Kas seksuaalkasvatus on siis seksi õppimise kasvatus?

Seksuaalkasvatus
Seksuaalkasvatuse blogipostitus

5 minuti lugemine. Blogilugu on koostatud oktoobris 2020 toimunud veebiloengu Lapse seksuaalne areng – kuidas vanemana seda toetada? põhjal. Loengu viis läbi Kristina Birk-Vellemaa, kes on Eesti seksuaaltervise ja -hariduse ekspert ning noorsootöötaja. Kokku kirjutas Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema. 11.03.2021

Mis on seksuaalkasvatus?

Kui mu lapsed paariaastased olid, siis puutusin lapse seksuaalkasvatuse teemaga juba otseselt kokku, eriti pärast poisi sündi, sest need käed kippusid ikka seal allpool olema. Kui praegust põlvkonda on õpetatud enamasti oma keha häbenema, siis hakkasin uurima, et ega ometi tänapäeval nii pole. Minu õnneks selgus, et käitun õigesti, kui ei keela lapsel end katsuda ning selgitan juurde, et see on normaalne ja seda võib teha. Suuremale lapsele lisaks juba selgitusena, et teeme seda siiski privaatselt.

Siiski näen aeg-ajalt hirmunud vanemate postitusi või artikleid meedias, et midagi väga hullu on teoksil, sest juba lasteaedades hakatakse rääkima lastele seksist. Sellised valearusaamad ja hirmud tekivad enamasti teadmatusest, oma põlvkonna kogemustest ning liigsest emotsionaalsusest teemasse mitte süüvimisel.  Hirm, et seksuaalkasvatus tõukab noori varasemalt tegudele ei vasta tõele. 

 

SEKSUAALKASVATUS EI OLE SEKSIÕPETUS!!!

 

Seksuaalkoolitaja Rita Holm kirjutab, et seksuaalkasvatus on erapooletu, eale ja arengutasemele vastav õpetus ja toetab lapse normaalset arengut. Lapse inimõigus on saada seksuaalkasvatust. Inimene on seksuaalne sünnist kuni surmani.

Paljude uuringute alusel ei alusta koolis laiapõhjalist seksuaalkasvatust saanud noored seksuaalelu varasemas eas, vaid see hoopis lükkub edasi hilisemasse ikka ja vähendab ka seksuaalsete riskide võtmist, mille tagajärjeks on suguhaigused või soovimatu rasedus.

Seksuaalkasvatuse eesmärkideks loetakse järgmist:

  • Hea seksuaaltervis
  • Piisav info seksuaalsusest
  • Arusaama juurdumine, et seksuaalsus on positiivne ja selle üle võib ise otsustada 
  • Laps teab oma õigust saada õiget infot 
  • Lapse igakülgne heaolu ja turvalisus

Allikas: https://feministeerium.ee/miks-toetada-seksuaalkasvatust-juba-varases-eas/

 

Kuidas lapsele seksuaalsusega seonduvat teadlikult seletada?

See vestluste vestlus lapsega – kõik teavad, millest jutt käib. Ikka sellest, et „kust lapsed tulevad“.

Kui sa tunned, et laste seksuaalse arengu teema teeb sind natuke närviliseks ning tekitab judinaid, siis hinga sügavalt nina kaudu sisse, kohe nii korralikult kopsud täis, sulge rahulikult silmad ja puhu aeglaselt suu kaudu välja. 

See on normaalne, kui see teema tundub piinlik, ent tegelikult ei ole mingit põhjust ebamugavust tunda. Ausalt. Paljud väikelaste vanemad tunnevad laste seksuaalkasvatuse teemade suhtes nõutust või isegi häbi ning ei oska kuidagi teemat käsitleda. 

Seda sel põhjusel, et seksuaalsusest rääkimine on meie ühiskonnas jätkuvalt tabuteema. Kui meie, lapsevanemad, pole sellist õpetust saanud, siis kuidas me saaksimegi oma lastele õpetada tänases maailmas turvalist ja teadlikku seksuaalkasvatust.

 

Mida tähendab seksuaalsus?

Alustuseks tasub mõelda, mida üldse tähendab sinu jaoks sõna seksuaalsus. Tundub nagu kerge küsimus, aga pähe kerkib vaid abstraktne kujutis ning ehk märksõnapilv, kus kerkivad esile sõnad nagu keha, kirg, armastus, aga ka alastus, ebamugavus, piinlikkus – igaühel erinevad sõnad, kuna seksuaalsus on väga mitmekesine. 

Mina olen oma värvidega isemoodi isiksus, sina oled oma värvidega isemoodi, ja samas on meil ka ühisosa, kuid me oleme alati indiviidid, täiesti ainulaadsed inimesed. Seda on oluline mõista, sest ka seksuaalsuses oleme me kõik erinevad.

Seksuaalkasvatusel on sees sõna seks ja jääb mulje, et see on justkui seksimise õpetus või kasvatus. Tegelikult räägitakse seksist vastavalt arengutasemele ja kindlasti ei kuulu see väikelapse seksuaalkasvatuse juurde. 

Kui me räägime seksuaalkasvatusest, siis see on eelkõige väärtuskasvatus, inimeseks olemise õpetus. Ta haarab endas tundeid, soorolle, suhete teemasid ja minapildi teemat. See on tegelikult inimeseks olemise kasvatus ja seksuaalsus on inimeseks olemise juures väga oluline komponent – ehk aitab selline seletus selle teemaga seotud pinget maha tõmmata.

Seksuaalkasvatusel ei ole õppekava. See on see, mida teeme lapsevanemate, õpetajate ja treeneritena iga päev. Kasvatus on eeskuju, seal ei ole teadlikku eesmärki, kuid me anname oma käitumisega lastele infot edasi.

Alustada tuleb sellest, et lapse seksuaalkasvatus erineb täiskasvanu omast. Lapse puhul on see seotud tema keha arenguga, kuidas ta õpib kehtestama enda piire, austama teiste piire ja kuidas ta näeb ennast positiivses peeglis (kehapositiivsus). Seksuaalse arengu astmed on erinevad ning neid läbitakse erineva kiirusega. Selles protsessis on läheduse ja kiindumuse kogemine väga oluline, samuti inimsuheteks vajalike oskuste õppimine, oma kehaosade leidmine, keha eest hoolitsemise harjutamine. 

Lapse puhul on oluline eneseväärikustunde arenemine – seda annavad turvalised puudutused ja lähedus. 

Oluline on tunnete kogemine: hea tunne annab naudingu, kuid sellega ei tohi kaasneda pisendamist ega häbistamist. Sallivus ja võrdsus, nii iseenda suhtes kui ka teiste, on baasväärtused, mida lastele edasi anda. 

 

Kuidas vanemana oma last seksuaalkasvatuse teekonnal toetada?

Selleks, et teadlikult ja turvaliselt oma last toetada nendes teemades, peame me esmalt alustama iseenda teadmiste suurendamisest. Siinkohal toon Sulle ülevaate lapse seksuaalsee arengu vanuse järgi, selleks, et teaksid, mis teemad mingis vanuses on päevakorral ja eakohased. Näiteks ei ole eakohane rääkida 3aastasele seksuaalvahekorrast ja -aktist, kuid näiteks 12aastasega on see juba vägagi mõistlik vestlus. 

 

2-3aastaste laste seksuaalne areng

Sellises eas lastel on palju küsimusi elunähtuste suhtes, nad tajuvad, et inimesed on erinevad, et lapsed on erinevad. Näiteks võivad nad ootamatult poejärjekorras või õhtusöögilauas peale mõtlikku pausi küsida selle kauakardetud küsimuse, kust lapsed tulevad

Vanemana tasub end maha rahustada ja teada, et see on täiesti eluterve küsimus, sest lapsed hakkavad tajuma mõisteid enne ja pärast – neid ei huvita seksuaalakt kui selline (millele enamik vanemad esmalt mõtleb), vaid kus ma enne olin.

