Võtame aasta kokku

5 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine.

Aasta lõpp on kokkuvõtte tegemise aeg – vaadatakse möödunule aastale “otsa” ja tehakse uue aasta plaane. 

Nagu ühes finantsteemalises FB foorumis kirjutati, et inimesed jagaksid, kus nad olid 10 aastat tagasi. Emaks olemisele mõeldes ma nii pikka ajajärku isiklikult ei võtaks (sest 10 aastat tagasi ma ei mõelnudki laste saamise peale :P), kuid võtsin küll korraks aja maha ning mõtlesin, milline olin ma enne laste saamist. 

Võta see hetk, peatu, mõtle ja jaga ka teiste lapsevanematega. 

Milline olid Sa enne laste sündi?

Mida lapsed, lapsevanemaks olemine on Sulle õpetanud?

Milline lapsevanem tahaksid Sina olla aasta, viie või kümne pärast?

 

5 aastat tagasi jäin ma lapseootele ja augustis 2016 sündis meie esimene laps, tütar. 

Enne laste saamist teadsin ma lastekasvatusest kõike.

Vaatasin kõrvalt, kuidas kaubanduskeskustes olid lapsed pikali maas ja karjusid ning nende vanemad piinlikkusest või vihast maa alla vajumas. Mõtlesin: minu lapsed küll kunagi nii ei tee. Nii kasvatamatud lapsed ikka. Appi ma ei või. 

Lennureisil karjuva lapse läheduses olemine tähendas vanematele kaasa tundvaid pilke kui ka sisemist kirumist, et no kuidas ta ei suuda oma last vaigistada. 

Eriti eredalt meenub, kuidas mehe õe tollal 6 aastane laps oli täielik energiapomm ja kuidas mingit mängu mängides või palju šokolaadi süües kaotas laps enesekontrolli. Ja mina ikka vangutasin pead ja mõtlesin (ja ka ütlesin), et oioi, no kuidas ikka nii saab. 

Kuidas lapsed löövad oma vanemad või teisi lapsi. Eks ikka oli minu peas tol korral – kasvatamatus. 

Kuidas ma arvasin, et kõik hobid ja enese eest hoolitsemine jääb ning saan teha “karjääri” samas tempos nagu soovin (jaa okei, saab küll, aga ikkagi on emana sellel kõigel oma hind). 

Liitu meie uudiskirjaga!

Kuidas ma päriselt ei kujutanud ette, mida tunneb ema, kes pole paar aastat maganud. Arvasin, et nad ise pole oma aega hästi planeerinud.  

Kuidas ma imestasin ja andsin hinnanguid kui mõned paarid läksid lahku aasta paar pärast lapse (laste) sündi. Et pole ju võimalik, et üks pisike ime ei hoia ja ei lähenda paare. Lapse saamine on tundus isegi hea mõttena suhte “parandamiseks”. 

Miks ta küll trenni ei tee ja oma kehavormi uuesti ei taasta? Miks ta igast jama sööb? Miks tal üldse nii suured isud on? Appi!!! 😀

Unistused olid ilusad!

Kuidas ma mitte kunagi ei vihasta nende peale, ei tõsta häält ometi oma lapse peale, kuidas nad teevad kõike nii nagu mina soovin, kuidas nad magavad nii nagu mina tahan, et nad magaksid (st. öösel), jäävad magama täiesti ise ja väga ruttu ning nad söövad kõike, mida ma neile teen jne. 

Tänaseks on mul kaks imearmast last ja ma olen neile tänulik, et nad pole mitte ligilähedalegi olnud sellised nagu ma “unistasin” ja arvasin õige olevat. 

Sest siis ei oleks mul täna võimalust kasvada ja arendeda iga päev. 

Mul ei oleks võimalust märgata (ja vabastada, lahti saada) iga päev endas mingit harjumust või omadust, mis mind enam ei teeni.   

Mul ei oleks võimalust olnud saada suurepäraseks logistikuks ja parimaks ajaplaneerijaks 😀 (pikk tee veel minna, algus tehtud). 

Ja ükskõik kui raske ka poleks, olen saanud tunda tõelist, tingimusteta armastust. Uppuda nendesse hallikas-rohekas silmadesse ja näha naeratust, mis on lapse suul iga päev.

Liitu meie uudiskirjaga!

Milline lapsevanem tahaksin ma olla aasta, viie või kümne pärast?

Aasta pärast tahaksin olla lapsevanem, kes suudab oma lapsed õhtuti magama panna nii, et ma ise ei ärrituks mitte hetkekski. Ma ei tea, kas see on võimalik :D, aga usun, et tehes endaga piisavalt tööd see on võimalik. 

Viie ja kümne aasta pärast otseselt vahet pole. Nad ei pea olema koolis viielised ja enam ei pea akadeemilist võimekust olulisemaks omaduseks elus (enne lapsi arvasin nii). Mida aga tean, et soovin oma lastele kaasa anda väärused ja oskused elus nagu koostöö, suhtlemine, looduse ja iseendaga kooskõlas olemine, harmoonia, vabadus, (iseenda) armastamine, andestamine ja avatus jne. Kuidas see kõik õnnestub, seda näitab elu ja aeg. Mina annan endast parima ja kasvan iga päev. 

Rahulikku jõuluaega, palju armastust ja ilusaid koosolemise hetki uude aastasse! 

Õnnelike perede haldjas 

Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine

Minu armas jonnipunn

6 minuti lugemine.
Kohutav kahene paneb vanemate kannatuse tõsiselt proovile. See on aeg, kus lapse kasvatamine näitab ka meie – lapsevanemate – oskusi ja oskamatust. Sageli tunneme end saamatuna, eriti kui laps hakkab jonnima kas poes või tänaval. Annika uuris välja, et 2aastase jonnihood on osa lapse kasvamisest, ja otsis ka nõuandeid, kuidas sellega toime tulla.

Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Selleks, et seda lugu jutustada, pean ma alustama kaugemalt – oma lapsepõlvest. Mina ei mäleta mitte kordagi, et mu vanemad mulle oleksid öelnud, et nad mind armastavad või muul viisil oma tundeid välja oleksid näidanud. Seega ei õppinud seda ka mina. Olen alati olnud pigem eraklik ning oma asjadega alati ise hakkama saanud. Mul ei ole vajadust oma muredest kellelegi rääkida, pigem elan need enda sees läbi ja lähen eluga edasi. Kunagi kui pidevalt veel msni kasutasin, siis oli mul msnis kirjas lause: Tugevad hinged ei kerja kaastunnet. Tugevad hinged murduvad üksi.

Me saame kasvatada oma lapsi teistmoodi, kui meid kasvatati

Mu sõbranna ütles mulle aastate eest lause, mis pani mind mõtlema ja muutis mu mõttelaadi. Ta ütles, et kui tema ühel päeval lapsed saab, siis ta hakkab neile iga päev ütlema, et ta neid armastab. Minu jaoks oli see küll võõras, kuid iseenesest meeldis mulle see mõte.

Siis kohtasin ma oma abikaasat, kellega me päevas mitmeid kordi teineteisele armastust avaldame ning ilma igasuguse häbita oma tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest räägime.

Mind üllatas tema avameelsus ja tänu sellele hakkasin ka ennast talle avama ja see meeldib mulle! Elu on kohe palju ilusam, kui ma julgen ausalt välja öelda, mis mulle meeldib või mis mind häirib. Kergem on ka – muidu ketrad neid mõtteid enda peas ja see ärritab veel rohkem ning lõpuks võid plahvatada hoopiski vales kohas või valada viha välja vale inimese peal.

Liitu meie uudiskirjaga!

 

Tulles nüüd blogiloo teema juurde, siis kui ma oma esimest last ootasin, hakkasin uurima kirjandust, kuidas last kasvatada ja mulle meeldis lähenemisviis, et lapsel tuleb lasta oma tunded välja elada ning igat tema tunnet aktsepteerida. Kui näiteks laps kukub, siis oleme ikka harjunud talle ütlema, et ei ole midagi. Selle asemel peaksime hoopiski tema nuttu aktsepteerima ning tema tundeid talle peegeldama, sest tõtt öelda laps ju kukkus ja sai väga väga haiget. Seega, kuidas ma saan talle öelda, et ei ole midagi? Kui mu laps alles esimesi samme tegi, olime maal mu vanaema juures ja tema koer hüppas lapse peale nii, et laps kukkus selg ees suure prõntsatusega maha. Võtsin ta sülle ja lasin tal nutta. Minu ema ja vanaema kohe hakkasid lohutama, et ei ole midagi ja et me vaatama läheksime, kuidas kutsu mängib. Mina aga lasin tal nutta. Solter (2007) märgib samuti oma raamatus “Nutt ja jonnihood”, et trauma puhul tuleb lapsel lasta nutta ning see endast välja saada, vastasel juhul võib juhtuda, et laps jääbki koeri tänu sellele kartma.

2aastase jonnihood on rasked nii vanemale kui ka lapsele

Beebiootuse ajal õnnestus mul käia Tuuli Vellama loengul ning ta alustas oma loengut seigaga, kus üks isa oli teistelt lapsevanematelt küsinud, et kui kaua teie lapsed jonnivad? Ta oli kirjeldanud, et tema jaoks on väljakannatamatu, kui tema laps jonnib iga kord 15 minutit. Teised lapsevanemad olid naerma hakanud ja arvasid, et 15 minutit on väga lühike aeg ning et sellel isal on vedanud. Mina endamisi mõtlesin, et 15 minutit on ju päris pikk aeg jonni kuulamiseks, või kuidas? Siis ei osanud ma isegi jonni tegelikult ette kujutada.

Mu laps saab kohe 2 aastaseks ja tema jonnihood algasid poole aasta eest. Ta hakkas pidevalt kõikide asjade vastu protestima, viskas ennast pikali, karjus. Kord ma mäletan, et tulime õuest rõõmsalt tuppa ja ta lihtsalt hakkas jonnima. Ja kas te kujutate ette, see kestis tervelt 1,5h ja ma ei saanud aru, mis teda vaevab. Ilmselgelt vaevas teda midagi ning ta pidi selle enda seest välja saama. Nüüdseks on tema jonnihood mitte küll igapäevased, aga tavapärased meie kodus ning olen õppinud nendega paremini toime tulema.

Alguses häirisid tema jonnihood mind meeletult ning ma ei osanud nendega absoluutselt toime tulla.

Ma kõndisin tema juurest ära, jätsin ta üksi oma tuppa jonnima, ei võtnud teda sülle, sain vihaseks ja tõstsin tema peale häält.

Siis aga juhtusin Facebookis lugema ühte lugu, mis tõi mulle pisarad silma. Nimelt on kirjeldatud seal 2aastase lapse maailma – maailma just sellisena, nagu tema seda näeb. Selles loos oli palju äratundmist ning sain aru, et olen lähenenud talle oma vaatenurgast, mitte mõistnud kogu selle protsessi juures teda ja tema tundeid.

Peale seda lugu hakksin temasse palju empaatilisemalt suhtuma ning lasen tal ennast välja elada ja ei kiirusta teda millegagi taga. Vajadusel näitan talle ette, kuidas ja mida me teeme või mida temalt ootame, kuid kuna ta on väga suur ise tegija, siis ta mul palju ei luba selles osas kaasa rääkida 🙂

Hetkel teeb kogu olukorra veelgi keerulisemaks see, et tal on:

  • tugevad tunded, millega ta ei oska veel toime tulla
  • separatsiooniärevuse periood, kus ta pidevalt kardab, et emme läheb ära
  • arengu mõistes väga oluline negativismiperiood, kus kujuneb välja oskus öelda ei ning teha ise valikuid.  

