6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.

Tegemist on 24. aprill 2020 salvestatud vebinari “Kuidas ma jõudsin Montessorini?” kokkuvõttega ning lõpus on ka vebinaril küsitud küsimuste vastused. 

Külas on Montessori emme Krisli Lilum Lepvalts ja temaga vestleb veebinaril kahe väikelapse ema ja podcast “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed” saatejuht Mariliis Lukk. 8 minuti lugemine.

Blogist saad kokkuvõtte vebinaril räägitud teemadest:

1) Kuidas jõudis Krisli Montessorini?

2) Milliseid põhimõtteid kasutada lapsevanemana lähtudes Montessori pedagoogikast?

3) Kuidas Montessori järgi tunnustatakse?

4) Kuidas lapsi koostööle meelitada, kui ta ei soovi seda teha?

5) Montessori mänguasjadest lähemalt.

Krisli on hariduselt pedagoog, kahe poisi (4aastase ja 1,5 aastase) ema ning suur Montessori meetodi austaja ja praktiseerija.

Kuidas jõudis Krisli Montessorini?

Krisli on kahe poisi (4aastase ja 1,5 aastase) ema ja hariduselt pedagoog. Krisli on töötanud õpetajana, kuid ta pole kunagi pidanud ennast traditsiooniliseks õpetajaks.  Lisaks aine õpetamisele on talle oluline olnud  lastega arutlemine elulistel teemadel. 

Maria Montessori eesmärk ei olnud lapsi valmistada ette kooliks, vaid valmistada ette eluks. 

Teekond Montessorini on toimunud samm-samm haaval alates õpingutest Tallinna Ülikoolis kuni täna kodus selle meetodi uurimiseni ja praktiseerimiseni. Sügavam huvi tekkis pärast oma esimese lapse sündi. Sealt edasi loodi Eesti Montessori Ühing, mille juhatuse liikmeks Krisli hetkel ka on. Nii on Krisli aegamööda aina rohkem end selles vallas harinud ja neid teadmisi oma lastega kodus rakendanud.  

Montessori teekond on pidev enesearengu protsess. 

Mariliis räägib, et tema jaoks kõige põnevamaks asjaks Montessori juures ongi keskkonna ettevalmistamine. Varem arvasin, et on olemas ainult Montessori mänguasjad, kuid mänguhommikuid Pesapuus korraldama hakates sain aru ja nägin, et mänguasjad on vaid üks pisike osa sellest suurest ja põnevast süsteemist.

Kui ta nägin kuidas 1,5 aastased toovad ise klaasi ja valavad ise vett sisse, siis ta mõtles, et appi kui lahe, et nii väiksed lapsed on nii iseseisvad. 

Meid on ju kasvatatud nii, et sa oled jalus, kuid tänapäeval on see teistpidi ja me peame sellega omamoodi ära harjuma. 

Milliseid põhimõtteid kasutada lapsevanemana lähtudes Montessori pedagoogikast?

1. Üks esimesi teemasid, mille puhul ma teadlikumaks muutusin oli kiitmine.

Esimese lapse puhul, värske emana on lapse iga liigutus, uus saavutus imeline ja suurepärane. Seega on ka kiitus: “Nii tubli” kerge tulema. Samas kui igal sammul korrutada “Sa oled tubli” kaotab see oma jõu. Tegelikult, kui laps jõuab uue oskuseni, ta kordab seda ja saavutab teatud vilumuse. Kui ta on kogenud eduelamust ja oskuse omandanud  (läbi paljude korduste) siis just see eduelamus ongi talle piisav kiitus. 

Soovitusi, mida öelda kiitmise asemel:

  • Ma näen, et sa pingutasid.
  • Mulle meeldis see mis sa tegid, ma märkasin seda.
  • Nüüd tuleb see sul juba paremini välja.

Ka piisab lihtsalt peegeldades tema tegevust. Olulisem on sõnade sisuline tagasiside. Lihtsalt tubli öeldes on lapsel raske eristada, mille eest ta siis tubli oli.  

 Kui sa lapsega kunsti teed ja kui laps joonistab rohelist päikest, siis sul ei ole vaja öelda, et päike on kollane ning palun joonista kollane päike. Sa piirad sellega lapse loovust. 

Lapse loovuse toetamine veebiloneg

Veel häid näiteid kiitmise asendamisest on „Montessori väikelaps“ raamatus olemas, kui ka Thomas Gordoni raamatus „Tark lapsevanem“, kus on sellest räägitud pisut teise nurga alt. Tasub uurida 😉 

2. Mitte olla mugav.

Olete perega just söönud ja hästi mugav on kohe koristada laud ära, sest tegelikult on sul nüüd kiire. Tahaksid lihtsalt puhata.

Või näiteks Sa näed, et laps hakkab trepist üles minema ja automaatselt võtad ta kohe sülle. Võta aga münikord endale see aeg ja lase tal sealt trepist ise üles minna. Mugav on laps kaenlasse võtta ja kiirelt ülesse minna.

Mugav on last panna kinni nt lamamistooli (mida sovitame kasutada üldse pigem harva, sest laps on loodud liikuma). Sellised tänapäeva mugavusesemed piiravad last ja tema arengut. Kui see on vajalik lapse turvalisuse tagamiseks ja vaid lühiajaliselt siis küll, aga siiski mitte sellega liiale minna.

Oma mugavusest ja oma plaanidest tuleb vahel loobuda.

Kui laps näitab üles initsiatiivi, siis oleks hea sellega kaasa minna, et mitte lapse motivatsiooni ära rikkuda. Näiteks kui laps tahab aknaid pesta, siis lase tal seda teha. Loo sobiv keskkond talle toimetamiseks. Ise vaata kõrvalt ja naudi, kuidas lapsed toimetavad ja Sinu abistamisest rõõmu tunnevad. Kui hetkel pole võimalik, siis leppige kokku aeg, millal seda teete. Pea lubadusest kinni!

3. Lapse keskendumise toetamine on üks oluline punkt Montessori järgi.

Kui laps on võtnud endale mingi tegevuse, ta keskendub ja toimetab, siis me ei lähe rääkima, et kuule söögiaeg on tule sööma. 

Mariliis räägib, et kui nad Montessori mänguhommikutega alustasid, siis oli selline situatsioon, kus kaneelisaiade tegemise mänguhommikul istusid lapsed laudade taga ja lapsevanemad seisid ning vaatasid kõrvalt kuidas, lapsed toimetavad. Lapsed olid keskendunud ja ei vajanud vanemate tähelepanu ning lapsevanematel tekkis kohe see hetk, kus nad tahtsid omavahel lobiseda. Lapsed keskendusid, aga tuba täitus lapsevanemate jutuvadaga ja see ei aidanud kuidagi keskendumisele kaasa. Kujuta ise ette kui teed midagi väga teadlikult ja keskendunult ja äkki keegi hakkab tohutult jutustama kohe sinu kõrval. No ikka segab küll, eks 🙂 See on see hetk, kus vaikus peaks olema selleks, et laps saaks keskenduda oma tegevusele. 

