“Raha kui energia” Liina Vettik

Liina Vettik
Liina Vettik

Miks on raha energia?

Kuidas enne seda, kui raha välja mõeldi, said inimesed omale asju, mida vaja oli? Siis tehti vahetuskaupa. Näiteks rätsep oskas hästi õmmelda ja kalur kala püüda. Ülikonna õmblemisse pandud energia vahetas rätsep kaluri energia vastu, mille kalur oli pannud kalapüüki. 

Aga mis sai siis, kui kalur tahtis veel ühte ülikonda saada, kuid rätsep rohkem kala ei soovinud? 

Siis tuligi mängu raha. Nii tekkis võimalus, et ka keegi, kellel ei ole kalurile anda midagi, mida kalur soovis, sai vahetada kala raha vastu. Seega ta vahetas oma energia (ehk raha) kalade vastu. Ja kalur saab nüüd omakorda anda raha rätsepale, et saada vastu veel üks ülikond. 

Seepärast öeldaksegi “Raha loob võimalusi”.

Raha tekkimisel sai ka keegi neljas vahetada raha ülikonna vastu ning see tähendab, et raha ehk energia on pidevas liikumises. Raha on energia ja raha tahab olla liikumises. Kui sa hoiad raha kinni, siis sa ei saa seda endale juurde luua.

Kui sul on mõtteviis, et mul on vähe raha, siis sa ei saa seda teistele anda ja hoiad rahaenergiat kinni.

Investeerimismaailm soovitab, et maksa kõigepealt endale ja minimaalselt 10% oma sissetulekutest. Mida see aga sisuliselt tähendab? See ei tähenda seda, et paned raha kõrvale ja kogud seda ning siis annad ära näiteks juuksurile või ostad endale midagi, sest mõtlesid, et see on sulle hea (emotsioon, et ma olen seda väärt). Tegelikult viivitusega ikkagi maksad kellelegi teisele. Siis tekibki paha tunne, et ma ju kogusin endale ning tunned, et see, mida sa vastu saad, pole korrelatsioonis sellega, mis energia kulus sul selle raha kogumiseks.

See, mida välja annad, peab olema korrelatsioonis sellega, mida vastu saad.

Päriselt tähendab endale maksmine seda, et raha, mida endale maksad, peab minema investeeringuteks ehk see on raha, mis toob Sulle raha tagasi. Näiteks koolitused on küll vajalikud investeeringud iseendasse, aga see 10% on mõeldud investeeringuks, mis hakkab tegema raha. Kõigepealt tuleb ennast väärtustada ja see summa endale maksta, siis hakkab raha tulema.

Mis blokeerib meil raha tegemist?

Alateadvus kontrollib 80% meie igapäevast mõtlemist ja tegutsemisest. Alateadvus on loodud selleks, et hoida meid elus ehk eemal kõigest, mis tundub ähvardavana. Muutused ja liikumine hirmutavad alateadvust ningt ta hoiab meid seal, kus on turvaline. Saame küll tegutseda tahtejõuga, kuid üks hetk tahtejõud murdub ning liigume tavapärasesse ellu, kus tunneme ennast turvalisena. 

Selleks, et luua rohkem raha, pead minema mugavustsoonist välja ning mõtlema ja tegutsema teisiti kui siiani.

See aga loob paljudele inimestele takistusi, sest nad ei julge mugavustsoonist välja astuda. Kuidas siis saada liikuma? Peame mõistma, mida alateadvus kardab ehk tegema koostööd, et saada teda liikuma. Sageli on nii, et kui tahame rohkem raha, siis hakkame suruma – rohkem töötama – kuid meie tahtejõud murdub ja sageli jääme näiteks haigeks. Lahenduse leidmiseks võta aeg maha ning vaata, mis päriselt Sind takistab? Mida sa tegelikult kardad? Kus on see teine võimalus Sul avatud, mida sa ei märka? Mine seda teed, mis Sind enda poole tõmbab ja tundub kergem.

