“Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib./—/Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas.” Need olulised ja teisalt ka mõtlemapanevad read on kirja pannud kirjanik Leelo Tungal.
Tead ju küll seda juttu, et “meie ajal oli ikka nii ja nii küll ei tehtud ja nii küll lapsed ei käitunud”. Või siis “Ehh, mina omal ajal küll pidin kannatama ning seda ja seda tegema” või “küll tänapäeva noorus on hukas”. Selle viimase osas lugesin kunagi või keegi rääkis minu jaoks silmi avavat mõttekäiku – et huvitav küll, kelle üles kasvatatud need “hukka läinud” noored siis on? Eks meie ise ikka ju?! Ja nii kurdab iga eelnev põlvkond, et järeltulijad, keda nad ise kasvatanud on, on hukas.
Nõustun, keskkond muutub ja maailm muutub liigagi kiiresti, kuid lõppude lõpuks oleme meie inimesed ja oma laste vanemad. Sina, kes sa paned oma väikelapsele söömise ajaks telefonist multika käima, et ta jumala eest söömisele keskenduda ei saaks. Sina ei luba oma väikelast restorani mängunurka ja pistad talle telefoni pihku, et saaksid ise paar kõnet teha, sest sul pole aega teda jälgida. Sorry, loodan, et see pole sina, aga näen liiga palju, kuidas nii tehakse. Ei taha ju näpuga ka näidata ja hinnangut anda, sest keegi meist pole ideaalne, aga nii kurb on, et hakka või nutma.
Kas ma peaksin oma lapse nurka panema?
Perekeskuses küsis üks armas ema minult, et mida teha, kui 1.5aastane laps jonnib? Et mõned panevad nurka istuma ja ignoreerivad last, mõned pahandavad jne. Tema nii ei tahaks teha, aga ei tea ka, kuidas peaks tegema. Milline usaldus, et ta seda minult küsis. Ma pole psühholoog, terapeut, olen lihtsalt ema, kes tihti tunneb, et ei oska iseennastki aidata, ammugi siis veel teistele nõu anda. Mulle mõnikord tundub, et ma ise elan heas mõttes sellises maailmas, kust vaatan elu läbi “roosade” prillide. Et kui mina loen ja uurin ning püüan anda parima, et oma lapsi kasvatada rahumeelselt ja positiivselt nendega arvestades, nende tundeid ja emotsioone mitte ignoreerides, siis kõik seda ei tee ja ei soovi teha. Mitte sellepärast, et nad ei taha oma lapsele parimat. Kindlasti mitte. Iga vanem annab parima oma maailmavaatest, uskumustest ja kogemustest lähtuvalt. Siiski mu süda murdub, kui kuulen, et ikka veel keegi arvab, et lapsed ja karistamine (nii vaimne kui füüsiline) on lahendused.
Minu vastus sellele emale oli lihtne – mis Sina arvad, et kui sa paned 1.5aastase lapse (tegelikult ükskõik, mis vanuses) nurka istuma, siis mida ta seal mõtleb? Kas ta arutleb seal endamisi, et “oi, mis ma nüüd valesti tegin?” või “kuidas ma seda nüüd heastada saan?” “Ma poleks pidanud ikka jonnima” jne. Siis ta sai ise ka aru, et nii see pole, seega see pole väga mõistlik. See on just see hetk, mil laps ei tule oma tunnetega toime ja ta vajab ainult Sinu lähedust, mõistmist ja armastust. See on meie igapäevane praktika olnud ligi 5 aastat. On olnud paremaid ja halvemaid päevi, kuid nüüd, alles aastaid hiljem oskan oma poega juba palju paremini toetada.
Täna on ta 3 aastane ning igapäevased 30-60 minutilised nutuhood on mind nii palju kasvatanud, et enamasti suudan seda esmalt ise taluda ning suudan teda ka toetada. Kui ta ikka midagi ei saa, mida väga soovib, siis ta lihtsalt nutab südantlõhestavalt hüsteeriliselt nii, et kedagi ligi ei lase. Ei luba end aidata, kallistada. Nii ma lihtsalt istun tema poolt lubatud kauguses, aktsepteerin tema tundeid ja emotsioone ning annan märku, et olen tema jaoks olemas. Sest alati saabub see hetk, mil ta jookseb nuuksudes mu sülle ja istume ja kallistame pikalt nii et mul endalgi on tihti nutumaik suus.
Need on hetked, mil ma tean, et ma annan endast parima ja ma olen maailma parim ema oma lastele. Aga annan endale ka andeks, kui nii ei lähe. Ma ei oska alati oma emotsioone reguleerida ning ikka juhtub, et minu enda tass on nii tühi, et sealt polegi mingit toetust võtta.
Kuid mida ma alati teen, kui läheb natuke teisiti – ma alati vabandan oma laste ees! See on muster, mis õpetab ka neid oma vigu tunnistama ja nende eest ka vabandust paluma.
Ja need on hetked, mil ma tean, et minu lapsepõlves nii ei olnud…
Millised on Sinu väärtused ja tõekspidamised lapsekasvatuses?
Tee või mõtle enda jaoks esmalt selgeks, kuidas Sina soovid oma lapsi kasvatada. Kas Sa soovid neile sellist lapsepõlve nagu Sinul oli? Kas kasutad samu meetodeid ja kasvatuspõhimõtteid nagu Sinu vanemad Sinu puhul kasutasid? Kui need teie perele sobivad, siis suurepärane, et teil on olemas visioon ja eeskujud. Kahtlustan, et paljud vaatavad siiski, kuidas saaks oma lapsi mitte nii kasvatada nagu meid kasvatati (enamusi ju dr. Spock raamatu järgi) ja väga paljud järgivad samu mustreid ja kasvatuspõhimõtteid, mis tänapäeva maailmas kahjuks ei toimi.
Tsiteerin siinkohal Dr. Shefalit, kes ütles, et paljud vanemad “keeravad untsu” oma lapsekasvatuse, sest nad nii väga tahavad olla parimad, ideaalsed lapsevanemad. Aga siin on üks suur “oht”. MINA tahan olla ideaalne lapsevanem, mis on lihtsalt ühe rolli samastumine. Selle asemel aga soovitab ta olla kohal olevikus ja aktsepteerida seda, kes Su laps on. Ja ideaalset polegi ju olemas. Või mis see ideaalne üldse on?
Lapsepõlve juurde tagasi tulles, siis minul on selles osas lihtne. Kuna minu lapsepõlv möödus alkohoolikust isaga elades ja perevägivalda nähes, siis enda lapsepõlvest polegi mul esmapilgul eriti midagi positiivset üle võtta. Kuid kui hoolikalt järgi mõtlesin ja sügavalt endasse vaatan, siis olen tänulik päris mitme asja üle. Igas halvas on midagi head. Alati. Näiteks olen tänulik isaeeskuju puudumise üle, sest see on aidanud mul hinnata palju kõrgemalt meest ja laste isa minu kõrval. Ja peab mainima, valikuga ma mööda pannud pole 😛 Parim isa minu lastele 🙂 Juba väga väiksena lubasin endale, et oma lastele ma sellist lapsepõlve ei soovi. See ajendas mind koolis hästi õppima ja üldse oma eesmärke saavutama.
Minu sõnum on Sulle, et õiget “kasvatusviisi” pole olemas, kuid kui oled teadlik enda väärtustest ja vaadetest, seda lihtsam on sul erinevate kasutusviiside vahel laveerida.
08.12.2020, 5 minuti lugemine. Loo autor on kahe väikelapse ema ja Pesapuu Perekeskuse looja Mariliis Lukk.
Artikli lõpus on sooduskood suutervise ekspertide veebiloengute paketi järelvaatamise ostmiseks.
Üks tarkadest inimestest koosnev seltskond (loe toiduainetööstuse bossid) istusid ükskord kokku, vaatasid oma müüginumbreid ja mõtlesid üheskoos, et midagi peab teisiti tegema. Lapsed (ka täiskasvanud) on kommi küll söönud, aga ikkagi tundub puhkus palmi all kaugeleulatuv ja kättesaamatu unistus.
Kuidas saaks lapsed veelgi rohkem kommi sööma? Mõelda vaid, kui lapsed sööksid ühes kuus ära rohkem komme, kui terve aasta jooksul kokku? Millised numbrid! Jõulupreemia on ka kindel ning kui lennata lubatakse, siis palmipuhkus on järgmisel aastal garanteeritud. Aga kuidas see võimalik on?
Tuli siis grupil tarkadel tegelastel geniaalne idee, et jõulud on ju perepüha ning kui siduda maiustused hoolivuse ja armastusega ning jõuludega (nii nagu teeb seda Coca-Cola – kahjuks), siis lapsevanematel on keerulisem lapsele „EI“ öelda ning tekib justkui tunne, et oma vanemlikud „patud” saab andeks lubades piiramatult maiustusi süüa kord aastas.
Aga STOP!
Esiteks, ei ole armastusel ja magusal mitte mingisugust omavahelist seost. Sa ei ole halb EMA või ISA, kui sa lapsele piiramatus koguses rafineeritud suhkrut ei anna. Seda seost tekitatakse meile alateadlikult läbi väga manipuleeriva turunduse. Nt. meenub mingi reklaam kommidest ning reklaami keskses on naine, kes ootab oma valget printsi hobusel ja tõelist armastust ning saabub mees kommidega. Samuti Coca-Cola, kes näitab meile jõululaua taga istuvat mitut põlvkonda naeratavaid ja teineteisest hoolivaid inimesi.
Teiseks, kas see asi on seda väärt, et sinu lapse hambad on aasta lõpuks suurest suhkrukogusest tuimad ja uuel aastal hambaarsti juurde minnes halb üllatus ees ootamas. Jõulud ja magus ja päkapikud ei pea üldse omavahel seoses olema.
Seepärast anname Sulle mõned ideed, kuidas sellel „karmil” jõulukuul päkapikkudega koostööd tehes on täitsa võimalik hullu suhkrukoguse asemel ka miskit muud vahvat lapsele sussi sisse poetada 🙂
„Kas päkapikud juba käisid?” mõtleb iga pisikene tegelane varahommikul sussi sisse piiludes. Suur on rõõm, kui juba eemalt paistab punnis põskedega päkapikususs või kommi puhvis sabaots. Ent juba varakult paneb jõulukuu lähenemine päkapikukontori peapäkapiku murelikult kukalt kratsima, mida lastele siis ikkagi sussi sisse poetada, et pisikesed magusaga ei liialdaks ja jõulukuud valutavate hammastega ei lõpetaks.