Lapse iseseisvuse toetamine veebiloeng
4. Võta endale aega jälgida.

Lase lapsel ise toimetada, jälgi teda teadlikult, vaata kuidas ta toimetab ja ära mine teda segama. 

Ära mine talle pakkuma uusi tegevusi, las ta tuleb ise sinu juurde. Ta teeb seda kui tal hakkab igav või tahab midagi muud teha.

Kohalolek on väga oluline lapse jaoks. Mingil ajaperioodil tahavad meie lapsed, et me teeksime kõiki asju nendega koos. Piisab sellest, kui sa istud lapse kõrval, sa ei peagi temaga näiteks koos joonistama, vaid lihtsalt võta pliiats kätte ja ole tema jaoks olemas.

Teadlikult märgata ka loodust ja ilu enda ümber, siis õpivad lapsed ka seda märkama.

Laps ja loodus veebiloeng Pesapuus
5. Anna oma lapsele võimalus ise mõelda ja ise otsustada.

Tihti vanematena me tahame, et laps ise koristaks enda järelt asjad ära, kuid ega ka alati  Montessori peredes lapsed seda iga kord teha ei taha ja ei tee, sest neil pole tuju.

Anna oma lapsele võimalus tulla ise selle peale, et ta tahab koristada. Ükshetk ta teeb seda. On oluline, et sa ei ole pahane tema peale, kui ta seda ei tee. See on hästi oluline. Me tahame, et meie lapsed suudaksid iseseisvalt mõelda ning oluline on, et see ei oleks käsk. Hoolitse siis ka selle eest, et koristusvahendid – nt. väike hari ja kühvel oleksid lapsele kättesaadavas kohas, mitte kuskil peidus kapis, kus laps neid ei näe 

Mõtle, kas soovid, et laps mõtleb ja otsustab ise või keegi teine ütleb talle seda ning siis ta teeb seda. Me tahame kasvatada ju iseseisvaid lapsi.

6. Mitte kiirustada ja kohe reageerida.

Mõtle, miks laps seda teeb. Näiteks kui laps koguaeg ronib diivani peale ja  teile see aga üldse ei meeldi. Tegelikult on tal füüsiline vajadus seda teha.  Sellisel juhul ei ole mõtet teda keelata, sest ta teeb seda ikkagi, mitte pahatahtlikult.  Või ole ise loovam ja tehke kodus ise mingi põnev takistusrada, mis aitab lapsel turvaliselt ronida ja turnida. 

Laps ja toimetused köögis veebiloeng
Kuulaja küsimused. 
Kuidas Montessori järgi tunnustatakse?

Anna lapsele positiivset tagasisidet. Kui laps mingi tegevuse kallal tegutseb, midagi uut avastab ja see tal õnnestub, siis tegelikult see eduelamus ongi talle preemia, neil ei ole tegelikult rohkem vaja.  

Me ise mõtleme, et me peaksime lapsi tunnustama ja ütlema neile kui tublid nad on. Mida laps tegelikult vajab, on meie hellust ja armastust. 

Oluline on märkamine, märgata neid heategusid, mis lapsed teevad. Näiteks: “Aitäh, et sa oma õe peale mõtlesid ja aitasid teda.”

P.S. Mariliisi 4 aastane hakkas just hiljuti tänama abi eest, kui me teda aitame. Küsib abi ja siis ütleb “Aitäh emme, et Sa mind aitasid.” Oleme selles osas proovinud eeskujuks olla.

Kuidas lapsi koostööle meelitada, kui ta ei soovi seda teha?

Sundida ei saa, kõige paremini mõjub eeskuju. Võibolla lihtsalt arutada ja uurida lapse käest, miks ta ei soovi koostööd teha, mis on selle põhjuseks. Tal võib olla soov seda mingi teine päev teha, ole järjepidev ja näita oma eeskuju. Võib-olla on ta hetkel väsinud või on kõht tühi. 

Ära pahanda väikelapse peale, kui ta just täna Sinuga koostööd ei tee. Ole lihtsale eeskujuks. Näiteks paku, et mina panen pooled asjad mänguasja kasti ja sina paned teise poole ning täna teda abi eest.

Montessori ja piiride seadmine. 

Montessori on konkreetsete ja selgete piiridega.

Ühelt poolt laps saab vabaduse toimetamiseks ja tegemiseks, aga see vabadus on ettevalmistatud keskkonnas. Sa ise lood selle keskkonna ja pakud talle neid valikuid. Tema teeb valikud  vastavalt oma huvidest.  Keskkonna loomisel on jällegi mõeldud lapse huvide/ vajaduste peale. Laps annab ise meile märku, mis on tema vajadused, soovid ja huvid. Ole kannatlik ja märka. 

Soovitused lugemiseks, kus on rohkem juttu piiride seadmisest:

Simone Davies “Montessori väikelaps”

Thomas Gordon raamat „Tark lapsevanem“(Mariliisi soovitus, ei ole otseselt Montessori). 

Jesper Juul raamat: „Minu piirid – sinu piirid“ (Mariliisi soovitus, ei ole otseselt Montessori). 

Piiride teema uurimiseks soovitame: Eesti Montessori Ühingu lehelt Kristi Chapuis videoloengut „Vabadus ja distsipliin“

Montessori mänguasjad

Mariliis räägib, et kui ta koos Krisliga Pesapuusse mänguasju ostma hakkas, siis nad vaatasid, et mänguasjad oleksid Montessori sõbralikud.  Eelarve oli küll piiratud ja oleks palju rohkem soovinud, kuid tänaseks on Pesapuu mänguasjad palju kiita saanud. Need on kasutusel väikelaste sünnipäevadel ja rendime mänguasju välja, sest alati ei pea uut ostma. Montessori mänguasjad on ostes muidu päris kallid ja ega tegelikult kõike koju vaja polegi osta. Montessorisõbralike ja puidust mänguasjade ja muude vahendite rentimise kohta vaata lähemalt SIIT.

Krisli räägib, mis on Montessori mänguasjade tunnus ja miks nad on siis teistsugused nö. tavamänguasjadest.

Mina jagaksin Montessori asjad kaheks:

  1. Montessori vahendid. 
  2. Montessorist inspireeritud mänguasjad. 

Oluline on vahendi puhul see, et see oleks lihtne, et tal oleks üks eesmärk, mida lapsele pakkuda. Näiteks kui on näiteks nupupusle millel on kolm erineva suurusega ringi, seal laps õpib erinevaid suurusi tajuma. Tavaliselt tahetakse, et mänguasjal oleks mitu erinevat funktsiooni – numbrid, loomad ja värvid on peal. Liigne müra  tekitab aga lapses stressi ja segadust. Ühe lihtsa asjaga kui see talle huvi pakub võib ta väga pikalt tegutseda, kuniks ta saavutab vilumuse ja ka siis ta kordab tegevust, et kinnistada uut oskust.  

