Kuidas hoida ka jõulukuul lapse hambad tervena?

08.12.2020, 5 minuti lugemine. Loo autor on kahe väikelapse ema ja Pesapuu Perekeskuse looja Mariliis Lukk.

Artikli lõpus on sooduskood suutervise ekspertide veebiloengute paketi järelvaatamise ostmiseks.

Üks tarkadest inimestest koosnev seltskond (loe toiduainetööstuse bossid) istusid ükskord kokku, vaatasid oma müüginumbreid ja mõtlesid üheskoos, et midagi peab teisiti tegema. Lapsed (ka täiskasvanud) on kommi küll söönud, aga ikkagi tundub puhkus palmi all kaugeleulatuv ja kättesaamatu unistus. 

Kuidas saaks lapsed veelgi rohkem kommi sööma? Mõelda vaid, kui lapsed sööksid ühes kuus ära rohkem komme, kui terve aasta jooksul kokku? Millised numbrid! 🤔 Jõulupreemia on ka kindel ning kui lennata lubatakse, siis palmipuhkus on järgmisel aastal garanteeritud. Aga kuidas see võimalik on? 

Tuli siis grupil tarkadel tegelastel geniaalne idee, et jõulud on ju perepüha ning kui siduda maiustused hoolivuse ja armastusega ning jõuludega (nii nagu teeb seda Coca-Cola – kahjuks), siis lapsevanematel on keerulisem  lapsele „EI“ öelda ning tekib justkui tunne, et oma vanemlikud „patud” saab andeks lubades piiramatult maiustusi süüa kord aastas. 

Aga STOP! 

Esiteks, ei ole armastusel ja magusal mitte mingisugust omavahelist seost. Sa ei ole halb EMA või ISA, kui sa lapsele piiramatus koguses rafineeritud suhkrut ei anna. Seda seost tekitatakse meile alateadlikult läbi väga manipuleeriva turunduse. Nt. meenub mingi reklaam kommidest ning reklaami keskses on naine, kes ootab oma valget printsi hobusel ja tõelist armastust ning saabub mees kommidega. Samuti Coca-Cola, kes näitab meile jõululaua taga istuvat mitut põlvkonda naeratavaid ja teineteisest hoolivaid inimesi. 

Teiseks, kas see asi on seda väärt, et sinu lapse hambad on aasta lõpuks suurest suhkrukogusest tuimad ja uuel aastal hambaarsti juurde minnes halb üllatus ees ootamas. Jõulud ja magus ja päkapikud ei pea üldse omavahel seoses olema.  

Seepärast anname Sulle mõned ideed, kuidas sellel „karmil” jõulukuul päkapikkudega koostööd tehes on täitsa võimalik hullu suhkrukoguse asemel ka miskit muud vahvat lapsele sussi sisse poetada 🙂 

„Kas päkapikud juba käisid?” mõtleb iga pisikene tegelane varahommikul sussi sisse piiludes. Suur on rõõm, kui juba eemalt paistab punnis põskedega päkapikususs või kommi puhvis sabaots. Ent juba varakult paneb jõulukuu lähenemine päkapikukontori peapäkapiku murelikult kukalt kratsima, mida lastele siis ikkagi sussi sisse poetada, et pisikesed magusaga ei liialdaks ja jõulukuud valutavate hammastega ei lõpetaks. 

Kuna magusarikkal detsembrikuul ei ole lihtne maiustustega piiri pidada, võiks sussivõlur üllatada hoopis vahvate meisterdamis- või kunstitarvetega. Erksavärvilised voolimismassid, sädelusega vildikad, põnevad kleepsuraamatud ja kleebitavad helkurid leiavad kindlasti tee otse lapse südamesse. 

Külasta julgelt kommipoe asemel hobipoodi ning lase fantaasial lennata! 

Nädala viimasel päeval, pühapäeval, võib vabalt sussi sisse poetada ka mõne toreda tegevuskaardi või söögitegemise vihje kogu perele. Nii saab muidu kiire elutempo juures tõmmata korraks pidurit ning tugevdada pereliikmete vahelisi suhteid ning kinkida lapsele toreda mälestuse koos veedetud ajast.