Mille eest alateadvus meid kaitseb? Meil kõigil on tõekspidamised raha suhtes. Oleme need uskumused saanud oma elukogemusest ja peamiselt lapsepõlvest. Meie turvatsooon on see, kus oleme lapsepõlves kasvanud. Meie alateadvus ei luba sealt turvatsoonist välja minna, kuna see tundub talle ohtlik. 

Mõtle korraks tagasi oma lapsepõlve ja meenuta, kas seal on mingi uskumus või tõekspidamine, mis võiks Su alateadvust hirmutada ja Sind rahast eemal hoida.

Millised on sinu uskumused lapsepõlvest raha kohta?

  • Raha tuleb raske tööga.
  • Raha on piiratud koguses.
  • Raha teeb mind armastusväärseks.
  • Raha teeb inimesed kurvaks.
  • Rikkad on halvad. 
  • Raha ei kasva puu otsas.

Milline oli vanemate suhtumine rahasse, kuidas pani raha neid ennast tundma?

  • Hoiti rahast kinni (oldi liiga kokkuhoidlik)
  • Mõeldi iga kord, kas seda asja ikka on vaja.
  • Kui on raha, siis on inimesed rõõmsad ja kui raha pole, on inimesed stressis.
  • Oli kaks äärmust ja ebastabiilsus – raha kas on või ei ole
  • Kui pidi raha välja andma, siis see tuli halva emotsiooniga (minult võetakse ära).

Kuidas saada raha energia liikuma?

Läbi raha saad mõelda, miks see sinu jaoks oluline on? Mis on seal taga need põhjused, mille jaoks sul seda raha vaja on? Selleks, et midagi saada, pead sa andma. Kui palju Sa oled valmis andma, et saada seda, mida tahad?

Mõtle KUIDAS ma saan seda endale lubada, mitte KAS ma saan seda endale lubada.

Rahaenergia liikuma saamiseks peame vaikselt tegema endale nö upgrade´i ehk tegutsema väikeste sammudega. See tekitab meile hea tunde, see tekitab head vibratsiooni ja me hakkame tegutsema ning see loob meile veel rohkem võimalusi. Hea emotsioon paneb keha tegutsema ja läbi tegutsemise tulevad tulemused.

Kuidas saame head emotsiooni tekitada? Selleks kasuta visualiseerimise tehnikat ja avatud küsimust:

  • PILT – loo peas omale pilt sellest, mida päriselt tahad ning ole ja tegutse seal visioonis. 
  • AVATUD KÜSIMUS – küsi endalt “Kuidas ma saan seda endale lubada?” ning hakkad nägema lahendusi.

Milline on Sinu rahaenergia tase?

Igal inimesel on miinimum ja maksimum rahaenergia tase. Miinimum on see, kust allapoole meie alateadvus ei lase langeda ning see on hea, kuna hoiab meid turvalises hakkamasaamise tsoonis. Kuid miks meil on rahaenergia ülemine piir? Meedias on palju negatiivset rikastest ja rikkusest. Kui sinu sees on keel, et rikas olla ei ole hea, siis tekitabki see Sinu alateadvusele maksimum taseme rahaenergias. 

Vaata näiteks pangast oma viimase 5 aasta sissetulekuid (käivet kontol). Sealt tuleb Sinu graafik – pane need numbrid kirja ning kui rahavood on kasvutrendis, on hästi. Reeglina on sealt näha aga Sinu raha energiatase ehk termostaat, mida sa hoiad – kindel vahemik, mis võib kõikuda paari tuhandega. Maksimum taseme ületamiseks on sul vaja mõista oma alateadvust. Mida ta kardab? Miks ta ei lähe üle selle maksimumi joone? Mis on see takistus? Mis on su uskumused?

See töö endaga ning oma hirmude ja uskumustega on vaja ära teha, et saada järgmisele tasemele ja astuda oma maksimumi joonest üle. See töö võtab aega ja seda tuleb teha vähehaaval väikeste sammudega. 

Alusta sellest, et pane kirja, mismoodi Sina mõtled rahast! Ole enda vastu aus. Leia sealt need asjad, mis võib olla see negatiivne pool ja takistavad uskumused. 

