Kas andestada isale, kes pole andestamist väärt?

4 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema ja ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik Mariliis Lukk.

Öeldakse ju, et ega vanemaid ja sugulasi valida ei saa. Ja kui mõelda puht praktiliselt, siis ega ei saagi… Kes aga usub natuke “kõrgemaid jõude”, siis tegelikult meie ise ikkagi valime oma vanemad.

Vanemad on meie suurimad õpetajad elus. Mis iganes õppetunde nad meile ei anna – olgu need lõbusad või valusad – need on põhjusega. Järgnev lugu ei ole kirjutatud selleks, et oma isa mustata või teda süüdistada. Pigem räägib see lugu andestamisest sellisele isale, kes seda võib-olla esmapilgul ei väärigi.

Lapsepõlv alkohoolikust isaga

Rääkides vanemate valimisest, siis pikka aega ei tahtnud ma uskuda, et endale sellise isa valisin. Kes siis ikka endale alkohoolikust ja vägivallatsevat isa endale valib, eks? Lapsepõlves oli minu suurimaks unistuseks kodus välja kolimine. Päriselt, ma vihkasin oma elu, vihkasin pideva hirmu all elamist. Mäletan, et käsime ükskord emaga Tartus ja bussijaama juures oli pisut räämas ja lagunenud kortermaja ja seal oli silt, et “üürile anda” ja ma ütlesin emale, et kui me vaid saaks seal elada. Minu jaoks polnud oluline, kus me elame vaid oluline oli, et me elaksime ilma isata. Kodust kolisin ma välja 15 aastaselt ja see oli õnnepäev. Päriselt! Ma olin VABA!!! Küll jah eks selle vabadusega kaasnesidki muud ekstreemsed käitumised, kuid see jääb järgmisteks kordadeks.

Pärast kodust välja kolimist olin ma väga kaua vihane, ängi täis, ohvri rollis, et miks minul küll nii raske on ja kuidas ma ikka sellise isa otsa olen sattusin. Kuni viimaste aastateni ei suutnud ma talle andestada.

Miks oleksin pidanud talle andestama lapsepõlve, kus pidevalt toimusid joomingud  kodus, kus kasvas kokku 3 last (lisaks minule minu noorem vend ja vanem õde). Miks pidin mina pidevalt nägema perevägivalda? Miks pidin mina käima koolis või sõprade seas kodutänaval silmad maas, sest tundsin end süüdi ja oli piinlik, et mul on selline isa. Või kui oli olnud jälle joomaperiood ja õhtu täis hirmunud laste nuttu ja karjumist, siis ei julgenud ma järgmine päev välja minna, sest kartsin, et keegi hakkab mõnitama või küsima.

Eriti eredalt on meeles, kuidas väikeses kahetoalises korteris viiekesi elades olime meie, lapsed, magamistoas ja magasime ning järsku keset ööd kostis köögist tugev kisa ja karjumine, seejärel akende klirin. Keegi isa joomakaaslastest oli lihtsalt aknast välja hüpanud!  Elasime siis mõnda aega nii, et tekk oli köögi akna ees. Olin siis 11aastane tüdruk ja läksin kooli silmad maas, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. See lugu oli ka kohalikes uudistes ja eks kooliski räägiti. Ikkagi väike linn ju. Mäletan selgelt, kuidas klassivend, kes mulle tegelikult väga meeldis, küsis, et ega ma midagi sellest tea, sest see olevat ju minu kodutänaval juhtunud. Silmad maas pomisesin talle midagi vastu. Huhh, kui piinlik oli.

Ja nii neid erinevaid koledaid juhtumeid oli päevast päeva. Uskumatu, aga minu parimad päevad lapsepõlves olid need, kui isa oli kaine. Tähendab, see oli see, millele ma iga päev mõtlesin. Koolist tulles oli mul alati mingi kindel “rutiin”, mida ma tegin, sest uskusin, et äkki kui ma nii teen, siis on täna rahulik. Kainena oli ta kusjuures täiesti normaalne ja keskmine tolle aja eesti mees ja aitas mind vahel isegi koolitükkides. Tal olid väga head teadmised geograafiast ja ta oli väga lahtise peaga. Mälumängud olid tema tugevus ja ta on kodus tugitoolis vastanud ära mälumängude isegi 500 000 krooni (EEK) väärtuses küsimused (saade “Kes tahab saada miljonäriks” kui ma ei eksi ning veel ka “Kuldvillak”). Mulle jääb tänaseni mõistatuseks, kuidas alkohol võib muuta ühe inimese käitumist 180 kraadi ning kahju, et ta oma potentsiaali ei suutnud rakendada. Ehk järgmises elus…

Perevägivalda oli teisteski peredes

Parematel päevadel võrdlesin end teiste peredega. Kahjuks oli meie kodutänaval katkiseid peresid veel ja tegelikult oli meil veel isegi hästi, sest ainult isa jõi. Vastasmajas ja kõrvaltrepikojas elasid pered, kus mõlemad vanemad olid alkohoolikud. Meil oli vähemalt kaine ja imeline ema!

Kõige kurvem oli tegelikult tol ajal see, et mitte keegi ei küsinud midagi. Kõik kuulsid ja teadsid, aga mitte keegi ei teinud mitte midagi. Tol ajal isegi ei räägitud sellest (perevägivallast) avalikult. Meil oli imearmas naabritädi, kes meid aeg ajalt ikka oma koju varju võttis, kui asjad päris hulluks läksid. Nüüd on vähemalt hakanud avalikult tekkima diskussioone ja siiralt loodan, et inimesed julgevad märgata ja aidata! Kuigi näen, et meil on veel pikk tee käia.

Error: Contact form not found.

Oma ellu tõin lapsepõlvest kaasa selle, et kui keegi väga ehmatab või minuga väga inetult räägib, siis ma puhken lihtsalt nutma. Seda on juhtunud mitmeidki kordi minu varasemas tööelus. Sellise hirmu põhjustasid lapsena läbielatud olukorrad – ootamatu ja ettearvamatu käitumine, karjumised ja vägivallapursked. Täna olen seda endale teadvustanud ja sellega tegelenud, seega niisama lihtsalt see enam siiski enam ei õnnestu. 🙂

Minu ema elas sellist elu 25 aastat ja mul on senimaani natuke keeruline mõista, miks ta lasi endaga nii teha. Ta lahkus meie seast ootamatult 10 aastat tagasi – pidev rahamure, vägivald ja hirm said võimust. Loomulikult oli ema surm ootamatu ja olin šokis ning süüdistasin kõiges oma isa. Oli ju nii lihtne oma valus ja kannatustes kedagi teist süüdistada.

