“Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni”

"Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni"

Blogipostitus on kirjutatud veebiloengu “Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni” (Laura Valk) põhjal. Oktoobrikuus on virtuaalses kogukonnas “Õnnelik naine, õnnelik ema” teemaks – Suhted minu ümber.

Vaata veebiloengu kohta siit

Sündides valime endale nii peresüsteemi kui isikliku saatuse, kuhu sünnime. Samas oleme me ikkagi täiesti puhas leht ja õpime kõik asjad oma vanemate pealt. Õpime sealt ka kõik muud asjad, mitte ainult sööma või kõndima – suhtlemisprobleemide lahendamise, väärtushinnangud (mis on hea ja mis on halb), jne. Kõik see, kes sina täna oled, on sind ümbritseva keskkonna tulemus.

Kõige raskemad suhted ongi õppimise koht.

Hakka enda eest seisma. Suhtest lahkudes ei saa sa kohe terveks. Paranemine võtabki aega ja alati ei osata ennast tervendada. Me peame lähtuma sellest, kuidas on minul hea olla – kas minul on siin suhtes hea või halb olla? Me saame arengusse minna ka kohast, kus meid väärkoheldakse – me ei pea ennast “korda tegema”, et lahkuda halvast suhtest.

Me saame arengusse minna ka kohast, kus meid väärkoheldakse - me ei pea ennast “korda tegema”, et lahkuda halvast suhtest.

Endaga tegelemine ei pea olema raske ja selleks ei pea hullult vaeva nägema. On vaja teha targad ja õiged liigutused ning pole vaja mõelda, justkui see peaks olema pikk tee õnneni. See on lihtsalt otsustamine, kas ma võtan vastutuse või mitte. Ei ole tervislik mõelda, et ei tohi tunda viha sellepärast, mis lapsepõlves oli. Ka teadlik inimene tohib olla vihane, kuid see viha tuleb elada endast välja, mitte alla suruda või endasse hoida.

Kui me ei taha vastutada, siis näeme raskusi kui suurt koormat, mille saime juba lapsepõlvest ja tunneme ennast ohvrimeelselt. Kuid tegelikult on see kõik meie ja meie emade, vanaemade kogemused ja kannatused. Saame neid kogemusi võtta ressursina. Teisalt võid oma eluraskusi vaadata pilguga, et “See on üliäge!”. Vaata seda koormat teadlikult ja rõõmusta, sest jäid ellu. Fookus peab olema sellel, et see muutis sind tegelikult tugevamaks ja saad kasutada seda oma ressursina.

Sisemine laps

Sisemine laps on väljamõeldud tegelane, kelle abil saame ennast tundma õppida. Näiteks uskumus, et sa pole piisavalt hea, on tulnud vanuses 0-7 eluaastat. Kui selle vanuse mälestusse tagasi lähed, siis näed, kus tekkis minitrauma. Kuna see valu on aktiivne, tervendamata ja käib meiega kaasas, siis täiskasvanu elus sama emotsiooni kogedes lähme tagasi lapsepõlve sellesse hetke, kui tundsime seda seal. 

Sisemise lapse uskumused võivad olla näiteks see, et ma ei ole armastust väärt, ma ei ole piisav, ma ei ole oluline, ma pean olema tugev ja ma pean kõik välja kannatama. Naistel on levinud uskumused, et ma pean olema tubli ja pean armastust välja teenima. Laiemalt peresüsteemist tulevad ka uskumused, et mehi ei saa usaldada, laste saamisel läheb elu raskeks, mehed lähevad ära ja naine jääb üksi lastega. Nende uskumustega tuleb kaasa hirm hülgamise ja üksinduse ees ning usaldamatuse tunne.

Kui kaugele oma minevikku peame kaevama?

Alateadvuse radadel on teraapia kaudu võimalik minna tagasi 8-9 põlve. Kuid enne seda peaksid läbi mõtlema ja teadvustama endale, mis on sinu elus sellist, mis ei toimi? Kui blokeeringud ei ole täna aktiivsed, siis me ei tegele nendega täna. Kui valu on aktiivne, siis on hea sellega töötada. Peab keskenduma sellele, millega ma oma elus täna rahul ei ole. 