Kuna magusarikkal detsembrikuul ei ole lihtne maiustustega piiri pidada, võiks sussivõlur üllatada hoopis vahvate meisterdamis- või kunstitarvetega. Erksavärvilised voolimismassid, sädelusega vildikad, põnevad kleepsuraamatud ja kleebitavad helkurid leiavad kindlasti tee otse lapse südamesse.
Külasta julgelt kommipoe asemel hobipoodi ning lase fantaasial lennata!
Nädala viimasel päeval, pühapäeval, võib vabalt sussi sisse poetada ka mõne toreda tegevuskaardi või söögitegemise vihje kogu perele. Nii saab muidu kiire elutempo juures tõmmata korraks pidurit ning tugevdada pereliikmete vahelisi suhteid ning kinkida lapsele toreda mälestuse koos veedetud ajast.
Kui aga ka kommi puhvis sabaots rändab mõnel päeval lapse sussi sisse, tasuks meeles pidada, et kleepuvad ja kaua suus püsivad maiustused (pulgakommid, iirised, karamellid) pikendavad hammaste happerünnakut. Hea oleks eelistada suus kiiremini sulava šokolaadiga maiustusi. Ent iga kommi saab tänasel päeval asendada ka juba tervislikuma, puuviljasuhkrut sisaldava maiuspalaga, mis on heaks hommikuseks magusa-ampsuks nii lapsele kui ka päkapikule endale.
Suured lemmikud on näiteks puuviljabatoonid ja -rullid, energiarohked toorpallid, krõmpsud külmkuivatatud puuviljad ning marjad. Ent ei tohiks unustada, et ka kommi tervislik sõber ei sobi terve päeva snäkisemuks.
Parem üks happerünnak päevas, kui viisteist hambaid tugevalt kahjustavat snäkipausi!
Pärast maiustamist aitab happerünnakut neutraliseerida ning hambaid tervemana hoida hammaste loputamine või ksülitoolipastilli lutsutamine.
Kui jõuluaega peetakse pigem andmiste ajaks ja iga vanema süda heldib, kui pisike käsi kommipalvega tema poole sirutub, siis proovi ikkagi ka pühade ajal kinni pidada kolmest hambatervist säilitavast kuldreeglist:
Lase hammastel söögikordade vahel kolm tundi puhata
Kasuta janukustutamiseks vaid hammaste jaoks parimat – vett!
Pese koos lapsega hoolikalt hambaid kaks korda päevas. Ainult kindlat suuhügieeni rutiini järgides ja hammaste eest korralikult hoolitsedes vaatab ka uuel aastal Sulle vastu tänulik ja rõõmus tervete hammastega väike mudilane!
Ja kogu eelnev jutt ei ole targutamiseks, vaid see on karm reaalsus, mida hambaarstid igapäevaselt näevad. Seepärast tegime ka veebiloengud kolme oma ala eksperdiga “Igale lapsele terved hambad.”
Loo autor on kolme väikese lapse ema Eliisa Silmet, kes kodus lastega Montessori meetodi järgi toimetab ning selle aasta augustis AMI Montessori 0-3 vanuserühma juhendajaks õppimist alustas.
Mul oli hiljuti enda emaga arutelu selle üle, kuidas oli olla ema umbes 30 aastat tagasi ning kuidas emadus nüüd välja näeb. Ilmselgelt on väga palju muutunud ning ma ei pea silmas ainult seda, et vanasti pidi käru ja ilusamate riiete saamiseks tutvusi omama. Ma pean silmas seda, millises infokülluses meie, tänapäeva emad, elame. Mu ema naeris, et vanasti oli lihtne! Saadaval oli ainult Spocki raamat, millest nopiti üht-teist kõrva taha ja ülejäänu tehti südame järgi, salaja. Vankreid, riideid ja mänguasju oli piiratud valikus ja koguses, õnnelikud olid need, kellel tutvused võimaldasid midagi erilisemat soetada. Tänapäeval on teine äärmus. Vanemlust puudutavaid raamatuid on poelettidel nii palju, et eelneva uurimustööta on valikut lausa võimatu teha. Sotsiaalmeedias on infoallikaks beebigrupid, suunamudijad ning muidugi tohutul hulgal reklaami. Reklaame tuleb ka telekast ja ajakirjandusest, kõik kuulutamas enda toodet selleks kõige hädavajalikumaks sinu lapse arendamisel. See on viinud selleni, et surve olla täiuslik ema, kes oma lapsele ainult parimat pakub, aina kasvab. Kärude tippmudel, brändirõivad, moekas lastetuba ning kõik must be mänguasjad. Mis nii viga lastel kasvada?! Selle kõige juures unustatakse aga see kõige olulisem küsimus – mida laps tegelikult vajab.
Iga laps kohaneb aja ja kohaga, kuhu ta on sündinud
Inimene sünnib siia ilma võimega õppida ning kohaneda aja ja keskkonnaga, kuhu ta on sündinud ning seda teeb ta läbi jälgimise ja kogemuste. See on hädavajalik omadus, kuid ometi ei mõtle me selle peale eriti tihti. Iga laps kohaneb just selle piirkonna kultuuri ja kommetega, kuhu ta sünnib ning see peegledub kogu tema olemuses. Üks lihtsamaid näiteid on keel, mille laps omandab justkui märkamatult ning erilise pingutuseta. Viisakas tervitus Eestis ja Jaapanis on vägagi erinev, ometi mõlema riigi lapsed teavad, kuidas just neil kombeks on. Kuid me ei kohane mitte ainult piirkonnale omaste tingimuste, vaid ka vastava ajustuga. Meil ei tuleks tänapäeval mõttessegi, et naistel ei tohiks pahkluu paista, kuna see oleks ebasünnis, või et naistel poleks valmistel hääletusõigust.
Vastuvõtlik meel
Juba vastsündinud beebid asuvad keskkonda ja inimesi selles jälgima ning kuna nende ülesanne on kohaneda aja ja kohaga, kuhu nad on sündinud, ei toimu info kogumisel mitte mingit selekteerimist, Montessori pedagoogikas on selle kohta kasutusel mõiste vastuvõtlik meel. Seega kõik, mida laps esimese kolme eluaasta jooksul näeb, kuuleb ja kogeb, salvestub tema pikaajalisse mälusse ning jääb teda saatma kogu tema eluks. Vastuvõtlik meel on lapsel ka pärast kolmandat eluaastat kuni umbes lapse kuueaastaseks saamiseni, kuid tasapisi kasvab tema võime vastuvõetavat infot selekteerida. See paneb meile väga suure vastutuse ning me peaksime olema kriitilised selles osas, millega meie laps kokku puutub.
Alus tulevikus loodavatele suhetele
Lapse esimene suhe on emaga. Pärast sündi muidugi loob laps sideme ka isa ning teiste pereliikmetega, kuid esimene side on siiski emaga. Ema on ühtlasi ka see, kes last toidab. Silvana Quattrocchi Montanaro on öelnud, et see side, mis on lapse ja ema vahel toitmise ajal, on aluseks kõikidele suhetele, mis laps oma elu jooksul loob. See on esimene eeskuju kahe inimese vahelisest suhtest. Milline võiks olla see hea eeskuju? Kui me last toidame, peaks kogu meie tähelepanu selle tegevuse juures olema. Siin isegi ei mängi rolli, kas last toidetakse rinna või pudeliga, selles kontekstis on oluline, kuidas me seda teeme. Kuidas me end tunneksime kui õhtusöögi ajal meie kaaslane keskenduks hoopis telesaatele võisaadaks sõbrale sõnumeid? Nii on ka lapse toitmisega. Me ju soovime, et laps suudaks luua täisväärtuslikke suhteid ning väärtustada teistega koos veedetud aega.
Tähelepanelikud jälgijad
Lapsed jälgivad, kuidas inimesed nendega ning omavahel suhtlevad ja nad panevad tähele kõiki nüansse. Kehakeel, miimika, hääletoon, nivoo, kõik see saab talletatud ning hiljem lapsele omaseks suhtlusmaneeriks. Muidugi mängib rolli ka lapse enda temperament, kuid väga suur osa on õpitud last ümbritsevate inimeste pealt. Näiteks kui keegi peres kipub teatud olukordades teistele nähvama, saab sellest lapse jaoks normaalne suhtlusviis. Kui eeskujuks on elava vestluse juures kätega žestikuleeriv inimene, võtab laps ka selle endale omaks. Läbi jälgimise õpivad lapsed ka seda, kuidas külalisi tervitatakse, võõrustatakse ning ära saadetakse. Aga ka seda, milline on peres ema ja isa vaheline suhtlus. On see austav ja armastav suhe nagu me sooviksime, et meie lapsel tulevikus oleks? Kuidas ta saaks hinnata sellist suhet tulevikus, kui ta seda varases lapsepõlves näinud pole?
Eluterve minapilt
Mitte ainult suhe teistega pole oluline, vaid ka suhe iseendaga. Kuidas me ennast peeglist vaatame? Mis kommentaare ja nägusid me samal ajal teeme? Naised pole vist tõesti kunagi oma välimusega päris rahul ning põhjuseid selleks võib otsida mitmelt poolt. Selleks, et lapsest kasvaks inimene, kes oleks oma kehaga rahul ning tunneks end ilusa ja enesekindlana, peaks tal olema vastav eeskuju. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mu ema oli pidevalt õnnetu oma kehakaalu üle. Ma mäletan, millise näoga ta peegli ees seisis ning kuidas ta pidevalt erinevaid dieete katsetades kaalu langetada püüdis. Iga kord kui me maale läksime, lõi ta taas silmad häbist maha, sest edusamme polnud. Nii avastasin ennastki puberteedieas õnnetuna peegli ees seismas ja vastikust tundmas. Sellele järgnesid mitmed aastat toitumishäiretega maadeldes. Kui me näitame lastele, et me pole kunagi piisavad, kuidas saaksid nad siis ennast või teisi tulevikus sellise pilguga näha`?
Palun vabandust, lepime ära!