Lapse kasvatamine on ka iseenda kasvatamine

Kõike seda korraga aitab mul üle elada enda tunnete ja käitumise reguleerimine, mida olen viimasel ajal palju praktiseerida saanud. Ma ei ole absoluutselt kannatlik inimene ja mind väga häirib, kui keegi mul mingi pooleli oleva tegevuse sassi ajab või mingi uue teemaga lauale tuleb. Aga tänu tema tunnetele ja käitumisele, olen pidanud väga palju endaga tegelema ja õppima ennekõike enda emotsioone kontrollima, sest milline eeskuju ma olen kui ma ise ärritun ning meeletult endast välja lähen ajal, mil mu laps vajab, et mina rahulik oleksin?

Liitu meie uudiskirjaga!

 

Mõistsin seda artiklit lugedes, et ega laps ei ärka hommikul üles ja ei plaani kell 11 jonnihooga lagedale tulla ja minu päeva sellega rikkuda. Jonnihood on midagi, mida nad kontrollida ei suuda, kuna nende aju ei ole veel piisavalt arenenud ja jonnihood aitavad neil tunnete ja frustratsiooniga toime tulla.

Mina saan teda aidata tema tundeid peegeldades ja aktsepteerides:

  • olla tema juures, ise samal ajal rahulikuks jäädes
  • öelda, mida ma näen ja aidata tal leida tunnetele sõnad: “Ma näen, et oled väga pettunud, et me enam poes selle käruga sõita ei saa ja see teeb sind kurvaks.”
  • oodata tema rahunemiseni ning siis koos probleemile lahendus leida

Seda tehes tagan, et ta julgeks oma tundeid välja elada ning tunneks, et ma armastan ja aktsepteerin teda igal juhul, mitte ainult siis, kui ta on rõõmus.

Aga ega minagi ole ideaalne inimene, teoorias võin ma kõike teada, kuid reaalsus ja minu emotsionaalne seisund on iga päev erinev. Kui ma päris aus olen, siis alles hiljuti suutsin ma päris lõpuni ja rahulikult tema kõrval olla ja tema jaoks olemas olla. Hakkasime õhtul kõik koos õue minema ja jalanõusid jalga pannes hakkas ta neid loopima ning ei soovinud neid ise jalga panna, ei lubanud ennast ka aidata (tahan, ei taha ja jonnihoog koos). Kogu teema eskaleerus sekunditega ning ta oli täielikus hüsteerias ja tunnete keerises. Hoidsin teda süles kui ta lubas, olin tema juures ja lihtsalt ootasin. Ma teadsin, et sellest ei ole kasu, kui ma hakkan talle sellel hetkel midagi rääkima ja lahendust pakkuma. Ootasin kuni ta kordamööda minu ja oma isa süles lõpuks maha rahunes ja siis rõõmsalt ütles: “Rahunesin ära, lähme nüüd õue!” Ja nii oligi, pani riidesse, jalanõud jalga ja läksime kõik koos rõõmsalt jalutama ning ülejäänud õhtupoolik möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta.

Eks ühe kaheaastase lapse maailm ja selle tajumine ongi keeruline, raske ja emotsionaalne. Ilmselt on hea meeles pidada, et ta on alles väike ning ta ei suudagi kõike ja ennast nii kontrollida nagu täiskasvanud peaks seda oskama ja meie ülesanne on talle seda õpetada, teda selles protsessis suunata ja toetada. Minu soov on, et ta ei kasvaks üles nagu mina – kõiki oma tundeid ja emotsioone alla surudes ja peites. Tahan, et tal oleks julgust ennast igas olukorras väljenda, ükskõik kui ebamugav see on! Oleme koos selle teekonna alguses ja loodan, et mina suudan ennast iga kord aina paremini kontrollida ja talle head eeskuju näidata, läbi mille õpib tema turvaliselt oma tundeid reguleerima.

Loe lapse arenguetappide kohta veel Tarkvanem.ee

Kasutatud allikad:

Solter, Aletha J. (2007). Nutt ja jonnihood.

Toddlers, meltdowns and brain development: why parents need to ditch traditional discipline.

Dejah Roman: I am 2. I am not terrible…I am frustrated. I am nervous, stressed out, overwhelmed, and confused. I need a hug.

Kasutatud pilt

Minu pudelibeebi

4 minuti lugemine. Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Raseduse ajal käisin perekooli loengutes ja joogas, kus käsitleti ka beebi toitmise teemat. Lapse toitmise läbiv mõte oli igal pool ühtne: beebile on parim rinnapiim. Olin selle mõttega päri, kuna minu meelest oli lapse toitmine rinnaga vägagi loomulik ning ma ei osanud isegi aimata, et sellega võivad kaasneda mingisugused probleemid või mured.

Üleüldse ei osanud ma raseduse ajal väga midagi eesoleva elu osas spekuleerida, karta või rõõmustada  – kuna eelnevad kogemused puudusid, siis ei olnud ka millele toetuda.

Imeline algus

Kui laps sündis ja ta mu rinnale asetati, hakkas ta kohe kenasti sööma ja see kõik oli minu jaoks nii loomulik ja lihtne. Laps sõi väga tihti, kuna sündides olid tal põletikunäitajad kõrged ja mulle öeldi, et ternespiim on talle parim. Kolme päevaga olidki ilma ravimiteta näidud korras ja saime kenasti koju. Haiglas öeldi, et alguses peaks last toitma mõlemast rinnast ja mina väga kohusetundliku inimesena hakkasingi kirja panema ja jälgima väga täpselt, kui palju ja millisest rinnast laps sööb. Nüüd saan aru, et see oli minu esimene viga, sest ma ajasin ennast sellega pidevalt ärevile, kui ta ühest rinnast sõi 10 minutit ja ma rinda vahetasin siis teisest sõi ta ainult nt 5 minutit ning jäi juba rinna otsas magama. Esimene kuu oli siiski kõik väga ideaalne, laps võttis kenasti juurde, mul ei tekkinud piimapaisu ega põletikku, lõhed olid talutavad ja paranesid suhteliselt kiiresti.

Esimesed märgid

Esimesed märgid muredest tekkisid siis, kui laps oli kuuajane. Ta hakkas rinna otsas nutma ja ei tahtnud korralikult süüa. Alguses ei nutnud ta igal toitmiskorral, vaid aeg-ajalt. Läksin ka haiglasse imetamisnõustaja juurde, kes vaatas üle beebi imemisvõtte ja kuulas meid ära. Kuna juurde võttis ta kenasti, imemisvõte oli korras, piima mul oli, siis ei muretsenud ei imetamisnõustaja ega perearst.

Mida aeg edasi, seda tihemini hakkas laps rinna otsas nutma. Taas pöördusin haiglasse imetamisnõustajate poole ja kutsusin ka SIET imetamisnõustaja omale koju. Mulle selgitati, et väga paljud lapsed nutavad rinna otsas ja kuna tal kaaluga otseselt veel probleeme ei olnud (kuigi ta ühes kuus võttis juurde 500 g), siis tungivalt soovitati talle rinda edasi anda.

Liitu meie uudiskirjaga!

Tunded

Minus oli see situatsioon tekitanud täieliku tõrke ja ma ütlen Sulle ausalt, et ma läksin meeletult ärevaks iga kord kui lapse ärkamise aeg hakkas lähenema, sest ma pidin teda siis uuesti toitma. See tekitas minus tohutut pinget.

Lisaks ei julgenud ma lapsega kuskil avalikus kohas käia. Minu jaoks ei olnud see okei, et kui ma peaksin talle kuskil pargipingil rinda andma, siis ta röögib ennast segaseks nagu ma teeksin talle füüsiliselt haiget. Kadestasin oma sõbrannasid, kes igal pool lapsega käisid ja said teda vabalt imetada ning nende laps oli rinna otsas nii rõõmus. Mina istusin aga oma lapsega ainult kodus.

Septembrist sai ennast kirja panna võimlemistundidesse ning ma ei julgenud kohe siis minna vaid panin ennast kirja alates oktoobrist, kuna ma ei suutnud enda jaoks selgeks mõelda, kuidas ma röökivale lapsele teiste võõraste emade eest rinda annan. Kui oktoober kätte jõudis, siis ma pidin tundi minema ja läksin umbes 30 minutit varem kohale, et riietusruumis proovida talle süüa anda ilma, et keegi meid kuuleks ja näeks.

Kadestusega vaatasin peale tunni lõppu kõiki emasid, kes rahus oma last imetasid.

Mina aga iga kord peale tunni lõppu teesklesin, et meil on veel tegemist ja ootasin, kuni riietusruum tühi oli, et proovida talle enne koduteed veel veidi süüa anda. Teinekord palusin mehel keset tööpäeva meid autoga kohale viia, et ma saaksin autos last enne tundi imetada.

Viimane piisk

Kuna senini oli laps öösiti suhteliselt rahulikult söönud, siis ma väga ei muretsenud. Kuni ühel hetkel nuttis ta ka juba öösiti igal toitmiskorral ja ma nägin, et ta lihtsalt ei söögi enam. Tema streikimine kajastus juba kaalus ning otsustasin proovida pudelit ja piimasegu, laps oli siis 4 kuune. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei tule selle toitmise pingega enam toime ja ma pidin midagi muutma.

Esimest korda, kui laps pudelit sai, sõi ta nii rahulikult ja mul oli seda nii kerge vaadata. Mul ei olnud mingit pinget ega stressi.

Esialgu andsin talle rinda ja pudelit vaheldumisi kuni ma nägin, et mul on mõttetu talle rinda pakkuda, sest ta ei söö nagunii sealt. Lapsel kaal tõusis kenasti ja mu abikaasa oli meie otsusega väga rahul, kuna nüüd sai ka tema last toita!

Liitu meie uudiskirjaga!

Harjumine

Eks esialgu oli see pudeli teema minu jaoks sama stressirohke kui rinna andmine. Kogu see protsess tuli endale selgeks teha – kui palju ja mitme tunni tagnat laps ööpäevas süüa võib, kuidas pudelit pesta, ostsime uue veekeedukannu, mis temperatuuri näitas, igal pool pidi vesi termosega kaasas olema + piimapulber jne. Alguses ikka juhtus mitmel korral, et läksime lapsega kuskile välja ja ma olin maha unustanud kas pudeli või piimapulbri. Kuid mida aeg edasi, seda kergemaks kõik läks ja mina olin jälle enesekindlam. Sain rahus lapsega trennis või kuskil avalikus kohas käia, kuna ma teadsin, et ta sööb rahulikult.

Tagantjärgi tarkus?

Muidugi olid mul endal pidevalt süümepiinad, et kas ma proovisin ikka piisavalt või kas ma oleksin saanud midagi veel teha? Umbes 8 kuul ütlesin mehele, et rinnapiima peaks saama taastada ja me võiksime uuesti proovida. Mees palus mul kohe selle mõtte maha matta, sest ta nägi, milline ma olin, kui ma proovisin last 4 kuud rinnaga toita.

Endamisi olen mõelnud, et miks meil nii läks? Raseduse ajal ma mõtlesin, et mina toidan last nii kaua kuni ta soovib, kasvõi 3 aastaseni välja, aga näed, laps sai rinda ainult 4 kuud.