Leia vastus küsimusele: “Mida sellist ma ei ole valmis täna vastu võtma, mis vastasel juhul võrduks täieliku küllusena?”

Artikkel on kirjutatud  Liina Vettikuga läbi viidud töötoa “Raha kui energi” põhjal.

Tule saa osa kogukonnas “Õnnelik naine, õnnelik ema”  toimuvatest veebiloengutest ostes loenguid ka eraldi, ilma kogukonnaga liitumata.

Juba 19. aprillil toimub töötuba Liina Vettikuga “Rahaga sõbraks”

VAATAN TÖÖTOA KOHTA SIIT

Loengud eraldi saad soetada siit.

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

Kolme loengu + 1 tasuta loengu paketi saad soetada siit.

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI

Mariliisi reisiblogi: kolme lapsega Tenerfiel I osa

Reisiblogi

London-Tenerife 14.03 – 16.04 2022. 

Kaks täiskasvanut – Silver ja Mariliis, ja kolm väikest last – 6.5 aastane Kristella, 4.5 aastane Simo ja 4 kuune Brianna (reisi lõpuks peaaegu 6 kuune). 

Lubatud unistuse täitmine 🙂 Juba lausa 5 aastat olime rääkinud, et võiks minna paariks kuuks mujale elama (reisima). Nüüd kui Kristella läheb sügisel kooli, siis hakkas meil eriti kiire. Alles ta oli ju pisike beebi ja mõtted lapse kooliskäimisest olid kaugel, kaugel. 

 

Esialgu oli mõttes Mehhiko ja Guatemala, kuid kuna ma tahtsin kindlasti ka oma õe juures Londonis olla (keda ma polnud pea 3 aastat näinud), siis leida lendu nii, et ei peaks läbi USA või Kanada tagasi tulema, oli mission impossible. Ämma kergenduseks 😛 valisime Tenerife hoopiski. Kuigi ma esmalt vaimustuses polnud, sest olin ju ise siin saarel olnud 2007. aastal (vist) koos sõpradega ja paketireisiga nädalakese. Siis oli pidu esikohal 😛 ja veetsime enamus ajast turismipiirkonnas, seega etteruttavalt öeldes oli mul täiesti vale mulje sellest saarest. 

 

Kuidas (lastega) planeerida aega lennukile jõudmiseks?

 

Startisime Londonist 14.03, olime seal olnud juba lausa 2 nädalat. Suurlinna elu väikeste lastega on minu närvikava jaoks too much, aga sellest kirjutan mõni teine kord. Londonist lennates oli pluss see, et lend kestis kõigest 3h 45 min. Algus siis Gatwickist. 

 

Lennujaama minek õe kodust ülimalt lihtne. Lihtsalt üks rong otse Gatwicki. Minu kindel soov oli, et me jõuaksime lennujaama kindlasti 3 tundi varem. Esiteks sellepärast, et me elus esimest korda reisime kolme väikse lapsega ja annan endast kõik, et saaksime võimalikult rahulikus tempos liikuda. Eestis on okei jõuda 2h enne, välismaal ma sellega kunagi ei riski (enam). 

 

Eelnevad kaks nädalat Londonis oli meile näidatud, kui tahame rongile õigeks ajaks jõuda, siis viie lapsega (õelapsed ka), siis tuleb varuda vähemalt + 5 min normaalsest mineku ajast, ja lõpuks isegi 10 minutit, et saaks rahulikult liikuda. Sest ikka leidub keegi, kes ei leia üles oma mütsi, kellel tuleb viimasel hetkel pissihäda, kes ei taha kõndida jne. Ja no Simo riidesse panek panek (pigem siis selle tegevuse puudumine) pani minu närvikava ikka korduvalt tugevalt proovile. Eks see oli minu võimalus areneda, mida ta nii lahkelt mulle pakkus 😀

 

Soovitus – hakkasin lõpuks aru saama, et aega hoiab pisutki kokku see, kui panen riided neile kõik ühte kohta valmis. Tegelikult arusaadav, sest asjad olid kuskil kohvrites ja vahepeal lausa mööda kolme korrust laiali. Ei saa lastelt seda oodata, et nad võõras kohas suudaksid orienteeruda. Seega chill, küll kodus saavad jälle ise hakkama oma asjade leidmise ja riidesse panekuga. Lohutuseks, eks.

