Mis on armastuse viis keelt
Lapse armastuse viis keelt on Gary Chapmani loodud mudeli kohandus, mis kirjeldab eri viise, kuidas inimesed kiindumust väljendavad ja vastu võtavad. Mudelis nimetatakse viit suhtlusviisi: kinnitavad sõnad, kvaliteetaeg, kingituste saamine, abistamine ja füüsiline kontakt. Chapmani algne käsitlus ilmus 1992. aastal ning lastele suunatud raamat 1997. aastal koos Ross Campbelliga. Laste puhul tõlgendatakse neid väljendusviise vanema ja lapse igapäevase suhte kaudu. Mudel pakub sõnavara lapse emotsionaalsete vajaduste märkamiseks, mitte kindlat isiksusetüüpi ega diagnoosi.
Gary Chapmani mudel
Ameerika perenõustaja Gary Chapman avaldas 1992. aastal raamatu „The Five Love Languages”. Selle keskne mõte on, et inimesed võivad väljendada ja tajuda hoolimist eri viisidel. Chapman nimetas viis väljendusviisi armastuse keelteks: kinnitavad sõnad, kvaliteetaeg, kingituste saamine, abistamine ja füüsiline kontakt. Esialgne käsitlus keskendus täiskasvanute suhetele; hiljem sõnastati samu põhimõtteid ka lapse ja vanema suhte jaoks.
Tabelis on iga keele tähendus ning üks argine näide vanema ja lapse suhtlusest.
| Keel | Tähendus | Näide igapäevaelust |
|---|---|---|
| Kinnitavad sõnad | Hoolimist väljendatakse tunnustuse, tänu ja julgustusega. | Vanem ütleb: „Märkasin, kui hoolikalt sa klotsid kokku panid.” |
| Kvaliteetaeg | Tähelepanu ja koos veedetud aeg annavad lapsele märku, et ta on oluline. | Vanem kuulab pärast lasteaia- või koolipäeva lapse juttu, telefon kõrvale pandud. |
| Kingituste saamine | Ese võib sümboliseerida meelespidamist ja hoolimist; selle väärtus ei sõltu hinnast. | Vanem toob jalutuskäigult lapsele leitud ilusa lehe või väikese joonistuse. |
| Abistamine | Hoolivus väljendub lapse toetamisel ja tema eakohaste ülesannete juures abiks olemisel. | Vanem aitab lapsel enne väljaminekut jope lukku tõmmata. |
| Füüsiline kontakt | Hell puudutus võib väljendada lähedust ja hoolimist. | Vanem pakub lapsele kallistust või hoiab teda süles, kui laps seda soovib. |
Need viis nimetust annavad raami, mille abil kirjeldada hoolivuse väljendamist, kuid ükski näide ei tähenda, et laps vajaks alati sama suhtlusviisi.
Lastele kohandatud versioon
1997. aastal avaldasid Gary Chapman ja psühhiaater Ross Campbell raamatu „The Five Love Languages of Children”, mis kohandas viie keele käsitluse lapse ja vanema suhtele. Laste versioonis on keskmes see, kuidas lapsele hoolimine nähtavaks teha: sõnade, ühise aja, kingituste, abistamise või füüsilise kontakti kaudu. Täiskasvanu ja lapse vahel ei ole suhe vastastikuste romantiliste ootuste põhine, vaid vanem vastutab hoolitsuse ja turvalise suhte pakkumise eest.
Lapse vajadused sõltuvad tema vanusest, arengust ja konkreetsest olukorrast. Väikelaps võib vajada täiskasvanu abi igapäevastes tegevustes ning otsida füüsilist lähedust; suurem laps võib omakorda soovida, et vanem kuulaks tähelepanelikult tema koolipäevast. Need on näited kiindumuse väljendamisest, mitte jäigad reeglid selle kohta, milline viis lapsele kindlasti sobib.
