Lapse areng 1–3 aastaselt: liikumine, keel ja mäng

Üheaastane

Esimese sünnipäeva paiku muutub lapse päev üha aktiivsemaks: ta uurib ümbrust, jälgib tuttavaid inimesi ja proovib igapäevastes tegevustes ise kaasa lüüa. Üheaastase lapse areng hõlmab korraga liikumise, suhtlemise ja mänguoskuste kujunemist. Oskused lisanduvad järk-järgult ning samal ajal võib laps ühes valdkonnas olla teisest märksa osavam. Seetõttu kirjeldavad arenguetapid tavapäraseid võimalusi, mitte kindlat ajakava.

Liikumine ja esimesed sammud

Enne iseseisvat kõndimist liigub laps sageli mööbli najal, hoides kätega tuge ning astudes külgsuunas. Selline liikumine harjutab jalgade koordineerimist, kuid tasakaalu aitab veel hoida kätega toetumine. Mõni laps liigub lühikesi vahemaid ka täiskasvanu käest kinni hoides; siis pakub inimese käsi lisatuge ja lapse sammud võivad olla ebakindlad.

Üheaastase lapse liikumisviiside võrdlus
Liikumisviis	Tugi ja tasakaal	Kuidas laps liigub	Ajavahemik
Mööbli najal külgsuunas astumine	Käed toetuvad mööblile; tugi aitab tasakaalu hoida.	Astub mööda tuge küljele, sageli lühikeste sammudega.	Kindlat alguskuud ei ole; oskus kujuneb enne või koos iseseisvate sammudega.
Täiskasvanu käest hoides kõndimine	Täiskasvanu käsi pakub lisatuge, kuid laps kannab osa keharaskusest ise.	Astub ettepoole, samal ajal kui täiskasvanu liigub tema kõrval.	Kindlat alguskuud ei ole; oskus võib eelneda iseseisvale kõnnile.
Iseseisev kõndimine	Käed ei toetu inimesele ega mööblile; laps hoiab tasakaalu ise.	Astub omal jõul edasi; WHO määratluses tähendab kõndimine üksi vähemalt viit järjestikust sammu.	WHO 2006. aasta uuringus 8,2–17,6 kuu vanuses.

WHO 2006. aasta motoorse arengu uuring kirjeldab tervetel lastel iseseisva kõndimise laia kujunemisvahemikku, mitte üht kohustuslikku sünnipäeva. Seega võib 12-kuune laps veel mööbli najal liikuda, samal ajal kui teine teeb juba üksikuid samme. Kõndima ja jooksma õppimine algab enamasti kõndimise harjutamisest; alguses on sammud aeglased ja peatumine võib vajada tuge.

Keel ja suhtlemine

Esimesed tähenduslikud sõnad ilmuvad tavaliselt umbes 12 kuu vanuses. Lapse kõne areng ei kulge kõigil sama tempoga: üks laps kasutab tuttava inimese või eseme kohta selget sõna, teine annab sama mõtte edasi häälitsuse, žesti ja pilguga. Oluline on, et laps kasutab suhtlemiseks häält ja kehakeelt ning reageerib tuttavatele olukordadele.

Lihtsaid sõnu ja igapäevaseid väljendeid võib laps mõista enne, kui ta ise neid ütlema hakkab. Näiteks võib ta tuttava palve peale pilgu ukse poole pöörata või otsida oma mänguasja. Osutamine aitab näidata, mida laps soovib või millele ta tähelepanu juhib; täiskasvanu saab vastata, nimetades nähtud asja lühidalt ja selgelt.

Kui laps osutab pallile, võib täiskasvanu öelda: „Pall veereb” ning oodata hetke, et laps saaks pilgu, häälitsuse või žestiga vastata. Seejärel saab vestlust jätkata, kirjeldades palli värvi või liikumist. Selline edasi-tagasi suhtlus seob sõna lapse kogemusega ning toetab sõnavara ja suhtlemisoskuse kujunemist. Pikad küsimusteread pole vajalikud: üks nimetus ja lapse vastuse kuulamine annavad vestlusele ruumi.

