Minu laps istub pidevalt ekraani taga!

Teadlikult digimaailmas
Teadlikult digimaailmas

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 22.01.2021.

 

Lapsed ekraanide taga

Minu kui lapsevanema jaoks on üsna šokeeriv teadmine, et iga viies alla 3-aastane mudilane Eestis kasutab iga päev nutitelefoni! Kas oled kunagi mõelnud, kui palju Sina kasutad päevas laste ees erinevaid ekraane? Võime ju jaanalinnu kombel peitu pugeda ja reaalsest vastusest kõrvale hiilida, ent vanematena teame, kuidas lapse klotsimängu jälgitakse tihtipeale nutitelefonis aega veetes, kuidas päeva alguses haaratakse esimesena puldi järgi või kuidas krabisevate paberlehtede asemel libistatakse sõrmega üle tahvelarvuti ekraani. Harvad pole ka juhused, kui söögilauda võetakse kaasa ka pakilised tööasjad.

Juba aastase lapse pilku köidavad ilusates värvides helendavad ekraanid. Igal võimalikul hetkel näpatakse laokile jäänud telefon või televiisoripult ning proovitakse erinevaid nuppe vajutades matkida helistamist või teleripildi vahetamist. Lapsed on supermatkijad, ent siin peitub ohukoht. Jäljendamine ei ole veel õppimine! 

Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane tegelikult üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise. Väikelaste matkimist on küll imearmas vaadata, ent suuremaks saades soovivad nad juba multikaid vaadata, klaviatuuri klõbistada, nutitelefoniga mängida, mängukonsoolidega aega veeta ning õige pea ongi kogu laste vaba aeg täidetud ekraanidega.

Oluline on lapsevanemana jälgida, kuidas ja kui palju me nutiseadmeid kodus kasutame!

„Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise!“

Lastevanemate hirmud – kas nutiseadmed on lastele kasulikud või kahjulikud?

Aastaid väikelaste digikäitumist jälginud Elyna Heinmäe (endine Nevski) on öelnud: “Ma võin leida kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on hea, ja kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on halb. Seade iseenesest ei ole hea ega halb.“ 

Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel. Kodu meediarikkus ei ole hea põhjendus, miks laps nii palju ekraanide taga aega veedab. Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine. Just nii nagu jälgime oma toitumist ja liikumist, tuleks jälgida ka ekraanide kasutamist, sest see on suur osa meie ja meie laste elust.

„Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel! Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine.“

Kuidas juhendada last, kui oled lubanud tal kasutada ekraane?

Heinmäe rõhutab: „Sa ei pea ennast tundma halva lapsevanemana, kui otsustad talle anda nutivahendid. Ja ei pea ennast tundma süüdi, kui otsustad, et ei anna lapsele nutivahendit. Samuti ei pea kartma, et laps jääb siis millestki ilma või jääb teistest maha. Aga kui lubad, siis kindlasti ole tähelepanelik, missugust eeskuju sa ise annad ja missugust eeskuju annavad pereliikmed. Kas ja kuidas last juhendatakse nii kodus kui ka lasteaias-koolis.“

Nii nagu saab asendada karamellikommi tervislikuma maiusega, on olemas ka head nipid ja trikid, mis aitavad nutiekraani kasutamist kavalat suunata. 

Laias laastus võib välja tuua 6 strateegiat, kuidas juhendada last, kui oled lapsel lubanud kasutada ekraane. Sageli kasutatakse neid ka kombineeritult.

  •   Aktiivne juhendamine. Lapsega suhtlemine ekraani kasutamise ajal. Vahet pole, kelle käes on seade, me jagame ühist meediakogemust.
  •   Keelav juhendamine. Piirad seadme kasutamise aega ja sisu. Näiteks mingid videod on keelatud.
  •   Kooskasutamine. Oled lapsega koos, aga ei jaga temaga kogemust. Ta vaatab telekat või istub auto tagaistmel ja ei sega. Lihtsalt aeg-ajalt jälgid last, aga ei sekku tema tegemistesse.
  •   Seirav juhendamine (supervisioon). Teed ise süüa ja aeg-ajalt kiikad, mis ta teeb seal.
  •   Monitooriv juhendamine. Pärast vaatad, mida ta on seal teinud.
  •   Tehniline juhendamine. Kasutad parooli, näpukoodi, äppe.

Millega asendada ekraan väikelastega peredes? 

Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame ära teha eeltöö ning mõtelda lastele ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused. 