Chapmani ja Campbelli käsitlus seob lapse armastuse keele mõistmise tähelepanuga sellele, kuidas laps hoolimist vastu võtab ja ise väljendab. Vanema roll ei piirdu ühe suhtlusviisiga: lapsele saab hoolimist näidata mitmel moel ning sobiv väljendus võib eri hetkedel muutuda. Laste käsitlus erineb seega romantiliste partnerite vahel kasutatavast mudelist nii suhte ülesande kui ka osapoolte vastutuse poolest.
Viis keelt lapse puhul
Lapse armastuse viis keelt kirjeldavad eri viise, kuidas hoolimine võib igapäevastes olukordades nähtavaks saada. Need ei ole kindlad sildid: lapsel ei ole vaja valida üht ainsat viisi ning väikelapsed vajavad tavaliselt kõiki viit. Sama laps võib ühel päeval otsida kallistust ja teisel päeval soovida, et temaga koos mängitaks. Märka, millistele hoolimise väljendustele laps rõõmu, rahu või lähedusega vastab. Vanus ja areng mõjutavad seda, kuidas laps oma vajadusi näitab, ning lapsed arenevad individuaalses tempos.
Kinnitavad sõnad
Kinnitavad sõnad annavad lapsele teada, mida täiskasvanu tema juures märkab ja väärtustab. Väikelapsele mõjuvad kõige selgemalt konkreetsed tähelepanekud, mis seovad tunnustuse tema teo või pingutusega, mitte üldise hinnanguga. Näiteks võib öelda: „Sa panid klotsid ise karpi tagasi”, „Sa ootasid oma korda” või „Sul oli raske, aga proovisid kingapaela uuesti siduda”. Nii kuuleb laps, millist käitumist märgati.
Julgustavad sõnad aitavad ka siis, kui tegevus ei õnnestu kohe. Kui eelkooliealine ajab pildi värvides joone üle ääre, võib öelda: „Sa valisid sellele suurele puule palju värve.” Kui laps pelgab mänguringi minna, sobib rahulikult kinnitada: „Ma olen siin, võid enne vaadata.” Tunnustavad sõnad lapsele ei pea olema pikad; oluline on, et need vastaksid päriselt olukorrale.
Komistuskiviks on iga väikese teo ülevoolav kiitmine või lapse nimetamine alati „kõige tublimaks”. Liialdatud ja automaatne kiitus võib mõjuda ebausutavalt ning panna lapse küsima iga kord kinnitust, kas ta tegi õigesti. Mõni laps vastab sellistele sõnadele naeratuse ja uue katsetusega, teine pöörab pilgu ära, ütleb „ei olnud midagi” või vahetab teemat. Need reaktsioonid annavad märku, kuidas just tema tunnustust vastu võtab.
Kvaliteetaeg
Kvaliteetaeg tähendab lapsega koos olemist nii, et täiskasvanu tähelepanu on mõnda aega päriselt tema juures. Väikelapse jaoks võib sellest piisata, kui vanem istub kümme minutit põrandal ja laseb lapsel mängu juhtida. Tähelepanu väljendab silmside, lapse jutu kuulamine ja küsimus, mis haakub tema tegevusega, mitte telefoni vaatamine iga paari minuti järel.
Lihtne koosolemine ei vaja eraldi plaani ega erilisi vahendeid. Võite laduda viis puuklotsi torniks ja vaadata, kui kõrge see püsib; mängida autosõitu, kus laps valib sihtkoha; või teha pärast lasteaeda koos puuviljavaagna, andes lapsele pestud marjad kaussi tõsta. Need tegevused võimaldavad lapsel rääkida ja täiskasvanul tema mõtteid märgata.
Hajevil tähelepanu võib lapsele tunduda teistsugune kui talle pühendatud aeg. Kui vanem kuulab mängu ajal kõrvaklappidest kõnet või vastab iga minuti järel sõnumitele, võib laps hakata valjemini rääkima, mänguasju ette tooma või korduvalt küsima: „Vaata mind.” Need käitumised ei tõesta iseenesest kindlat armastuse keelt, kuid võivad näidata, et laps otsib kontakti.
