25.11.2020, 7 minuti lugemine

Loo autor on kolme väikese lapse ema Eliisa Silmet, kes kodus lastega Montessori meetodi järgi toimetab ning selle aasta augustis AMI Montessori 0-3 vanuserühma juhendajaks õppimist alustas. 

Mul oli hiljuti enda emaga arutelu selle üle, kuidas oli olla ema umbes 30 aastat tagasi ning kuidas emadus nüüd välja näeb. Ilmselgelt on väga palju muutunud ning ma ei pea silmas ainult seda, et vanasti pidi käru ja ilusamate riiete saamiseks tutvusi omama. Ma pean silmas seda, millises infokülluses meie, tänapäeva emad, elame. Mu ema naeris, et vanasti oli lihtne! Saadaval oli ainult Spocki raamat, millest nopiti üht-teist kõrva taha ja ülejäänu tehti südame järgi, salaja. Vankreid, riideid ja mänguasju oli piiratud valikus ja koguses, õnnelikud olid need, kellel tutvused võimaldasid midagi erilisemat soetada. Tänapäeval on teine äärmus. Vanemlust puudutavaid raamatuid on poelettidel nii palju, et eelneva uurimustööta on valikut lausa võimatu teha. Sotsiaalmeedias on infoallikaks beebigrupid, suunamudijad ning muidugi tohutul hulgal reklaami. Reklaame tuleb ka telekast ja ajakirjandusest, kõik kuulutamas enda toodet selleks kõige hädavajalikumaks sinu lapse arendamisel. See on viinud selleni, et surve olla täiuslik ema, kes oma lapsele ainult parimat pakub, aina kasvab. Kärude tippmudel, brändirõivad, moekas lastetuba ning kõik must be mänguasjad. Mis nii viga lastel kasvada?! Selle kõige juures unustatakse aga see kõige olulisem küsimus – mida laps tegelikult vajab. 

Iga laps kohaneb aja ja kohaga, kuhu ta on sündinud

Inimene sünnib siia ilma võimega õppida ning kohaneda aja ja keskkonnaga, kuhu ta on sündinud ning seda teeb ta läbi jälgimise ja kogemuste. See on hädavajalik omadus, kuid ometi ei mõtle me selle peale eriti tihti. Iga laps kohaneb just selle piirkonna kultuuri ja kommetega, kuhu ta sünnib ning see peegledub kogu tema olemuses. Üks lihtsamaid näiteid on keel, mille laps omandab justkui märkamatult ning erilise pingutuseta. Viisakas tervitus Eestis ja Jaapanis on vägagi erinev, ometi mõlema riigi lapsed teavad, kuidas just neil kombeks on. Kuid me ei kohane mitte ainult piirkonnale omaste tingimuste, vaid ka vastava ajustuga. Meil ei tuleks tänapäeval mõttessegi, et naistel ei tohiks pahkluu paista, kuna see oleks ebasünnis, või et naistel poleks valmistel hääletusõigust.  

Vastuvõtlik meel

Juba vastsündinud beebid asuvad keskkonda ja inimesi selles jälgima ning kuna nende ülesanne on kohaneda aja ja kohaga, kuhu nad on sündinud, ei toimu info kogumisel mitte mingit selekteerimist, Montessori pedagoogikas on selle kohta kasutusel mõiste vastuvõtlik meel. Seega kõik, mida laps esimese kolme eluaasta jooksul näeb, kuuleb ja kogeb, salvestub tema pikaajalisse mälusse ning jääb teda saatma kogu tema eluks. Vastuvõtlik meel on lapsel ka pärast kolmandat eluaastat kuni umbes lapse kuueaastaseks saamiseni, kuid tasapisi kasvab tema võime vastuvõetavat infot selekteerida. See paneb meile väga suure vastutuse ning me peaksime olema kriitilised selles osas, millega meie laps kokku puutub.  

Alus tulevikus loodavatele suhetele

Lapse esimene suhe on emaga. Pärast sündi muidugi loob laps sideme ka isa ning teiste pereliikmetega, kuid esimene side on siiski emaga. Ema on ühtlasi ka see, kes last toidab. Silvana Quattrocchi Montanaro on öelnud, et see side, mis on lapse ja ema vahel toitmise ajal, on aluseks kõikidele suhetele, mis laps oma elu jooksul loob. See on esimene eeskuju kahe inimese vahelisest suhtest. Milline võiks olla see hea eeskuju? Kui me last toidame, peaks kogu meie tähelepanu selle tegevuse juures olema. Siin isegi ei mängi rolli, kas last toidetakse rinna või pudeliga, selles kontekstis on oluline, kuidas me seda teeme. Kuidas me end tunneksime kui õhtusöögi ajal meie kaaslane keskenduks hoopis telesaatele või  saadaks sõbrale sõnumeid? Nii on ka lapse toitmisega. Me ju soovime, et laps suudaks luua täisväärtuslikke suhteid ning väärtustada teistega koos veedetud aega. 

Tähelepanelikud jälgijad

Lapsed jälgivad, kuidas inimesed nendega ning omavahel suhtlevad ja nad panevad tähele kõiki nüansse. Kehakeel, miimika, hääletoon, nivoo, kõik see saab talletatud ning hiljem lapsele omaseks suhtlusmaneeriks. Muidugi mängib rolli ka lapse enda temperament, kuid väga suur osa on õpitud last ümbritsevate inimeste pealt. Näiteks kui keegi peres kipub teatud olukordades teistele nähvama, saab sellest lapse jaoks normaalne suhtlusviis. Kui eeskujuks on elava vestluse juures kätega žestikuleeriv inimene, võtab laps ka selle endale omaks. Läbi jälgimise õpivad lapsed ka seda, kuidas külalisi tervitatakse, võõrustatakse ning ära saadetakse. Aga ka seda, milline on peres ema ja isa vaheline suhtlus. On see austav ja armastav suhe nagu me sooviksime, et meie lapsel tulevikus oleks? Kuidas ta saaks hinnata sellist suhet tulevikus, kui ta seda varases lapsepõlves näinud pole?  