Mina olen arvamusel, et lapsevanemaks olemine ei ole kulgemine –­ laste söötmine, riietamine ja ohtude eest hoidmine – vaid ka pidev enese arendamine, ületamine ning üllatamine oma loominguliste oskustega. 

Selleks, et minu väikeste lastega peres oleks vajadus ekraani järgi minimaalne, olen teinud lastele meisterdamise ja joonistamise karbid, välja otsinud lihtsamad väikelaste pusled, kaardi- ja lauamängud nagu näiteks memoriin, must notsu ja reis ümber maailma. Autos loendame numbreid, laulame, räägime väljamõeldud muinasjutte jpm. Poes aga piiksutame üheskoos oste. 

Aeg on mulle imehästi näidanud, et nii, kui tekib igavus, haaratakse puldi järgi, vaadatakse kurbade silmadega otsa ja küsitakse luba multikateks. Päevadel, mil olla vanemana tõeliselt kohal, ei tule multikad lastele mõttessegi!

„Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame teha ära eeltöö ning mõelda lastele kõige enam ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused.“

 

Mida teha, kui Sinu varateismeline tahab nutiseadet, sest sõpradel ju on?

Kui otsustad, et annad oma lapsele nutiseadme, siis ära jäta teda sellega üksi. Jälgi lapse reaktsioone­ – kas ta läheb sellest käima, kas teda on raske sealt pärast välja saada. Nii saad infot selle kohta, kuidas ekraanid lapsele mõjuvad. Tuleks jälgida, et laps ei oleks ekraani ees terve päeva, vaid tuleb teha kokkuleppeid, neid harjutada ja meelde tuletada.

Meediapaast

Kui meediakasutus läheb ikkagi üle piiri, siis tuleks teha meediapaast, et saada oma laps nii-öelda tagasi. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege rahumeelselt. 

Kui kokkulepet teha 7-aastasega, kellel on seni olnud vaba ekraaniaeg, siis tuleb sellest kindlasti sõda. Ta ei taha oma vabadust ära anda. Sellisel juhul leidke koos lapsega lahendus, tehke mõlemale poolele sobiv kokkulepe. Et selliseid sõjaolukordi ära hoida, tuleks lastega hakata tegema ekraaniaja kasutamiseks kokkuleppeid juba võimalikult vara, ka juba alla kolme aastaste lastega.

„Kui meediakasutus läheb üle piiri, tuleks teha meediapaast. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege lapsele rahumeelselt.“

 

Mõttekoht!

Lapsed näevad silmadega ja kuulevad kõrvadega, olles meie väikesed peegelpildid. 

Kui miski meile ei meeldi, tuleks eeskätt otsa vaadata endale. 

Kas ma saan midagi enda juures muuta, et mul oleks lapsega rahumeelsem suhe? 

Kui laps sööb palju magusat, siis jäta need kommikotid ostmata. Kui laps veedab palju aega nutimaailmas, siis jäta oma kohustused tööpostile ning naase koju eeskätt mõttega, kuidas saaksin järele jäänud tunnid lapsega koos kvaliteetselt aega veeta. 

Kui me ei suuda enda halbadest harjumustest ise lahti öelda, siis ei järgi meie seatud reegleid ja piirangud ka meie lapsed!

 

 

Kui soovid rohkem teada saada, kuidas saaksime vanematena asju paremini teha, et kodune õhkkond oleks ilma pidevate nutisõdadeta – rahulikum ja stressivabam – siis osale kindlasti Elyna Heinmäe „Teadlikult digimaailmas“  järelvaadatavatel veebikursustel! 

Blogilugu on koostatud 2019. aastal salvestatud podcasti põhjal koos Elyna Heinmäega (end. Nevski). Podcasti leiad siit. 

5 KUUNE BEEBI KOLJULUU MURRUGA – ÜKS ÕNNELIKU LÕPUGA KUKKUMISE LUGU

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 19.01.2021.

„Vanemana ei taha Sa uneski näha, et Sinu lapsega selline õudus juhtuks! Rääkimata selle kogemisest!”

Kas Sina tead, mida teha, kui Sinu beebi kukub ja selgub, et tal on koljuluumurd? Kuhu helistada, mida öelda, kuidas last aidata, mida tohib ja mida ei tohi teha? Mina tol korral, olles šokiseisundis, seda kõike ei teadnud! 

Soovin Sinuga jagada meie peres 2016. aastal aset leidnud lugu, mis juhtus tol hetkel minu kõigest viie kuu vanuse beebiga. Ma ei soovi Sind hirmutada, kuid loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama. 

