koheva traadi keskele.
  10. Joonistage markeriga suu.

Jäätisepulkadest valmistatud jänku on nüüd valmis! Valmistage mitu erinevat värvi jänkut.

Allikas ja fotod

Papptaldrikutest lihavõttejänese valmistamine

Läheb vaja:

  • Kartong (erinevad värvid)
  • Väikesed kleebitavad silmad
  • Kohev käsitöötraat (šenilltraat)
  • Väikesed pom-pomid (pallid)
  • Väikesed papptaldrikud
  • Liim
  • Must marker

Papptaldrikust jänku valmistamine

  1. Valmistage nina: Keerake omavahel kokku kolm kohevat traati.
  2. Liimige nina papptaldriku tagumisele küljel. Laske kuivada.
  3. Liimige väike pom-pom, koheva traadi keskele.
  4. Valmistage kõrvad: joonista ja lõika välja 2 valget kartongist kõrva ja 2 väiksemat värvilist kõrva sisu.
  5. Liimige värvilised osad valgete peale.
  6. Liimige kõrvad papptaldriku sisemisele küljele.
  7. Kleepige silmad papptaldrikule.
  8. Joonistage markeriga suu.

Allikas ja fotod

Salvrättidest lihavõttemuna

Läheb vaja:

  • Salvrätik (erinevad värvid)
  • Kartong/papp
  • Liim
  • Käärid
  • Pintsel
  1. Lõigake salvrättidest väikesed ruudud. Rullige pallideks.
  2. Lõigake kartong muna kujuliseks.
  3. Liimige salvräti pallid kartongi peale.

Allikas ja fotod

Kleepuva muna dekoratsioon (6-12 kuustele)

Läheb vaja:

  • Kartong/värviline paber
  • Käärid
  • Teip
  • Liimipaber
  1. Lõigake liimipaber muna kujuliseks (võite ka muu kuju sellest lõigata).
  2. Kasutage teipi ja kinnitage see seinale nii, et kleepuv pool on väljapoole.
  3. Lõigake kartongist/värvilisest paberist erinevaid kujundeid.
  4. Näidake oma mudilasele ette, kuidas ta need kujundid saab külge panna.

Allikas ja fotod.

Seotud lood: Teeme ise tibusid

Kuidas meisterdada lihavõttetibusid?

Õnnelike perede haljas

Mariliis

Vahvlite küpsetamine lastega (Pesapuu mänguhommik)

Vahvlihommiku viis ja kirja pani kahe väikelapse ema, õnnelike perede haldjas Mariliis Lukk.

Vahvlite küpsetamine

Pesapuus alustasime Montessori mänguhommikutega 2020. aasta algusest ning minu soov on siduda see toidutegemisega. Eelistan küll pikemas perspektiivis pigem tervislikemaid töötube teha, kuid arvan, et mõnikord lastega koos ka nö. traditsiooniliste ja ehk pisut mitte väga tervislike asjade tegemine ei ole halb, kui laps selle tegevuse käigus õpib ise toitu tegema. 

Tegime koos vahvleid ja täiesti traditsioonilisi ja vana hea retro vahvlimasinaga. 

Vahendid, mida vajad vahvlite küpsetamiseks: 

  1. Vahvlimasinat. Parimad on retro vahvlimasinad, nt. Esta. Jube keeruline saada, aga vaata, ehk on mõnel tädil või vanaemal kappi seisma jäänud. 
  2. Pane masinale alla ajaleht või mingi suurem lõikelaud/alus. Kipuvad võid ajama välja. 
  3. Taldrikud. 
  4. Kaussi, lusikat. 
  5. Muna, piim, jahu, või. 

Keskkonna ettevalmistus

Pane vahendid madalale lauale nii, et laps need kätte saaks. 

Pane valmis ka väikese kannuga vesi ja klaas lapsele. Nii õpib laps ise valama. 

Lisaks pane valmis ka lapike, millega laps saab vajadusel kuivatada, puhastada. 