Kas siis andestada isale, kes on nii palju kannatusi põhjustanud?

Ma elasin vihasena ja süüdistasin teda kõiges ja päris tihti tõin vabanduseks oma lapsepõlve, et sellepärast olengi selline või sellepärast nii käitun. Ühel päeval aga sain aru, et tegelikult ei riku sellega ma mitte tema elu vaid hoopis iseenda elu!

Ma tunnistan siiralt, et ma olen sellega teinud rahu ja ma olen talle andestanud ning ma ei süüdista teda enam oma ema surmas. Selline elu oli siiski mu ema valik (rahu Sinu hingele, kallis emme).

Vaatan oma isa kurba elu täna – ilma abikaasata, täiesti põhjas, haige ning perekonnata, sest lapsed ammu enam ei hooli. Sest miks peakski, kui lapsepõlves pole tema meist hoolinud. Ta on nüüd juba ka mitmekordne vanaisa, kuid ei saa seda imelist tunnet kogeda. Aga ka see on tema valik. Jah, alkoholi näol on tegemist haigusega, kuid ikkagi saab iga inimene lõpuks ennast ainult ise aidata.

Umbes aasta tagasi, kui nägin teda juhuslikult tänaval, siis otsustasin hetke ajendil ligi astuda. Pidin ennast kaks korda tutvustama, sest ta ei tundnud mind ära. Kui ta hiljuti helistas mulle (mida ta teeb väga harva), siis ta küsis, kas poeg mul juba kõnnib. Ma vastasin, et minu poeg on 2 aastane ja 2 kuune. Jah, ta kõnnib juba umbes nii aasta aega.

Kelle jaoks see kurvem siis on – kas minu või tema jaoks? Mul oli tast tõesti kahju. Enam ei olnud endast kahju. Just temast. Millest kõigest ta ilma on jäänud. Oma laste kasvatamisest ja nüüd siis ei tunne teda ka tema lapselapsed.

Kuidas andestada? 

Arvan, et andestamisele tegi alguse 7 aastat tagasi ühe inimese lause: “Sinu valik, kallis Mariliis, on vihata teda, olla ohver, raisata oma praegune elu tema süüdistamisele või lihtsalt lasta sel asjal minna. Teha rahu temaga ja iseendaga. Nii saad sa ise paremaks inimeseks ja leiad rahu enda sees.” Ja see oli minu isale andestamise teekonna alguseks. Võin julgelt öelda, et see muutis minu elu! Aitäh!

Andestades saame eluga edasi minna

Minevik jääb selja taha

Ma soovisin terve elu, et mul isa polekski. Me isegi ei kutsunud teda isaks. Meil oleks olnud ilma temata palju parem.  Õnneks olen ma tänaseks selle selja taha jätnud – me kõik. Minu õde, kellel on imeline abikaasa, ning minu vend, kes ise on imeline elukaaslane, ning mina, kellel on lihtsalt maailma ideaalseim kaaslane ja parim laste isa. Ta tõesti on! Tema lihtsalt armastab lastega tegelemist, ta lihtsalt klapib nendega nii hästi. Ja mitte ainult oma lastega, ta saavutab alati hea klapi ka teiste lastega. Ta on selline isa, keda mina oleks endale tahtnud.

Kõik lood ei ole ühesugused ja on väga koledaid ja hirmsaid lugusid. Olen tänulik, et ma olen sellest läbi tulnud. Et olen valinud endale hea kaaslase ning et ma ise pole alkoholi küüsi sattunud või endale alkohoolikust meest valinud (mida kahjuks väga tihti juhtub). Ma ei saa öelda, et andesta ja kõik saabki korda. Pigem on minu siiras soov, et Sa ei elaks ja raiskaks oma elu süüdistamisele, vihkamisele, kahetsusele, vaid mõistaksid, et iga kogemus ja iga inimene meie elus on põhjusega.

Minu isa on sellepärast just selline, et mina teeksin teisi valikuid. Ära lase minevikul kontrollida oma elu.

Ma olen tänulik, et minu lapsepõlv õpetas mulle arusaama, millist pereelu ma endale ei soovi!

Ma olen tänulik, et need kannatused aitavad mul täna olla ise parem elukaaslane ja parim ema oma lastele.

Jah, mina olen andestanud oma isale!

Minu elu on siin ja praegu, mitte lapsepõlves, mitte minevikus! Mina saan muuta enda suhtumist ja elada tänases päevas.

NB! See lugu ka veel “poolik”, sest seda, et ma talle andestanud olen, seda ma pole veel talle öelnud. Selleks teen veel endaga natuke tööd. 😉

Hästi palju häid issisid meie lastele! 

Mariliis Lukk on kahe väikelapse ema, ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik.

Seotud lood:

Ütlemata jäänud sõnad emale. 

Kuidas lastega mängida nii, et ei peaks ennast liigutama?

2 minuti lugemine. Autor Pesapuu Perekeskus. Refereeritud artikkel (viide allpool).

Alutstuseks soovitan seda lugu võtta pisut huumorina, eks. 😉

Kas sulle tuleb tuttav ette päev, mil pead lastega kodus olema, kuid tegelikult oled ise haiglane, kaua üleval olnud või hiliste tundideni tööd teinud? Tunned, et tegelikult oled nii väsinud, et tahaks üle kõige hoopis üksi olla ja päris kindlasti ei jaksa päev läbi lastega trallida. Aga kuklas tiksub teadmine, et hiljemalt kell 7 hakkab möll pihta: peaks nendega seda tegema, sinna minema ja üldse kõiksugu oskusi nendes arendama.

Ja kui lasta neil vabalt möllata, siis lõppeb see sellega, et kodu tuleb kolm päeva koristada. Vähemalt minu kogemus on see, et lastemängud lõppevad pahupidi tubadega.

Kindlasti on paljudel oma nipid, kuidas selliste olukordadega toime tulla, kuid siin on sulle Scott Adleri 5 soovitust, kuidas mängida lastega nii, et peaks ennast ise liigutama ehk siis  – kuidas olla inimvõimla oma lastele.

1. Diivanil lebamine

Mine oma diivanipatjade alla ja  lase lastel enda peal surfida. (Kui sul on rohkem kui üks laps, siis on parem, kui nad teevad seda ühekaupa. Kõrvale tuleb lükata ka  võimalikud ohtlikud mööbliesemed nagu klaasist kohvilauad jms.)

Seal all on pime ja võid teeselda, et sinu peal surfivad lapsed on tegelikult hästi kogenud massööri käed.

2. Ha-ha! Aare on minu…

See on lihtne, aga enne kui seda üritad, pead endalt küsima, kas on ikka mugav, kui sind puhkamise ajal torgitakse ja jutustatakse.