Mida vähem mänguasju on kodus mängimiseks välja pandud, seda parem.

Kui on liialt palju mänguasju korraga väljas, siis laps ei suuda valida. Lihtsalt jälgi millised mänguasjad teda rohkem kõnetavad ja vaheta need mänguasjad välja mille vastu ta huvi ei tunne. 

Montessori mänguasjade puhul on hea, et kõik viimsed kui pisidetailid on läbimõeldud. 

!Hea nipp! – Laps võtab CD plaadid näiteks riiulist välja. Võibolla esimene reaktsioon oleks lapsega pahandamine, aga selle asemel suuna teda. Las ta tegutseb ja kui piisavalt plaate on välja võetud,  võid neid  talle järjest tagasi anda ning ta paneb ise lõpuks need tagasi riiulisse.  Lapsevanematel, tuleb olla lihtsalt leidlik ja vahel sõltub ka sellest kui huvitavaks me ise tegevuse suudame teha. 

Millised on Montessori lasteraamatud?

Raamatud peavad olema realistlikud ja päris eluga seotud. Näiteks krokodill ei räägi ja elevandid ei hüppa diivanil ja karud ei käi poes ja lambad ei sõida bussiga 🙂 Kuid väga palju lasteraamatuid just sellised on. Need loovad lapsele aga ebarealistliku ülevaate maailmast ja laps satub segadusse. Montessori lasteraamatutest saad hea ülevaate Facebook grupis Montessori ja lapsest lähtuv õppimine. Raamatualbumid on seal väga hästi lapse vanuse järgi organiseeritud.

Lugemiseks, kuulamiseks, enesetäiendamiseks. 

Veebinare põnevate ja inspireerivate inimestega on tulemas jooksvalt veel. Jälgi Pesapuu Perekeskuse Facebooki, kodulehte ja Instagrami.

Veebinari saad vaadata Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed YouTube kanalist:

 

Vebinari kokkuvõte elustiiliettevõtja Merit Rajuga – julgus, vabadus, loovus.

Vebinari kokkuvõte elustiiliettevõtja Merit Rajuga.  Meritiga vestleb kahe väikelapse ema ja podcast “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed” saatejuht Mariliis Lukk. 7 minuti lugemine. 

Blogis saad kokkuvõtte vebinaril räägitud nendest teemadest: 

  1. Kuidas selles keerulises ja kaoses maailmas iseendaks jääda või hoopis iseennast leida?
  2. Kuidas naisena ja emana võtta ohjad enda majandusliku olukorra üle?
  3. 5 asja, mida me oma lastele ei tohiks öelda.

Kuidas selles keerulises ja kaoses maailmas iseendaks jääda või hoopis iseennast leida?

Praeguses hetke olukorras ei osanud, me ette aimata, et maailmas tekib kriis sellisel kujul. Olles shokis sellisest seisundist, ei oska inimesed kohe algul selle infoga midagi ära teha ja see kriisi olukord jõuab kohale paljudele alles hiljem. 

Loomulikult mõjutab see meid nii emotsionaalselt kui ka majanduslikult. Paljusid juba praegusel hetkel ja osale avaldab see mõju hiljem. Kuid selleks, et see ärev olukord meid igal tunnil ei saadaks ja püsivat ärevust ei tekitaks, siis jagame mõningaid mõtteid, kuidas ennast hoida. 

Meriti soovitused, mida me saaksime kiiresti teha, et (kriisist tulenevat) stressi vähendada. 

  • Võtke eriti just praegusel ajal aega iseenda ja oma mõtetega tegelemiseks. Proovige erinevaid hingamistehnikat ja mediatsiooni. See on oluline, sest meie immuunsus ja stressi tase on omavahel tugevalt seotud. 

Pesapuu Yin jooga veebitundide kohta leiad info SIIT

  • Jalutamine värskes õhus, eriti looduses mõjub ka hästi. Kellel pole võimalust enda koduaias jalutada, siis hetkel tasuks jalutada kohtades, mis pole rahvarohked. Jalutage vähemalt 1,5 h ja nautike looduses viibimist. 
  • Kui võimalust jalutamiseks ei ole (nt. oletegi haige ja karantiinis), siis meie aju on keeruline mehhanism aga hästi lihtne – vaadake looduspilte – sellega meie stressitase langeb ning see aitab.
  • Loe  vähem uudiseid. Jah, ole kursis hädavajaliku infoga (piirangud, ettevõtlus, töötamine jms), kuid me ei soovita surfata ja ise otsida eraldi uudiseid koroonast jms. negatiivsest. Nt. kui tunned, et pead vaatama, siis vaata kord päevas mingit kindlat uudistesaadet, et saada ülevaade homsestest piirangutest. 

Kuidas jõudis Merit arusaamani, et ta tahab olla sõltumatu naine, ka rahaliselt.

Mõned aastad tagasi jõudis Merit oma elus vaimse ja füüsilise läbipõlemiseni. Ta sai aru, et elab oma säästudest, ei ole kellegi peale loota, ei olnud tol eluetapil tervist. Puudusid ajaline, emotsionaalne ja rahalised ressursid, selleks, et midagi teha. Sarnane olukord on paljudel. 

Seal, kus sa otsustad, et sa oled sõltumatu naine, oled sa seda juba emotsionaalselt, aga materiaalse iseseisvuse saavutamine võtab aega. Meritil läks selleks kaks aastat. 

Kui Merit sai aru, et tervis ei ole lõputu ressurss, sai alguse uus teekond. Ta taipas, et ta peab oma tervise eest hoolitsema kohe ja 10 tunnised 7 päeva nädalas tööpäevad ei ole mõistlikud. Pidi mõtlema enda tervisest lähtuvalt ja rahaliselt sõltuvaid muid sissetuleku viise. Sellest kirjutab Merit ka oma  äsja ilmunud raamatus “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni.”, mis ta enda jaoks välja mõtles. 

Küll aga mõtlemiseks Sulle mõned mõtted. 