Elada on ka vaja ja me elame siin reaalses maailmas ning elus on nii palju muud ka, kui ainult mineviku koorem. Kogu aeg ei ole vaja midagi protsessida – hinga, istu diivanil ja tunneta, kas sul on niimoodi hea olla. Teraapia võib muutuda ka põgenemiseks, et kogu aeg on vaja kusagil midagi lahendada ja midagi teha. Oluline on see, et mul peab täna ja siin olema hea. Hoia suund tulevikku. Peame aktsepteerima oma minevikku ja austama seda, mis varasemad põlved on läbi elanud, kuid elama tänases hetkes ja elama enda elu.

Miks me eelmiste põlvede valu enda kanda võtame?

Kõik enne meid on kannatanud ja sealt on tekkinud meie uskumused. Aeg on edasi läinud ning nüüd on võimalik tegeleda ka muude asjadega, kui ainult karmi ellujäämisega. Vanasti ei käidud teraapias ning kui siis oli trauma või valu, maeti kõik enda sisse ja valu ei märgatud. Nüüd need mustrid käivad mööda uusi põlvkondi, et keegi seda valu märkaks. 

Täna ei ole kõige tähtsam tegeleda ellujäämisega ning on lubatud olla ka nõrk ja nutta. Kui meil on mingi valu või ebamugavus, siis see tuleb näitama, et vaata enda sisse, seal on miski valesti. Ei saa olla teadlik inimene ja elada halva tundega mitu aastat, sest siis sa ei kuula iseennast.

Kuidas hakata iseenda saatust elama?

Me peame hakkama mõistma seda, et me ei pea kannatama nii nagu kannatasid meie vanemad. Millist elu ma siis tahan? Mina ei pea kannatama, minul on minu elu ja kõik, mis oli enne mind, on nende lahendada. Ma ei pea elama nii nagu minu ema või isa ja nende vanemad elasid. Minul on minu saatus. Mina olen vaba hing – ma ei vastandu oma vanematega, ma lihtsalt valin midagi kergemat. Meile on normaalsus kogeda erinevaid asju. Ma ei tulnud siia planeedile kannatama. Mina tulin siia selleks, et olla õnnelik. Elu peab olema kerge. Kui me õpime vahet tegema, mis on minu sisemine hääl ja mis on need uskumused, mille oleme lapsepõlvest kaasa saanud, siis hakkame elama oma saatust. 

Minu missioon on olla kõige parem versioon iseendast. Mina ise pean olema normaalne ja siis on mu ümber ka normaalsed inimesed. Kui minu ümber ei ole häid inimesi, siis on see minu vastutus, et mind ümbritseksid inimesed, kes kohtlevad mind hästi.

Parim asi, mida saad oma lastele teha, on olla ise õnnelik!

Ole näoga tuleviku suunas.

Ole oma laste jaoks emotsionaalselt kohal.

Ela seda elu, mida tahad elada.

Julge olla sina ise.

Ära ohverda ennast laste nimel.

Oktoobris virtuaalses kogukonnas
"Õnnelik naine, õnnelik ema"
SUHTED MINU ÜMBER.

Veebiloeng “Lapsepõlvetraumadest peresüsteemilt kaasa saadud mustriteni” Laura Valk, on järelvaadatav kogukonnas.

VAATA VEEBILONEGUT SIIT

“Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” Rita Rätsepp

“Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?”

Vanematena reageerime sageli jõuliselt

Kas oled end avastanud olukorrast, kus sa lapse kukkumisele reageerid ehmatava käratusega ning sellele järgneva valju noomitusega? Mina küll olen. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Ja see tuleb kõik üsna automaatselt, sest meie ajus käivitub “võitle – põgene” reaktsioon.

Vanematena reageerime sageli ka jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget. Viimane näeb ja kuuleb, aga vaid riidlemist. 

Hirmu tundes on lapsed osavad oma emotsioonid maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolikam! 

Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata. 

Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime! 

Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emalind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. 

Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud. 

Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Tunded ei ole meie vaenlased

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada.Tunded on meie sõbrad! 

Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks. 

Ära karda lapse pisaraid ja nuttu, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. 

Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid. Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale! Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellisest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. 

Kui me vanematena ei suuda, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda. 

Kui aga teadvustame, et jonniv laps on tegelikult hädas, siis suudame võtta aitaja rolli. Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. 

Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, nutab, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab. 

Ära saada teda üksi rahunema. See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. 

Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.”

Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. 

NB! Erandina mina pooldan seda, et juhul kui Sa ei suuda selles olukorras üldse enam oma tundeid valitseda, siis pigem mine ise korraks eemale. Selgita, et oled väga vihane ja pead rahunema ning tuled kohe tagasi. 

Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. 

Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. 