Komistuskiviks on pidada kvaliteetajaks üksnes pikka väljasõitu või korraldatud tegevust. Ka lühike, kümneminutiline ühine puslehetk võib olla lapsele sisukam kui terve õhtu samas ruumis, kui täiskasvanu tähelepanu on mujal. Püüa kuulamise ajal tegevus korraks katkestada ja vaadata lapse poole.
Kingitused
Kingitus võib väljendada hoolimist siis, kui selle valimisel on mõeldud konkreetsele lapsele. Ese ei pea olema kallis ega suur: väike asi võib meenutada ühist vestlust või rõõmustada last tema huvi tõttu. Näiteks võib eelkooliealine saada jalutuskäigult leitud ilusa kastani, pildiga kleepsu, mida ta eelmisel päeval vaatas, või ise valitud värvilise pliiatsi joonistamiseks.
Kingituse tähendus võib peituda ka üleandmise hetkes. Vanem võib öelda: „Nägin seda väikest rongi ja mõtlesin, et sulle meeldib sellega mängida,” või panna lapse lõunasöögikarpi kodust kaasa väikese paberist joonistuse. Sellised argised meelespidamised näitavad, et lapse huvisid on märgatud. Kingitused lapse armastuse keelena ei eelda, et iga kohtumine või hea käitumine lõpeks uue esemega.
Komistuskivi tekib siis, kui pidevad kingitused asendavad lapsega koos veedetud aja või muutuvad kokkulepitud käitumise tasuks. Kui laps küsib iga poeskäigu ajal uut asja, võib ta olla harjunud kingitust ootama; kui ta hoiab hoolikalt alles väikese mälestuseseme või räägib sellest hiljem, võib ese talle eriliselt tähendusrikas olla. Üks käitumismärk üksi ei määra siiski lapse vajadusi.
Kingituse valimisel arvesta lapse vanuse ja huvidega. Mõnele väikelapsele pakub rohkem rõõmu pappkarp, millest saab mängumaja, kui keerukas mänguasi. Väikese, läbimõeldud eseme väärtus seisneb selles, et see sobib lapsele, mitte selles, kui sageli või kui palju neid antakse.
Abistamine
Abistamine väljendab hoolimist praktiliste tegudega, mis muudavad lapse päeva lihtsamaks, kuid jätavad talle võimaluse ise osaleda. Väikelapsega saab koos sokke paaridesse panna ja lasta tal oma paar sahtlisse viia. Eelkooliealine võib abi vajada jope luku alustamisel või mänguasjade sortimisel, kui koristamine tundub korraga liiga suur ülesanne.
Igapäevane abi võib olla ka lapsega koos käte pesemise järjekorra meelde tuletamine või hommikuse riietumise jagamine väikesteks sammudeks: kõigepealt püksid, seejärel särk. Kui lapsel on raske mängu katkestada, võib täiskasvanu aidata klotsid karpi tõsta ja samal ajal paluda lapsel autod kokku korjata. Nii kogeb laps tuge, kuid saab tegevuses ise kaasa lüüa.
Komistuskiviks on teha lapse eest ära kõik, millega ta võiks arengutasemele sobiva juhendamisega ise hakkama saada. Kui täiskasvanu paneb iga kord lapse jalanõud jalga või koristab kogu mänguasjade kuhja, võib laps hakata abi ootama, protestida omaette proovimise vastu või öelda „ma ei oska”, kuigi oskus on kujunemas. Mõni laps vastab abile rahunemisega, teine tahab ülesande kohe ise lõpuni teha.
Abi sobivust näitab lapse reaktsioon ja ülesande raskus. Kui laps palub pükste nööbi kinnitamisel kätt, võib vanem alustada koos temaga ja lasta tal viimase nööbi ise kinni panna. Lapse aitamine igapäevastes tegevustes toetab oskuste harjutamist paremini siis, kui täiskasvanu ei võta kogu tegevust enda peale.