Lapsed jälgivad ka seda, kuidas me erinevates olukordades reageerime ja neid olukordi lahendame. Igas peres tuleb ette erimeelsusi, see on normaalne. Tähelepanu peaksime pöörama sellele, kuidas me erimeelsusi lahendame. Kas olukord kipub eskaleeruma, hääletugevus tõusma ja kehakeel agressiivseks muutuma? Kui nii, siis just seda me oma lastele õpetame. Levinud on arvamus, et lapsed ei peaks üldse vanematevahelisi erimeelsusi kuulma ega nägema. Ma olen sellega nõus kui tülid kipuvad välja nägema nii nagu eespool kirjeldatud. Aga kui me saaksime lastele näidata, et inimestel ongi erinevad arvamused, kuid see ei pea veel viima suure ja lärmaka tülini, oleks see väärtuslik asi, mida lapsele eluks kaasa anda. Oskus erimeelsusi rahulikult lahendada on väga oluline elus hakkama saamiseks. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et oleks mõistlik kõiki asju laste ees lahendama hakata, vaid et me ei hakkaks teadlikult kõiki selliseid olukordi laste eest varjama. Lapsed, kelle eest erimeelsusi varjatakse, võivad hiljem olla ootamatus olukorras kui neil endal kellegagi erimeelsused tekivad. Väga oluline on lastele näidata, kuidas erimeelsuste korral ära lepitakse. Oskus viga tunnistada ja vabandada, andestada ning mõista, on puudu üllatavalt paljudel inimestel. Ehk on põhjus selles, et lapsed näevad ja kuulevad pealt tüli, mis järgmiseks hommikuks justkui võluväel lahendatud on. Aga kuidas, seda ei tea.
Kodune keskkond
Lisaks inimestele jälgivad lapsed ka keskkonda enda ümber. Kui last ümbritsev keskkond on puhas, korras ja ilus, õpib laps kõike seda hindama ning tulevikus ka ise looma. Jah, väikeste laste kõrvalt võib see olla paras väljakutse, tean seda kolme lapse emana isegi. Kuid kui igal asjal on oma koht, on lihtsam kodu korras hoida ja ka asju üles leida. See annab ka võimaluse väikesel lapsel enda asjade eest hoolitseda, näiteks enda riided ise mustapesukorvi viia, jope rippuma panna või lauakatmises kaasa lüüa. Laps teab, kus on ühe või teise asja koht ning see aitab kaasa tema iseseisvusele ja seeläbi ka enesekindlusele. Lilli ja kauneid pilte võiks kodus paigutada selliselt, et ka laps neid nautida saaks. Mind teevad veidi kurvaks lastetoad, kus kõik, mis on loodud tuba kaunistama ning sellele isikupära andma, on pandud täiskasvanu silmade kõrgusele. Lihtne nipp on laskuda põrandale neljakäpukile ning siis tubades ringi vaadata. See annab meile võimaluse näha meie kodu nii nagu seda näeb meie laps. Seejärel saame teha vastavad muudatused, et ka meie lapsed saaksid kasvada ilusas kodus.
Erinevaid näiteid võikski jääda välja tooma, sest absoluutselt kõik, mida me teeme, kuidas me teeme ja mis on meie lapse ümber tema esimese kolme eluaasta jooksul, tema pikaajalisse mällu ka salvestub. Kõik, mis on pikaajalises mälus, jääb inimest elu lõpuni saatma. Tulles tagasi küsimuse juurde, mida laps tegelikult vajab – laps vajab vanemat, kellel oleks lisaks armastusele ka teadmised.
Eliisal on unistus luua Montessori perekeskus, mis pakuks lastevanematele teadmisi ja tuge juba lapseootusest kuni vähemalt lapse kolmeaastaseks saamiseni. Perekeskuses toimuksid lastevanematele loengud, ettevalmistatud keskkonnas Montessori mänguhommikud ning juhendatud vanema ja lapse tunnid. Oma unistuse elluviimiseks kogub Eliisa vahendeid Hooandjas: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-perekeskus.
2 minuti lugemine. Autor Õnne Aas-Udam on Gordoni Perekooli koolitaja ning laste, noorukite ja täiskasvanute loovterapeut.
Tunded on loomulik osa inimeseks olemisest, oleme nii ratsionaalsed kui ka emotsionaalsed olendid. Öeldakse, et (tugevaid) tundeid ei pea kartma, nad lähevad üle. Seega ei ole põhjust lapsevanematel ka oma negatiivseid tundeid – mis on lapse käitumisega seoses tekkinud – lapse eest varjata. Vanem on siiras ja ehe inimesena ning lapse ebakohane käitumine mõjutab ju meid, seega on kohane oma tundeid jagada ja kirjeldada, milline käitumine seda põhjustas.
Pahatihti on aga lapsevanemad ise kogenud oma lapsepõlves vanematepoolset (või õpetajate, treenerite jt.) hoiakut, et tugevaid tundeid, nagu kurbus, ärevus, viha, pettumus, raev – ei ole kohane välja näidata.
Inimene on programmeeritud (meie aju!) kõikidele negatiivsetele emotsioonidele reageerima kolmel viisil:
1. võideldes
2. põgenedes
3. paigale tardudes.
Kui täiskasvanute reaktsioon on lapse tugevate tunnetega kohtudes karjumine, halvakspanu (“paha laps”, “tüdrukud nii ei tee/ütle!”, “poisid ei nuta”), tühistamine (“see ju nii väike asi…!”, “ah, unusta see …!) või karistused (tutistamine, löömine, nurkapanek, oma tuppa “rahunema” saatmine, mingist hüvest ilma jätmine), siis vanem saab oma tugeva emotsiooni (viha, pahameel, pettumus, hirm jne) endast välja.
Samas õpib laps enda kohta, et ta on halb, vastuvõetamatu sellisena, nagu ta on, et ta ei vääri vanemate armastust ning sellel on laastav mõju lapse minapildile ja enesehinnangule.
Teiselt poolt hakkab ta oma tugevaid tundeid alla suruma, sest laps vajab vanematelt aktsepteerimist, vajab kinnitust, et ta on hea. Allasurutud tunded aga teadupärast kogunevad ja leiavad ikkagi väljapääsu, siis aga ebakohasel moel (viril või arusaamatult jonnakas/tõrges käitumine), tülid/kaklused õdede-vendade vahel, vale mina väljakujunemine (kõik on hästi!) jne. Igatahes saab kahjustada vanema ja lapse vaheline kontakt, suhe. Selle asemel, et aktsepteerida tundeid, kui lapse elu normaalset osa ja õpetada kohaseid tunnetega toimetuleku strateegiaid, kasvab ja läheb ellu sama mustriga tulevane lapsevanem, kes arvab, et tugevad negatiivsed tunded on tabu.
Ja siis, olles ise lapsevanema rollis, käivitavad lapse tugevad tunded või tema ebakohane käitumine vanemas selle mustri ja jälle kordub kõik. Seda mustrit saab aga muuta! Vanemat aitab oma lapsepõlvetraumade teadvustamine ja nende teadlik tervendamine – kui ärritud, järelikult käivitus mõni sinu lahendamata lapsepõlveprobleem:
Nüüd peatu, ära reageeri!
Hinga sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu pikalt välja, tee seda mitu korda.
Oota, kuni oled rahunenud ja alles siis räägi!
Oma tugevaid tundeid reguleerides teed sa kingituse iseendale ja oma lapsele – nii ei katke side teie vahel ning laps õpib vanemat mudeldades ka ise ajapikku oma tugevate tunnetega toime tulema.
Vanem, kes ei tule oma erinevate tugevate negatiivsete tunnetega toime, mõjub ka oma lapsele – sageli kurb ja nuttev vanem võib viidata depressioonile ning vihane ja kergesti ärrituv vanem võib olla pidevalt stressis ja/või väga ärev.
Mis iganes põhjused neid vaimse tervise probleeme on esile kutsunud, vanema ülesanne on enda eest hoolitseda.
Lapsed, kes kasvavad pidevas emotsioonidetormis, võivad olla ka ise ärevamad, ärrituvamad, nutusemad, vihasemad – seda tingib vanema mudeldamine ehk õpitud käitumine. Laps kogeb, et tema maailm ei ole turvaline ning tema aju ongi seetõttu ülitundlik, kõrge valmidusega reageerima väga jõuliselt igale stressorile.
Vanem ei pea tundma end lapse ees süüdi, ent peaks kohe tegelema enda aitamise-toetamisega. Otsi tuge!
Leia endale oma lähikonnast (partner, sõbranna, mõni teine lapsevanem, sugulane jne) inimene, kellele saaksite avatult rääkida oma kõige jubedaimatest mõtetest, suurimatest hirmudest, rasketest tunnetest – ilma kartuseta saada sealt negatiivseid hinnanguid või soovitusi, kuidas oleks õige mõelda-tunda-teha.
Kui seda inimest ei ole lähikonnas, võtke ühendust nõustaja, psühholoogi või terapeudiga (miks mitte ka oma perearstiga), kes vaimse tervise spetsialistina saab teile parimal moel toeks olla. Abiks võib olla ka lastevanemate tugigrupp, online-foorumid ja sotsiaalmeedia.
Õnne Aas-Udam on psühholoogiline nõustaja, loovterapeut ja Perekeskuse Sina ja Mina ning OÜ Audams Konsultatsioonid koolitaja. Loovterapeudina toetab lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid läbi kunstiteraapia meetodite. Täiskasvanute koolitajana (andragoog VI) on Õnne peamisteks teemadeks suhtlemisoskused (Gordoni Perekool, Õpetajate Kool, PREP-paarisuhtekoolitus, WMR-üksikisikutele) ning stressi- ja motivatsioonitemaatika.
Kui soovid rohkem toetud ja praktilisemaid strateegiaid, siis liitu meie veebiloengusarjaga “Vanemad on inimesed, mitte JumaladSIIN.
Õnnelik pere=õnnelik laps veebikursuse sarjas jagame strateegiad iseeenda emotsioonide reguleerimiseks, räägime paarisuhtest; anname näpunäiteid, kuidas lapsele õpetada tunnete reguleerimist ning räägime, kuidas seada piire last kahjustamata.
Veebiloenguid viivad läbi oma ala eksperdid ning suurte kogemustega spetsialistid ja emad 🙂
Osaleda võid ka üksikutel veebiloengutel ning loengud on järelvaadatavad 31. jaanuarini 2021.
4 minuti lugemine. Loo autorid on Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema, ja toitumisnõustaja ning kahe väikelapse ema Liina Davõdova.
“Appi, minu laps ei söö mitte midagi!”
“Oh, küll te olete õnnelikud vanemad, et teie laps on hea isuga.”
Tuleb tuttav ette? Tihti kuuleme vanemaid kurtmas, et nende laps pole nõus hoolimata vanema ponnistustest midagi sööma. Lõikasid tund aega erikujulisi kurgitükke välja või lennutasid lusika peal toitu, et söögikord lapsele põnevaks teha, aga tema pole nõus isegi proovima?
Ei, see lugu pole sellest, kuidas on õige last lusika või kahvliga toita. Üldiselt kirjutatakse ikka artikleid sellest, miks lapsed süüa ei soovi. Toome Sinuni mõned nipid, kuidas lapsevanem või muu hooldaja saab last toetada, et söömisest saaks tore koosveedetud aegning see ei tekitaks stressi ei lapsele ega vanematele. Räägime siinkohal pigem beebidest ja väikelastest ja mudilastest, kuid nipid sobivad ka suurematele.