  • Just kodused emad, kellel ei ole sissetulekut ongi kõige keerulisem juhtum. Selleks, et naised mõtleksid, et nad ei oleks sõltuvad tööandjast, riigist, meestest jne. Mingi seljatagune peab endal olema, kuna see annab rohkem valiku vabadust, see ei tähenda, et sa peaksid seda kasutama. Pane nt. emapalgast kasvõi natukenegi kõrvale. 
  • Iga inimene võiks tänases situatsioonis mõelda, mis on need tema oskused ja võimalused, mis võiksid lisaraha kuskilt anda ja hakata vaikselt tegelema. Kaardista enda jaoks ära, tegevused, mida Sa oskad. Nt. kes oskab käsitööd, kes raamatupidamist jne. 
  • Sa ei pea selleks kohe oma äri püsti panema, aga nt. teavita oma tuttavaid-sõpru-sugulasi, et tegeled sellega. Neil jääb meelde see ja saavad ise panustada või siis soovitada. 
  • Mariliisi soovitus, et vaata kellega ja mis teemal saaksid koostööd teha. Koostöös peitub suurim võlu ja jõud. Kui oled ise alustaja ja tahaksid oma toodet/teenust tutvustada, siis otsi oma valdkonnas neid, kes on juba tuntumad. Nt. Pesapuu reklaamib hea meelega tooteid/teenuseid, mis meie väärtustega kokku lähevad. Meil on juba ka päris suur jälgijaskond 🙂 
  • Nt. Merit teeb/on teinud tasuta videosid, et saada oskusi ja kogemusi juurde. 
  • Merit tegeleb juba ka 9 aastat oliivõli importimisega Kreekast – Eestisse. Ta ei ole seda teinud sellepärast, et sealt raha sisse tuleks vaid selleks, et ta saaks tarbida kvaliteetset toitu. Ja nii on see kasvanud ning paljud sõbrad-tuttavad tellivad temalt. Kusjuures praeguse kriisi ajal väga hea väike lisasissetuleku allikas. 

Error: Contact form not found.

Rahaga seotud uskumused. 

Märka endas uskumusi, mis sul on raha seoses ja mõtle, kas need ikka teenivad Sind. Leia mõtteviisid, mis sind ei teeni ja saa nendest vabaks. Nagu näiteks mõtlemine, et mul ei ole kunagi raha olnud ja seda ei tule ka.

Mariliis on märganud uskumusi nagu: 

  • Ma ei ole raha väärt. 
  • Raha ei ole kunagi piisavalt. 
  • Raha ei tule minu juurde. 
  • Raha tuleb raskelt. 
  • Raha teenimine on nii keeruline. 
  • Ettevõtlus on raske. 
  • Ma ei taha nii paljude rahateemadega tegeleda. 
  • Rikkad on halvad inimesed. 

Märka Sinagi neid uskumusi, kirjuta üles ja vabasta need. Aitab mediteerimine ja on olemas ka palju kursusi veebis, mis aitavad sellega tegeleda. 

Raha kui väga võimas energia

Kui pidevalt mõelda raha teemale, eriti selle puudumisele/vähesusele, siis see ei tee meid kuidagi rõõmsaks, kuid tuleb mõelda, et raha on võimas energia. Me peame oskama sellest positiivselt mõelda ja seda positiivselt laadida ka siis, kui selle välja peame käima. Et annaksime rõõmuga ja võtaksime vastu rõõmuga.

Näiteks Mariliis on ettevõtjana nii palju ise tundnud ja palju ka kuulnud, et oi-oi, ma pean arveid tegema. Appi kui tüütu. Tegelikult peaks ettevõtja jaoks arvete tegemine olema rõõmsaim tegevus üldse 🙂 Seda tuleb teha hea energiaga – Sina pakud väärtust ja parimat teenust oma kliendile. 

Arvete maksmine peaks olema samuti laetud positiivse energia ja tänulikkuse tundega. Nt. olen tänulik, et minu laps saab käia selles vahvas huvikoolis kodukohas nagu inglise keele õpe. Et mul sellised ägedad ja professionaalsed koostööpartneid, keda kliendi armastavad jne. 

Merit ütleb, et kuskilt jäi kunagi meelde, et kui raha tuleb kontole või saad kuskilt sularaha, siis ütle alati “MINA OLEN RAHA MAGNET!” 🙂 

Millal alustada investeerimisega? 

Just praegu on õige aeg. Ma ei mõtle tänast olukorda, aga iga aeg on õige aeg. Kui Sina oled selle mõtteni jõudnud, siis see ongi õige aeg. 

Kogumisel summa ei ole tähtis, pigem on tähtis see, et sa kannad selle raha kuskile kogumiskontole, investeerid vms. Ootamatusi tuleb alati elus ette. Minimaalselt võiks ikkagi olemas olla 6-12 kuu raha (nö. meelerahufond), kuigi see on vähestel siiski kahjuks. 

Kuidas alustada investeerimisega? 

Alutsuseks loe raamatuid – eesti keeles Jaak Roosaare ja Kristi Saare suureks eeskujuks kindlasti. Ei pea alati ostma, saab ka laenutada. 

Eelpool mainitud Merit Raju  “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni.” (soodukas kuni 3. aprillini). 

Robert Kiyosaki “Rikas isa, vaene isa.”

Otsi Facebookis gruppe nt. kinnisvarasse investeerimine, investeerimisraadio jne ja erinevaid rahateemalisi podcaste. 

Rääkisime ka Naisinvestorite Klubist ja selle asutajast Kristi Saarest. Sain Kristiga kokkuleppele, et tellides tema lehelt ükskõik mis tooteid (raamatud, koolitused, veebiseminarid), siis on Sulle PESAPUU koodiga ostukorvilt soodustus -12% kuni 30. aprillini. 🙂 

Vabad ja metsikud lapsed.

Raamatust “Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.”  lugedes on kirjas tsitaat- “Lapsevanemate sõnadel on suur kaal. Liiga suur, et neid teadmatult automaatselt puistada.” 

Tundub, et meil on hästi palju automatismi, lauseid, mida meile on lapsepõlvest kaasa antud, mille tähendustele ja pikemale mõjule me tihtipeale ei mõtle.

5 asja, mida me oma lastele ei tohiks öelda. (Merit Raju “Vaba ja metsik.”)

  1. Mis sul viga on? 

Merit räägib oma kogemusest, kus ta sai aru, et ta ei taha seda lauset enam kasutada. Ta kuulsis seda lauset kuskil Selveris järjekorras ja hakkas mõtlema, kas ta ise tahab, et keegi temalt seda küsiks, kui ta on endast väljas. 

Selline lause ei aita mitte kedagi. Ei last, kes on endast väljas ega ka Sind, kes selle olukorraga tegelema peab. Lihtsalt proovi sõnastada see lause teisiti. 

Selle asemel võid küsida: 

“Mis sul on?”

“Mis ma saan teha?”

“Mis sulle muret teeb?” 

“Kuidas/kas saan sind aidata?” 

Küll selle viimase lause puhul kasuta pigem suuremat puhul, sest üldiselt laps ootab, et sa teaksid kuidas sa saad teda aidata. Tihti peale lapsed, ei oskagi sulle midagi vastata.

Error: Contact form not found.

2. Ära nuta. 

Lapse üks peamisi stressi maandamise viise on nutmine. Ta ei oska end teisiti väljendada. Ja kui meie vanematena ütleme lapsele pidevalt, et ära nuta, siis kuidas ta seda stressi siis maandab.  

Jah, kuigi on alguses suhteliselt ebamugav lapse nuttu paljudel taluda. Eriti kui laps nutab ja sa oled parasjagu kuskil kohvikus või avalikus kohas. Selleks on hea enda sisse vaadata ja küsida endalt, miks see sind segab.

