Lapse sünnipäev kodus – hullus või mugavus?

4 minuti lugemine. Autor Kristel Klesmann on kolme lapse ema.

Ma olen ikka tahtnud, et laste sünnipäevad oleksid neile erilised. Kindlasti peab olema peomeeleolu, mõni kingitus ja väike pidu sõprade-sugulastega. Kuna ma ise ei ole hea pidude korraldaja, siis on sünnipäevade puhul on ikka olnud väike mure, et äkki lastel on igav, ei ole piisavalt pidulik ega meeleolukas. Eriti veel siis, kui kodus pidada – kodu on ju nii tavaline.

Sünnipäevi on meil eriti palju lapse esimesel eluaastal, sest meie peres on kombeks tähistada minisünnipäevi ehk siis iga kuu teeme pidulikuma istumise. See tähendab ka seda, et kui jõuab kätte esimene sünnipäev, tundub, et nüüd lõppeb üks suur sünnipäevade maraton ja seda on vaja eriti suurelt tähistada. Kodu on meil väike ja hoovi ka kasutada ei saa, nii et algul oli hirm, et see lapse tähtis päev on pigem hall ja igav. Kuid ikkagi olen võtnud riski ja kodus pidutsenud, sest kodus on mugav ja kõik käe-jala juures.

Tere tulemast!

 

Miks ma pean väikelapse sünnipäeva kodus?

Põhjus on lihtne: peretuttavate lapsed on enam-vähem sama vanad ja aasta-kahestega ei tundu mängutuba mugav. Kuna seal tuleb pidevalt lapsel sabas joosta ja turvata, siis on tõesti mugavam kodus. Ma saan ju külma kohvi kodus ka juua, ei pea selleks välja minema.

Teiseks tahan ma külalistega juttu ajada. Väikeste laste kõrvalt on keeruline leida aega, et niisama jutustada ja muljetada. Siis ongi hea panna lapsed põrandale, kus neil on piisavalt huvitav, aga ohutu, ja kus nad ei saa liiga kaugele joosta ning ise pidulikku meeleolu nautida.

Mulle meeldib, et kodusünnipäev kestab terve päeva. See võib tunduda veidi hullumeelsena, justkui oleks terve päev möllu sees, aga tegelikult ei ole. Me lepime külalistega kokku, millal keegi plaanib tulla ning kellelgi ei ole ajalist survet täpselt kohal olla ega täpselt lahkuda. See on eriti oluline, kui on külalisi kaugemalt. Kuna mul endal kipub sageli viimasel hektel midagi juhtuma, ükskord otsisin päris kaua autovõtmeid, siis ei taha oma külalistele ajalist survet panna. Kui külalised on hajutatud, ei ole lastel ka ülemäärast stressi, sest korraga on külas 1-2 last.

Mulle meeldib see, et kodusünnipäeval saavad väiksed lapsed päeva ajal puhata. Kui ka külalised juhtuvad varem tulema, mida kaugemalt nurga tulijatega ikka juhtub, saab laps ennast ikkagi välja magada ja on peo ajal heas tujus. Meil on peotuba ja vaikne tuba ning ka teised väiksed võivad vahepeal puhata.

Error: Contact form not found.

Kodusünnipäevade pluss on ka see, lapsed harjuvad  kodus võõrustama. Nad näitavad hea meelega oma kodu, annavad külalistele vajalikke asju ja jagavad mänguasju. Ja tõesti, nad väga-väga ootavad külalisi. Esimesi külalisi oodatakse alati pikisilmi akna peal. Võimalusel oleme ka külalisi ära saatnud, ikka akna peal lehvitades või nendega bussi peale jalutades.

Elutuba kui peosaal

Minu üks hirme oli see, et kas suudan luua tuppa peomeeleolu. Oma lapsepõlvest mäletan, et oli pikk laud, mis oli toidust lookas. Pikk laud oli minu jaoks nii pidulik, et midagi rohkmat ei osanud tahta. Mina oma väiksesse elamisse sellist lauda aga ei mahuta. Kuid kujundus osutus lihtsamaks, kui ma arvasin: kui juba tuba oli koristatud, hakkas meeleolu tekkima. Lapsed pakkusid välja, et nad joonistavad ise osa kaunistusi, leidsin Kärri ja Surri lehelt peolipud  (nad teevad neid kangajääkidest), panime mõned paberist vanikud ja lilled – oligi kõik. “Oo,” ütlesid vanemad lapsed, kui koju jõudsid. Juba see, et tuba oli teistmoodi, oli nende jaoks äge!

Kõige rohkem olengi peljanud, et lastel hakkab igav. Aastaste puhul seda väga karta ei ole, tänapäeval on kodudes nende jaoks piisavalt mänguasju. Kuid 2-aastase sünnipäevapeo eel hakkasin küll muretsema. Valisin mõned asjad, mis võiks huvi pakkuda:

  • õhupallid,
  • mullitaja,
  • suur karvane koer (külaliste absoluutne lemmik),
  • mänguasjakast, kuhu lapsed ise valisid asju (mõni nukk, autod, klotsid),
  • voodis hüppamine (see kehtib ainult sünnipäeval),
  • muusikaga mänguasjad.

Viimasel ajal on hakanud ka teemapidude mõte meeldima. Ma ise tunnen ennast küll siis nagu tola, kuid lastele väga meeldib kostüümides olla ja mulle tundub, et neile meeldib ka see, kui ema-isa on oma tavapärasest rollist väljas. Päris väikestele see ei sobi, aga minu 3-aastane on erinevate teemadega ilusti kaasa tulnud. Ta ei viitsi küll kaua rollis olla, aga juba see ettevalmistus on  põnev. Meil näiteks oli viimane pidu haldajteemaline ja kõik külalised said kingituseks iseteehtud võlukepikese.

Lapse sünnipäevalaud

Sünnipäevalaud on olnud paras peavalu, sest ma ei oska peolauda teha. Niisis on meil olnud väga lihtne laud: kodune salat, puuviljad-juurviljad ja värskelt pressitud mahl. Magusast on laual tort (see on küll ilus) või jäätis. Kodus olen lahendanud nii, et laste söögid on lastele käeulatuses ja täiskasvanud võtavad köögist (mul on tõesti väike elamine). Nii on toas rohkem mänguruumi. Nagu öeldud,  ei oska ma ise ilusat peolauda teha ja kadestan neid, kes teevad nagu muuseas kauneid kooke või puuviljakompositsioone. Näiteks on siin Lipsukese lapse sünnipäevalaud, see on nii ilus, et raatsikski süüa.

Need peaks olema lepatriinu võileivad 😀

Sünnipäevalaua poole pealt on mulle kõige tüütum nõudepesu, sest ma kasutan tavalisi nõusid. Kuid sellegi oleme perekeskis ära lahendanud. Pärast pidu täiskasvanud pesevad ja lapsed kuivatavad ning kõik saavad peomuljeid jagada.