Sellel lool pole süüdlasi, kuid kindlasti palju õppetunde meie kõigi jaoks. Äkki see õnneliku lõpuga lugu aitab ka Sinul ühe õnnetuse ära hoida!

„Loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama!”

Kuidas laps peaks olema pärast kukkumist?

Meie 5-kuune beebi kukkus õnnetult sülest põrandale ning tal tuvastati haiglas koljuluumurd. Kui esimest korda arst seda ütles, olin omadega täiesti sassis ja ei saanud üldse aru, millest ta räägib. See sõna ise juba kõlab niivõrd õõvastavalt, ja kui veel mõelda, et see juhtus minu enda väikese beebiga… Oeh, seda katsumust ei soovi ma ühelegi lapsele ega tema vanemale!

Käis mats. Laps nuttis. Õnneks ei kaotanud ta teadvust. Kuskilt kuidagi meenus, et kannatanut liigutada ei tohi, kuid samas polnud ma selles ka päris kindel. Emainstinkt ütles siiski, et võta beebi sülle ja pane ta voodisse pikali. Meie suureks ehmatuseks hoidis ta pead kummaliselt ainult ühele poole. Teadmatusest ei osanud ma midagi arvata ega midagi kahtlustada.

„Tegelikult on ohutu asend lapsele külili! Kui väikelaps kukub, peaks ta rahulikult lamama. Sain seda kahjuks teada alles hiljem – esmaabikoolituselt.”

Kas ja millal kutsuda kiirabi?

Esimene mõte, mis pärast lapse kukkumist tekkis – laps ruttu riidesse ja haiglasse! Siis kuidagi murdosa sekundi jooksul sain aru, et miks minna ise haiglasse. Kiirabi tuleb kiiresti koju kutsuda (112!)! Ja nii ongi, et paanikas olles – eriti, kui see juhtub Sinu enda lapsega – ei pruugi Sa isegi mäletada, kuhu helistada. Rääkimata esmaabi andmise võtetest, mida kuulsid viimati ehk 10 aastat tagasi, enamasti siis kui autokoolis käisid.

„Meeldetuletuseks veelkord, et lastega seotud õnnetuste puhul tuleb ALATI kutsuda kiirabi. Kui Sul kasvõi korra käib peast läbi mõte, kas kutsuda või mitte, siis alati kutsu!”

Siinkohal vaieldakse ka kindlasti vastu, et tuleks ikkagi kainest mõistusest lähtuvalt otsustada, kas on alati tarvis kiirabi kutsuda, sest viimane saab ju niigi palju väljakutseid ning võib-olla minu valekutsung võib ohustada kellegi teise elu. 

Ent vastulauseks ütlen, kui tegemist on Sinu enda lapsega, siis parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda. Ema südamerahul ei ole hinda – emana teed seda, mida vaja!

„Parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda!”

Oluline teadmine pärast väikelapse kukkumist:

  • Hinda olukorda! Kukkumise puhul on ohtlik 2-kordne lapse pikkus ning juba 3-kordne lapse pikkus võib kukkumisel olla eluohtlik.
  • Tee kindlaks esinev vigastus.
  • Pane laps külili – see on ohutu asend, et miski kurku ei läheks.
  • Ava riided, et ta saaks paremini hingata.
  • Kui ta ei hinga, tee suust suhu hingamist.
  • Kui võimalik, hõika kedagi appi.
  • Helista 112! Jälgi juhiseid ja vasta küsimustele, ära vaidle ega nõua! See ainult venitab kiirabi jõudmist Sinu lapseni! Pea meeles, et kiirabiauto on juba teel ka sel ajal, kui dispetšer Sinuga suhtleb!
  • Püüa hoida last ärkvel!
  • Täida dispetšeri korraldusi!

Elu pikim ootamine...

Kiirabil oli tulla kõigest 7 kilomeetrit, ent ma ootasin 25 pikka minutit! Nojah, tipptund ka, aga siiski olid need minu elu kõige karmimad ja pikimad minutid. Lapse isa kirjeldas kiirabi tuleku ajal dispetšerile beebi olukorda ning mina hoidsin valust nutva beebi kätt. 

Kiirabibrigaad leidis eest karjuva beebi, pisarais ja paanikas ema ning täielikus šokis isa. Beebi nutt on sellises olukorras väga hea, sest siis ei kaota laps teadvust. Ja kuna õnneks beebi nuttis ja hingas, siis elustamist laps ei vajanud. 