Mariliis näiteks ei julgenud esimese lapsega käia alguses üldse kuskil avalikus kohas, sest kartsin, et beebi hakkab nutma. Enda sisse vaadates leidsin, et see oligi hirm, mis pärines minu lapsepõlvest. Siis ju ka kohe lohutati ja öeldi kogu aeg, et ära nuta. Nutt oli nagu tabu. 

Kui minu praegu 2- ja 4-aastane laps nt. kukkudes või õe-venna vahelises “kakluses” nutab, siis küsin, kus ta haiget sai. Kinnitan, et mõistan tema valu kasutades nt. lauset “See võis päris valus olla”, teeme valule pai jne. Nii ei suru ma lapse nutt maha, vaid mõistan teda ja üldiselt jääb väiksemate “hädade” korral nutt peaaegu et alati kohe järgi. 

Võid veel võrrelda, et kui Sa lööd oma suure varba nt. vastu diivani jalga ära ja no on jube valus ja keegi tuleb sind lohutama, et oi, pole hullu, küll läheb üle, ära nuta. No teeb ikka tigedaks küll ju, sest mul on ju valus 😀 

3. Sa oled rumal ja saamatu.

 See on otsene hinnang lapsele, mitte tema käitumisele. Väga tugevalt on see seotud enesehinnanguga. Kui lapsele öelda, et ta on rumal ja saamatu terve lapsepõlv, siis suureks saades ta nii arvabki ja juhindub oma elus sellest. Tulemuseks on tõenäoliselt väga madal enesehinnang, mitteadekvaatne käitumine jne. 

Me ei tohiks hinnata last, vaid peaksime hindama tema käitumist.

Mariliis kasutab oma peres selleks lauseid nagu: 

“Mulle ei sobi Sinu käitumine praegu.”

“Mind teeb kurvaks, et sa venda lõid. Me ei kasuta vägivalda. Venna sai haiget ja on samuti kurb.”

4. Ära jookse! Ära kuku! Ära roni! Ära…Ära…

Kõik oleneb ka lapsest muidugi, kas sa pead talle, seda ütlema või mitte. Kui lapse sisemised piirid on paigas, mida võib ja mida ei või, siis pole talle seda vaja öelda. Lapsed on nii erinevad – mõned on arglikumad, mõned väga julged. Sina pead muidugi vastutama ohtutuse eest, aga järgi, kas alati on vaja kasutada sõna “ära”. Ehk saab vähemaga hakkama 😉 

Võid kasutada ka sõna STOP või EI. Ütle seda natuke kõvema, kindla tooniga. Ära ütle seda sellisel toonil nagu sa tavaliselt räägid. Kasuta sõnu positiivses võtmes, et see ei oleks halb sõna vaid positiivses võtmes. Näiteks ära kasuta sõna ära kuku, vaid hoia kinni. Ära roni – selle asemel “ole ettevaatlik.”

Lapse pidev tagasihoidmine ja keelamine võib anda tulevikus sisehääleks mõtteviisi, et ei olegi vaja midagi proovida ja uusi asju kogeda. Inimene ei julgegi elada. 

5. Võrdlemine.

Võrdlemine on rõõmu varas. Tundmatu autor. 

On ju tuttavad laused “Vaata, Mari sõi kõik nii ilusti ära”, “Vennal on küll sall kaelas” jne.

Lapsele pidevate võrdluste toomine, kellegi teise lapsega tekitabki lõpuks selle, et  laps võrdleb ennast teistega. Küll juba koolieas ja hiljem sõbra või naabriga. Kellel on uhkem ja kallim auto ja ilusam ja suurem kodu. Seda pole vaja.

Vabakasvatus

Vabakasvatus – tundub, et täna on see sõna saanud hästi halva maigu, arvataksegi, et me last ei peagi üldse kasvatama kui räägime vabakasvatusest. Merit on oma lapsele öelnud, et mina olen emme ja teen oma emme tööd. Minu töö on, et ma pean hoidma, et sa oled terve, et kasvad arukaks ja tähendab mina ütlen, mis sa selga paned, mina ütlen millal magama ja sööma. Pean vastutama, et me õigeks ajaks kuskile jõuame. Jagage lapsega vastutused ära. Näiteks, et tema saab ülejäänud aja päevast vaadata, mida ta teeb. Kui lapsel kipub see meelest ära minema ja ta hakkab vaidlema, et ta ei lähe magama või sööma, siis tulebki öelda, et siin on see koht, kus ma pean tegema seda emme tööd. Kuna kasvatus on tähtis su enda lapse tervisele ja tulevikule.

Vebinari toimus 26. märtsil 2020. Kahjuks järelvaadata enam ei saa, kuid vebinare põnevate ja inspireerivate inimestega on tulemas jooksvalt veel. Jälgi Pesapuu Perekeskuse Facebooki ja kodulehte

Meritiga vestles ja kirja pani kahe väikelapse ema ja podcast “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed” saatejuht Mariliis Lukk.

Kas andestada isale, kes pole andestamist väärt?

4 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema ja ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik Mariliis Lukk.

Öeldakse ju, et ega vanemaid ja sugulasi valida ei saa. Ja kui mõelda puht praktiliselt, siis ega ei saagi… Kes aga usub natuke “kõrgemaid jõude”, siis tegelikult meie ise ikkagi valime oma vanemad.

Vanemad on meie suurimad õpetajad elus. Mis iganes õppetunde nad meile ei anna – olgu need lõbusad või valusad – need on põhjusega. Järgnev lugu ei ole kirjutatud selleks, et oma isa mustata või teda süüdistada. Pigem räägib see lugu andestamisest sellisele isale, kes seda võib-olla esmapilgul ei väärigi.

Lapsepõlv alkohoolikust isaga

Rääkides vanemate valimisest, siis pikka aega ei tahtnud ma uskuda, et endale sellise isa valisin. Kes siis ikka endale alkohoolikust ja vägivallatsevat isa endale valib, eks? Lapsepõlves oli minu suurimaks unistuseks kodus välja kolimine. Päriselt, ma vihkasin oma elu, vihkasin pideva hirmu all elamist. Mäletan, et käsime ükskord emaga Tartus ja bussijaama juures oli pisut räämas ja lagunenud kortermaja ja seal oli silt, et “üürile anda” ja ma ütlesin emale, et kui me vaid saaks seal elada. Minu jaoks polnud oluline, kus me elame vaid oluline oli, et me elaksime ilma isata. Kodust kolisin ma välja 15 aastaselt ja see oli õnnepäev. Päriselt! Ma olin VABA!!! Küll jah eks selle vabadusega kaasnesidki muud ekstreemsed käitumised, kuid see jääb järgmisteks kordadeks.