Mul tekkis pähe nii palju küsimusi:

  • Kas asi oli lutis? Kui laps oli 2 nädalane, pakkusime talle gaasivalude leevendamiseks lutti, mida ta kohe ka võtma hakkas. Kas lutt mõjutas kuidagi kogu seda protsessi?
  • Kas mul oli ikka piisavalt piima?
  • Äkki oli mul liiga palju piima ja lapsel oli ebamugav imeda?
  • Kas mu rindadel on midagi füüsilist viga?
  • Kuna mul hakkasid 6 nädalat peale sünnitust regulaarsed päevad, siis kas see võis kuidagi imetamist mõjutada ja muuta piima maitset?
  • Mu ema toitis mind 3 kuud rinnaga ja mu õde ainult 1 kuu, sest tal ei olnud piima, siis kas see on pärilik?
  • Kas mu laps hakkab nüüd tulevikus väga palju haige olema, kuna ta pudelit sai ja öeldakse, et rinnapiima saanud lapsed on palju tervemad?

Täna, 1,5a hiljem

Täna olen ma kogu selle teemaga enda sees rahu teinud ja ma olen ise mõelnud, et tol hetkel oli kõige tähtsam minu vaimse tervise säilitamine ning lapse heaolu tagamine. Lapsel oli kõht täis, mina olin rõõmus ja saime omavahel väga hästi hakkama.

Kõik räägivad imetamisaegsest lähedusest ja hellusest. Mina ei ütleks, et pudeliga seda ei ole – on küll! Ma nautisin kõiki neid kordi, kui ma last toitsin – ta oli mul süles, ma paitasin ja musitasin teda samal ajal, me vaatasime teineteisele silma ja naeratasime.

Samas kui ma tagasi mõtlen, siis öisest söötmisest ja lõpuks üldse pudelist oli teda võrdlemisi kerge võõrutada. Lisaks kõigele muule, on mu laps väga hea tervisega ja tal ei ole siiani kordagi näiteks isegi palavikku olnud – ehk et seda ei saa ka öelda, et pudelilapsed kuidagi kehvema tervisega on.  

Hetkel ootan ma oma teist beebit ja kui aus olla, siis ma ei ole kordagi mõelnud, et ma talle rinda ei anna. Lapsed on erinevad ja eks näis, kuidas temaga läheb. Nüüd ma lihtsalt tean, et sellest ei ole midagi, kui ta isegi rinda võtma ei hakka ja kui võtab, siis on kõik hästi ning sellisel juhul saan ma teise lapsega teistmoodi kogemuse, mida hiljem on hea võrrelda.

Eks elus läheb ikka täpselt nii, nagu minema peab 🙂

Ma loodan, et Sinul on olnud imeline imetamiskogemus ja kui Sul on kõik see veel ees, siis loe meie blogist, millised on 6 olulist asja, mida imetamise kohta juba enne sünnitust teada.

Kasutatud allikad:

6 olulist asja, mida imetamise kohta teada juba enne sünnitust.

Kasutatud pilt. 

Laps muudab kõike ja kuidas sellega hakkama saada?

6 minuti lugemine. Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate klientide haldjas.

Kui ma 2016 aasta sügisel lapseootele jäin, siis ma ausalt ei osanud ette kujutada, milliseks muutub minu elu peale lapse sündi. 

Raseduse ajal käisime koos abikaasaga kõikvõimalikes perekooli loengutes, kus valmistati ette sünnituseks ja räägiti vastsündinu hooldusest, aga keegi ei rääkinud oma näidetest, millised tunded Sind valdavad ja mis päriselt kodus toimuma hakkab.

Räägin Sulle oma näite põhjal ausalt ja otse, mida ma tundsin alates hetkest, mil laps mu rinnale asetati.

Kui ma olin sünnitusega ühele poole saanud ja ämmaemand pani mu vastsündinud tütre minu kõhule, siis ma vaatasin oma last ning mõtlesin:

“Vaene laps, ta on ju nii inetu! Krimpsus, paistes silmadega ja nii tilluke!”

Puudutada ma teda ammugi ei julgenud, sest ta nuttis. Oeh, ta nuttis lakkamatult ja nii valjusti, et see lihtsalt halvas mind.

Liitu meie uudiskirjaga!

Terve laps nutab päevas vähemalt 3 tundi

Hmm.. no okei, aga päriselt see nutt.. Minu jaoks oli see niii väljakannatamatu, et see ajas mind lihtsalt hulluks. Olen mitmeid ja mitmeid raamatuid lugenud ja ma saan sellest aru, et nutt ongi beebi suhtlemise viis – ükskõik, millised tunded või mured teda vaevavad, siis nutt on viis selle väljendamiseks, aga ausalt, kui Su laps on õhtul juba 4 tundi järjest nutnud, siis ühel hetkel käib ikka asi üle jõu. Lisaks on minu lapsel veel väga vali hääl.

Elame kortermaja esimesel korrusel, olles noor ema ja niigi raskustes oma emotsioonidega toime tulekul, kohtasin ühel päeval neljandal korrusel elavat meest, kes ütles mulle: “Küll Sinu laps nutab nõudliku häälega.” Mis Sa arvad, kuidas ma ennast siis tundsin? Loomulikult läksin koju ja mu maailm varises lihtsalt kokku, nutsin koos beebiga ligi tunni.

Aga mis mul selles osas soovitada on?

  • Kuula nt YouTube vahendusel beebi nuttu, et Sa sellega harjuksid;
  • Püüa ise rahulikuks jääda (usu mind, ma tean KUI raske see on);
  • Hoia last enda lähedal, et ta tunneks Sinu hingamist ja südamelööke, need on talle juba tuttavad ja rahustavad teda;
  • Nahk-naha kontakt;
  • Kui tunned, et Sa enam ei jaksa, anna laps oma partnerile hoida ja mine tõmba teises toas hinge.

Ma luban Sulle, et lapsed ei nuta igavesti! Ausalt. Minul kasvab kodus 1a9k aastane vägagi rõõmus tüdruk, kes tänaseks hetkeks naerab kordades rohkem kui nutab!

Ema rolliga kohanemine, kadedus abikaasa suhtes

Teine oluline suur muutus, millega oli minul väga raske kohaneda oli koju jäämine ja ainult lapse eest hoolitsemine. Olin ju selleks 9 kuud ette valmistanud, aga kui see aeg kohale jõudis, siis olin nagu puuga pähe saanud.

Enne olin ma Annika, kellel oli palju sõpru, kellel oli hea karjäär, kes käis kontserditel ja teatris ning nüüd olin ma järsku ainult ema.

Lastetud sõbrad kadusid kuidagi vaikselt ära ja ma jäingi ainult lapsega koju. Mis mind eriti ärritas, oli see, et mees sai tööl käia ja tema tutvusringkond ju ei kahanenud selle võrra, tema elu läks täpselt sama moodi edasi, minu oma jäi aga justkui seisma ja mina kadusin rutiini sisse.

  • Harjuta kohe algusest saadik endale aega võtma – kasvõi 30 minuti kaupa päevas;
  • Jaga partneriga vastutust;
  • Tugisüsteemi olemasolul kaasa neid kohe alguses ning anna last neile hoida. Ja palun, usalda neid!

Ära tee seda viga, mis mina – kui mu laps oli aastane, olin ma selleks ajaks temast eemal olnud täpselt 5 korda, maksimum 2h korraga. Lisaks oli mul tunne, et ma olen kadunud, kadunud kuskile kaugele ja hakkasin taas ennast otsima.

Emotsioonidega toimetulek, samastumine

Emotsioonid… Mind üllatas, et inimest võib vallata nii palju emotsioone korraga – suur rõõm, õnnetunne, kurvameelsus, segadus jne. Arusaamatul põhjusel võid nutta lohutamatult ning oled kurb elu õnnelikumal ajal. Mul oli nii suure elumuutusega väga raske kohaneda ning püüdsin saada selgust, mis mind vaevab. Ühest küljest olin ma õnnelik, et meil laps oli, aga teisest küljest oli temaga alguses nii keeruline toime tulla.

Lisaks oli minu jaoks väga raske lapsega kuskile minna, kuna pelgasin väga, et ta hakkab avalikus kohas nutma ja mis inimesed siis minust arvavad. Kõik emotsioonid võtsid minust võimust ning ma ei osanud sellega kuidagi toime tulla. 

Mind aitas paljuski lapsega trenni minek (kogusin hooaja alguses muidugi 2 kuud selleks julgust), kuna seal nägin teisi emasid, kellel olid täpselt samad mured – küll ei olnud nende laps maganud või terve jalutuskäigu nuttis jne. Mõistsin, et ma ei ole ainuke, kellel need hirmud ja mured on. Kõike seda läbi elades sain aru, et nii lihtne on hinnanguid anda, teadmata, mida see inimene tegelikult läbi elab. Kui oled oma emotsioonidega ummikus ja püüad meeleheitlikult nutvat last magama saada ja keegi mainib Sulle, et nägi Sind karjuva lapsega jalutamas, siis ikka jookseb kõik kokku ja tunned, et ei jaksa ja ei oska.

  • Palu abi kohe, kui tunned, et  Sul on keeruline oma emotsioonidest aru saada;
  • Selle asemel, et kellegile öelda, et ma nägin Sind nutva lapsega, mine parem ja kallista seda inimest, ilmselt on tal seda hetkel rohkem vaja kui kellegi hinnangut. Meil kõigil on raske, aga oluline on mõista, et abi ei ole kaugel!

Olen rõõmus, kui kasvõi üks lapsevanem tunneb sellest loost lohutust ning saab jõudu, et edasi minna. Veel võid lugeda Marianne nõudandeid nutva beebi lohutamiseks.

Kui tunned, et sõbra tugi kulub marjaks ära, siis vaata tunniplaanist meie vahvaid tegemisi ja tule tundi.

Kasutatud pilt.

Kuidas suhelda beebiga ning mõista tema vajadusi ja soove?

3 minuti lugemine. Autor Maili Saarva, kes on Pesapuu Perekeskuse massaažihaldjas ning paitab BeebiPais kõige pisemaid beebisid. Uuendatud jaanuaris 2020.

Beebimassaaž on väga nauditav ja kiindumussuhet tugevdav tegevus nii emmele (issile) kui ka loomulikult beebile.

Puudutus on beebi jaoks ülimalt oluline. See on tema jaoks lausa elulise tähtsusega, kuna beebi füüsilise arengu aluseks on otseselt puudutused ja liigutused.

Mida rohkem beebit puudutada ja mida rohkem temaga võimelda, seda kiiremini ta kehaliselt areneb.

Puudutuse kaudu areneb ka beebi närvisüsteem, mis on aluseks kogu keha toimimisel.

Samuti on tõestatud, et mida rohkem puudutusi beebi saab, seda kiirem on tema vaimne areng.  Vähem oluline pole ka see, et puudutuse kaudu õpib beebi tundma maailma ning looma suhteid inimestega enda ümber.

Eriti oluline on puudutus just vanematega kiindumussuhte loomiseks.

Kiindumussuhe kujuneb lapse esimesel eluaastal kui ta tunneb, et vanemad on tema jaoks olemas, mõistavad teda ning on valmis tema vajadusi rahuldama.