Laps õpib tegevuse käigus ise kasutama ja katsetama küpsetamiseks vajaminevaid töövahendeid ja tegevusi – lusikat, segamist, asju kaussi panema jne. 

Ja mis kõige parem uudis emmedele – lapsed õpivad ise ka koristama enda järgi, seepärast pane väike hari ja kühvel madalale, lapse kõrgusele, et laps saaks ise pärast enda järgi koristada. 

 

Vahvlitaina tegemine 

Alustage käte pesust (võimalusel lase lapsel ise pesta nii, et ta saab ise toolil olla).

Lapsega koos tehes anna talle vabadust. Tegevuse juures on oluline last suunata niipalju kui vaja ja niivähe kui võimalik. Nt. pane kaussi natuke rohkem jahu kui retseptis lubatud, arvestusega, et osa läheb kindlasti maha. 

Lase tal muna katki teha. Pole hullu kui mõned munakoore tükid sisse jäävad, saate need hiljem välja võtta. Lase tal lisada juurde suhkrut ja segada sulatatud või. Las ta lisab jahu ja piima vaheldumisi segades. Vahvlitaignaga on see lugu, et mul on retsepti järgi kogused küll olemas, kuid tegelikult lisan tunde järgi asju juurde 🙂 Vaatan, et ei jääks liiga vedel ega liiga paks. 

Vahvli retsepte

Mina olen Nami-Nami retsepti kasutanud, aga 3 korda vähema suhkruga. Päriselt, ma ei saa aru, miks sellise koguse juures peaks nii palju suhkrut panema. Üldiselt panengi maitse järgi suhkrut ja teen pigem vähem magusamad. 

100 g sulatatud võid (mida krõbedamaid soovid, seda rohkem peaks võid olema)

2 muna

30 g suhkrut (palmisuhkur, vahtrasiirup on palju paremad kui valge suhkur). 

1 tl vanillisuhkrut

5 dl piima

250-300 g nisujahu

Klopi muna tavalise ja vanillisuhkruga heledaks vahuks, sega juurde jahtunud sulavõi. Lisa vaheldumisi piim ja jahu, sega ühtlaseks. Lase vahvlitaignal vähemalt 30 minutit seista.

Küpseta vahvliraua abil krõbedad vahvlid. Iga 4-5 vahvli järel pinvahvliraudu sulavõiga pintseldada!

NB! Kui soovid vahvlituutusid või -torusid teha, siis pead seda tegema kahvli abil kohe peale küpsetamist!

Alternatiiv tavalistele nisujahust vahvlitele on kookosevahvlid. 

  • 2 suurt muna
  • 200g riisijahu
  • 125 ml kookospiima
  • 100g palmisuhkrut
  • veidi soola

Eralda munavalged kollasest. Sega kokku riisijahu, kookospiim, palmisuhkur ja munakollased. Vahusta munavalged soolaga tugevaks vahuks ja sega ettevaatlikult tainasse. Küpseta ja sööge koos lapsega. 

NB! Ära unusta lauale panemast kannu koos veega, et laps saaks ise valada. Mida väiksem laps, seda väiksem kann. Võid alustadagi näiteks kastmekannust. 

Pesapuus toimuvad Montessori mänguhommikud igakuiselt Peetris ning alates augustist 2020 ka Keilas (Haapsalu mnt 31, endine Hiirekese Perekeskus). Tule löö kaasa 🙂 Kui soovid ise mõnda töötuba läbi viia, võta palun ühendust õnnelike perede haldja Mariliisiga. 

P.S. Kui Sul on kuskil üle vahvliküpsetaja, siis ma väga sooviksin osta 😉 

Õnnelike perede haldjas

Mariliis Lukk

mariliis@pesapuuperekeskus.ee

+372 527 0882

Erinevate vahenditega värvimine

Kui Sulle tundub, et meisterdamiseks ja loovaks tegevuseks kodus pead kohe poodi jooksma, siis enne soovitan korraks ringi vaadata, milliseid vahvaid asju Sinul kodus tegelikult leidub ning millega saav vahvaid mustreid teha. Pesapuu beebide ja väikelaste loovuringis proovisime vähemalt 10 erineva vahendiga värvimustreid teha. Tegevus oli põnev ja tulemuseks vahva mälestus.