Mäng ja söömine

Üheaastase lapse mängus võib päriselu jäljendamine hakata ilmnema väga lihtsal kujul. Laps võib panna lusika nuku suu juurde, teha mängutelefoniga rääkimise hääli või anda mänguloomale tassi. Need lühikesed kujutlusmängu hetked toetuvad tuttavatele tegevustele; täiskasvanu saab neid jäljendada ja lisada ühe lihtsa tegevuse, näiteks nuku katmise tekiga.

Mängu kaudu harjutab laps tähelepanu suunamist, esemete kasutamist ja teiste tegevuse jäljendamist. Sobivad mänguasjad on näiteks pehmed nukud, suured klotsid, topsid, mida saab üksteise sisse panna, ning mängutelefon. Esemeid võib nimetada ja nende kasutamist ette näidata, kuid lapse enda katsetamiseks tasub jätta aega. Nii kujuneb väikelapse iseseisev mäng tuttavate tegevuste kordamise kaudu.

Ühisel söögikorral võib üheaastane laps proovida peretoidust sobivaid pehmeid palu, mis vastavad tema närimis- ja neelamisoskusele. Toidu tekstuuri saab kohandada: pakkuda pehmeks keedetud köögivilja, küpsetatud kartulit või pehmeid puuviljatükke. Kõvad või ümarad toidud vajavad ettevalmistamist; näiteks viinamari lõigatakse pikuti neljaks ning laps sööb istudes täiskasvanu järelevalve all.

Lusikast ja sõrmedega söömisest proovimine võib olla aeglane ja määriv, kuid annab lapsele võimaluse toiduga ise tutvuda. Paku turvalisi võimalusi liikumiseks, vestle lapsega tema tähelepanekute üle ning lase tal ühisel söögikorral ise sobivaid palu proovida.

Kaheaastane

Kahe aasta paiku muutub lapse tegutsemine sageli enesekindlamaks: ta proovib rohkem ise teha ning väljendab üha selgemalt oma soove. Uued oskused kujunevad järk-järgult ja eri lastel erinevas tempos, mistõttu üksik oskus ei kirjelda kogu arengut. Igapäevased tegevused annavad võimaluse harjutada liikumist, suhtlemist ja iseseisvust tuttavas keskkonnas. Täiskasvanu rahulik kohalolu aitab lapsel proovida ka siis, kui ülesanne kohe ei õnnestu. Kahe aasta vanuses võib kõne areneda kiiresti, kuid sõnavara suurus ja väljendusoskus on lastel erinevad.

Liikumine ja iseseisvus

Kaheaastane liigub tavaliselt järjest osavamalt: ta võib joosta, suunda muuta ja liikudes peatuda, kuigi tasakaal pole veel alati kindel. Trepil harjutab laps sageli astmete kaupa liikumist, hoides käsipuust või täiskasvanu käest. Väikelapse füüsiline areng hõlmab ka soovi teha igapäevaseid toiminguid ise, näiteks jalanõusid jalga panna või mänguasju ära viia.

Iseseisvuse harjutamiseks saab pakkuda väikseid valikuid ja jätta tegevuseks piisavalt aega. Täiskasvanu saab olla lähedal, näidata ette ning aidata ainult selle osaga, mis lapsele veel keeruline on.

Palu lapsel valida kahe särgi vahel, mitte kogu riidekapist; nii saab ta otsustada, kuid valik jääb talle jõukohaseks.
Jäta jalanõude jalga panemiseks mõned lisaminutid ja lase lapsel alustada ise, enne kui kinnituste juures abi pakud.
Harjutage trepil liikumist rahulikult, üks aste korraga, täiskasvanu kõrval ja lapsele sobivat tuge pakkudes.
Paku lihtsat kodust ülesannet, näiteks lusikate lauale viimist, ning näita liigutust ette ilma lapse eest kogu tööd ära tegemata.
Anna mängu lõpetamiseks ette teada, et laps jõuaks tegevuse vahetuseks valmistuda; see toetab koostööd ja oma tegevuse juhtimist.
Kui laps tahab ise käsi pesta, lase tal proovida ning aita kraani või rätikuga vaid seal, kus ta seda vajab.

Julgustus võiks keskenduda lapse pingutusele, mitte kiirusele või veatule tulemusele. Kui täiskasvanu annab aega ja pakub vajadusel tuge, saab laps oma oskusi turvaliselt proovida.

Keel: sõnavara ja kahesõnalised laused

Kaheaastase lapse sõnavara võib lühikese ajaga märgatavalt suureneda. Laps õpib sõnu igapäevastes olukordades ning kasutab neid inimeste, esemete ja soovide nimetamiseks. Järk-järgult lisanduvad üksikutele sõnadele kahesõnalised väljendid, näiteks „veel mahla”, „emme tule” või „suur auto”. Need lühikesed fraasid näitavad, et laps hakkab sõnu omavahel siduma ja mõtteid täpsemalt väljendama.

Lapse kõne arengut toetab see, kui täiskasvanu kuulab, vastab lapse öeldule ja laiendab seda loomulikult. Kui laps ütleb „veel mahla”, võib täiskasvanu vastata „Sa tahad veel mahla”, ilma et ta nõuaks lause järelekordamist. Raamatu vaatamisel saab nimetada pildil olevaid asju ning anda lapsele aega oma sõna või häälitsusega vastata. Vestlus ei pea olema pikk: ka riietumise või söögitegemise ajal vahetatud lihtsad laused pakuvad keele õppimiseks tähenduslikku kordust.

Rescorla (1989) määratluse järgi peetakse hiliseks rääkijaks alla 2-aastast last, kellel on vähem kui umbes 50 sõna, või last, kes ei kasuta 24 kuu vanuselt kahesõnalisi ühendeid. See kirjeldab keeleoskuse vaatluskriteeriumi, mitte lapse tulevase arengu kindlat tulemust. Paljud hilised rääkijad jõuavad aja jooksul eakaaslastele järele, kuid arengu pärast tekkinud küsimusi tasub arutada pereõega. Vestluseks võib kirja panna, milliseid sõnu laps kasutab ja millistes olukordades ta suhtleb; see aitab lapse igapäevast kõnepruuki konkreetselt kirjeldada. Laste arengutempo on erinev ning üksnes sõnade loend ei näita kõiki lapse suhtlemisoskusi.

Trots ja tunded

Jonnihood on tavalised umbes 18 kuu ja 3 aasta vahel, mil laps soovib ise otsustada, kuid ei oska veel alati pettumust või väsimust sõnades väljendada. Tugev reaktsioon võib järgneda näiteks mängu lõpetamisele või sellele, et soovitud ese pole kättesaadav. Kaheaastane võib mängida teise lapse kõrval omaette sarnaste mänguasjadega; sellist kõrvuti mängimist nimetatakse paralleelmänguks. See ei tähenda tingimata, et laps ei tunne teiste vastu huvi, vaid ühine mänguoskus alles kujuneb.

Täiskasvanu saab aidata lapsel tundeid märgata, hoida olukorra piire selgena ja pakkuda väikest valikuvõimalust. Jonnihoo ajal mõjuvad tavaliselt paremini lühikesed sõnad ja rahulik kohalolu kui pikad selgitused.

Nimeta nähtav tunne lihtsalt: „Sa oled pahane, sest mäng lõppes”; nii seostub lapse kogemus sõnaga, ilma et tunnet keelataks.
Paku kaks sobivat võimalust, näiteks „Kas paneme klotsid ära koos või alustad sina?”, et laps saaks otsustada piiri sees.
Ütle piir rahulikult ja lühidalt: „Ma ei lase lüüa”; seejärel näita, kuidas saab pahameelt väljendada sõnade või žestiga.
Anna üleminekust ette teada, näiteks ütle enne kodust lahkumist, et pärast üht raamatut panete riidesse.
Kui laps on ärritunud, püsi lähedal ja räägi vähe; arutage juhtunut alles siis, kui ta on rahunenud.
Märka sobivat käitumist konkreetselt, näiteks „Sa ootasid, kuni kord vabaks sai”; nii saab laps aru, millist tegu tunnustati.

Väikesed valikud, rahulikud piirid ja lapse kõne arengule omase tempo arvestamine aitavad igapäevastes pingelistes hetkedes kõige paremini.

