Lapse sünnipäev kodus – hullus või mugavus?

4 minuti lugemine. Autor Kristel Klesmann on kolme lapse ema.

Ma olen ikka tahtnud, et laste sünnipäevad oleksid neile erilised. Kindlasti peab olema peomeeleolu, mõni kingitus ja väike pidu sõprade-sugulastega. Kuna ma ise ei ole hea pidude korraldaja, siis on sünnipäevade puhul on ikka olnud väike mure, et äkki lastel on igav, ei ole piisavalt pidulik ega meeleolukas. Eriti veel siis, kui kodus pidada – kodu on ju nii tavaline.

Sünnipäevi on meil eriti palju lapse esimesel eluaastal, sest meie peres on kombeks tähistada minisünnipäevi ehk siis iga kuu teeme pidulikuma istumise. See tähendab ka seda, et kui jõuab kätte esimene sünnipäev, tundub, et nüüd lõppeb üks suur sünnipäevade maraton ja seda on vaja eriti suurelt tähistada. Kodu on meil väike ja hoovi ka kasutada ei saa, nii et algul oli hirm, et see lapse tähtis päev on pigem hall ja igav. Kuid ikkagi olen võtnud riski ja kodus pidutsenud, sest kodus on mugav ja kõik käe-jala juures.

Tere tulemast!

 

Miks ma pean väikelapse sünnipäeva kodus?

Põhjus on lihtne: peretuttavate lapsed on enam-vähem sama vanad ja aasta-kahestega ei tundu mängutuba mugav. Kuna seal tuleb pidevalt lapsel sabas joosta ja turvata, siis on tõesti mugavam kodus. Ma saan ju külma kohvi kodus ka juua, ei pea selleks välja minema.

Teiseks tahan ma külalistega juttu ajada. Väikeste laste kõrvalt on keeruline leida aega, et niisama jutustada ja muljetada. Siis ongi hea panna lapsed põrandale, kus neil on piisavalt huvitav, aga ohutu, ja kus nad ei saa liiga kaugele joosta ning ise pidulikku meeleolu nautida.

Mulle meeldib, et kodusünnipäev kestab terve päeva. See võib tunduda veidi hullumeelsena, justkui oleks terve päev möllu sees, aga tegelikult ei ole. Me lepime külalistega kokku, millal keegi plaanib tulla ning kellelgi ei ole ajalist survet täpselt kohal olla ega täpselt lahkuda. See on eriti oluline, kui on külalisi kaugemalt. Kuna mul endal kipub sageli viimasel hektel midagi juhtuma, ükskord otsisin päris kaua autovõtmeid, siis ei taha oma külalistele ajalist survet panna. Kui külalised on hajutatud, ei ole lastel ka ülemäärast stressi, sest korraga on külas 1-2 last.

Mulle meeldib see, et kodusünnipäeval saavad väiksed lapsed päeva ajal puhata. Kui ka külalised juhtuvad varem tulema, mida kaugemalt nurga tulijatega ikka juhtub, saab laps ennast ikkagi välja magada ja on peo ajal heas tujus. Meil on peotuba ja vaikne tuba ning ka teised väiksed võivad vahepeal puhata.

Error: Contact form not found.

Kodusünnipäevade pluss on ka see, lapsed harjuvad  kodus võõrustama. Nad näitavad hea meelega oma kodu, annavad külalistele vajalikke asju ja jagavad mänguasju. Ja tõesti, nad väga-väga ootavad külalisi. Esimesi külalisi oodatakse alati pikisilmi akna peal. Võimalusel oleme ka külalisi ära saatnud, ikka akna peal lehvitades või nendega bussi peale jalutades.

Elutuba kui peosaal

Minu üks hirme oli see, et kas suudan luua tuppa peomeeleolu. Oma lapsepõlvest mäletan, et oli pikk laud, mis oli toidust lookas. Pikk laud oli minu jaoks nii pidulik, et midagi rohkmat ei osanud tahta. Mina oma väiksesse elamisse sellist lauda aga ei mahuta. Kuid kujundus osutus lihtsamaks, kui ma arvasin: kui juba tuba oli koristatud, hakkas meeleolu tekkima. Lapsed pakkusid välja, et nad joonistavad ise osa kaunistusi, leidsin Kärri ja Surri lehelt peolipud  (nad teevad neid kangajääkidest), panime mõned paberist vanikud ja lilled – oligi kõik. “Oo,” ütlesid vanemad lapsed, kui koju jõudsid. Juba see, et tuba oli teistmoodi, oli nende jaoks äge!

Kõige rohkem olengi peljanud, et lastel hakkab igav. Aastaste puhul seda väga karta ei ole, tänapäeval on kodudes nende jaoks piisavalt mänguasju. Kuid 2-aastase sünnipäevapeo eel hakkasin küll muretsema. Valisin mõned asjad, mis võiks huvi pakkuda:

  • õhupallid,
  • mullitaja,
  • suur karvane koer (külaliste absoluutne lemmik),
  • mänguasjakast, kuhu lapsed ise valisid asju (mõni nukk, autod, klotsid),
  • voodis hüppamine (see kehtib ainult sünnipäeval),
  • muusikaga mänguasjad.

Viimasel ajal on hakanud ka teemapidude mõte meeldima. Ma ise tunnen ennast küll siis nagu tola, kuid lastele väga meeldib kostüümides olla ja mulle tundub, et neile meeldib ka see, kui ema-isa on oma tavapärasest rollist väljas. Päris väikestele see ei sobi, aga minu 3-aastane on erinevate teemadega ilusti kaasa tulnud. Ta ei viitsi küll kaua rollis olla, aga juba see ettevalmistus on  põnev. Meil näiteks oli viimane pidu haldajteemaline ja kõik külalised said kingituseks iseteehtud võlukepikese.

