Ütlemata jäänud sõnad emale!

Kallis emme,

Ma nägin sind viimati…10 aastat tagasi. Haapsalus, mingi maja auto parklas. Me rääkisime. Sa rääkisid kui raske kõik on, kuidas eluisu pole. Mina ei osanud kuidagi teisiti käituda ning lohutasin ja ütlesin, et saame hakkama. Oleme tugevad. Aga tegelikult olin tugev mina, mitte sina. Ühel hetkel sa lihtsalt hakkasid seal nutma ja ütlesid, et sa ei jõua enam. Et sa ei jõua enam elada. Mina seisin ja tundsin, kuidas ma tahan sind kallistada. Süda ütles, et peaksin seda tegema. Ma pole kunagi sellist tunnet nii tugevalt tundnud.

AGA ma ei kallistanud sind. 

Mitte et ma poleks tahtnud, aga mu käed ei liikunud, keha ei liikunud. Tahtsin olla ise vähemalt see tugev pool, sest arvasin, et sa vajad seda. Mind ei olnud õpetatud kallistama. Aga ma ei süüdista sind, sest sind ka polnud. Aga tegelikult vajasid sa tol hetkel kõige rohkem just minu kallistust. Siinkohal mina murran selle mustri ja oma lapsi kallistan iga päev. Ja ütlen neile iga päev, kui palju ma neid armastan. 

See vestlus parklas jäi aga meie viimaseks vestluseks. 5 päeva hiljem lamasid sa koomas Tallinna Regionaalhaiglas ning 8 päeva hiljem pidime meie, lapsed, andma nõusoleku, allkirja aparaatide valjatõmbamiseks. Meil oli valida, kas sa jätkad oma elu 95 protsendi ulatuses halvatuna ning su aju ei suuda kunagi taastuda või saad lopuks puhkama. Kohta kus puudub vägivald, kohta kus tema ei saa sulle enam haiget teha.

Mis sa arvad, kui kaua võttis aega see, et ma endale andestaksin, et ma sind ei kallistanud? Mitusada korda olen ma oma peas kedranud seda viimast kohtumist üha uuesti ja uuesti läbi. Mitu tuhat korda olen ma oma mõtetes sind kallistanud. Peagi saab 10 aastat kui sind ei ole. Mina olen endale lopuks andestanud. Mõned kuud tagasi alles. See aga ei tahenda, et pisaraid poleks.

Kui kaua ma olin vihane, et sa meid jätsid? Ma päriselt olin vihane, kurb, süüdistasin, et kuidas sa võisid seda teha. Emme, ma ei ole vihane, ma ei süüdista sind.

Tahtsin sind hoopis tänada oma elu eest! Mina valisin sinu ja see oli minu elu parim otsus! Sa olid maailma parim ema. Just selline nagu sa oskasid. Ma tean, et sa andsid endast parima. 

Sul on kolm imeilusat lapselast. Usun, et sa näed neid kuskilt pilvpiirilt. Kuigi Sa ei saanud kunagi tunda tunnet, mida tähendab olla vanaema tean, et Sa oleksid olnud parim vanaema!

Kui sa mõtled, siis uskumatu, aga 10 aastat tagasi ei olnud nutitelefone. Mul ei ole mitte ühtegi videot sinust kallis emme. Ma arvan, et ma mäletan su häält. Viimased pildid koos sinuga said tehtud 6 kuud varem, sinu 50ndal juubelil.

Kallis emme, kui me ükskord kohtume, siis ma kallistan sind mitu päeva järjest – see on lubadus!

Ehk et elu on habras, seda sa juba tead. Kallistage, armastage, naerge, öelge ilusaid sõnu nii nagu see teie viimane päev viimane kohtumine. 

Emmed ei vaja asju, nad vajavad sinu aega, armastust ja kallistust!
Armastan Sind, emme ❤️️

TO-DO või TO-BE nimekiri?

2 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema ja Pesapuu Pereklubi üks asutajatest.