Sinu roll on olla kuri imperaator, nõid, võõrasema, piraadikapteni või kogu mänguasjakasti omanik ja pead varastama lastelt mõne mänguasja ning peitma selle oma kõhu alla. Kui sa kaalud ka kõigest pool täiskasvanud mehe kehakaalust, on sul vähemalt 15 minutit aega, kus ei pea midagi tegema, sest samal ajal üritavad lapsed röövsaaki kõhu alt kätte saada.

3. Päästa mind tulest!

See on peaaegu nagu eelmine mäng, kuid siin oled sa ohver, keda peab tulekahjust päästma. Ehk lapsed peavad sind vedama põrandal ühest mugavast kohast teise.

Kui sulle meeldib Tai massaaž, siis sobib see lastemäng suurepäraselt, sest lapsed sikutavad su jalgu, käsi ja isegi pead.

Mängu puuduseks võib pidada seda, et see kinnitab fakti, et kui majas peaks kunagi päriselt tulekahju olema, siis lapsed ei suuda sind vigastamata päästa. Kuid teisalt annab see võimaluse lastele seletada, mida teha/mitte teha päris õnnetuse korral (Pesapuu Perekeskuse kommentaar).

4. Võimatult keeruline jutustamine

Nagu nimi viitab, on see trikiga ülesanne. Sa pead kogu harjutuse jooksul ise kaasa mõtlema, et oma kohta hoida.

Sea ennast sisse kui mees/naine, kellel on lugu jutustada. Näiteks oled väga vana mees, kes ei saa liikuda ja suudab lugu meenutada vaadates erinevaid asju, mida lapsed toovad. Niisiis saada nad kõikjale üle maja otsima selliseid asju nagu salle, loomi ja asju, mida ei olegi. 😉

Kui sa suudad lugu keerutada, oled üllatunud, kui kaua võid lapsi sellega lõbustada, et lased neil mööda maja joosta.

Error: Contact form not found.

5. Mis on mu tagumiku peal? 

Sa lamad kõhuli diivani peal ja püüad arvata, keda lapsed su pepul mängivad. “On see tsemendimikser?” Võid kihla vedada, et on.

Kui lapsed on juba vanemad ja tähed selgeks saanud, siis saab selle mängu muuta  vanaks heaks tähtede-sõnade kirjutamise arvamiseks (“Mida ma su seljale kirjutan?”).

 

Mida Sina mängid lastega, kui Sul energiat pole, aga lapsed nõuavad mängimist? 🙂

Nipid on refereeritud Scott Adleri 2010. aastal avaldatud postitusest “How to play with kids without really moving.”

Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel

????????Podcast lugu #6 Mirell Merirand “Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel.”
Mirell on mitmed aastad töötanud noortega, räägib sel korral vanemate mõjust lapse digiajaloo kujunemisel.

Nagu Mirell ütleb, et digimaailm ei ole paha, vaid me ise saame olla teadlikumad, kuidas selle maailmas “turvalisemalt” käituda. Et digimaailm tooks meile rohkem kahju kui kasu ning annaks väärtust meile, meie lähedastele, kogukonnale ja miks mitte maailmale 

Loos “Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel” räägime ????:
????Kas internet ja digimaailm on “paha”?
????Kuidas meie lapsevanematena kujundame lapse digiajalugu?
????Kui palju on vaja üldse pildistada?
????Milliseid pilte ikkagi postitada, milliseid mitte? Millist info jagada?
????Lapse mälestuste jäädvustamine – kas ja kuidas on mõistlik?
????Teadlik koostöö lapsega digimaailmas.
????Kui palju ja milliseid uudised üldse tarbida?
????Digimaailm, kui võimalus luua väärtust.
????Kohalolu harjutamine (ehk et vähem pilte ja rohkem hetke nautimist).

????Kuula saateid meie kodulehelt. 
????Otse Soundcloudist. 

9 põhjust, miks oma lapsele juba varakult laulma hakata

6 minuti lugemine. Autor muusik Mari Meentalo.

Meil kõigil on alati ja igal pool kaasas vanim muusikainstrument maailmas – hääl. Igaühel on see eriline ja just temale omane ning olenemata sellest, kas peame viisi või mitte, oleme me kõik musikaalsed.

Lapsed kogevad juba väga varakult palju erinevaid helisid, kuid tänapäeval siiski pigem passiivselt mitmete elektrooniliste vidinate kaudu. Samas muusika kuulamine ei toeta lapse arengut nii, nagu teeb seda aktiivne muusika tegemine.

Huvitaval kombel on loote kõige arenenumaks meeleks emaüsas kuulmine: 18-nädalane loode tajub juba erinevaid vibratsioone (ka väliseid helisid, mis kanduvad tema kuulmiskeskuseni lootevee kaudu) ning 23. nädalaks on tema kuulmiselundid välja arenenud. Seega juba teisel trimestril hakkab arenev kõhubeebi kuulama ja järk-järgult sõnu ning erinevaid helisid meelde jätma.

Just oma lapsele lauldes on sul võimalik väga varakult luua temaga tugev side ning soodustada edasist kognitiivset, keelelist ja emotsionaalset arengut. Oma ema hääl on lapsele kõige lähem ja tuttavam heli, mistõttu seda, kas sa pead viisi või ei, pole vaja karta.

Sinu laps hindab koolitatud häälest hoopis kõrgemalt just vahetut suhtlust, mis läbi laulmise talle osaks saab. 

9 põhjust, miks hakata oma lapsele võimalikult vara ette laulma ja muusikaga tutvust tegema