Pärast kodust välja kolimist olin ma väga kaua vihane, ängi täis, ohvri rollis, et miks minul küll nii raske on ja kuidas ma ikka sellise isa otsa olen sattusin. Kuni viimaste aastateni ei suutnud ma talle andestada.

Miks oleksin pidanud talle andestama lapsepõlve, kus pidevalt toimusid joomingud  kodus, kus kasvas kokku 3 last (lisaks minule minu noorem vend ja vanem õde). Miks pidin mina pidevalt nägema perevägivalda? Miks pidin mina käima koolis või sõprade seas kodutänaval silmad maas, sest tundsin end süüdi ja oli piinlik, et mul on selline isa. Või kui oli olnud jälle joomaperiood ja õhtu täis hirmunud laste nuttu ja karjumist, siis ei julgenud ma järgmine päev välja minna, sest kartsin, et keegi hakkab mõnitama või küsima.

Eriti eredalt on meeles, kuidas väikeses kahetoalises korteris viiekesi elades olime meie, lapsed, magamistoas ja magasime ning järsku keset ööd kostis köögist tugev kisa ja karjumine, seejärel akende klirin. Keegi isa joomakaaslastest oli lihtsalt aknast välja hüpanud!  Elasime siis mõnda aega nii, et tekk oli köögi akna ees. Olin siis 11aastane tüdruk ja läksin kooli silmad maas, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. See lugu oli ka kohalikes uudistes ja eks kooliski räägiti. Ikkagi väike linn ju. Mäletan selgelt, kuidas klassivend, kes mulle tegelikult väga meeldis, küsis, et ega ma midagi sellest tea, sest see olevat ju minu kodutänaval juhtunud. Silmad maas pomisesin talle midagi vastu. Huhh, kui piinlik oli.

Ja nii neid erinevaid koledaid juhtumeid oli päevast päeva. Uskumatu, aga minu parimad päevad lapsepõlves olid need, kui isa oli kaine. Tähendab, see oli see, millele ma iga päev mõtlesin. Koolist tulles oli mul alati mingi kindel “rutiin”, mida ma tegin, sest uskusin, et äkki kui ma nii teen, siis on täna rahulik. Kainena oli ta kusjuures täiesti normaalne ja keskmine tolle aja eesti mees ja aitas mind vahel isegi koolitükkides. Tal olid väga head teadmised geograafiast ja ta oli väga lahtise peaga. Mälumängud olid tema tugevus ja ta on kodus tugitoolis vastanud ära mälumängude isegi 500 000 krooni (EEK) väärtuses küsimused (saade “Kes tahab saada miljonäriks” kui ma ei eksi ning veel ka “Kuldvillak”). Mulle jääb tänaseni mõistatuseks, kuidas alkohol võib muuta ühe inimese käitumist 180 kraadi ning kahju, et ta oma potentsiaali ei suutnud rakendada. Ehk järgmises elus…

Perevägivalda oli teisteski peredes

Parematel päevadel võrdlesin end teiste peredega. Kahjuks oli meie kodutänaval katkiseid peresid veel ja tegelikult oli meil veel isegi hästi, sest ainult isa jõi. Vastasmajas ja kõrvaltrepikojas elasid pered, kus mõlemad vanemad olid alkohoolikud. Meil oli vähemalt kaine ja imeline ema!

Kõige kurvem oli tegelikult tol ajal see, et mitte keegi ei küsinud midagi. Kõik kuulsid ja teadsid, aga mitte keegi ei teinud mitte midagi. Tol ajal isegi ei räägitud sellest (perevägivallast) avalikult. Meil oli imearmas naabritädi, kes meid aeg ajalt ikka oma koju varju võttis, kui asjad päris hulluks läksid. Nüüd on vähemalt hakanud avalikult tekkima diskussioone ja siiralt loodan, et inimesed julgevad märgata ja aidata! Kuigi näen, et meil on veel pikk tee käia.

Error: Contact form not found.

Oma ellu tõin lapsepõlvest kaasa selle, et kui keegi väga ehmatab või minuga väga inetult räägib, siis ma puhken lihtsalt nutma. Seda on juhtunud mitmeidki kordi minu varasemas tööelus. Sellise hirmu põhjustasid lapsena läbielatud olukorrad – ootamatu ja ettearvamatu käitumine, karjumised ja vägivallapursked. Täna olen seda endale teadvustanud ja sellega tegelenud, seega niisama lihtsalt see enam siiski enam ei õnnestu. 🙂

Minu ema elas sellist elu 25 aastat ja mul on senimaani natuke keeruline mõista, miks ta lasi endaga nii teha. Ta lahkus meie seast ootamatult 10 aastat tagasi – pidev rahamure, vägivald ja hirm said võimust. Loomulikult oli ema surm ootamatu ja olin šokis ning süüdistasin kõiges oma isa. Oli ju nii lihtne oma valus ja kannatustes kedagi teist süüdistada.

Kas siis andestada isale, kes on nii palju kannatusi põhjustanud?

Ma elasin vihasena ja süüdistasin teda kõiges ja päris tihti tõin vabanduseks oma lapsepõlve, et sellepärast olengi selline või sellepärast nii käitun. Ühel päeval aga sain aru, et tegelikult ei riku sellega ma mitte tema elu vaid hoopis iseenda elu!

Ma tunnistan siiralt, et ma olen sellega teinud rahu ja ma olen talle andestanud ning ma ei süüdista teda enam oma ema surmas. Selline elu oli siiski mu ema valik (rahu Sinu hingele, kallis emme).

Vaatan oma isa kurba elu täna – ilma abikaasata, täiesti põhjas, haige ning perekonnata, sest lapsed ammu enam ei hooli. Sest miks peakski, kui lapsepõlves pole tema meist hoolinud. Ta on nüüd juba ka mitmekordne vanaisa, kuid ei saa seda imelist tunnet kogeda. Aga ka see on tema valik. Jah, alkoholi näol on tegemist haigusega, kuid ikkagi saab iga inimene lõpuks ennast ainult ise aidata.

Umbes aasta tagasi, kui nägin teda juhuslikult tänaval, siis otsustasin hetke ajendil ligi astuda. Pidin ennast kaks korda tutvustama, sest ta ei tundnud mind ära. Kui ta hiljuti helistas mulle (mida ta teeb väga harva), siis ta küsis, kas poeg mul juba kõnnib. Ma vastasin, et minu poeg on 2 aastane ja 2 kuune. Jah, ta kõnnib juba umbes nii aasta aega.

Kelle jaoks see kurvem siis on – kas minu või tema jaoks? Mul oli tast tõesti kahju. Enam ei olnud endast kahju. Just temast. Millest kõigest ta ilma on jäänud. Oma laste kasvatamisest ja nüüd siis ei tunne teda ka tema lapselapsed.

Kuidas andestada? 