KUIDAS ALUSTAD SINA oma päeva armas lapsevanem?

Minul on see tavaliselt must-do (peab tegema) nimekiri – tuba koristada, nõud pesta, pesu triikida, süüa teha, lastega õue jne. Märkasin ühel hetkel, et see ei tööta ja kõik tegevused muutusid juba vastumeelseks. Õnneks on mul Facebooki sõbrad ning inspireerituna ühe oma tuttava Facebooki postitusest…

Liitu meie uudiskirjaga!

 

Mis siis kui teeks vahelduseks DO-DO (vaja teha) nimekirjade asemel TO-BE (kes olla) nimekirju?

  • Kui jätaks ühel päeval stressamata sellepärast, et põrandad on liiga mustad või mustapesu kast ajab üle ääre?
  • Kui oleks selle asemel hoopis täiesti teadlikult ja kohal oma lastega? Kui vaataks silma neile ja ütleks kui olulised nad meile on.
  • Kui naeraks koos kaaslasega südamest selle üle, kui väsinud me tegelikult emmede-issidena oleme ja kui väga tahaks magada.

Ma ei jõua võib-olla kõiki “vajalikke” toimetusi teha, kuid ma luban, et TÄNA OLEN TÄNULIK. ARMASTAV, HOOLIV. TEADLIKULT HETKES. MÄNGULINE. Lihtsalt ÕNNELIK!

Milline SINA TÄNA OLED? Toetame ja inspireerime teineteist, seega jaga julgelt teiste emmede-issidega ka Facebooki kommentaarides oma TO-BE lubadusi. PS – on tõestatud, et teistele väljaöeldud lubadused täituvad suurema tõenäosusega.

Õhtul kui Sa oled lõpuks lapsed tuttu saanud, siis võta see 5 minutit ainult iseendale ja mõtle korraks, kuidas Sul lubaduste täitmine läks?

  • Kas TO-BE lubaduste täitmine läks lihtsalt?
  • Kas nimekirja järgides olid teadlikum ja andsid endast parima olla see, kes soovid olla?

DO-DO nimekirju ei tasuks siiski täitsa ära unustada ja tule vahepeal lapsega trenni ka 🙂 Meil on väga vahvad ujumis- ja võimlemistunnid erinevates kohtades Tallinnas ja Harjumaal. Vali endale tunniplaanist sobiv asukoht 🙂

Kuula

Kuula

Kui palun Sul end kuulata
Ja Sina hakkad nõu andma,
Pole Sa teinud, mida Sinult palusin.

Kui palun Sul end kuulata
Ja Sina hakkad selgitama mulle,
Miks ma ei peaks tundma seda, mida tunnen,
Tallad mu tunded jalge alla.

Kui palun Sul end kuulata
Ja Sulle tundub,
Et peaksid midagi olukorra lahendamiseks tegema,
Oled valmistanud mulle pettumuse,
Nii kole kui see ka pole.

Kuula! Palusin Sind vaid kuulata,
Mitte rääkida ega tegutseda – vaid kuulata.
Nõuanded on odavad: postmargi hinnaga saab neid
Ajakirjade nõuandeveerustki.
Ma pole abitu, suudan iseenda heaks midagi teha.
Olles ebakindel ja pettunud, pole ma abitu.

Kui teed minu eest midagi,
Mida ma isegi suudaks ja teeks,
Tugevdad minu abitust ja nõrkust.

Kui aga tunnustad seda tõsiasja,
Et ma tunnen seda, mida tunnen,
Olgu see nii arutu kui tahes,
Ei pea ma Sind veenma
Ja hakkan vähehaaval mõistma,
Mis on selle arutu tunde taga.
Kui see selgib, on vastused olemas
Ja ma ei vaja nõuandeid.
Arututena näivad tunded muutuvad arukateks,
Siis kui me mõistame, mis nende taga peitub.