 

Nii, aga kogemusest johtuvalt olin ma arvestanud, et kui rong läheb kell 10:44, millega saab otse Gatwicki, siis kohvritega kõndimine ca 15 min peaks andma meile varu küll ka ootamatusteks. Ja need ei jäänud tulemata. Jõudsime rongijaama ja õde helistas oma mehele (ta oli korduvalt mulle helistanud, aga ma polnud kuulnud), kes meid saatma tuli, et ma olin prillid maha unustanud. Jah, lennureisil kannan kindlalt läätsesid, sest mask ees ja prillid on minu jaoks ikka väga haige kooslus. Kogu aeg on klaasid udused ja no pole suutnud leida õiget nippi, kuidas need kaks ebameeldivat asja ühendada. 

 

Nii, minutiks jooksis juhe ikka täiesti kokku. Ja no täitsa päriselt. Olin lihtsalt paigale tardunud, sõnagi suust ei tulnud ja õele vastata ei osanud midagi. Lapsed ei saanud ka aru, mis toimub nüüd. Ilmselt ma vajasin seda hetke, et mitte arutult ringi hakata jooksma. Ühel hetkel siis vaatasin kella – kell oli 10:31, rong väljus kell 10:44, ca 15 min kõndida tavalises tempos tagasi.

 

Jõudsin ka mõelda, et nii, kas ma saaksin kuu aega ilma prillideta. Omg, ei saa juu. Või noh saaks, aga läätsed ei ole toredad (prillid ka pole), aga see oleks olnud ikka palju jamamist õiged läätsed leida jne. Silver hakkas jooksma 10:33 ja tagasi oli 10:43. Minuti pealt jõudsime rongile. Mul ärevus ikka täiega laes. Kui me oleks maha jäänud, siis tegelikult oleksime saanud küll teise rongiga, aga ümberistumisega ning oleksime napilt jõudnud, sest lennujaamas protseduurid võtavad ikka palju aega. 

 

Lastega reisimise plussid on kindlasti see, et lennujaamas juhatati meid turvakontrolli, mis oli mõeldud peredele ja seal oli mõnusalt rahulik tempo. Kuigi olime ju varunud lausa 3h aega lennujaamas varem olla, siiski saime käia WC-s ja süüa paar võileiba kui juba meid kutsuti väravasse, kuhu me jõudsime suht viimastena. Saime küll jälle ettepoole, aga no see ei hoidnud ära seda, mis lennukis juhtus. 

 

Nimelt esiteks juhatati meid ja ka paljusid teisi lennukisse täiesti valest uksest. Ehk et meie kohad olid täiesti alguses, aga meid suunati lennukile tagantpoolt. Mis tähendas seda, et ühel hetkel lihsalt eest tulid inimesed, kelle kohad oli täiesti lõpus ja tagant need, kelle kohad oli alguses ning keegi ei saanud liikuda. Lisaks oli mingi täielik segadus sellega, et meie kohad olid muudetud ja nii, et mina oleksin pidanud istuma beebiga kahe võõra vahel, Silver ühe lapsega meie taga ning üks laps täiesti üksi võõrastega kuskil paar vahet eemal. 

 

Brianna oli mul kõhukotis ja nuttis juba hüsteeriliselt. Kui Kristella nägi, et peab üksi istuma hakkas samuti täiest kõrist nutma ja karjuma, keeldus sinna istumast ning ma pidin veel inimesi mööda laskma, lapsi rahustama ja kohti otsima 😀 Paras kaos ja täielik brain ma ei tea mis asi 😀 

Siis tuli stjuardess, kellele ma püüdsin hingeldades üle karjuvate laste selgeks teha, et mis jama siin tehtud on. Õnneks oli lõpuks üks mees nõus vahetama nii, et sain siis kaks last enda kõrvale ning Silver istus siis meie ette keskele. Huhh 😀 Kui jooks alkoholi, siis see oleks olnud hetk, mil oleks veini jooma hakanud 😀

 

Lennule tegevused

Lend läks õnneks hästi, sest Kristella ja Simo isegi magasid. Brianna magas küll väga vähe kõhukotis, aga õnneks rinna otsas hoidmine oli tema meelistegevus, seega kisa ei tulnud kuskilt poolt enam.