Kuidas laps sööma saada?
Siin on sulle 6 mõtet, mis võivad toetada Sinu last söömisel.
Ära muuda söömist lapsele stressirohkeks situatsiooniks. Näiteks üks stressiallikas mõlemale poolele on kindlasti see, kui tekitada söömise ja mingi asja saamise himu. See võib olla aga väga libe tee. Laused, nagu “Sa pead sööma, muidu ei saa pärast magustoitu/multikat/õue/hästi magada”, “Pead sööma muidu vanaema on kurb, ta nii pingutas, sulle peab maitsema,” ei aita kuidagi lapse isule kaasa, vaid pigem tekitab segadust ja annab valesid signaale, mille pärast üldse sööma peaks. Lapsed on üldiselt väga head intuitiivsed sööjad ja oskavad oma isusid ise hinnata.
See ei tekita lapsel mingit isu toidu järgi, vaid tema peas keerleb ainult mõte sellest ahvatlevat magustoidust, mida Sa talle lubasid. Tunnistan, et endalgi teeb meele kurjaks, kui olen tunde köögis rassinud ja siis lapsed maitsevad lusikatäie ja ei söö midagi ning nõuavad magustoitu vms. Kuid siinkohal tuleb iseendal areneda ja sellest lahti lasta.
Toidu sööma sundimine võib tekitada tulevikus ka selle, et lapse sõber sööb rämpstoitu iga päev. Sinu laps ise seda ei tahaks, aga ta ju ei taha ka sõpra kaotada, seega läheb vooluga kaasa. Kumb on parem variant? Kas see, et ta praegu jätab vanaema tehtud osa toitu taldrikule või suudab ise ka tulevikus oma isusid reguleerida ja otsustab ise, mida ja millal ta sööb.
“Kui Sa sööma tuled, siis saad pulgakommi, mille aga võid avada kodus” on üks “vahva” lugu. 🙂 Räägime siinkohal 2-aastasest lapsest, kes ei taju aja mõistet ning kuuleb Sinu lausest ainult “saan pulgakommi”.
Raamat “Minu mõistus on otsas” räägib selgelt lahti, et kaheaastane laps ei suuda enda jaoks tulevikku ette kujutada. Kohe ja “10 minuti pärast” on igavik. Ta pole omandanud veel ajamarkereid, mis lubaksid tal mõista suhtelist kestust. Seda teades on meil parem mõista lapse näilist kannatamatust. Ja pole mõtet ahvatleda teda millegagi, mida ta kohe ei saa.
P.S. Kui oleks minu teha, siis sellise menüü, nagu meie lasteaedades on olnud aastakümneid, kaotaks ma kohe ära. Juba seal harjutatakse kahjuks lapsi sellega, et supile järgneb magustoit või et rafineeritud suhkur on okei. See on meie kehale väga koormav – süüa rasvast ja magusat ühel toidukorral. Rafineeritud suhkrust magustoit lihtsalt selleks, et kaloraaž saaks täis on ajast ja arust. Loodan, et üha enam lasteaedu saab kaasata tänapäeval hariduse saanud toitumisnõustajad.
2. Arvesta alati lapse eelistustega, ära pressi talle enda omasid peale.
Kõigile ei saagi kõik toidud maitseda, meile endile ka ju alati kõik ei meeldi. Kui laps ikka ja jälle proovib paprikat ning see talle tõesti ei meeldi, siis Sinu tööks on aeg-ajalt seda talle uuesti pakkuda, kuid palun austa last ja ära tee nii, et serveerid õhtusöögiks nt täidetud paprikat ja ei midagi muud. 🙂
Lisaks ei tohiks lastele peale suruda enda arvamust. Kui Sulle endale kala ei maitse, siis see ei tähenda, et peaksid söögilauas kala nähes nina kirtsutama. Lapsele ei tasu ka pidevalt kinnistada lauseid “sa ju seda ei söö, see sulle ei maitse.”
Aga mida teevad need vanemad, kes ütlevad, et laps sööb ainult makarone ja viinereid? Selles osas on see juba ohumärk, kui laps ainult neid toite sööb. See näitabki, et ta on neid toite juba liiga palju saanud. Minevikku tagasi ei saa keerata, aga mida siis teha.
Kuna lapse jaoks on oluline ikkagi ise otsustada, siis selgita talle, et ainult ühte toitu süües ei saa meie keha vajalikke aineid kätte (meie peres selgitame nii juba päris väikestele ja kordame seda kui mantrat ja mõjub), siis on vaja süüa erinevaid toite. Anna talle aga valikusse nt kaks toitu, mida saad teha, ning lase temal otsustada. On see siis näiteks frikadellisupp või kartulipuder.
Ja meie (Mariliisi) pere kogemus ütleb, et kui neid viinereid koju ise ei osta, siis ei tunta nendest ka puudust.
Mäletan lapsepõlvest, kuidas me pidime alati taldriku tühjaks sööma ja kui seda ei teinud, siis “kaagutati” (sorry, kole sõna, aga nii oli) seni, kuni sa lihtsalt sõid ära, aga ega see ei tähendanud, et toidu vastu austus oleks tekkinud. Nagu mu õel avastati mitukümmend aastat hiljem, et tal on tegelikult talumatus teatud toitude vastu. Lapsepõlves tundus ehk mullegi, et ah, mis ta vingub, et kõht valutab.
Olen kuulnud hirmulugusid, kuidas lasteaias sunniti sööma pekitükkidega suppi nii, et lapsed pärast oksendasid. Selline sundimine tekitab palju suurema tõenäosusega hilisemas elus toitumishäireid. Seega tuleb tunnetada piiri ja pigem läheneda armastuse ja teadlikkusega.
3. Arvesta asjaoluga, et Sinu lapsel ja Sinul ei ole kõht tühi alati samal ajal.
Jah, rutiin on oluline toitumise juures ning meie keha armastab seda. Lasteaedades ja koolides käies tekib see hõlpsasti ning kui vanemad ka kodus sellest kinni peavad, siis lapsed ongi harjunud iga päev teatud kellaaegadel süüa saama ning tihti annab kõht sellest märku, et aeg on süüa.
Küll aga suvel vanaema juures või ringi reisides on keeruline õiget rutiini tekitada ja täiskasvanutena kipume aeg-ajalt unustama, et meie lapsed on meist erinevad ning ka see läheb meelest, et tegelikult alles tunnike tagasi pistis ta miskit põske .
Hoia käepärast tervislik snäkk
Räägime Sulle siinkohal ühe armsa sõbra loo (ma loodan, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan). Laps läks vanaema juurde ning last üle andes ütles isa, et lapsel on kõht tühi, palun anna talle süüa. Kokkulepped tehtud läks isa ära ja otsustati koos sööma hakata. Küpsist. No mis seal ikka, lapsel rõõmus meel ja kõht ka enam ei korise. Tunni aja pärast aga istuti juba sünnipäeva pidulauas ja oligi aeg kõigil sööma hakata. Lapsel aga kõht tühi polnud, sest küpsis kõhus andis veel tunda ja pooleli oli ka lõbus mäng mängunurgas. Aga kuna kõik hakkasid sööma, siis vanaema oli väga kindel, et laps peab sööma tulema, sest kõik ju söövad. Võid ette kujutada, mis riid sellest tuli.
Lühidalt kokkuvõttes mõned mõtted siinkohal.
Lapse kõht ei pruugi olla tühi, siis kui sina tahad, et ta sööks.
Veresuhkru langus tekitab agressiivsust või kontrollimatut nuttu. Kui Sa tead, et varsti on ühine söögiaeg, siis ära anna lapsele kiiresti veresuhkrut tõstvaid (ja kiiresti väsimust tekitavaid) ja rafineeritud suhkruga magusaid asju. See rikub isu ja on lapse tervisele kahjulik ning tekitab asjatuid nutuhooge. Harjuta vahepaladeks puuvili või mõni tervislik snäkk.
Kui on väga oluline, et väikelaps söögilauda ikkagi istuks, siis “hoiata” last, et kohe hakkame sööma, aga arvesta, et väikelaps ei taju aega nii nagu meie, täiskasvanud. Hea nipp on, et nt teeme kaks mängu ära ja siis lähme sööma.
4. Täiesti uut toitu pakkudes lisa sinna ka midagi tuttavat ja meeldivat.
On täiskasvanuid, kes naudivad eksootilistel reisidel kohalikku toidukultuuri ja avastavad uusi maitsed, kuid on neid, kes ka kõige eksootilisemas kohas valivad ikka tuttava liha ja friikartulid. Ja see ongi iga inimese vaba valik.
Samamoodi on lapsega. Kui tal on kõht väga tühi, aga ta on tundlikum uute toitude suhtes, siis tekitab uus olukord temas lihtsalt segadust ja ta ei pruugi midagi süüa. Alustades n-ö turvalisest valikust, on ta valmis ka võõrast toitu avastama.
Lisaks saad Sa ise last ette valmistada uue toidu suhtes, näiteks rääkides enne sellest, et mida sa teed ja mida ta sööma hakkab.
5. Kaasa last juba kokkamisel.
Kui laps juba istub, on ta valmis sind aitama. Vali lapsele sobiv tegevus ja unusta mure hilisema koristamise osas.
Näiteks laps, kes veel ei kõnni ja istub söögitoolis – palu tal sulle pärast sööki taldrik ja tass ulatada ja näita talle, et need vajavad puhastamist ning viid need kraanikaussi (nõudepesumasinasse).
Kutsu laps kööki appi
Mida suuremaks ja osavamaks kasvab laps, seda tähtsamaid ülesandeid saad talle usaldada. Juba väga väike laps on võimeline lauda katma ja viima oma mustad nõud ise ära.
Osta lapsele väike kann, kust saab ta ise vett endale tassi valada, ning anna lapsele oma puhastuslapp, millega saab ta maha läinud vee ise ära pühkida. Me lihtsalt peame lapsi usaldama ja lubama neil meid aidata, mitte ette-taha kõik ära tegema ja hiljem imestama, et meie laps ei viitsi meid aidata kodustes toimetustes.
Kui laps ei kannata oodata, kuni toit valmib, siis väike kurgiviil, tegutsemine või Sinu tähelepanu õpetavad talle kannatlikkust.
6. Söö ise ka koos lapsega.
Kord päevas võiks pere kokku tulla ja kõik koos süüa. Laps näeb, et söömine on tore sotsiaalne tegevus, kus saab jutustada ja naerda. Võtke söömiseks aega, ära tegele lapse söötmisega, ole abiks kui vaja, kuid keskendu enda toidule. Laps õpib väga kiiresti ümbritsevat matkima.
Sööge koos lastega
Mina oma lapsepõlvest ei mäleta ilusaid koosviibimisi toidulauas, seetõttu oskan ma neid täna oma perega väga hinnata. Tehke näiteks ka oma pere söögilaua reeglid, mis kehtivad kõigile, ka vanematele!
Meie perel on ka oma söömise reeglid:
me ei kasuta nutitelefone,
me ei vaata telekat (see on kinni),
me ei räägi tööjuttu (see kehtib meile mehega :D).
Mõtle, millised on Sinu pere reeglid ja miks mitte need ka kuhugi nähtavale kohale riputada, nii kinnistub paremini ja ei kipu meelest minema.
Toit on väga oluline ja suur osa meie elust, suhtu sellesse austuse ja teadlikkusega.
Loo autorid toitumisnõustaja ja kahe väikelapse ema Liina Davõdova ning Mariliis Lukk, kes on e-raamatu “Õnnelike perede 14 saladust” autor ning kahe väikelapse ema.
Kui soovid juba väiksest peast lapse toitumisharjumusi toetada, siis 15. septembril kell 15-16.30 on tulemas Pesapuu Perekeskusesnäputoitumise loeng ning 29. septembril ka veebiloeng kell 13.00-14.30.
Tegemist on 24. aprill 2020 salvestatud vebinari “Kuidas ma jõudsin Montessorini?” kokkuvõttega ning lõpus on ka vebinaril küsitud küsimuste vastused.
Külas on Montessori emme Krisli Lilum Lepvalts ja temaga vestleb veebinaril kahe väikelapse ema ja podcast “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed” saatejuht Mariliis Lukk. 8 minuti lugemine.
2) Milliseid põhimõtteid kasutada lapsevanemana lähtudes Montessori pedagoogikast?
3) Kuidas Montessori järgi tunnustatakse?
4) Kuidas lapsi koostööle meelitada, kui ta ei soovi seda teha?
5) Montessori mänguasjadest lähemalt.
Krisli on hariduselt pedagoog, kahe poisi (4aastase ja 1,5 aastase) ema ning suur Montessori meetodi austaja ja praktiseerija.
Kuidas jõudis Krisli Montessorini?
Krisli on kahe poisi (4aastase ja 1,5 aastase) ema ja hariduselt pedagoog. Krisli on töötanud õpetajana, kuid ta pole kunagi pidanud ennast traditsiooniliseks õpetajaks. Lisaks aine õpetamisele on talle oluline olnud lastega arutlemine elulistel teemadel.
Maria Montessori eesmärk ei olnud lapsi valmistada ette kooliks, vaid valmistada ette eluks.
Teekond Montessorini on toimunud samm-samm haaval alates õpingutest Tallinna Ülikoolis kuni täna kodus selle meetodi uurimiseni ja praktiseerimiseni. Sügavam huvi tekkis pärast oma esimese lapse sündi. Sealt edasi loodi Eesti Montessori Ühing, mille juhatuse liikmeks Krisli hetkel ka on. Nii on Krisli aegamööda aina rohkem end selles vallas harinud ja neid teadmisi oma lastega kodus rakendanud.
Montessori teekond on pidev enesearengu protsess.
Mariliis räägib, et tema jaoks kõige põnevamaks asjaks Montessori juures ongi keskkonna ettevalmistamine. Varem arvasin, et on olemas ainult Montessori mänguasjad, kuid mänguhommikuid Pesapuus korraldama hakates sain aru ja nägin, et mänguasjad on vaid üks pisike osa sellest suurest ja põnevast süsteemist.
Kui ta nägin kuidas 1,5 aastased toovad ise klaasi ja valavad ise vett sisse, siis ta mõtles, et appi kui lahe, et nii väiksed lapsed on nii iseseisvad.
Meid on ju kasvatatud nii, et sa oled jalus, kuid tänapäeval on see teistpidi ja me peame sellega omamoodi ära harjuma.
Milliseid põhimõtteid kasutada lapsevanemana lähtudes Montessori pedagoogikast?
1. Üks esimesi teemasid, mille puhul ma teadlikumaks muutusin oli kiitmine.
Esimese lapse puhul, värske emana on lapse iga liigutus, uus saavutus imeline ja suurepärane. Seega on ka kiitus: “Nii tubli” kerge tulema. Samas kui igal sammul korrutada “Sa oled tubli” kaotab see oma jõu. Tegelikult, kui laps jõuab uue oskuseni, ta kordab seda ja saavutab teatud vilumuse. Kui ta on kogenud eduelamust ja oskuse omandanud (läbi paljude korduste) siis just see eduelamus ongi talle piisav kiitus.
Soovitusi, mida öelda kiitmise asemel:
Ma näen, et sa pingutasid.
Mulle meeldissee mis sa tegid, ma märkasin seda.
Nüüd tuleb see sul juba paremini välja.
Ka piisab lihtsalt peegeldades tema tegevust. Olulisem on sõnade sisuline tagasiside. Lihtsalt tubli öeldes on lapsel raske eristada, mille eest ta siis tubli oli.
Kui sa lapsega kunsti teed ja kui laps joonistab rohelist päikest, siis sul ei ole vaja öelda, et päike on kollane ning palun joonista kollane päike. Sa piirad sellega lapse loovust.
Lapse loovuse toetamine veebiloneg
Veel häid näiteid kiitmise asendamisest on „Montessori väikelaps“ raamatus olemas, kui ka Thomas Gordoni raamatus „Tark lapsevanem“, kus on sellest räägitud pisut teise nurga alt. Tasub uurida 😉
2. Mitte olla mugav.
Olete perega just söönud ja hästi mugav on kohe koristada laud ära, sest tegelikult on sul nüüd kiire. Tahaksid lihtsalt puhata.
Või näiteks Sa näed, et laps hakkab trepist üles minema ja automaatselt võtad ta kohe sülle. Võta aga münikord endale see aeg ja lase tal sealt trepist ise üles minna. Mugav on laps kaenlasse võtta ja kiirelt ülesse minna.
Mugav on last panna kinni nt lamamistooli (mida sovitame kasutada üldse pigem harva, sest laps on loodud liikuma). Sellised tänapäeva mugavusesemed piiravad last ja tema arengut. Kui see on vajalik lapse turvalisuse tagamiseks ja vaid lühiajaliselt siis küll, aga siiski mitte sellega liiale minna.
Oma mugavusest ja oma plaanidest tuleb vahel loobuda.
Kui laps näitab üles initsiatiivi, siis oleks hea sellega kaasa minna, et mitte lapse motivatsiooni ära rikkuda. Näiteks kui laps tahab aknaid pesta, siis lase tal seda teha. Loo sobiv keskkond talle toimetamiseks. Ise vaata kõrvalt ja naudi, kuidas lapsed toimetavad ja Sinu abistamisest rõõmu tunnevad. Kui hetkel pole võimalik, siis leppige kokku aeg, millal seda teete. Pea lubadusest kinni!
3. Lapse keskendumise toetamine on üks oluline punkt Montessori järgi.
Kui laps on võtnud endale mingi tegevuse, ta keskendub ja toimetab, siis me ei lähe rääkima, et kuule söögiaeg on tule sööma.
Mariliis räägib, et kui nad Montessori mänguhommikutega alustasid, siis oli selline situatsioon, kus kaneelisaiade tegemise mänguhommikul istusid lapsed laudade taga ja lapsevanemad seisid ning vaatasid kõrvalt kuidas, lapsed toimetavad. Lapsed olid keskendunud ja ei vajanud vanemate tähelepanu ning lapsevanematel tekkis kohe see hetk, kus nad tahtsid omavahel lobiseda. Lapsed keskendusid, aga tuba täitus lapsevanemate jutuvadaga ja see ei aidanud kuidagi keskendumisele kaasa. Kujuta ise ette kui teed midagi väga teadlikult ja keskendunult ja äkki keegi hakkab tohutult jutustama kohe sinu kõrval. No ikka segab küll, eks 🙂 See on see hetk, kus vaikus peaks olema selleks, et laps saaks keskenduda oma tegevusele.
Lapse iseseisvuse toetamine veebiloeng
4. Võta endale aega jälgida.
Lase lapsel ise toimetada, jälgi teda teadlikult, vaata kuidas ta toimetab ja ära mine teda segama.
Ära mine talle pakkuma uusi tegevusi, las ta tuleb ise sinu juurde. Ta teeb seda kui tal hakkab igav või tahab midagi muud teha.
Kohalolek on väga oluline lapse jaoks. Mingil ajaperioodil tahavad meie lapsed, et me teeksime kõiki asju nendega koos. Piisab sellest, kui sa istud lapse kõrval, sa ei peagi temaga näiteks koos joonistama, vaid lihtsalt võta pliiats kätte ja ole tema jaoks olemas.
Teadlikult märgata ka loodust ja ilu enda ümber, siis õpivad lapsed ka seda märkama.
Laps ja loodus veebiloeng Pesapuus
5. Anna oma lapsele võimalus ise mõelda ja ise otsustada.
Tihti vanematena me tahame, et laps ise koristaks enda järelt asjad ära, kuid ega ka alati Montessori peredes lapsed seda iga kord teha ei taha ja ei tee, sest neil pole tuju.
Anna oma lapsele võimalus tulla ise selle peale, et ta tahab koristada. Ükshetk ta teeb seda. On oluline, et sa ei ole pahane tema peale, kui ta seda ei tee. See on hästi oluline. Me tahame, et meie lapsed suudaksid iseseisvalt mõelda ning oluline on, et see ei oleks käsk. Hoolitse siis ka selle eest, et koristusvahendid – nt. väike hari ja kühvel oleksid lapsele kättesaadavas kohas, mitte kuskil peidus kapis, kus laps neid ei näe
Mõtle, kas soovid, et laps mõtleb ja otsustab ise või keegi teine ütleb talle seda ning siis ta teeb seda. Me tahame kasvatada ju iseseisvaid lapsi.
6. Mitte kiirustada ja kohe reageerida.
Mõtle, miks laps seda teeb. Näiteks kui laps koguaeg ronib diivani peale ja teile see aga üldse ei meeldi. Tegelikult on tal füüsiline vajadus seda teha. Sellisel juhul ei ole mõtet teda keelata, sest ta teeb seda ikkagi, mitte pahatahtlikult. Või ole ise loovam ja tehke kodus ise mingi põnev takistusrada, mis aitab lapsel turvaliselt ronida ja turnida.
Laps ja toimetused köögis veebiloeng
Kuulaja küsimused.
Kuidas Montessori järgi tunnustatakse?
Anna lapsele positiivset tagasisidet. Kui laps mingi tegevuse kallal tegutseb, midagi uut avastab ja see tal õnnestub, siis tegelikult see eduelamus ongi talle preemia, neil ei ole tegelikult rohkem vaja.
