Esimene kuni kolmas kuu
Esimese kolme elukuu jooksul harjub beebi ümbritseva maailmaga ning suhtleb peamiselt pilgu, kehakeele, häälitsuste ja nutu abil. Beebi areng kuude kaupa ei kulge kõigil ühesuguse ajakava järgi: ka samaealiste imikute oskused võivad kujuneda eri nädalatel. Alguses vajab beebi pea ja keha hoidmisel täiskasvanu tuge, kuid ärkveloleku ajal saab ta tasapisi harjutada ka iseseisvamat liikumist. Igapäevane rahulik kõne, lähedus ja lühikesed juhendatud kõhuli olemise hetked pakuvad võimalusi suhtlemiseks ja harjutamiseks.
Meeled ja nutt
Vastsündinu näeb kõige selgemalt lähedal olevaid objekte, umbes 20–30 sentimeetri kauguselt, mis vastab ligikaudu süles hoidva täiskasvanu näo kaugusele. Kaugemal olevad detailid paistavad alguses hägusemad, kuid tugevaid kontraste, näiteks heleda ja tumeda piiri, võib beebi paremini märgata. Lähedalt rääkides võib ta pilgu näole suunata, kuigi pilgu hoidmine on esimestel nädalatel veel lühiajaline.
Beebi kuuleb helisid juba sünni järel ning võib valju heli peale võpatada, vaiksemaks jääda või tuttava hääle suunas tähelepanu pöörata. Nutt on üks viis anda märku näljast, väsimusest, ebamugavusest või läheduse vajadusest, kuid nutu kõla üksi ei ütle alati täpselt, mida beebi vajab. Nälja korral võib ta enne nutmist otsida suuga, imeda sõrmi või muutuda rahutuks; väsides võib ta pilgu kõrvale pöörata ja ümbritsevale vähem reageerida.
Märguandeid aitab mõista olukorra tervik: millal beebi viimati sõi, kui kaua ta ärkvel on olnud ning kuidas tema keha ja pilk muutuvad. Kui nutt algab, võib täiskasvanu proovida rahulikku häält ja lähedal hoidmist ning jälgida, kas beebi rahuneb või näitab endiselt ebamugavust. Esimestel kuudel kujuneb arusaam beebi korduvatest märguannetest päev-päevalt; kiire vastamine nutule ei tähenda, et teda ära hellitatakse.
Pea hoidmine ja kõhuli asend
Esimestel nädalatel vajab beebi pea kandmisel ja tõstmisel täiskasvanu tuge, sest kaela- ja ülakehalihaste kontroll alles kujuneb. Kõhuli olles võib ta algul pead vaid korraks tõsta või küljele pöörata. Järgnevate nädalate jooksul muutuvad need liigutused järk-järgult kindlamaks ning umbes kolmandaks elukuuks hoiab paljud beebid pead ärkvel olles paremini, kuid oskuse kujunemise aeg on lastel erinev.
Kõhuli olemine ärkveloleku ajal annab võimaluse harjutada pea tõstmist ning kaela, õlgade ja ülakeha tööd. WHO 2019. aasta soovituse järgi peaks veel mitteliikuv imik olema ärkvel olles kõhuli mitu korda päevas, kokku vähemalt umbes 30 minutit. See koguaeg ei pea saabuma ühe pika harjutusena: päeva peale jaotatud lühikesed korrad sobivad alguseks paremini.
Alustage näiteks ühe-kaheminutiliste juhendatud hetkedega ajal, mil beebi on rahulik ja ärkvel, ning korrake neid päeva jooksul. Asetage ta kindlale tasasele pinnale ja püsige kogu aeg lähedal, et näha tema reaktsiooni. Kui beebi väsib või muutub rahutuks, tehke paus ja proovige hiljem uuesti; kestust saab pikendada järk-järgult, lähtudes tema enesetundest. Kõhuli harjutamine on mõeldud ainult ärkveloleku ajaks ja täiskasvanu järelevalve all.