Kuna lapsed on veel nutivabad (jah, multasid vaatame telekast), siis ei tahtnud ka lennukis neid lastele anda. Samas seda blogi kirjutades (aprillis :D) sain küll ühe hea mõtte veebist. Et kui muidu lapsevanemad telefone kodus ikka üldiselt annavad lastele, siis just nendes kohtades, kus seda päriselt oleks vaja, seda ei tee. Ehk et nutiseadme eesmärk ongi lasta lapsel seda kasutada siis, kui päriselt on vaja, ning ka vanemal sellevõrra lihtsam oleks. Võtan selle mõtte endaga kaasa 🙂

Jätkub kohalejõudmisega Tenerifele peagi…

“Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ Lagle Reinup

Lagle Reinup
Lagle Reinup

Kõige esmasem on lapsevanemana aru saada, et Sa oled hea lapsevanem 🙂

Inimesed kasvavad selliseks, milliseks korduv käitumine neid kujundab.

Sündides on lapse ajus peaaegu sama palju närvirakke ehk neuroneid nagu täiskasvanud inimesel. Aju potentsiaal ei tule närvirakkude arvust, vaid nende omavahelisest koostööst ehk ühenduste hulgast. Mida enam tegevusi, sõnu või olukordi korrata, seda enam need ühendused tugevnevad. Aju areng ja täiustumine kestab terve elu läbi õppimise ja stimulatsiooni. 

Lastel on vaja korduvaid õppimisvõimalusi, et teha vigu ja sobimatult käituda ning seeläbi tagajärgedest õppida. Pidev keelamine ei anna lapsele võimalust näha loomulikke tagajärgi. Nii nagu peavad lapsel olema piirid, peab olema tal ka võimalus katsetada ja eksida. Las lapsed möllavad poris, kui see neile huvi ja rõõmu pakub. Kergem on lasta lapsel see järgi proovida Sinu seatud plaani ja piiride järgi kui saada nö ootamatu üllatuse osaliseks. Mänguline kaasamine korrigeerib 80% mittesoovitavast käitumisest, kui seda järjepidevalt teha. Läbi mängu on kontakt lapsega parem, ajukeemia rohkem tasakaalus ja uute oskuste omandamine kergem.

Enesekontroll on nagu muskel, mis kasutamisel muutub tugevamaks, mittekasutamisel muutub väiksemaks.

Eesajukoor areneb kuni 25. eluaastani ning enesekontrolli jaoks on see aju tähtsaim osa. Kõige raskem on seda aju osa juhtida ärevuse korral, kuna eesajukoor väsib väga kiirelt. Lisaks mõjutavad seda tugevalt stress ja kõrge ärevus. Samuti kahjustavad eesajukoore arengut ning toimimist alkohol ja muud mõjuained. Eesajukoor ei pruugi välja areneda, kui väga varajases eas on toimunud trauma või ei ole vanemaga/hooldajaga tekkinud kiindumussuhet.

Suhte kvaliteedi eest vastutab alati täiskasvanu

Lastel puudub piisav kogemus ja teadmised, mistõttu on suhtes vastutav alati täiskasvanu. On võimatu eeldada, et laps suudaks alati käituda nii nagu lapsevanem temalt ootab. Lapsed õpivad läbi imiteerimise ja jagades oma emotsionaalset kogemust, see on hiljem aluseks ka empaatiavõime kujunemisel. Vanema või hooldajaga on laps üks ühele nii emotsioonides kui käitumises valdavalt esimese eluaasta jooksul, sealt edasi lisanduvad teiste imiteerimised. Koolieas läheb tähtsus üle emalt sõpradele.

Autoritaarse kasvatuse puhul jääb laps alati ka alluvaks, sest ei kehtesta ennast.