Arvan, et andestamisele tegi alguse 7 aastat tagasi ühe inimese lause: “Sinu valik, kallis Mariliis, on vihata teda, olla ohver, raisata oma praegune elu tema süüdistamisele või lihtsalt lasta sel asjal minna. Teha rahu temaga ja iseendaga. Nii saad sa ise paremaks inimeseks ja leiad rahu enda sees.” Ja see oli minu isale andestamise teekonna alguseks. Võin julgelt öelda, et see muutis minu elu! Aitäh!

Andestades saame eluga edasi minna

Minevik jääb selja taha

Ma soovisin terve elu, et mul isa polekski. Me isegi ei kutsunud teda isaks. Meil oleks olnud ilma temata palju parem.  Õnneks olen ma tänaseks selle selja taha jätnud – me kõik. Minu õde, kellel on imeline abikaasa, ning minu vend, kes ise on imeline elukaaslane, ning mina, kellel on lihtsalt maailma ideaalseim kaaslane ja parim laste isa. Ta tõesti on! Tema lihtsalt armastab lastega tegelemist, ta lihtsalt klapib nendega nii hästi. Ja mitte ainult oma lastega, ta saavutab alati hea klapi ka teiste lastega. Ta on selline isa, keda mina oleks endale tahtnud.

Kõik lood ei ole ühesugused ja on väga koledaid ja hirmsaid lugusid. Olen tänulik, et ma olen sellest läbi tulnud. Et olen valinud endale hea kaaslase ning et ma ise pole alkoholi küüsi sattunud või endale alkohoolikust meest valinud (mida kahjuks väga tihti juhtub). Ma ei saa öelda, et andesta ja kõik saabki korda. Pigem on minu siiras soov, et Sa ei elaks ja raiskaks oma elu süüdistamisele, vihkamisele, kahetsusele, vaid mõistaksid, et iga kogemus ja iga inimene meie elus on põhjusega.

Minu isa on sellepärast just selline, et mina teeksin teisi valikuid. Ära lase minevikul kontrollida oma elu.

Ma olen tänulik, et minu lapsepõlv õpetas mulle arusaama, millist pereelu ma endale ei soovi!

Ma olen tänulik, et need kannatused aitavad mul täna olla ise parem elukaaslane ja parim ema oma lastele.

Jah, mina olen andestanud oma isale!

Minu elu on siin ja praegu, mitte lapsepõlves, mitte minevikus! Mina saan muuta enda suhtumist ja elada tänases päevas.

NB! See lugu ka veel “poolik”, sest seda, et ma talle andestanud olen, seda ma pole veel talle öelnud. Selleks teen veel endaga natuke tööd. 😉

Hästi palju häid issisid meie lastele! 

Mariliis Lukk on kahe väikelapse ema, ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik.

Seotud lood:

Ütlemata jäänud sõnad emale. 

Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel

????????Podcast lugu #6 Mirell Merirand “Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel.”
Mirell on mitmed aastad töötanud noortega, räägib sel korral vanemate mõjust lapse digiajaloo kujunemisel.

Nagu Mirell ütleb, et digimaailm ei ole paha, vaid me ise saame olla teadlikumad, kuidas selle maailmas “turvalisemalt” käituda. Et digimaailm tooks meile rohkem kahju kui kasu ning annaks väärtust meile, meie lähedastele, kogukonnale ja miks mitte maailmale 

Loos “Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel” räägime ????:
????Kas internet ja digimaailm on “paha”?
????Kuidas meie lapsevanematena kujundame lapse digiajalugu?
????Kui palju on vaja üldse pildistada?
????Milliseid pilte ikkagi postitada, milliseid mitte? Millist info jagada?
????Lapse mälestuste jäädvustamine – kas ja kuidas on mõistlik?
????Teadlik koostöö lapsega digimaailmas.
????Kui palju ja milliseid uudised üldse tarbida?
????Digimaailm, kui võimalus luua väärtust.
????Kohalolu harjutamine (ehk et vähem pilte ja rohkem hetke nautimist).

????Kuula saateid meie kodulehelt. 
????Otse Soundcloudist. 

Väikelaste vanemate esmaabi koolitaja Uljana Šatalov

4. minuti lugemine. Mariliis Lukk tutvustab Uljana Šatalovi.

Mulle meenub, kuidas  aastaid tagasi ütles üks noor neiu, et miks ta peab koolis igast jama õppima. Selle asemel võiks koolis hoopis esmaabi õpetada. Tol korral ma muigasin selle jutu peale. Täna, olles kahe väikelapse ema, ütlen, et tal on õigus. Meile, lapsevanematele, ei õpetata seda koolis, kuid minu hinnangul peaks!

Kas Sina tead, mida pead tegema siis, kui laps on ümber ajanud kannu kuuma veega ja saanud põletuse või kui ta on pistnud suhu midagi, mis takistab tal hingamist? Kui küsida, kas lapsevanematele on vaja teha väikelapse esmaabi koolitust, siis ma ütlen kindlalt – JAH. Uljana ongi see Pesapuu haldjas, kelle esmaabi koolitus on mõeldud just väikelaste vanematele ja ta annab ka nõu, kuidas ohtlikke olukordi ennetada.

Save one life and you’re a hero, save one hundred lives and you’re a nurse“. Author unknown

Uljana Šatalov tutvustab end nii – olen meditsiiniõde and this is very much all about me ????

Kust ma tulen?

Alustasin meditsiiniõpinguid ja praktiseerimist ammu, veel NSVL-i  ajal. Olen olnud osaline Eesti meditsiinis ja aidanud seda arendada ja muuta kaasaegseks ning näinud seejuures nii pisaraid kui ka verd…  Olen uhke, et elan ja töötan Eesti Vabariigis.

Eelmisel sajandil lõpetasin meditsiinikooli velskri erialal, hiljem sain Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kaasaegse õe hariduse ning sujuvalt jätkasin intensiivraviõe-spetsialisti õppes. Vahepeal omandasin bakalaureusekraadi sotsioloogias, seoses suure töökoormusega jäi lõpetamata andragoogika magistriõpe.

Error: Contact form not found.

Minu töökogemus on päris suur, olen saanud oma teadmisi ja oskusi kasutada erinevalt: erakorralises meditsiinis, intensiivõenduses ja anesteesias. Lisaks olen esimene õde Eestis, kes võeti tööle Häirekeskusesse valvemeedikuna – enne mind töötasid seal ainult arstid. Lõpuks teadvustasin endale, et mu lemmiksuund on erakorraline meditsiin – seda ma tunnen, oskan, tean ja armastan.  Jäin tööle reanimobiili ja hakkasin oma kogemusi ja teadmisi üha rohkem teistega jagama. Praegu pühendan ennast koolitaja-instruktori tööle.

Miks?