Esimene naeratus
Sotsiaalne naeratus tekib tavaliselt umbes 6–8 nädala vanuses, kuigi mõnel beebil ilmub see veidi varem või hiljem. See võib tulla vastuseks lähedase näole või häälele ning on üks esimesi selgelt märgatavaid suhtlusviise. Esimestel kuudel lisanduvad sageli lihtsad häälitsused ja koogamine, näiteks pehmed täishäälikulaadsed helid, mida beebi teeb rahulikuna ja ärkvel olles.
Lähedase hääl ja näoilme aitavad beebil suhtlusrütmi kogeda: rääkige lühikeste lausetega, naeratage ning jätke vastamiseks paus. Beebi võib pilgu või häälitsusega märku anda, et ta kuulab, ning teise häälega vestlust jätkata. Süles hoidmine ei riku last ära; esimestel elukuudel aitab lähedus tal rahuneda ja tuttava hääle ning näoga kontakti luua.
Igapäevaselt piisab rahulikust näost näkku rääkimisest, beebi süles hoidmisest ja lühikestest, ärkveloleku ajal ning järelevalve all tehtud kõhuli olemise hetkedest.
Neljas kuni kuues kuu
Nelja kuni kuue kuu vanuses muutub beebi liikumine ja suhtlemine sageli aktiivsemaks: ta võib hakata end pöörama, esemeid haarama ning oma häälega rohkem katsetama. Need beebi arenguetapid kujunevad siiski eri lastel erineva kiirusega, mitte kindla kalendri järgi. Mõni oskus ilmub järk-järgult, mõni võib tulla üsna ootamatult. Täiskasvanu saab õppimist toetada turvalise mänguruumi ja rahulike vastastikuste mänguhetkedega.
Pööramine ja toetatud istumine
Nelja kuni kuue kuu jooksul võib beebi õppida pöörama seljalt küljele ja kõhule ning hiljem ka kõhult seljale. Alguses võib liikumine olla kohmakas: laps nihutab raskust, keerab õlga või puusa ja kasutab hoogu. Mõni laps pöörab esmalt ühes suunas, mõni harjutab liigutust pikalt enne, kui see õnnestub. Pööramine ei ole ühe kuu kindel saavutus, vaid beebi motoorse arengu osa, mis kujuneb individuaalselt.
Istumist saab tutvustada lühidalt süles või täiskasvanu kindla toe najal, hoides beebit nii, et pea ja kere oleksid toetatud. Kui laps vajub küljele või ette, võib asend olla veel liiga raske; mänguasja saab hoida lähedal, et ta saaks pilgu ja käe selle poole suunata. WHO 2006. aasta motoorse arengu uuringus kirjeldatud vahemikud näitavad, millal enamik terveid lapsi oskuse omandas, mitte seda, mis kuuks see peab juhtuma.
| Oskus | Tüüpiline vahemik | Mida vahemik tähendab |
|---|---|---|
| Iseseisev istumine | 3,8–9,2 kuud | Uuringus omandati oskus selles vanusevahemikus. |
| Abiga seismine | 4,8–11,4 kuud | Laps seisab täiskasvanu või toe abil. |
| Käputamine | 5,2–13,5 kuud | Uuringus mõõdetud käte ja põlvede abil liikumine. |
Uuringu laiad vahemikud aitavad mõista, et samaealiste laste oskused võivad erineda mitme kuu võrra. Istumise harjutamisel on tähtis pakkuda tuge ja jälgida beebi kehahoidu, mitte teda pikalt asendisse sättida. Pööramise harjutamiseks sobib põrandal mängimine, kus laps saab ise küljele liikuda.