Selles vanuses tuntakse oma keha vastu huvi, tahetakse alasti olla. Lapse jaoks on paljalt olek normaalne, ta tunneb ennast vabalt ja hästi. Kogu keha on hea, ükskõik milline see keha on.

See on normaalne, kui laps uurib oma suguelundeid. Küll aga tuleb lapsele selgitada, mis on avalik, mis on privaatne – oma suguelundeid ei uurita avalikult, seda võib teha oma voodis või näiteks vannis. See on täiesti lubatud, aga seda tuleb teha privaatselt.

Väikelastel on tavaliselt suur vajadus kehalise kontakti järele, et sellegipoolest oleks hea nende käest enne küsida, kas ma võin sind kallistada, pai teha või kas sa tahad mind kallistada – see annab lapsele signaali, et tema keha on tema oma ja luba küsida kellegi puudutamiseks on täiesti normaalne. 

Praegu me näeme põlvkondi inimesi, kelle jaoks tundub seksuaalse sisuga tegevusteks loa küsimine tobe, et see võtab justkui ära müstilisuse ja flirdi. Kuid seksuaalvägivald ei ole ju sugugi seksikas ega müstiline. Seksuaalvägivalla probleemi puhul aitabki ennetus, mis hakkab seksuaalkasvatusest, mis on omakorda väärtuskasvatus.

 

4-6aastaste laste areng

Koolieelse lapse seksuaalse arengu käiguks on avastus, et oma keha puudutamisega kaasneb heaolu, rahu, rõõm. Lapsevanemad küsivad tihti, et minu laps rahuldab ennast, mis ma tegema peaksin? Seda nimetatakse unnutamiseks, mis ongi eneserahustamine, ent laps ei otsi seksuaalset rahuldust – ta tahab lohutust, rahustamise tunnet. See on loomulik, lihtsalt jällegi seletada, et oma isiklikke kohti võib omaette katsuda. 

Tee ise seksuaalsusest juttu. Paku lähedust. Sellises eas lastele tuleb õpetada tunnete nimetamist ja valitsemist – kuidas me lapsevanematena ise seda teeme. Pea meeles: lapse tunded on sama tähtsad kui täiskasvanu omad. Ära tõrju ega arvusta.

Selles vanuses on juba kindel teadmine bioloogiliselt soost – millised peaksid olema tüdrukud, millised poisid? Õnneks on sellist kastitamist vähemaks jäänud. Tekivad oma sõprussuhted ja armumised. Avastatakse enda ja teiste keha mängude kaudu. Mängitakse lapsevanemaid, arsti. Mida vanemaks nad saavad, seda salajasemalt nad neid mänge mängivad, sest nad saavad aru, et need tegevused tekitavad teatavad reaktsioone. Lapsevanemana peab toonitama, et kõik peab olema vabatahtlik – turvalisuse kasvatus, õigus öelda ei. Neid mänge mängides ei tohiks olla suurt vanusevahet, muidu nad ei ole võrdsed mängupartnerid.

Tegelikult kui me hakkame mõtlema, siis laste huvi selliste teemade vastu on täiesti loomulik –  see on lastele sama, miks sügisel lehed langevad või kuidas busse tehakse. See on lihtsalt elu. Meie täiskasvanute jaoks tähendab seksuaalsus midagi muud.” Kristina Birk-Vellemaa 

 

7-9aastaste laste areng

Näita oma armastust, räägi tunnetest ja suhtu lapse tunnetesse tõsiselt. Oluline on ka täiskasvanute omavahelise läheduse väljendamine: kallistused, põsemusid, kaisus olemine.

Väga oluline on anda lapsele infot murdeea kohta. Hügieenisidemed, tampoonid, menstruaalanumad võiksid olla lastele nähtaval ja neist võib lastele rääkida, et neil ei oleks nendega seoses valehäbi ega piinlikkustunnet. Seda nii poiste kui tüdrukute kasvatamisel. Tuleb austada nende piire, kui nad ei taha enam avalikult riietuda ja tunnevad end teiste juuresolekul alasti olles halvasti.

 

Internetiturvalisus

  • Piltide, videote, info postitamine

Juba noorest east peale tuleb selgitada internetiturvalisust – mis internetti läheb, see sinna jääb ning ilma loata ei tohi pilte teha ega jagada. 

Kui laps näeb seksuaalset vägivalda või pornot, siis on oluline selgitada, et see ei ole reaalne täiskasvanute vaheline suhe, vaid väljamõeldis. Pigem uurida, kus ta seda nägi, mitte last häbistada. 

  • Minu keha piirid

Kindlasti peab rääkima, et on olemas inimesi, kes ei soovi lastele head. On selliseid inimesi, kes soovivad nende keha seksuaalselt katsuda, nende suguelundeid puudutada ja tahavad neid endaga kaasa meelitada. On oluline sellest rääkida, et lapsed tunneks taolise olukorra ära ning oskaks tegutseda. 

  • Laps peab teadma, et ta ei pea saladust hoidma

Lapsed peavad teadma, et neil ei ole saladuse hoidmise kohustust ning nad ei tohi kaasa minna. Kui laps liigub juba omapäi, siis on hea kokku leppida mingi koodsõna, juhuks kui ka keegi võõras ütleb, et ema või isa saatis järgi, siis peab ta teadma koodsõna.

 

10-11aastaste laste areng (eelmurdeiga)

See on murdeea algus, eriti tüdrukutel. Ja selles vanuses peab neil juba olema teadmine, mis on murdeiga ja mis nende kehaga toimub, et neid ei ehmataks vinnid, menstruatsioon, iseeneslikud seemnepursked. Selles vanuses on neil suur infovajadus ning tähtis on, et neil oleks see info olemas. 

Küsimused nagu „kas ma võin oma sõbraga abielluda?“ on ideaalseks alustuseks vestlusele armastusest ja sotsiaalsetest normidest – sugulasega ei ole hea mõte abielluda, ent samasooliste vaheline armastus on täiesti tavaline. Mis peamine – see on igaühe enda asi.

Selles vanuses nad võrdlevad end teistega, mõõdavad oma mõõtusid, vaatavad teiste keha. Muututakse tundlikumaks oma keha kohta tehtavate märkuste suhtes. 

Oluline on ka see, kuidas me ise teiste keha täiskasvanuna kommenteerimine – kõik see jääb lastele väga silma ning võib tekitada alateadlikke enesepiiranguid, mis omakorda võib viia toitumishäirete tekkimiseni. On oluline selgitada, mis on modellindus ja kuidas sotsiaalmeedia toimib – teha selgeks, et need on moonutatud pildid. Tuleb rõhutada, et ei ole ühte ideaalset keha, seda lihtsalt ei eksisteeri, kõik kehad on ilusad. 

Kuidas edasi?

Nagu ka eelnevalt mainitud, siis oluline on saada esmalt üle iseenda hirmudest ning häbist, selle teemaga seoses. Teadlik seksuaalkasvatus suurendab usaldussuhet ning pakkudes talle turvalist lapsepõlve. Siis ei tule enam ka pune põskedele, kui laps küsib selle „kust lapsed tulevad“ küsimuse ning saad talle täiesti neutraalselt ja eluliselt rääkida päris elust.

 

Kui soovid end teemaga turvaliselt rohkem kurssi viia, siis toimub 15. aprillil laivis ning hiljem järelvaadatav veebiloengLapse seksuaalne areng – kuidas vanemana seda toetada peamiselt 0-10eluaasta kohta, kuid katame põgusalt ka teemad kuni 18.eluaastani.