On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida. Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

Kuula südamega ehk kuula aktiivselt

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine koosneb tunde peegeldamisest ja sisu ümbersõnastamisest. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb.” See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. Baasemotsioonid, millega alustada, on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümber sõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla. 

Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. Olemas on ka spetsiaalsed tugevate tunnetega toimetuleku kaardid,mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline ning sooviksid end sellega põhjalikumalt kurssi viia, siis osale kindlasti 25. septembril 2023 toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus psühholoog Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!

Tekst: www.hingega.ee. Blogiloo leiad ka SIIT

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 25. septembril.

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN KAHEST LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem 11. septembril toimuval järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?”

“Kuidas toetada last stressiga toimetulekul?” Rita Rätsepp veebiloeng

Mis on stress?

Stressi on olnud inimesele vaja juba evolutsiooniliselt. Koopas elades oli “võitle” või “põgene” reaktsioonid need, mis inimkonna elusana hoidsid. 

Stress on tänapäeva inimese igapäevane kaaslane. See, kas sinu elus on domineeriv positiivne või negatiivne stress, on võtmekoht ning tegelikult igapäevaelus Sinu enda teha. 

Stressireaktsioon on seotud alati muutusega ning reaktsioonid on samuti seotud kas negatiivse või positiivse muutusega. 

Stressiga toimetulekuks on oluline, et nö. pingutus-lõdvestus oleksid meie elus vaheldumisi. Tänapäeval on siiski kahjuks enamasti rohkem pingutust kui lõdvestust. Samuti ka lastel on täna palju rohkem stressi kui vanasti – sotsiaalmeedia, sotsiaalne suhtlemine ning tihti ka liigne surve ja liigsed ootused lastele. Lõdvestust ja rahulolu on siiski kahjuks vähem. Ainult lapsevanema toetus, teadlikkus ja tegutsemine aitab stressi ja pingutust vähendada.

Positiivne vs negatiivne stress lapsel

Kujuta ette olukorda, kus laps ootab nii väga sõbra sünnipäevale minekut. Ta on nii elevil juba nädal aega, räägib sellest, kuidas ta sinna läheb, mis ta sõbrale kingib, mis ta seal teeb ja mis selga paneb jne.  Ja siis kui see päev on kätte jõudnud, siis on ta juba hommikul ärev ja erutunud – ajab mahlaklaasi maha, kukub põlved lõhki ja on ehk isegi pisut pahur. 

Ja selle olukorra peale võib tulla sul tahtmine lapsega pahandada, et kuidas ta küll nii saamatu on, et mahla maha ajas või kuidas ta ei oska kõndida, sest muidu ta ju ei kukuks.  Tegelikult on siinkohal just väga oluline lapsele toeks olla, sest üsna tõenäoliselt on see pealtnäha ehk negatiivsed tulemused põhjustatud ärevusest eeloleva sündmuse ees. Positiivne stress on haaranud lapse keha ja meele. Nö. abstraktne ärevus – see on midagi väga põnevat, aga lapsel puudub endal kogemus selle tundega. 

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Miks me talume stressi erinevalt?

Kuidas sina reageerid olukordadele? Kas kuulud nende hulka, kes võtavad asju pigem rahulikumalt või oled see, kes seab end ohvrirolli järjekordse raskuse ja ootamatuse ees või meeldib sulle hoopis pikalt sellel teemal heietada? 

Üsna tõenäoliselt hakkab ka sinu laps tulevikus sarnaselt sellele, kuidas sina reageerid, reageerima ja suhtuma olukordadesse ja ootamatutesse. 

Me talume stressi erinevalt, sest meie keskkond on olnud erinev ning mudelid (enamasti vanemad, kool, lasteaed jpt), kellelt oleme õppinud stressiga toimetulekut on samuti erinevad.

Lapsed on küll erinevad, kuid sinu eeskuju probleemidesse ja väljakutsetesse suhtumisel on ülioluline, sest laps mudeldab sind kui stressor tuleb ning stressiolukorraga on vaja toime tulla. Vanemana lood sina selle keskkonna ja tingimused ning meie endiga oli sama lugu. 

Sina täiskasvanuna saad end kõrvalt jälgida ja märgata, kas leiad sarnasusi reageerimisel enda kasvukeskkonnast? Kui leiad, siis pole mõtet jääda sellesse kinni ja oma vanemaid süüdistada, vaid pigem tegele sellega, mida muuta saad. Saad muuta iseennast ja oma käitumist.

Miks meil stressi vaja on?