Kui beebi sünnib, siis ema ja isa alles õpivad tundma tema soove ja vajadusi, mis ja kuidas talle meeldib. Tihti on pisikesest beebist esialgu päris keeruline aru saada, kuna tundub, et tema ainsaks suhtlemisvahendiks on vali nutt.

Kuidas siis suhelda beebiga ning mõista tema vajadusi ja soove?

Siin tulevadki mängu puudutused ja massaaž. Kuna beebi käest ei saa sõnalist vastust, siis tuleb õppida tema soove tajuma.

Puudutused on unikaalne suhtlusviis beebi ja vanema vahel. Massaaži tehes loob vanem beebiga kontakti silmsideme ja puudutuse kaudu ning see aitab paremini mõista beebit ja tunnetada tema soove.

Emad ja tihti ka isad tajuvad instinktiivselt, mida nende pisike beebi soovib ja mis talle parim on. Beebile regulaarselt massaaži tehes on võimalik seda instinktiivset tunnetust veelgi tugevdada.

Beebi sügavatesse silmadesse vaadates ja täielikult temale keskendudes on võimalik temaga sõnadeta vestelda. Mõelge vaid kui lihtne on elu siis kui on võimalik oma pisikest maailmaime sõnadeta mõista ning niimoodi tema soove ennetada ☺

Täpsema info beebimassaaži kursuste kohta leiad meie kodulehelt ning võimlemistundide kohta loe rohkem siit. Beebimassaaži pakume ka Pesapuu Perekeskuses, Küti tee 4, ettetellimisel (mariliis@pesapuuperekeskus.ee).

Kasutatud allikad:

Beebimassaaži kursus, klassikalise massaaži kursus, peamiselt aga isiklik kogemus emana ja beebide refleksoloogina ning beebide võimlemistundide haldjana ☺

Lisalugemiseks: Kiindumussuhte tähtsus lapse arengus.

6 olulist asja, mida imetamise kohta teada juba enne sünnitust

3 minuti lugemine. Autor Marianne Tobro, imetamisnõustaja, peretoetaja ja koolitaja.

Tavaliselt lapseootel naised valmistavad end väga hästi ette sünnituseks ja imetamiseks mitte nii väga. Me kuuleme palju kui loomulik ja kasulik imetamine on, aga kõigile ei tule see alati nii lihtsalt välja ning raskused tulevad paljudele üllatusena. Küll aga on imetamine oskus, mida nii ema kui ka beebi saavad õppida ning lõpuks harjutamine teeb meistriks. Ma kirjutan nüüd mõnest olulisest asjast, et see harjutamine lihtsamalt tuleks.

1. Ilmselgelt on esimeseks punktiks – suhtle imetamisnõustajaga. Võta ühendust juba raseduse ajal ning küsi ära kõik oma küsimused, räägi kahtlustest ning hirmudest. Kui beebi on sündinud, siis oled sa väsinud, emotsionaalne ja eriti raske on sünnitusjärgne periood kui imetamisega on mõni mure. Salvesta imetamisnõustaja kontakt oma telefoni ja kutsu ta haiglasse kohe kui mõni küsimus või probleem tekib.

2. Hoia beebit palju nahk-naha kontaktis. Eriti vahetult peale sünnitust on oluline hoida beebit esimesed tunnid nahk-naha kontaktis (mähe võib olla), et beebi saaks ise tutvuda ja harjutada rinna haaramist. Enamasti, kui beebi saab rinda otsida ja haarata ise, siis ei teki ka vale imemisvõttega probleeme.

Liitu meie uudiskirjaga!

3. Beebi ei ime nibu, ta imeb rinda. Sellepärast kutsutakse seda rinnaga toitmiseks, mitte nibuga toitmiseks. Kui beebi imeb nibu, siis on sul valus ja beebi ei pruugi ka nii efektiivselt piima kätte saada.

4. Imetamine ei pea olema valus. Isegi kui sulle öeldakse, et imemisvõte näeb välja õige, siis tunne on olulisem kui see, mis näha on. Imetamine võib olla hell, nagu sa oleks üle tüki aja jälle trenni tegema hakanud ning lihased annavad tunda, aga kui sa kardad iga järgnevat toitmiskorda ja imetamise ajal tõmbuvad rusikasse käed ja lähevad krussi varbad, siis ei ole see enam hell olek ja sellist valu ei peaks kannatama.

5. Vastsündinu sööb tihti. Mõnikord tuleb emadele ka üllatusena kui tihti ja kaua vastsündinu tegelikult sööb. Beebi sööb minimaalselt 8 korda ööpäevas, tavaliselt isegi 10-12 korda või mõnikord tundub nagu ta koguaeg ainult söökski ja see on normaalne.

6. Alguses pole rinnas palju piima ja see on normaalne. Esimestel päevadel on on rinnas ternespiim, mis on vastsündinud beebile ideaalse koostisega ning sisaldab konsentreeritud koguses kõike, mida beebile on vaja. Ternespiima kogus on esialgu vaid 1-2 teelusikatäit, aga see sobib beebile hästi, sest ka tema magu on väga väike.

Ja boonuseks 2 soovitust ka, mis elu olulisemalt lihtsamaks teha võiksid…

Leia omale toetajad. Räägi imetamisest oma partneriga ja uuri, mida tema imetamisest arvab, kui kursis tema asjadega on ning kas tal on ka küsimusi. Väga oodatud olete minuga kohtuma enne sünnitust ka koos. Liitu facebookis emade grupiga ja imetamisgrupiga, et juhtul kui tekib küsimusi näiteks öösel kell 2, siis ehk on seal ka parasjagu samal hetkel keegi, kes oskab sellele küsimusele vastata. Mõnikord on hea ka lihtsalt kurta. Arvesta aga sellega, et imetamise kohta leidub endiselt palju müüte ja kui kahtled, siis küsi oma küsimused üle ka spetsialisti käest.