Piiride seadmine ilma karistamata

Piiride seadmine blogi
Piiride seadmine

3 minuti lugemine. Blogilugu on koostatud “Piiride seadmine ilma karistamata” veebiloengu põhjal, mille viis läbi Gordoni Perekooli koolitaja ja loovterapeut Õnne Aas-Udam. Viimati uuendatud 02.03.2021.

Ei ole olemas halbu lapsi ega halba käitumist, vaid on vajaduspõhine käitumine ja kokkulepete austamine. Üksteisega arvestama õppimine on oluline osa kasvatusest. Kuidas seada piire nii, et suhe lastega ei kannataks ning karistus ei tunduks nagu ainus lahendus?

Erinevad piirid

Kokkulepped on see, millele meie elu ja ühiskond toetub. Juba väikesest peale saab lapsele õpetada kõiksuguste piiride olulisust ning neid kokkulepete protsessi kaasata. 

Suures plaanis jagunevad piirid kolmele tasandile: esmalt on seadused, mis kehtivad ühtemoodi kõigile. Nende järel tulevad sotsiaalsed normid, mis on peres kokku lepitud käitumisviisid – nt ei vägivallale ja ropendamisele. Kolmandaks tulevad peresisesed kokkulepped, mis on personaalsed – nt laps korjab peale mängimist klotsid kokku, käib iga nädal korra vannis jne. Mida väiksem laps, seda mängulisemalt läheneme. 

Personaalsed piirid on seotud minapildi ja eneseteadvusega, käitumine on alati vajaduspõhine. Kui kaitseme oma isiklikke piire, siis seisame oma vajaduste eest – see on loomulik käitumine. Kõige aluseks on enda aktsepteerimine ning mõistmine, sealt edasi on võimalik lahata ka lapse vajadusi. Vahel lähevad laste vajadused vastuollu meie vajadustega. Mõnikord võib olla nii, vanemale vastuvõetamatu käitumine on tegelikult lapse loomulik arengufaas.

 

Käitumise põhjus

Ei ole olemas halbu lapsi. On vaid lapsed, kes elavad oma vajadustele ja vanusele vastavalt (vaata üle Maslow püramiid). Kui laps käitub halvasti, siis on tal midagi liiga palju või liiga vähe. Kogu käitumise taga on mingi vajadus. Kui laps teeb midagi sellist, mis sinul emotsiooni punasesse ajab, siis tea, et laps ei tee seda sellepärast, et sind ärritada, vaid sellepärast, et ta avastas maailma, tegi midagi enda heaks, aga see läks üle sinu piiride. Kui väike laps võtab toitu külmkapist välja ja koer selle ära sööb, siis oli lapsel kõht tühi.

Lapse üks baasvajadustest on armastuse vajadus, kuulumine oma peresse. Kui lapsed käituvad halvasti, siis ongi sageli see vajadus katmata. Näiteks pikad tööpäevad ning eemalolek mõjub nii vanemale kui lapsele rusuvalt. Lapse armastuse tass on tühi. Sellega on seotud ka turvatunde vajadus – kaootilisus ja piiride puudumine suurendavad lapse ärevust.

Üks loomulikest vajadustest on ka uudishimu, seda ei ole mõtet piirata. Sageli lapsed ei tea, kuidas on kohane käituda ning mõnikord nad testivad piire, selles pole midagi isiklikku. Vanemad on lapse suurimaks eeskujuks ning kui me tahame häid väärtusi edasi anda, siis me peame ka ise nii elama. 