Füüsiline kontakt
Füüsiline kontakt võib anda lapsele lähedust ja turvatunnet, kui puudutus sobib talle ja olukorraga. Argipäevas võib see olla hommikune kallistus, käe hoidmine ülekäigurajal või rahulik käsi lapse õlal enne unejuttu. Mõni väikelaps otsib süles olemist pärast lasteaiapäeva, teine eelistab istuda vanema kõrval ja toetuda korraks tema vastu.
Lapse mugavust saab märgata tema kehakeelest ja sõnadest. Kui laps kallistusele vastab, jääb lähedale või ise käed üles tõstab, võib ta seda kontakti soovida; kui ta eemaldub, kangestub, pöörab keha ära või ütleb „ära”, lõpeta puudutus ja anna ruumi. Kallistamise asemel võib pakkuda valikut: „Kas soovid pai või istume lihtsalt kõrvuti?”
Komistuskiviks on eeldada, et laps peab sugulast tervitades kallistama või et süles hoidmine sobib talle igas olukorras. Laps võib tuttava inimese saabudes peituda vanema taha, ent mõne aja pärast ise lähedust otsida. Samuti võib ta rahuneda käest kinni hoides, kuid soovida mängu ajal rohkem liikumisruumi. Need reaktsioonid võivad muutuda sõltuvalt väsimusest, olukorrast ja lapse arengust.
Füüsiline lähedus ja lapse areng käivad koos lapse enda märguannete arvestamisega: hellus ei tähenda sundimist. Kui laps ei soovi puudutust, saab hoolimist näidata tema kõrval istudes, talle rahulikult rääkides või mängus kaasa olles. Lapse algatatud kontakt ja tema „ei” tähele panemine aitavad luua turvalist lähedust.
Mudeli teaduslik pilk ja piirid
Armastuse keelte mudel aitab paljudel vanematel mõelda, kuidas hoolimine peresuhetes nähtavaks saab. Selle populaarsus ei tähenda aga, et iga mudeli väide oleks teaduslikult kinnitatud. Eriti oluline on eristada üldist hoolivust kitsamast väitest, et lapsele sobivaima keele leidmine parandab suhet kindlal viisil. Mudelit saab kasutada mõtlemisabina, mitte lapse hindamise või sildistamise vahendina.
Mida uuringud näitavad
Gary Chapmani mudel on populaarne, sest see annab vanemale lihtsa sõnavara hoolimise väljendamise viisidest. Mudeli tuntus ja kasutamine peredes ei tõenda siiski, et selle kategooriad kirjeldaksid laste vajadusi teaduslikult valideeritud teooriana. Teaduslikuks teooriaks või mõõtevahendiks pidamine eeldaks muu hulgas usaldusväärset hindamisviisi ja korduvaid tulemusi eri uurimisrühmades; mudeli kohta sellist laialdast kinnitust ei ole.
Eelretsenseeritud uurimistööd on leidnud piiratud toetust väitele, et suhte parandamiseks tuleks hoolimist väljendada just inimese esmase armastuse keele järgi. See ei tähenda, et hooliv suhtlus oleks tähtsusetu, vaid et konkreetse sobitamise eelis pole kindlalt tõestatud. Lapse reaktsioon võib sõltuda ka olukorrast, arengust ja sellest, mida ta parasjagu vajab, mistõttu ei saa üksikust tähelepanekust teha üldist järeldust.
Seega võib lapse armastuse viis keelt pakkuda arutelu lähtekohta, kuid mitte täpset seletust lapse käitumisele ega suhte kvaliteedile. Mudeli põhjal ei panda meditsiinilist ega psühholoogilist diagnoosi. Kui laps tõmbub eemale või väljendab tugevat muret, ei anna keelesilt selle põhjuse kohta usaldusväärset vastust; tähelepanu tasub pöörata lapse konkreetsetele sõnadele ja olukorrale.
Kuidas mudelit mõistlikult kasutada
Võtke mudelit paindliku meeldetuletusena, mitte juhisena, mis määrab ainsa õige viisi lapsega suhtlemiseks. Järgmised võtted aitavad märgata lapse reaktsioone ilma teda kindlasse kategooriasse paigutamata.