Erinevate vahenditega värvimine ja mustrite tegemine. Tegevuse eesmärk vaadelda, kuidas erinevad vahendid, milliseid erinevaid mustreid teevad.

Vahendid, mida vajad:

  1. Kandikud – kuhu peale laotame asjad.
  2. Värvid – näpuvärvid, guaššid.
  3. Erinevad vahendid, millega saab värvida:
  • Vatitikud
  • Vatt
  • Pesupulgad
  • Kõrred
  • Piparkoogi vormid
  • Kärbsepiits
  • Švammid
  • Tekstuuriga pallid
  • Teekotikesed
  • Tekstuuriga kaunistusmaterjal
  • Mullikile

Siinkohal lase fantaasial lennata – vaata kodus kõikvõimalikke asju, millega saaks mustreid teha.

Tegevuse ettevalmistus:

  1. Laota põrandale suur aluspaber. Kinnita kleeplindiga, nii ei ole ohtu, et paber liikuma hakkab ja värv põrandale läheb. Mina ostsin ehituspoest jõupaberit. Väga hea tugev materjal, kannatab ka palju vett. Ma varem kasutasin kile, aga paberi mugavus ja tulemus on kordades parem.
  2. Laota asjad kandikutele nii, et laps neid näeks ja saaks ise valida, millega soovib parasjagu mustreid teha. Liiga palju asju korraga kandikul valikus pole ka tegelikult hea, võib lapse pea sassi ajada ja ta on segaduses, et mida kasutada.

Tegevus – alustuseks vatitupsude värvikunst.

  1. Pane vatitupsude otsa pesupulk.
  2. Vatitupsude alla muffinivormi lisa erinevad värvid.
  3. Laps saab ise võtta pesupulkadega vatitupsukesi ja siis tupsutada paberile erinevaid värve.

Tegevus – erineva tekstuuriga asjade värvimine.

  1. Vala värvid alusele – pabertaldrikud nt. (Hea on muidugi leida pestavad alused, nii hoiame keskkonda).
  2. Seejärel anna lapsele kandik, kus on erineva kujuga puhastuharjad, kärbsepiits, teekotikesed, svammid jms. Vaata eelpooltoodud loetelu.
  3. Ja nii ükshaaval tekivad erinevad mustrid ja laps õpib erinevate vahenditega tegutsema. Kui lapsel kujuneb mingi lemmik, siis ta tegeleb sellega. Ära sunni ja proovi niipalju kui vajalik ja niivähe kui võimalik suunata ☺️

Mõnusat meisterdamist! ????????️????️????

Loovustunni autor ja kirja pani Mariliis Lukk.

Pildigalerii: Pesapuu pisikesed.

Loovus- ja meisterdamistunnid toimuvad Pesapuus regulaarselt ning loe nende kohta rohkem SIIT.

Kuidas selleriga maalida?

Juhend – kuidas teha selleriga maali


Tee kõiki tegevusi koos lapsega ning räägi ja juhenda teda, mida teed, samas jäta piisavalt vabadust ja lase tal ise otsustada.


1. Lõika sellerikimbust eelistatult alumine ots ära.
2. Vajadusel seo kummiga kimpu. Oluline, et oleks paigal.
3. Lase lapsel paletile/taldrikule erinevaid värve panna. Las ta valib ise. Meie kasutasime guaššvärve.
4. Võta valge paber ja näita lapsele, et ta paneks selleri värvi sisse ja seejärel teeks templi paberile.
5. Las ta ise toimetab nii kaua, kuni tüdineb.
6. Seejärel pane kaussi soe vesi ja lisa sinna natuke vahtu ning anna kätte švamm.
7. Las laps naudib vett, näita talle, kuidas end pesta ja peske end lõpuks puhtaks.


Mõnusat meisterdamist!