 

Lapsevanema roll

Tore mõiste on sallivusjoon (Thomas Gordon), mille kohaselt peaksid piirid olema paindlikud ja liikuvad. Lapsevanemad on siiski inimesed, keda mõjutavad erinevatel päevadel erinevad asjad ja nõnda muutuvad ka vajadused. Kui muidu on reegliks, et lapsed ei jookse toas ringi, ent mõni päev kohe tõesti kutsub tähistama, siis miks mitte lubada neil paar rõkkavat auringi silgata. Sellistel hetkedel ei tüki keegi piiridest üle, nii et pole mõtet põhjuseta jäik olla. Sallivusjoont mõjutab ka lapse vanus, keskkond. Näiteks ei ole nooremale lapsele lubatud tänaval jalgrattaga sõita ja liivakastis võib veega mängida ainult suvel või siis igapäevaselt vannis.

Lapsel on mõlema vanemaga erinev suhe, mis on loomulik, kuna vanemad on erinevad isiksused. Lapsevanemana peab teadma, et teise vanema keeldu (piire) ei tühistata lapse juuresolekul. Tuleb rahumeelselt rääkida ja arutada, miks üks lubab, teine mitte; mis on partneri väärtused ja hoiakud selle teema suhtes –  ei ole õiget ega valet. 

 

Vanemlikke stiile on mitmeid, siin loetelu enim levinumatest:

 Ükskõikne stiil. Vanemaid ei ole kohalgi (narkomaanid, karjäär on prioriteet), lapsed on üksi – lapsed tajuvad teismeeas, et neid ei armastata, ei peeta piisavalt oluliseks.

Alistuv stiil. Vanemad on kõikelubavad ja liialt sallivad – nõnda kipuvad kasvama egoistid.

Autoritaarne stiil. Vanemad kasvatavad last karmis käskude-keeldude korras, sealjuures last toetamata – nõnda kipuvad tekkima vastasseisud ja suhted võivad minna käest ära, kuna puudub vastastikune respekt.

Autoriteetne stiil. Lapsevanem seab piire ent arvestab ka lapse piiridega, kasutab mina-keelt – laps ei tunne end rünnatuna ning temast kasvab teistega arvestav inimene. 

Emotsionaalne kasvamine ja piiride tunnetamine võtab aega. Viimane stiil on see, kuhu kasvada ja püüelda. Laps vajab toetavaid piire, sest nende abil ta tajub, et maailm on turvaline ja vanemad armastavad teda. Nii õpib ta ka iseennast tundma ja mõistab, kuidas elus hakkama saada – kuidas arvestada teiste inimestega, kuidas käituda nii, et vend-õde ennast hästi tunneks. Mina-sõnum on üldse elus ja koostöös väga kasulik suhtlemisoskus. 

 

Karistamise kahjulikkusest

Karistamine ei ole piiride seadmine. Sellistel hetkedel näitab vanem oma võimu ja jätab lapse oma emotsioonidega üksinda, mis on probleemist üle astumine, mitte sellega tegelemine. 

Lapse füüsiline karistamine on alandav ning sellel pole mingit kasvatavat väärtust, samuti on mentaalse vägivallaga (naeruvääristamine, karjumine), mis võib jätta sügavaid hingehaavu. Kehaliselt karistatud lapsed on agressiivsemad ja halvema vaimse tervisega. Lapsed alluvad vanemale puhtalt hirmu pärast, aga ei teki põhjus-tagajärg seost. 

Lapsele millegi keelamine (arvutikeeld) ja tähelepanust ilma jätmine on traumeeriv, samuti on ähvardamisega (toon prügikoti, kui mänguasju kokku ei pane). Viimane viib omakorda sõnade tõestamiseni ning omakorda nõuab karistustele üha enam ja enam vindi juurde keeramist. Need kõik on üksjagu julmad ja mitte edasiviivad karistused, sest laps tunneb end nõnda hüljatult ning üksikuna, oskamata aru saada, mis täpselt valesti läks. Kui karistused töötaks, siis poleks vanglaid tarvis – järelikult karistused ei tööta.