Me ise mõtleme, et me peaksime lapsi tunnustama ja ütlema neile kui tublid nad on. Mida laps tegelikult vajab, on meie hellust ja armastust.
Oluline on märkamine, märgata neid heategusid, mis lapsed teevad. Näiteks: “Aitäh, et sa oma õe peale mõtlesid ja aitasid teda.”
P.S. Mariliisi 4 aastane hakkas just hiljuti tänama abi eest, kui me teda aitame. Küsib abi ja siis ütleb “Aitäh emme, et Sa mind aitasid.” Oleme selles osas proovinud eeskujuks olla.
Kuidas lapsi koostööle meelitada, kui ta ei soovi seda teha?
Sundida ei saa, kõige paremini mõjub eeskuju. Võibolla lihtsalt arutada ja uurida lapse käest, miks ta ei soovi koostööd teha, mis on selle põhjuseks. Tal võib olla soov seda mingi teine päev teha, ole järjepidev ja näita oma eeskuju. Võib-olla on ta hetkel väsinud või on kõht tühi.
Ära pahanda väikelapse peale, kui ta just täna Sinuga koostööd ei tee. Ole lihtsale eeskujuks. Näiteks paku, et mina panen pooled asjad mänguasja kasti ja sina paned teise poole ning täna teda abi eest.
Montessori ja piiride seadmine.
Montessori on konkreetsete ja selgete piiridega.
Ühelt poolt laps saab vabaduse toimetamiseks ja tegemiseks, aga see vabadus on ettevalmistatud keskkonnas. Sa ise lood selle keskkonna ja pakud talle neid valikuid. Tema teeb valikud vastavalt oma huvidest. Keskkonna loomisel on jällegi mõeldud lapse huvide/ vajaduste peale. Laps annab ise meile märku, mis on tema vajadused, soovid ja huvid. Ole kannatlik ja märka.
Soovitused lugemiseks, kus on rohkem juttu piiride seadmisest:
Mariliis räägib, et kui ta koos Krisliga Pesapuusse mänguasju ostma hakkas, siis nad vaatasid, et mänguasjad oleksid Montessori sõbralikud. Eelarve oli küll piiratud ja oleks palju rohkem soovinud, kuid tänaseks on Pesapuu mänguasjad palju kiita saanud. Need on kasutusel väikelaste sünnipäevadel ja rendime mänguasju välja, sest alati ei pea uut ostma. Montessori mänguasjad on ostes muidu päris kallid ja ega tegelikult kõike koju vaja polegi osta. Montessorisõbralike ja puidust mänguasjade ja muude vahendite rentimise kohta vaata lähemalt SIIT.
Montessori vikerkaar
Pusle
Montessorisõbralikud
Krisli räägib, mis on Montessori mänguasjade tunnus ja miks nad on siis teistsugused nö. tavamänguasjadest.
Mina jagaksin Montessori asjad kaheks:
Montessori vahendid.
Montessorist inspireeritud mänguasjad.
Oluline on vahendi puhul see, et see oleks lihtne, et tal oleks üks eesmärk, mida lapsele pakkuda. Näiteks kui on näiteks nupupusle millel on kolm erineva suurusega ringi, seal laps õpib erinevaid suurusi tajuma. Tavaliselt tahetakse, et mänguasjal oleks mitu erinevat funktsiooni – numbrid, loomad ja värvid on peal. Liigne müra tekitab aga lapses stressi ja segadust. Ühe lihtsa asjaga kui see talle huvi pakub võib ta väga pikalt tegutseda, kuniks ta saavutab vilumuse ja ka siis ta kordab tegevust, et kinnistada uut oskust.
Mida vähem mänguasju on kodus mängimiseks välja pandud, seda parem.
Kui on liialt palju mänguasju korraga väljas, siis laps ei suuda valida. Lihtsalt jälgi millised mänguasjad teda rohkem kõnetavad ja vaheta need mänguasjad välja mille vastu ta huvi ei tunne.
Montessori mänguasjade puhul on hea, et kõik viimsed kui pisidetailid on läbimõeldud.
!Hea nipp! – Laps võtab CD plaadid näiteks riiulist välja. Võibolla esimene reaktsioon oleks lapsega pahandamine, aga selle asemel suuna teda. Las ta tegutseb ja kui piisavalt plaate on välja võetud, võid neid talle järjest tagasi anda ning ta paneb ise lõpuks need tagasi riiulisse. Lapsevanematel, tuleb olla lihtsalt leidlik ja vahel sõltub ka sellest kui huvitavaks me ise tegevuse suudame teha.
Millised on Montessori lasteraamatud?
Raamatud peavad olema realistlikud ja päris eluga seotud. Näiteks krokodill ei räägi ja elevandid ei hüppa diivanil ja karud ei käi poes ja lambad ei sõida bussiga 🙂 Kuid väga palju lasteraamatuid just sellised on. Need loovad lapsele aga ebarealistliku ülevaate maailmast ja laps satub segadusse. Montessori lasteraamatutest saad hea ülevaate Facebook grupis Montessori ja lapsest lähtuv õppimine. Raamatualbumid on seal väga hästi lapse vanuse järgi organiseeritud.
Lugemiseks, kuulamiseks, enesetäiendamiseks.
Montessori veebiloengud lapsevanemalt lapsevanemale leiad Pesapuu e-poest veebikursuste alt. Tulemas 4 loengut, kus Krisli jagab oma kogemusi, nippe ja praktikaid. Montessori teadmised lapsevanemalt lapsevanemale.
Simone Davies „Montessori väikelaps“ raamat on Mariliisi hästi palju aidanud. Raamatus on häid näiteid, mida teha ning on palju Montessori tubadest ja asjadest inspireerivaid pilte.
Eesti Montessori Ühing pakub kingituseks ka veebiloengut “Mis on Montessori.” Veebiloengu on ette valmistanud Montessori juhendaja Ruth Maria Roosi-Ott. (Blogi kirjutamise hetke seisuga, 17.05.20, on loeng saadaval tasuta).
????️Lugu #11 Elyna Nevski „Lapsed digimaailmas – nende teadlik jälgimine ja juhendamine“
Väikelaste juurde jõudis Elyna läbi oma magistritöö „0-3-aastaste laste digimäng ning selle sotsiaalne vahendamine“ ning seekordses podcastis räägime koos Elynaga digimaailma ja nutiseadmete kasutamise plussidest ja miinustest. Kui soovid teada, kuidas oma lapsi tänapäevase kiire tehnoloogia ajal teadlikult toetada ja juhendada, siis oled just õigesse kohta sattunud, sest Elyna oskab rääkida teemast süvitsi ja väga põhjalikult. ????
Elyna on Tallinna Ülikoolis Haridustehnoloogia lektor ja samuti on ta ka üldhariduskoolis ning lasteaias haridustehnoloogia ja informaatika õpetaja.
*Lugu on lindistatud september 2019.
???? Räägime teemadest nagu
❤️ Väikelaste kogemus digimaailmaga
❤️ Vanemate juhendamine lapse arengut digimaailmas
❤️ Laste õpivõime nuti- ja sotsiaalmaailmas
❤️ Perekonnaliikmete jäljendamine ja meediakogemuse jagamine
❤️ Raamat vs nutiseade – kui tähtis on paus?
???? Ülevaade podcastist:
???? 2:13 Kuidas Elyna end ise tutvustab?
???? 3:15 Kuidas Elyna jõudis väikelaste juurde?
???? 5:55 Mis on tänane seis?
???? 8:05 Ekraan, lapse areng ja vanemate hoiak
???? 11:05 Reaalne õpivõime lastel – millal ja kuidas?
???? 17:35 Kus lubatakse lastel nutiseadmeid kõige rohkem kasutada ja millist 6 strateegiat lapsevanemad kasutavad?
???? 23:57 Elektroonilise ekraani sündroom
???? 28:20 Strateegia rakendamine raamatute puhul ja kiire videopildi muutumine
???? 31:33 Taustal mängiv televiisor – segav faktor või mitte? Kas ka lastevanematel?
???? 33:00 Kas koolilapsel on ka vajalik piirata ekraaniaega?
???? 39:12 Lastevanemate hirmud ja arendavad rakendused – kas pigem lõks?
???? 40:30 Ekraani sinine valgus – kuidas mõjutab lapsi enne uinumist?
Kevadkuudel, märtsis ja aprillis on Pesapuu Perekeskuse loovustunnid tavaliselt kevadpühade lainel. Kuna ka sel aastal loovus- ja meisterdamistunde pole võimalik teha, siis saame selle asemel kõik ise meisterda neid oma kodus, koos oma lastega.
Lihavõtted on juba koputanud uksele, seega jagan Sinuga kiireid ja lihtsaid mõtteid, mida saad lihavõttepühadel koos lastega meisterdada. Meie anname Sulle kätte juhised, kuid lastele meeldib meisterdada asju enda moodi ja lase lapse loovusel lennata.
Enamus asju mida meisterdamiseks vaja on, leidub ka meie kõigi majapidamises. Taaskasuta kodus leiduvaid asju (nt. hommikuhelveste pakki saad papina ära kasutada, samuti tühjad wc-paberirullid). Veetke lastega koos üks ülivahva meisterdamise päev.
Munadepüha, lihavõtte meisterdused lastega
Tühjast WC-paberi rullist valmistatud jänku templid
Vahendid, mida vajad:
Tühjad WC-paberi rullid 4 tk
Akrüülvärvid
Klammerdaja
Valge paber
Värvipintsel/vahtpintsel (selline, mis on pehme otsaga).
Tegevus:
Esialgu võtke tühi rull ja vajuta ava üks ots kokku, nii et see moodustaks kortsu. Peaks välja nägema nagu jänku kõrv. Tehke täpselt samamoodi ka teise tühja rulliga.
Aseta mõlemad rullid üksteise kõrvale nii, et need puutuksid omavahel kokku. Need kujutavad nüüd teie jänku kõrvasid. Asetage kolmas rull, ilma kortsutamata nende „kõrvade“ keskele alla nii, et see puudutaks mõlemat „kõrva“. Sellest saab teie jänku nägu.
Võta klammerdaja ja klammerda need kolm rulli omavahel kokku.
Kasuta mis tahes värvi värve (meie näitel on akrüülvärvid). Asetage „jänku“ värvi sisse ning tehke tempel valgele paberile. Kasutage erinevaid värve ja tehke nii palju jänkusid, kui ise soovite.
Kasutage veel ühte tühja rulli ning tehke sellega lihavõttemuna kujutis paberile. Korrake tegevust nii palju, kui ise soovite.