„Beebi nutt on trauma korral hea, sest siis ei kaota laps teadvust!”

Haiglasse sõit oli kui õudusunenägu. Külmas kiirabiautos oli beebi igaks juhuks kinni mässitud, oksendas paar korda ning mina pidin teda samal ajal külili keerama. Oksendamine on raskemate peatraumade puhul tavaline! Kui me haiglasse jõudsime, siis patsutas üks kiirabitöötajatest mulle õlale ning lausus lohutavad sõnad – ja just seda üks paanikas ning südant valutav ema vajabki! Kuna beebide kolju on väga elastne, siis saime haiglast koju viienda päeva hommikul. 

Taastumine võttis aega neli nädalat. Õnnelik õnnetus, aga enam ei tahaks! Tänaseks on minu pisibeebist sirgunud vahva ja terve tüdrukutirts ning tal on väikene venna ja pisike õde, kelle eest ta armsasti hoolitseb 🙂

 

Mida õppida sellest õnnelikust õnnetusest? 

  • Hinda oma kodu ohutust. 100% beebikindlaks ei saa, kuid kindlasti saab praegusest rohkem ära teha. 
  • Beebi muutub iga päevaga aina tugevamaks ja hakkab omaette toimetama. Harju ka tema tugevama haardega ja ootamatute liigutustega.
  • Hoia silm peal diivanitel, laudadel, toolidel, vooditel, wc-pottidel. Beebid armastavad ennast voodist maha keerata ning kasvades ema südame tervist kontrollida, ronides igale poole, kuhu valvsa pilgu alt põgenedes saavad.
  • Mine TERVE PEREGA (sh hoidjate ja vanavanematega) esmaabikursusele, kui Sa seda juba teinud pole! Kohe! Päriselt ka! Ausalt, me olime ise nagu eile sündinud, sest sel hetkel, kui see juhtub SINU LAPSEGA ei mäleta Sa niikuinii mitte midagi – kuhu helistada, mida öelda, mida teha jne.  
  • Mis peamine: ole 100% kohal! Eriti kui beebi on kuskil kõrgemal, süles, mähkimislaual, voodis jne, kust ta võib kukkuda. Loomulikult annan endale ka aru, et 100% see võimalik pole.
  • Kui see minu teha oleks, siis esmaabi tunnid peaksid olema kohustuslikud juba lasteaias, koolist rääkimata!
  • Olles lapsevanem, käin ma iga paari aasta tagant esmaabi teadmisi värskendamas. MEIE, lapsevanemad, vastutame oma teadmiste ja oma laste eest!
  •  
30073991_2060010540706598_560815971_o
Pilt aastast 2018: emme ja issi on nüüd korduvalt käinud esmaabi koolitustel.

Kus oma teadmisi täiendada?

„Just pärast seda õnnetust läksime kohe terve perega esmaabikursustele! Kurb on see, et me enne isegi ei mõelnud sellele!”

Kolme väikese lapse vanemana tean, kui oluline on meile meie laste tervis! Sellepärast soovin Sinuni tuua ka elutähtsad esmaabi koolitused 

TÄHTIS! Nüüd ka järelvaadatavad just lapsevanematele mõeldud esmaabi e-koolitusted SIIN!

TÄPSEM INFO

Kogemust jagas kolme lapse ema Mariliis.

Lisalugemiseks:

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

Õnnetus ei hüüa tulles. Või siiski?

Mina päästan ELU! – Mr. Beani esmaabi andmas.

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

esmaabi, lapsed, ohud kodus

5 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, 2 väikelapse ema.  Viimati täiendatud 13.01.2021

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

Blogiloost saad teada, millised ohud peituvad Sinu kodus. 

Väga levinud on vanemate seas arvamus, et lapseea õnnetused juhtuvad eeskätt vaid väikelastega ning kui laps on juba sellest east väljas, hingatakse kergendunult ning lõdvendatakse järelvalvet. See on aga kahjuks viga. Ka näiteks nelja-aastane laps tunneb uudishimu ning võib vanemate keelust hoolimata alla neelata laokile jäänud patarei, kruvi või magnetiga pisiasja.