Kui koos perega tegutseda, siis on ka kodused sünnipäevad väga meeleolukad ja meeldejäävad. Minu lapsed on varsti väikelapse east väljas, kuid ma loodan, et sõpruskonnas ikka ka veel kodus sünnipäevi korraldatakse. Sest lastele on ka see elamus – minna sõbra koju sünnipäevale.

Kas eelistate väikelapse sünnipäeva pidada kodus või mängutoas?

Võtame aasta kokku

5 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine.

Aasta lõpp on kokkuvõtte tegemise aeg – vaadatakse möödunule aastale “otsa” ja tehakse uue aasta plaane. 

Nagu ühes finantsteemalises FB foorumis kirjutati, et inimesed jagaksid, kus nad olid 10 aastat tagasi. Emaks olemisele mõeldes ma nii pikka ajajärku isiklikult ei võtaks (sest 10 aastat tagasi ma ei mõelnudki laste saamise peale :P), kuid võtsin küll korraks aja maha ning mõtlesin, milline olin ma enne laste saamist. 

Võta see hetk, peatu, mõtle ja jaga ka teiste lapsevanematega. 

Milline olid Sa enne laste sündi?

Mida lapsed, lapsevanemaks olemine on Sulle õpetanud?

Milline lapsevanem tahaksid Sina olla aasta, viie või kümne pärast?

 

5 aastat tagasi jäin ma lapseootele ja augustis 2016 sündis meie esimene laps, tütar. 

Enne laste saamist teadsin ma lastekasvatusest kõike.

Vaatasin kõrvalt, kuidas kaubanduskeskustes olid lapsed pikali maas ja karjusid ning nende vanemad piinlikkusest või vihast maa alla vajumas. Mõtlesin: minu lapsed küll kunagi nii ei tee. Nii kasvatamatud lapsed ikka. Appi ma ei või. 

Lennureisil karjuva lapse läheduses olemine tähendas vanematele kaasa tundvaid pilke kui ka sisemist kirumist, et no kuidas ta ei suuda oma last vaigistada. 

Eriti eredalt meenub, kuidas mehe õe tollal 6 aastane laps oli täielik energiapomm ja kuidas mingit mängu mängides või palju šokolaadi süües kaotas laps enesekontrolli. Ja mina ikka vangutasin pead ja mõtlesin (ja ka ütlesin), et oioi, no kuidas ikka nii saab. 

Kuidas lapsed löövad oma vanemad või teisi lapsi. Eks ikka oli minu peas tol korral – kasvatamatus. 

Kuidas ma arvasin, et kõik hobid ja enese eest hoolitsemine jääb ning saan teha “karjääri” samas tempos nagu soovin (jaa okei, saab küll, aga ikkagi on emana sellel kõigel oma hind). 

Error: Contact form not found.

Kuidas ma päriselt ei kujutanud ette, mida tunneb ema, kes pole paar aastat maganud. Arvasin, et nad ise pole oma aega hästi planeerinud.  

Kuidas ma imestasin ja andsin hinnanguid kui mõned paarid läksid lahku aasta paar pärast lapse (laste) sündi. Et pole ju võimalik, et üks pisike ime ei hoia ja ei lähenda paare. Lapse saamine on tundus isegi hea mõttena suhte “parandamiseks”. 

Miks ta küll trenni ei tee ja oma kehavormi uuesti ei taasta? Miks ta igast jama sööb? Miks tal üldse nii suured isud on? Appi!!! 😀

Unistused olid ilusad!

Kuidas ma mitte kunagi ei vihasta nende peale, ei tõsta häält ometi oma lapse peale, kuidas nad teevad kõike nii nagu mina soovin, kuidas nad magavad nii nagu mina tahan, et nad magaksid (st. öösel), jäävad magama täiesti ise ja väga ruttu ning nad söövad kõike, mida ma neile teen jne. 

Tänaseks on mul kaks imearmast last ja ma olen neile tänulik, et nad pole mitte ligilähedalegi olnud sellised nagu ma “unistasin” ja arvasin õige olevat. 

Sest siis ei oleks mul täna võimalust kasvada ja arendeda iga päev. 

Mul ei oleks võimalust märgata (ja vabastada, lahti saada) iga päev endas mingit harjumust või omadust, mis mind enam ei teeni.   

Mul ei oleks võimalust olnud saada suurepäraseks logistikuks ja parimaks ajaplaneerijaks 😀 (pikk tee veel minna, algus tehtud). 

Ja ükskõik kui raske ka poleks, olen saanud tunda tõelist, tingimusteta armastust. Uppuda nendesse hallikas-rohekas silmadesse ja näha naeratust, mis on lapse suul iga päev.

Error: Contact form not found.

Milline lapsevanem tahaksin ma olla aasta, viie või kümne pärast?

Aasta pärast tahaksin olla lapsevanem, kes suudab oma lapsed õhtuti magama panna nii, et ma ise ei ärrituks mitte hetkekski. Ma ei tea, kas see on võimalik :D, aga usun, et tehes endaga piisavalt tööd see on võimalik. 

Viie ja kümne aasta pärast otseselt vahet pole. Nad ei pea olema koolis viielised ja enam ei pea akadeemilist võimekust olulisemaks omaduseks elus (enne lapsi arvasin nii). Mida aga tean, et soovin oma lastele kaasa anda väärused ja oskused elus nagu koostöö, suhtlemine, looduse ja iseendaga kooskõlas olemine, harmoonia, vabadus, (iseenda) armastamine, andestamine ja avatus jne. Kuidas see kõik õnnestub, seda näitab elu ja aeg. Mina annan endast parima ja kasvan iga päev. 

Rahulikku jõuluaega, palju armastust ja ilusaid koosolemise hetki uude aastasse! 

Õnnelike perede haldjas 

Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine

Kas andestada isale, kes pole andestamist väärt?

4 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema ja ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik Mariliis Lukk.

Öeldakse ju, et ega vanemaid ja sugulasi valida ei saa. Ja kui mõelda puht praktiliselt, siis ega ei saagi… Kes aga usub natuke “kõrgemaid jõude”, siis tegelikult meie ise ikkagi valime oma vanemad.

Vanemad on meie suurimad õpetajad elus. Mis iganes õppetunde nad meile ei anna – olgu need lõbusad või valusad – need on põhjusega. Järgnev lugu ei ole kirjutatud selleks, et oma isa mustata või teda süüdistada. Pigem räägib see lugu andestamisest sellisele isale, kes seda võib-olla esmapilgul ei väärigi.