Kui aga ka kommi puhvis sabaots rändab mõnel päeval lapse sussi sisse, tasuks meeles pidada, et kleepuvad ja kaua suus püsivad maiustused (pulgakommid, iirised, karamellid) pikendavad hammaste happerünnakut. Hea oleks eelistada suus kiiremini sulava šokolaadiga maiustusi. Ent iga kommi saab tänasel päeval asendada ka juba tervislikuma, puuviljasuhkrut sisaldava maiuspalaga, mis on heaks hommikuseks magusa-ampsuks nii lapsele kui ka päkapikule endale. 

Suured lemmikud on näiteks puuviljabatoonid ja -rullid, energiarohked toorpallid, krõmpsud külmkuivatatud puuviljad ning marjad. Ent ei tohiks unustada, et ka kommi tervislik sõber ei sobi terve päeva snäkisemuks. 

Parem üks happerünnak päevas, kui viisteist hambaid tugevalt kahjustavat snäkipausi! 

Pärast maiustamist aitab happerünnakut neutraliseerida ning hambaid tervemana hoida hammaste loputamine või ksülitoolipastilli lutsutamine.

Kui jõuluaega peetakse pigem andmiste ajaks ja iga vanema süda heldib, kui pisike käsi kommipalvega tema poole sirutub, siis proovi ikkagi ka pühade ajal kinni pidada kolmest hambatervist säilitavast kuldreeglist: 

  1. Lase hammastel söögikordade vahel kolm tundi puhata
  2. Kasuta janukustutamiseks vaid hammaste jaoks parimat – vett!
  3. Pese koos lapsega hoolikalt hambaid kaks korda päevas. Ainult kindlat suuhügieeni rutiini järgides ja hammaste eest korralikult hoolitsedes vaatab ka uuel aastal Sulle vastu tänulik ja rõõmus tervete hammastega väike mudilane! 

Ja kogu eelnev jutt ei ole targutamiseks, vaid see on karm reaalsus, mida hambaarstid igapäevaselt näevad. Seepärast tegime ka veebiloengud kolme oma ala eksperdiga “Igale lapsele terved hambad.”

Hammaste veebinari info:

Veebinar hambaarstiga järelvaatamine

Veebinar kliinilise logopeediga järelvaatamine

Veebinar ortodondiga järelvaatamine

Kogu pakett soodushinnaga kui kasutad koodi „Komm_15“

Laste hammaste tervis

6 viisi, kuidas toetada oma lapse suhtumist söömisesse ja toitu

4 minuti lugemine. Loo autorid on Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema, ja toitumisnõustaja ning kahe väikelapse ema Liina Davõdova.

“Appi, minu laps ei söö mitte midagi!”

“Oh, küll te olete õnnelikud vanemad, et teie laps on hea isuga.”

Tuleb tuttav ette? Tihti kuuleme vanemaid kurtmas, et nende laps pole nõus hoolimata vanema ponnistustest midagi sööma. Lõikasid tund aega erikujulisi kurgitükke välja või lennutasid lusika peal toitu, et söögikord lapsele põnevaks teha, aga tema pole nõus isegi proovima?

Ei, see lugu pole sellest, kuidas on õige last lusika või kahvliga toita. Üldiselt kirjutatakse ikka artikleid sellest, miks lapsed süüa ei soovi. Toome Sinuni mõned nipid, kuidas lapsevanem või muu hooldaja saab last toetada, et söömisest saaks tore koosveedetud aeg ning see ei tekitaks stressi ei lapsele ega vanematele. Räägime siinkohal pigem beebidest ja väikelastest ja mudilastest, kuid nipid sobivad ka suurematele.

Kuidas laps sööma saada?

Siin on sulle 6 mõtet, mis võivad toetada Sinu last söömisel.

  1. Ära muuda söömist lapsele stressirohkeks situatsiooniks. Näiteks üks stressiallikas mõlemale poolele on kindlasti see, kui tekitada söömise ja mingi asja saamise himu. See võib olla aga väga libe tee.  Laused, nagu “Sa pead sööma, muidu ei saa pärast magustoitu/multikat/õue/hästi magada”, “Pead sööma muidu vanaema on kurb, ta nii pingutas, sulle peab maitsema,” ei aita kuidagi lapse isule kaasa, vaid pigem tekitab segadust ja annab valesid signaale, mille pärast üldse sööma peaks. Lapsed on üldiselt väga head intuitiivsed sööjad ja oskavad oma isusid ise hinnata.

See ei tekita lapsel mingit isu toidu järgi, vaid tema peas keerleb ainult mõte sellest ahvatlevat magustoidust, mida Sa talle lubasid. Tunnistan, et endalgi teeb meele kurjaks, kui olen tunde köögis rassinud ja siis lapsed maitsevad lusikatäie ja ei söö midagi ning nõuavad magustoitu vms. Kuid siinkohal tuleb iseendal areneda ja sellest lahti lasta.

Toidu sööma sundimine võib tekitada tulevikus ka selle, et lapse sõber sööb rämpstoitu iga päev. Sinu laps ise seda ei tahaks, aga ta ju ei taha ka sõpra kaotada, seega läheb vooluga kaasa. Kumb on parem variant? Kas see, et ta praegu jätab vanaema tehtud osa toitu taldrikule või suudab ise ka tulevikus oma isusid reguleerida ja otsustab ise, mida ja millal ta sööb.

“Kui Sa sööma tuled, siis saad pulgakommi, mille aga võid avada kodus” on üks “vahva” lugu.  🙂  Räägime siinkohal 2-aastasest lapsest, kes ei taju aja mõistet ning kuuleb Sinu lausest ainult “saan pulgakommi”.

Raamat “Minu mõistus on otsas” räägib selgelt lahti, et kaheaastane laps ei suuda enda jaoks tulevikku ette kujutada. Kohe ja “10 minuti pärast” on igavik. Ta pole omandanud veel ajamarkereid, mis lubaksid tal mõista suhtelist kestust. Seda teades on meil parem mõista lapse näilist kannatamatust. Ja pole mõtet ahvatleda teda millegagi, mida ta kohe ei saa.

P.S. Kui oleks minu teha, siis sellise menüü, nagu meie lasteaedades on olnud aastakümneid, kaotaks ma kohe ära. Juba seal harjutatakse kahjuks lapsi sellega, et supile järgneb magustoit või et rafineeritud suhkur on okei. See on meie kehale väga koormav  – süüa rasvast ja magusat ühel toidukorral. Rafineeritud suhkrust magustoit lihtsalt selleks, et kaloraaž saaks täis on ajast ja arust. Loodan, et üha enam lasteaedu saab kaasata tänapäeval hariduse saanud toitumisnõustajad.

         2.  Arvesta alati lapse eelistustega, ära pressi talle enda omasid peale.

Kõigile ei saagi kõik toidud maitseda, meile endile ka ju alati kõik ei meeldi. Kui laps ikka ja jälle proovib paprikat ning see talle tõesti ei meeldi, siis Sinu tööks on aeg-ajalt seda talle uuesti pakkuda, kuid palun austa last ja ära tee nii, et serveerid õhtusöögiks nt täidetud paprikat ja ei midagi muud.  🙂

Lisaks ei tohiks lastele peale suruda enda arvamust. Kui Sulle endale kala ei maitse, siis see ei tähenda, et peaksid söögilauas kala nähes nina kirtsutama. Lapsele ei tasu ka pidevalt kinnistada lauseid “sa ju seda ei söö, see sulle ei maitse.”

Aga mida teevad need vanemad, kes ütlevad, et laps sööb ainult makarone ja viinereid? Selles osas on see juba ohumärk, kui laps ainult neid toite sööb. See näitabki, et ta on neid toite juba liiga palju  saanud. Minevikku tagasi ei saa keerata, aga mida siis teha.

