4 minuti lugemine. Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Raseduse ajal käisin perekooli loengutes ja joogas, kus käsitleti ka beebi toitmise teemat. Lapse toitmise läbiv mõte oli igal pool ühtne: beebile on parim rinnapiim. Olin selle mõttega päri, kuna minu meelest oli lapse toitmine rinnaga vägagi loomulik ning ma ei osanud isegi aimata, et sellega võivad kaasneda mingisugused probleemid või mured.

Üleüldse ei osanud ma raseduse ajal väga midagi eesoleva elu osas spekuleerida, karta või rõõmustada  – kuna eelnevad kogemused puudusid, siis ei olnud ka millele toetuda.

Imeline algus

Kui laps sündis ja ta mu rinnale asetati, hakkas ta kohe kenasti sööma ja see kõik oli minu jaoks nii loomulik ja lihtne. Laps sõi väga tihti, kuna sündides olid tal põletikunäitajad kõrged ja mulle öeldi, et ternespiim on talle parim. Kolme päevaga olidki ilma ravimiteta näidud korras ja saime kenasti koju. Haiglas öeldi, et alguses peaks last toitma mõlemast rinnast ja mina väga kohusetundliku inimesena hakkasingi kirja panema ja jälgima väga täpselt, kui palju ja millisest rinnast laps sööb. Nüüd saan aru, et see oli minu esimene viga, sest ma ajasin ennast sellega pidevalt ärevile, kui ta ühest rinnast sõi 10 minutit ja ma rinda vahetasin siis teisest sõi ta ainult nt 5 minutit ning jäi juba rinna otsas magama. Esimene kuu oli siiski kõik väga ideaalne, laps võttis kenasti juurde, mul ei tekkinud piimapaisu ega põletikku, lõhed olid talutavad ja paranesid suhteliselt kiiresti.

Esimesed märgid

Esimesed märgid muredest tekkisid siis, kui laps oli kuuajane. Ta hakkas rinna otsas nutma ja ei tahtnud korralikult süüa. Alguses ei nutnud ta igal toitmiskorral, vaid aeg-ajalt. Läksin ka haiglasse imetamisnõustaja juurde, kes vaatas üle beebi imemisvõtte ja kuulas meid ära. Kuna juurde võttis ta kenasti, imemisvõte oli korras, piima mul oli, siis ei muretsenud ei imetamisnõustaja ega perearst.

Mida aeg edasi, seda tihemini hakkas laps rinna otsas nutma. Taas pöördusin haiglasse imetamisnõustajate poole ja kutsusin ka SIET imetamisnõustaja omale koju. Mulle selgitati, et väga paljud lapsed nutavad rinna otsas ja kuna tal kaaluga otseselt veel probleeme ei olnud (kuigi ta ühes kuus võttis juurde 500 g), siis tungivalt soovitati talle rinda edasi anda.

Liitu meie uudiskirjaga!

Tunded

Minus oli see situatsioon tekitanud täieliku tõrke ja ma ütlen Sulle ausalt, et ma läksin meeletult ärevaks iga kord kui lapse ärkamise aeg hakkas lähenema, sest ma pidin teda siis uuesti toitma. See tekitas minus tohutut pinget.

Lisaks ei julgenud ma lapsega kuskil avalikus kohas käia. Minu jaoks ei olnud see okei, et kui ma peaksin talle kuskil pargipingil rinda andma, siis ta röögib ennast segaseks nagu ma teeksin talle füüsiliselt haiget. Kadestasin oma sõbrannasid, kes igal pool lapsega käisid ja said teda vabalt imetada ning nende laps oli rinna otsas nii rõõmus. Mina istusin aga oma lapsega ainult kodus.

Septembrist sai ennast kirja panna võimlemistundidesse ning ma ei julgenud kohe siis minna vaid panin ennast kirja alates oktoobrist, kuna ma ei suutnud enda jaoks selgeks mõelda, kuidas ma röökivale lapsele teiste võõraste emade eest rinda annan. Kui oktoober kätte jõudis, siis ma pidin tundi minema ja läksin umbes 30 minutit varem kohale, et riietusruumis proovida talle süüa anda ilma, et keegi meid kuuleks ja näeks.

Kadestusega vaatasin peale tunni lõppu kõiki emasid, kes rahus oma last imetasid.

Mina aga iga kord peale tunni lõppu teesklesin, et meil on veel tegemist ja ootasin, kuni riietusruum tühi oli, et proovida talle enne koduteed veel veidi süüa anda. Teinekord palusin mehel keset tööpäeva meid autoga kohale viia, et ma saaksin autos last enne tundi imetada.

Viimane piisk

Kuna senini oli laps öösiti suhteliselt rahulikult söönud, siis ma väga ei muretsenud. Kuni ühel hetkel nuttis ta ka juba öösiti igal toitmiskorral ja ma nägin, et ta lihtsalt ei söögi enam. Tema streikimine kajastus juba kaalus ning otsustasin proovida pudelit ja piimasegu, laps oli siis 4 kuune. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei tule selle toitmise pingega enam toime ja ma pidin midagi muutma.

Esimest korda, kui laps pudelit sai, sõi ta nii rahulikult ja mul oli seda nii kerge vaadata. Mul ei olnud mingit pinget ega stressi.

Esialgu andsin talle rinda ja pudelit vaheldumisi kuni ma nägin, et mul on mõttetu talle rinda pakkuda, sest ta ei söö nagunii sealt. Lapsel kaal tõusis kenasti ja mu abikaasa oli meie otsusega väga rahul, kuna nüüd sai ka tema last toita!

Liitu meie uudiskirjaga!

Harjumine

Eks esialgu oli see pudeli teema minu jaoks sama stressirohke kui rinna andmine. Kogu see protsess tuli endale selgeks teha – kui palju ja mitme tunni tagnat laps ööpäevas süüa võib, kuidas pudelit pesta, ostsime uue veekeedukannu, mis temperatuuri näitas, igal pool pidi vesi termosega kaasas olema + piimapulber jne. Alguses ikka juhtus mitmel korral, et läksime lapsega kuskile välja ja ma olin maha unustanud kas pudeli või piimapulbri. Kuid mida aeg edasi, seda kergemaks kõik läks ja mina olin jälle enesekindlam. Sain rahus lapsega trennis või kuskil avalikus kohas käia, kuna ma teadsin, et ta sööb rahulikult.

Tagantjärgi tarkus?

Muidugi olid mul endal pidevalt süümepiinad, et kas ma proovisin ikka piisavalt või kas ma oleksin saanud midagi veel teha? Umbes 8 kuul ütlesin mehele, et rinnapiima peaks saama taastada ja me võiksime uuesti proovida. Mees palus mul kohe selle mõtte maha matta, sest ta nägi, milline ma olin, kui ma proovisin last 4 kuud rinnaga toita.

Endamisi olen mõelnud, et miks meil nii läks? Raseduse ajal ma mõtlesin, et mina toidan last nii kaua kuni ta soovib, kasvõi 3 aastaseni välja, aga näed, laps sai rinda ainult 4 kuud.

Mul tekkis pähe nii palju küsimusi:

  • Kas asi oli lutis? Kui laps oli 2 nädalane, pakkusime talle gaasivalude leevendamiseks lutti, mida ta kohe ka võtma hakkas. Kas lutt mõjutas kuidagi kogu seda protsessi?
  • Kas mul oli ikka piisavalt piima?
  • Äkki oli mul liiga palju piima ja lapsel oli ebamugav imeda?
  • Kas mu rindadel on midagi füüsilist viga?
  • Kuna mul hakkasid 6 nädalat peale sünnitust regulaarsed päevad, siis kas see võis kuidagi imetamist mõjutada ja muuta piima maitset?
  • Mu ema toitis mind 3 kuud rinnaga ja mu õde ainult 1 kuu, sest tal ei olnud piima, siis kas see on pärilik?
  • Kas mu laps hakkab nüüd tulevikus väga palju haige olema, kuna ta pudelit sai ja öeldakse, et rinnapiima saanud lapsed on palju tervemad?

Täna, 1,5a hiljem

Täna olen ma kogu selle teemaga enda sees rahu teinud ja ma olen ise mõelnud, et tol hetkel oli kõige tähtsam minu vaimse tervise säilitamine ning lapse heaolu tagamine. Lapsel oli kõht täis, mina olin rõõmus ja saime omavahel väga hästi hakkama.

Kõik räägivad imetamisaegsest lähedusest ja hellusest. Mina ei ütleks, et pudeliga seda ei ole – on küll! Ma nautisin kõiki neid kordi, kui ma last toitsin – ta oli mul süles, ma paitasin ja musitasin teda samal ajal, me vaatasime teineteisele silma ja naeratasime.

Samas kui ma tagasi mõtlen, siis öisest söötmisest ja lõpuks üldse pudelist oli teda võrdlemisi kerge võõrutada. Lisaks kõigele muule, on mu laps väga hea tervisega ja tal ei ole siiani kordagi näiteks isegi palavikku olnud – ehk et seda ei saa ka öelda, et pudelilapsed kuidagi kehvema tervisega on.  

Hetkel ootan ma oma teist beebit ja kui aus olla, siis ma ei ole kordagi mõelnud, et ma talle rinda ei anna. Lapsed on erinevad ja eks näis, kuidas temaga läheb. Nüüd ma lihtsalt tean, et sellest ei ole midagi, kui ta isegi rinda võtma ei hakka ja kui võtab, siis on kõik hästi ning sellisel juhul saan ma teise lapsega teistmoodi kogemuse, mida hiljem on hea võrrelda.

Eks elus läheb ikka täpselt nii, nagu minema peab 🙂

Ma loodan, et Sinul on olnud imeline imetamiskogemus ja kui Sul on kõik see veel ees, siis loe meie blogist, millised on 6 olulist asja, mida imetamise kohta juba enne sünnitust teada.

Kasutatud allikad:

6 olulist asja, mida imetamise kohta teada juba enne sünnitust.

Kasutatud pilt. 

Recommended Posts