Stressireaktsioon on vajalik, et toime tulla pingutust nõudvate olukordadega. Kui aga me pidevalt seda valmisolekut ei kasuta, siis on selline stressireaktsioon kahjulik.

Kriis on areng või kriis on kaos.

Näiteks kui peres on kriis, siis lähtuvalt meie oskusest seda lahendada, saab ka laps siit mudeli, kuidas tulevikus ise neid olukordi lahendada. Kui kriisi puhul suhtume olukorda nii, et see on vaja ära lahendada, mitte ei hakka õhku ahmima ja seda enda emotsionaalsusega veel võimendama. 

See, millist mudelit keegi kasutab, tuleb eriti hästi esile paarisuhtes. Kui üks partneritest on harjunud nägema, et kriisi puhul perekonnas püütakse see nö. mööda lasta ja pea peidetakse liiva alla ning tehakse nägu, et kõik on korras, siis üsna tõenäoliselt teeb samamoodi tulevikus ka sinu laps. Teisel partneril, kes on ehk avatud meelel valmis rääkima alati probleemidest, ei saa aru, miks partner nagu karu oma koopasse tõmbub.

Kuidas aidata lapsel uute ja stressi (ka positiivset) tekitavate olukordadega paremini toime tulla:

  1. Vaata olukorda ja enda last teadlikult kõrvalt. Ära unusta, et laps ei ole täiskasvanu, kellel on kordades rohkem kogemusi. 
  2. Pahandamise asemel võta lapsel pinged maha sellega, et räägid talle, mis teda tõenäoliselt ees ootab. Nt. kodus paneme riidesse, sõidame autoga mängutuppa, tervitame ja anname kingi üle, siis on mänguaeg, söömine ning siis tuleme koju tagasi. 
  3. Kui sa tead, et sünnipäevalapsele kinkide ostmine koos oma lapsega on keeruline, siis ära lihtsalt mine koos lapsega kinki ostma. Hoolitse selle eest varem, et kink oleks olemas. Ei ole mõtet tekitada lisastressi ja lisakulusid ei endale ega oma lapsele. 
  4. Juba eelnevalt saad sa lapsele õpetada stressiga toimetuleku tehnikaid – hingamine, mingile asjale keskendumine, puhumine, numbrite lugemine, tantsimine jne. Nii oskab laps neid igapäevaelus aina rohkem kasutusse võtta.

Mis meie lastele stressi tekitab?

Stressitekitajad lapsele on: 

  • määramatus
  • ebaregulaarne rutiin
  • killustatus
  • sotsiaalne eraldatus
  • enese määratlemine. 

Määramatus

Mitte kunagi ei tule ma enam sinuga siia! Kas tuleb tuttav ette? – valmista ette laps, kui viid ta uude kohta. Nt. kui lähed spasse, teatrisse jne. Räägi lapsele, mis teda ees ootab. 

Ja kui ta näiteks teatris hakkab jutustama, kui tuled on kustunud ning sina pole talle enne rääkinud sellest, et kuidas teatris käitutakse, siis määrates talle karistuse, mis omakorda on määramatu (nt. “me ei tule mitte kunagi enam sinuga teatrisse”), siis kukub lapse maailm kokku, sest ta ei tunneta seda määramatust. Lapse ajataju ja loogika on veel küpsemisjärgus. 

Killustatus 

See on tohutu müra, mis meie ümber igapäevaselt on. Lapsed on ülestimuleeritud, sest neil on nii palju ringe ja tegevusi jne. 

Ning samas vastupidi ka, kui lapsel pole üldse midagi muud peale kooli ja lasteaia ning mitte kuskil ei käida perega, vaid veedetakse kogu vaba aeg ainult koduses keskkonnas. 

Lisaks nutiteemad, multikad, uudised vms mängivad taustaks, siis see tekitab alati impulsi. Keha reageerib kohe. Kõik taustamürad kurnavad organismi. 

Sotsiaalne eraldatus 

Väga suureks probleemiks on täna juba kujunenud samuti ka vanemate nutisõltuvus. Kui lapsevanem on pidevalt nutiseadmes, siis see tekitab lapsele alateadlikult stressi. Ta ei oska veel vanemat hukka mõista, kuid alateadvusesse salvestub see, et “mina pole oluline”. 

Ilmselgelt on viimased kaks koroona aastat olnud väga keerulised kõigile. Eriti drastiliselt on see mõjunud aga teismelistele, kes eraldati sõpradest ja koolist liigagi pikaks ajaks ning sundis paljusid üha enam nutiseadmesse uppuma. 