- Väljendage hoolimist mitmel moel: sõbralik sõna, kokkulepitud ühine tegevus ja igapäevane hool võivad koos näidata lapsele, et ta on märgatud.
- Jälgige korduvaid reaktsioone eri päevadel, mitte üht üksikut hetke; kasulik vihje on see, millele laps vastab avatuse ja rahunemisega korduvalt.
- Arvestage olukorraga: väsimus, koolipäeva järel tekkinud pinge või muutus koduses rutiinis võib mõjutada seda, kuidas laps teie lähenemisele vastab.
- Kohandage suhtlust lapse vanuse ja oskustega; väikelapse vajadusi väljendavad sageli teod ja kehakeel, vanem laps oskab oma eelistusi täpsemalt kirjeldada.
- Küsige neutraalselt, mis aitab lapsel end hoituna tunda, ning kuulake vastust ilma ette ütlemata, et ta peaks valima ühe kindla viisi.
- Ärge muutke eelistust jäigaks sildiks: lapse vastus võib eri olukordades erineda ning üks eelistatud väljendusviis ei kirjelda kogu tema suhet vanemaga.
- Vaadake oma arusaam aeg-ajalt üle, sest lapse suhtlemisoskused, iseseisvus ja vajadused muutuvad kasvades ning varasem eelistus ei pruugi alati kehtida.
Kui mudel aitab vanemal lapse emotsionaalseid vajadusi tähelepanelikumalt märgata, on sellest kasu ka ilma ühe kindla keele määratlemiseta. Hoidke tähelepanu lapse tegelikul vastusel ja suhte vastastikusel usaldusel, mitte testi või sildi tulemuse kinnitamisel.
Praktilised nipid igapäevaelu jaoks
Lapsele sobiv armastuse väljendamine sünnib sageli tavalistes päevahetkedes, mitte eraldi korraldatud tegevustes. Väikesed korduvad harjumused aitavad lapsel vanema tähelepanu ja kohalolu ette aimata. John Bowlby kiindumusteooria ja Mary Ainsworthi uurimistöö rõhutavad hooldaja kättesaadavuse ning lapse märguannetele tundliku reageerimise tähtsust turvalise kiindumussuhte kujunemisel. Harjumusi kavandades jälgige, kuidas laps neile eri päevadel ja olukordades vastab.
Väikesed igapäevased harjumused
Valige igaks nädalapäevaks üks lühike viis tähelepanu väljendada ning siduge see juba olemasoleva tegevusega, näiteks hommikusöögi või magamaminekuga. Nii püsib rutiin lihtne ega nõua pere päevakava ümberkorraldamist.
- Esmaspäeval öelge lapsele päeva alguses üks konkreetne tunnustus, näiteks „Märkasin, et panid jalanõud ise jalga”; väikelapsele piisab ühest lausest.
- Teisipäeval veetke kvaliteetaega lapsega tema valitud tegevuses, näiteks lugege pärast õhtusööki kümme minutit raamatut ilma telefoni vaatamata.
- Kolmapäeval andke väike kingitus, näiteks ise korjatud leht või joonistus, ja lisage paar sõna selle kohta, miks lapsele mõtlesite.
- Neljapäeval aidake lapsel tavapärase ülesandega, näiteks pange koos mänguasjad enne uneaega ära; jagage töö eakohasteks väikesteks sammudeks.
- Reedel pakkuge lapsele sobivat hellust, näiteks kallistust või käest kinni hoidmist, kui ta seda soovib; imikule sobib rahulik süleshoidmine.
Need on näited, mitte kohustuslik päevaplaan: vahetage nädalapäevi vastavalt pere rütmile ja lapse vanusele. Hoidke tegevus lühike ning reageerige lapse märguandele; kui ta tahab lõpetada või eelistab teist tegevust, jääge rahulikult tema juurde.