Olen nõus, et teatud eluperioodil on aeg kive loopida ning on aeg kive korjata… Nüüd on tulnud minu jaoks aeg mitte ainult harida ennast, vaid õppida koos õpilastega, jagada oma eelnevaid teadmisi, oskusi ja kogemusi ning rakendada ülikoolis saadud teadmisi ja oskusi andragoogilise lähenemisega. Koolitajana on minu huviorbiidis  esmaabi, taaselustamine kliinilisest surmast, raske trauma, suure õnnetuse lahendamine, erinevad simulatsioonid ning sellega seotud koolituste, ürituste ja võistluste organiseerimine.

Olen tegelenud täiskasvanute koolitustega üle 15 aasta, sellessse aega jäävad koolitused erakorralise meditsiini alal, tööd lektor-instruktori, praktikajuhendaja ja mentorina. Oskan kasutada kaasaegset aparatuuri ning õpetada teistele, kuidas neid kasutada.  Oskan hoida auditooriumi huvi ja tähelepanu ning juhendada õpiprotsessi, arvestan sihtrühmaga, olen paindlik ja innovaatiline lektor. Seetõttu usun, et olen hea koolitaja ja seda väites tuginen testide tulemustele ning õppurite ja kolleegide tagasisidele.

Mul on kogemusi ka ingliskeelsete ürituste organiseerimises (loengud, seminarid ja esmaabialased praktilised harjutused).

Kui saan teada, et tänu koolitusele on kasvõi üks elu veel päästetud, s.t esmaabi oli õigesti antud ja minu tudengil tuli meelde koolitusel kõlanu ja harjutatu ning ta sai seda rakendada enne kiirabi saabumist, siis on minu koolitaja-instruktori missioon täidetud!

Error: Contact form not found.

Minu teenistuskäik:

07.2017–praegu    SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, reanimobiiliosakond, õde

02.2012–07.2017    SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, reanimobiiliosakonna ja väikesaarte üksuse õendusjuht

2006–praegu     SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla koolitus- ja kiirabikeskuse lektor-instruktor

2008–praegu         Eesti Sisekaitseakadeemia, lektor-instruktor

05.2015–01.06.2016   SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, katastroofmeditsiiniosakonna koordinaatori kt

2008–praegu         Eldred OÜ, õde-brigaadijuht ja koordinaator

08.2011–02.2012    SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, anesteesiaosakond, anesteesiaõde 05.2011–02.2012    SA ITKH, anesteesia- ja intensiivraviosakond, intensiivraviõde

05.2010–11.2011    Häirekeskus, analüüsi- ja järelevalve talituse peaspetsialist

01.2006–05.2011    Tallinna Kiirabi koolituskeskuse lektor-instruktor

05.2003–05.2011    Tallinna Kiirabi, õde-brigaadijuht

05.2008–05.2010   SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, kiirabiosakond, õde-brigaadijuht

09.1999–12.2002 Disney Cruise Lines, M/S Disney Wonder, Housekeeping Supervisor

03.1992–08.1996 Tallinna Kiirabi, velsker kardioloogilises brigaadis, II kat alates 1994.a

03.1990–12.1991 Lõsva Keskhaigla, kirurgia osakond, abiõde

Kohtume Uljanaga juba 27. oktoobril Viimsi Huvikeskuses ning 30. novembril Pesapuu Perekeskuses (Küti tee 4, Peetri). 

Täpsema info koolituse kohta leiad siit!

Podcast lugu #5 Õnne Aas-Udam “Piiride seadmine last kahjustamata.””

Podcast “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed “Lugu 5 Õnne Aas-Udam “Udam “Piiride seadmine last kahjustamata.”

„Ükski inimene ei saa elada ilma teiste inimesteta“ /Dalai-laama, s. 1935/. …nii lihtne ja samas nii keeruline see ongi, – sest enamasti ei oska me öelda teisele, mida me vajame, mis meid rõõmustab või kurvastab…

Õnne Aas-Udam on kunstiterapeut, Gordoni perekooli koolitaja, PREP paarisuhtekoolitaja ning psühholoogiline nõustaja ning Õnne aitab inimestel õppida uuesti suhtlema seeläbi aidates inimestel luua täisväärtuslikumad ja õnnelikumad suhted  🙂 

Saates räägime teemadest: 

  • Kuidas tulla toime tunnetega, kui saadad lapse lasteaeda? 
  • Lapse lasteaiaga kohanemine.
  • Vanema ja lapse tunded lasteaeda minnes. Kuidas nende tunnetega toime tulla? 
  • Piiride seadmine last kahjustamata. 
  • Laste omavahelised tülid. Kas ja kuidas neid lahendada? 
  • Iseenda hoidmine.
  • Kuidas paarisuhet hoida? Kuidas leida aega? 
  • Erinevad koolitused, kust saada abi, kui suhted on juba katki ja/või vanemad lahus. 
  • Kuidas säästa lapsi lahkuminekust tekkivatest traumadest?

????Kuula saadet otse Soundcloudist

????Kuula saadet iTunes kaudu.

????Pesapuu kodulehelt.

Kasulikud viited: 

https://perejakodu.delfi.ee/lasteaialaps/miks-laps-tegelikult-nutab-kui-vanem-ta-lasteaeda-viib?id=75597233

Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid: https://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid

Õnne tutvustus: 

http://www.sinamina.ee/public/Onne_Aas-Udam.pdf

Beebide ja väikelaste ujumisõpetaja Mariana Praakel

Rõõm, et Pesapuu Perekeskuse haldjaperega on liitunud beebide ja väikelaste ujumistreener Mariana Praakel.
Mariana tutvustab ennast nii: “Oman bakalaureuse kraadi kehakultuuri erialal. Beebide ja väikelaste ujutamiskogemus on aastast 2015, mil sündis minu esimene laps. Olen rahulik ning rõõmsameelne, saavutan lastega kergesti hea kontakti. Usun, et kõik lapsed on palju enamaks võimelised kui vanemad arvavad, tuleb lihtsalt anda lastele võimalust seda näidata.”
Beebide ujumistundide eesmärk:
Eesmärgiks on tugevdada vanema sidet lapsega, toetada lapse normaalset arengut ning muuta immunsüsteem tugevamaks. Õpetada last vette sattudes ise hakkama saama.
Ujumistundide kirjeldus:
  • Mänguline tegevus vees, mis aitab suurenda vanema sidet lapsega.
  • Tunnis õpime sukeldumist, vee peal hõljumist ning vees edasi liikumist, kasutades ära kaasasündinuid reflekse ning imiteerimist.
  • Samuti õpetame veeohutust.
  • Ujumistunnis arendame motoorikat ja laps õpib tunnetama oma keha ning tänu sellele areneb ka närvisüsteem.
  • Kindlasti toimuvad kõik tunnid rõõmsalt ja positiivses võtmes- nutvat last ei sunni tegema asju, mis ei meeldi.
Beebide ja väikelaste ujumine alates 20. oktoobrist pühapäeviti  Järveküla Spordihoones (Reti tee 20). Vaata täpsemalt tunniplaanist.
NB! Registreerimise ujumistundidesse avame esimesel võimalusel!