Enese määratlemine 

Kes olen mina? Eriti aktuaalseks saab see just puberteedieas, kus vähese toetuse tõttu võib noort tabada ka identiteedikriis – kes ma olen? Mida mina tahan? Kes on mu sõbrad? jne.

Sildistamine “hea laps, paha laps” ei ole toetavad. Kui lapsele piire ei pane, siis see tekitab samuti talle ebaturvalise tunde ning lapse stress väljendub halvas käitumises. Ükski laps ei ole oma olemuselt halb. Halva käitumise taga on alati mingi rahuldamata vajadus. 

Kui on vaja kriitikat jagada, siis kritiseeri tegu, mitte isiksust. Näiteks: “Mulle ei meeldi sinu käitumine – me ei löö emmet.” See kehtib 100% ka täiskasvanute omavahelises suhtluses. 

Lisaks on laste jaoks on stressi tekitavaks olukorraks, kui lapsevanemad ei ole järjepidevad ning pidev lapse tühistamine (“mida sina ka oskad,” “sa ei saa hakkama” jne).

Stressi faasid: 

Igapäevastress

See on enamasti ajutine ja ületatav. 

Kumulatiivne stress

Siin staadiumis laps mõtleb, et kui väga tahaks öelda, mida asjast arvan. 

Äge stress 

See on see koht, kus miski ei sobi enam. Nüüd peab tagasi vaatama, mis on juhtunud lähiminevikus. Näiteks ukse paugutamine, halvasti ütlemine on korraks stressi maandamine lapse jaoks. Vanemad tihti aga ei suuda sellega nüüd peale hakata – hakatakse õiendama. Tegelikult on mõistlik hoopis vaadata sügavamale ning näiteks rahulikumal hetkel lapsega arutada. Avatud küsimuste küsimine ja süüdistusest loobumine aitab kaasa.

Kuidas edasi?

Siit blogiloost said mitmeid näiteid, mis lapsele stressi võivad tekitada. Lisaks sellele räägi ka lapsega ja küsi temalt, mis talle raskust ja ärevust valmistab. Nii saate perena ära kaardistada, mis võiks olla igapäevaelus see, mis lapsele stressi võib tekitada. 

Ja just need, mis pikaajaliselt stressi tekitavad. 

Kõige olulisem stressi ennetav abinõu! Kuulamine – silmad, kõrvad, süda 😊 Kuula oma last. Päriselt kuula. Ta vajab sinu täielikku kohalolu. Nii nagu vajad sinagi, et keegi sind mõistaks, sind kuulaks ja raskel hetkel pead paitaks. 

Iirlaste vanasõna: “Põld ei saa küntud, kui mulda vaid mõttes ümber pööratakse.” 

Mitte midagi ei juhtu, kui sa ise nüüd ei hakka tegutsema ja loodetavasti saad ennetada stressi nii endal kui  lapsel. 

Artikkel on valminud Rita Rätsepp veebiloengu (25.05.2022) “Lapse toetamine stressiga toimetulekul” põhjal. Artikli kirjutas kokku “Õnnelik naine, õnnelik ema” kogukonna looja ning kolme väikelapse ema Mariliis Lukk. 

Lapse tunnetega toimetuleku e-loengute paketi kirjelduse leiad siit.

VAATAN 2-LOENGUST KOOSNEVAT PAKETTI SIIT

Piiride seadmisest ja kasutatavatest tehnikatest kuuled rohkem järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire - miks ja milliseid?“

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Järelvaadatav veebiloeng “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?” 18. oktoobril

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN

Laps vajab piire – miks ja milliseid?

Piiride seadmine blogi

Laps vajab piire - miks ja milliseid?

Piiride seadmine

Milleks on piirid vajalikud?

Piiride seadmine on üks olulisemaid teemasid, millega lapsevanemad kokku puutuvad. Sageli tekitab see teema aga suurimaid vaidlusi nii täiskasvanutel omavahel kui ka loomulikult lastega. 

Vanematena on meie eesmärgiks on soov, et lapsest kasvaks iseseisev inimene ja ta saaks oma eluga ilusti hakkama. Et laps saaks oma elu õnnelikult ja mõnusalt elada, tuleb rajada tugev vundament ja selle üks osa on ka piirid. Oluline oleks, et laps teaks, mida ta saada tahab ja kuidas tema selleni jõuda saaks ehk teaks oma nõrkusi ja tugevusi.