  1. Nagu mainitud, on loote kuulmine tema kõige arenenum meel enne sündi. Läbi laulmise ja kõhubeebiga suhtlemise saad juba väga varakult luua taga tugeva positiivse sideme, mis lapse sündides aina tugevamaks muutub. 
  2. Laulmine soodustab kõne arengut, kuna laulud (helikõrgused, rütmid jms) on nüansirikkamad kui tavakõne. Muusika ja keele puhul on aktiivsed samad ajupiirkonnad ning juba lühikest aega muusikaga tegelemine suurendab märgatavalt vasakpoolse ajupoolkera verevarustust. Sellest tingituna loome me kiiremaid ja efektiivsemaid ühendusi ka kõne puhul. Läbi laulude võimaldame lapsel omandada ka sõnavara, mida sa tavakõnes ei pruugi kasutada.
  3. Korduvad meloodialiinid on rahustavad mitte ainult sinu beebile, vaid ka sulle. Vanemate rahvalaulude ja enamike hällilaulude meloodiad on väga lihtsad ja korduvad. Neid on lapsel kerge meelde jätta ning korrates aitavad mantratele sarnaselt rahuneda nii sul kui tal. Pidev kordamine loob lapsele turvatunde, kuna meloodia või sõnad on talle varasemast tuttavad – ta teab, mis järgmisena tuleb. Just tuttava laulu kuulmisel suudab laps stressiolukorras kiiremini rahuneda.
  4. Nii laulmisel kui üleüldse muusikal on tugev mõju vererõhule, südame löögisagedusele ja hingamisele ning see suudab maandada ärevust. Laulmine (ja sellega seotud hingamine) viib kehasse rohkem hapnikku, mis omakorda tõstab endorfiinide taset, aitab sul paremini uinuda, avab hingamisteed ning kannab ühtlasi endorfiine ka läbi platsenta sinu kõhubeebile.  Laulmine on seetõttu ka suureks abiks sünnitusjärgse depressiooni ennetamisel ja leevendamisel.
  5. Mida rohkem sa oma häält kasutad, seda kindlamini julged ka end muudes olukordades väljendada ja vajadusel enda ning lapse eest välja astuda.
  6. Kuna laulud on sinuga alati ja igal pool kaasas, on laulude edasiandmine oma lapsele üks lihtsamaid, kuid samas vägevamaid ja meeldejäävamaid mälestusi, mida temaga jagada. Enamik meist mäletab ka täiskasvanueas erinevaid laule ja laulukatkeid, mida meie emad kunagi meile laulsid, rääkimata sellest, et juba vastsündinud beebi tunneb ära laule, mida oled talle ootusajal laulnud.
  7. Läbi lapsele laulmise saab beebi vajalikku stimulatsiooni, mis aitab tema tähelepanu köita ning seda hoida. Seejuures pole oluline ei tempo, helistik ega esituse professionaalsus, et oma lapsega läbi laulu suhelda. Arvatakse, et imikuid köidab just lapsevanema isikupärane hääl, mis julgustab teda silma vaatama ja läbi pilgu enda soove ning vajadusi väljendama.
  8. Võimalikult varakult last muusikaga tuttavaks tehes ning sellega järjepidevalt tegeledes mõjutame me tema aju ehitust. Tihe muusikaga tegelemine loob ajus uusi protsesse, millel on erinevates eluetappides tugevad positiivsed mõjud nii loomingulisusele, maailmatunnetusele kui õpioskusele. Muusikal on potentsiaali soodustada laste oskusi tuvastada, oletada ja reageerida erinevatele mustritele, mis soodustab üleüldist hakkamasaamist tänapäeva keerukas maailmas.
  9. Muusikal on võime inimesi ühendada ning see algab juba väga varakult. Kui inimesed laulavad ja liiguvad koos, nt kui ema hüpitab last süles, tunnevad nad omavahel tugevamat sidet ning on hiljem suurema tõenäosusega üksteisel abiks ja teevad efektiivsemalt koostööd. See kehtib ka võõraste inimeste puhul, kui tehakse samu asju järjepidevalt koos, nt muusikatundides laulumängudest osa võtmine.

Suures tuhinas oma beebile lauldes ei tohiks aga ära unustada seda, et lapse puhul on tegemist maailma alles avastava inimesega, kelle meeled on väga vastuvõtlikud ja tundlikud. Seetõttu võiks eelistada enda häält salvestatud muusikale.

Kõige parem on alustuseks õppida iseenda häält julgemini kasutama, alul ümisedes lihtsaid meloodiaid, neid palju korrates ning seejärel liikudes tasapisi keerulisemate laulude ja üks hetk ka salvestatud muusika juurde.

Artikli autor Mari Meentalo on vagabundihingega muusik, kelle suur kirg ja kutsumus on urbanistika ja pärimusmuusika ning ta tegutseb muusikakollektiivis OOPUS, mille žanri võib liigitada live-elektroonilise pärimuse ja folktroonika alla.  

Pesapuu Perekeskus toimuvad FOLGITUNNID folkmuusiku Astrid Nõlvaku juhendamisel ning kui soovid meie tundidega liituda, leiad täpsema info meie kodulehelt. 

Kasutatud allikad:

Podcast lugu #5 Õnne Aas-Udam “Piiride seadmine last kahjustamata.””

Podcast “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed “Lugu 5 Õnne Aas-Udam “Udam “Piiride seadmine last kahjustamata.”

„Ükski inimene ei saa elada ilma teiste inimesteta“ /Dalai-laama, s. 1935/. …nii lihtne ja samas nii keeruline see ongi, – sest enamasti ei oska me öelda teisele, mida me vajame, mis meid rõõmustab või kurvastab…

Õnne Aas-Udam on kunstiterapeut, Gordoni perekooli koolitaja, PREP paarisuhtekoolitaja ning psühholoogiline nõustaja ning Õnne aitab inimestel õppida uuesti suhtlema seeläbi aidates inimestel luua täisväärtuslikumad ja õnnelikumad suhted  🙂 

Saates räägime teemadest: 

  • Kuidas tulla toime tunnetega, kui saadad lapse lasteaeda? 
  • Lapse lasteaiaga kohanemine.
  • Vanema ja lapse tunded lasteaeda minnes. Kuidas nende tunnetega toime tulla? 
  • Piiride seadmine last kahjustamata. 
  • Laste omavahelised tülid. Kas ja kuidas neid lahendada? 
  • Iseenda hoidmine.
  • Kuidas paarisuhet hoida? Kuidas leida aega? 
  • Erinevad koolitused, kust saada abi, kui suhted on juba katki ja/või vanemad lahus. 
  • Kuidas säästa lapsi lahkuminekust tekkivatest traumadest?

????Kuula saadet otse Soundcloudist. 

????Kuula saadet iTunes kaudu.

????Pesapuu kodulehelt.

Kasulikud viited: 

https://perejakodu.delfi.ee/lasteaialaps/miks-laps-tegelikult-nutab-kui-vanem-ta-lasteaeda-viib?id=75597233

Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid: https://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid

Õnne tutvustus: 

http://www.sinamina.ee/public/Onne_Aas-Udam.pdf

6 põhjust, miks hakata varakult lapsele ette lugema

2 minuti lugemine. Mariliis ja Piret.

Kuidas tekitada lastes juba varakult huvi lugemise ja raamatute vastu? 

Millisele lapsevanemale ei meeldiks, kui tema maimuke hakkab varakult rääkima ja tunneb suurt huvi raamatute ja lugemise vastu? Usun, et enamus on rõõmsad selle hea harjumuse üle 🙂 Kas tead ka seda, et on kasulik, kui loed oma lapsele liisusalme ja raamatuid juba siis, kui ta on alles beebi?!

Miks lugeda oma lapsele ette?