Käed ja haaramine
Nelja kuni kuue kuu paiku sirutab beebi käe üha sihipärasemalt nähtava eseme poole. Algul võib ta sellest mööda haarata või kasutada mõlemat kätt, hiljem suudab eset peopesaga haarata, käest kätte liigutada ja suhu viia. Suu kaudu uurimine on selles vanuses tavaline, seepärast peab iga mänguasi ja mänguala olema puhas ning ohutu. Põrandamängus aitavad järgmised lihtsad põhimõtted:
- Valige piisavalt suured, tugevad ja eakohased mänguasjad; vältige esemeid, mis mahuvad täielikult beebi suhu või võivad kergesti puruneda.
- Enne mängu eemaldage põrandalt mündid, nööbid, patareid, magnetid ja muud väikesed detailid, mida laps võiks suhu panna.
- Kontrollige mänguasju pragude, lahtiste osade ja pikkade nööride suhtes ning võtke kahjustunud ese kohe mängust ära.
- Asetage beebi kindlale tasasele põrandale, eemale treppidest, juhtmetest, kuumadest jookidest ja mööbli servadest.
- Püsige mängu ajal lapse juures ja jälgige, kuhu ta ulatub ning mida suhu viib; ärge jätke teda esemetega omapäi.
Paigutage üks või kaks ohutut eset beebi käeulatusse, kuid jätke talle võimalus neid ise märgata ja haarata. Kui laps eseme kätte saab, võib täiskasvanu nimetada selle värvi või kuju, ent esmane kogemus on katsumine, pööramine ja uurimine.
Esimesed hääled
Nelja kuni kuue kuu vanuses võib naeru ja lalisemist sagedamini kuulda. Beebi katsetab erinevaid täishäälikuid, hääle tugevust ja helikõrgust ning võib teha häält nii mängides kui ka täiskasvanu nägu jälgides. Need häälitsused ei ole veel sõnad, vaid suhtlemise ja kuulmise harjutamine. Beebi kõne areng toetub sellele, et lähedased kuulavad ja vastavad lapse märguannetele.
Kui beebi häälitseb, vastake talle rahuliku häälega ja korrake lihtsat heli, näiteks „aa” või „guu”. Seejärel tehke väike paus, et laps saaks vastata pilgu, liigutuse või uue häälitsusega. Selline edasi-tagasi vaheldumine õpetab suhtluse rütmi; täiskasvanu ei pea iga pausi täitma ega lapse helisid parandama.
Igapäevased mänguhetked pakuvad loomulikke võimalusi vastastikuseks suhtluseks: näomäng, laulmine, mähkmevahetuse ajal rääkimine ja mänguasja kordamööda vaatamine. Hoidke nägu beebi vaateväljas ning kasutage lühikesi lauseid ja selgeid helisid. Kui laps naerab või lalisema hakkab, peatuge hetkeks ja vastake tema algatusele.
Turvaline põrandakoht, kus pole väikseid esemeid ja beebi saab vabalt sirutada ning pöörata, toetab mängimist; oskused kujunevad igal lapsel omas tempos.
Seitsmes kuni üheksas kuu
Seitsmenda ja üheksanda elukuu vahel muutub beebi liikumine ja suhtlemine sageli aktiivsemaks, kuid oskused ei ilmu kõigil samal ajal. Beebi areng kuude kaupa kirjeldab tüüpilisi ajavahemikke, mitte kindlaid tähtaegu. Mõni laps keskendub istumisele, teine harjutab juba eri viisidel edasi liikumist. Ka võõrastega kohanemine ning häälitsuste matkimine võivad selles vanuses selgemaks muutuda.
Istumine ja roomamine
Selles vanuses suudavad paljud lapsed juba mõnda aega ilma toeta istuda ning pöörata istudes ülakeha mänguasja poole. Istumisasendisse jõutakse eri moodi: laps võib end käte abil üles suruda, liikuda külili või jääda esmalt ettepoole toetuma. Tasakaalu harjutades sirutab ta käe eseme järele ja toetub vajaduse korral teise käega põrandale. Istumise kestus ja kindlus võivad päeviti erineda.
