Mis on tunnete kaardid
Tunnete kaardid on pildid, mis aitavad lapsel emotsioone märgata ja neist rääkida. Kaardil võib olla kujutatud näoilme või olukord, mis seostub kindla tundega. Visuaalne vihje toetab emotsionaalse sõnavara kujunemist ajal, mil laps alles õpib oma kogemusi sõnades väljendama. Kaartide sisu ja keerukus võivad lapse vanuse ning arenguga muutuda.
Kaartide eesmärk
Tunnete kaardid kujutavad tavaliselt nägusid või olukordi ning seostavad pildi tunde nimetusega. Näokaardil võib näiteks naeratav suu ja kergitatud põsed anda vihje rõõmust, olukorrakaardil aga võib laps näha, et mängukaaslane jäi üksi ja tunneb end kurvana. Pildi ja sõna ühendamine aitab emotsioonil muutuda lapse jaoks arusaadavamaks, mitte jääda üksnes ebamääraseks kehatundeks või tujuks. Tunnete nimetamine annab lapsele väljendusvahendi: sõnade abil saab ta kirjeldada, mis temaga toimub, isegi kui ta ei oska veel kogemust pikalt seletada. Kui lapsel on olemas sõnad näiteks hirmu või pettumuse kohta, saab täiskasvanu temaga selle kogemuse üle vestelda ja paremini mõista, mida laps soovib edasi anda. Kaart ei määra lapse tunnet tema eest; laps võib pildil näha midagi muud või kogeda samas olukorras teistsugust emotsiooni. Emotsioonikaardid lastele toetavad suhtlust ja lapse eneseväljendust, mitte lapse hindamist. Need ei ole diagnoosimis- ega teraapiavahend ning üksik valitud kaart ei näita, kas lapsel on mõni probleem. Nende väärtus seisneb ühise sõnavara loomises: täiskasvanu ja laps saavad rääkida konkreetsest tundest, ilma et lapse reaktsiooni peaks õigeks või valeks liigitama.
Põhitunded Ekmani järgi
Psühholoog Paul Ekman ja teadlane Wallace Friesen kirjeldasid 1971. aastal kuut näoilmetega seotud põhitunnet, mida nende uurimistöös tunti ära eri kultuurides: rõõm, kurbus, hirm, viha, üllatus ja vastikus. Nende käsitlus keskendus sellele, kas inimesed suudavad näoilmete põhjal emotsioone ära tunda. Seetõttu kasutatakse kuut tunnet sageli lähtekohana, kui tutvustatakse lihtsaid tundekaarte või räägitakse emotsioonide äratundmisest. Rõõm võib avalduda naeratusena, kurbus pisarate või longus näoilmena, hirm suurenenud silmade ja pinges ilmena ning viha kokkusurutud suu või kortsus kulmudena. Need on pildil kujutamise näited, mitte reeglid, mille järgi iga lapse tunnet kindlaks teha: näoilmed ja tunnete väljendamine erinevad inimeseti. Üllatust kujutatakse sageli avatud suu ja tõstetud kulmudega, vastikust aga nina kortsutamise või vastumeelse ilmega. Kuue tunde loetelu on tuntud, kuid selle piiritlemise üle arutletakse. Eriti üllatuse ja vastikuse käsitlemist põhitundena vahel vaidlustatakse, sest nende eristamine teistest emotsioonidest ja väljendusviisidest ei ole kõigis käsitlustes ühesugune. Kaartidel on kuus nimetust siiski praktiline alguspunkt; hiljem saab lapse emotsionaalne sõnavara laieneda näiteks pettumuse, uhkuse või mure tähenduseni.