“Me kõik arvame, et minu lastega seda ju ei juhtu! Eesmärk ei olegi lapsi kasvatada nö. vati sees, kuid lapsevanemana peab alati andma endast maksimumi, et ennetada olukordi, mida on võimalik enamasti ära hoida,” ütleb väikelaste traumaennetuse “Aga Mina” ellukutsuja ja projektijuht Getter Toome. Ennetuskampaania “Aga mina loon lapsele turvalise kodu!” eesmärk on tõsta lapsevanemate ja last ümbritsevate täiskasvanute teadlikkust vigastuste vältimisest koduses keskkonnas. Kui ennetuskampaania aitab vanematel näha võimalikke kodus peituvaid ohte, siis esmaabikoolitus annab konkreetsed teadmised, kuidas pärast lapsega juhtunud traumat käituda ja mida konkreetselt teha. Lastele suunatud esmaabi koolitus on kindlasti must be igale lapsevanemale!

Kas teadsid, et:

  • Ligi pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus!
  • Mänguväljakud, spordi- ja puhkealad, tänavad ja maanteed on kõrge traumaohuga piirkonnad!
  • Turvaliseks võib pidada koole, lasteaedasid, sõimerühmi ja ujulaid (organiseeritud järelvalve).
  • Kõige enam juhtub õnnetusi lastega vanuses 0­­–4!
  • Peamisteks vigastuste liikideks on kukkumised, mürgistused, põletused!

Sa arvad, et sinu kodu on ohutu? Oled sa täiesti kindel?

Kodu kujunda ohutuks vastavalt lapse vanusele ja arengutasemele, ehk et roomava ja kõndiva lapse ohuallikad võivad erineda. Kodu ohutuks kujundamisel soovitan alustada maailma vaatamist lapse kõrguselt. See tähendab, et kui Sul on kodus roomav beebi, siis nii totrana kui see ka ei kõla, soovitan oma kodu läbi roomata. Ära põe – lapse ohutus on olulisim :)! Olen täiesti kindel, et leiad oma kodust nii mõndagi “huvitavat”. Ära peidetud pistikupesad, lahtised juhtmeotsad, suuremate laste poolt diivani alla kukkunud “aarded” jpm. 

Kas lapsega koos söögitegemine on tõesti ohtlik ja täiesti out?

Lapsega koos söögi valmistamine on ülioluline ja arendav tegevus ning kui suudad lapsi jälgida ja juhendada nii, et nad oskaksid ohte näha ja vältida, siis ei ole lapse kaasamises söögitegemisse mitte midagi halba ega ohtlikku. “Aga mina” projektijuht Getter Toome soovitab lastega rääkida ja selgitada, mida tohib ja mida mitte ning järgida mõningaid ohutusreegleid:

  • Hästi tavaline, et tehakse süüa laps puusal. Kuid siis teeb laps kiire liigutuse ja võib vee, kastme või muu kuuma asja endale (ja ka Sulle endale) peale tõmmata.
  • Kasuta tagumist pliidirauda, sest esimest on lapsel lihtsam katsuda!
  • Kuuma vee puhul veekeetjas või potis tekitab aur rohkem kahju kui kuum vesi ise!
  • Kasuta noa tera kaitset või pane teravad esemed ära kõrgemale!

Kas Sina teadsid, et lapsed osakvad avada “lapsekindlaid korke”?

Ükskõik, mida meile reklaamimaastikul ei kinnitataks, tuleks kasutada oma vanemlikku instinkti. Kui Sa näiteks avad ravimi lapse juuresolekul, siis ta näeb, õpib ja jäljendab seda. Lastel on suurepärane õppimisvõime! Kuna lastele mõeldud vedelad palavikualandajad on suurepärase magusa maitsega, siis lapsi lausa tõmbab nende poole.

Pea meeles järgnevat:

  • Ära ava ravimit lapse juuresolekul!
  • Olles ravimi avanud, ära jäta avatud pudelit lahtiselt. Pane kohe ära!
  • Vali apteegist pigem ravimid, mille pakend teeb “häält” (krabiseb vms). Nii on suurem tõenäosus, et kuuled, kui laps sellega askeldab.
  • Ka vitamiinid pane lapse silma alt ära. Väga tähtis! Kui laps on neid manustanud rohkem kui lubatud, siis vaata alati, kas seal sees on ka raud (Fe). Kui on, siis helista kohe kiirabisse!
  • Arvesta, et magusa ravimi puhul võib lapsel olla seos kommi või muu sarnase magusa tootega.
  • Pane ravimid lukustavasse kappi (ei pea otseselt väga kõrgel olema)!
  • Vaata kindlasti koos lapsega toredat lapse teadlikkust tõstvat Jussikese mürgistusennetuse multikat.