Edasi liikumiseks ei kasuta kõik lapsed sama tehnikat. Käpuli roomamisel toetuvad peopesad ja põlved maha ning laps nihutab vastaskätt ja -jalga ette. Mõni liigub kõhuli, tõmmates end käsivartega edasi, teine nihkub pepu peal, lükates jalgadega või tõmmates end ühe käega. Need erinevad liikumisviisid aitavad lapsel ümbrust uurida ega tähenda iseenesest, et ta peaks kindla meetodi omandama.
WHO motoorse arengu uuringus (2006) jäi käpuli roomamise tüüpiline omandamisvahemik 5,2–13,5 kuu juurde. See lai ajavahemik näitab, kui palju võib sama oskuse algusaeg erineda. Osa terveid lapsi ei rooma käpuli üldse: nad liiguvad kõhuli või pepu peal, jätavad roomamise vahele ja suunduvad hiljem püsti tõusmise ning kõndimise poole. Seetõttu kirjeldab beebi motoorne areng oskuste järjestusest vaid üldpilti, mitte kohustuslikku rada.
Võõrastamine
Seitsmenda kuni üheksanda elukuu paiku võib beebi võõraid märgates muutuda vaikseks, pöörata pilgu ära, klammerduda tuttava täiskasvanu külge või hakata nutma. Mõni laps jälgib uut inimest esialgu eemalt ja rahuneb alles siis, kui too on ruumis mõnda aega viibinud. Reaktsioon võib olla tugevam väsimuse või võõra keskkonna korral, kuid lapsed erinevad selles märgatavalt.
Lahusoleku protest võib väljenduda nutu või rahutusena, kui tuttav hooldaja toast lahkub või beebi võõra inimese sülle annab. Laps ei pruugi veel mõista, kui kauaks täiskasvanu ära läks, ning tuttava näo ja hääle puudumine võib talle muret teha. Uue olukorraga tutvumisel aitab rahulik tempo: hoidke beebit enda lähedal, lubage tal uut inimest jälgida ning laske tuttaval inimesel algul temaga tasakesi rääkida, mitte kohe sülle võtta.
Üleminekuid võivad toetada samad rahustavad rutiinid, näiteks tuttav laul enne uinumist või harjumuspärane kallistus pärast ärkamist. Kui laps jääb teise hooldaja juurde, võib tuttav mänguasi või kindlas järjekorras korduv tegevus anda olukorrale äratuntava struktuuri. Kiirustamise asemel pakkuge aega lähenemiseks: beebi võib algul olla süles ja hakata mängima alles siis, kui tunneb end turvalisemalt.
Silbid ja matkimine
Beebi kõne arengus võivad korduvad silbid muutuda järjest kuuldavamaks: laps häälitseb näiteks „ma-ma-ma“, „ba-ba“ või „da-da“. Sellised jadad on enamasti harjutamine, mitte veel teadlik sõna kindla inimese kohta. Laps kuulab täiskasvanu vastust, kordab oma häält ja proovib muuta selle kõrgust või rütmi. Kui vastate silbile rahulikult sõnadega, kuuleb ta, kuidas häälitsus ja vestlus kordamööda käivad.
Matkimine võib avalduda helide kordamises, naeratusele vastamises või tuttava näoilme jäljendamises. Öelge lihtne silp, näiteks „ba“, tehke väike paus ja vaadake, kas laps vastab oma häälitsusega. Samuti võib ta jälgida, kuidas täiskasvanu suud liigutab, ning proovida sama häält uuesti teha. Lühikesed korduvad suhtlushetked annavad talle võimaluse märgata, et tema heli kutsub esile teise inimese vastuse.