Millises vanuses kasutada
Lihtsad, selge näoilmega kaardid sobivad tüüpiliselt kasutamiseks umbes 2–3-aastaselt. Selles eas võib pildil olla üks hõlpsasti eristatav tunne, näiteks rõõm või kurbus, ning nimetus koosneb ühest tuttavast sõnast. Lapse vastus ei pea olema pikk: sageli piisab sellest, et ta tunneb pildil oleva näoilme ära või osutab sellele. Umbes 4–6-aastaselt võib tutvustada nüansirikkamaid tundeid ja olukorrakaarte, kus laps saab arutleda, miks tegelane võib tunda näiteks pettumust või uhkust. Vanusevahemikud on suunised, mitte tähtajad: laste kõne, tähelepanu ja emotsioonide mõistmine arenevad eri tempos. Ka sama laps võib ühe tunde nimetuse kiiresti omandada, kuid vajada teise mõistmiseks rohkem aega ja konkreetseid näiteid.
Kuidas kaarte lapsega kasutada
Tunnete kaardid aitavad muuta vestluse lapsele nähtavaks ja käegakatsutavaks: pilt annab jutule alguspunkti ka siis, kui sobivaid sõnu veel napib. Valige korraga paar kaarti ning pakkuge tegevust rahulikus hetkes, näiteks pärast raamatut või mängu. Väikelapsele piisab mõnest minutist; pikem harjutus võib tähelepanu hajutada. Laps võib vastamise asemel kaarti vaadata või näidata, sellele osutada või mängust eemalduda.
Nimeta tunne
Vaadake kaarti koos ja nimetage kujutatud tunne rahuliku häälega. Siduge sõna nähtava vihjega: „Sellel näol on kulm kortsus ja suu allapoole. Paistab, et tegelane on kurb.” Kirjeldage seda, mida pildil näete, mitte seda, mida laps teie arvates tunneb. Nii jääb lapsele ruumi oma vastuseks, ilma et ta peaks täiskasvanu oletusega nõustuma.
Vestlus võib olla lühike: „Mis tunne sellel tegelasel võiks olla?” Laps võib öelda „rõõmus”, valida teise kaardi või osutada pildile. Kui ta ei vasta, piisab teie kirjeldusest: „Sa võid ka lihtsalt vaadata.” Tunnete nimetamine arendab lapse emotsionaalset sõnavara, kuid harjutus ei pea muutuma küsimuste reaks. Üks tähelepanek ja üks paus annavad lapsele aega kaarti uurida.
Mängud ja matkimine
Valige mänguks kaks kuni kuus kaarti ning seadke tegevusele lühike kestus. Kui laps väsib või tähelepanu liigub mujale, lõpetage mäng pooleli olemisest hoolimata.
- Nägude sobitamine, 3–5 minutit. Asetage kaks kuni neli tundekaarti lauale ja näidake kordamööda näopilti. Laps otsib kaardi, mille näoilme sellega kõige paremini sobib.
- Peeglinägude tegemine, 2–3 minutit. Valige üks kaart, vaadake selle näoilmet ning proovige seda peegli ees koos jäljendada. Seejärel laske lapsel valida järgmine kaart või vahetage rolle.
- Tänase tunde näitamine, 2 minutit. Laotage kolm kaarti nähtavale ja küsige, milline neist sobib lapse praeguse enesetundega. Ta võib valida kaardi, osutada või vastamata jätta.
- Tunnete sortimine, 3–5 minutit. Valige neli kaarti ja asetage need kahte ritta: meeldivad tunded ning ebameeldivad tunded. Arutage, kuhu laps iga pildi paigutaks; vastus võib erineda.
- Loo järel kaardi valimine, 3–5 minutit. Lugege lühike lugu või paar lehekülge raamatust, seejärel paluge lapsel valida tegelase tundega sobiv kaart. Ta võib valiku lihtsalt lauale panna.
Hoidke mängulist tempot: vahetage kordamööda valija ja näitaja rolli ning lõpetage enne, kui laps tüdineb. Mõni minut rõõmsat mängu on parem kui lõpuni tehtud harjutus, mis enam huvi ei paku.
Lugu ja kaardid koos
Valige raamatust üks tegelane või konkreetne sündmus, näiteks see, et tegelane kaotab lemmikmänguasja. Peatuge sobivas kohas ja leidke koos kaart, mis võiks tegelase tunnet näidata. Selle asemel et küsida järjest mitu küsimust, uurige üht asja: „Mis võiks teda praegu aidata?” Lapse vastus võib olla mõni sõna, idee või valitud kaart.