Mürgistusteabekeskuse infoliin on 16662 – salvesta see kindlasti endale telefoni! Infoliinile võid helistada ööpäevaringselt, mistahes mürgistuse või selle kahtluse korral. Helistada võid ka lihtsalt ennetamiseks! Ära karda küsida julgelt nõu! Helistamine on anonüümne ning kõne on kohaliku kõne hinnaga. Kõnele vastavad kogenud arstid ja õed. 

Siit leiad olulised esmaabivõtted lapse mürgistuse korral!

Kuidas kaitsta end sääskede ja last mürgistuse eest?

Kas teadsid, et enamlevinud sääsetõrjevahendid sisaldavad peamiselt N, N-dietüül-m-tolüamiidi ehk DEETi. See aine võib põhjustada nii närvisüsteemi kahjustusi kui ka ärritada nahka ja silmi. Sääsetõrjevahend kipub suvisel perioodil jääma nähtavasse, lapsele kättesaadavasse kohta. Hoia kindlasti ka sääsetõrjevahendit lukustatud kapis! Parimal juhul ära ostagi sellist vahendit, kus on eelpool nimetatud ained sees. 

Alternatiivid poest ostetud sääsetõrjevahendile:

  • Küüslauk – hea sääsepeletaja. Loodetavasti ei peleta kaaslasi eemale :)! 
  • Looduslikest sääsepeletajatest loe Bioneeri artiklist. TÄHTIS! Kuigi tegemist on looduslike vahenditega, hoia siiski ka need lastest eemale!
  • Kui pead sääsetõrjevahendit ostma, siis kasuta rulli, mitte aerosooli, sest laps hingab ka aerosooli endale sisse.

Kodu koristamine võib olla ohtlik!

Meie kodud on otsast lõpuni täis kemikaale, mille sisse võtmine, peale määrimine või sisse hingamine võib tekitada lapsele pöördumatut kahju. Palju on räägitud, et kodukeemia ja ravimid peaksid olema lapsele kättesaamatus kõrguses lukustatud ukse taga, ent vähestes majapidamistes see tõesti nii ka on. See on kurb, sest me vanematena justkui ootaks õnnetust, enne, kui tegudele asume. Ära enam oota! Su laps tahab elada!

Koristades järgi alati peamisi ohutusnõudeid:

  • Hoia puhastusvahendid alati enda ligi ja lapsest eemal!
  • Juhul kui kasutad kemikaale, vii lapsed võimaluse korral koristamise ajaks teise tuppa.
  • Vabane tühjadest kemikaalide pakenditest! Lastele meeldib nendega mängida.
  • Ära vala kemikaale originaalpakendist toidu- ja joogipakenditesse! Õnnetuse korral on vajalik lugeda, mida toode sisaldab.
  • WC-poti sees on lõhnastajad, mida lastele meeldib süüa, lakkuda jne.
  • Geelkapslid on vahvalt värvilised, meenutades lapsele närimisrõngast ning loomulikult soovib ta neid närida. Väikeste lastega peredes on mõistlik neist üldse loobuda.
  • Kapsleid (ka muid kemikaale) ära hoia pesumasina või prügikasti kõrval kättesaadavas kohas!
  • Ka ökotoodete manustamine võib olla ohtlik!
  • Kui kasutad kodus õhuvärskendajat, siis mõtle hoolega, kas seda üldse vaja on! Arvesta, et paljud allergiad pärinevadki õhuvärskendajatest tulevatest kemikaalidest.

Ent ka kõige hoolsamal jälgimisel võib ette tulla, et laps lakub pesuvee vahtu või hõõrub seepi silma. Sellisel juhul ära unusta, et vesi on kõige tavalisem esmaabi. Anna lapsele väikeste lonksudega juua! Silma sattumisel tuleb minimaalselt 15 minutit loputada. Ära tee järeleandmisi, sest kemikaal tuleb kindlasti maha loputada, muidu see söövitab.

Kas hoiad oma käekotis ka tablette ja münte? Käekoti sisu on väga ahvatlev Sinu lapsele!

Alati, kui laps silmist kaob, võin leida ta enda käekotist sobramas. Suurem laps otsib peeglit ja hügieenilist huulepulka, väiksemale jäävad alati pihku ilusad roosad tabletid. Need uudishimulikud silmapaarid tegid mulle üsna kiiresti selgeks, mida oma käekotis hoida tohin ja mida mitte. Kindlasti ei tasu kotis hoida ravimeid, sigarette (ka e-sigaretid on ohtlikud), meigitarbeid, patareisid jm nipsasju, mida laps võib vabalt alla neelata. Teadupärast uurivad ju pisikesed ilmakodanikud maailma läbi suukaudse kompamise. Ka bakteritest kihavad mündid leiavad tihtipeale tee lapse kõhtu.