Lapsepõlv alkohoolikust isaga

Rääkides vanemate valimisest, siis pikka aega ei tahtnud ma uskuda, et endale sellise isa valisin. Kes siis ikka endale alkohoolikust ja vägivallatsevat isa endale valib, eks? Lapsepõlves oli minu suurimaks unistuseks kodus välja kolimine. Päriselt, ma vihkasin oma elu, vihkasin pideva hirmu all elamist. Mäletan, et käsime ükskord emaga Tartus ja bussijaama juures oli pisut räämas ja lagunenud kortermaja ja seal oli silt, et “üürile anda” ja ma ütlesin emale, et kui me vaid saaks seal elada. Minu jaoks polnud oluline, kus me elame vaid oluline oli, et me elaksime ilma isata. Kodust kolisin ma välja 15 aastaselt ja see oli õnnepäev. Päriselt! Ma olin VABA!!! Küll jah eks selle vabadusega kaasnesidki muud ekstreemsed käitumised, kuid see jääb järgmisteks kordadeks.

Pärast kodust välja kolimist olin ma väga kaua vihane, ängi täis, ohvri rollis, et miks minul küll nii raske on ja kuidas ma ikka sellise isa otsa olen sattusin. Kuni viimaste aastateni ei suutnud ma talle andestada.

Miks oleksin pidanud talle andestama lapsepõlve, kus pidevalt toimusid joomingud  kodus, kus kasvas kokku 3 last (lisaks minule minu noorem vend ja vanem õde). Miks pidin mina pidevalt nägema perevägivalda? Miks pidin mina käima koolis või sõprade seas kodutänaval silmad maas, sest tundsin end süüdi ja oli piinlik, et mul on selline isa. Või kui oli olnud jälle joomaperiood ja õhtu täis hirmunud laste nuttu ja karjumist, siis ei julgenud ma järgmine päev välja minna, sest kartsin, et keegi hakkab mõnitama või küsima.

Eriti eredalt on meeles, kuidas väikeses kahetoalises korteris viiekesi elades olime meie, lapsed, magamistoas ja magasime ning järsku keset ööd kostis köögist tugev kisa ja karjumine, seejärel akende klirin. Keegi isa joomakaaslastest oli lihtsalt aknast välja hüpanud!  Elasime siis mõnda aega nii, et tekk oli köögi akna ees. Olin siis 11aastane tüdruk ja läksin kooli silmad maas, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. See lugu oli ka kohalikes uudistes ja eks kooliski räägiti. Ikkagi väike linn ju. Mäletan selgelt, kuidas klassivend, kes mulle tegelikult väga meeldis, küsis, et ega ma midagi sellest tea, sest see olevat ju minu kodutänaval juhtunud. Silmad maas pomisesin talle midagi vastu. Huhh, kui piinlik oli.

Ja nii neid erinevaid koledaid juhtumeid oli päevast päeva. Uskumatu, aga minu parimad päevad lapsepõlves olid need, kui isa oli kaine. Tähendab, see oli see, millele ma iga päev mõtlesin. Koolist tulles oli mul alati mingi kindel “rutiin”, mida ma tegin, sest uskusin, et äkki kui ma nii teen, siis on täna rahulik. Kainena oli ta kusjuures täiesti normaalne ja keskmine tolle aja eesti mees ja aitas mind vahel isegi koolitükkides. Tal olid väga head teadmised geograafiast ja ta oli väga lahtise peaga. Mälumängud olid tema tugevus ja ta on kodus tugitoolis vastanud ära mälumängude isegi 500 000 krooni (EEK) väärtuses küsimused (saade “Kes tahab saada miljonäriks” kui ma ei eksi ning veel ka “Kuldvillak”). Mulle jääb tänaseni mõistatuseks, kuidas alkohol võib muuta ühe inimese käitumist 180 kraadi ning kahju, et ta oma potentsiaali ei suutnud rakendada. Ehk järgmises elus…

Perevägivalda oli teisteski peredes

Parematel päevadel võrdlesin end teiste peredega. Kahjuks oli meie kodutänaval katkiseid peresid veel ja tegelikult oli meil veel isegi hästi, sest ainult isa jõi. Vastasmajas ja kõrvaltrepikojas elasid pered, kus mõlemad vanemad olid alkohoolikud. Meil oli vähemalt kaine ja imeline ema!

Kõige kurvem oli tegelikult tol ajal see, et mitte keegi ei küsinud midagi. Kõik kuulsid ja teadsid, aga mitte keegi ei teinud mitte midagi. Tol ajal isegi ei räägitud sellest (perevägivallast) avalikult. Meil oli imearmas naabritädi, kes meid aeg ajalt ikka oma koju varju võttis, kui asjad päris hulluks läksid. Nüüd on vähemalt hakanud avalikult tekkima diskussioone ja siiralt loodan, et inimesed julgevad märgata ja aidata! Kuigi näen, et meil on veel pikk tee käia.

Error: Contact form not found.

Oma ellu tõin lapsepõlvest kaasa selle, et kui keegi väga ehmatab või minuga väga inetult räägib, siis ma puhken lihtsalt nutma. Seda on juhtunud mitmeidki kordi minu varasemas tööelus. Sellise hirmu põhjustasid lapsena läbielatud olukorrad – ootamatu ja ettearvamatu käitumine, karjumised ja vägivallapursked. Täna olen seda endale teadvustanud ja sellega tegelenud, seega niisama lihtsalt see enam siiski enam ei õnnestu. 🙂

Minu ema elas sellist elu 25 aastat ja mul on senimaani natuke keeruline mõista, miks ta lasi endaga nii teha. Ta lahkus meie seast ootamatult 10 aastat tagasi – pidev rahamure, vägivald ja hirm said võimust. Loomulikult oli ema surm ootamatu ja olin šokis ning süüdistasin kõiges oma isa. Oli ju nii lihtne oma valus ja kannatustes kedagi teist süüdistada.

Kas siis andestada isale, kes on nii palju kannatusi põhjustanud?

Ma elasin vihasena ja süüdistasin teda kõiges ja päris tihti tõin vabanduseks oma lapsepõlve, et sellepärast olengi selline või sellepärast nii käitun. Ühel päeval aga sain aru, et tegelikult ei riku sellega ma mitte tema elu vaid hoopis iseenda elu!

Ma tunnistan siiralt, et ma olen sellega teinud rahu ja ma olen talle andestanud ning ma ei süüdista teda enam oma ema surmas. Selline elu oli siiski mu ema valik (rahu Sinu hingele, kallis emme).

Vaatan oma isa kurba elu täna – ilma abikaasata, täiesti põhjas, haige ning perekonnata, sest lapsed ammu enam ei hooli. Sest miks peakski, kui lapsepõlves pole tema meist hoolinud. Ta on nüüd juba ka mitmekordne vanaisa, kuid ei saa seda imelist tunnet kogeda. Aga ka see on tema valik. Jah, alkoholi näol on tegemist haigusega, kuid ikkagi saab iga inimene lõpuks ennast ainult ise aidata.