1. Annab lapsele võimaluse kuulata ühe täiskasvanu kõnet korraga.
Uurimused on näidanud, et kui laps kuuleb täiskasvanuga suheldes taustaks teiste täiskasvanute hääli, siis muudab see lapse jaoks häälikute eristamise ja õppimise raskemaks.

2. Ettelugemine annab lapsele võimaluse kuulata ilmekat kõnemaneeri, keerulisemaid lauseid ja eesti keele loomulikku rütmi. Kuna lapsele loetakse ette aeglasemalt kui teise täiskasvanuga vesteldes, on lapsel on lihtsam sõnu üksteisest eristada ja õppida.

3. Ilmekas ettelugemine annab lapsele võimaluse elada läbi tundeid ja situatsioone, kuhu me igapäevaselt ei satu. On leitud, et õppematerjal, mis tekitab õppijas emotsioone (ükskõik kas positiivseid või negatiivseid), jääb paremini meelde.

Error: Contact form not found.

4. Ettelugemine tekitab lastes huvi raamatute ja lugemise vastu, mis kestab suure tõenäosusega terve elu. Uurimused näitavad, et kui laps loeb iga päev vähemalt 20 minutit, siis puutub ta aasta jooksul kokku ca 1,8 miljoni erineva sõnaga. Lastel, kes palju loevad, on lisaks rikkalikule sõnavarale ka head faktiteadmised.

5. Ettelugemine on kvaliteetaeg vanema ja lapse vahel, kus vanema jäägitu tähelepanu on lapsel ja lugemisel. Uurimused näitavad, et 30 minutit jagamatut tähelepanu, kus lapsevanem suhtleb aktiivselt lapsega, mitte ainult ei arenda eakohase arenguga laste kõnet, vaid aitab ka kõneprobleemidega lastel arengus eakaaslastele järgi jõuda.

6. Mida rohkem sa lapsega räägid, seda paremini areneb tema keel.  Uurimused näitavad, et kõne ja keele areng on tugevalt seotud intelligentsuse, tervise ja jõukusega kogu elu vältel. On leitud, et 3-aastase lapse kõne põhjal on võimalik ennustada tema edaspidist edukust nii koolis kui ka täiskasvanueas.

Niisiis aitavad liisusalmid ning lühikesed ja kergesti meeldejäävad laulud kindlasti kaasa meie pisikeste kõnearengule. Ja omast kogemusest tean, et lapse rääkima hakates on just need – pisikesena  loetud liisusalmid ja lauldud laulud – mis hakkavad saatma teie igapäevaelu 🙂

Kasutatud allikad: 

 

 

Minu armas jonnipunn

6 minuti lugemine.
Kohutav kahene paneb vanemate kannatuse tõsiselt proovile. See on aeg, kus lapse kasvatamine näitab ka meie – lapsevanemate – oskusi ja oskamatust. Sageli tunneme end saamatuna, eriti kui laps hakkab jonnima kas poes või tänaval. Annika uuris välja, et 2aastase jonnihood on osa lapse kasvamisest, ja otsis ka nõuandeid, kuidas sellega toime tulla.

Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Selleks, et seda lugu jutustada, pean ma alustama kaugemalt – oma lapsepõlvest. Mina ei mäleta mitte kordagi, et mu vanemad mulle oleksid öelnud, et nad mind armastavad või muul viisil oma tundeid välja oleksid näidanud. Seega ei õppinud seda ka mina. Olen alati olnud pigem eraklik ning oma asjadega alati ise hakkama saanud. Mul ei ole vajadust oma muredest kellelegi rääkida, pigem elan need enda sees läbi ja lähen eluga edasi. Kunagi kui pidevalt veel msni kasutasin, siis oli mul msnis kirjas lause: Tugevad hinged ei kerja kaastunnet. Tugevad hinged murduvad üksi.

Me saame kasvatada oma lapsi teistmoodi, kui meid kasvatati

Mu sõbranna ütles mulle aastate eest lause, mis pani mind mõtlema ja muutis mu mõttelaadi. Ta ütles, et kui tema ühel päeval lapsed saab, siis ta hakkab neile iga päev ütlema, et ta neid armastab. Minu jaoks oli see küll võõras, kuid iseenesest meeldis mulle see mõte.

Siis kohtasin ma oma abikaasat, kellega me päevas mitmeid kordi teineteisele armastust avaldame ning ilma igasuguse häbita oma tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest räägime.

Mind üllatas tema avameelsus ja tänu sellele hakkasin ka ennast talle avama ja see meeldib mulle! Elu on kohe palju ilusam, kui ma julgen ausalt välja öelda, mis mulle meeldib või mis mind häirib. Kergem on ka – muidu ketrad neid mõtteid enda peas ja see ärritab veel rohkem ning lõpuks võid plahvatada hoopiski vales kohas või valada viha välja vale inimese peal.

Error: Contact form not found.

 

Tulles nüüd blogiloo teema juurde, siis kui ma oma esimest last ootasin, hakkasin uurima kirjandust, kuidas last kasvatada ja mulle meeldis lähenemisviis, et lapsel tuleb lasta oma tunded välja elada ning igat tema tunnet aktsepteerida. Kui näiteks laps kukub, siis oleme ikka harjunud talle ütlema, et ei ole midagi. Selle asemel peaksime hoopiski tema nuttu aktsepteerima ning tema tundeid talle peegeldama, sest tõtt öelda laps ju kukkus ja sai väga väga haiget. Seega, kuidas ma saan talle öelda, et ei ole midagi? Kui mu laps alles esimesi samme tegi, olime maal mu vanaema juures ja tema koer hüppas lapse peale nii, et laps kukkus selg ees suure prõntsatusega maha. Võtsin ta sülle ja lasin tal nutta. Minu ema ja vanaema kohe hakkasid lohutama, et ei ole midagi ja et me vaatama läheksime, kuidas kutsu mängib. Mina aga lasin tal nutta. Solter (2007) märgib samuti oma raamatus “Nutt ja jonnihood”, et trauma puhul tuleb lapsel lasta nutta ning see endast välja saada, vastasel juhul võib juhtuda, et laps jääbki koeri tänu sellele kartma.

2aastase jonnihood on rasked nii vanemale kui ka lapsele

Beebiootuse ajal õnnestus mul käia Tuuli Vellama loengul ning ta alustas oma loengut seigaga, kus üks isa oli teistelt lapsevanematelt küsinud, et kui kaua teie lapsed jonnivad? Ta oli kirjeldanud, et tema jaoks on väljakannatamatu, kui tema laps jonnib iga kord 15 minutit. Teised lapsevanemad olid naerma hakanud ja arvasid, et 15 minutit on väga lühike aeg ning et sellel isal on vedanud. Mina endamisi mõtlesin, et 15 minutit on ju päris pikk aeg jonni kuulamiseks, või kuidas? Siis ei osanud ma isegi jonni tegelikult ette kujutada.

