4 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema ja ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik Mariliis Lukk.

Öeldakse ju, et ega vanemaid ja sugulasi valida ei saa. Ja kui mõelda puht praktiliselt, siis ega ei saagi… Kes aga usub natuke “kõrgemaid jõude”, siis tegelikult meie ise ikkagi valime oma vanemad.

Vanemad on meie suurimad õpetajad elus. Mis iganes õppetunde nad meile ei anna – olgu need lõbusad või valusad – need on põhjusega. Järgnev lugu ei ole kirjutatud selleks, et oma isa mustata või teda süüdistada. Pigem räägib see lugu andestamisest sellisele isale, kes seda võib-olla esmapilgul ei väärigi.

Lapsepõlv alkohoolikust isaga

Rääkides vanemate valimisest, siis pikka aega ei tahtnud ma uskuda, et endale sellise isa valisin. Kes siis ikka endale alkohoolikust ja vägivallatsevat isa endale valib, eks? Lapsepõlves oli minu suurimaks unistuseks kodus välja kolimine. Päriselt, ma vihkasin oma elu, vihkasin pideva hirmu all elamist. Mäletan, et käsime ükskord emaga Tartus ja bussijaama juures oli pisut räämas ja lagunenud kortermaja ja seal oli silt, et “üürile anda” ja ma ütlesin emale, et kui me vaid saaks seal elada. Minu jaoks polnud oluline, kus me elame vaid oluline oli, et me elaksime ilma isata. Kodust kolisin ma välja 15 aastaselt ja see oli õnnepäev. Päriselt! Ma olin VABA!!! Küll jah eks selle vabadusega kaasnesidki muud ekstreemsed käitumised, kuid see jääb järgmisteks kordadeks.

Pärast kodust välja kolimist olin ma väga kaua vihane, ängi täis, ohvri rollis, et miks minul küll nii raske on ja kuidas ma ikka sellise isa otsa olen sattusin. Kuni viimaste aastateni ei suutnud ma talle andestada.

Miks oleksin pidanud talle andestama lapsepõlve, kus pidevalt toimusid joomingud  kodus, kus kasvas kokku 3 last (lisaks minule minu noorem vend ja vanem õde). Miks pidin mina pidevalt nägema perevägivalda? Miks pidin mina käima koolis või sõprade seas kodutänaval silmad maas, sest tundsin end süüdi ja oli piinlik, et mul on selline isa. Või kui oli olnud jälle joomaperiood ja õhtu täis hirmunud laste nuttu ja karjumist, siis ei julgenud ma järgmine päev välja minna, sest kartsin, et keegi hakkab mõnitama või küsima.

Eriti eredalt on meeles, kuidas väikeses kahetoalises korteris viiekesi elades olime meie, lapsed, magamistoas ja magasime ning järsku keset ööd kostis köögist tugev kisa ja karjumine, seejärel akende klirin. Keegi isa joomakaaslastest oli lihtsalt aknast välja hüpanud!  Elasime siis mõnda aega nii, et tekk oli köögi akna ees. Olin siis 11aastane tüdruk ja läksin kooli silmad maas, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. See lugu oli ka kohalikes uudistes ja eks kooliski räägiti. Ikkagi väike linn ju. Mäletan selgelt, kuidas klassivend, kes mulle tegelikult väga meeldis, küsis, et ega ma midagi sellest tea, sest see olevat ju minu kodutänaval juhtunud. Silmad maas pomisesin talle midagi vastu. Huhh, kui piinlik oli.

Ja nii neid erinevaid koledaid juhtumeid oli päevast päeva. Uskumatu, aga minu parimad päevad lapsepõlves olid need, kui isa oli kaine. Tähendab, see oli see, millele ma iga päev mõtlesin. Koolist tulles oli mul alati mingi kindel “rutiin”, mida ma tegin, sest uskusin, et äkki kui ma nii teen, siis on täna rahulik. Kainena oli ta kusjuures täiesti normaalne ja keskmine tolle aja eesti mees ja aitas mind vahel isegi koolitükkides. Tal olid väga head teadmised geograafiast ja ta oli väga lahtise peaga. Mälumängud olid tema tugevus ja ta on kodus tugitoolis vastanud ära mälumängude isegi 500 000 krooni (EEK) väärtuses küsimused (saade “Kes tahab saada miljonäriks” kui ma ei eksi ning veel ka “Kuldvillak”). Mulle jääb tänaseni mõistatuseks, kuidas alkohol võib muuta ühe inimese käitumist 180 kraadi ning kahju, et ta oma potentsiaali ei suutnud rakendada. Ehk järgmises elus…

Perevägivalda oli teisteski peredes

Parematel päevadel võrdlesin end teiste peredega. Kahjuks oli meie kodutänaval katkiseid peresid veel ja tegelikult oli meil veel isegi hästi, sest ainult isa jõi. Vastasmajas ja kõrvaltrepikojas elasid pered, kus mõlemad vanemad olid alkohoolikud. Meil oli vähemalt kaine ja imeline ema!

Kõige kurvem oli tegelikult tol ajal see, et mitte keegi ei küsinud midagi. Kõik kuulsid ja teadsid, aga mitte keegi ei teinud mitte midagi. Tol ajal isegi ei räägitud sellest (perevägivallast) avalikult. Meil oli imearmas naabritädi, kes meid aeg ajalt ikka oma koju varju võttis, kui asjad päris hulluks läksid. Nüüd on vähemalt hakanud avalikult tekkima diskussioone ja siiralt loodan, et inimesed julgevad märgata ja aidata! Kuigi näen, et meil on veel pikk tee käia.

Liitu meie uudiskirjaga!

