4 minuti lugemine. Autorid õnnelike perede haldjad Mariliis ja Elerin.

On see võimalik, et minu laps ei armastagi kunsti?

Vastus on lihtne – kõigist ei saa kunstnikke, kuid laste loovust kipume meie, lapsevanemad, piirama nii, et huvi kunsti vastu võib kaduda kiiresti. Mäletan algklassidest, et kunstitund oli minu jaoks vastumeelne, sest kunstiõpetaja arvas tihti, et minu töö pole piisavalt hea või midagi on puudu. Ta  hindas minu kunstioskust alati hindele “4” ning samuti ei saanud ma kunstilembust kodust kaasa. Ja juba koolist peale on mulle sisendatud, et ma ei ole loov ega oska joonistada ja meisterdada 🙁 Kurb eks. Ei usu, et minust oleks Picasso saanud, kuid siiski arvan, et olulisem on seejuures, et lapsed saaksid end väljendada täpselt nii nagu nad soovivad.

Minu kogemus

Aastaid beebide ja väikelaste kunstitundides käinuna näen, kuidas lapsevanematena kanname oma hirme lastele üle seeläbi takistades lapse loovuse arengut. Näiteks korraarmastajana oli minul alguses keeruline toime tulla sellega, et minu laps mäkerdab värvidega olles ise pealaest jalatallani sellega koos ja mis segadus veel pärast koristamist vajab. Tänaseks, olles kahe lapse ema, olen sellest üle saanud ja meie kodus on tihti lapsed sellised 🙂 Valmistan end ise lihtsalt paremini ette, et hiljem oleks vähem tööd.

Võime kunsti luua on tegelikult igaühes meis olemas. Iseasi on just see, kuidas me oleme õppinud seda väljendama. Ja see osa õppimisest algab juba väga varasest lapsepõlvest ning on kujundatud läbi kogemuse. Palju aitab kaasa see, millised võimalused on pere loonud lapsele kunstiga tegelemiseks. Ei, pole oluline palju on värvipliiatseid või kas on olemas kõige uuemad värviraamatud.

Liitu meie uudiskirjaga!

Oluline on hoopis see, kui vabalt ja sundimatult lastakse lapsel tegeleda oma loovuse avastamisega. Sõna „Ära…!“ tasub jätta mõneks teiseks korraks, kus see ka tõesti vajalik on.  

Jagame Sinuga 8 olulist põhimõtet, kuidas Sina nutika lapsevanemana saad toetada lapse loovust ja kunstilembust kõige paremini:

„Ära ennast ära määri!“

  • Tegijal ikka juhtub, aga selleks, et poleks muret värviplekkide pärast riietel on nutikas selga panna mõni kodusem riietus, kus juba ehk mõni plekk ees ootelgi on.
  • Teine variant, poodides on olemas spetsiaalsed kilest põllekesed, kus on ka käised. Neid on hea mugav pesta ka kraani all puhtaks.
  • Kolmas variant, väiksematele lastele – kas üldse on vaja riideid?! Palju lihtsam on ajastada värvimistegevused vahetult enne pessu minemist 😉

IMG_0797.JPG

„Ära määri seina/lauda/lemmiklooma jms. ära!“ 

Liitu meie uudiskirjaga!

  • Tark vanem teab, et vahest värvi võttes võib see kukkuda täiesti uskumatutesse kohtadesse. Selleks, et värvikahjustused saaks kiiresti eemaldatud tasub töökoht ettevalmistada.
  • Kõige käepärasem on haarata, kas mõni suurem kilekott või prügikott, mis lõigata külgepidi lahti ja vajadusel kinnitada näiteks teibiga lauale.
  • Kui on suurem projekt käsil tasuks teha enne alustamist väike põige ehituspoodi ja võtta sealt maalritöödeks kasutatav kattekile, millel on üks serv teibiga. Sellest jätkub väga pikaks ajaks ja koristamise vaev väheneb umbes täpselt kümnekordselt 🙂
  • Mõistlik on ka värviga lõbutsemise ajaks leida hetk, mil on võimalikult vähe segavaid tegureid: pane telekas kinni, et ei tuleks ootamatut soovi oma lemmiktegelast ekraani peal värvima hakata ja keskendumine oleks lapsel parem. Võimalusel/vajadusel proovi lemmikloomad tee pealt eest ära sättida, kui pole soovi pärast nii last kui looma koos pesema hakata.

„Ära hoia pintslit valesti!“   

  • See on tegelikult kahe otsaga asi. Lapse loomuliku arengu jooksul on väga mitu erinevat etappi, mil haare areneb. Alguses hoitakse kirjutusvahendit rusikas, liigutused on suured ja ebatäpsed, kasvades muutub ka haare ning tuleb täpsus.
  • Aga kui juba oleks lapsel aeg astuda sammuke lähemale õige haarde poole, siis juhenda teda näiteks hoopis läbi mängu: „kas sa oskad värvida ka siis, kui sa hoiad pintslit nii (haara mingi imelik asend) või nii (veel imelikum asend), aga kas nii ka oskad?“ (ja õige asend).

PS: väike nipp siin on see, et läbimõõdult paksemaid kirjutusvahendeid on pisikestel kätel lihtsam peos hoida.

Untitled collage (1)

„Ära pane nii palju värvi!“ 

Laste kirjutamata reegel on see, et neile meeldib „PALJU“. See kehtib nii hommikupudrule moosi paneku, mänguasjade omamise kui ka värvimisel värvi hulga kohta.