Mugav koht imetamiseks. Juba raseduse ajal tee endale koju valmis mõnus pesa, kus imetada, sest alguses võtab see väga suure osa sinu ööpäevast. Tee omale ka valmis üks korvike, kugu sisse paned asjad, mida vajad imetamise ajal enda juurde. Nendeks võivad olla näiteks mõned rinnapadjad, lapid, millega välja tulnud piima kuivatada, näksid ja kindlasti ka suur veepudel, sest alguses sa oled näljane ja väga väga janune. Lisa sinna ka midagi meelelahutuseks, näiteks ajakiri, raamat, telekapult või akupank telefoni jaoks.

Autor Marianne Tobro – imetamisnõustaja, peretoetaja ja koolitaja.

Küsi julgelt nõu ja abi otse Marianne´lt kiri@mariannetobro.ee või külasta tema kodulehte.

Kui beebi nutab ja Sa ei oska enam midagi teha…

4 minuti lugemine. Autor Marianne Tobro, imetamisnõustaja, peretoetaja ja koolitaja.

Esimestel elukuudel on beebi ainsaks väljendusviisiks nutt. Beebi ei oska öelda, mis talle ebamugavust põhjustab ja mõnikord on väga raske aru saada, miks ta nüüd rahul ei ole.

Kas tal on gaasivalud? Kas ta on näljane? Kas tal on koolikud? Miks ta magama ei jää? Kas ma sõin midagi, mis seda põhjustab?

Ja nii edasi. Kui su beebi praegu nutab ja sa googeldades selle postituse peale sattusid, siis loe üle, kas oled juba tõesti KÕIKE proovinud.

Võta paus

Raske on ise rahulikuks jääda kui laps nutab ja kõik nipid tema rahustamiseks on ära proovitud. See lause ise ajab ilmselt juba närvi, aga nii see on, et kui ema on närviline, siis laps tajub seda ja ei pruugi rahuneda. Hea, kui keegi saaks beebiga abiks olla, et saaksid vahepeal hinge tõmmata ja rahuneda. Proovi suhtuda enda närvilisse olekusse nii, et mõtle, kuidas käituvad stressihormoonid.

Kui sa aina mõtled sellele olukorrale, mis sind närvi ajab, siis hormoonide tase ei saagi alaneda.

Liitu meie uudiskirjaga!

Võta paus ja vii mõtted eemale, et stressihormoonide tase saaks alaneda ja saaksid end rahulikumana tunda. Näiteks mine hinga korra õues värsket õhku, pane klapid pähe ja kuula natuke muusikat, tee hingamisharjutusi, pane käima pesumasin, käi sooja dušši all või pane telekast käima mõni tobe sari. Tee midagi sellist, mis ajab mõtted mujale, et sinu keha saaks ka rahuneda.

Paku rinda

No mida imetamisnõustaja muud ikka soovitab. Rind ei ole ainult toit, vaid see on ka läheduse, turvatunde ja lohutuse allikas. Kui pudelist toitmisel on reaalne beebi ületoitmise oht, siis rinnast toitmisel seda ohtu pole. Anna lapsele rinda nii tihti ja nii palju kui ta seda soovib ning kui tal on paha olla, siis võidki rinda pakkuda iga natukese aja tagant.

Nahk-naha kontakt

Nahk-naha kontakti pakkumine ei ole ainult enneaegsete või vastsündinud beebide asi. Nahk-naha kontakt on väga kasulik ka palju suuremate beebide puhul, sest ka nemad tahavad väga ema-isa lähedust. Võta laps mähkme väele ja paljaks enda ülakeha ning teile mõlemale peale tekk. Võid niimoodi kas ringi jalutada, pallil õrnalt hüpata või kui laps lubab, siis pikali heita nii, et ta on kõhuli sinu kõhu peal. Nahk-naha kontakt on esimene asi, mida teha ka siis kui beebi on haige ja palavikus! Sinu lähedus ja naha soojus rahustavad beebit, annavad turvatunnet ning soojus tema kõhu vastu vähendab valutunnet. Nahk-naha kontakti võib pakkuda nii ema kui ka isa!

Mida veel proovida?

  • Mõnda last ärritab telekas või raadio, võib-olla sobib talle rohkem pime ja vaikne ruum. Või proovi hoopis lasta lapsele nn valget müra (föön, merekohin youtubest vms).
  • Vaheta kohta. Mine teise tuppa. Kui laps oli on kiigus, siis proovi teda rahustada süles. Kui ta ei rahune süles, siis proovi teda natuke kõigutada kärus. Pane laps linasse või ergonoomilisse kõhukotti ja jaluta.
  • Paku rinda teises asendis. Kui tavaliselt imetad pikali, siis paku istudes. Kui istudes imetamine on ka tavaline, siis proovi näiteks jalgpalliasendit või laid-back asendis imetamist.
  • Hoia last kägaras nii, et tema jalad on vastu kõhtu.
  • Hoia last kõhuli oma käe peal ja jaluta mööda tuba.
  • Laula lapsele, kiiguta, paita, kallista.
  • Vaheta mähe, riided ja paku uuesti rinda.
  • Alusta otsast peale ja proovi kõike uuesti.

Nahk-naha kontakt ja imetamine on need, mis on aidanud mind minu lastega kõige rohkem, ükskõik, kas nutu põhjuseks on olnud haigus, kõhuvalu või üleväsimus.

Mis on Sind kõige rohkem aidanud lapse rahustamisel?

Artikli autor Marianne Tobro – imetamisnõustaja, peretoetaja ja koolitaja.

Küsi julgelt nõu ja abi otse Marianne´lt 

Kasutatud pilt.

Lisalugemiseks: Kuidas suhelda beebiga ning mõista tema vajadusi ja soove?