Lapse sünnipäevalaud

Sünnipäevalaud on olnud paras peavalu, sest ma ei oska peolauda teha. Niisis on meil olnud väga lihtne laud: kodune salat, puuviljad-juurviljad ja värskelt pressitud mahl. Magusast on laual tort (see on küll ilus) või jäätis. Kodus olen lahendanud nii, et laste söögid on lastele käeulatuses ja täiskasvanud võtavad köögist (mul on tõesti väike elamine). Nii on toas rohkem mänguruumi. Nagu öeldud,  ei oska ma ise ilusat peolauda teha ja kadestan neid, kes teevad nagu muuseas kauneid kooke või puuviljakompositsioone. Näiteks on siin Lipsukese lapse sünnipäevalaud, see on nii ilus, et raatsikski süüa.

Need peaks olema lepatriinu võileivad 😀

Sünnipäevalaua poole pealt on mulle kõige tüütum nõudepesu, sest ma kasutan tavalisi nõusid. Kuid sellegi oleme perekeskis ära lahendanud. Pärast pidu täiskasvanud pesevad ja lapsed kuivatavad ning kõik saavad peomuljeid jagada.

Kui koos perega tegutseda, siis on ka kodused sünnipäevad väga meeleolukad ja meeldejäävad. Minu lapsed on varsti väikelapse east väljas, kuid ma loodan, et sõpruskonnas ikka ka veel kodus sünnipäevi korraldatakse. Sest lastele on ka see elamus – minna sõbra koju sünnipäevale.

Kas eelistate väikelapse sünnipäeva pidada kodus või mängutoas?

Kas andestada isale, kes pole andestamist väärt?

4 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema ja ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik Mariliis Lukk.

Öeldakse ju, et ega vanemaid ja sugulasi valida ei saa. Ja kui mõelda puht praktiliselt, siis ega ei saagi… Kes aga usub natuke “kõrgemaid jõude”, siis tegelikult meie ise ikkagi valime oma vanemad.

Vanemad on meie suurimad õpetajad elus. Mis iganes õppetunde nad meile ei anna – olgu need lõbusad või valusad – need on põhjusega. Järgnev lugu ei ole kirjutatud selleks, et oma isa mustata või teda süüdistada. Pigem räägib see lugu andestamisest sellisele isale, kes seda võib-olla esmapilgul ei väärigi.

Lapsepõlv alkohoolikust isaga

Rääkides vanemate valimisest, siis pikka aega ei tahtnud ma uskuda, et endale sellise isa valisin. Kes siis ikka endale alkohoolikust ja vägivallatsevat isa endale valib, eks? Lapsepõlves oli minu suurimaks unistuseks kodus välja kolimine. Päriselt, ma vihkasin oma elu, vihkasin pideva hirmu all elamist. Mäletan, et käsime ükskord emaga Tartus ja bussijaama juures oli pisut räämas ja lagunenud kortermaja ja seal oli silt, et “üürile anda” ja ma ütlesin emale, et kui me vaid saaks seal elada. Minu jaoks polnud oluline, kus me elame vaid oluline oli, et me elaksime ilma isata. Kodust kolisin ma välja 15 aastaselt ja see oli õnnepäev. Päriselt! Ma olin VABA!!! Küll jah eks selle vabadusega kaasnesidki muud ekstreemsed käitumised, kuid see jääb järgmisteks kordadeks.

Pärast kodust välja kolimist olin ma väga kaua vihane, ängi täis, ohvri rollis, et miks minul küll nii raske on ja kuidas ma ikka sellise isa otsa olen sattusin. Kuni viimaste aastateni ei suutnud ma talle andestada.

Miks oleksin pidanud talle andestama lapsepõlve, kus pidevalt toimusid joomingud  kodus, kus kasvas kokku 3 last (lisaks minule minu noorem vend ja vanem õde). Miks pidin mina pidevalt nägema perevägivalda? Miks pidin mina käima koolis või sõprade seas kodutänaval silmad maas, sest tundsin end süüdi ja oli piinlik, et mul on selline isa. Või kui oli olnud jälle joomaperiood ja õhtu täis hirmunud laste nuttu ja karjumist, siis ei julgenud ma järgmine päev välja minna, sest kartsin, et keegi hakkab mõnitama või küsima.

Eriti eredalt on meeles, kuidas väikeses kahetoalises korteris viiekesi elades olime meie, lapsed, magamistoas ja magasime ning järsku keset ööd kostis köögist tugev kisa ja karjumine, seejärel akende klirin. Keegi isa joomakaaslastest oli lihtsalt aknast välja hüpanud!  Elasime siis mõnda aega nii, et tekk oli köögi akna ees. Olin siis 11aastane tüdruk ja läksin kooli silmad maas, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. See lugu oli ka kohalikes uudistes ja eks kooliski räägiti. Ikkagi väike linn ju. Mäletan selgelt, kuidas klassivend, kes mulle tegelikult väga meeldis, küsis, et ega ma midagi sellest tea, sest see olevat ju minu kodutänaval juhtunud. Silmad maas pomisesin talle midagi vastu. Huhh, kui piinlik oli.

Ja nii neid erinevaid koledaid juhtumeid oli päevast päeva. Uskumatu, aga minu parimad päevad lapsepõlves olid need, kui isa oli kaine. Tähendab, see oli see, millele ma iga päev mõtlesin. Koolist tulles oli mul alati mingi kindel “rutiin”, mida ma tegin, sest uskusin, et äkki kui ma nii teen, siis on täna rahulik. Kainena oli ta kusjuures täiesti normaalne ja keskmine tolle aja eesti mees ja aitas mind vahel isegi koolitükkides. Tal olid väga head teadmised geograafiast ja ta oli väga lahtise peaga. Mälumängud olid tema tugevus ja ta on kodus tugitoolis vastanud ära mälumängude isegi 500 000 krooni (EEK) väärtuses küsimused (saade “Kes tahab saada miljonäriks” kui ma ei eksi ning veel ka “Kuldvillak”). Mulle jääb tänaseni mõistatuseks, kuidas alkohol võib muuta ühe inimese käitumist 180 kraadi ning kahju, et ta oma potentsiaali ei suutnud rakendada. Ehk järgmises elus…

Perevägivalda oli teisteski peredes

Parematel päevadel võrdlesin end teiste peredega. Kahjuks oli meie kodutänaval katkiseid peresid veel ja tegelikult oli meil veel isegi hästi, sest ainult isa jõi. Vastasmajas ja kõrvaltrepikojas elasid pered, kus mõlemad vanemad olid alkohoolikud. Meil oli vähemalt kaine ja imeline ema!