Näiteks jänes loos ei leia oma palli. Laps võib valida kurva näoga kaardi ning mõelda, kas jänest aitaks sõbra lohutus või palli otsimine. Ärge eeldage, et kõigil lugejatel on tegelase kohta sama tõlgendus; laps võib valida teise tunde ja põhjendada seda omal moel. Kui ta ei soovi rääkida, saab ta lihtsalt kuulata, vaadata pilte või sobiva kaardi poole osutada. Nii seob laps loo sündmuse ja tegelase enesetunde ilma, et peaks enda kogemusest rääkima.
Tunnetega tegelemine igapäevaelus
Lapse tunded ilmnevad sageli tavalistes olukordades: mängu lõpetamisel, riietumisel või siis, kui miski ei õnnestu. Täiskasvanu rahulik tähelepanu aitab lapsel kogeda, et tunnet võib väljendada ja sellest saab rääkida. Tunnete nimetamine toetab lapse emotsionaalse sõnavara kujunemist ning aitab tal oma kogemust paremini mõista. Tunde tunnustamine ei tähenda siiski, et kõik käitumisviisid oleksid lubatud.
Gottmani emotsioonitreener
Emotsioonitreenerlus on lähenemine, kus täiskasvanu märkab lapse emotsiooni, kuulab tema kogemust ja aitab tundele nime leida. John Gottman, Lynn Katz ja Carole Hooven kirjeldasid seda lähenemist 1996. aasta uuringus. Täiskasvanu ei püüa tunnet kohe kõrvaldada ega lapse tähelepanu mujale juhtida, vaid jääb tema kogemuse juurde ja aitab selle arusaadavaks muuta.
Näiteks võib laps pettuda, kui ehitatud klotsitorn ümber kukub. Selle asemel et öelda „pole midagi”, saab täiskasvanu märgata lapse näoilmet ja öelda: „Sa oled kurb, sest torn kukkus maha.” See annab lapsele sõnad kogemuse kirjeldamiseks ning näitab, et täiskasvanu on tema muret kuulnud. Seejärel saab laps rääkida, mida ta juhtunu juures tundis või mida ta nüüd soovib teha.
Emotsioonitreenerlus ei nõua pikka vestlust igas olukorras. Mõnikord piisab ühest tähelepanelikust lausest ja hetkest, mil laps saab vastata; teinekord vajab ta enne rääkimist aega rahunemiseks. Oluline on võtta tema tunne tõsiselt, mitte pidada seda pahatahtlikkuseks või liialduseks.
Viis sammu
Gottman kirjeldas oma 1997. aasta raamatus „Raising an Emotionally Intelligent Child” viit sammu, mille abil saab täiskasvanu lapse tunnetega tegeleda. Mänguväljakult lahkumise näide näitab, kuidas need võivad ühes argises olukorras järjest toimida.
- Märka tunnet: kui laps hakkab mänguväljakult lahkudes nutma või protestima, pane tähele tema pisaraid ja pinget, mitte üksnes keeldumist kaasa tulla.
- Näe tundes läheduse võimalust: käsitle lahkumisega seotud pettumust hetkena, mil saad lapse kõrval olla, mitte ebamugavusena, mis tuleb kiiresti kõrvaldada.
- Kuula ja tunnusta tunnet: lase lapsel öelda, mis talle mängu lõpetamise juures raske on, ning vasta: „Sa tahaksid veel mängida.”
- Aita tunne nimetada: paku sobivat sõna, näiteks „pettunud” või „kurb”, ja jäta lapsele võimalus sinu sõnastusega nõustuda või seda parandada.
- Sea piir ja lahenda olukord koos: ütle, et nüüd on aeg minna, ning arutage, kas laps soovib veel ühe korra liugu lasta või ise väravani kõndida.
Esimesed sammud aitavad lapsel kogeda, et tema pettumust märgatakse, kuigi mänguaega ei saa lõputult jätkata. Küsimus „Kas soovid enne minekut veel ühe liulaskmise teha või tuled minu kõrval väravani?” pakub valikut piiri sees, mitte võimalust lahkumisest loobuda.
Kui laps on väga ärritunud, ei pruugi ta kohe vastata ega lahendust valida. Täiskasvanu saab korrata lühidalt piiri ja jääda tema juurde: „Sa oled kurb. Mänguaeg on läbi; ma aitan sul nüüd minna.” Nii on tunne tunnustatud ning järgmine samm lapse jaoks selge.
Piirid ja tunded
Lapse tunde aktsepteerimine tähendab tema kogemuse tunnustamist, mitte iga käitumise lubamist. Viha, kadedus või pettumus võib olla päris ja arusaadav, kuid löömine, hammustamine või asjade loopimine vajab selget piiri. Kui täiskasvanu eristab tunnet teost, ei pea laps oma emotsiooni varjama, et täiskasvanu heakskiitu säilitada.
Näiteks lööb laps vihahoos õde, sest too võttis mänguasja. Täiskasvanu saab rahulikult peatada käe ja öelda: „Sa oled vihane, sest tahtsid seda mänguasja. Ma ei luba lüüa.” Seejärel võib ta pakkuda turvalist võimalust olukorraga edasi minna: öelda õele „Ma mängisin sellega”, paluda mänguasi tagasi või kutsuda täiskasvanu appi. Nii saab laps selge sõnumi nii oma tunde kui ka käitumise kohta.
Piir toimib kõige paremini lühidalt ja järjekindlalt, eriti siis, kui laps on ärritunud ega jaksa pikka selgitust kuulata. Täiskasvanu võib hoida mänguasja ajutiselt enda käes, kuni löömine lõpeb, ning aidata lastel seejärel kordamööda mängimises kokku leppida.
Tunnete kaartide valik ja tegemine ise
Kaartide valimisel tasub vaadata nii piltide arusaadavust kui ka komplekti koostist ja materjali. Hästi valitud kujutised aitavad lapsel näoilmeid eristada ning annavad mitmekesise pildi sellest, kuidas tunded võivad väljenduda. Valmis komplekti asemel võib teha kodus oma kaardid, kasutades joonistusi või fotosid. Sobiv lahendus sõltub sellest, kas tähtsam on kaartide kiire kättesaadavus, isikupärasus või võimalus neid hiljem täiendada.
Mida kaartide juures vaadata
Enne komplekti valimist vaadake, kas pildid on selged ja kaardid peavad vastu. Need omadused mõjutavad seda, kui hõlpsasti laps kujutisi vaatleb ja eristab.
- Selgelt eristatavad näoilmed. Otsige pilte, kus näiteks suu, kulmud ja silmad väljendavad üht arusaadavat meeleolu; lihtne nägu on lapsel hõlpsam ära tunda.
- Erinevad tunded. Komplekt võiks sisaldada nii rõõmu ja kurbust kui ka viha, hirmu, üllatust ning rahu, et kujutatud valik ei jääks kitsaks.
- Piisav kontrast. Nägu peaks taustast selgelt eristuma ning värvid ei tohiks varjutada ilmet; nii ei pea laps olulist detaili pildilt otsima.
- Vastupidav materjal. Paksem paber või kartong peab paremini vastu korduvatele vaatamistele ja kaartide käsitsemisele kui õhuke, kergesti kortsuv leht.
- Mitmekesised inimesed. Erineva nahatooni, soengu ja vanusega kujutised näitavad, et näoilmeid kannavad väga erinevad inimesed, mitte üks kindel nägu.
- Erinevad kujutamisviisid. Fotode ja joonistuste kõrvutamine annab lapsele võimaluse märgata ilmeid nii päris inimeste nägudel kui ka lihtsustatud piltidel.
Kui komplekti saab enne ostmist vaadata, võrrelge ka kaartide suurust ja trükikvaliteeti: umbes postkaardisuurust pilti on mugav koos vaadata. Valige komplekt, kus näoilme jääb taustast olulisemaks.
Kuidas teha kaardid ise
Kodus saab emotsioonikaardid lastele valmistada tavalisest paberist, kartongist, joonistustest või fotodest. Lõigake kaardid ühesuuruseks, näiteks umbes 8 × 12 sentimeetrit, ning kasutage igal kaardil üht nägu selgel taustal. Joonistades võib kujutada eri ilmeid lihtsate joontega; fotosid valides sobivad lähivõtted, kus silmad ja suu on hästi näha. Tugevama tulemuse saamiseks kleepige paber kartongile või katke kaart lamineerimiskilega.
| Kriteerium | Ostetud kaardid | Ise tehtud kaardid |
|---|---|---|
| Kohandatavus | Valmis valik sõltub komplekti sisust; üksikuid pilte ei saa tavaliselt muuta. | Saate valida lapsele tuttavad näod ja lisada või vahetada kaarte vastavalt vajadusele. |
| Ajakulu | Komplekt on pärast soetamist kasutusvalmis ning pilte pole vaja ise joonistada ega lõigata. | Joonistused või fotode valimine, lõikamine ja kartongile kinnitamine nõuavad ettevalmistusaega. |
| Vastupidavus | Vastupidavus oleneb komplekti materjalist; paksem kartong talub käsitsemist paremini kui õhuke paber. | Lamineerimine kaitseb pinda, kartongile kleepimine muudab kaardi tugevamaks kui tavaline paber. |
| Mitmekesisus | Ühes komplektis võib olla valik eri inimeste fotosid või eri stiilis joonistusi. | Saate kokku panna eri vanuses ja välimusega inimeste fotosid ning omavahel sobivaid joonistusi. |
Ostetud komplekt sobib, kui soovite kohe kasutusvalmis ja ühtlase välimusega kaarte; ise tegemine annab rohkem võimalusi valida tuttavaid inimesi ja pilte. Kõige vastupidavama koduse tulemuse saab, kui kinnitate kujutise kartongile ja lamineerite kaardi.
Korduma kippuvad küsimused tunnete kaartide kohta
Siit leiate vastused küsimustele, mis sageli tekivad tunnete kaartide lapsega kasutamisel.
Mis vanuses võib lapsele tunnete kaarte näidata?
Lihtsaid näokaarte võib proovida umbes 2–3-aastaselt, nüansirikkamaid emotsioonikaarte lastele aga tavaliselt 4–6-aastaselt. Need vanusevahemikud on suunavad, mitte arengutähtajad, millest laps peab kindlaks ajaks üle jõudma. Jälgige, kas laps tunneb piltide vastu huvi ja suudab näoilmeid vaadata või nende üle arutleda. Kui kaardid teda veel ei köida, võib nendega hiljem uuesti proovida.
Mis siis, kui laps ei taha tundest rääkida?
Kui laps ei taha tundest rääkida, jätke talle aega ja ärge nõudke vastust. Võite ise valida ühe kaardi ning öelda lühidalt, mida sellel kujutatud nägu teile meenutab, ilma et paluksite lapsel enda kohta midagi avaldada. Teine võimalus on vaadata kaarti koos loo tegelasega ja arutada, mida tegelane võiks tunda. Laps võib vastata kaarti osutades või vestluse ajal vaikida; mõlemad on sobivad viisid osalemiseks.
Kas tunnete kaardid aitavad trotsi vastu?
Tunnete kaardid võivad aidata lapsel tunnet nimetada, kuid need ei peata jonnihooge. Umbes 18 kuu ja 3 aasta vahel on jonnihood tavalised ning kuuluvad lapse arengu juurde. Tugeva pahameele ajal ei pruugi laps olla valmis kaarti vaatama või küsimustele vastama, mistõttu ei tasu kaarti kasutada nõudmise või kokkuleppena. Rahulikul hetkel võib kaart aidata hiljem juhtunut sõnadesse panna, näiteks eristada viha pettumusest.