Umbes aasta tagasi, kui nägin teda juhuslikult tänaval, siis otsustasin hetke ajendil ligi astuda. Pidin ennast kaks korda tutvustama, sest ta ei tundnud mind ära. Kui ta hiljuti helistas mulle (mida ta teeb väga harva), siis ta küsis, kas poeg mul juba kõnnib. Ma vastasin, et minu poeg on 2 aastane ja 2 kuune. Jah, ta kõnnib juba umbes nii aasta aega.

Kelle jaoks see kurvem siis on – kas minu või tema jaoks? Mul oli tast tõesti kahju. Enam ei olnud endast kahju. Just temast. Millest kõigest ta ilma on jäänud. Oma laste kasvatamisest ja nüüd siis ei tunne teda ka tema lapselapsed.

Kuidas andestada? 

Arvan, et andestamisele tegi alguse 7 aastat tagasi ühe inimese lause: “Sinu valik, kallis Mariliis, on vihata teda, olla ohver, raisata oma praegune elu tema süüdistamisele või lihtsalt lasta sel asjal minna. Teha rahu temaga ja iseendaga. Nii saad sa ise paremaks inimeseks ja leiad rahu enda sees.” Ja see oli minu isale andestamise teekonna alguseks. Võin julgelt öelda, et see muutis minu elu! Aitäh!

Andestades saame eluga edasi minna

Minevik jääb selja taha

Ma soovisin terve elu, et mul isa polekski. Me isegi ei kutsunud teda isaks. Meil oleks olnud ilma temata palju parem.  Õnneks olen ma tänaseks selle selja taha jätnud – me kõik. Minu õde, kellel on imeline abikaasa, ning minu vend, kes ise on imeline elukaaslane, ning mina, kellel on lihtsalt maailma ideaalseim kaaslane ja parim laste isa. Ta tõesti on! Tema lihtsalt armastab lastega tegelemist, ta lihtsalt klapib nendega nii hästi. Ja mitte ainult oma lastega, ta saavutab alati hea klapi ka teiste lastega. Ta on selline isa, keda mina oleks endale tahtnud.

Kõik lood ei ole ühesugused ja on väga koledaid ja hirmsaid lugusid. Olen tänulik, et ma olen sellest läbi tulnud. Et olen valinud endale hea kaaslase ning et ma ise pole alkoholi küüsi sattunud või endale alkohoolikust meest valinud (mida kahjuks väga tihti juhtub). Ma ei saa öelda, et andesta ja kõik saabki korda. Pigem on minu siiras soov, et Sa ei elaks ja raiskaks oma elu süüdistamisele, vihkamisele, kahetsusele, vaid mõistaksid, et iga kogemus ja iga inimene meie elus on põhjusega.

Minu isa on sellepärast just selline, et mina teeksin teisi valikuid. Ära lase minevikul kontrollida oma elu.

Ma olen tänulik, et minu lapsepõlv õpetas mulle arusaama, millist pereelu ma endale ei soovi!

Ma olen tänulik, et need kannatused aitavad mul täna olla ise parem elukaaslane ja parim ema oma lastele.

Jah, mina olen andestanud oma isale!

Minu elu on siin ja praegu, mitte lapsepõlves, mitte minevikus! Mina saan muuta enda suhtumist ja elada tänases päevas.

NB! See lugu ka veel “poolik”, sest seda, et ma talle andestanud olen, seda ma pole veel talle öelnud. Selleks teen veel endaga natuke tööd. 😉

Hästi palju häid issisid meie lastele! 

Mariliis Lukk on kahe väikelapse ema, ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik.

Seotud lood:

Ütlemata jäänud sõnad emale. 

Kuidas kutsuda kiirabi?

Kuidas kutsuda kiirabi?

112 HÄDAABI 

Kas Sina tead, kuidas anda esmaabi? Millal Sa viimati käisid esmaabi koolitusel? Esmaabi andmine algab kiirabi kutsumisest.

Kiirabi kutsumine – tundub lihtne, aga kriisiolukorras töötab Sinu aju teisiti – Sinu ratsionaalne ajupool võib sulguda ja Sa ei mäleta enam üldse, kuidas kiirabi kutsumine käis. Teen Sulle lühikese kokkuvõtte, mida tasub aeg ajalt ikka üle lugeda. 🙂 

Kiirabi kutsumine: 

  • Helista hädaabinumbrile 112 – kõne on kõigile tasuta. 
  • Mis juhtus? (nt. “avarii”, “vajus kokku” – kõige tähtsam probleem). 
    • Ära hakka pikalt rääkima, ole konkreetne!
    • Ole aus! 
  • Kellega juhtus? (mitu kannatanut, sugu ja vanus).
    • Pigem karda, kui kahetse. 
  • Millal juhtus (sekundid, minutid, tunnid, päevad jne)?
  • Kutse aadress? (linn/vald, tänav, küla, maja number, talu, korteri number, korrus, välisuksekood, hoovist, raskendatud sissepääs jms).
    • Mõtle ka sellele, et kui nt. teie tänaval on tõkkepuu, mis avaneb telefoniga, siis kui Sa samal ajal räägid kiirabiga, siis kuidas Sa saad värava lahti. 
  • Kontakttelefoni number (aadressi täpsustamiseks, kannatanute abiandmise juhendamiseks). 
    • Dišpetser näeb sinu telefoni numbrit, kuid ta tahab kinnitust, et see on õige kontakt number. 
  • Ära pane toru hargile enne, kui dišpetser on lubanud. 
  • Ära lahku abivajaja juurest ja hoia telefon käepärast, et kiirabi saaks vajadusel Sulle tagasi helistada.  
  • Kui abivajaja seisund muutub oluliselt (paraneb või halveneb veelgi), helistage uuesti 112.

Allikad: 

Uljana Šhatalov koolituse materjalid

https://www.terviseamet.ee/et/valdkonnad/tervishoid/kiirabi

Esmaabi koolitused toimuvad Rae vallas Peetris ja Viimsi Huvikeskuses. Soovi korral telli esmaabi koolitus enda soovitud sihtkohta meilt! Rohkem infot koolituste toimumise kohta leiad siit.

Seotud esmaabi lood:

5 kuune beebi koljuluumurruga – Kristella kukkumise lugu. 

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

Õnnetus ei hüüa tulles. Või siiski?

Mina päästan ELU! – Mr. Beani esmaabi andmas. 

Beebiga ujuma – mida kaasa võtta?

Meelespea ujumistundidesse registreerunutele!

Soovid beebiga, väikelapsega ujuma tulla, aga ei tea mida kaasa võtta, mis kohapeal olemas on jms?

Palun tutvu kindlasti enne ujumistundi tulekut infoga. Nii saame Sulle ja beebile tagada parema ettevalmistuse ja rõõmsama tunni.

* Soovitused on kohandatud vastavalt Pesapuu Perekeskuse beebide ja väikelastega ujumistundide jaoks Rae vallas, Järveküla Spordihoones. 