Maalige jänkudele suu, silmad, vurrud, nina ja lihavõttemunadele triipusid või täppe. Laske oma lapse kujutlusvõimel lennata.
Värvige 5 jäätisepulka valgeks ja liimi nad kokku. Selleks liimige pulkade tagaküljele 1 väiksem pulk (või 2 väikest), see hoiab teisi pulki omavahel koos.
Valmistage müts: võtke uus väike pulk ja värvige see teist tooni ning liimige see esiküljele, asetades see viltuse nurga alla.
Värvige jänku mütsi ülemine osa sama värvi.
Valmistage kõrvad sama värvi, mis müts: joonista ja lõika välja 2 valget kartongist kõrva ja 2 väiksemat värvilist kõrva sisu.
Vebinari kokkuvõte elustiiliettevõtja Merit Rajuga. Meritiga vestleb kahe väikelapse ema ja podcast “Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed” saatejuht Mariliis Lukk. 7 minuti lugemine.
Blogis saad kokkuvõtte vebinaril räägitud nendest teemadest:
Kuidas selles keerulises ja kaoses maailmas iseendaks jääda või hoopis iseennast leida?
Kuidas naisena ja emana võtta ohjad enda majandusliku olukorra üle?
5 asja, mida me oma lastele ei tohiks öelda.
Kuidas selles keerulises ja kaoses maailmas iseendaks jääda või hoopis iseennast leida?
Praeguses hetke olukorras ei osanud, me ette aimata, et maailmas tekib kriis sellisel kujul. Olles shokis sellisest seisundist, ei oska inimesed kohe algul selle infoga midagi ära teha ja see kriisi olukord jõuab kohale paljudele alles hiljem.
Loomulikult mõjutab see meid nii emotsionaalselt kui ka majanduslikult. Paljusid juba praegusel hetkel ja osale avaldab see mõju hiljem. Kuid selleks, et see ärev olukord meid igal tunnil ei saadaks ja püsivat ärevust ei tekitaks, siis jagame mõningaid mõtteid, kuidas ennast hoida.
Meriti soovitused, mida me saaksime kiiresti teha, et (kriisist tulenevat) stressi vähendada.
Võtke eriti just praegusel ajal aega iseenda ja oma mõtetega tegelemiseks. Proovige erinevaid hingamistehnikat ja mediatsiooni. See on oluline, sest meie immuunsus ja stressi tase on omavahel tugevalt seotud.
Pesapuu Yin jooga veebitundide kohta leiad info SIIT.
Jalutamine värskes õhus, eriti looduses mõjub ka hästi. Kellel pole võimalust enda koduaias jalutada, siis hetkel tasuks jalutada kohtades, mis pole rahvarohked. Jalutage vähemalt 1,5 h ja nautike looduses viibimist.
Kui võimalust jalutamiseks ei ole (nt. oletegi haige ja karantiinis), siis meie aju on keeruline mehhanism aga hästi lihtne – vaadake looduspilte – sellega meie stressitase langeb ning see aitab.
Loe vähem uudiseid. Jah, ole kursis hädavajaliku infoga (piirangud, ettevõtlus, töötamine jms), kuid me ei soovita surfata ja ise otsida eraldi uudiseid koroonast jms. negatiivsest. Nt. kui tunned, et pead vaatama, siis vaata kord päevas mingit kindlat uudistesaadet, et saada ülevaade homsestest piirangutest.
Kuidas jõudis Merit arusaamani, et ta tahab olla sõltumatu naine, ka rahaliselt.
Mõned aastad tagasi jõudis Merit oma elus vaimse ja füüsilise läbipõlemiseni. Ta sai aru, et elab oma säästudest, ei ole kellegi peale loota, ei olnud tol eluetapil tervist. Puudusid ajaline, emotsionaalne ja rahalised ressursid, selleks, et midagi teha. Sarnane olukord on paljudel.
Seal, kus sa otsustad, et sa oled sõltumatu naine, oled sa seda juba emotsionaalselt, aga materiaalse iseseisvuse saavutamine võtab aega. Meritil läks selleks kaks aastat.
Kui Merit sai aru, et tervis ei ole lõputu ressurss, sai alguse uus teekond. Ta taipas, et ta peab oma tervise eest hoolitsema kohe ja 10 tunnised 7 päeva nädalas tööpäevad ei ole mõistlikud. Pidi mõtlema enda tervisest lähtuvalt ja rahaliselt sõltuvaid muid sissetuleku viise. Sellest kirjutab Merit ka oma äsja ilmunud raamatus “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni.”, mis ta enda jaoks välja mõtles.
Küll aga mõtlemiseks Sulle mõned mõtted.
Just kodused emad, kellel ei ole sissetulekut ongi kõige keerulisem juhtum. Selleks, et naised mõtleksid, et nad ei oleks sõltuvad tööandjast, riigist, meestest jne. Mingi seljatagune peab endal olema, kuna see annab rohkem valiku vabadust, see ei tähenda, et sa peaksid seda kasutama. Pane nt. emapalgast kasvõi natukenegi kõrvale.
Iga inimene võiks tänases situatsioonis mõelda, mis on need tema oskused ja võimalused, mis võiksid lisaraha kuskilt anda ja hakata vaikselt tegelema. Kaardista enda jaoks ära, tegevused, mida Sa oskad. Nt. kes oskab käsitööd, kes raamatupidamist jne.
Sa ei pea selleks kohe oma äri püsti panema, aga nt. teavita oma tuttavaid-sõpru-sugulasi, et tegeled sellega. Neil jääb meelde see ja saavad ise panustada või siis soovitada.
Mariliisi soovitus, et vaata kellega ja mis teemal saaksid koostööd teha. Koostöös peitub suurim võlu ja jõud. Kui oled ise alustaja ja tahaksid oma toodet/teenust tutvustada, siis otsi oma valdkonnas neid, kes on juba tuntumad. Nt. Pesapuu reklaamib hea meelega tooteid/teenuseid, mis meie väärtustega kokku lähevad. Meil on juba ka päris suur jälgijaskond 🙂
Nt. Merit teeb/on teinud tasuta videosid, et saada oskusi ja kogemusi juurde.
Merit tegeleb juba ka 9 aastat oliivõli importimisega Kreekast – Eestisse. Ta ei ole seda teinud sellepärast, et sealt raha sisse tuleks vaid selleks, et ta saaks tarbida kvaliteetset toitu. Ja nii on see kasvanud ning paljud sõbrad-tuttavad tellivad temalt. Kusjuures praeguse kriisi ajal väga hea väike lisasissetuleku allikas.
Error: Contact form not found.
Rahaga seotud uskumused.
Märka endas uskumusi, mis sul on raha seoses ja mõtle, kas need ikka teenivad Sind. Leia mõtteviisid, mis sind ei teeni ja saa nendest vabaks. Nagu näiteks mõtlemine, et mul ei ole kunagi raha olnud ja seda ei tule ka.
Mariliis on märganud uskumusi nagu:
Ma ei ole raha väärt.
Raha ei ole kunagi piisavalt.
Raha ei tule minu juurde.
Raha tuleb raskelt.
Raha teenimine on nii keeruline.
Ettevõtlus on raske.
Ma ei taha nii paljude rahateemadega tegeleda.
Rikkad on halvad inimesed.
Märka Sinagi neid uskumusi, kirjuta üles ja vabasta need. Aitab mediteerimine ja on olemas ka palju kursusi veebis, mis aitavad sellega tegeleda.
Raha kui väga võimas energia
Kui pidevalt mõelda raha teemale, eriti selle puudumisele/vähesusele, siis see ei tee meid kuidagi rõõmsaks, kuid tuleb mõelda, et raha on võimas energia. Me peame oskama sellest positiivselt mõelda ja seda positiivselt laadida ka siis, kui selle välja peame käima. Et annaksime rõõmuga ja võtaksime vastu rõõmuga.
Näiteks Mariliis on ettevõtjana nii palju ise tundnud ja palju ka kuulnud, et oi-oi, ma pean arveid tegema. Appi kui tüütu. Tegelikult peaks ettevõtja jaoks arvete tegemine olema rõõmsaim tegevus üldse 🙂 Seda tuleb teha hea energiaga – Sina pakud väärtust ja parimat teenust oma kliendile.
Arvete maksmine peaks olema samuti laetud positiivse energia ja tänulikkuse tundega. Nt. olen tänulik, et minu laps saab käia selles vahvas huvikoolis kodukohas nagu inglise keele õpe. Et mul sellised ägedad ja professionaalsed koostööpartneid, keda kliendi armastavad jne.
Merit ütleb, et kuskilt jäi kunagi meelde, et kui raha tuleb kontole või saad kuskilt sularaha, siis ütle alati “MINA OLEN RAHA MAGNET!” 🙂
Millal alustada investeerimisega?
Just praegu on õige aeg. Ma ei mõtle tänast olukorda, aga iga aeg on õige aeg. Kui Sina oled selle mõtteni jõudnud, siis see ongi õige aeg.
Kogumisel summa ei ole tähtis, pigem on tähtis see, et sa kannad selle raha kuskile kogumiskontole, investeerid vms. Ootamatusi tuleb alati elus ette. Minimaalselt võiks ikkagi olemas olla 6-12 kuu raha (nö. meelerahufond), kuigi see on vähestel siiski kahjuks.
Kuidas alustada investeerimisega?
Alutsuseks loe raamatuid – eesti keeles Jaak Roosaare ja Kristi Saare suureks eeskujuks kindlasti. Ei pea alati ostma, saab ka laenutada.
Tundub, et meil on hästi palju automatismi, lauseid, mida meile on lapsepõlvest kaasa antud, mille tähendustele ja pikemale mõjule me tihtipeale ei mõtle.
5 asja, mida me oma lastele ei tohiks öelda. (Merit Raju “Vaba ja metsik.”)
Mis sul viga on?
Merit räägib oma kogemusest, kus ta sai aru, et ta ei taha seda lauset enam kasutada. Ta kuulsis seda lauset kuskil Selveris järjekorras ja hakkas mõtlema, kas ta ise tahab, et keegi temalt seda küsiks, kui ta on endast väljas.
Selline lause ei aita mitte kedagi. Ei last, kes on endast väljas ega ka Sind, kes selle olukorraga tegelema peab. Lihtsalt proovi sõnastada see lause teisiti.
Selle asemel võid küsida:
“Mis sul on?”
“Mis ma saan teha?”
“Mis sulle muret teeb?”
“Kuidas/kas saan sind aidata?”
Küll selle viimase lause puhul kasuta pigem suuremat puhul, sest üldiselt laps ootab, et sa teaksid kuidas sa saad teda aidata. Tihti peale lapsed, ei oskagi sulle midagi vastata.