Mu laps saab kohe 2 aastaseks ja tema jonnihood algasid poole aasta eest. Ta hakkas pidevalt kõikide asjade vastu protestima, viskas ennast pikali, karjus. Kord ma mäletan, et tulime õuest rõõmsalt tuppa ja ta lihtsalt hakkas jonnima. Ja kas te kujutate ette, see kestis tervelt 1,5h ja ma ei saanud aru, mis teda vaevab. Ilmselgelt vaevas teda midagi ning ta pidi selle enda seest välja saama. Nüüdseks on tema jonnihood mitte küll igapäevased, aga tavapärased meie kodus ning olen õppinud nendega paremini toime tulema.

Alguses häirisid tema jonnihood mind meeletult ning ma ei osanud nendega absoluutselt toime tulla.

Ma kõndisin tema juurest ära, jätsin ta üksi oma tuppa jonnima, ei võtnud teda sülle, sain vihaseks ja tõstsin tema peale häält.

Siis aga juhtusin Facebookis lugema ühte lugu, mis tõi mulle pisarad silma. Nimelt on kirjeldatud seal 2aastase lapse maailma – maailma just sellisena, nagu tema seda näeb. Selles loos oli palju äratundmist ning sain aru, et olen lähenenud talle oma vaatenurgast, mitte mõistnud kogu selle protsessi juures teda ja tema tundeid.

Peale seda lugu hakksin temasse palju empaatilisemalt suhtuma ning lasen tal ennast välja elada ja ei kiirusta teda millegagi taga. Vajadusel näitan talle ette, kuidas ja mida me teeme või mida temalt ootame, kuid kuna ta on väga suur ise tegija, siis ta mul palju ei luba selles osas kaasa rääkida 🙂

Hetkel teeb kogu olukorra veelgi keerulisemaks see, et tal on:

  • tugevad tunded, millega ta ei oska veel toime tulla
  • separatsiooniärevuse periood, kus ta pidevalt kardab, et emme läheb ära
  • arengu mõistes väga oluline negativismiperiood, kus kujuneb välja oskus öelda ei ning teha ise valikuid.  

Lapse kasvatamine on ka iseenda kasvatamine

Kõike seda korraga aitab mul üle elada enda tunnete ja käitumise reguleerimine, mida olen viimasel ajal palju praktiseerida saanud. Ma ei ole absoluutselt kannatlik inimene ja mind väga häirib, kui keegi mul mingi pooleli oleva tegevuse sassi ajab või mingi uue teemaga lauale tuleb. Aga tänu tema tunnetele ja käitumisele, olen pidanud väga palju endaga tegelema ja õppima ennekõike enda emotsioone kontrollima, sest milline eeskuju ma olen kui ma ise ärritun ning meeletult endast välja lähen ajal, mil mu laps vajab, et mina rahulik oleksin?

Error: Contact form not found.

 

Mõistsin seda artiklit lugedes, et ega laps ei ärka hommikul üles ja ei plaani kell 11 jonnihooga lagedale tulla ja minu päeva sellega rikkuda. Jonnihood on midagi, mida nad kontrollida ei suuda, kuna nende aju ei ole veel piisavalt arenenud ja jonnihood aitavad neil tunnete ja frustratsiooniga toime tulla.

Mina saan teda aidata tema tundeid peegeldades ja aktsepteerides:

  • olla tema juures, ise samal ajal rahulikuks jäädes
  • öelda, mida ma näen ja aidata tal leida tunnetele sõnad: “Ma näen, et oled väga pettunud, et me enam poes selle käruga sõita ei saa ja see teeb sind kurvaks.”
  • oodata tema rahunemiseni ning siis koos probleemile lahendus leida

Seda tehes tagan, et ta julgeks oma tundeid välja elada ning tunneks, et ma armastan ja aktsepteerin teda igal juhul, mitte ainult siis, kui ta on rõõmus.

Aga ega minagi ole ideaalne inimene, teoorias võin ma kõike teada, kuid reaalsus ja minu emotsionaalne seisund on iga päev erinev. Kui ma päris aus olen, siis alles hiljuti suutsin ma päris lõpuni ja rahulikult tema kõrval olla ja tema jaoks olemas olla. Hakkasime õhtul kõik koos õue minema ja jalanõusid jalga pannes hakkas ta neid loopima ning ei soovinud neid ise jalga panna, ei lubanud ennast ka aidata (tahan, ei taha ja jonnihoog koos). Kogu teema eskaleerus sekunditega ning ta oli täielikus hüsteerias ja tunnete keerises. Hoidsin teda süles kui ta lubas, olin tema juures ja lihtsalt ootasin. Ma teadsin, et sellest ei ole kasu, kui ma hakkan talle sellel hetkel midagi rääkima ja lahendust pakkuma. Ootasin kuni ta kordamööda minu ja oma isa süles lõpuks maha rahunes ja siis rõõmsalt ütles: “Rahunesin ära, lähme nüüd õue!” Ja nii oligi, pani riidesse, jalanõud jalga ja läksime kõik koos rõõmsalt jalutama ning ülejäänud õhtupoolik möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta.

Eks ühe kaheaastase lapse maailm ja selle tajumine ongi keeruline, raske ja emotsionaalne. Ilmselt on hea meeles pidada, et ta on alles väike ning ta ei suudagi kõike ja ennast nii kontrollida nagu täiskasvanud peaks seda oskama ja meie ülesanne on talle seda õpetada, teda selles protsessis suunata ja toetada. Minu soov on, et ta ei kasvaks üles nagu mina – kõiki oma tundeid ja emotsioone alla surudes ja peites. Tahan, et tal oleks julgust ennast igas olukorras väljenda, ükskõik kui ebamugav see on! Oleme koos selle teekonna alguses ja loodan, et mina suudan ennast iga kord aina paremini kontrollida ja talle head eeskuju näidata, läbi mille õpib tema turvaliselt oma tundeid reguleerima.

Loe lapse arenguetappide kohta veel Tarkvanem.ee

Kasutatud allikad:

Solter, Aletha J. (2007). Nutt ja jonnihood.

Toddlers, meltdowns and brain development: why parents need to ditch traditional discipline.

Dejah Roman: I am 2. I am not terrible…I am frustrated. I am nervous, stressed out, overwhelmed, and confused. I need a hug.

Kasutatud pilt

Ütlemata jäänud sõnad emale!

Kallis emme,

Ma nägin sind viimati…10 aastat tagasi. Haapsalus, mingi maja auto parklas. Me rääkisime. Sa rääkisid kui raske kõik on, kuidas eluisu pole. Mina ei osanud kuidagi teisiti käituda ning lohutasin ja ütlesin, et saame hakkama. Oleme tugevad. Aga tegelikult olin tugev mina, mitte sina. Ühel hetkel sa lihtsalt hakkasid seal nutma ja ütlesid, et sa ei jõua enam. Et sa ei jõua enam elada. Mina seisin ja tundsin, kuidas ma tahan sind kallistada. Süda ütles, et peaksin seda tegema. Ma pole kunagi sellist tunnet nii tugevalt tundnud.

AGA ma ei kallistanud sind. 

Mitte et ma poleks tahtnud, aga mu käed ei liikunud, keha ei liikunud. Tahtsin olla ise vähemalt see tugev pool, sest arvasin, et sa vajad seda. Mind ei olnud õpetatud kallistama. Aga ma ei süüdista sind, sest sind ka polnud. Aga tegelikult vajasid sa tol hetkel kõige rohkem just minu kallistust. Siinkohal mina murran selle mustri ja oma lapsi kallistan iga päev. Ja ütlen neile iga päev, kui palju ma neid armastan. 

See vestlus parklas jäi aga meie viimaseks vestluseks. 5 päeva hiljem lamasid sa koomas Tallinna Regionaalhaiglas ning 8 päeva hiljem pidime meie, lapsed, andma nõusoleku, allkirja aparaatide valjatõmbamiseks. Meil oli valida, kas sa jätkad oma elu 95 protsendi ulatuses halvatuna ning su aju ei suuda kunagi taastuda või saad lopuks puhkama. Kohta kus puudub vägivald, kohta kus tema ei saa sulle enam haiget teha.

Mis sa arvad, kui kaua võttis aega see, et ma endale andestaksin, et ma sind ei kallistanud? Mitusada korda olen ma oma peas kedranud seda viimast kohtumist üha uuesti ja uuesti läbi. Mitu tuhat korda olen ma oma mõtetes sind kallistanud. Peagi saab 10 aastat kui sind ei ole. Mina olen endale lopuks andestanud. Mõned kuud tagasi alles. See aga ei tahenda, et pisaraid poleks.

Kui kaua ma olin vihane, et sa meid jätsid? Ma päriselt olin vihane, kurb, süüdistasin, et kuidas sa võisid seda teha. Emme, ma ei ole vihane, ma ei süüdista sind.

Tahtsin sind hoopis tänada oma elu eest! Mina valisin sinu ja see oli minu elu parim otsus! Sa olid maailma parim ema. Just selline nagu sa oskasid. Ma tean, et sa andsid endast parima. 

Sul on kolm imeilusat lapselast. Usun, et sa näed neid kuskilt pilvpiirilt. Kuigi Sa ei saanud kunagi tunda tunnet, mida tähendab olla vanaema tean, et Sa oleksid olnud parim vanaema!

Kui sa mõtled, siis uskumatu, aga 10 aastat tagasi ei olnud nutitelefone. Mul ei ole mitte ühtegi videot sinust kallis emme. Ma arvan, et ma mäletan su häält. Viimased pildid koos sinuga said tehtud 6 kuud varem, sinu 50ndal juubelil.

Kallis emme, kui me ükskord kohtume, siis ma kallistan sind mitu päeva järjest – see on lubadus!

Ehk et elu on habras, seda sa juba tead. Kallistage, armastage, naerge, öelge ilusaid sõnu nii nagu see teie viimane päev viimane kohtumine. 

Emmed ei vaja asju, nad vajavad sinu aega, armastust ja kallistust!
Armastan Sind, emme ❤️️

Meie teine beebi ehk kuidas me kutsika võtsime!

4 minuti lugemine. Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Mina ja mu abikaasa oleme üles kasvanud koos koduloomadega, mõlema peres on alati koeri peetud. Mulle kõige südamelähedasem koer oli nimega Palli, kelle ma sain 8ks sünnipäevaks. Mäletan seda hetke kui kõik köögis mulle sünnipäeva laulu laulsid ja koer saunast tuppa toodi. Võtsin ta sülle ja lihtsalt nutsin õnnest!

Minu esimene kohtumine oma truu sõbra Palliga!

Palli oli väga hea koer, ei närinud kodus midagi, käisime pikkadel jalutuskäikudel ja ta oli mu SÕBER! Seda lausa 8 aastat, kuni ta kadunuks jäi. Peale tema kadumist ei soovinud ma enam koeri.

Abikaasaga koos hakkasime aga rääkima, et me võiksime siiski koera võtta. Kuna meile mõlemale loomad nii meeldivad ja me soovime oma lapsi samas vaimus kasvatada, hakkasime erinevaid portaale läbi vaatama, et leida see õige koer.

Eelmise suve augustis, kui meie tütar oli 1a3k vana leidsimegi Ruudi kuulutuse. Läksime teda vaatama ja mu süda ei suutnud seda koera sinna majja jätta.

Koer oli vaid 6 nädala vanune ja ilma emata jäänud. Ta vajas uut kodu, mis pakuks talle soojust ja armastust, millest ta ilma oli jäänud.

6 nädalane Ruudi.

Muidugi võtsime me ta koju ja algas üks põnevamaid ja närvesöövamaid aegu meie elus! Nagu Sa mu eelmisest postitusest võisid välja lugeda, siis on mul meeletult raske kohaneda uute situatsioonidega ja need tekitavad minus tohutut ärevust. Seepärast oli alguses elu kutsika ja väikese lapsega minu jaoks küllaltki väljakutseid pakkuv.

Koer vajab turvaliseks kasvamiseks”kasvatust”. 

Esmalt kutsusime omale külla koerte koolitaja, kes hindas koera iseloomu ja õpetas meile, kuidas temaga käituma peaks, et teda õiges suunas kasvatada ja koolitada. Sellest kohtumisest saime teada, et meie koer on tohutult ülbe ja järjepidev, lisaks testib ta pidevalt piire ja temaga ei tohi piiride seadmises mitte kunagi järgi anda. Sellega oleme oma õppetunnid juba kätte saanud 🙂 Aga nagu koerte koolitaja ütles, siis saime me ju sellise iseloomuga koera mingil põhjusel ja iga kogemus valmistab meid ette millekski suuremaks.

Error: Contact form not found.

 

Uus olukord.

Alguses oli mul väga keeruline toime tulla kogu selle uue olukorraga, sest olgem ausad, mul ei ole ikka mitukümmend aastat kutsikat kodus olnud 🙂

Ruudi demonstreeris väga jõuliselt, kuidas ta närida oskab – oma patja, oma tekki, oma pesa, oma mänguasju, kapi nurkasid, tapeeti, lilli, juhtmeid, liiste – you name it!