Kuidas märgata, mis lapsele sobib
Vaadake, mida laps teeb pärast eri viisil väljendatud tähelepanu: kas ta jääb tegevusse, otsib kontakti, räägib rohkem või eemaldub. Pange tähele ka olukorda, väsimust ja päeva kulgu, mitte ainult nähtavat reaktsiooni ühel korral.
| Võimalik märk | Võimalik sobiv väljendus | Mida jälgida |
|---|---|---|
| Laps toob korduvalt näha oma tehtud tööd või küsib, kas märkasite tema pingutust. | Tunnustavad sõnad | Kas ta kuulab tagasisidet ja jagab hiljem veel oma tegemisi? |
| Laps kutsub teid korduvalt mängu või palub lugeda koos raamatut. | Ühine tegevus ja jagamatu tähelepanu | Kas ta püsib tegevuses kauem, kui saate rahulikult kaasa lüüa? |
| Laps hoiab väikest meenet alles või meenutab, kes selle talle andis. | Väike läbimõeldud kingitus | Kas talle näib oluline ese ise, selle saamise hetk või mõlemad? |
| Laps palub abi igapäevase ülesandega ja jätkab pärast koos alustamist. | Abistamine | Kas ühine tegutsemine aitab tal ülesande juurde tagasi pöörduda? |
| Laps otsib ise kallistust või toetub teie lähedal olles rahulikult vastu. | Füüsiline lähedus | Kas ta algatab kontakti eri olukordades või eelistab mõnikord ruumi? |
Märkige 7–14 päeva jooksul lühidalt üles olukord, lapse reaktsioon ja see, mis toimus enne seda; võrrelge argipäeva ning puhkepäeva tähelepanekuid. Ükski tabelis toodud märk ei tõesta kindlat eelistust: lapse reaktsiooni mõjutavad ka tuju, väsimus ja olukord.
Korduma kippuvad küsimused armastuse keelte kohta
Lapse vajadused ja viis hoolimist vastu võtta võivad eri vanuses ning olukordades muutuda.
Kas lapsel on üks põhiline armastuse keel?
Lapsel ei pruugi olla üht kindlat esmast armastuse keelt. Väikelaps vajab tavaliselt kõiki viit hoolimise väljendamise viisi, sest tema turvatunne kujuneb eri kogemuste koosmõjul. Vanem võib märgata, et laps otsib ühel päeval rohkem lähedust, teisel aga soovib koos tegutseda või julgustavaid sõnu kuulda. Eelistused muutuvad sageli koos vanuse, arengu ja olukorraga ning iga laps areneb omas tempos; mudel aitab tähelepanekuid suunata, kuid ei määra lapse psühholoogilist seisundit.
Kas see mudel sobib beebile?
Beebile saab hoolimist väljendada kohalolu, tema märguannetele reageerimise, õrna puudutuse ja igapäevase hoolitsusega. Kui täiskasvanu märkab näiteks beebi pilku, häälitsusi või rahutust ning vastab neile, kogeb laps tähelepanu ja kontakti. Beebi puhul pole vaja valida üht armastuse keelt, sest tema vajadused väljenduvad veel peamiselt käitumise ja kehaliste märguannete kaudu. Nende tõlgendamine võib beebi kasvades muutuda ning arengutempo on lastel erinev; mudel ei ole diagnoos ega asenda lapse individuaalsete vajaduste märkamist.
Kuidas kasutada mudelit, kui peres on mitu last?
Mitme lapsega peres tasub väljendada hoolimist igale lapsele viisil, mis tema reaktsioonide põhjal sobib, mitte eeldada, et sama lähenemine mõjub kõigile ühtmoodi. Üks laps võib otsida vanemaga omaette vestlust, teine aga eelistada ühist tegevust või abi mõne igapäevase ülesandega. Jälgige iga lapse reaktsioone eri olukordades ning kohandage oma lähenemist vanuse ja muutuvate eelistuste järgi. Lapsed arenevad individuaalses tempos, nii et varasem eelistus ei pruugi jääda püsima; mudel aitab märgata erinevusi, mitte lapsi omavahel järjestada ega diagnoosida.