Öösel on elekter odav, kuid sinu pere elu ja uus kodu on elektrihinnast palju kallimad!

Hästi mugav on panna ööseks nutiseade laadima või jätta kodumasinad järelvalveta tööle. Ei osata aga näha ohtu ning minnakse rahumeeli kodust ära või hoopiski magama. Ent kui elektrisüsteem koormatakse üle, võib tekkida tulekahju. Kui oled põlengu ajal kodust ära, on suur oht, et maja põleb maani maha. Kui aga heidad magama, võid ise sisse põleda. Näiteks tean juhtumit, kuidas ühe tubli pereema kodu maha põles, sest kasutas katkise voolujuhtmega teekannu, mis vooluvõrgus olles öösel põlema süttis. Või juhtumit, kus kuulsa Eesti fotograafi kodu põles maha, sest täis laetud drooni aku süttis kotis põlema. Selleks, et oleksid suurema kahju eest alati kaitstud, siis lisaks teadlikule käitumisele ja oma kodu hoidmisele veendu, et Sul on kodus olemas ka nii suitsu- kui vinguandur (gaasikütte puhul), tulekustuti ja -tekk.

Pea meeles:

  • Kodumasinaid kasuta ainult siis, kui ise kodus oled. Ära kasuta seadmeid öösel magades või kodust lahkudes, sest põlengu tekkides ei saa Sa kiiresti reageerida!
  • Mobiililaadija on sul kogu aeg seinas? Sellega suurendad tulekahju tekkimise riski.
  • Tahvelarvuti või telefon on padja all? Pole hea mõte, sest tulemus võib olla jahmatav.

Vaata näidiskodu ohtusid SIIT, kus tuuakse välja ohukohad, millele tavapäraselt mõeldagi ei oska. Kui tead ohtusid, siis oskad ka neid ennetada!

Kas oled veendunud, et Sinu lapsega koos olevad isikud on samuti ohtudest teadlikud?

Üks asi on tõsta enda teadlikkust, ent lapsed veedavad palju aega ka näiteks vanavanematel külas. Esmalt hari end ja seejärel hari inimesi, kes sinu lapsega palju koos on – lapsehoidjad, vanavanemad, sõbrannad! Esmaabikoolitus on heaks alguseks enda teadlikkuse tõstmisel. Lisaks prindi välja ja kleebi nähtavasse kohta – näiteks külmkapile ­– olulisimad häda korral vajaminevad numbrid.

Olulised numbrid olgu nii nähtavas kohas kui ka peas!

  • 112
  • 16662 (Mürgistusteabe Keskus)
  • Sinu kodule lähima haigla kontakt

Kus enda teadmisi täiendada?

Just pärast pisikese 5-kuuse Kristella koljuluumurruga lõppenud õnnetust (LOE LUGU SIIT) läks terve pere koheselt esmaabikursustele! “Kurb on see, et me enne isegi ei mõelnud sellele!” räägib väikese Kristella ema. 

Kahe väikese lapse vanemana tean, kui oluline on meile meie laste tervis! Sellepärast soovin Sinuni tuua ka elutähtsad esmaabi koolitused Pesapuu Perekeskuses (Peetri Keskus, Küti tee 4). 

Nüüd saad registreerida ka esmaabi e-koolitusele mugavalt SIIN!

Lisa saad lugeda järgmistest viidatud materjalidest:

 Kasutatud allikad:

“Aga mina” kampaania materjalid

Mürgistusteabe keskus, helista 16662

Näidiskodu ohud

Jussikese multikad

www.minulaps.ee

Tasuta koolitus toimus 26. aprillil 2018 Rae Kultuurikeskuses koostöös Pesapuu Perekeskus.


Lisalugemiseks:

Kas Sa mäletad pisikese Kristella kukkumise lugu?

Pooled lastega seotud traumadest leiavad aset kodus. Millised ohud peituvad sinu kodus?

Õnnetus ei hüüa tulles. Või siiski?

Mina päästan ELU! – Mr. Beani esmaabi andmas. 

KUIDAS ÕPETADA LASTELE TUNNETEGA TOIMETULEKU OSKUST?

Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last
Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Autor: Pesapuu Perekeskus

6 minuti lugemine

Siit blogiloost saad teada, kas lasta lapsel nutta või pigem tähelepanu kõrvale juhtida, millal õpetada lapsele enda emotsioonide juhtimist, samm-sammult juhised, kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust ning leiad ka emotsioonide reguleerimise tehnikad.