Läbi selle, kui meie lapsele piire paneme, õpib laps ka teiste inimeste piiridega arvestama ja nendega toime tulema ning samuti ise piire panema.

Rita Rätsepp

Väiksed lapsed teevad tohutu tempoga lühikese perioodi jooksul läbi suure arengu. Kõik kriisid, mis lapsel tuleb üle elada (iseseisvumine, arengukriisid), löövad tal jalad alt ära ja kui tal ümber ebakindlus, siis ta ei taju turvalisust. Peab olema stabiilsus ja turvalisus ning reeglid ja rutiin peavad olema paigas, et laps saaks muretult areneda. 

Kuidas seada lastele piire ja säilitada samal ajal head suhted?

Lapsed on eraldiseisvad meist ja nendel tuleb oma tee läbida. Peame arvestama, kuhu laps on sündinud ja milline on tema normaalsus. Lapsevanemad peavad omavahel asjad enne läbi rääkima ja kahekesi ära lahendada ning alles siis minema ühiselt oma lapse ette. Kui tekitame olukorra “ema lubab-isa keelab”, siis õpetame lapsele manipuleerimist ning lapsel tekib lojaalsuskonflikt. Omavaheline kokkulepe on ääretult oluline lapse turvatunde jaoks.  Piiride puhul tuleb arvestada lapse isikupära, vaimseid ja füüsilisi võimeid ning vanust.

Tuleb juba väiksest peale olla lapsega järjepidev ja järjekindel. Laps õpib läbi põhjus-tagajärg seose: kui ma teen nii, siis ema teeb nii. 

Meie vanematena peame aru saama, miks laps halvasti käitub – selle taga on alati mingi tunne ja põhjus. 

Kahjuks aga meil ei ole sageli kannatust seda välja uurida ja kehtestame ennast jõuga.

Mis juhtub, kui piire üldse ei ole?

90% tänapäeva laste probleemide algpõhjus on ekraanides. Ekraanidele piiride seadmist on oluline alustada juba väga väiksest peale. See laieneb ka teistes olukordades piiride panemisele, sest lapsel tekib suhtumine, et miks ma peaks mujal piiridele alluma, kui siin ei ole piire.

Piirangud nutiseadmetele ja ekraanidele on ääretult olulised!

Samuti vanavanemad peavad arvestama nende reeglitega, mis vanemad on ette näinud. Suhetes vanavanematega peab mõistma, et nad käituvad ja tegutsevad heast tahtest, kuid ei pruugi tajuda suurt pilti või oma käitumise mõju. Meie vanemana peame neile selgitama, et me ei keela neil teha asju paha pärast, vaid lähtume sellest, kuidas see meie lapsele mõjub.

Hea eeskuju ja kommunikatsioon

Kui ma reageerin ja karistan, siis laps ei õpi sellest midagi. Kui ma märkan ja suunan, siis laps õpib. Õpetamaks lapsele aktsepteerivat käitumise viisi, peame talle asjad ära seletama ning aitama mõista, mida ta tundis ja kuidas leida sellele teistsugune aktsepteeritav lahendusviis. Kui laps on oma tunnetega kontaktis, siis ta oskab ka paremini käituda. Suhtlemise käima tõmbavaks jõuks on huvi ning kohtlemine on see, kui meil on hirm. Kohtlemisega ei sünni kommunikatsiooni.

Tähtis on lapsele anda head eeskuju – panen oma piirid ka paika ja ei lase endast üle sõita. Lapse enesehinnangule on vajalik pädevuse soodustamine – tugevus tuleb sellest, kui lubada lapsel eksida. 

Küsi lapse käest “Kuidas sina seda olukorda lahendaksid?”

Peame õpetama lastele kohustuste ja vastutuste võtmist, sealjuures peab vanem ise kokkulepetest ja reeglitest kinni pidama. Kui me ei ole emotsionaalselt lapse jaoks olemas, siis ta hakkab nõudma tähelepanu ja ka halb tähelepanu on tema jaoks tähelepanu. Lastega suheldes on oluline tundeid mõista. Peame aitama lapsel õppida aru saama, mis tema sees toimub ning lisaks temaga koos arutada erinevaid tundeid.

Artikkel on kirjutatud Rita Rätseppa 28.04.2022 veebiloengu “Laps vajab piire – miks ja milliseid?” põhjal.

Järelvaadatav veebiloeng “Laps vajab piire – miks ja milliseid?” 11. septembril 2023

REGISTREERU VEEBILOENGULE SIIN