Võib-olla just seepärast aitavad palved mõnd inimest
Kuna Jumal on hääletu,
Ta ei juhenda ega ürita korraldada.
Ta vaid kuulab ja laseb olukorda selgitada.

 

Tundmatu autor

5 lihtsat viisi, kuidas keelata oma mudilast nii, et ta sellest päriselt aru saab.

4 minuti lugemine. Autorid Mariliis ja Piret

Kui tihti leiad end olukorrast, kus muudkui keelad ja keelad, kuid ikka ei taha mudilane aru saada, et ta ei tohi seda teha? Päevas rohkem kui korra eks? 🙂 Ja sina mõtled oma peas, et kuidas see võimalik on, sest oled talle juba kümneid, kui mitte sadu kordi öelnud, et palun ära tee lillele haiget või ära roni toolile. Ja ta vaatab sulle oma rosinasilmadega otsa ja teeb uuesti. Kuid oled sa täiesti kindel, et mudilase aju on võimeline kogu seda infot vastu võtma?

Võrreldes inimbeebit ülejäänud loomariigi vastsündinud järeltulijatega on inimene sündides ilmselt kõige hapram ja abitum. Evolutsioonilisest perspektiivist lähtudes sünnivad kõik inimlapsed enneaegsetena.

Kitsas vaagen on hind, mida maksime neljalt jalalt kahele tõusmise protsessis. Selle tulemusena aga ei olnud enam võimalik nii suuri ja küpseid järeltulijaid sünnitada kui varem – suuri lapsi ilmale toonud naised lihtsalt ei jäänud sünnitusel ellu. Nii muutuski aja jooksul inimese rasedusperiood üha lühemaks ning vastsündinud hakkasid ilmale tulema enneaegsetena.

Lapsevanemana on ülioluline teada, et vastsündinu ei sünni ilma mitte ainult füüsiliselt abituna, vaid küpsemiseks vajavad aastaid aega ka tema kognitiivne areng ja närvisüsteem.”

Kui pesamuna hakkab ringi roomama ja kõike katsuma, teevad vanemad läbi oma ei-perioodi – lapse omast palju varem. See tähendab, et lapsevanemad püüavad lapsi ohtude eest kaitsta ning hakata selgitama igapäevaseid reegleid. Tihtipeale tehakse seda kasutades sõna “EI” ja sellega seonduvaid variatsioone.

Eitusest arusaamine eeldab lapselt kaht vaimset tegevust:

  1. Mõttes millegi esilemanamist.
  2. Seejärel selle kujutluspildi eitamist. Väikese lapse mõte ei suuda aga sel viisil žongleerida.

Lapsevanema keeld kõlab nagu korraldus. Laps kuuleb “Ära söö seda kommi” nagu käsku “Söö kommi” ja kuulab ruttu sõna, et Sind mitte pahandada”.

Kui EI-d ei ole mõistlik kasutada, siis kuidas lapsele piire selgitada?
  • Muuda kodune keskkond tema jaoks võimalikult ohutuks. 

Hoolitse selle eest, et lapse käeulatuses ei oleks hapraid ega talle ohtlike esemeid. Lapsed hakkavad reegleid mõistma ja suudavad neid meeles pidada alles 4-5aastaselt. Näiteks ronimine on lapse arengu seisukohast väga oluline, seega ei ole mõistlik keelata lapsel ronida, vaid loo selleks päeva jooksul mitmeid turvalisi võimalusi. 

Liitu meie uudiskirjaga!

 

  • Eelista keeldu “STOPP!”

See on palju mõjuvam sõna, sest ei eelda eituse loomist lapse peas, vaid tähistab tegevuse kohest peatamist. Tihti otsivad lapsed pilguga vanema luba enne uue asja puudutamist. See ongi hetk, mil tuleb öelda “Stopp!” ja seejärel põhjust lihtsalt ning lühidalt selgitada. Ära aga eelda, et laps suudab seda reeglit meeles pidada 😉

  • Juhi lapse keha.

Kui ta läheb vales suunas või teeb midagi valesti, siis juhi tema keha mujale või näita talle, milline tegevus on lubatud. Näiteks kui laps kisub lillelt lehti küljest ära, siis selgita talle, et taimele võib teha hoopis pai ning harjuta seda tegevust koos temaga.

  • Vii tema tähelepanu mujale.

Kindlasti on nii kodus kui ka väljaspool koduseinu ohtlikke esemeid, mida ei ole võimalik täiesti ära panna. Olgu selleks siis pistikupesad, juhtmed, koduloomad või midagi muud. Olukorras, kus laps teeb midagi keelatut on mõistlik otsese keelamise asemel kasutada juhtida tema tähelepanu millelegi muule huvipakkuvale

“Kullake, las kiisu magab siin! Tule, lähme meie hoopis joonistama!”

  • Räägi lapsele, mida ta tohib teha.

Alla 3-aastased mudilased ei mõista eitust. Ja kui Sulle tundub, et Sinu laps ju saab sõnast “ei” aru, siis tegelikult reageerib ta hoopis Sinu näoilmele ja hääletoonile. Keelamise asemel kasuta hoopis jaatavat kõneviisi – ütle talle, mida ta antud olukorras teha tohib.

“Kullake, sõiduteel sõidavad autod. Sina jää minuga kõnniteele!”

“Kullake, palun jätame tapeedi puhtaks. Joonistame parem paberile.”

Harjuta positiivset kõneviisi koos sõnaga “stopp!” ning märkad, et nii Sinu kui ka Sinu silmatera päevad muutuvad palju rõõmsamaks ja positiivsemaks 😉

Kasutatud allikad:

Isabelle Filliozat raamatud leiad meie e-poest!

Veel häid nippe ja ideid leiad Isabelle Filliozat raamatust “Minu mõistus on otsas!”.

Kui Sul on kodus 6-11aastaseid lapsi, siis kindlasti kõnetab sind Isabelle Filliozat “Ta teeb seda meelega!” raamat.

Kui Sul on kodus 12-17aastaseid lapsi, Isabelle Filliozat „See on hullem, kui ma kartsin!“ tuleb appi ja aitab sind, kuidas läbida uste prõmmimise periood.

Postitame raamatud 1-3 tööpäeva jooksul. Peetris ja Jüris toome raamatu Sulle tasuta ukse taha:) Kirjuta meile Facebooki või saada oma soov info@pesapuuperekeskus.ee

Lisalugemiseks: 6 nippi, kuidas hoiduda kamandamast.

 

Õnnelike perede haldjas

Mariliis

Austa lapse mängu!

5 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, Pesapuu Pereklubi üks asutajatest.

Kujuta nüüd ette olukorda, kus sa oled mingist sulle väga olulisest tegevusest täielikult haaratud ja järsku tuleb keegi ja ütleb: “Nii, hakkame nüüd minema. Kohe, ruttu, ruttu! Meil on kiire”.

Milliseid tundeid see sinus tekitab?

Kas esmane reaktsioon võiks olla selline? Oota, kust see nüüd tuli? Wha…aat? Selge on see, et enamusel meil kerkib üles mingi emotsioon – viha, segadus, kurbus, küsimus “mis nüüd juhtus?” Usun, et vähesed suudavad lihtsalt nö. asjad kokku pakkida ja “kuuletuda”. Tegelikult mõtlen, et kas kellegil üldse on õigus meiega nii käituda? Mitte arvestada meie plaane ja tundeid ja lihtsalt “peale lennata”.

Miks ma seda mõttelendu sinuga jagada soovin?  

Aus vastus on see, et hiljuti taipasin, et kasutan sama käitumismustrit ka enda elus ja seda loomulikult kõige rohkem oma 2a8k lapsega. Võib-olla ei  peaks, aga enda kaitseks ütlen, et hääletoon, mida kasutan seda öeldes on üldiselt pigem selline “normaalne” 😀 (defineeri enda jaoks normaalne hääletoon, eks :D), mitte käskiv.

A´la pigem stiilis: “Kullakene, lähme nüüd, meil on kiire. Palun tule siia ja paneme riidesse (umbes 3x ütlen nii)” ja siis järgmised 10 korda on juba selline “Dsiisas, kas  sa juba tuled ka, me jääme hiljaks, peame minema” (loe: juba üsna tüdinud häälega, mõni sügav hingaminegi on vahepeal tehtud, mõnipäev ka rohkem ärritunud toon – mis teha, ma olen ikkagi inimene :P).

Väga oluline mäng meie peres – kõikvõimalike tekkide, linade ümber keha sidumine.

Aga loo point?

Liitu meie uudiskirjaga!

Lugesin tegelikult juba tükk aega tagasi Thomas Gordoni raamatust “Tark lapsevanem”, et

me täiskasvanud pidevalt katkestame laste tegevusi andmata endale aru, et tegelikult haavame sellega laste tundeid

ja mitte austades lapse õigust valida tegevuse lõpetamiseks temale sobivam aeg. 

Näiteks kui kaua ta saab veel sõbra sünnipäeval olla enne kui minema peab. Raamatus kirjeldati olukorda, kus laps mängib mängunurgas ning lapsevanem läheb lapse juurde ja ütleb, et hakkame minema. Kohe. Punkt. Mis tunne lapsel on? Üldjuhul tuleb tüli majja ja kas lõpuks pole mitte kõik pahased ja ärritunud – nii laps kui lapsevanem.

Üks väga oluline mäng Kristellal on siputada samamoodi nagu vennagi siputab.

Kuidas taipamine tuli?

Minu jaoks tuli taipamine sellise käitumismustri kasutamisest alles nüüd kui hakkasin teadlikumalt jälgima, kuidas ma reageerin olukordades, kus on vaja lapse tegevus katkestada ja müüa talle maha oma idee (ehk et hakkame nüüd minema näiteks).

No ja tabasin siis….ikka mitmeid kordi… Üks näide – Kristella mängis väga innukalt ja keskendunult puzzledega (st. et pani puzzletükke ühest karbist teise, pooled kukkusid muidugi põrandale ka). Ja mul tuli järsku meelde, et poest oleks vaja midagi tuua õhtusöögi valmistamiseks. Plaan olemas, ruttu vaja poodi minna. Mis tähendas seda, et kuigi poeskäik Kristellale väga meeldib, siiski nägin selgelt, et ta oli ärritunud ja kurb, et ma tema jaoks nii olulise tegevuse katkestasin ja tal kohe riietuda palusin. Ja loomulikult oli riid majas ning mõelmad olime pahased. 

Lahendused?

  • Räägi lapsele, mis juhtuma hakkab.

Nagu soovitab T. Gordon oma raamatutes, siis võiksime lastele anda võimalusel teada oma plaanidest juba ette. Näiteks sõbra sünnipäeval räägime lapsele, et lahkume pärast tordisöömist.

Ära unusta siinkohal kasutamaks lapse jaoks arusaadavat ajaarvamist. Lapsed ei tunneta aega nii nagu täiskasvanud, seega kasuta ajaarvamist läbi tegevuste selgitamise (lahkume peale tordisöömist, mingit mängu, pärast kiikumist jne.).

Suuremate laste puhul, kes juba kella tunnevad näiteks, on hea öelda, et lahkume 10 minuti pärast. Tegelikult on see leebe näide, sest tihtilugu ongi aja peale minek ja no ei saa kuidagi lapsi toast välja ja riidesse. Kasutan seda, et hakkan siis juba eelneval õhtul teda ette valmistama ja korrutama, mis meil homme plaanis on läbi selgituste (ärkame, sööme, mängime ja siis lähme beebiklubisse :).

Selgitades lapsele temale arusaadaval viisil lahkumise aega ja põhjusi, näitad sa talle, et austad teda ja pead tema tegevusi oluliseks. 

Sellepärast soovitatakse ka hommikuti võimalusel enne laste ärkamist teha ära enda toimetused (hügieen, mingi hommikurituaal, hommikusöök, riided kõigile valmis panna jms).

Et kui lapsed ärkavad, siis keskendud sina ainult talle ja lood kõigi jaoks positiivselt algava päeva.

Jah, mul on kaks väikest last ja loomulikult on see jutt teoorias väga hea, kuid siiski anname mehega alati parima, et laste päevad algaksid mitte kiirustades ja mõnusalt kulgeva tempoga.

  • Anna lapsele aega oma tegevus lõpetada.

“Mis sa arvad lahendusest, et kiigud ära ja lased kolm korda liugu ning siis lahkume?” Tundub leebem kui “Hakkame palun kohe minema.”

  • Määratle aega lapse jaoks arusaadaval viisil (nt. läbi tegevuste selgitamise).
  • Selgita, selgita, selgita!
  • Pane end tema kingadesse ja mõtle, kuidas sulle meeldib, kui keegi pidevalt katkestab sind sulle olulistes tegevustes.

Tööd tehes on ka ju ikka jube tüütu, kui kogu aeg toimub katkestamisi. Kusjuures arvesta, et päeva lõpuks teed sa neid tegevusi alati palju kauem. Hiljuti just kuulsin näidet, et võimalik on teha 4h tegevust pidevate katkestuste korral lausa 8h!

Usun, et teadlikum enda käitumise jälgimine aitab mul paremini sarnaseid olukordi lahendada ning olla parem ema ja kaaslane 🙂

PS: täna ei hakka ma arutlema teemal, et kui ma olen kõike eelpoomainitut teinud ja trall hakkab ikka pihta, et mida siis teha. Las see jääb mõneks teiseks korraks 🙂

Austa oma last ja lapse mängu!

Kuidas sulle tunduvad sellised lahendused? Jaga teistega ka, milliseid lahendusi sina kasutad antud olukordades. 

Mõtteid jagas sinuga Mariliis 🙂

Kuidas muuta lasteaias või -hoius käiva lapse hommikud pingevabamaks?

1 minuti lugemine. Autor Piret, 2 väikelapse ema ja nõustaja.

Siit leiad 4 lihtsat nippi, kuidas saaksid aidata kaasa, et hommikud oleksid päikesepaistelised teile kõigile.

1) Tekita lasteaia hommikuks kindel rutiin.

Tehke iga päev tegevused samas järjekorras ja ajal. Püüa leida hommikul ka selline aeg, kus pöörad tähelepanu vaid lapsele ega tegele samal ajal muude asjadega. Lihtsaim viis muuta hommikuid rahulikumaks on alustada enda hommikut lapsest varem.

2) Anna endast parim, et laps läheks lasteaeda hea tujuga, isegi kui Sinul on kiire. Õigel ajal lasteaeda ja tööle jõudmise eest saab vastutada vaid täiskasvanu.

Liitu meie uudiskirjaga!

3) Anna lapsele kaasa mänguasi, näiteks lemmikmängukaru.

Lapsel on vanemast lihtsam lahkuda, kui tal on lasteaias kaasas turvaese, millest igatsushetkedel lohutust otsida. Kõige parem, kui lapsel on alati kaasas sama mänguasi – seda enam lelu talle turvatunnet pakub.

4) Ole teadlik lasteaia päevaplaanist.

Selgita lapsele päevaplaani ja millal Sa talle järele lähed. Näiteks: “Kõigepealt sööd sa lastega koos hommikusööki, siis te laulate ja mängite õues. Seejärel lähete te tagasi tuppa sööma. Ma tulen sulle järgi pärast seda, kui oled lastega koos kõhu täis söönud.”
NB: Pea alati oma sõna!

Autor Piret

Pesapuu Pereklubi emmed mõtisklevad emaks olemise üle…

2 minuti lugemine. Autorid Mariliis Lukk ja Piret Špitsmeister, kes mõlemad on kahe lapse emad ja Pesapuu Pereklubi loojad.

Emadena me sageli unustame ära, kui oluline on vahel aeg maha võtta ja vaadata enda sisse. Pesapuu Pereklubi andis emadele võimaluse mõtiskleda emaks olemise üle.

Emmede ülesandeks oli ise teha ajakirjadest lõigatud piltidest kollaaž, mis kirjeldaks tundeid, kuidas on emaks olemine neid muutnud. Ausalt öeldes olime kõik pisarateni liigutatud…  

IMG_4609.JPG

Liitu meie uudiskirjaga!

10kuuse poja ema: “Mulle nagu jõudis kohale, kui palju parem inimene ma olen tänu oma poja sünnile. Teadlikult olen oma elu muutnud: hoolin rohkem nii endast, oma mehest kui ka teistest lähedastest. Justkui oleks perekonna tegelikust tähtsusest alles nüüd aru saanud ning mõistan oma vanemaid hoopis paremini. Kõik mu otsused lähtuvad nüüd lapse heaolust ja tunnen ennast õnnelikumana – on keegi, kes sõltub minust ja see paneb mind tahtma olla parem ema, parem inimene”.  

18425896_1699697856725032_865956838_n

3kuuse pisibeebi emme: “Mina avastasin seda loovülesannet tehes, et ema argipäevas on nii-nii palju väikeseid asju, mille üle rõõmu ja tänulikkust tunda. Igapäeva saginas ei leia sageli aega end kõrvalt vaadata. Emadepäeva tund andis selleks mõnusa hetke ja pani märkama, kui eriline on iga uus päev koos beebiga”.

Mõtisklev emme: “Mul oli raske päev ning emadusele mõtlemine tekitas minus tunde, et olen kehv ema ja tegi mind nutuseks. Kuid just seda ma vajasin – beebiklubi ja teisi emasid, kel sarnaseid juhtumeid. Ja olen õnnelik, et ei jäänud koju nukrutsema. See oli just see, mida vajasin”.

IMG_4645.JPG

“Mulle meeldis, et see tegevus oli nagu kontekstist väljas. Lapsed sagivad ringi ja sina toimetad innukalt hoopis millegi muu kallal, mis ei ole söögi tegemine ega koristamine, vaid paberite lõikamine ja kleepimine: oma ideede/soovide/nägemuste piltlikuks kujundamine. See oli väga lahe 🙂 Väljakutsuv oli minu jaoks kõigi nende suurepäraste asjade seast, mida emaks olemine annab, ainult olulise välja valimine ning mõnda asja/tunnet on ka keeruline kirjeldada. Olen tänulik, et mul on suurepärane pere ja suurepärane abikaasa, kellega koos ei ole üldse keeruline olla ema”.

“Emana olen hakanud enam väärtustama ka iseenda vaimset ja füüsilist tervist – on ju lapsed need, kes sõltuvad meist pikka aega. Mina olen peegel ning minu heaolu, käitumine ja mõtted on need, mida laps tunneb ja näeb. Taban end tihti mõttelt, kas senised arusaamad ja põhimõtted on ikka õiged minu pere ja laste jaoks – miks mitte “vanast” lahti lasta, kuulata oma südant ja lihtsalt olla avatud uuele”.

Loodetavasti saab igaüks siit hea mõtte kaasa. Jaga meiega oma mõtteid, kuidas on emaks olemine Sind muutnud.

Oleme südamest tänulikud, et meiega oma tundeid ja mõtteid jagasite ning innukalt kaasa tegite 🙂

Pildigalerii leiad SIIT!

Kallid, armsad emmed! Aitäh teile kõigile, et olete meiega! Palju armastust teile ja imeilusat emadepäeva 🙂

Autorid Piret ja Mariliis

Ärgem siinkohal unustagem ka oma emasid, siit saad lugeda vanavanemate rolli olulisusest!