  • Kui täiskasvanu piirdub mõõduka värvi doseerimisega, planeerib ette, et sellest tuubist võiks jätkuda seda värvi veel 3 järgmiseks korraks, siis laps seda nii ette ei kujuta. Ja see on väga okei!

Siit lihtsalt kaval kavalus kalkuleerivale lapsevanemale:

  • Sea värvid nii juba tegevust ettevalmistades, et kogused on mõõdukad. Näiteks kui oled ostnud suure 250ml värvianuma, siis võiks sealt näiteks ühekordsesse plasttopsi juba valmis panna kogus, mis oleks mõistlik ühe korraga ära kulutada.
  • Otsi internetist isetehtud värvde retsepte. Leidsin kiirelt ühe sellise.

„Ära musta värvi küll võta!“ 

Arvestada tuleb ka sellega, et kui valitakse must värv… siis ka see on täisti okei. Äkki on just laps avastamas seda värvitooni enda jaoks, või ongi täna sellise värvi tuju. Ja kindlasti ei tasu sellest kohe tõlgendama hakata, et kas laps on stressis või miks nii sünged toonid tingitud on?!

Muide, sageli kipuvad toonid kiskuma vägisi pruuni poole, sest kui lisada kollasele, lillat ja siis sinist ja siis rohelist, siis lihtsalt jõuabki päris varsti kätte toon, mis meenutab kõledat Eesti sügist.

IMG_0791.JPG

„Ära raiska paberit!“ 

Üldiselt on lapse arusaam nagu tõelisel kunstnikul – paber pole enam joonistuskõlbulik, kui seal on juba mõni jutt ees, kui see on kortsus, kui see on liiga väike, kui see on korra õe või venna käes käinud. Potentsiaalne kisatõstmise koht. Selleks aga aitab väike kavalus. Ja valikuvõimaluse tunnetamine lapsel.

  • Selleks, et lapsel oleks PALJU paberit võid sa sujuvalt paberi valikusse sisse peita valge paberi hulka mõned värvilised ja mõned, erineva tekstuuriga pabereid.

Paberi osas võid ka ise raamidest välja mõelda, kas see peab just klassikaline paber olema, mida värvida?

  • Mis siis kui oleks see näiteks kätepaberi rullist ükshaaval lehti andes ja pärast nendest väikese väljanäituse tegemine.
  • Või haara eilse ajalehe fotod, kus on peal inimene ja lasta teha neile kõigile uued värvilised soengud.
  • Või kriit ja tahvel.
  • Või vana hea tapeedirull, kus värvimist võib mõõta meetrites.
  • Aga miks ka mitte kaunistada mõnda paberist poekotti lahedate mustritega

„Ära nii küll tee!“

Sageli on vanemal endal ettekujutus, milline peaks olema valmiv teos, aga sama on ka lapsel. Sageli juhtub, et need kaks ettekujutust on kui öö ja päev. Ja ka see on täiesti okei.

  • Ei tasu ka parandama hakata, kui asjad pole täiskasvanute standardite kohased ega proportsioonis; laste joonistused ongi toredad, sest inimesed on muhedad peajalgsed, autod roosad ja rohi tavapärase asemel hoopis näiteks sinine.

Ja vanema alatine roll on, ükskõik milline see töö ka on, last kiita, innustada, olla lapse üle uhke ja lasta lapse loovusel voolata.

„Ära sodi!“ 

See lause kipub kuidagi eriti lihtsalt üle huulte, siis kui käsil on lapse ja vanema ühine projekt.

Näiteks kui laps palub vanemal midagi joonistada ja siis lisab oma täiustuse pildile, mis vanema meelest on jube hästi välja tulnud ja nüüd kritseldusega järsku rikutud sai.

  • Kui vanem tahab ka loov olla, siis võib ta varuda materjalide kahele ja teha nii, et mõlemad teevad oma isikliku töö. Peab lihtsalt otsustama, kas see pilt on lapse, vanema või koostöös valminud looming.

Kõige pisemate beebidega (kes veel ei rooma), teeme üldiselt koostöös valmivaid töid, kuid nendega, kes oskavad juba ise veidi pintsli ja värviga ümber käia on oluline oma enda mina avastamine.

Armas lapsevanem, ka sinu loovus on hinnaline vara ja seega miks ka mitte võiksid vahel rahus ja segamatult võtta aega iseenda loovusega tegelemiseks ja teha ise kunsti siis, kui laps magab.

Kui proovid hakkama saada ilma nende „Ära…!“-deta, oled sa kindlasti juba suure sammu teinud toetamaks oma lapse loovust rõõmsalt ja meeldivalt kõigile osalistele.

Chill, põrandad ja seinad on pestavad 🙂 

Jaga meiega nippe, kuidas Sina oma lapse loovust toetad.

Autorid Elerin ja Mariliis

PS – Kui Sina oma kodus niipalju meisterdada ja segadust tekitada ei soovi, siis tule julgelt ja ühine meie Montessori põhimõtetel tehtud loovustundidega! Leia endale sobiv tund tunniplaanist ja soeta pilet e-poest. Ja ära segaduse pärast muretse, meie likvideerime selle märkamatult ???? Kohtume loovtunnis!

Kasutatud allikad:

Pesapuu Perekeskuse loovustunnid, Mariliisi lapsevanema kogemused ning Elerini varasemad kogemused tegevterapeudina. Piltide autorid on pisikesed kunstnikud Jüri ja Järveküla loovustundidest ning Mariliisi erakogu 🙂

Lisalugemiseks: Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ehk meisterdamistund. 

Recommended Posts

No comment yet, add your voice below!


Add a Comment