Pea meeles, et  karistamine kahjustab vanema ja lapse vahelist kontakti. Laps kas võitleb sulle vastu, põgeneb või alistub. Sellises olukorras on nad otsustusvõimetud ja ebakindlad, sest vanemad on otsustanud nende eest. 

 

Karistamine ei lõpeta ebakohast käitumist, vaid õpetab lapsi oma tegevust tulevikus paremini varjama. Kui lapsele pidevalt öelda, et ta on paha ja halb, siis see on nagu isetäituv ennustus, ta hakkabki vastavalt käituma. 

 

Karistamine  hävitab usalduse, soojuse selle sideme ning hiljemalt teismeeaks on suhe väga halb. 

Pigem kasuta rahustamistehnikaid (vaata Pesapuu veebiloengut lapse emotsioonide reguleerimisest). Pahandamise asemel tuleks märgata hoopis seda, mis on hästi ning juhtida tähelepanu sellele – “mul on hea meel, et sa sõid oma supi lõpuni!” või “nii tore, et sa oma venda aitasid!” Too välja julgustavalt ja positiivsel moel käitumist, mis võiks korduda. Lastele on väga oluline vanemate heakskiidu pälvimine.

Vendasid-õdesid saab õpetada tülisid lahendama. Alustuseks aitab tüli põhjuse kirjeldamine (“lõid sellepärast, et vend võttis joonistuse ära”), nõnda saavad lapsed omavahel arutada, mis täpselt juhtus. Vanem peaks aitama lastel dialoogi astuda ja laskma neil omavahel probleem lahendada. Kui ise lahendusi pakkuda, siis kipuvad lapsed kaebama tulema.

Osa vanemaid ütlevad, et mind ju karistati ja minust kasvas tore inimene. Aga kust sa tead, mis ressursid ja potentsiaal sinus seetõttu avaldumata jäi? Meie minapilti ja enesehinnangut on alla surutud ja me oleksime vaimselt palju tervemad, kui meid ei oleks karistatud.

 

Lapsega rääkimine mina-keeles. 

Selleks et vältida võimupositsioonilt antud sõnumit, on mõistlik kasutada mina-keelt. Selle eelduseks on lapsevanema toimetulek isiklike tunnetega ning endale oluliste piiride teadvustamine. Nii on kõige parem piire seada, sest nõnda saab väljendada isiklikke tundeid ja mõju, subjektiivseid hinnanguid andmata. See ühes hääletooni ja sõnavaraga on lastega rääkimise juures ääretult oluline. Aktiivne kuulamine annab lapsele sõnumi, et ka temaga arvestatakse. Kui austad lapse piire, austab tema ka sinu omi. 

 

3-astmeline mina-sõnumi mudel: 

  1. Kirjelda käitumist, mis vanemale vastuvõetamatu oli
  2. Selle käitumise konkreetne mõju
  3. Sinu tunded selle käitumisega seoses

Näiteks: “Miks sa ei ole ikka veel riidesse pannud?” versus “Miks sa ei ole ikka veel riidesse pannud? Ma olen mures, et me jääme hiljaks.”

Kui lapsed vaatamata mina-sõnumitele astuvad piiridest üle, siis on ikkagi suhe katkenud, kuna lapsel on mingi katmata vajadus. Kõigepealt tuleb taastada suhe, siis tuleb ka koostöö. Kokkuleppeid ja reegleid tuleb korrata, lapsed kipuvad unustama!

Blogilugu on koostatud “Piiride seadmine ilma karistamata” veebiloengu põhjal, mille viis läbi Gordoni Perekooli koolitaja ja loovterapeut Õnne Aas-Udam.

Lisa saad lugeda Thomas Gordoni “Tark lapsevanem” raamatust.

Piiride seadmisest kuuled rohkem 9. aprilli järelvaadatavas veebiloengus Rita Rätseppaga „Laps vajab piire – miks ja milliseid?“