Ja küll ta pissis alguses palju! Terve elamine oli tema loikusid täis. Kui ta väga pisike veel oli, olid ta küüned ja hambad nagu nõelad, mis torkasid nii kõvasti ja tegid väga palju haiget! Ta püüdis tütrega mängida, aga pidevalt naksas või küünistas teda ja kogu see õpetamise protsess oli nii vaevaline.

Korduvalt nutsin kodus ahastusest, kui ta oli midagi ära söönud või lapsele haiget teinud.

Ükskord kui olin õhtul lapse magama pannud, kuulsime magamistoast tema kiledat nuttu. Jooksime kohale ja leidsime, et koer oli hiilinud magamistuppa, seisis käppadega lapsel näos ja lakkus teda. Tol korral ma tahtsin lihtsalt koera ära anda ja mõtlesin, miks me küll ta võtsime.

Aga ta on ju MEIE laps ja lapsed on igaveseks. Mõistsin, et meil endal tuleb rohkem tööd teha, et teda võimalikult kiiresti õpetada.

Siis saigi ta lõpuks nii vanaks, et hakkasime temaga iganädalaselt koolis käima ja tema käitumine paranes märgatavalt. Tegin ise temaga palju tööd ja see tasus ära. Maius töötab tema puhul meeletult hästi ja selle abil on kõik halvad kombed saanud välja juurida! Lisaks keelasime tal magamistubades käimise ära, et vältida eelpool kirjeldatud olukordi ka tulevikus.

Kõige väljakutsuvam oli…

Ilmselt kõige raskem selle protsessi juures ongi olnud tähelepanu jagamine ja nii lapse kui koera vajaduste rahuldamine. Kuna Ruudi on alles väike, soovib ta päris mitu korda päevas õues käia. Selleks pead sa mitu korda päevas ja iga ilmaga saama oma lapse talvekombesse, mis võtab teinekord juba tunni aega. On ka juhtunud, et koer ongi õues jäänud käimata, kuna me ei saa uksest välja.

Näiteks käisime tütrega Estonias jõulukontserdil, mis lõppes lõuna aeg ja koju tulles kippus laps bussis tukkuma jääma. Jõudsime tuppa ja ütlesin talle, et käime ruttu Ruudiga õues ja siis lähme tuttu. Ta oli nõus ja hakkasime kolmekesi uksest väljuma. Laps komistas aga uksepiida taha ja kukkus nii õnnetult, et lõi pea vastu kiviseina nurka. Muidugi ei saanud me Ruudiga õue, vaid ma pidin hoolitsema oma tütre eest. Tookord tuli mulle hiljem appi mu naaber, kes oli valmis tütart 5 minutit valvama, et saaksin koeraga õues ära käia. Jällegi näide sellest, kui hea on omada tugivõrgustikku.

Tänaseks on Ruudi juba 7 kuune ja igati tubli koer. Eks pikk maa on veel minna, aga tunneli lõpus paistab juba valgus. Kui mu tütar igal hommikul üles ärkab, siis jookseb Ruudi tema juurde teda tervitama. Laps kallistab ja paitab koera ning neist on saanud nii toredad mängukaaslased! Laps kilkab rõõmust, kui nad koos mängivad, seda on nii tore vaadata! Lisaks kõigele muule, hoiavad ja kaitsevad nad teineteist väga.

Tütar pidevalt räägib kui kallis Ruudi talle on ja mida kõike nad koos teevad.

Jällegi, iga algus on raske, aga lõpuks on asi seda pingutust väärt! Meie pere on väga õnnelik, et meil on selline truu sõber ja meie koos kasvamine jätkub 🙂

PS! Ma proovisin mitu päeva lapsest ja koerast koos korralikku pilti teha, kuid mitte ükski nendest ei õnnestunud, sest mänguhoos nad rapsivad nii palju ja kõik pildid jäid udused 🙂

Jaga Sinagi meiega oma kogemust ja nõuandeid, kuidas saada toimima pereelu laste ja lemmikloomadega 🙂

Kasutatud allikad:

Laps muudab kõike ja kuidas sellega hakkama saada?

Pildid – erakogu.

TO-DO või TO-BE nimekiri?

2 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema ja Pesapuu Pereklubi üks asutajatest.

KUIDAS ALUSTAD SINA oma päeva armas lapsevanem?

Minul on see tavaliselt must-do (peab tegema) nimekiri – tuba koristada, nõud pesta, pesu triikida, süüa teha, lastega õue jne. Märkasin ühel hetkel, et see ei tööta ja kõik tegevused muutusid juba vastumeelseks. Õnneks on mul Facebooki sõbrad ning inspireerituna ühe oma tuttava Facebooki postitusest…

Error: Contact form not found.

 

Mis siis kui teeks vahelduseks DO-DO (vaja teha) nimekirjade asemel TO-BE (kes olla) nimekirju?

  • Kui jätaks ühel päeval stressamata sellepärast, et põrandad on liiga mustad või mustapesu kast ajab üle ääre?
  • Kui oleks selle asemel hoopis täiesti teadlikult ja kohal oma lastega? Kui vaataks silma neile ja ütleks kui olulised nad meile on.
  • Kui naeraks koos kaaslasega südamest selle üle, kui väsinud me tegelikult emmede-issidena oleme ja kui väga tahaks magada.

Ma ei jõua võib-olla kõiki “vajalikke” toimetusi teha, kuid ma luban, et TÄNA OLEN TÄNULIK. ARMASTAV, HOOLIV. TEADLIKULT HETKES. MÄNGULINE. Lihtsalt ÕNNELIK!

Milline SINA TÄNA OLED? Toetame ja inspireerime teineteist, seega jaga julgelt teiste emmede-issidega ka Facebooki kommentaarides oma TO-BE lubadusi. PS – on tõestatud, et teistele väljaöeldud lubadused täituvad suurema tõenäosusega.

Õhtul kui Sa oled lõpuks lapsed tuttu saanud, siis võta see 5 minutit ainult iseendale ja mõtle korraks, kuidas Sul lubaduste täitmine läks?

  • Kas TO-BE lubaduste täitmine läks lihtsalt?
  • Kas nimekirja järgides olid teadlikum ja andsid endast parima olla see, kes soovid olla?

DO-DO nimekirju ei tasuks siiski täitsa ära unustada ja tule vahepeal lapsega trenni ka 🙂 Meil on väga vahvad ujumis- ja võimlemistunnid erinevates kohtades Tallinnas ja Harjumaal. Vali endale tunniplaanist sobiv asukoht 🙂