Ettevalmistused

  • Varu aega! Palun tule kohale vähemalt 15-20 minutit varem, et saaksid rahulikult riietuda ja ka lapse tunniks ette valmistada.
  • Vahetult enne tundi tuleks last toita. Peab arvestama, et alati ei pea beebi tervet tundi vastu. Sellest pole aga midagi ning oluline on jääda ise rahulikuks. Soovitatav on kaasa võtta kerge eine, mida beebile peale ujumistundi anda. 

Mida kaasa võtta?

  • Vali endale mugavad, kehalist liikumist võimaldavad ujumisriided. 
  • Kanna libisemise vältimiseks plätusid (ka lapsel). 
  • Beebile on samamoodi vajalikud kerged ujumismähkmed (igaks juhuks 2 paari) või ujumisriided olenevalt east.
  • Võta kaasa hügieenitarbed. 
  • Võta ujumistundi kaasa beebi lemmiklelu ja 2 rätikut – üks, millesse beebi peale ujumistundi mähkida ja teine, millesse beebit pärast pesemist kuivatada.
  • Hoolitse selle eest, et peale ujumistundi oleksid olemas ilmastikule vastavad, vajadusel soojad riided, millesse beebi riietada. 

Kuidas riietus- ja pesemisruumis beebiga toimetada? 

    • On olemas nii naiste kui ka meeste riietusruumid (seega isad lastega on samuti väga ujuma oodatud). 
    • Riietusruumis vali endale sobiv kapp. 
    • Kohapeal on olemas 1 mähkimisalus (leiad selle kapi otsast) ning 1 seinale kinnitatud mähkimisalus. 
    • Pesemisruumis on meil olemas 2 turvahälli (ilma sisuta) ning sinna sisse saad asetada beebi samal ajal kui Sa ennast pesed. 
    • Enda ja lapse pesemine seebiga enne ja pärast basseini minekut on kohustuslik!
    • Ära jäta last mitte kunagi järelvalveta! 

Ujumistundide broneerimine ja tasumine.

  • Ujumistundide eest tasumine ning broneerimine käib läbi meie kodulehe www.pesapuuperekeskus.ee. 
  • Broneeringut on võimalik tühistada hiljemalt 7h enne tunni toimumist. Hilisemal tühistamisel osalustasu ei tagastata. 
  • Ujumistundi on lubatud ainult registreeritud ning oma vanuserühma kuuluvad beebid ja väikelapsed.
  • Palun austa ja hoia ennast ning teisi mudilasi ja beebisid – ära tule ise haigena või koos haige lapsega tundi!
  • Lapsega basseini läheb 1 lapsevanem korraga. Teine lapsevanem võib mõnikord kaasas olla (ainult ujula loal), kuid soovitame sel juhul seista lapse vaateväljast väljapool, et mitte lapse keskendumist häirida.

Kuidas tulla Järvekülla ujumistundidesse?

  • Beebide ja väikelaste ujumistunnid toimuvad Järveküla Spordihoone ujulas, Reti tee 20, Järveküla. 
  • Autoga tulijana saad parkida spordihoone juures olevasse tasuta parklasse.
  • Vankri saad tuua spordihoone sisse ning jätta see eesruumi. 
  • Ära jäta väärisesemeid vankrisse! Pesapuu Perekeskus ja Järveküla Spordihoone vankrite eest ei vastuta. Majas ja väljas on olemas valvekaamerad ning sees ka administraator, kes ümbrusel silma peal hoiab.
  • Administraatori käest saad kiibiga võtme ning juhised riietusruumi sisenemiseks. Pärast riiete vahetamist ja enda ning lapse pesemist! saad siseneda beebi või väikelapsega ujumissaali.

Kaasa võta loomulikult hea tuju ja rõõmus meel:)

3 põhilist ohtu, mida beebiga ujuma minnes vältida! 

Juhul kui Sa soovid veel lisainfot või miski jäi segaseks, siis võta julgelt meiega ühendust:

Mariliis Lukk

+372 527 0882

info@pesapuuperekeskus.ee.

Oled oma pisikesega südamest oodatud!

Ema, naine ja ettevõtja – raamatud, koolitused, podcastid, mis on muutnud minu elu!

3 minuti lugemine. Autor Kahe väikelapse ema ja ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik Mariliis Lukk.

Ema, naine ja ettevõtja – raamatud, koolitused, podcastid, mis on muutnud minu elu!

Käisin 10. oktoobril 2019 Minu Lugu projekti raames rääkimas Tallinna Majanduskooli tudengitele emaks ja ettevõtjaks olemise sarnasusest, rõõmudest, muredest ja väljakutsetest. Minu lugu ettevõtjaks ja lapsevanemaks kasvamisel kätkeb endas palju rõõmu, armastust, hoolivust, austust, imelisi inimesi, väljakutseid, teadlikkust, rahu, enesearengut, tahtmist, aga ka läbipõlemisi, pisaraid, valu, ebamugavust, emotsioone, hirme, ebakindlust, teadmatust, kartust läbi kukkuda ja ebaõnnestuda. Uskumatu, kui palju ühiseid jooni on lapsekasvatusel ja ettevõtlusel. Aga neid lugusid kuulete juba järgmistel kordadel. ????

Siin raamatud, podcastid ja koolitused, mis mind on mõjutanud ja väga palju aidanud.

Isiksuse arengu temaatilised raamatud: 

Stephen R. Covey “Väga efektiivse inimese 7 harjumust”

  • saadaval ka e-raamatuna (soodsam). 

Tegemist on raamatuga, mis vaatab Sinu harjumusi, mida sa teed igapäevaselt autopiloodil ja mis Sind tegelikult ei teeni ega aita sind kuidagi lähemale oma eesmärkide suunas. Lisaks aitab see raamat Sul mõtestada oma elu missiooni ja mõtet siin elus. Veebis on palju kokkuvõtteid sellest, aga soovitan seda raamatut lugeda kõige rohkem. See on pikk ja raskesti loetav algul, kuid tasub vaeva ära! 

Emotsioonide juhtimine: 

Lihtsad tehnikad oma emotsioonide juhtimiseks.  Iseenda elu üle kontrolli võtmisest.  

Enda emotsioonide märkamisest ja nende (eba)vajalikkusest ning kuidas need meie elu mõjutavad. 

Motivatsiooni raamat: 

Kõik on väljamõeldav. Nii lihtsalt on! Sinu harjumused ja alateadlikud mõttemustrid, mis Sind enam ei teeni ja takistavad Su teekonda harmoonilise ja õnneliku eluni. 

Ettevõtlusraamatud:

Räägib süsteemide loomisest, mida peaksid juba kohe alustades teadma/tegema.

Räägib äri skaleeritavusest ja selle võimalustest. 

Räägib brändi loomisest ja juba olemasoleva idee täiesti teistmoodi tegemisest ja selle saladusest.  