Me näeme ainult käitumist, mitte tegelikku põhjust.

Kui su laps jonnib, et ta nõuab valjuhäälselt just seda mänguasja kohe ja nüüd või lööb teist last, siis tihti me reageerime jõuliselt ja karistavana mõtlemata ja süvenemata, mis tegelikult selle käitumise taga peitub. Teguviis on ainult jäämäe tipp, seal all on väga palju vähem ja rohkem haiget tegevaid emotsioone.  

Näiteks avastasin, et minu 5aastane tütar soovib just neid mänguasju, mis on lasteiaias kahel tema sõbrannal ka. Kuigi kolm on seltskond, siis teame kõik, et suhetes pole kolm just parim variant. Ka lastel. Seega tema tegelik põhjus nende mänguasjade saamiseks oli hoopiski soov kuuluda nende tüdrukute seltskonda, et lasteaias oleks koos tore arutada, kes, mis mängu mängis. Kui ma oleks reageerinud ainult tüdimusega (mida ma ka alguses tegin), et “kõike ei saa,” “alles olid jõulud” jne, siis oleks see jätkunud. 

PS! Muideks, täna on meil veel üks “lahing” käimas, sest ta nägi sõbrannal külas käies meigikomplekti, mida mina kategooriliselt keeldun ostmast. Olen kange, tean, aga korrutan talle iga päev, et ta maailma kõige ilusam tütar ja ei vaja meiki.

Lapse kukkumine ja meie reaktsioon

Hästi tavaline on lapse kukkumisele reageerida ehmatava käratusega, sellele järgneva valju noomitusega või hoopiski toimunu juurest tähelepanu kõrvale juhtimisega. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Vanematena reageerime sageli jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget ja meie ülesanne on teda ohtudest eemale hoida. Viimane näeb ja kuuleb aga vaid riidlemist. 

Hirmu tundes on lapsed aga väga osavad oma emotsioone maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolsam! Ja sina oled rõõmus, et ta ei hakanudki nutma ja tähelepanu on juba mujal. 

Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata.

Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime!

Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emaslind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud.

Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust?

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada. Tunded on meie sõbrad!

  • Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks.

Ära karda lapse pisaraid ja kisa, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid.

  • Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale!

Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. Kui me vanematena ei suuda, ei oska, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda.

  • Teadvusta, et jonniv laps on tegelikult hädas, sest siis suudad võtta aitaja rolli.

Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, röögib, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

  • Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab.

  • Ära saada teda üksi rahunema.

See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. 

Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.”

Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

  • Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida.

Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. 

Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

  • Kuula südamega ehk kuula aktiivselt.

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine on tunnete peegeldamine ja sisu ümbersõnastamine. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. 

Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb.” See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. 

AGA mõnikord lihtsalt kuula. Jäta kõrvale igasugu tehnikad ja lihtsalt kuula…Kuula oma last, kuula teist inimest. 

Milliseid baasemotsioone ma tean?

Kuna meid ei ole väga õpetatud oma emotsioone väljendama, siis on meile ka täiesti tavaline et väljendame enamasti oma emotsioone baasemotsioonididega. Need on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümbersõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. 

Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla.

Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Emotsioonide reguleerimise tehnikad ja abivahendid

  1. Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. 
  2. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. 
  3. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. 
  4. Olemas on ka väga tõhusad tugevate tunnetega toimetuleku kaardid, mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda ning õpetus vanematele, kuidas ja millal neid strateegiaid rakendada. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kõik ei tule korraga ning anna aega endale ja lapsele.  Harjuta, loe raamatuid, kuula podcaste ja veebiloenguid. Me keegi pole ideaalsed ja kas peakski. Oluline on esmalt tahta muutuda, ise märgata ja olla teadlik oma käitumisest, sest see annab parema baasi ka lapse sügavamate tunnete mõistmiseks.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline harjutamine ja meeldetuletamine ning sooviksid oma lapse käitumise tagamaid paremini tunda, siis osale kindlasti 21. jaanuaril toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus tuntud psühholoog ja näitleja Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!
OSALEN

Antud blogilugu on koostatud Pesapuu Perekeskus veebiloengusarja  “Õnnelik pere = õnnelik laps” põhjal, millest “Lapse emotsioonide reguleerimine” veebiloeng oli tehtud koostöös kahe väikelapse ema Mariliis Lukk´iga ning psühholoogilise nõustaja Õnne Aas-Udam´iga.