Kõige kurvem oli tegelikult tol ajal see, et mitte keegi ei küsinud midagi. Kõik kuulsid ja teadsid, aga mitte keegi ei teinud mitte midagi. Tol ajal isegi ei räägitud sellest (perevägivallast) avalikult. Meil oli imearmas naabritädi, kes meid aeg ajalt ikka oma koju varju võttis, kui asjad päris hulluks läksid. Nüüd on vähemalt hakanud avalikult tekkima diskussioone ja siiralt loodan, et inimesed julgevad märgata ja aidata! Kuigi näen, et meil on veel pikk tee käia.

Error: Contact form not found.

Oma ellu tõin lapsepõlvest kaasa selle, et kui keegi väga ehmatab või minuga väga inetult räägib, siis ma puhken lihtsalt nutma. Seda on juhtunud mitmeidki kordi minu varasemas tööelus. Sellise hirmu põhjustasid lapsena läbielatud olukorrad – ootamatu ja ettearvamatu käitumine, karjumised ja vägivallapursked. Täna olen seda endale teadvustanud ja sellega tegelenud, seega niisama lihtsalt see enam siiski enam ei õnnestu. 🙂

Minu ema elas sellist elu 25 aastat ja mul on senimaani natuke keeruline mõista, miks ta lasi endaga nii teha. Ta lahkus meie seast ootamatult 10 aastat tagasi – pidev rahamure, vägivald ja hirm said võimust. Loomulikult oli ema surm ootamatu ja olin šokis ning süüdistasin kõiges oma isa. Oli ju nii lihtne oma valus ja kannatustes kedagi teist süüdistada.

Kas siis andestada isale, kes on nii palju kannatusi põhjustanud?

Ma elasin vihasena ja süüdistasin teda kõiges ja päris tihti tõin vabanduseks oma lapsepõlve, et sellepärast olengi selline või sellepärast nii käitun. Ühel päeval aga sain aru, et tegelikult ei riku sellega ma mitte tema elu vaid hoopis iseenda elu!

Ma tunnistan siiralt, et ma olen sellega teinud rahu ja ma olen talle andestanud ning ma ei süüdista teda enam oma ema surmas. Selline elu oli siiski mu ema valik (rahu Sinu hingele, kallis emme).

Vaatan oma isa kurba elu täna – ilma abikaasata, täiesti põhjas, haige ning perekonnata, sest lapsed ammu enam ei hooli. Sest miks peakski, kui lapsepõlves pole tema meist hoolinud. Ta on nüüd juba ka mitmekordne vanaisa, kuid ei saa seda imelist tunnet kogeda. Aga ka see on tema valik. Jah, alkoholi näol on tegemist haigusega, kuid ikkagi saab iga inimene lõpuks ennast ainult ise aidata.

Umbes aasta tagasi, kui nägin teda juhuslikult tänaval, siis otsustasin hetke ajendil ligi astuda. Pidin ennast kaks korda tutvustama, sest ta ei tundnud mind ära. Kui ta hiljuti helistas mulle (mida ta teeb väga harva), siis ta küsis, kas poeg mul juba kõnnib. Ma vastasin, et minu poeg on 2 aastane ja 2 kuune. Jah, ta kõnnib juba umbes nii aasta aega.

Kelle jaoks see kurvem siis on – kas minu või tema jaoks? Mul oli tast tõesti kahju. Enam ei olnud endast kahju. Just temast. Millest kõigest ta ilma on jäänud. Oma laste kasvatamisest ja nüüd siis ei tunne teda ka tema lapselapsed.

Kuidas andestada? 

Arvan, et andestamisele tegi alguse 7 aastat tagasi ühe inimese lause: “Sinu valik, kallis Mariliis, on vihata teda, olla ohver, raisata oma praegune elu tema süüdistamisele või lihtsalt lasta sel asjal minna. Teha rahu temaga ja iseendaga. Nii saad sa ise paremaks inimeseks ja leiad rahu enda sees.” Ja see oli minu isale andestamise teekonna alguseks. Võin julgelt öelda, et see muutis minu elu! Aitäh!

Andestades saame eluga edasi minna

Minevik jääb selja taha

Ma soovisin terve elu, et mul isa polekski. Me isegi ei kutsunud teda isaks. Meil oleks olnud ilma temata palju parem.  Õnneks olen ma tänaseks selle selja taha jätnud – me kõik. Minu õde, kellel on imeline abikaasa, ning minu vend, kes ise on imeline elukaaslane, ning mina, kellel on lihtsalt maailma ideaalseim kaaslane ja parim laste isa. Ta tõesti on! Tema lihtsalt armastab lastega tegelemist, ta lihtsalt klapib nendega nii hästi. Ja mitte ainult oma lastega, ta saavutab alati hea klapi ka teiste lastega. Ta on selline isa, keda mina oleks endale tahtnud.

Kõik lood ei ole ühesugused ja on väga koledaid ja hirmsaid lugusid. Olen tänulik, et ma olen sellest läbi tulnud. Et olen valinud endale hea kaaslase ning et ma ise pole alkoholi küüsi sattunud või endale alkohoolikust meest valinud (mida kahjuks väga tihti juhtub). Ma ei saa öelda, et andesta ja kõik saabki korda. Pigem on minu siiras soov, et Sa ei elaks ja raiskaks oma elu süüdistamisele, vihkamisele, kahetsusele, vaid mõistaksid, et iga kogemus ja iga inimene meie elus on põhjusega.

Minu isa on sellepärast just selline, et mina teeksin teisi valikuid. Ära lase minevikul kontrollida oma elu.

Ma olen tänulik, et minu lapsepõlv õpetas mulle arusaama, millist pereelu ma endale ei soovi!

Ma olen tänulik, et need kannatused aitavad mul täna olla ise parem elukaaslane ja parim ema oma lastele.

Jah, mina olen andestanud oma isale!

Minu elu on siin ja praegu, mitte lapsepõlves, mitte minevikus! Mina saan muuta enda suhtumist ja elada tänases päevas.

NB! See lugu ka veel “poolik”, sest seda, et ma talle andestanud olen, seda ma pole veel talle öelnud. Selleks teen veel endaga natuke tööd. 😉

Hästi palju häid issisid meie lastele! 

Mariliis Lukk on kahe väikelapse ema, ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik.

Seotud lood:

Ütlemata jäänud sõnad emale. 

9 põhjust, miks oma lapsele juba varakult laulma hakata

6 minuti lugemine. Autor muusik Mari Meentalo.

Meil kõigil on alati ja igal pool kaasas vanim muusikainstrument maailmas – hääl. Igaühel on see eriline ja just temale omane ning olenemata sellest, kas peame viisi või mitte, oleme me kõik musikaalsed.

Lapsed kogevad juba väga varakult palju erinevaid helisid, kuid tänapäeval siiski pigem passiivselt mitmete elektrooniliste vidinate kaudu. Samas muusika kuulamine ei toeta lapse arengut nii, nagu teeb seda aktiivne muusika tegemine.

Huvitaval kombel on loote kõige arenenumaks meeleks emaüsas kuulmine: 18-nädalane loode tajub juba erinevaid vibratsioone (ka väliseid helisid, mis kanduvad tema kuulmiskeskuseni lootevee kaudu) ning 23. nädalaks on tema kuulmiselundid välja arenenud. Seega juba teisel trimestril hakkab arenev kõhubeebi kuulama ja järk-järgult sõnu ning erinevaid helisid meelde jätma.

Just oma lapsele lauldes on sul võimalik väga varakult luua temaga tugev side ning soodustada edasist kognitiivset, keelelist ja emotsionaalset arengut. Oma ema hääl on lapsele kõige lähem ja tuttavam heli, mistõttu seda, kas sa pead viisi või ei, pole vaja karta.

Sinu laps hindab koolitatud häälest hoopis kõrgemalt just vahetut suhtlust, mis läbi laulmise talle osaks saab. 

9 põhjust, miks hakata oma lapsele võimalikult vara ette laulma ja muusikaga tutvust tegema

  1. Nagu mainitud, on loote kuulmine tema kõige arenenum meel enne sündi. Läbi laulmise ja kõhubeebiga suhtlemise saad juba väga varakult luua taga tugeva positiivse sideme, mis lapse sündides aina tugevamaks muutub. 
  2. Laulmine soodustab kõne arengut, kuna laulud (helikõrgused, rütmid jms) on nüansirikkamad kui tavakõne. Muusika ja keele puhul on aktiivsed samad ajupiirkonnad ning juba lühikest aega muusikaga tegelemine suurendab märgatavalt vasakpoolse ajupoolkera verevarustust. Sellest tingituna loome me kiiremaid ja efektiivsemaid ühendusi ka kõne puhul. Läbi laulude võimaldame lapsel omandada ka sõnavara, mida sa tavakõnes ei pruugi kasutada.
  3. Korduvad meloodialiinid on rahustavad mitte ainult sinu beebile, vaid ka sulle. Vanemate rahvalaulude ja enamike hällilaulude meloodiad on väga lihtsad ja korduvad. Neid on lapsel kerge meelde jätta ning korrates aitavad mantratele sarnaselt rahuneda nii sul kui tal. Pidev kordamine loob lapsele turvatunde, kuna meloodia või sõnad on talle varasemast tuttavad – ta teab, mis järgmisena tuleb. Just tuttava laulu kuulmisel suudab laps stressiolukorras kiiremini rahuneda.
  4. Nii laulmisel kui üleüldse muusikal on tugev mõju vererõhule, südame löögisagedusele ja hingamisele ning see suudab maandada ärevust. Laulmine (ja sellega seotud hingamine) viib kehasse rohkem hapnikku, mis omakorda tõstab endorfiinide taset, aitab sul paremini uinuda, avab hingamisteed ning kannab ühtlasi endorfiine ka läbi platsenta sinu kõhubeebile.  Laulmine on seetõttu ka suureks abiks sünnitusjärgse depressiooni ennetamisel ja leevendamisel.
  5. Mida rohkem sa oma häält kasutad, seda kindlamini julged ka end muudes olukordades väljendada ja vajadusel enda ning lapse eest välja astuda.
  6. Kuna laulud on sinuga alati ja igal pool kaasas, on laulude edasiandmine oma lapsele üks lihtsamaid, kuid samas vägevamaid ja meeldejäävamaid mälestusi, mida temaga jagada. Enamik meist mäletab ka täiskasvanueas erinevaid laule ja laulukatkeid, mida meie emad kunagi meile laulsid, rääkimata sellest, et juba vastsündinud beebi tunneb ära laule, mida oled talle ootusajal laulnud.
  7. Läbi lapsele laulmise saab beebi vajalikku stimulatsiooni, mis aitab tema tähelepanu köita ning seda hoida. Seejuures pole oluline ei tempo, helistik ega esituse professionaalsus, et oma lapsega läbi laulu suhelda. Arvatakse, et imikuid köidab just lapsevanema isikupärane hääl, mis julgustab teda silma vaatama ja läbi pilgu enda soove ning vajadusi väljendama.
  8. Võimalikult varakult last muusikaga tuttavaks tehes ning sellega järjepidevalt tegeledes mõjutame me tema aju ehitust. Tihe muusikaga tegelemine loob ajus uusi protsesse, millel on erinevates eluetappides tugevad positiivsed mõjud nii loomingulisusele, maailmatunnetusele kui õpioskusele. Muusikal on potentsiaali soodustada laste oskusi tuvastada, oletada ja reageerida erinevatele mustritele, mis soodustab üleüldist hakkamasaamist tänapäeva keerukas maailmas.
  9. Muusikal on võime inimesi ühendada ning see algab juba väga varakult. Kui inimesed laulavad ja liiguvad koos, nt kui ema hüpitab last süles, tunnevad nad omavahel tugevamat sidet ning on hiljem suurema tõenäosusega üksteisel abiks ja teevad efektiivsemalt koostööd. See kehtib ka võõraste inimeste puhul, kui tehakse samu asju järjepidevalt koos, nt muusikatundides laulumängudest osa võtmine.

Suures tuhinas oma beebile lauldes ei tohiks aga ära unustada seda, et lapse puhul on tegemist maailma alles avastava inimesega, kelle meeled on väga vastuvõtlikud ja tundlikud. Seetõttu võiks eelistada enda häält salvestatud muusikale.

Kõige parem on alustuseks õppida iseenda häält julgemini kasutama, alul ümisedes lihtsaid meloodiaid, neid palju korrates ning seejärel liikudes tasapisi keerulisemate laulude ja üks hetk ka salvestatud muusika juurde.

Artikli autor Mari Meentalo on vagabundihingega muusik, kelle suur kirg ja kutsumus on urbanistika ja pärimusmuusika ning ta tegutseb muusikakollektiivis OOPUS, mille žanri võib liigitada live-elektroonilise pärimuse ja folktroonika alla.  

Pesapuu Perekeskus toimuvad FOLGITUNNID folkmuusiku Astrid Nõlvaku juhendamisel ning kui soovid meie tundidega liituda, leiad täpsema info meie kodulehelt. 

Kasutatud allikad:

Meie teine beebi ehk kuidas me kutsika võtsime!

4 minuti lugemine. Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Mina ja mu abikaasa oleme üles kasvanud koos koduloomadega, mõlema peres on alati koeri peetud. Mulle kõige südamelähedasem koer oli nimega Palli, kelle ma sain 8ks sünnipäevaks. Mäletan seda hetke kui kõik köögis mulle sünnipäeva laulu laulsid ja koer saunast tuppa toodi. Võtsin ta sülle ja lihtsalt nutsin õnnest!

Minu esimene kohtumine oma truu sõbra Palliga!

Palli oli väga hea koer, ei närinud kodus midagi, käisime pikkadel jalutuskäikudel ja ta oli mu SÕBER! Seda lausa 8 aastat, kuni ta kadunuks jäi. Peale tema kadumist ei soovinud ma enam koeri.

Abikaasaga koos hakkasime aga rääkima, et me võiksime siiski koera võtta. Kuna meile mõlemale loomad nii meeldivad ja me soovime oma lapsi samas vaimus kasvatada, hakkasime erinevaid portaale läbi vaatama, et leida see õige koer.

Eelmise suve augustis, kui meie tütar oli 1a3k vana leidsimegi Ruudi kuulutuse. Läksime teda vaatama ja mu süda ei suutnud seda koera sinna majja jätta.

Koer oli vaid 6 nädala vanune ja ilma emata jäänud. Ta vajas uut kodu, mis pakuks talle soojust ja armastust, millest ta ilma oli jäänud.

6 nädalane Ruudi.

Muidugi võtsime me ta koju ja algas üks põnevamaid ja närvesöövamaid aegu meie elus! Nagu Sa mu eelmisest postitusest võisid välja lugeda, siis on mul meeletult raske kohaneda uute situatsioonidega ja need tekitavad minus tohutut ärevust. Seepärast oli alguses elu kutsika ja väikese lapsega minu jaoks küllaltki väljakutseid pakkuv.

Koer vajab turvaliseks kasvamiseks”kasvatust”. 

Esmalt kutsusime omale külla koerte koolitaja, kes hindas koera iseloomu ja õpetas meile, kuidas temaga käituma peaks, et teda õiges suunas kasvatada ja koolitada. Sellest kohtumisest saime teada, et meie koer on tohutult ülbe ja järjepidev, lisaks testib ta pidevalt piire ja temaga ei tohi piiride seadmises mitte kunagi järgi anda. Sellega oleme oma õppetunnid juba kätte saanud 🙂 Aga nagu koerte koolitaja ütles, siis saime me ju sellise iseloomuga koera mingil põhjusel ja iga kogemus valmistab meid ette millekski suuremaks.

Error: Contact form not found.

 

Uus olukord.

Alguses oli mul väga keeruline toime tulla kogu selle uue olukorraga, sest olgem ausad, mul ei ole ikka mitukümmend aastat kutsikat kodus olnud 🙂

Ruudi demonstreeris väga jõuliselt, kuidas ta närida oskab – oma patja, oma tekki, oma pesa, oma mänguasju, kapi nurkasid, tapeeti, lilli, juhtmeid, liiste – you name it!

Ja küll ta pissis alguses palju! Terve elamine oli tema loikusid täis. Kui ta väga pisike veel oli, olid ta küüned ja hambad nagu nõelad, mis torkasid nii kõvasti ja tegid väga palju haiget! Ta püüdis tütrega mängida, aga pidevalt naksas või küünistas teda ja kogu see õpetamise protsess oli nii vaevaline.

Korduvalt nutsin kodus ahastusest, kui ta oli midagi ära söönud või lapsele haiget teinud.

Ükskord kui olin õhtul lapse magama pannud, kuulsime magamistoast tema kiledat nuttu. Jooksime kohale ja leidsime, et koer oli hiilinud magamistuppa, seisis käppadega lapsel näos ja lakkus teda. Tol korral ma tahtsin lihtsalt koera ära anda ja mõtlesin, miks me küll ta võtsime.

Aga ta on ju MEIE laps ja lapsed on igaveseks. Mõistsin, et meil endal tuleb rohkem tööd teha, et teda võimalikult kiiresti õpetada.

Siis saigi ta lõpuks nii vanaks, et hakkasime temaga iganädalaselt koolis käima ja tema käitumine paranes märgatavalt. Tegin ise temaga palju tööd ja see tasus ära. Maius töötab tema puhul meeletult hästi ja selle abil on kõik halvad kombed saanud välja juurida! Lisaks keelasime tal magamistubades käimise ära, et vältida eelpool kirjeldatud olukordi ka tulevikus.

Kõige väljakutsuvam oli…

Ilmselt kõige raskem selle protsessi juures ongi olnud tähelepanu jagamine ja nii lapse kui koera vajaduste rahuldamine. Kuna Ruudi on alles väike, soovib ta päris mitu korda päevas õues käia. Selleks pead sa mitu korda päevas ja iga ilmaga saama oma lapse talvekombesse, mis võtab teinekord juba tunni aega. On ka juhtunud, et koer ongi õues jäänud käimata, kuna me ei saa uksest välja.

Näiteks käisime tütrega Estonias jõulukontserdil, mis lõppes lõuna aeg ja koju tulles kippus laps bussis tukkuma jääma. Jõudsime tuppa ja ütlesin talle, et käime ruttu Ruudiga õues ja siis lähme tuttu. Ta oli nõus ja hakkasime kolmekesi uksest väljuma. Laps komistas aga uksepiida taha ja kukkus nii õnnetult, et lõi pea vastu kiviseina nurka. Muidugi ei saanud me Ruudiga õue, vaid ma pidin hoolitsema oma tütre eest. Tookord tuli mulle hiljem appi mu naaber, kes oli valmis tütart 5 minutit valvama, et saaksin koeraga õues ära käia. Jällegi näide sellest, kui hea on omada tugivõrgustikku.

Tänaseks on Ruudi juba 7 kuune ja igati tubli koer. Eks pikk maa on veel minna, aga tunneli lõpus paistab juba valgus. Kui mu tütar igal hommikul üles ärkab, siis jookseb Ruudi tema juurde teda tervitama. Laps kallistab ja paitab koera ning neist on saanud nii toredad mängukaaslased! Laps kilkab rõõmust, kui nad koos mängivad, seda on nii tore vaadata! Lisaks kõigele muule, hoiavad ja kaitsevad nad teineteist väga.

Tütar pidevalt räägib kui kallis Ruudi talle on ja mida kõike nad koos teevad.

Jällegi, iga algus on raske, aga lõpuks on asi seda pingutust väärt! Meie pere on väga õnnelik, et meil on selline truu sõber ja meie koos kasvamine jätkub 🙂

PS! Ma proovisin mitu päeva lapsest ja koerast koos korralikku pilti teha, kuid mitte ükski nendest ei õnnestunud, sest mänguhoos nad rapsivad nii palju ja kõik pildid jäid udused 🙂

Jaga Sinagi meiega oma kogemust ja nõuandeid, kuidas saada toimima pereelu laste ja lemmikloomadega 🙂

Kasutatud allikad:

Laps muudab kõike ja kuidas sellega hakkama saada?

Pildid – erakogu.

Mis on Mardipäev ja kes on Mart?

5 minuti lugemine. Autor Merylin Poks, kes on Pesapuu Pereklubi turundushaldjas.

Mardipäev on rahvakalendri tähtpäev, mis lõpetas hingedeaja. Mardid ehk esivanemate hinged tulid külla. Neil olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne ja külaskäik tähendas head lambaõnne, olid tüüpiliselt tumedasse riietatud.

Milline on ja oli mardirituaal?

Tänapäeval on tuntud kostümeeritult ukselt uksele jooksmine, mardilaulude laulmine ning selle eest maiustustega külaliste kostitamine. Väiksemates kohtades käiakse endiselt naabreid “kollitamas” ja lapsed lauludega maiustusi nurumas, kuid linnade kortermajades on traditsioon jäänud tagasihoidlikumaks kui vanasti.

Error: Contact form not found.

Vanasti oli kombeks peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemale peletamiseks. Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega.

Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.

Igal piirkonnal kujunesid välja omad eripärad, laulud-tantsud ning muud viisid õnne ja head perele tuua.

Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde – eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.

Kuidas oma lapsele Mardipäeva traditsiooni tutvustada?

Tänapäevaste vahenditega on tore koos maske meisterdada ja Mardipäevale pühendatud laulumänge mängida.

Lastele regilaulu kombel laulda ei ole keeruline, kuid arendab väikelapse arengut.

See Sinu jaoks pisike samm võib lapse jaoks olla suurem, kui arvatagi oskad. Nad kogevad juba väga varakult palju erinevaid helisid, kandes kaasa vanimat ja väärtuslikumat instrumenti – häält. Miks mitte seda kasutada väljendusviisiks ja traditsiooni kandjaks?

Kuna vanasti käidi ringi mardiperena, võib ka nüüd seda traditsiooni kui peresündmust tähistada ning ukselt uksel meelt lahutada. Alati ei pea ainult perekeskis seda tegema, vaid võib ka suurema kamba kokku kutsuda. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama.

Iga piirkond annab sama mõtet edasi oma meloodia ja murrakuga. Vahel lauldakse värsi lõppu refräänina “Marti, Marti!” Nii võid ka Sina koos lapsega oma viisi või suisa sõnad välja mõelda 🙂

Ühe vahva Mardilaulu leiad Peeter Tooma esituses.

Laste puhas loovus oskab kindlasti leida viisi, kuidas teie pere saab sellest “oma loo” teha.

Pärnu- Jaagupi traditsioon

Laske marti sisse tulla!

Mart on tulnud kaugeelta.

Mardil küüned külmetavad,

Mardi varbad valutavad,

Ega see mart pole maasta tulnud,

Mart on tulnud ülevelta,

Alli pilve ääre alta,

Kirju pilve keskeelta,

Valge pilve vaheelta.

Lihula traditsioon

Tere, tere, perekene,

Tere, perenaisekene,

Laske mardid sisse tulla!

Mardi küüned külmetavad,

Sõrmeotsad sõitelevad.

Mardid tulnud taevaasta,

Tinast tehtud teeda mööda,

Mööda kullasta kõrendaid.

Peretütar, neitsikene,

Puhu tuli toassa,

Lõõtsu lõke lõukaasse!

Kui pole peres piirukesta,

Siis võta laest laastukesta,

Kui pole laest laastukesta

Siis võta roogu räästaasta,

Kui pole roogu räästaasta,

Siis võta narest pinnukesta,

Siis puhu tuli toassa,

Lõõtsu lõke lõukaasse.

Peremees, peremehikene,

Perenaine, naisekene.

Võta võtmed varnasta,

Nõretimed nõtkemasta,

Kõpsi-kapsi kammerisse,

Astu alla kellerisse,

Otsi mardile osàda,

Katsu mardile kalàda,

Vana venda, vorstikesta,

Sandimardi maugukesta,

Sealiha siilakuida,

Põrsa päid, poolikuida!

 

Autorid Merylin Poks ja Annika Soomaa

 

Kasutatud allikad:

9 põhjust, miks oma lapsele juba varakult laulma hakata

Tänapäeva Mardipäev.

Mardilaulud. 

 

Lisalugemiseks: 9 põhjust, miks oma lapsele juba varakult laulma hakata

Kuula

Kuula

Kui palun Sul end kuulata
Ja Sina hakkad nõu andma,
Pole Sa teinud, mida Sinult palusin.

Kui palun Sul end kuulata
Ja Sina hakkad selgitama mulle,
Miks ma ei peaks tundma seda, mida tunnen,
Tallad mu tunded jalge alla.

Kui palun Sul end kuulata
Ja Sulle tundub,
Et peaksid midagi olukorra lahendamiseks tegema,
Oled valmistanud mulle pettumuse,
Nii kole kui see ka pole.

Kuula! Palusin Sind vaid kuulata,
Mitte rääkida ega tegutseda – vaid kuulata.
Nõuanded on odavad: postmargi hinnaga saab neid
Ajakirjade nõuandeveerustki.
Ma pole abitu, suudan iseenda heaks midagi teha.
Olles ebakindel ja pettunud, pole ma abitu.

Kui teed minu eest midagi,
Mida ma isegi suudaks ja teeks,
Tugevdad minu abitust ja nõrkust.

Kui aga tunnustad seda tõsiasja,
Et ma tunnen seda, mida tunnen,
Olgu see nii arutu kui tahes,
Ei pea ma Sind veenma
Ja hakkan vähehaaval mõistma,
Mis on selle arutu tunde taga.
Kui see selgib, on vastused olemas
Ja ma ei vaja nõuandeid.
Arututena näivad tunded muutuvad arukateks,
Siis kui me mõistame, mis nende taga peitub.

Võib-olla just seepärast aitavad palved mõnd inimest
Kuna Jumal on hääletu,
Ta ei juhenda ega ürita korraldada.
Ta vaid kuulab ja laseb olukorda selgitada.

 

Tundmatu autor

6 nippi, kuidas hoiduda kamandamast!

2 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, 2 väikelapse ema ja Pesapuu Perekeskuse asutaja.

6 nippi, kuidas hoiduda kamandamast!

Nimeta mulle üks täiskasvanu, kellele meeldib, kui keegi teda kamandab. Eee….mulle ei meenu. Miks me aga täiskasvanutena laste puhul eeldame, et me neid võime kamandada?

Dialoog 2a9k Kristellaga, kes oli terve nädala jagu saanud nautida mõusat suvesooja. Täna aga kimbutas maal meid külm põhjatuul ning oli 10 kraadi jahedam kui eelnevatel päevadel.

Mina: Kallis, palun pane müts pähe, väljas on jahe tuul.
Kristella väga kindlalt: Ma ei tahaaaa!!!
Mina: Palun pane ikka, kullake. Kas sa soovid Minni mütsi või lilledega?

Paku valikuid, sest see lubab lapsel tunda end otsustajana ja öelda MINA.

Hetkel isegi valiku andmisest ei piisanud, sest Kristella on juba maas pikali ja hakkab endast üsna välja minema.

Error: Contact form not found.

 

Juba ma tahtsin hakata “vana rada” minema, aga meenus “Minu mõistus on otsas raamatust”, et selles vanuses lapsele tuleb luua assotsiatsioonid.

Pane paika assotsiatsioonid: märja ilmaga kummikud, öösel pidžaama, lumega müts jne.

Mina: Kullake, tule vaatame aknast, kas puulehed liiguvad?
Kristella kohe muutus ja tundis huvi. Vaatasime aknast välja ja ta veendus, et puulehed liiguvad.
Mina: Kui puulehed liiguvad ja päikest ei paista, siis paneme mütsi pähe.

Esita küsimusi ja suuna järele mõtlema.

Mina: Kas sa soovid enne panna pähe mütsi või dressipluusi?
Kristella: Paneme enne mütsi (Uskumatu, aga müts oli peas sekundiga!).

Pane paika rutiin, liigutuste järjekord.

Ahjaa, no kui õues olles päike välja tuli (kuigi tuul oli jätkuvalt jahe), siis lendas müts laias kaares minema ja Kristella teatas kindlalt, et “Päike paistab, mütsi pole vaja”! Minu seljataguse kindlustas, et puulehevd liiguvad, seega müts ikkagi pähe. Tean, et siin pean veel harjutama, et mitte lapsele antud lubadusi ja assotsiatsioone murda.

Luba lapsel olla otsustaja positsioonil (mitte ainult pisiasjade puhul).

Paku informatsiooni.

Minul vajab veel harjutamist, kuid motiveerib see, et enamus kordadel see TÖÖTAB! Jeeee! Ilusam ja harmoonilisem pereelu 🙂 Seda, mis toimub samal ajal lapse peas, loe raamatust.

Dialoogis osalesid (päris tihti mõistus ostas) Mariliis (lapsevanem) ja Kristella (2a9k).

Kasutatud allikad:

Mariliisi igapäevaaelu

Isabelle Filliozat raamat “Minu mõistus on otsas!”

Peetris, Jüris toome raamatu Sulle tasuta ukse taha. Kirjuta Facebooki postituse alla kommentaaridesse või saada meile kiri info@pesapuuperekeskus.ee. 

 

Õnnelike perede haljas

Mariliis

 

5 lihtsat viisi, kuidas keelata oma mudilast nii, et ta sellest päriselt aru saab.

4 minuti lugemine. Autorid Mariliis ja Piret

Kui tihti leiad end olukorrast, kus muudkui keelad ja keelad, kuid ikka ei taha mudilane aru saada, et ta ei tohi seda teha? Päevas rohkem kui korra eks? 🙂 Ja sina mõtled oma peas, et kuidas see võimalik on, sest oled talle juba kümneid, kui mitte sadu kordi öelnud, et palun ära tee lillele haiget või ära roni toolile. Ja ta vaatab sulle oma rosinasilmadega otsa ja teeb uuesti. Kuid oled sa täiesti kindel, et mudilase aju on võimeline kogu seda infot vastu võtma?

Võrreldes inimbeebit ülejäänud loomariigi vastsündinud järeltulijatega on inimene sündides ilmselt kõige hapram ja abitum. Evolutsioonilisest perspektiivist lähtudes sünnivad kõik inimlapsed enneaegsetena.

Kitsas vaagen on hind, mida maksime neljalt jalalt kahele tõusmise protsessis. Selle tulemusena aga ei olnud enam võimalik nii suuri ja küpseid järeltulijaid sünnitada kui varem – suuri lapsi ilmale toonud naised lihtsalt ei jäänud sünnitusel ellu. Nii muutuski aja jooksul inimese rasedusperiood üha lühemaks ning vastsündinud hakkasid ilmale tulema enneaegsetena.

“Lapsevanemana on ülioluline teada, et vastsündinu ei sünni ilma mitte ainult füüsiliselt abituna, vaid küpsemiseks vajavad aastaid aega ka tema kognitiivne areng ja närvisüsteem.”

Kui pesamuna hakkab ringi roomama ja kõike katsuma, teevad vanemad läbi oma ei-perioodi – lapse omast palju varem. See tähendab, et lapsevanemad püüavad lapsi ohtude eest kaitsta ning hakata selgitama igapäevaseid reegleid. Tihtipeale tehakse seda kasutades sõna “EI” ja sellega seonduvaid variatsioone.

Eitusest arusaamine eeldab lapselt kaht vaimset tegevust:

  1. Mõttes millegi esilemanamist.
  2. Seejärel selle kujutluspildi eitamist. Väikese lapse mõte ei suuda aga sel viisil žongleerida.

“Lapsevanema keeld kõlab nagu korraldus. Laps kuuleb “Ära söö seda kommi” nagu käsku “Söö kommi” ja kuulab ruttu sõna, et Sind mitte pahandada”.

Kui EI-d ei ole mõistlik kasutada, siis kuidas lapsele piire selgitada?
  • Muuda kodune keskkond tema jaoks võimalikult ohutuks. 

Hoolitse selle eest, et lapse käeulatuses ei oleks hapraid ega talle ohtlike esemeid. Lapsed hakkavad reegleid mõistma ja suudavad neid meeles pidada alles 4-5aastaselt. Näiteks ronimine on lapse arengu seisukohast väga oluline, seega ei ole mõistlik keelata lapsel ronida, vaid loo selleks päeva jooksul mitmeid turvalisi võimalusi. 

Error: Contact form not found.

 

  • Eelista keeldu “STOPP!”

See on palju mõjuvam sõna, sest ei eelda eituse loomist lapse peas, vaid tähistab tegevuse kohest peatamist. Tihti otsivad lapsed pilguga vanema luba enne uue asja puudutamist. See ongi hetk, mil tuleb öelda “Stopp!” ja seejärel põhjust lihtsalt ning lühidalt selgitada. Ära aga eelda, et laps suudab seda reeglit meeles pidada 😉

  • Juhi lapse keha.

Kui ta läheb vales suunas või teeb midagi valesti, siis juhi tema keha mujale või näita talle, milline tegevus on lubatud. Näiteks kui laps kisub lillelt lehti küljest ära, siis selgita talle, et taimele võib teha hoopis pai ning harjuta seda tegevust koos temaga.

  • Vii tema tähelepanu mujale.

Kindlasti on nii kodus kui ka väljaspool koduseinu ohtlikke esemeid, mida ei ole võimalik täiesti ära panna. Olgu selleks siis pistikupesad, juhtmed, koduloomad või midagi muud. Olukorras, kus laps teeb midagi keelatut on mõistlik otsese keelamise asemel kasutada juhtida tema tähelepanu millelegi muule huvipakkuvale. 

“Kullake, las kiisu magab siin! Tule, lähme meie hoopis joonistama!”

  • Räägi lapsele, mida ta tohib teha.

Alla 3-aastased mudilased ei mõista eitust. Ja kui Sulle tundub, et Sinu laps ju saab sõnast “ei” aru, siis tegelikult reageerib ta hoopis Sinu näoilmele ja hääletoonile. Keelamise asemel kasuta hoopis jaatavat kõneviisi – ütle talle, mida ta antud olukorras teha tohib.

“Kullake, sõiduteel sõidavad autod. Sina jää minuga kõnniteele!”

“Kullake, palun jätame tapeedi puhtaks. Joonistame parem paberile.”

Harjuta positiivset kõneviisi koos sõnaga “stopp!” ning märkad, et nii Sinu kui ka Sinu silmatera päevad muutuvad palju rõõmsamaks ja positiivsemaks 😉

Kasutatud allikad:

Isabelle Filliozat raamatud leiad meie e-poest!

Veel häid nippe ja ideid leiad Isabelle Filliozat raamatust “Minu mõistus on otsas!”.

Kui Sul on kodus 6-11aastaseid lapsi, siis kindlasti kõnetab sind Isabelle Filliozat “Ta teeb seda meelega!” raamat.

Kui Sul on kodus 12-17aastaseid lapsi, Isabelle Filliozat „See on hullem, kui ma kartsin!“ tuleb appi ja aitab sind, kuidas läbida uste prõmmimise periood.

Postitame raamatud 1-3 tööpäeva jooksul. Peetris ja Jüris toome raamatu Sulle tasuta ukse taha:) Kirjuta meile Facebooki või saada oma soov info@pesapuuperekeskus.ee. 

Lisalugemiseks: 6 nippi, kuidas hoiduda kamandamast.

 

Õnnelike perede haldjas

Mariliis