Koolitused

Ja kel võimalust ja just tunneb, et esmalt peakski iseenda tegelema, siis soovitan väga Teadliku Muutuse Kunsti kursusi.

Ning motivatsioonialaselt on Edu Akadeemiat hea jälgida. 

Eeskujud

Minu suurimad “gurud” peale oma laste 😛 on Eric Edmeads. 

Ja tema Business Freedom koolitused. 

Koolitused tunduvad algul väga kallid, kuid koostöös Edu Akadeemiaga teevad nad tihti tasuta webinare ja soodsaid koolitusi. Ericut näeb 5. novembril juba Saku Suurhallis. 

Podcastid, mida soovitan kuulata

Motivatsiooni podcast – Hakkame tegutsema. 

Juhtimispodcast – Veiko Valkijainen Juhtimiskvaliteet on konkurentsieelis. 

Ei saa mainimata jätta, et soovitan kuulata muidugi ka Pesapuu Perekeskuse podcasti “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed”

Soundcloudis. 🙂

 

Õnnelike perede haldjas

Mariliis Lukk

+372 527 0882

www.pesapuuperekeskus.ee

Facebook pesapuuperekeksus

Instagram #pesapuuperekeskus

Kuidas lastega mängida nii, et ei peaks ennast liigutama?

2 minuti lugemine. Autor Pesapuu Perekeskus. Refereeritud artikkel (viide allpool).

Alutstuseks soovitan seda lugu võtta pisut huumorina, eks. 😉

Kas sulle tuleb tuttav ette päev, mil pead lastega kodus olema, kuid tegelikult oled ise haiglane, kaua üleval olnud või hiliste tundideni tööd teinud? Tunned, et tegelikult oled nii väsinud, et tahaks üle kõige hoopis üksi olla ja päris kindlasti ei jaksa päev läbi lastega trallida. Aga kuklas tiksub teadmine, et hiljemalt kell 7 hakkab möll pihta: peaks nendega seda tegema, sinna minema ja üldse kõiksugu oskusi nendes arendama.

Ja kui lasta neil vabalt möllata, siis lõppeb see sellega, et kodu tuleb kolm päeva koristada. Vähemalt minu kogemus on see, et lastemängud lõppevad pahupidi tubadega.

Kindlasti on paljudel oma nipid, kuidas selliste olukordadega toime tulla, kuid siin on sulle Scott Adleri 5 soovitust, kuidas mängida lastega nii, et peaks ennast ise liigutama ehk siis  – kuidas olla inimvõimla oma lastele.

1. Diivanil lebamine

Mine oma diivanipatjade alla ja  lase lastel enda peal surfida. (Kui sul on rohkem kui üks laps, siis on parem, kui nad teevad seda ühekaupa. Kõrvale tuleb lükata ka  võimalikud ohtlikud mööbliesemed nagu klaasist kohvilauad jms.)

Seal all on pime ja võid teeselda, et sinu peal surfivad lapsed on tegelikult hästi kogenud massööri käed.

2. Ha-ha! Aare on minu…

See on lihtne, aga enne kui seda üritad, pead endalt küsima, kas on ikka mugav, kui sind puhkamise ajal torgitakse ja jutustatakse.

Sinu roll on olla kuri imperaator, nõid, võõrasema, piraadikapteni või kogu mänguasjakasti omanik ja pead varastama lastelt mõne mänguasja ning peitma selle oma kõhu alla. Kui sa kaalud ka kõigest pool täiskasvanud mehe kehakaalust, on sul vähemalt 15 minutit aega, kus ei pea midagi tegema, sest samal ajal üritavad lapsed röövsaaki kõhu alt kätte saada.

3. Päästa mind tulest!

See on peaaegu nagu eelmine mäng, kuid siin oled sa ohver, keda peab tulekahjust päästma. Ehk lapsed peavad sind vedama põrandal ühest mugavast kohast teise.

Kui sulle meeldib Tai massaaž, siis sobib see lastemäng suurepäraselt, sest lapsed sikutavad su jalgu, käsi ja isegi pead.

Mängu puuduseks võib pidada seda, et see kinnitab fakti, et kui majas peaks kunagi päriselt tulekahju olema, siis lapsed ei suuda sind vigastamata päästa. Kuid teisalt annab see võimaluse lastele seletada, mida teha/mitte teha päris õnnetuse korral (Pesapuu Perekeskuse kommentaar).

4. Võimatult keeruline jutustamine

Nagu nimi viitab, on see trikiga ülesanne. Sa pead kogu harjutuse jooksul ise kaasa mõtlema, et oma kohta hoida.

Sea ennast sisse kui mees/naine, kellel on lugu jutustada. Näiteks oled väga vana mees, kes ei saa liikuda ja suudab lugu meenutada vaadates erinevaid asju, mida lapsed toovad. Niisiis saada nad kõikjale üle maja otsima selliseid asju nagu salle, loomi ja asju, mida ei olegi. 😉

Kui sa suudad lugu keerutada, oled üllatunud, kui kaua võid lapsi sellega lõbustada, et lased neil mööda maja joosta.

Error: Contact form not found.

5. Mis on mu tagumiku peal? 

Sa lamad kõhuli diivani peal ja püüad arvata, keda lapsed su pepul mängivad. “On see tsemendimikser?” Võid kihla vedada, et on.

Kui lapsed on juba vanemad ja tähed selgeks saanud, siis saab selle mängu muuta  vanaks heaks tähtede-sõnade kirjutamise arvamiseks (“Mida ma su seljale kirjutan?”).

 

Mida Sina mängid lastega, kui Sul energiat pole, aga lapsed nõuavad mängimist? 🙂

Nipid on refereeritud Scott Adleri 2010. aastal avaldatud postitusest “How to play with kids without really moving.”

Mina päästan ELU!

Viimati täiendatud 03.03.2020

MINA PÄÄSTAN ELU! 

Mr. Bean on naerutanud aastakümneid inimesi oma tobenaljakate lugude ja äpardustega. Kas oled näinud teda esmaabi andmas? Kui ei ole, siis vaata videot Mr. Bean esmaabi andmas. 

Kas siin on tegemist kohatu naljaga või ei, seda otsustab igaüks ise. Mõte, mis ma soovin Sulle edasi anda, on aga see, et jättes kõrvale kogu koomilisuse, kas sina tead, kuidas meest aidata? Mida teha esimesena? Kuidas teha kunstlikku hingamist? 

Vaata järgi ja peatu korraks. Kui täna peaks Sinu silme all juhtuma õnnetus, kas Sa oskad päästa kellegi elu? Kas sa tead, kuhu helistada? Kas Sinu lapsega koos olevad kõige lähedasemad teavad, kuidas esmaabi anda? Mida teha õnnetuse korral? Sealhulgas ka Sinu vanavanemad, lapsehoidjad, sõbrannad jt. 