Oma ellu tõin lapsepõlvest kaasa selle, et kui keegi väga ehmatab või minuga väga inetult räägib, siis ma puhken lihtsalt nutma. Seda on juhtunud mitmeidki kordi minu varasemas tööelus. Sellise hirmu põhjustasid lapsena läbielatud olukorrad – ootamatu ja ettearvamatu käitumine, karjumised ja vägivallapursked. Täna olen seda endale teadvustanud ja sellega tegelenud, seega niisama lihtsalt see enam siiski enam ei õnnestu. 🙂

Minu ema elas sellist elu 25 aastat ja mul on senimaani natuke keeruline mõista, miks ta lasi endaga nii teha. Ta lahkus meie seast ootamatult 10 aastat tagasi – pidev rahamure, vägivald ja hirm said võimust. Loomulikult oli ema surm ootamatu ja olin šokis ning süüdistasin kõiges oma isa. Oli ju nii lihtne oma valus ja kannatustes kedagi teist süüdistada.

Kas siis andestada isale, kes on nii palju kannatusi põhjustanud?

Ma elasin vihasena ja süüdistasin teda kõiges ja päris tihti tõin vabanduseks oma lapsepõlve, et sellepärast olengi selline või sellepärast nii käitun. Ühel päeval aga sain aru, et tegelikult ei riku sellega ma mitte tema elu vaid hoopis iseenda elu!

Ma tunnistan siiralt, et ma olen sellega teinud rahu ja ma olen talle andestanud ning ma ei süüdista teda enam oma ema surmas. Selline elu oli siiski mu ema valik (rahu Sinu hingele, kallis emme).

Vaatan oma isa kurba elu täna – ilma abikaasata, täiesti põhjas, haige ning perekonnata, sest lapsed ammu enam ei hooli. Sest miks peakski, kui lapsepõlves pole tema meist hoolinud. Ta on nüüd juba ka mitmekordne vanaisa, kuid ei saa seda imelist tunnet kogeda. Aga ka see on tema valik. Jah, alkoholi näol on tegemist haigusega, kuid ikkagi saab iga inimene lõpuks ennast ainult ise aidata.

Umbes aasta tagasi, kui nägin teda juhuslikult tänaval, siis otsustasin hetke ajendil ligi astuda. Pidin ennast kaks korda tutvustama, sest ta ei tundnud mind ära. Kui ta hiljuti helistas mulle (mida ta teeb väga harva), siis ta küsis, kas poeg mul juba kõnnib. Ma vastasin, et minu poeg on 2 aastane ja 2 kuune. Jah, ta kõnnib juba umbes nii aasta aega.

Kelle jaoks see kurvem siis on – kas minu või tema jaoks? Mul oli tast tõesti kahju. Enam ei olnud endast kahju. Just temast. Millest kõigest ta ilma on jäänud. Oma laste kasvatamisest ja nüüd siis ei tunne teda ka tema lapselapsed.

Kuidas andestada? 

Arvan, et andestamisele tegi alguse 7 aastat tagasi ühe inimese lause: “Sinu valik, kallis Mariliis, on vihata teda, olla ohver, raisata oma praegune elu tema süüdistamisele või lihtsalt lasta sel asjal minna. Teha rahu temaga ja iseendaga. Nii saad sa ise paremaks inimeseks ja leiad rahu enda sees.” Ja see oli minu isale andestamise teekonna alguseks. Võin julgelt öelda, et see muutis minu elu! Aitäh!

Andestades saame eluga edasi minna

Minevik jääb selja taha

Ma soovisin terve elu, et mul isa polekski. Me isegi ei kutsunud teda isaks. Meil oleks olnud ilma temata palju parem.  Õnneks olen ma tänaseks selle selja taha jätnud – me kõik. Minu õde, kellel on imeline abikaasa, ning minu vend, kes ise on imeline elukaaslane, ning mina, kellel on lihtsalt maailma ideaalseim kaaslane ja parim laste isa. Ta tõesti on! Tema lihtsalt armastab lastega tegelemist, ta lihtsalt klapib nendega nii hästi. Ja mitte ainult oma lastega, ta saavutab alati hea klapi ka teiste lastega. Ta on selline isa, keda mina oleks endale tahtnud.

Kõik lood ei ole ühesugused ja on väga koledaid ja hirmsaid lugusid. Olen tänulik, et ma olen sellest läbi tulnud. Et olen valinud endale hea kaaslase ning et ma ise pole alkoholi küüsi sattunud või endale alkohoolikust meest valinud (mida kahjuks väga tihti juhtub). Ma ei saa öelda, et andesta ja kõik saabki korda. Pigem on minu siiras soov, et Sa ei elaks ja raiskaks oma elu süüdistamisele, vihkamisele, kahetsusele, vaid mõistaksid, et iga kogemus ja iga inimene meie elus on põhjusega.

Minu isa on sellepärast just selline, et mina teeksin teisi valikuid. Ära lase minevikul kontrollida oma elu.

Ma olen tänulik, et minu lapsepõlv õpetas mulle arusaama, millist pereelu ma endale ei soovi!

Ma olen tänulik, et need kannatused aitavad mul täna olla ise parem elukaaslane ja parim ema oma lastele.

Jah, mina olen andestanud oma isale!

Minu elu on siin ja praegu, mitte lapsepõlves, mitte minevikus! Mina saan muuta enda suhtumist ja elada tänases päevas.

NB! See lugu ka veel “poolik”, sest seda, et ma talle andestanud olen, seda ma pole veel talle öelnud. Selleks teen veel endaga natuke tööd. 😉

Hästi palju häid issisid meie lastele! 

Mariliis Lukk on kahe väikelapse ema, ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik.

Seotud lood:

Ütlemata jäänud sõnad emale. 

Recommended Posts