6 minuti lugemine.
Kohutav kahene paneb vanemate kannatuse tõsiselt proovile. See on aeg, kus lapse kasvatamine näitab ka meie – lapsevanemate – oskusi ja oskamatust. Sageli tunneme end saamatuna, eriti kui laps hakkab jonnima kas poes või tänaval. Annika uuris välja, et 2aastase jonnihood on osa lapse kasvamisest, ja otsis ka nõuandeid, kuidas sellega toime tulla.
Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.
Selleks, et seda lugu jutustada, pean ma alustama kaugemalt – oma lapsepõlvest. Mina ei mäleta mitte kordagi, et mu vanemad mulle oleksid öelnud, et nad mind armastavad või muul viisil oma tundeid välja oleksid näidanud. Seega ei õppinud seda ka mina. Olen alati olnud pigem eraklik ning oma asjadega alati ise hakkama saanud. Mul ei ole vajadust oma muredest kellelegi rääkida, pigem elan need enda sees läbi ja lähen eluga edasi. Kunagi kui pidevalt veel msni kasutasin, siis oli mul msnis kirjas lause: Tugevad hinged ei kerja kaastunnet. Tugevad hinged murduvad üksi.
Me saame kasvatada oma lapsi teistmoodi, kui meid kasvatati
Mu sõbranna ütles mulle aastate eest lause, mis pani mind mõtlema ja muutis mu mõttelaadi. Ta ütles, et kui tema ühel päeval lapsed saab, siis ta hakkab neile iga päev ütlema, et ta neid armastab. Minu jaoks oli see küll võõras, kuid iseenesest meeldis mulle see mõte.
Siis kohtasin ma oma abikaasat, kellega me päevas mitmeid kordi teineteisele armastust avaldame ning ilma igasuguse häbita oma tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest räägime.
Mind üllatas tema avameelsus ja tänu sellele hakkasin ka ennast talle avama ja see meeldib mulle! Elu on kohe palju ilusam, kui ma julgen ausalt välja öelda, mis mulle meeldib või mis mind häirib. Kergem on ka – muidu ketrad neid mõtteid enda peas ja see ärritab veel rohkem ning lõpuks võid plahvatada hoopiski vales kohas või valada viha välja vale inimese peal.
Error: Contact form not found.
Tulles nüüd blogiloo teema juurde, siis kui ma oma esimest last ootasin, hakkasin uurima kirjandust, kuidas last kasvatada ja mulle meeldis lähenemisviis, et lapsel tuleb lasta oma tunded välja elada ning igat tema tunnet aktsepteerida. Kui näiteks laps kukub, siis oleme ikka harjunud talle ütlema, et ei ole midagi. Selle asemel peaksime hoopiski tema nuttu aktsepteerima ning tema tundeid talle peegeldama, sest tõtt öelda laps ju kukkus ja sai väga väga haiget. Seega, kuidas ma saan talle öelda, et ei ole midagi? Kui mu laps alles esimesi samme tegi, olime maal mu vanaema juures ja tema koer hüppas lapse peale nii, et laps kukkus selg ees suure prõntsatusega maha. Võtsin ta sülle ja lasin tal nutta. Minu ema ja vanaema kohe hakkasid lohutama, et ei ole midagi ja et me vaatama läheksime, kuidas kutsu mängib. Mina aga lasin tal nutta. Solter (2007) märgib samuti oma raamatus “Nutt ja jonnihood”, et trauma puhul tuleb lapsel lasta nutta ning see endast välja saada, vastasel juhul võib juhtuda, et laps jääbki koeri tänu sellele kartma.
2aastase jonnihood on rasked nii vanemale kui ka lapsele
Beebiootuse ajal õnnestus mul käia Tuuli Vellama loengul ning ta alustas oma loengut seigaga, kus üks isa oli teistelt lapsevanematelt küsinud, et kui kaua teie lapsed jonnivad? Ta oli kirjeldanud, et tema jaoks on väljakannatamatu, kui tema laps jonnib iga kord 15 minutit. Teised lapsevanemad olid naerma hakanud ja arvasid, et 15 minutit on väga lühike aeg ning et sellel isal on vedanud. Mina endamisi mõtlesin, et 15 minutit on ju päris pikk aeg jonni kuulamiseks, või kuidas? Siis ei osanud ma isegi jonni tegelikult ette kujutada.
Mu laps saab kohe 2 aastaseks ja tema jonnihood algasid poole aasta eest. Ta hakkas pidevalt kõikide asjade vastu protestima, viskas ennast pikali, karjus. Kord ma mäletan, et tulime õuest rõõmsalt tuppa ja ta lihtsalt hakkas jonnima. Ja kas te kujutate ette, see kestis tervelt 1,5h ja ma ei saanud aru, mis teda vaevab. Ilmselgelt vaevas teda midagi ning ta pidi selle enda seest välja saama. Nüüdseks on tema jonnihood mitte küll igapäevased, aga tavapärased meie kodus ning olen õppinud nendega paremini toime tulema.
Alguses häirisid tema jonnihood mind meeletult ning ma ei osanud nendega absoluutselt toime tulla.
Ma kõndisin tema juurest ära, jätsin ta üksi oma tuppa jonnima, ei võtnud teda sülle, sain vihaseks ja tõstsin tema peale häält.
Siis aga juhtusin Facebookis lugema ühte lugu, mis tõi mulle pisarad silma. Nimelt on kirjeldatud seal 2aastase lapse maailma – maailma just sellisena, nagu tema seda näeb. Selles loos oli palju äratundmist ning sain aru, et olen lähenenud talle oma vaatenurgast, mitte mõistnud kogu selle protsessi juures teda ja tema tundeid.
Peale seda lugu hakksin temasse palju empaatilisemalt suhtuma ning lasen tal ennast välja elada ja ei kiirusta teda millegagi taga. Vajadusel näitan talle ette, kuidas ja mida me teeme või mida temalt ootame, kuid kuna ta on väga suur ise tegija, siis ta mul palju ei luba selles osas kaasa rääkida 🙂
Hetkel teeb kogu olukorra veelgi keerulisemaks see, et tal on:
- tugevad tunded, millega ta ei oska veel toime tulla
- separatsiooniärevuse periood, kus ta pidevalt kardab, et emme läheb ära
- arengu mõistes väga oluline negativismiperiood, kus kujuneb välja oskus öelda ei ning teha ise valikuid.
Lapse kasvatamine on ka iseenda kasvatamine
Kõike seda korraga aitab mul üle elada enda tunnete ja käitumise reguleerimine, mida olen viimasel ajal palju praktiseerida saanud. Ma ei ole absoluutselt kannatlik inimene ja mind väga häirib, kui keegi mul mingi pooleli oleva tegevuse sassi ajab või mingi uue teemaga lauale tuleb. Aga tänu tema tunnetele ja käitumisele, olen pidanud väga palju endaga tegelema ja õppima ennekõike enda emotsioone kontrollima, sest milline eeskuju ma olen kui ma ise ärritun ning meeletult endast välja lähen ajal, mil mu laps vajab, et mina rahulik oleksin?
Error: Contact form not found.
Mõistsin seda artiklit lugedes, et ega laps ei ärka hommikul üles ja ei plaani kell 11 jonnihooga lagedale tulla ja minu päeva sellega rikkuda. Jonnihood on midagi, mida nad kontrollida ei suuda, kuna nende aju ei ole veel piisavalt arenenud ja jonnihood aitavad neil tunnete ja frustratsiooniga toime tulla.
Mina saan teda aidata tema tundeid peegeldades ja aktsepteerides:
- olla tema juures, ise samal ajal rahulikuks jäädes
- öelda, mida ma näen ja aidata tal leida tunnetele sõnad: “Ma näen, et oled väga pettunud, et me enam poes selle käruga sõita ei saa ja see teeb sind kurvaks.”
- oodata tema rahunemiseni ning siis koos probleemile lahendus leida
Seda tehes tagan, et ta julgeks oma tundeid välja elada ning tunneks, et ma armastan ja aktsepteerin teda igal juhul, mitte ainult siis, kui ta on rõõmus.
Aga ega minagi ole ideaalne inimene, teoorias võin ma kõike teada, kuid reaalsus ja minu emotsionaalne seisund on iga päev erinev. Kui ma päris aus olen, siis alles hiljuti suutsin ma päris lõpuni ja rahulikult tema kõrval olla ja tema jaoks olemas olla. Hakkasime õhtul kõik koos õue minema ja jalanõusid jalga pannes hakkas ta neid loopima ning ei soovinud neid ise jalga panna, ei lubanud ennast ka aidata (tahan, ei taha ja jonnihoog koos). Kogu teema eskaleerus sekunditega ning ta oli täielikus hüsteerias ja tunnete keerises. Hoidsin teda süles kui ta lubas, olin tema juures ja lihtsalt ootasin. Ma teadsin, et sellest ei ole kasu, kui ma hakkan talle sellel hetkel midagi rääkima ja lahendust pakkuma. Ootasin kuni ta kordamööda minu ja oma isa süles lõpuks maha rahunes ja siis rõõmsalt ütles: “Rahunesin ära, lähme nüüd õue!” Ja nii oligi, pani riidesse, jalanõud jalga ja läksime kõik koos rõõmsalt jalutama ning ülejäänud õhtupoolik möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta.
Eks ühe kaheaastase lapse maailm ja selle tajumine ongi keeruline, raske ja emotsionaalne. Ilmselt on hea meeles pidada, et ta on alles väike ning ta ei suudagi kõike ja ennast nii kontrollida nagu täiskasvanud peaks seda oskama ja meie ülesanne on talle seda õpetada, teda selles protsessis suunata ja toetada. Minu soov on, et ta ei kasvaks üles nagu mina – kõiki oma tundeid ja emotsioone alla surudes ja peites. Tahan, et tal oleks julgust ennast igas olukorras väljenda, ükskõik kui ebamugav see on! Oleme koos selle teekonna alguses ja loodan, et mina suudan ennast iga kord aina paremini kontrollida ja talle head eeskuju näidata, läbi mille õpib tema turvaliselt oma tundeid reguleerima.
Loe lapse arenguetappide kohta veel Tarkvanem.ee
Kasutatud allikad:
Solter, Aletha J. (2007). Nutt ja jonnihood.
Toddlers, meltdowns and brain development: why parents need to ditch traditional discipline.