Kolmeaastane

Kolmandal eluaastal muutuvad liikumine, käeline tegevus, kõne ja teistega mängimine järjest mitmekesisemaks. Mõni oskus tuleb esile iga päev, teine kujuneb aegamööda ning laste arengutempo võib märkimisväärselt erineda. Igapäevased tegevused, näiteks mänguasjade koristamine või õues liikumine, annavad võimaluse jälgida lapse uusi oskusi loomulikus olukorras. Kolmeaastase lapse arengut toetavad koos tegutsemine, vestlemine ja võimalus proovida jõukohaseid ülesandeid ise.

Liikumine ja käeline tegevus

Kolmeaastase väikelapse füüsiline areng paistab sageli välja selles, et ta proovib hüpata, liigub mänguhoos kiiremini ning katsetab eri liikumisviise. Hüpe võib alguses olla väike või maandumine ebakindel; oskus kujuneb korduvate katsetustega. Kolmerattalisega sõitmist võib laps proovida pedaale lükates või jalgu maas edasi tõugates. Mõlemal juhul harjutab ta tasakaalu, suuna hoidmist ja jalgade koostööd.

Liikumisoskust saab mänguga põimida: toas võib kõndida mööda põrandale kujutletud rada või hüpata mänguasjani, õues proovida kolmerattalisel lühikest sirget teed. Tegevused ei pea olema eraldi harjutuskord, sest ka palli veeretamine või mänguasjade ühest kohast teise viimine paneb keha liikuma. Lapsele sobib katsetamiseks rahulik tempo, kus ta saab tegevust korrata või ise mängu muuta.

Käeliste oskuste kujunemist näeb näiteks siis, kui laps joonistab paberile ringe, keerab raamatu lehti või püüab lusikat ja riideesemeid ise käsitseda. Värvipliiatsiga võib teha suuri ringe, voolida pehmest voolimismassist kujundeid või panna klotse torni. Igapäevatoimingus saab laps proovida sokki jalga tõmmata või lauale salvrätikuid asetada. Need väikesed ülesanded ühendavad käe-silma koostöö ja iseseisva tegutsemise.

Kõne ja küsimused

Kolmeaastased kasutavad tavaliselt vähemalt kolmesõnalisi lauseid ning tuttavad täiskasvanud saavad nende jutust enamasti aru. Laps võib öelda näiteks „Kass magab toolil” või „Ma tahan õue minna”. Hääldus ei pruugi olla veel täiskasvanupärane ja pikema mõtte sõnastamine võib võtta aega. Kõne ja sõnavara areng väikelapseeas toimub individuaalses tempos: üks laps jutustab palju, teine väljendab end lühemalt või kasutab rohkem žeste.

„Miks?” küsimused võivad korduda mitu korda järjest, sest laps püüab mõista põhjuseid ja seoseid. Küsimus „Miks vihma sajab?” võib viia lühikese vastuseni pilvede kohta, seejärel võib laps küsida, miks pilved liiguvad. Ka igapäevased olukorrad pakuvad vestlusteemasid: nimetage koos riietumisel rõivaid või rääkige õhtusöögi ajal sellest, mida taldrikul näete. Täiskasvanu vastus võib olla lihtne ja konkreetne, näiteks „Tee on märg, sest õues sadas vihma”.

Ühine pildiraamatu vaatamine annab võimaluse arutada, kes pildil on ja mida tegelane teeb. Kui laps jutustab oma sõnadega, saab vestluspartner kuulata, vastata ning vajaduse korral tema mõtet pikema lausega täiendada. Selline suhtlemine toetab lapse kõne arengut ilma, et lapselt nõutaks alati õiget sõnastust või pikka vastust. Oluline on jälgida lapse enda edenemist ja jätta talle mõtte väljendamiseks aega.

Mäng teistega

Kujutlusmäng muutub kolmandal eluaastal sageli sisukamaks: klotsidest saab buss, nukk läheb magama või mängukaru tuleb arsti juurde. Laps võib mõelda välja tegelasi ja tegevusi ning mänguasjadele oma häälega vastata. Täiskasvanu saab mängu kaasa tulla, kui laps talle rolli pakub, näiteks olla reisija või poes ostja. Loovmängu roll lapse arengus avaldub võimaluses harjutada kujutlemist, sõnade kasutamist ja olukordade läbimängimist.