Error: Contact form not found.

Kui Sa tunned, et soovid paremini osata kui Mr. Bean, siis esmaabi koolitus väikelaste vanematele on sobiv koht, kus neid teadmisi täiendada. Hoia silm peal meie kodulehel ning näeme järgmisel esmaabi koolitusel Viimsi Huvikeskuses 22. märtsil 2020 ning Pesapuu Perekeskuses 15. märtsil 2020 (Peetri Keskus, Küti tee 4). 

Loe lisaks meie blogist:

5 kuune beebi koljuluu murruga. Kristella kukkumise lugu. 

Pooled lastega seotud traumadest juhtuvad kodus. Millised ohud peituvad Sinu kodus?

Õnnetus ei hüüa tulles. Või siiski?

Väikelaste vanemate esmaabi koolitaja Uljana Šatalov

4. minuti lugemine. Mariliis Lukk tutvustab Uljana Šatalovi.

Mulle meenub, kuidas  aastaid tagasi ütles üks noor neiu, et miks ta peab koolis igast jama õppima. Selle asemel võiks koolis hoopis esmaabi õpetada. Tol korral ma muigasin selle jutu peale. Täna, olles kahe väikelapse ema, ütlen, et tal on õigus. Meile, lapsevanematele, ei õpetata seda koolis, kuid minu hinnangul peaks!

Kas Sina tead, mida pead tegema siis, kui laps on ümber ajanud kannu kuuma veega ja saanud põletuse või kui ta on pistnud suhu midagi, mis takistab tal hingamist? Kui küsida, kas lapsevanematele on vaja teha väikelapse esmaabi koolitust, siis ma ütlen kindlalt – JAH. Uljana ongi see Pesapuu haldjas, kelle esmaabi koolitus on mõeldud just väikelaste vanematele ja ta annab ka nõu, kuidas ohtlikke olukordi ennetada.

„Save one life and you’re a hero, save one hundred lives and you’re a nurse“. Author unknown

Uljana Šatalov tutvustab end nii – olen meditsiiniõde and this is very much all about me ????

Kust ma tulen?

Alustasin meditsiiniõpinguid ja praktiseerimist ammu, veel NSVL-i  ajal. Olen olnud osaline Eesti meditsiinis ja aidanud seda arendada ja muuta kaasaegseks ning näinud seejuures nii pisaraid kui ka verd…  Olen uhke, et elan ja töötan Eesti Vabariigis.

Eelmisel sajandil lõpetasin meditsiinikooli velskri erialal, hiljem sain Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kaasaegse õe hariduse ning sujuvalt jätkasin intensiivraviõe-spetsialisti õppes. Vahepeal omandasin bakalaureusekraadi sotsioloogias, seoses suure töökoormusega jäi lõpetamata andragoogika magistriõpe.

Error: Contact form not found.

Minu töökogemus on päris suur, olen saanud oma teadmisi ja oskusi kasutada erinevalt: erakorralises meditsiinis, intensiivõenduses ja anesteesias. Lisaks olen esimene õde Eestis, kes võeti tööle Häirekeskusesse valvemeedikuna – enne mind töötasid seal ainult arstid. Lõpuks teadvustasin endale, et mu lemmiksuund on erakorraline meditsiin – seda ma tunnen, oskan, tean ja armastan.  Jäin tööle reanimobiili ja hakkasin oma kogemusi ja teadmisi üha rohkem teistega jagama. Praegu pühendan ennast koolitaja-instruktori tööle.

Miks?

Olen nõus, et teatud eluperioodil on aeg kive loopida ning on aeg kive korjata… Nüüd on tulnud minu jaoks aeg mitte ainult harida ennast, vaid õppida koos õpilastega, jagada oma eelnevaid teadmisi, oskusi ja kogemusi ning rakendada ülikoolis saadud teadmisi ja oskusi andragoogilise lähenemisega. Koolitajana on minu huviorbiidis  esmaabi, taaselustamine kliinilisest surmast, raske trauma, suure õnnetuse lahendamine, erinevad simulatsioonid ning sellega seotud koolituste, ürituste ja võistluste organiseerimine.

Olen tegelenud täiskasvanute koolitustega üle 15 aasta, sellessse aega jäävad koolitused erakorralise meditsiini alal, tööd lektor-instruktori, praktikajuhendaja ja mentorina. Oskan kasutada kaasaegset aparatuuri ning õpetada teistele, kuidas neid kasutada.  Oskan hoida auditooriumi huvi ja tähelepanu ning juhendada õpiprotsessi, arvestan sihtrühmaga, olen paindlik ja innovaatiline lektor. Seetõttu usun, et olen hea koolitaja ja seda väites tuginen testide tulemustele ning õppurite ja kolleegide tagasisidele.

Mul on kogemusi ka ingliskeelsete ürituste organiseerimises (loengud, seminarid ja esmaabialased praktilised harjutused).

Kui saan teada, et tänu koolitusele on kasvõi üks elu veel päästetud, s.t esmaabi oli õigesti antud ja minu tudengil tuli meelde koolitusel kõlanu ja harjutatu ning ta sai seda rakendada enne kiirabi saabumist, siis on minu koolitaja-instruktori missioon täidetud!

Error: Contact form not found.

Minu teenistuskäik:

07.2017–praegu    SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, reanimobiiliosakond, õde

02.2012–07.2017    SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, reanimobiiliosakonna ja väikesaarte üksuse õendusjuht

2006–praegu     SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla koolitus- ja kiirabikeskuse lektor-instruktor

2008–praegu         Eesti Sisekaitseakadeemia, lektor-instruktor

05.2015–01.06.2016   SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, katastroofmeditsiiniosakonna koordinaatori kt

2008–praegu         Eldred OÜ, õde-brigaadijuht ja koordinaator

08.2011–02.2012    SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, anesteesiaosakond, anesteesiaõde 05.2011–02.2012    SA ITKH, anesteesia- ja intensiivraviosakond, intensiivraviõde

05.2010–11.2011    Häirekeskus, analüüsi- ja järelevalve talituse peaspetsialist

01.2006–05.2011    Tallinna Kiirabi koolituskeskuse lektor-instruktor

05.2003–05.2011    Tallinna Kiirabi, õde-brigaadijuht

05.2008–05.2010   SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, kiirabiosakond, õde-brigaadijuht

09.1999–12.2002 Disney Cruise Lines, M/S Disney Wonder, Housekeeping Supervisor

03.1992–08.1996 Tallinna Kiirabi, velsker kardioloogilises brigaadis, II kat alates 1994.a

03.1990–12.1991 Lõsva Keskhaigla, kirurgia osakond, abiõde

Kohtume Uljanaga juba 27. oktoobril Viimsi Huvikeskuses ning 30. novembril Pesapuu Perekeskuses (Küti tee 4, Peetri). 

Täpsema info koolituse kohta leiad siit!

9 põhjust, miks oma lapsele juba varakult laulma hakata

6 minuti lugemine. Autor muusik Mari Meentalo.

Meil kõigil on alati ja igal pool kaasas vanim muusikainstrument maailmas – hääl. Igaühel on see eriline ja just temale omane ning olenemata sellest, kas peame viisi või mitte, oleme me kõik musikaalsed.

Lapsed kogevad juba väga varakult palju erinevaid helisid, kuid tänapäeval siiski pigem passiivselt mitmete elektrooniliste vidinate kaudu. Samas muusika kuulamine ei toeta lapse arengut nii, nagu teeb seda aktiivne muusika tegemine.

Huvitaval kombel on loote kõige arenenumaks meeleks emaüsas kuulmine: 18-nädalane loode tajub juba erinevaid vibratsioone (ka väliseid helisid, mis kanduvad tema kuulmiskeskuseni lootevee kaudu) ning 23. nädalaks on tema kuulmiselundid välja arenenud. Seega juba teisel trimestril hakkab arenev kõhubeebi kuulama ja järk-järgult sõnu ning erinevaid helisid meelde jätma.

Just oma lapsele lauldes on sul võimalik väga varakult luua temaga tugev side ning soodustada edasist kognitiivset, keelelist ja emotsionaalset arengut. Oma ema hääl on lapsele kõige lähem ja tuttavam heli, mistõttu seda, kas sa pead viisi või ei, pole vaja karta.

Sinu laps hindab koolitatud häälest hoopis kõrgemalt just vahetut suhtlust, mis läbi laulmise talle osaks saab. 

9 põhjust, miks hakata oma lapsele võimalikult vara ette laulma ja muusikaga tutvust tegema

  1. Nagu mainitud, on loote kuulmine tema kõige arenenum meel enne sündi. Läbi laulmise ja kõhubeebiga suhtlemise saad juba väga varakult luua taga tugeva positiivse sideme, mis lapse sündides aina tugevamaks muutub. 
  2. Laulmine soodustab kõne arengut, kuna laulud (helikõrgused, rütmid jms) on nüansirikkamad kui tavakõne. Muusika ja keele puhul on aktiivsed samad ajupiirkonnad ning juba lühikest aega muusikaga tegelemine suurendab märgatavalt vasakpoolse ajupoolkera verevarustust. Sellest tingituna loome me kiiremaid ja efektiivsemaid ühendusi ka kõne puhul. Läbi laulude võimaldame lapsel omandada ka sõnavara, mida sa tavakõnes ei pruugi kasutada.
  3. Korduvad meloodialiinid on rahustavad mitte ainult sinu beebile, vaid ka sulle. Vanemate rahvalaulude ja enamike hällilaulude meloodiad on väga lihtsad ja korduvad. Neid on lapsel kerge meelde jätta ning korrates aitavad mantratele sarnaselt rahuneda nii sul kui tal. Pidev kordamine loob lapsele turvatunde, kuna meloodia või sõnad on talle varasemast tuttavad – ta teab, mis järgmisena tuleb. Just tuttava laulu kuulmisel suudab laps stressiolukorras kiiremini rahuneda.
  4. Nii laulmisel kui üleüldse muusikal on tugev mõju vererõhule, südame löögisagedusele ja hingamisele ning see suudab maandada ärevust. Laulmine (ja sellega seotud hingamine) viib kehasse rohkem hapnikku, mis omakorda tõstab endorfiinide taset, aitab sul paremini uinuda, avab hingamisteed ning kannab ühtlasi endorfiine ka läbi platsenta sinu kõhubeebile.  Laulmine on seetõttu ka suureks abiks sünnitusjärgse depressiooni ennetamisel ja leevendamisel.
  5. Mida rohkem sa oma häält kasutad, seda kindlamini julged ka end muudes olukordades väljendada ja vajadusel enda ning lapse eest välja astuda.
  6. Kuna laulud on sinuga alati ja igal pool kaasas, on laulude edasiandmine oma lapsele üks lihtsamaid, kuid samas vägevamaid ja meeldejäävamaid mälestusi, mida temaga jagada. Enamik meist mäletab ka täiskasvanueas erinevaid laule ja laulukatkeid, mida meie emad kunagi meile laulsid, rääkimata sellest, et juba vastsündinud beebi tunneb ära laule, mida oled talle ootusajal laulnud.
  7. Läbi lapsele laulmise saab beebi vajalikku stimulatsiooni, mis aitab tema tähelepanu köita ning seda hoida. Seejuures pole oluline ei tempo, helistik ega esituse professionaalsus, et oma lapsega läbi laulu suhelda. Arvatakse, et imikuid köidab just lapsevanema isikupärane hääl, mis julgustab teda silma vaatama ja läbi pilgu enda soove ning vajadusi väljendama.
  8. Võimalikult varakult last muusikaga tuttavaks tehes ning sellega järjepidevalt tegeledes mõjutame me tema aju ehitust. Tihe muusikaga tegelemine loob ajus uusi protsesse, millel on erinevates eluetappides tugevad positiivsed mõjud nii loomingulisusele, maailmatunnetusele kui õpioskusele. Muusikal on potentsiaali soodustada laste oskusi tuvastada, oletada ja reageerida erinevatele mustritele, mis soodustab üleüldist hakkamasaamist tänapäeva keerukas maailmas.
  9. Muusikal on võime inimesi ühendada ning see algab juba väga varakult. Kui inimesed laulavad ja liiguvad koos, nt kui ema hüpitab last süles, tunnevad nad omavahel tugevamat sidet ning on hiljem suurema tõenäosusega üksteisel abiks ja teevad efektiivsemalt koostööd. See kehtib ka võõraste inimeste puhul, kui tehakse samu asju järjepidevalt koos, nt muusikatundides laulumängudest osa võtmine.

Suures tuhinas oma beebile lauldes ei tohiks aga ära unustada seda, et lapse puhul on tegemist maailma alles avastava inimesega, kelle meeled on väga vastuvõtlikud ja tundlikud. Seetõttu võiks eelistada enda häält salvestatud muusikale.

Kõige parem on alustuseks õppida iseenda häält julgemini kasutama, alul ümisedes lihtsaid meloodiaid, neid palju korrates ning seejärel liikudes tasapisi keerulisemate laulude ja üks hetk ka salvestatud muusika juurde.

Artikli autor Mari Meentalo on vagabundihingega muusik, kelle suur kirg ja kutsumus on urbanistika ja pärimusmuusika ning ta tegutseb muusikakollektiivis OOPUS, mille žanri võib liigitada live-elektroonilise pärimuse ja folktroonika alla.  

Pesapuu Perekeskus toimuvad FOLGITUNNID folkmuusiku Astrid Nõlvaku juhendamisel ning kui soovid meie tundidega liituda, leiad täpsema info meie kodulehelt. 

Kasutatud allikad: