Aeg ja ajapuudus on kinni meie enda mõtlemises. Kui vanemal puudub lapse jaoks aeg, siis ta ei saa ka lapsele olulisi ja vajalikke väärtusi kaasa anda. Kui me teeme muid asju, siis meil ei ole kontakti lapsega ja kontrolli oma lapse tegevuste üle. Ajapuudust ei tohiks mitte kunagi suhtlemisel tekkida – peaksime alati aja leidma, eriti mis puudutab meie pere ja peresuhteid. Aeg on suhtlemisel oluline komponent. Võtke aega päriselt suhelda.

Läbi tundekeha õpetame lapsele aru saama seda, mida ta enda sees tunneb. Laps käitub, sest tema sees tekib mingi tunne ja ta ei oska muud moodi seda väljendada. Oluline on ebasobiv käitumine lõpetada ja lapsega arutada, mis juhtus ja mis tema sees toimub. Kui laps õpib oma tunnetest aru saama, siis ta õpib suhtlema ja ka ise teiste tunnetest paremini aru saama. Suhtlemise alus on arusaamine iseendast ning et laps oskaks luua paremaid tööalaseid suhteid, sotsiaalseid suhteid ja partnerlussuhteid, peab ta mõistma iseennast.