Peitusemäng toetab arusaama, et inimene või ese ei kao ära ka siis, kui seda korraks näha pole. Katke oma nägu käte või kerge riidega, küsige „Kus ma olen?“ ja ilmuge mõne sekundi pärast nähtavale; seejärel peitke mänguasi osaliselt teki alla. Jälgige, kas beebi otsib nägu või eset pilguga ja püüab katet eemaldada. Päeva jooksul pakkuge talle turvalist vaba põrandapinda, kus ta saab omas tempos liikuda, ning mängige lihtsaid kordamööda mänge, nagu peitmine, silpide kordamine ja näoilmete jäljendamine.
Kümnes kuni kaheteistkümnes kuu
Kümnenda ja kaheteistkümnenda elukuu vahel muutub beebi liikumine sageli sihipärasemaks ning ta kasutab suhtlemiseks järjest rohkem žeste ja hääli. Beebi areng 12 kuud ei tähenda siiski, et kõik oskused peaksid sünnipäevaks olemas olema. WHO liikumisoskuste uuring kirjeldab oskuste kujunemist laia tüüpilise ajavahemikuna, mitte kindla tähtajana. Täiskasvanu saab uusi katsetusi toetada turvalise keskkonna, mängu ja igapäevase suhtlusega.
Püsti tõusmine ja esimesed sammud
Toe najal püsti tõusmine algab sageli sellest, et beebi tõmbab end madala mööblieseme najal üles ja hoiab kahe käega tasakaalu. Kui seismine muutub kindlamaks, võib ta liikuda külgsuunas mööbli serva mööda, käsi toe peal. Mõni laps proovib kõndida täiskasvanu käest või mööbliesemete vahel liikudes, teine harjutab esmalt pikemalt püsti seismist.
WHO 2006. aasta motoorse arengu uuringus esinesid kolm liikumisoskust järgmistes tüüpilistes vanusevahemikes:
| Oskus | Vanusevahemik |
|---|---|
| Abiga kõndimine | 5,9–13,7 kuud |
| Iseseisev seismine | 6,9–16,9 kuud |
| Iseseisev kõndimine | 8,2–17,6 kuud |
Need vahemikud näitavad, kui erinevas vanuses võivad lapsed oskuse omandada; need ei ole tähtajad. Esimesed iseseisvad sammud võivad olla ebakindlad ja lühikesed, sest tasakaal ning jalgade koostöö alles arenevad. Paljajalu või libisemiskindlate sokkidega saab laps turvalisel põrandal jalataldade kaudu tuge paremini tajuda. Mööbli kinnitamine seina külge aitab vähendada ümberkukkumise ohtu, kui laps end selle najal püsti tõmbab.
Esimesed sõnad
Esimesed tähendusega sõnad ilmuvad tüüpiliselt umbes 12 kuu vanuses, kuid nende ajastus ja arv erinevad lapsiti. Sõna võib esialgu kõlada täiskasvanu omast lihtsamalt, ent olla järjekindlalt seotud kindla inimese, eseme või olukorraga. Beebi kõne arengut toetab see, kui täiskasvanu nimetab tuttavaid asju lühidalt ja selgelt: näiteks ütleb „pall”, kui ulatab lapsele palli, või „lamp”, kui vaatab koos temaga valgustit.
Osutamine on suhtlemisviis ka enne seda, kui laps oskab soovitud asja sõnaga nimetada. Ta võib näidata esemele, et seda paluda, või juhtida täiskasvanu tähelepanu millelegi huvitavale. Kui laps osutab, vaata osutatud asja, nimeta see ja vasta rahuliku lausega, näiteks „Jah, see on auto”. Pilgu vahetamine lapse, eseme ja täiskasvanu vahel aitab jagada ühist tähelepanu ning seob žesti sõnaga. Täiskasvanu saab osutamisele vastata ka küsimusega „Kas soovid raamatut?”, seejärel anda lapsele aega pilgu, häälitsuse või žestiga vastata. Igapäevased korduvad olukorrad, nagu riietumine ja söömine, pakuvad loomulikke võimalusi asjade nimetamiseks ja lapse häälitsustele reageerimiseks.