Eluterve minapilt

Mitte ainult suhe teistega pole oluline, vaid ka suhe iseendaga. Kuidas me ennast peeglist vaatame? Mis kommentaare ja nägusid me samal ajal teeme? Naised pole vist tõesti kunagi oma välimusega päris rahul ning põhjuseid selleks võib otsida mitmelt poolt. Selleks, et lapsest kasvaks inimene, kes oleks oma kehaga rahul ning tunneks end ilusa ja enesekindlana, peaks tal olema vastav eeskuju. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mu ema oli pidevalt õnnetu oma kehakaalu üle. Ma mäletan, millise näoga ta peegli ees seisis ning kuidas ta pidevalt erinevaid dieete katsetades kaalu langetada püüdis. Iga kord kui me maale läksime, lõi ta taas silmad häbist maha, sest edusamme polnud. Nii avastasin ennastki puberteedieas õnnetuna peegli ees seismas ja vastikust tundmas. Sellele järgnesid mitmed aastat toitumishäiretega maadeldes. Kui me näitame lastele, et me pole kunagi piisavad, kuidas saaksid nad siis ennast või teisi tulevikus sellise pilguga näha`?

Palun vabandust, lepime ära!

Lapsed jälgivad ka seda, kuidas me erinevates olukordades reageerime ja neid olukordi lahendame. Igas peres tuleb ette erimeelsusi, see on normaalne. Tähelepanu peaksime pöörama sellele, kuidas me erimeelsusi lahendame. Kas olukord kipub eskaleeruma, hääletugevus tõusma ja kehakeel agressiivseks muutuma? Kui nii, siis just seda me oma lastele õpetame. Levinud on arvamus, et lapsed ei peaks üldse vanematevahelisi erimeelsusi kuulma ega nägema. Ma olen sellega nõus kui tülid kipuvad välja nägema nii nagu eespool kirjeldatud. Aga kui me saaksime lastele näidata, et inimestel ongi erinevad arvamused, kuid see ei pea veel viima suure ja lärmaka tülini, oleks see väärtuslik asi, mida lapsele eluks kaasa anda. Oskus erimeelsusi rahulikult lahendada on väga oluline elus hakkama saamiseks. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et oleks mõistlik kõiki asju laste ees lahendama hakata, vaid et me ei hakkaks teadlikult kõiki selliseid olukordi laste eest varjama. Lapsed, kelle eest erimeelsusi varjatakse, võivad hiljem olla ootamatus olukorras kui neil endal kellegagi erimeelsused tekivad. Väga oluline on lastele näidata, kuidas erimeelsuste korral ära lepitakse. Oskus viga tunnistada ja vabandada, andestada ning mõista, on puudu üllatavalt paljudel inimestel. Ehk on põhjus selles, et lapsed näevad ja kuulevad pealt tüli, mis järgmiseks hommikuks justkui võluväel lahendatud on. Aga kuidas, seda ei tea. 

Kodune keskkond

Lisaks inimestele jälgivad lapsed ka keskkonda enda ümber. Kui last ümbritsev keskkond on puhas, korras ja ilus, õpib laps kõike seda hindama ning tulevikus ka ise looma. Jah, väikeste laste kõrvalt võib see olla paras väljakutse, tean seda kolme lapse emana isegi. Kuid kui igal asjal on oma koht, on lihtsam kodu korras hoida ja ka asju üles leida. See annab ka võimaluse väikesel lapsel enda asjade eest hoolitseda, näiteks enda riided ise mustapesukorvi viia, jope rippuma panna või lauakatmises kaasa lüüa. Laps teab, kus on ühe või teise asja koht ning see aitab kaasa tema iseseisvusele ja seeläbi ka enesekindlusele. Lilli ja kauneid pilte võiks kodus paigutada selliselt, et ka laps neid nautida saaks. Mind teevad veidi kurvaks lastetoad, kus kõik, mis on loodud tuba kaunistama ning sellele isikupära andma, on pandud täiskasvanu silmade kõrgusele. Lihtne nipp on laskuda põrandale neljakäpukile ning siis tubades ringi vaadata. See annab meile võimaluse näha meie kodu nii nagu seda näeb meie laps. Seejärel saame teha vastavad muudatused, et ka meie lapsed saaksid kasvada ilusas kodus. 

Erinevaid näiteid võikski jääda välja tooma, sest absoluutselt kõik, mida me teeme, kuidas me teeme ja mis on meie lapse ümber tema esimese kolme eluaasta jooksul, tema pikaajalisse mällu ka salvestub. Kõik, mis on pikaajalises mälus, jääb inimest elu lõpuni saatma. Tulles tagasi küsimuse juurde, mida laps tegelikult vajab – laps vajab vanemat, kellel oleks lisaks armastusele ka teadmised. 

Eliisal on unistus luua Montessori perekeskus, mis pakuks lastevanematele teadmisi ja tuge juba lapseootusest kuni vähemalt lapse kolmeaastaseks saamiseni. Perekeskuses toimuksid lastevanematele loengud, ettevalmistatud keskkonnas Montessori mänguhommikud ning juhendatud vanema ja lapse tunnid. Oma unistuse elluviimiseks kogub Eliisa vahendeid Hooandjas: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-perekeskus.