Kui beebi otsustab tulla siia ilma pisut teistmoodi: minu kolmanda lapse erakordne sünnilugu!

Suurim usaldus, mida siin maailmas kunagi kogenud olen, on minu kolmanda lapse, Brianna sünd.

 21. oktoober, täiskuu öö. Pisike Brianna otsustas siia ilma tulla pisut teistmoodi. Aga alustan natuke kaugemalt. 

Kõik meie lapsed on olnud oodatud ja “planeeritud.” Jaanuaris tegime otsuse, et JAH, oleme piisavalt hullud ja soovime ka kolmandat last olemasolevale 4 ja 6aastasele lisaks. Kui ma veebruaris lapseootusest teada sain, siis ma teadsin, et soovin sel korral (viimasel korral :D) kodusünnitust. Olin alati kodusünnitust tahtnud ja praegune pandeemia olukord tegi selle otsustamise (investeeringu) lihtsamaks. 

Kuid asja uurima hakates sain ma teada, et kahjuks mina siiski kodus sünnitada ei saa (esimene sünnitus oli planeeritud keisrilõige). Olin esialgu vihane ja pettunud. No mis mõttes. Siiski tegin üsna ruttu sellega rahu ning jäin lootma, et vettesünnitus tuleb ehk kõne alla siis.

Kui kodusünnitust ei saa, siis otsustasin sel korral võtta eraämmaenda. Arvestades, mis seisus haiglad on ning iial ei tea, kas Silver lastakse sünnituse juurde või ei, siis tundus see olevat mõistlik otsus. Meie ämmaemand oli imeline, soe ja toetav ning kuulas minu soove. Loomulikult olin hoolega koostanud ka sünnitusplaani. Hea oli enda jaoks teadlikult asjad ja otsused läbi mõelda, kuigi jah, siiski kasutada oma sünnitusplaani siiski ei saanud. 

Nüüd sisetunne ütles: "Kallis, me peame hakkama minema! Päriselt!"

Aga meie päris sünnitusloo juurde tagasi tulles. Tähtaeg oli 21. oktoober ning öösel kell 4 hakkasid kerged valud. Sellised, et sain veel pikali visata ja natuke puhata. Mõne aja pärast sain aru, et nii, nüüd ongi aeg, sest keha hakkas puhastuma. Tuhud olid 10 minutilise vahega ja ämmaemandaga otsustasime, et natuke on veel aega. Kella poole 6 ajal ajasin Silveri üles, kes helistas oma vanematele (nad pidid tulema lapsi hoidma) ning tegi lastele putru ja meile mahla. Tuhud olid pigem hajusad ning valu suur polnud.

Ühel hetkel aga ütlesin Silverile, et nii, nüüd sisetunne ütleb, et me peame hakkama minema. Nüüd ja kohe!

Ta vaatas mind natuke üllatunult, sest mu keha ja olek ei näinud sellised, et kohe sünnitama hakkan. Tundus, et aega nagu on. Ajasime kiirelt lapsed üles, Silver pani pudrukausid neile lauale ja multika käima. Vanavanemaid veel polnud ja meil ei jäänud lihtsalt muud üle kui lapsed koju jätta (loodan, et lastekaitse meile külla ei tule nüüd 😀). 

Lastega toimetamine võttis omajagu veel aega ja selleks hetkeks, kui ma uksest välja sain, siis olid valud juba väga suured. Järsku. Nii et kui ma autosse läksin, siis Silver imestas, et miks ma istmele ei istu. Täpsustuseks, et meil on 7 kohaline auto ning sättisin end ilusasti teise ritta suurepärane sünnitusasend sees 😀 Silver hakkas sõitma ja helistas uuesti ämmaemandale, et 15 minuti pärast oleme haiglas, kus ta mind siis üle vaatab. 

Veel jõuds ta enda emale helistada öelda, et lapsed jäid koju. Silver pidi ka naabrimehele helistama, et lapsed on kodus, et las käib enne tööd korra läbi, aga seda ta ei jõudnuki teha. Olles paar minutit sõitnud tulid mul veed ära ning pressid läksid väga tugevaks ja tihedaks.

Jõuame. Ei jõua. Jõuame. Ei jõua...

Hommikune liiklus Tartu maanteel oli tihedam, kui oleksin arvanud. Mitte et ma palju oleks näinud, aga korraks viskasin pilgu spidomeetrile ja noh jah 😀  Siis tuli ristmik ja punane tuli ning Silver pidurdas järsult ja oi see mees sai sellise sõimu osaliseks. Sünnitav naine ja järsud pidurdused ei käi just hästi kokku. 

Pressid olid juba väga tugevad ning silme eest oli must. Tundsin, kuidas enam ei jaksa. Ütlesin Silverile et nii, helista nüüd kiirabisse, las tulevad vastu. Minu kahevahel olek ja soov väga olukorda mõistusega kontrollida lükkas arvatavasti kiirabi jõudmist edasi. Et ise veel mitmeid kordi dišpetserile öeldes, et me jõuame, jõuame, kuni ühel hetkel enam ei jõudnud… Sest ma ei suutnud ette kujutada, et nüüd ongi nii, et ma sünnitan autos. Ei ei, mina olin plaaninud ju teisiti. Kusjuures mäletan isegi, et hetkeks mõtlesin, et küll ma kinni hoian. 

Ükskõik kui palju ma seda hetke ja olukorda kontrollida püüdsin, siis ühel hetkel kui tundsin, et nüüd enam ei ole aega. Tundsin, kuidas altpoolt rebenes ning laps hakkab ilmale tulema. Tihti on meil ka elus nii, et planeerimisele kulub niipalju energiat, et see tegevus ise lõpuks sel ajahetkel jääb kogemata. 

See oli hetk, kus lasin lahti kontrollist ja astusin täielikku usaldusse. Usaldasin, et Silver võtab selle lapse turvaliselt vastu. Usaldasin, et lapsega on kõik korras. Usaldasin, et minuga on kõik hästi.

Dišpetser ütles valjult, et isa pargib nüüd auto ära ning läheb tagaistmele ja võtab lapse vastu. Naljakas mõelda, et ma isegi mäletan, et mõtlesin, et küll ma kinni hoian 😀 Et ma ei kavatse siin autos sünnitada. See tundus liiga ulme.

Aga Silver “kuulas sõna” parkis auto Tehnika tänava Kitseküla bussipeatusesse, pani ohutuled peale ning tuli oma kolmandat last, imelist tütart vastu võtma. Ka mina lõpuks alistusin ja aksepteerisin seda, et me ei jõua haiglasse ning lasin lapsel tulla ilmale seal autos. 

Kui pea oli väljas, siis olin täiesti läbi omadega, kuid lapse keha polnud veel ju väljunud. Dišpetser veel ütles valju häälega, et pressige nüüd veelkord. Beebi sündis kahe pressiga Silveri käte vahele. 

Usaldasin, et kiirabi ka ühel hetkel jõuab. Õnneks olin hommikul kaasa haaranud beebile froteerätiku, mille sai beebile ümber panna. Kuulsin, kuidas dišpetser ütles, et palju õnne, teie laps sündis kell 7:40. Polnud ju meil kellast õrna aimugi. Kohe kui beebi oli sündinud, siis kuna kisa väga polnud, siis korraks ehmatas ära küll, aga õnneks beebi hakkas vaikselt nutma. Meid juhendati siis vaatamaks, et ega nabanöör ümber kaela pole ja mind ettevaatlikkusele, sest olime ju nabanööriga ühendatud, seega liikumisruumi mulle väga ei jäänud.

Esimesed eluminutid beebiga autos

Nii siis möödusid meie esimesed eluminutid autos oodates ja beebit jälgides pisut teistmoodi kui olime ette kujutanud ja planeerinud. Minusugusele planeerijale oli see paras väljakutse 🙂

Kiirabi saabus ca 6 minutit peale beebi sündi. Olen tänulik, et beebi ja minuga kõik korras oli, sest vastasel juhul oleks lugu võinud lõppeda kehvasti. Paras väljakutse kiirabile oli saada mind ja beebit ohutult kiirabiautosse. Oli ju õues vihmane ja tuuline ning meie autos ca 20 kraadi sooja, mis pole beebi sünni jaoks just sobivaim temperatuur. 

Kui meid lõpuks kiirabiautosse viidi ja beebi sooja saime, siis hetkeks käisid läbi mitmed emotsioonid – –pettumus iseendas, et kuidas siis nüüd nii läks? – Esimesed eluminutid kiirabiautos, Silver kiirabiauto akna taga piiludes ning hiljem undavate sireenide saatel haiglasse sõites. 

Ja kui tuli hetk, mil beebi oli ilusti rinnal ning hakkas sööma, siis need hirmud ja kahetsused kadusid hetkega. Astusin usaldusse. Usun, et seda tunnet on kogenud iga ema. Pelgulinna jõudes siis esimene asi topiti pulk ninna. Sellega ka ühel pool. Meie armas ämmaemand oli meile imeilusa sünnitustoa ette valmistanud. Noh, sünnitama enam ei pidanud, saime siis puhata seal.

Beebi ja emmega on kõik korras ning olen ülimalt tänulik, et mu mees möku pole ja meie tütre selliselt külmanärviliselt seal autos ilmale aitas 🙂 

Vott sellised lood 🙂 

Ahjaa, ei väsi kordamast, et (väikelaste) esmaabi on see, mis peaks olema juba kooliprogrammides sees. Kahjuks seni kuni seda pole, siis korraldame meie oma heade koostööpartneritega neid loenguid. Nagu loost kuulsid, siis kiirabi ei oska ma jätkuvalt kutsuda 😀 Uuel aastal on tulemas palju head tagasisidet saanud kolmeosaline esmaabi veebiloengute sari. Rohkem info leiad SIIT!

 

Loo autor: Mariliis Lukk

Loo ühtegi osa ei tohi kopeerida ega avaldada ilma autori nõusolekuta. 

Recommended Posts