Pihktõmme ja mäng
Pöidla ja nimetissõrme koostööl kujunev pihktõmme võimaldab beebil haarata väiksemaid esemeid täpsemalt kui kogu käega. Mängus võib ta panna suuremaid ohutuid klotse anumasse ja need sealt jälle välja võtta, jälgides, kuidas tema tegevus muudab olukorda. Selline korduv katsetamine aitab märgata lihtsat põhjus-tagajärg seost. Roomamise ja toe najal liikumise ajal kontrolli kodus järgmisi kohti:
- Paigalda treppide üla- ja alaossa kindlalt kinnitatud turvaväravad ning hoia trepile viivad uksed suletuna.
- Kinnita kõrged kapid, riiulid ja televiisor seina või tugeva aluse külge, et laps ei saaks neid endale peale tõmmata.
- Eemalda põrandalt nööbid, mündid, patareid ja muud suhu mahtuvad esemed; kontrolli mänguala regulaarselt ka mööbli alt.
- Kinnita rippuvad juhtmed ja ruloonöörid nii, et laps ei ulatuks neist kinni haarama ega saaks neid kaela ümber tõmmata.
- Hoia puhastusvahendid, ravimid ja kuumad joogid lapse käeulatusest eemal ning sulge madalad sahtlid turvalukuga.
Kohanda kodu nii, et laps saaks turvaliselt liikuda ja sobivate esemetega katsetada. Pihktõmme, mänguoskused ja liikumine kujunevad igaühel omas tempos.
Arenguhüpped ja esimesed hambad
Esimesel eluaastal võib beebi käitumine ja päevakava muutuda kiiresti, kuid muutused ei järgi kõigil lastel sama ajakava. Arenguhüpete mõiste aitab mõnel perel neid muutusi kirjeldada, ent see pole meditsiiniline mõõdupuu. Hammaste lõikumine on samuti individuaalne: esimese hamba ilmumise aeg ja sellega kaasnevad märgid erinevad. Allpool on kirjas, mida nende nähtuste kohta teada ning kuidas beebi enesetunnet ja suuhügieeni toetada.
Mis on arenguhüpped
Arenguhüpped on populaarne vanemluskäsitlus, mille järgi läbib beebi esimestel eluaastatel vaimse arengu perioode, mille järel võivad ilmneda uued oskused. Mõiste levis laiemalt tänu raamatule „The Wonder Weeks“, mille autorid on Hetty van de Rijt ja Frans Plooij. Raamatus kirjeldatakse arengumuutusi kindlate nädalate ja käitumismustrite kaudu.
Seda ajakava tasub võtta üldise kirjeldusena, mitte iga lapse kohta kehtiva reeglina. Teaduslik tõendus selle kohta, et arenguhüpped korduvad kõigil beebidel samadel kindlatel nädalatel, on piiratud. Uute oskuste kujunemine ei alga ega lõpe tingimata raamatus märgitud nädalal ning arenguvanused varieeruvad laste vahel.
Ka ajutine rahutus, sagedasem lähedusvajadus või muutunud uni ei tõesta iseenesest arenguhüpet. Beebi käitumist mõjutavad korraga mitmed asjaolud ning päevade lõikes võib enesetunne kõikuda. Arenguhüpete mõistet võib kasutada ühe võimaliku viisina muutusi mõtestada, kuid see ei ennusta täpselt, millal konkreetne oskus tekib. Beebi arenguetapid kujunevad individuaalselt ja võivad ilmneda eri järjekorras.
Hammaste tulek
Esimene piimahammas ilmub tavaliselt umbes kuue kuu vanuses, kuid tavapärane algusaeg ulatub ligikaudu neljandast kuni kaheteistkümnenda elukuuni. Kõik 20 piimahammast on enamasti lõikunud 2,5–3 aasta vanuseks. Hammaste tulekuga võivad kaasneda ilastamine, soov närida ja tavalisest suurem ärrituvus; mõnel lapsel on märke vähe.
Enesetunnet saab toetada lihtsate ja ohutute võtetega. Valige lapse vanusele sobiv närimisese ning hoidke see puhas.
- Pakkuge puhast närimisrõngast, mida on jahutatud külmkapis; sügavkülmast võetud ese võib olla liiga kõva ning külm pind võib igemeid vigastada.
- Laske beebil närida puhast jahedat niisket lappi, hoides teda samal ajal järelevalve all ning eemaldades lapi, kui see hakkab narmendama.
- Masseerige iget õrnalt puhta sõrmega lühikese aja jooksul; surve võib pakkuda leevendust, kui laps seda puudutust talub.
- Pühkige suurenenud ilastamise korral suu ümbrust pehme puhta lapiga, et niiskus ei jääks pikalt lõua ja põskede nahale.
- Rahustage last süles hoides ja tavapärase lähedusega; närimisvajaduse leevendamiseks ei sobi kõvad esemed ega väikesed lahtised osad.
- Alustage harjamist kohe esimese hamba ilmudes, kasutades pehmet väikelapse hambaharja ja eakohast fluoriidiga hambapastat.
Ärge kinnitage beebile kaela merevaigust närimishelmeid ega kasutage külmutatud esemeid. Arenguhüpete ajastust võtke orientiirina, mitte kalendrikohustusena, ning alustage hammaste puhastamist esimese hamba päevast.
Korduma kippuvad küsimused beebi arengu kohta
Beebi areng kulgeb individuaalses tempos, kuid tüüpilised vahemikud aitavad märgata oskuste kujunemist ja otsustada, millal spetsialistiga nõu pidada.
Kas beebi areng peab täpselt kuude tabeli järgi kulgema?
Ei, kuude tabel ei ole tähtaegade loetelu, vaid kirjeldab tervete laste tüüpilisi arenguvahemikke. Sama oskus võib ühel beebil kujuneda varem ja teisel hiljem, ilma et see üksi tähendaks arenguprobleemi. Ühegi oskuse, näiteks istumise või kõndimise jaoks ei ole üht ainsat õiget kuud. Vaata lapse oskuste kujunemist tervikuna ja võrdle teda eelkõige tema varasema arenguga.
Mida teha, kui beebi ei roomagi?
Kui beebi käpuli ei rooma, ei tähenda see iseenesest, et tema areng on häiritud. Mõni laps liigub edasi pepu peal või kõhuli, mõni aga jätab roomamise vahele ja jõuab hiljem muude liikumisviisideni. Paku talle ärkvel olles turvalist põrandaruumi, kus ta saab oma keha ja liikumist katsetada. Pane tähele arengut tervikuna, mitte ainult üht liikumisoskust.
Kui palju peaks beebi päevas kõhuli olema?
WHO 2019. aasta soovituse järgi võiksid veel mitteliikuvad imikud olla ärkveloleku ajal kõhuli mitu korda päevas, kokku vähemalt umbes 30 minutit. Alusta lühikeste perioodidega ja jaga aeg päeva peale osadeks, suurendades seda järk-järgult vastavalt beebi enesetundele. Kõhuli olemine sobib ainult ärkvel olevale lapsele ning täiskasvanu peab teda kogu aeg jälgima. Kui beebi väsib või muutub rahutuks, tee paus ja proovi hiljem uuesti.
Millal küsida arengu kohta nõu?
Kui beebi areng tekitab muret, räägi perearsti või pereõega; kindla vanuseni ootama ei pea. Kirjelda võimalikult konkreetselt, millist oskust või muutust oled märganud ja millal see algas. Abiks on ka info selle kohta, kas muutus püsib ning kuidas see erineb lapse varasemast käitumisest. Kasuta arenguvahemikke suunava teabena, mitte tähtajana, ja küsi mure korral nõu tervishoiutöötajalt.