Kuna lapse jaoks on oluline ikkagi ise otsustada, siis selgita talle, et ainult ühte toitu süües ei saa meie keha vajalikke aineid kätte (meie peres selgitame nii juba päris väikestele ja kordame seda kui mantrat ja mõjub), siis on vaja süüa erinevaid toite. Anna talle aga valikusse nt kaks toitu, mida saad teha, ning lase temal otsustada. On see siis näiteks frikadellisupp või kartulipuder.

Ja meie (Mariliisi) pere kogemus ütleb, et kui neid viinereid koju ise ei osta, siis ei tunta nendest ka puudust.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas me pidime alati taldriku tühjaks sööma ja kui seda ei teinud, siis “kaagutati” (sorry, kole sõna, aga nii oli) seni, kuni sa lihtsalt sõid ära, aga ega see ei tähendanud, et toidu vastu austus oleks tekkinud. Nagu mu õel avastati mitukümmend aastat hiljem, et tal on tegelikult talumatus teatud toitude vastu. Lapsepõlves tundus ehk mullegi, et ah, mis ta vingub, et kõht valutab.

Olen kuulnud hirmulugusid, kuidas lasteaias sunniti sööma pekitükkidega suppi nii, et lapsed pärast oksendasid. Selline sundimine tekitab palju suurema tõenäosusega hilisemas elus toitumishäireid. Seega tuleb tunnetada piiri ja pigem läheneda armastuse ja teadlikkusega.

         3. Arvesta asjaoluga, et Sinu lapsel ja Sinul ei ole kõht tühi alati samal ajal. 

Jah, rutiin on oluline toitumise juures ning meie keha armastab seda. Lasteaedades ja koolides käies tekib see hõlpsasti ning kui vanemad ka kodus sellest kinni peavad, siis lapsed ongi harjunud iga päev teatud kellaaegadel süüa saama ning tihti annab kõht sellest märku, et aeg on süüa.

Küll aga suvel vanaema juures või ringi reisides on keeruline õiget rutiini tekitada ja täiskasvanutena kipume aeg-ajalt unustama, et meie lapsed on meist erinevad ning ka see läheb meelest, et tegelikult alles tunnike tagasi pistis ta miskit põske .

Hoia käepärast tervislik snäkk

Räägime Sulle siinkohal ühe armsa sõbra loo (ma loodan, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan). Laps läks vanaema juurde ning last üle andes ütles isa, et lapsel on kõht tühi, palun anna talle süüa. Kokkulepped tehtud läks isa ära ja otsustati koos sööma hakata. Küpsist. No mis seal ikka, lapsel rõõmus meel ja kõht ka enam ei korise. Tunni aja pärast aga istuti juba sünnipäeva pidulauas ja oligi aeg kõigil sööma hakata. Lapsel aga kõht tühi polnud, sest küpsis kõhus andis veel tunda ja pooleli oli ka lõbus mäng mängunurgas.  Aga kuna kõik hakkasid sööma, siis vanaema oli väga kindel, et laps peab sööma tulema, sest kõik ju söövad. Võid ette kujutada, mis riid sellest tuli.

Lühidalt kokkuvõttes mõned mõtted siinkohal.

  • Lapse kõht ei pruugi olla tühi, siis kui sina tahad, et ta sööks.
  • Veresuhkru langus tekitab agressiivsust või kontrollimatut nuttu. Kui Sa tead, et varsti on ühine söögiaeg, siis ära anna lapsele kiiresti veresuhkrut tõstvaid (ja kiiresti väsimust tekitavaid) ja rafineeritud suhkruga magusaid asju. See rikub isu ja on lapse tervisele kahjulik ning tekitab asjatuid nutuhooge. Harjuta vahepaladeks puuvili või mõni tervislik snäkk.
  • Kui on väga oluline, et väikelaps söögilauda ikkagi istuks, siis “hoiata” last, et kohe hakkame sööma, aga arvesta, et väikelaps ei taju aega nii nagu meie, täiskasvanud. Hea nipp on, et nt teeme kaks mängu ära ja siis lähme sööma.

        4. Täiesti uut toitu pakkudes lisa sinna ka midagi tuttavat ja meeldivat.

On täiskasvanuid, kes naudivad eksootilistel reisidel kohalikku toidukultuuri ja avastavad uusi maitsed, kuid on neid, kes ka kõige eksootilisemas kohas valivad ikka tuttava liha ja friikartulid. Ja see ongi iga inimese vaba valik.

Samamoodi on lapsega. Kui tal  on kõht väga tühi, aga ta on tundlikum uute toitude suhtes, siis tekitab uus olukord temas lihtsalt segadust ja ta ei pruugi midagi süüa. Alustades n-ö turvalisest valikust, on ta valmis ka võõrast toitu avastama.

Lisaks saad Sa ise last ette valmistada uue toidu suhtes, näiteks rääkides enne sellest, et mida sa teed ja mida ta sööma hakkab.

        5. Kaasa last juba kokkamisel.

Kui laps juba istub, on ta valmis sind aitama. Vali lapsele sobiv tegevus ja unusta mure hilisema koristamise osas.

Näiteks laps, kes veel ei kõnni ja istub söögitoolis – palu tal sulle pärast sööki taldrik ja tass ulatada ja näita talle, et need vajavad puhastamist ning viid need kraanikaussi (nõudepesumasinasse).

Kutsu laps kööki appi

Mida suuremaks ja osavamaks kasvab laps, seda tähtsamaid ülesandeid saad talle usaldada. Juba väga väike laps on võimeline lauda katma ja viima oma mustad nõud ise ära.

Osta lapsele väike kann, kust saab ta ise vett endale tassi valada, ning anna lapsele oma puhastuslapp, millega saab ta maha läinud vee ise ära pühkida. Me lihtsalt peame lapsi usaldama ja lubama neil meid aidata, mitte ette-taha kõik ära tegema ja hiljem imestama, et meie laps ei viitsi meid aidata kodustes toimetustes.

Kuidas last kaasata igapäevatoimetustesse, sellest räägib pikemalt blogilugu 6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

Kui laps ei kannata oodata, kuni toit valmib, siis väike kurgiviil, tegutsemine või Sinu tähelepanu õpetavad talle kannatlikkust.

        6. Söö ise ka koos lapsega. 

Kord päevas võiks pere kokku tulla ja kõik koos süüa. Laps näeb, et söömine on tore sotsiaalne tegevus, kus saab jutustada ja naerda. Võtke söömiseks aega, ära tegele lapse söötmisega, ole abiks kui vaja, kuid keskendu enda toidule. Laps õpib väga kiiresti ümbritsevat matkima.

Sööge koos lastega

Mina oma lapsepõlvest ei mäleta ilusaid koosviibimisi toidulauas, seetõttu oskan ma neid täna oma perega väga hinnata. Tehke näiteks ka oma pere söögilaua reeglid, mis kehtivad kõigile, ka vanematele!

Meie perel on ka oma söömise reeglid:

  • me ei kasuta nutitelefone,
  • me ei vaata telekat (see on kinni),
  • me ei räägi tööjuttu (see kehtib meile mehega :D).

Mõtle, millised on Sinu pere reeglid ja miks mitte need ka kuhugi nähtavale kohale riputada, nii kinnistub paremini ja ei kipu meelest minema.

Toit on väga oluline ja suur osa meie elust, suhtu sellesse austuse ja teadlikkusega.

Loo autorid toitumisnõustaja ja kahe väikelapse ema Liina Davõdova ning Mariliis Lukk, kes on e-raamatu “Õnnelike perede 14 saladust” autor ning kahe väikelapse ema.

Kui soovid juba väiksest peast lapse toitumisharjumusi toetada, siis 15. septembril kell 15-16.30 on tulemas Pesapuu Perekeskuses näputoitumise loeng ning 29. septembril ka veebiloeng kell 13.00-14.30.

Allikad:

Isabelle Filliozat “Minu mõistus on otsas”

 “6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

E-raamat “Õnneliku pere 14 saladust” (Autor Mariliis Lukk), kus räägime ka emotsionaalsest söömisest.

Pildid: Pexels