Teiste laste seltskonnas võib laps mängida mõnda aega nende kõrval, kasutades sarnaseid mänguasju, kuid omaette süžeega. Järk-järgult tekib ka ühise mängu hetki: lapsed võivad ehitada sama klotsilinna või kordamööda mängupoodi pidada. Koos tegutsemine ei tähenda, et kogu mäng kulgeks vaidlusteta või et laps suudaks alati pikalt järjekorda oodata. Täiskasvanu saab tegevust sõnadega toetada, näiteks pakkuda välja, et üks laps annab klotsi ja teine asetab selle torni.

Igapäevarutiinides osalemine annab lapsele võimaluse proovida jõukohast iseseisvust. Riietumisel võib ta valida kahe särgi vahel, pista käe varrukasse või proovida jalanõu jalga panna; täiskasvanu aitab vajaduse korral keerulisema kinnitusega. Ka pesu- ja tualetitoimingutes võib laps hakata huvi tundma, märku andma või mõnda sammu ise tegema. Tualetiharjumuste kujunemine ja mähkmetest loobumine ei toimu kõigil samal ajal, mistõttu võib iseseisev tegutsemine olla eri päevadel erinev.

Igapäevastes tegevustes saab siduda liikumise, vestluse ja ühise mängu: näiteks kõndida koos õue, rääkida teel nähtust ning mängida koju jõudes klotsidega. Kui laps saab seejuures ise valida väikese ülesande, nagu mütsi nagisse panemine, harjutab ta iseseisvust jõukohasel viisil.

Millal küsida nõu

Lapse areng 1–3-aastaselt võib kulgeda eri tempos ning üksik oskus ei kirjelda kogu lapse arengut. Vanem märkab sageli kõige paremini muutusi lapse igapäevases suhtlemises, liikumises ja käitumises. Kui mõni muutus teeb muret või varem olemas olnud oskus kaob, on põhjust sellest spetsialistiga rääkida. Esimesena saab nõu küsida perearstilt või pereõelt.

Märgid, mida mitte ootama jääda

Teatud muutuste korral tasub nõu küsida, mitte jääda ootama, kas olukord iseenesest muutub. Kirjeldage perearstile või pereõele, mida olete lapse juures märganud.

Kui laps kaotab varem omandatud oskusi, näiteks lõpetab tuttavate sõnade kasutamise või ei tee enam varem osatud tegevust, rääkige sellest tervishoiutöötajaga.
Kui laps ei kasuta sõnu suhtlemiseks, tasub nõu küsida ja kirjeldada, kuidas ta oma soove või vajadusi väljendab.
Kui laps ei loo silmsidet, rääkige sellest spetsialistile ning tooge näiteid olukordadest, kus te seda tähele panete.
Kui laps ei kõnni 18 kuu vanuselt, küsige perearstilt või pereõelt nõu lapse liikumise ja edasise hindamise kohta.
Kui lapse kuulmine teeb muret, näiteks ta ei reageeri kõnele või helidele nii, nagu ootate, andke sellest tervishoiutöötajale teada.

Need tähelepanekud on põhjused nõu küsimiseks, mitte iseseisvad järeldused lapse tervise kohta. Mure korral võib ühendust võtta ka siis, kui te pole kindel, kuidas muutust tõlgendada.

Kellele pöörduda

Esimene kontakt on lapse perearst või pereõde. Nendega saab arutada lapse arengut puudutavaid tähelepanekuid ning küsida, kas olukord vajab edasist hindamist.

Enne ühenduse võtmist pange kirja, mida täpselt märkasite ja millal muutus algas. Näiteks kirjeldage, millist oskust laps varem kasutas, mida ta praegu teeb ning millistes olukordades muutus ilmneb. Kuulmise pärast muretsemisel nimetage konkreetseid helisid või kõnesituatsioone, millele laps teie hinnangul ei reageeri.

Vastuvõtul küsige, milline võiks olla järgmine samm ja kas lapse arengut tuleks täiendavalt hinnata. Kirjeldage märgatud muutusi ja arutage neid perearsti või pereõega.