Soovides, et laps meid alati kuulaks, oleks kuulekas ning täidaks alati täpselt ette antud korraldusi, ei teki lapsel harjumust ise otsustada ega saada iseseisvaks. Anna lapsele võimalusi ise edu saavutada. Vanema roll on toetamine ja suunamine, see annab alati suurema autoriteedi. Lapsed, kes tunnevad, et vanemad mõistavad või üritavad neid mõista, teevad rohkem koostööd. Kui Sa ei saa lapselt seda, mida ma tahad, pead vaatama, miks Sa selle andmise lapsele raskeks teed. Miks lapsel ei ole võimalik Sind kuulata?

Kui laps pöördub Sinu poole ebaviisakal tooni, siis saad soojalt vastates õpetada last kasutama “häid sõnu”. Näiteks, kui laps midagi nõuab, siis vastad rahumeelselt ”Kas Sa käsid või palud?” Nii reageerid lapse emotsiooni aktsepteerides, kuid näitad, et soojalt ja rahumeelselt käitudes on temal endal kergem ja parem.

Ärevus on vajalik ellujäämiseks 

Kui meil ei tekiks ärevust, siis ei tajuks me ka ohtu enda elule ja tervisele. Tänapäeval on aga ärevust palju ka olukordades, kus vaja ei ole ja need muutuvad meile häirivaks.

Tungiv sundolek lapsevanema või hooldajana, et ma pean olema hea lapsevanem, minu laps peab olema sõnakuulelik ja viisakas, on enese eksitamine. See pidev iseendalt nõudmise tõttu pinges olek takistab lapse arengut. Lapsed on rohkem vihased ja ärevad, kui nad pidevalt ebaõnnestuvad ja saavad vanemate pahameelt.

Füsioloogilised vajadused ehk eeldused heaks enesetundeks. Lagle Reinup

Emotsionaalsete kogemuste jagamine on alus empaatia kujunemisel.

Ka iseenda tunnete väljendamisel on vajalik olla lapse ees aus. Kuid kindlasti peab jälgima, et väljendamisel on eristatud isiksus ja käitumine. Samuti tuleb emotsioonide väljendamisel märgata, et ei lõhuks kõrvalolevate laste turvatunnet.

Aita lapsel edu saavutada.

Märka, tunnusta ja täna last märkuste ja märkamiste eest. Ole alati tänulik ja kiida last. Ka siis, kui ta on teiste või enda käitumises midagi märganud. Olgu see kasvõi sinu eksimus lapsevanemana. Tihti tekib koheselt „kana õpetab muna” reaktsioon, mis aga peegeldab lapsele valeinfot. 

Tänades märgatud vea eest ja vabandades, saab ka lapse aju sama harjumuse.

Lapsel on vajalik õppida nägema enda tehtud vigade loomulikke tagajärgi. Karistamine tekitab süütunnet, et olen ebaõnnestunud. See mõjutab lapse käitumist ja enesehinnangut. Vältima peab emotsiooni järgi käitumist. Emotsioon on tunne, mitte olukord või situatsioon.

Artikkel on kirjutatud Lagle Reinupi veebiloengu “Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ põhjal.

***Tegelikkuses ei ole laste kasvatamist, vaid on hoopis kooskasvamine, sest me õpime iga päev***

Veebiloeng „Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida” toimub juba 7. aprillil.

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

“Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ veebiloeng on järelvaadatav kuni 31. maini 2022.

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

Lapse emotsionaalset arengut toetavate e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI

“Asi pole rahas, vaid sinus – kuidas me iseendale rikkuse loomisel kaikaid kodaratesse loobime?”

Liina Vettik
Liina Vettik
Kuidas meie uskumused ja tõekspidamised rahast meid piiravad?

Meil kõigil on raha suhtes miinimum ja maksimum level. Oma mõttemustrite ja uskumustega ei suuda oma nö rahakatust ületada. Miinimum on selles mõttes hea, et ta hoiab meid teatud tasemel ja ei lase allapoole langeda. Maksimum level ehk nö katus on takistuseks, miks meile ei tule rohkem raha. 

Maksimumist üle saamiseks peab minema sügavamale ja vaatama neid põhjuseid, mida me tegelikult rahaga seoses kardame.