Error: Contact form not found.
2. Ära nuta.
Lapse üks peamisi stressi maandamise viise on nutmine. Ta ei oska end teisiti väljendada. Ja kui meie vanematena ütleme lapsele pidevalt, et ära nuta, siis kuidas ta seda stressi siis maandab.
Jah, kuigi on alguses suhteliselt ebamugav lapse nuttu paljudel taluda. Eriti kui laps nutab ja sa oled parasjagu kuskil kohvikus või avalikus kohas. Selleks on hea enda sisse vaadata ja küsida endalt, miks see sind segab.
Mariliis näiteks ei julgenud esimese lapsega käia alguses üldse kuskil avalikus kohas, sest kartsin, et beebi hakkab nutma. Enda sisse vaadates leidsin, et see oligi hirm, mis pärines minu lapsepõlvest. Siis ju ka kohe lohutati ja öeldi kogu aeg, et ära nuta. Nutt oli nagu tabu.
Kui minu praegu 2- ja 4-aastane laps nt. kukkudes või õe-venna vahelises “kakluses” nutab, siis küsin, kus ta haiget sai. Kinnitan, et mõistan tema valu kasutades nt. lauset “See võis päris valus olla”, teeme valule pai jne. Nii ei suru ma lapse nutt maha, vaid mõistan teda ja üldiselt jääb väiksemate “hädade” korral nutt peaaegu et alati kohe järgi.
Võid veel võrrelda, et kui Sa lööd oma suure varba nt. vastu diivani jalga ära ja no on jube valus ja keegi tuleb sind lohutama, et oi, pole hullu, küll läheb üle, ära nuta. No teeb ikka tigedaks küll ju, sest mul on ju valus 😀
3. Sa oled rumal ja saamatu.
See on otsene hinnang lapsele, mitte tema käitumisele. Väga tugevalt on see seotud enesehinnanguga. Kui lapsele öelda, et ta on rumal ja saamatu terve lapsepõlv, siis suureks saades ta nii arvabki ja juhindub oma elus sellest. Tulemuseks on tõenäoliselt väga madal enesehinnang, mitteadekvaatne käitumine jne.
Me ei tohiks hinnata last, vaid peaksime hindama tema käitumist.
Mariliis kasutab oma peres selleks lauseid nagu:
“Mulle ei sobi Sinu käitumine praegu.”
“Mind teeb kurvaks, et sa venda lõid. Me ei kasuta vägivalda. Venna sai haiget ja on samuti kurb.”
4. Ära jookse! Ära kuku! Ära roni! Ära…Ära…
Kõik oleneb ka lapsest muidugi, kas sa pead talle, seda ütlema või mitte. Kui lapse sisemised piirid on paigas, mida võib ja mida ei või, siis pole talle seda vaja öelda. Lapsed on nii erinevad – mõned on arglikumad, mõned väga julged. Sina pead muidugi vastutama ohtutuse eest, aga järgi, kas alati on vaja kasutada sõna “ära”. Ehk saab vähemaga hakkama 😉
Võid kasutada ka sõna STOP või EI. Ütle seda natuke kõvema, kindla tooniga. Ära ütle seda sellisel toonil nagu sa tavaliselt räägid. Kasuta sõnu positiivses võtmes, et see ei oleks halb sõna vaid positiivses võtmes. Näiteks ära kasuta sõna ära kuku, vaid hoia kinni. Ära roni – selle asemel “ole ettevaatlik.”
Lapse pidev tagasihoidmine ja keelamine võib anda tulevikus sisehääleks mõtteviisi, et ei olegi vaja midagi proovida ja uusi asju kogeda. Inimene ei julgegi elada.
5. Võrdlemine.
Võrdlemine on rõõmu varas. Tundmatu autor.
On ju tuttavad laused “Vaata, Mari sõi kõik nii ilusti ära”, “Vennal on küll sall kaelas” jne.
Lapsele pidevate võrdluste toomine, kellegi teise lapsega tekitabki lõpuks selle, et laps võrdleb ennast teistega. Küll juba koolieas ja hiljem sõbra või naabriga. Kellel on uhkem ja kallim auto ja ilusam ja suurem kodu. Seda pole vaja.
Vabakasvatus
Vabakasvatus – tundub, et täna on see sõna saanud hästi halva maigu, arvataksegi, et me last ei peagi üldse kasvatama kui räägime vabakasvatusest. Merit on oma lapsele öelnud, et mina olen emme ja teen oma emme tööd. Minu töö on, et ma pean hoidma, et sa oled terve, et kasvad arukaks ja tähendab mina ütlen, mis sa selga paned, mina ütlen millal magama ja sööma. Pean vastutama, et me õigeks ajaks kuskile jõuame. Jagage lapsega vastutused ära. Näiteks, et tema saab ülejäänud aja päevast vaadata, mida ta teeb. Kui lapsel kipub see meelest ära minema ja ta hakkab vaidlema, et ta ei lähe magama või sööma, siis tulebki öelda, et siin on see koht, kus ma pean tegema seda emme tööd. Kuna kasvatus on tähtis su enda lapse tervisele ja tulevikule.
Vebinari toimus 26. märtsil 2020. Kahjuks järelvaadata enam ei saa, kuid vebinare põnevate ja inspireerivate inimestega on tulemas jooksvalt veel. Jälgi Pesapuu Perekeskuse Facebooki ja kodulehte.
3 minuti lugemine. Kirjutas ja läbi viis Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema ja suur smuutitaja.
Smuutide valmistamise Montessori mänguhommik
Meie toitumisharjumused on need, mis meie lapsed kindlasti üle võtavad. Kui ikka kord nädalas näiteks burgerit söömas käia võib üsna kindel olla, et nii teeb ka Sinu laps, kui ta suuremaks kasvab. Seetõttu on smuutide koos valmistamine kindlasti üks kasulik tegevus mitmes mõttes – koos tegemine, puuviljade pesemine, lõikamine noaga, puuviljade tundmaõppimine, koristamine jne.
Mida laps õpib?
Esiteks õpib ta üldse seda, kuidas söögitegemine käib – kätepesu, puuviljade pesemine, vajalike vahendite valmispanemine, noaga lõikamine, koristamine.
Meie kasutame Pesapuus nuge, mis on nn. Montessori sõbralikud (ostetud Apelsinist). Banaani on lapsel kerge lõigata, pirn, kurk ja õun on hea pisut väiksemateks tükkideks teha.
Tegevuse käigus tutvusta lapsele, milliseid erinevaid puu- ja juurvilju me smuutisse paneme. Las tal maitsa ja kirjeldada maitset, las ta katsub puuvilja ja kirjeldab seda.
Seejärel kui puuviljad lõigatud pange puuviljad koos blenderisse. Lisa juurde AINULT vett!
NB! Parima ja tervislikuma smuuti saad sa veega! Igasugune piimatoodetega koos “smuuti” tegemine ei anna kindlasti sellist tervislikku tulemust ja piimatoode rikub kogu hea ära.
Mis teeb smuuti magusaks?
Banaan on alati see, mis annab smuutile kreemikuse ning magususe. Kui mingi maiste häirib, siis banaan on alati abiks. Avokaado teeb smuuti samuti kreemikaks. Pirn, datlid (leota enne natuke), viigimarjad, rosinad, melon on samuti abiks kreemikuse ja siidja smuuti tegemiseks.
Kuidas lapsele rohkem rohelist smuutisse “sokutada”? 😉
Minu kogemusel on nn. vanema põlvkonna reaktsioon rohelisse smuutisse olnud päris vastukäiv. Kuidagi väga hirmunud on nad olnud, kui oma rohelisest smuutist lapsele paar lonksu annan. Jah, spinatiga tuleb ettevaatlik olla, et seda liiga tihti ja palju ei tarbiks, kuid muus osas on hirm küll asjatu. Et kuidas saavad vitamiinid, puuviljasuhkur ja mineraalidega “roheline” kahjulik olla? (NB! Ma pole toitumisnõustaja ega arst, kõik puhtalt minu enda pere kogemus). Et kui teeb seedimise kiiremaks, siis mis selle halba on?
Igal juhul kui puuviljasmuutisse lisada mõnikord natuke sellerit või avokaadot või Hiina kapsast ja porgandit, siis laps üldiselt ei saagi aru, et miskit muud ka peale puuviljade lisatud on. Ja lõpuks harjub ka selleri maitsega 😉
Smuuti retseptid
Retsete oli mul aga väga raske kirja panna, sest kuna oleme juba aastaid iga päev smuutisid teinud, siis tegelikult teeme väga palju tunde järgi ja selle järgi, mis külmikus parajasti on. Küll aga enam ei puudu meie smuutidest praktiliselt kunagi seller. Maitsega harjumine võttis aega, aga soovitan vaikselt harjutada. See on nii-nii kasulik ja vajalik Sinu kehale – sisaldab palju mineraale, kasulikke soolasid, on väga puhastava toimega ja antibakteriaalne ning rikastab ka maohapet.
Error: Contact form not found.
Aga mõned retseptid Sulle allpool. Parimad retseptid leiad Boost Yourself lehelt.
Kollane smuuti
1 apelsin
1 banaan
1 suur õun
kooritud ½ tl kaneeli
1 klaas mandlipiima
1 porgand
1 spl Crunchy segu
*Boost Yourself lehelt
Roheline smuuti
1 peotäit spinatit
1 sellerivars
1 porgand
1-2 banaani
kurki
rebi natuke kale´i
vett
Mustika-vaarika magus smuuti
1 peotäis mustikaid
1 banaan
1 suur õun
1 peotäis vaarikaid
1 avokaado
astelpaju
vett
Mariliisi pere hommikurutiin (haiguste peletaja, immuunsuse tugevdaja).
Alustuseks 1 klaasi pressitud sidruni mahl
30 min pärast värskelt pressitud sellerimahl (või kurgimahl)
30 min pärast smuuti (eelistatult võimalikult roheline). Immuunsuse tugevdamiseks lisa smuutisse ingverit ja küüslauku.
Ja nii on, et apteeki me väga enam oma raha ei jäta 😉
2.5aastane Simo sellerimahla mekkimas 🙂
Smuutihommiku pildigalerii
Kui oled alustamas smuutimaailmaga, siis soovitan liituda ka Boost Yourself tervisegrupiga Facebookis. Siit saad palju inspiratsiooni ja retsepte.
Aitäh Boost Yourselfi Svenile, kes meile tasuta Crunchy supersegu kinkis 🙂
Jõulupreemia on ka kindel ning kui lennata lubatakse, siis palmipuhkus on järgmisel aastal garanteeritud. Aga kuidas see võimalik on? 
