fbpx

Ütlemata jäänud sõnad emale!

Kallis emme,

Ma nägin sind viimati…10 aastat tagasi. Haapsalus, mingi maja auto parklas. Me rääkisime. Sa rääkisid kui raske kõik on, kuidas eluisu pole. Mina ei osanud kuidagi teisiti käituda ning lohutasin ja ütlesin, et saame hakkama. Oleme tugevad. Aga tegelikult olin tugev mina, mitte sina. Ühel hetkel sa lihtsalt hakkasid seal nutma ja ütlesid, et sa ei jõua enam. Et sa ei jõua enam elada. Mina seisin ja tundsin, kuidas ma tahan sind kallistada. Süda ütles, et peaksin seda tegema. Ma pole kunagi sellist tunnet nii tugevalt tundnud.

AGA ma ei kallistanud sind. 

Mitte et ma poleks tahtnud, aga mu käed ei liikunud, keha ei liikunud. Tahtsin olla ise vähemalt see tugev pool, sest arvasin, et sa vajad seda. Mind ei olnud õpetatud kallistama. Aga ma ei süüdista sind, sest sind ka polnud. Aga tegelikult vajasid sa tol hetkel kõige rohkem just minu kallistust. Siinkohal mina murran selle mustri ja oma lapsi kallistan iga päev. Ja ütlen neile iga päev, kui palju ma neid armastan. 

See vestlus parklas jäi aga meie viimaseks vestluseks. 5 päeva hiljem lamasid sa koomas Tallinna Regionaalhaiglas ning 8 päeva hiljem pidime meie, lapsed, andma nõusoleku, allkirja aparaatide valjatõmbamiseks. Meil oli valida, kas sa jätkad oma elu 95 protsendi ulatuses halvatuna ning su aju ei suuda kunagi taastuda või saad lopuks puhkama. Kohta kus puudub vägivald, kohta kus tema ei saa sulle enam haiget teha.

Mis sa arvad, kui kaua võttis aega see, et ma endale andestaksin, et ma sind ei kallistanud? Mitusada korda olen ma oma peas kedranud seda viimast kohtumist üha uuesti ja uuesti läbi. Mitu tuhat korda olen ma oma mõtetes sind kallistanud. Peagi saab 10 aastat kui sind ei ole. Mina olen endale lopuks andestanud. Mõned kuud tagasi alles. See aga ei tahenda, et pisaraid poleks.

Kui kaua ma olin vihane, et sa meid jätsid? Ma päriselt olin vihane, kurb, süüdistasin, et kuidas sa võisid seda teha. Emme, ma ei ole vihane, ma ei süüdista sind.

Tahtsin sind hoopis tänada oma elu eest! Mina valisin sinu ja see oli minu elu parim otsus! Sa olid maailma parim ema. Just selline nagu sa oskasid. Ma tean, et sa andsid endast parima. 

Sul on kolm imeilusat lapselast. Usun, et sa näed neid kuskilt pilvpiirilt. Kuigi Sa ei saanud kunagi tunda tunnet, mida tähendab olla vanaema tean, et Sa oleksid olnud parim vanaema!

Kui sa mõtled, siis uskumatu, aga 10 aastat tagasi ei olnud nutitelefone. Mul ei ole mitte ühtegi videot sinust kallis emme. Ma arvan, et ma mäletan su häält. Viimased pildid koos sinuga said tehtud 6 kuud varem, sinu 50ndal juubelil.

Kallis emme, kui me ükskord kohtume, siis ma kallistan sind mitu päeva järjest – see on lubadus!

Ehk et elu on habras, seda sa juba tead. Kallistage, armastage, naerge, öelge ilusaid sõnu nii nagu see teie viimane päev viimane kohtumine. 

Emmed ei vaja asju, nad vajavad sinu aega, armastust ja kallistust!
Armastan Sind, emme ❤️️
Menüü