Kuidas hirm takistab mul rahaga sõbraks saamist?

Hirmud on seotud meie mugavustsooniga ja lisaks tulevad takistavad uskumused meie lapsepõlvekogemustest. Me oleme lapsepõlves kasvanud selles perekonnas ja meid mõjutab kõik, millest meile räägiti või ei räägitud. 

Kõik see tekitab meile turvatsooni ehk arusaama, mis on normaalsus rahaga ja mis ei ole normaalsus. Kui ma lähen alla selle, siis lähen mugavustsoonist välja ning samamoodi on ka selle ületamisel ehk rikkuse suurenemisel me ei tea, mis juhtub ja me alateadvus hakkab kartma. 

Sellises olukorras läheb meie alateadvus kaitsesse ja tõmbab meid alla ka kõrgemalt level´ilt, sest meil on uskumus, et mina rohkem ei saa.

Põhilised tõekspidamised, mis raha kohta on levinud ning meid piiravad:
  • ”Raha tuleb raske tööga”

Jah, vanasti see tõesti nii oli, kuid tänapäeval enam ei tule raha alati raske tööga. Sinna juurde on levinud ka uskumus, et kui ma teen rasket tööd, siis mind armastatakse ja ma saan kaastunnet oma lähedastelt. 

  • “Raha on piiratud koguses”

See uskumus kujuneb välja sellest, kui lastele öelda, et meil ei ole raha. Selle asemel ütle näiteks: “Kallis, ma väga tahan, et sa saaksid kõike, mida soovid. Ma aitan sul seda ise luua”. Mõelge koos lapsega selle peale, mida saaksite ära teha, et ta saaks endale selle asja. Sageli mõtlevad ka täiskasvanud, et kas ma saan seda endale lubada, kuid selle asemel võiksid endalt küsida: “Kuidas ma saan seda endale lubada?”

  • “Aeg võrdub raha” 

See uskumus põhineb tõekspidamisel, et pean panustama oma aega, et vastu saada raha. See on nn. keskklassi üks tüüpilisemaid uskumusi. 

  • “Töö võrdub väärtus” 

Uskumuse aluseks on mõtteviis, et ma olen väärtuslik siis, kui ma teen tööd ning kui ma tööd ei tee, siis mul ei ole õigust raha saada. Samuti kuuluvad siia alla uskumused, et kui ma olen jõukas, siis mul ei ole häid suhteid perega või sõpradega ning kardetakse kaotada kogukonda, kellega ollakse harjunud suhtlema. 

Uskumuste murdmiseks hakka otsima tõendeid selle kohta, mida head on raha maailmas loonud ja see võib hakata muutma Sinu suhtumist rahasse.

Kuidas on eneseväärtustamine seotud raha loomisega?

Eneseväärtustamist ei tohi segamini ajada egoismiga. Eneseväärtustamine on mõtteviis, et ma armastan Sind ja ma armastan ka ennast. Ma ei too ennast madalamale ega pane ka kõrgemale teistest inimestest. Egoism on see, kui pead ennast kõige tähtsamaks. Egoismi taga on sageli hirm, kuid eneseväärtustamise taga on armastus.

Eneseväärtustamise näited:

  • kui ma vajan puhkust, siis ma luban endale seda ning ei sunni ennast tube koristama või muid kohustusi täitma;
  • Ma panen paika piirid oma abikaasaga, lastega või kolleegidega ning ma väljendan seda läbi armastuse;
  • kui mul on ideed, siis ma väljendan neid, mitte ei hoia endale kartusega, et see on teiste arvates nõme idee või keegi varastab selle ära; 
  • ka tervislik toitumine on eneseväärtustamine;
  • selle asemel, et skrollida sotsiaalmeedias, ma teen ära oma müügikõne, sest ma olen väärt paremat elustiili, mida tööga saavutan;
  • kui ma teenusepakkujana tõstan oma teenuse hinda, siis ma väärtustan oma tööd ja seda, mida kliendid minult saavad;
  • ma väärtustan ennast sellega, et mul on kindel tööaeg ja nädalavahetustel pühendun perele. 
  • ma väärtustan ennast läbi selle, kus on mu fookus – kas sotsiaalmeedias jälgijate arvu kasvatamine (kes raha sisse ei too) või panen fookuse tegevustele, mis mu firmale raha toovad. 

  • Sinu netoväärtus võrdub sinu eneseväärtusega. See, milline on sinu rahaline maksimum ja miinimum on seotud sellega, kuivõrd sa ennast väärtustad. Raha või rikkuse loomisel ei ole midagi halba, vaid see on hea. 

Kuidas saame rahaga piiravaid mustreid ja uskumusi murda?

Kõige lihtsam on minna ajas tagasi ja mõelda selle peale, mida rääkisid minu vanemad rahast. Kui kodus ei räägitud rahast, siis milline oli suhtumine rahasse, kuidas vanemad rahaga ümber käisid? Ja mida Sina täna raha kohta usud? 

Üks viis uskumusi muuta on otsida tõestusi, et on ka teistmoodi võimalik. Otsin tõestusi näiteks sellest, kuidas Sul on võimalik raha rohkem luua – kirjuta endale üles 20 võimalust, kuidas saaksid raha juurde luua.

Uskumuste muutmise juurde käib ka inimeste lugude lugemine, et kuidas on tuldud erinevatest situatsioonidest välja. Samuti toimuvad erinevad veebinarid, kus sellest teemast räägitakse. 

Ümbritse ennast nende inimestega, kelle sarnaseks sa tahad saada. Taaskord on see eneseväärtustamine, kui sa julged elada oma elu teistmoodi, kui tegi sinu perekond. On olemas erinevad kogukonnad, kus on koos inimesed, kes tahavad muutuda ja asju teistmoodi teha. Samuti on olemas mastermind grupid. Lisaks ka raamatute lugemine – kui sa kogu aeg samal teemal loed raamatuid, siis see lõpuks muudab su mõttemaailma. 

Sügavamate uskumusteni ma kahjuks sageli ise ei jõua, kuid siis saab kasutada coachi abi, kes aitab kaevata sügavamale, et mis siis on need uskumused, mis sind takistavad. Vajadusel küsi abi ning võta seda kui investeeringut endasse, mitte kui kulu. 

Levinud on ka uskumus, et raha pole oluline ja raha ei tee inimesi õnnelikuks. Mõtle, mida raha Sulle annab ja mis on rahas head. Ole raha eest tänulik. Paljud on raha peale pahased, sest raha on alati puudu. Aga võta hoopis raha kui sõpra ja suhtu rahasse nii, nagu suhtuksid enda heasse sõpra. Saa rahaga sõbraks, sest ta võimaldab Sulle paremat elukvaliteeti. Raha loob meile väärtust.

Laps ja raha
Milliseid häid rahauskumusi oma lastele õpetada?

Lapsele peab õpetama enesekindlust ja usku, et ta on võimeline endale ise looma seda, mida soovib. Õpeta lapsele rahatarkust ja seda, kuidas raha luuakse. Kasvata tema enesekindlust läbi selle, et mõtlete koos, kuidas sa saaksid seda endale lubada. 

Ka see ei loo enesekindlust, kui sa lubad enda raha eest kõike lapsele. Püüa lapsele õpetada ka seda, et ta on väärtuslik sellepärast, kes ta on, mitte sellepärast, mida ta omab. Kui lapsele õpetada enesekindlust, siis ta saab aru, et on okei olla ka teistsugune või kui ta soovid on teistsugused.

Artikkel on kirjutatud Inspiratsoonipäeval 03.02.2022 Liina Vettikuga läbi viidud intervjuu põhjal.

Kui soovid rahauskumuste teemal sügavamale minna, siis aprillis 2022 on “Õnnelik naine, õnnelik ema” kogukonnas raha uskumuste kuu ning Sinul on võimalus sellest osa saada ostes loenguid ka eraldi, ilma kogukonnaga liitumata.

Loengud eraldi saad soetada siit.

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

Kolme loengu + 1 tasuta loengu paketi saad soetada siit.

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI