KUIDAS ÕPETADA LASTELE TUNNETEGA TOIMETULEKU OSKUST?

Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last
Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Autor: Pesapuu Perekeskus

6 minuti lugemine

Siit blogiloost saad teada, kas lasta lapsel nutta või pigem tähelepanu kõrvale juhtida, millal õpetada lapsele enda emotsioonide juhtimist, samm-sammult juhised, kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust ning leiad ka emotsioonide reguleerimise tehnikad.

Me näeme ainult käitumist, mitte tegelikku põhjust.

Kui su laps jonnib, et ta nõuab valjuhäälselt just seda mänguasja kohe ja nüüd või lööb teist last, siis tihti me reageerime jõuliselt ja karistavana mõtlemata ja süvenemata, mis tegelikult selle käitumise taga peitub. Teguviis on ainult jäämäe tipp, seal all on väga palju vähem ja rohkem haiget tegevaid emotsioone.  

Näiteks avastasin, et minu 5aastane tütar soovib just neid mänguasju, mis on lasteiaias kahel tema sõbrannal ka. Kuigi kolm on seltskond, siis teame kõik, et suhetes pole kolm just parim variant. Ka lastel. Seega tema tegelik põhjus nende mänguasjade saamiseks oli hoopiski soov kuuluda nende tüdrukute seltskonda, et lasteaias oleks koos tore arutada, kes, mis mängu mängis. Kui ma oleks reageerinud ainult tüdimusega (mida ma ka alguses tegin), et “kõike ei saa,” “alles olid jõulud” jne, siis oleks see jätkunud. 

PS! Muideks, täna on meil veel üks “lahing” käimas, sest ta nägi sõbrannal külas käies meigikomplekti, mida mina kategooriliselt keeldun ostmast. Olen kange, tean, aga korrutan talle iga päev, et ta maailma kõige ilusam tütar ja ei vaja meiki.

Lapse kukkumine ja meie reaktsioon

Hästi tavaline on lapse kukkumisele reageerida ehmatava käratusega, sellele järgneva valju noomitusega või hoopiski toimunu juurest tähelepanu kõrvale juhtimisega. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Vanematena reageerime sageli jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget ja meie ülesanne on teda ohtudest eemale hoida. Viimane näeb ja kuuleb aga vaid riidlemist. 

Hirmu tundes on lapsed aga väga osavad oma emotsioone maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolsam! Ja sina oled rõõmus, et ta ei hakanudki nutma ja tähelepanu on juba mujal. 

Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata.

Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime!

Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emaslind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud.

Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust?

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada. Tunded on meie sõbrad!

  • Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks.

Ära karda lapse pisaraid ja kisa, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid.

  • Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale!

Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. Kui me vanematena ei suuda, ei oska, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda.

  • Teadvusta, et jonniv laps on tegelikult hädas, sest siis suudad võtta aitaja rolli.

Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, röögib, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

  • Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab.

  • Ära saada teda üksi rahunema.

See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. 

Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.

Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

  • Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida.

Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. 

Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

  • Kuula südamega ehk kuula aktiivselt.

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine on tunnete peegeldamine ja sisu ümbersõnastamine. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. 

Näiteks öeldes:Ma näen, et sa oled väga kurb. See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. 

AGA mõnikord lihtsalt kuula. Jäta kõrvale igasugu tehnikad ja lihtsalt kuula…Kuula oma last, kuula teist inimest. 

Milliseid baasemotsioone ma tean?

Kuna meid ei ole väga õpetatud oma emotsioone väljendama, siis on meile ka täiesti tavaline et väljendame enamasti oma emotsioone baasemotsioonididega. Need on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümbersõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. 

Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla.

Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Emotsioonide reguleerimise tehnikad ja abivahendid

  1. Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. 
  2. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. 
  3. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. 
  4. Olemas on ka väga tõhusad tugevate tunnetega toimetuleku kaardid, mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda ning õpetus vanematele, kuidas ja millal neid strateegiaid rakendada. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kõik ei tule korraga ning anna aega endale ja lapsele.  Harjuta, loe raamatuid, kuula podcaste ja veebiloenguid. Me keegi pole ideaalsed ja kas peakski. Oluline on esmalt tahta muutuda, ise märgata ja olla teadlik oma käitumisest, sest see annab parema baasi ka lapse sügavamate tunnete mõistmiseks.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline harjutamine ja meeldetuletamine ning sooviksid oma lapse käitumise tagamaid paremini tunda, siis osale kindlasti 21. jaanuaril toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus tuntud psühholoog ja näitleja Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!

Antud blogilugu on koostatud Pesapuu Perekeskus veebiloengusarja  “Õnnelik pere = õnnelik laps” põhjal, millest “Lapse emotsioonide reguleerimine” veebiloeng oli tehtud koostöös kahe väikelapse ema Mariliis Lukk´iga ning psühholoogilise nõustaja Õnne Aas-Udam´iga.

KÜLL NEED NOORED ON IKKA HUKAS…?

Autor: kahe väikelapse ema Mariliis Lukk

3 minuti lugemine

“Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib./—/Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas.” Need olulised ja teisalt ka mõtlemapanevad read on kirja pannud kirjanik Leelo Tungal. 

Tead ju küll seda juttu, et “meie ajal oli ikka nii ja nii küll ei tehtud ja nii küll lapsed ei käitunud”. Või siis “Ehh, mina omal ajal küll pidin kannatama ning seda ja seda tegema” või “küll tänapäeva noorus on hukas”. Selle viimase osas lugesin kunagi või keegi rääkis minu jaoks silmi avavat mõttekäiku – et huvitav küll, kelle üles kasvatatud need “hukka läinud” noored siis on? Eks meie ise ikka ju?! Ja nii kurdab iga eelnev põlvkond, et järeltulijad, keda nad ise kasvatanud on, on hukas. 

Nõustun, keskkond muutub ja maailm muutub liigagi kiiresti, kuid lõppude lõpuks oleme meie inimesed ja oma laste vanemad. Sina, kes sa paned oma väikelapsele söömise ajaks telefonist multika käima, et ta jumala eest söömisele keskenduda ei saaks. Sina ei luba oma väikelast restorani mängunurka ja pistad talle telefoni pihku, et saaksid ise paar kõnet teha, sest sul pole aega teda jälgida. Sorry, loodan, et see pole sina, aga näen liiga palju, kuidas nii tehakse. Ei taha ju näpuga ka näidata ja hinnangut anda, sest keegi meist pole ideaalne, aga nii kurb on, et hakka või nutma. 

Kas ma peaksin oma lapse nurka panema? 

Perekeskuses küsis üks armas ema minult, et mida teha, kui 1.5aastane laps jonnib? Et mõned panevad nurka istuma ja ignoreerivad last, mõned pahandavad jne. Tema nii ei tahaks teha, aga ei tea ka, kuidas peaks tegema. Milline usaldus, et ta seda minult küsis. Ma pole psühholoog, terapeut, olen lihtsalt ema, kes tihti tunneb, et ei oska iseennastki aidata, ammugi siis veel teistele nõu anda. Mulle mõnikord tundub, et ma ise elan heas mõttes sellises maailmas, kust vaatan elu läbi “roosade” prillide. Et kui mina loen ja uurin ning püüan anda parima, et oma lapsi kasvatada rahumeelselt ja positiivselt nendega arvestades,  nende tundeid ja emotsioone mitte ignoreerides, siis kõik seda ei tee ja ei soovi teha. Mitte sellepärast, et nad ei taha oma lapsele parimat. Kindlasti mitte. Iga vanem annab parima oma maailmavaatest, uskumustest ja kogemustest lähtuvalt. Siiski mu süda murdub, kui kuulen, et ikka veel keegi arvab, et lapsed ja karistamine (nii vaimne kui füüsiline) on lahendused. 

Minu vastus sellele emale oli lihtne – mis Sina arvad, et kui sa paned 1.5aastase lapse (tegelikult ükskõik, mis vanuses) nurka istuma, siis mida ta seal mõtleb? Kas ta arutleb seal endamisi, et “oi, mis ma nüüd valesti tegin?” või “kuidas ma seda nüüd heastada saan?” “Ma poleks pidanud ikka jonnima” jne. Siis ta sai ise ka aru, et nii see pole, seega see pole väga mõistlik. See on just see hetk, mil laps ei tule oma tunnetega toime ja ta vajab ainult Sinu lähedust, mõistmist ja armastust. See on meie igapäevane praktika olnud ligi 5 aastat. On olnud paremaid ja halvemaid päevi, kuid nüüd, alles aastaid hiljem oskan oma poega juba palju paremini toetada. 

Täna on ta 3 aastane ning igapäevased 30-60 minutilised nutuhood on mind nii palju kasvatanud, et enamasti suudan seda esmalt ise taluda ning suudan teda ka toetada. Kui ta ikka midagi ei saa, mida väga soovib, siis ta lihtsalt nutab südantlõhestavalt hüsteeriliselt nii, et kedagi ligi ei lase. Ei luba end aidata, kallistada. Nii ma lihtsalt istun tema poolt lubatud kauguses, aktsepteerin tema tundeid ja emotsioone ning annan märku, et olen tema jaoks olemas. Sest alati saabub see hetk, mil ta jookseb nuuksudes mu sülle ja istume ja kallistame pikalt nii et mul endalgi on tihti nutumaik suus. 

Need on hetked, mil ma tean, et ma annan endast parima ja ma olen maailma parim ema oma lastele. Aga annan endale ka andeks, kui nii ei lähe. Ma ei oska alati oma emotsioone reguleerida ning ikka juhtub, et minu enda tass on nii tühi, et sealt polegi mingit toetust võtta. 

Kuid mida ma alati teen, kui läheb natuke teisiti – ma alati vabandan oma laste ees! See on muster, mis õpetab ka neid oma vigu tunnistama ja nende eest ka vabandust paluma. 

Ja need on hetked, mil ma tean, et minu lapsepõlves nii ei olnud…

Millised on Sinu väärtused ja tõekspidamised lapsekasvatuses? 

Tee või mõtle enda jaoks esmalt selgeks, kuidas Sina soovid oma lapsi kasvatada. Kas Sa soovid neile sellist lapsepõlve nagu Sinul oli? Kas kasutad samu meetodeid ja kasvatuspõhimõtteid nagu Sinu vanemad Sinu puhul kasutasid? Kui need teie perele sobivad, siis suurepärane, et teil on olemas visioon ja eeskujud. Kahtlustan, et paljud vaatavad siiski, kuidas saaks oma lapsi mitte nii kasvatada nagu meid kasvatati (enamusi ju dr. Spock raamatu järgi) ja väga paljud järgivad samu mustreid ja kasvatuspõhimõtteid, mis tänapäeva maailmas kahjuks ei toimi.  

Tsiteerin siinkohal Dr. Shefalit, kes ütles, et paljud vanemad “keeravad untsu” oma lapsekasvatuse, sest nad nii väga tahavad olla parimad, ideaalsed lapsevanemad. Aga siin on üks suur “oht”. MINA tahan olla ideaalne lapsevanem, mis on lihtsalt ühe rolli samastumine. Selle asemel aga soovitab ta olla kohal olevikus ja aktsepteerida seda, kes Su laps on. Ja ideaalset polegi ju olemas. Või mis see ideaalne üldse on? 

Lapsepõlve juurde tagasi tulles, siis minul on selles osas lihtne. Kuna minu lapsepõlv möödus alkohoolikust isaga elades ja perevägivalda nähes, siis enda lapsepõlvest polegi mul esmapilgul eriti midagi positiivset üle võtta. Kuid kui hoolikalt järgi mõtlesin ja sügavalt endasse vaatan, siis olen tänulik päris mitme asja üle. Igas halvas on midagi head. Alati. Näiteks olen tänulik isaeeskuju puudumise üle, sest see on aidanud mul hinnata palju kõrgemalt meest ja laste isa minu kõrval. Ja peab mainima, valikuga ma mööda pannud pole 😛 Parim isa minu lastele 🙂 Juba väga väiksena lubasin endale, et oma lastele ma sellist lapsepõlve ei soovi. See ajendas mind koolis hästi õppima ja üldse oma eesmärke saavutama. 

Minu sõnum on Sulle, et õiget “kasvatusviisi” pole olemas, kuid kui oled teadlik enda väärtustest ja vaadetest, seda lihtsam on sul erinevate kasutusviiside vahel laveerida. 

Kasvatusviisidest ja selle “õige” valimisest rääkisime ka järelvaadatavas veebiloengus Koostöö on kihvtim kui konflikt!”

Kuidas hoida ka jõulukuul lapse hambad tervena?

08.12.2020, 5 minuti lugemine. Loo autor on kahe väikelapse ema ja Pesapuu Perekeskuse looja Mariliis Lukk.

Artikli lõpus on sooduskood suutervise ekspertide veebiloengute paketi järelvaatamise ostmiseks.

Üks tarkadest inimestest koosnev seltskond (loe toiduainetööstuse bossid) istusid ükskord kokku, vaatasid oma müüginumbreid ja mõtlesid üheskoos, et midagi peab teisiti tegema. Lapsed (ka täiskasvanud) on kommi küll söönud, aga ikkagi tundub puhkus palmi all kaugeleulatuv ja kättesaamatu unistus. 

Kuidas saaks lapsed veelgi rohkem kommi sööma? Mõelda vaid, kui lapsed sööksid ühes kuus ära rohkem komme, kui terve aasta jooksul kokku? Millised numbrid! 🤔 Jõulupreemia on ka kindel ning kui lennata lubatakse, siis palmipuhkus on järgmisel aastal garanteeritud. Aga kuidas see võimalik on? 

Tuli siis grupil tarkadel tegelastel geniaalne idee, et jõulud on ju perepüha ning kui siduda maiustused hoolivuse ja armastusega ning jõuludega (nii nagu teeb seda Coca-Cola – kahjuks), siis lapsevanematel on keerulisem  lapsele „EI“ öelda ning tekib justkui tunne, et oma vanemlikud „patud” saab andeks lubades piiramatult maiustusi süüa kord aastas. 

Aga STOP! 

Esiteks, ei ole armastusel ja magusal mitte mingisugust omavahelist seost. Sa ei ole halb EMA või ISA, kui sa lapsele piiramatus koguses rafineeritud suhkrut ei anna. Seda seost tekitatakse meile alateadlikult läbi väga manipuleeriva turunduse. Nt. meenub mingi reklaam kommidest ning reklaami keskses on naine, kes ootab oma valget printsi hobusel ja tõelist armastust ning saabub mees kommidega. Samuti Coca-Cola, kes näitab meile jõululaua taga istuvat mitut põlvkonda naeratavaid ja teineteisest hoolivaid inimesi. 

Teiseks, kas see asi on seda väärt, et sinu lapse hambad on aasta lõpuks suurest suhkrukogusest tuimad ja uuel aastal hambaarsti juurde minnes halb üllatus ees ootamas. Jõulud ja magus ja päkapikud ei pea üldse omavahel seoses olema.  

Seepärast anname Sulle mõned ideed, kuidas sellel „karmil” jõulukuul päkapikkudega koostööd tehes on täitsa võimalik hullu suhkrukoguse asemel ka miskit muud vahvat lapsele sussi sisse poetada 🙂 

„Kas päkapikud juba käisid?” mõtleb iga pisikene tegelane varahommikul sussi sisse piiludes. Suur on rõõm, kui juba eemalt paistab punnis põskedega päkapikususs või kommi puhvis sabaots. Ent juba varakult paneb jõulukuu lähenemine päkapikukontori peapäkapiku murelikult kukalt kratsima, mida lastele siis ikkagi sussi sisse poetada, et pisikesed magusaga ei liialdaks ja jõulukuud valutavate hammastega ei lõpetaks. 

Kuna magusarikkal detsembrikuul ei ole lihtne maiustustega piiri pidada, võiks sussivõlur üllatada hoopis vahvate meisterdamis- või kunstitarvetega. Erksavärvilised voolimismassid, sädelusega vildikad, põnevad kleepsuraamatud ja kleebitavad helkurid leiavad kindlasti tee otse lapse südamesse. 

Külasta julgelt kommipoe asemel hobipoodi ning lase fantaasial lennata! 

Nädala viimasel päeval, pühapäeval, võib vabalt sussi sisse poetada ka mõne toreda tegevuskaardi või söögitegemise vihje kogu perele. Nii saab muidu kiire elutempo juures tõmmata korraks pidurit ning tugevdada pereliikmete vahelisi suhteid ning kinkida lapsele toreda mälestuse koos veedetud ajast.

Kui aga ka kommi puhvis sabaots rändab mõnel päeval lapse sussi sisse, tasuks meeles pidada, et kleepuvad ja kaua suus püsivad maiustused (pulgakommid, iirised, karamellid) pikendavad hammaste happerünnakut. Hea oleks eelistada suus kiiremini sulava šokolaadiga maiustusi. Ent iga kommi saab tänasel päeval asendada ka juba tervislikuma, puuviljasuhkrut sisaldava maiuspalaga, mis on heaks hommikuseks magusa-ampsuks nii lapsele kui ka päkapikule endale. 

Suured lemmikud on näiteks puuviljabatoonid ja -rullid, energiarohked toorpallid, krõmpsud külmkuivatatud puuviljad ning marjad. Ent ei tohiks unustada, et ka kommi tervislik sõber ei sobi terve päeva snäkisemuks. 

Parem üks happerünnak päevas, kui viisteist hambaid tugevalt kahjustavat snäkipausi! 

Pärast maiustamist aitab happerünnakut neutraliseerida ning hambaid tervemana hoida hammaste loputamine või ksülitoolipastilli lutsutamine.

Kui jõuluaega peetakse pigem andmiste ajaks ja iga vanema süda heldib, kui pisike käsi kommipalvega tema poole sirutub, siis proovi ikkagi ka pühade ajal kinni pidada kolmest hambatervist säilitavast kuldreeglist: 

  1. Lase hammastel söögikordade vahel kolm tundi puhata
  2. Kasuta janukustutamiseks vaid hammaste jaoks parimat – vett!
  3. Pese koos lapsega hoolikalt hambaid kaks korda päevas. Ainult kindlat suuhügieeni rutiini järgides ja hammaste eest korralikult hoolitsedes vaatab ka uuel aastal Sulle vastu tänulik ja rõõmus tervete hammastega väike mudilane! 

Ja kogu eelnev jutt ei ole targutamiseks, vaid see on karm reaalsus, mida hambaarstid igapäevaselt näevad. Seepärast tegime ka veebiloengud kolme oma ala eksperdiga “Igale lapsele terved hambad.”

Hammaste veebinari info:

Veebinar hambaarstiga järelvaatamine

Veebinar kliinilise logopeediga järelvaatamine

Veebinar ortodondiga järelvaatamine

Kogu pakett soodushinnaga kui kasutad koodi „Komm_15“

Laste hammaste tervis

6 viisi, kuidas toetada oma lapse suhtumist söömisesse ja toitu

4 minuti lugemine. Loo autorid on Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema, ja toitumisnõustaja ning kahe väikelapse ema Liina Davõdova.

“Appi, minu laps ei söö mitte midagi!”

“Oh, küll te olete õnnelikud vanemad, et teie laps on hea isuga.”

Tuleb tuttav ette? Tihti kuuleme vanemaid kurtmas, et nende laps pole nõus hoolimata vanema ponnistustest midagi sööma. Lõikasid tund aega erikujulisi kurgitükke välja või lennutasid lusika peal toitu, et söögikord lapsele põnevaks teha, aga tema pole nõus isegi proovima?

Ei, see lugu pole sellest, kuidas on õige last lusika või kahvliga toita. Üldiselt kirjutatakse ikka artikleid sellest, miks lapsed süüa ei soovi. Toome Sinuni mõned nipid, kuidas lapsevanem või muu hooldaja saab last toetada, et söömisest saaks tore koosveedetud aeg ning see ei tekitaks stressi ei lapsele ega vanematele. Räägime siinkohal pigem beebidest ja väikelastest ja mudilastest, kuid nipid sobivad ka suurematele.

Kuidas laps sööma saada?

Siin on sulle 6 mõtet, mis võivad toetada Sinu last söömisel.

  1. Ära muuda söömist lapsele stressirohkeks situatsiooniks. Näiteks üks stressiallikas mõlemale poolele on kindlasti see, kui tekitada söömise ja mingi asja saamise himu. See võib olla aga väga libe tee.  Laused, nagu “Sa pead sööma, muidu ei saa pärast magustoitu/multikat/õue/hästi magada”, “Pead sööma muidu vanaema on kurb, ta nii pingutas, sulle peab maitsema,” ei aita kuidagi lapse isule kaasa, vaid pigem tekitab segadust ja annab valesid signaale, mille pärast üldse sööma peaks. Lapsed on üldiselt väga head intuitiivsed sööjad ja oskavad oma isusid ise hinnata.

See ei tekita lapsel mingit isu toidu järgi, vaid tema peas keerleb ainult mõte sellest ahvatlevat magustoidust, mida Sa talle lubasid. Tunnistan, et endalgi teeb meele kurjaks, kui olen tunde köögis rassinud ja siis lapsed maitsevad lusikatäie ja ei söö midagi ning nõuavad magustoitu vms. Kuid siinkohal tuleb iseendal areneda ja sellest lahti lasta.

Toidu sööma sundimine võib tekitada tulevikus ka selle, et lapse sõber sööb rämpstoitu iga päev. Sinu laps ise seda ei tahaks, aga ta ju ei taha ka sõpra kaotada, seega läheb vooluga kaasa. Kumb on parem variant? Kas see, et ta praegu jätab vanaema tehtud osa toitu taldrikule või suudab ise ka tulevikus oma isusid reguleerida ja otsustab ise, mida ja millal ta sööb.

“Kui Sa sööma tuled, siis saad pulgakommi, mille aga võid avada kodus” on üks “vahva” lugu.  🙂  Räägime siinkohal 2-aastasest lapsest, kes ei taju aja mõistet ning kuuleb Sinu lausest ainult “saan pulgakommi”.

Raamat “Minu mõistus on otsas” räägib selgelt lahti, et kaheaastane laps ei suuda enda jaoks tulevikku ette kujutada. Kohe ja “10 minuti pärast” on igavik. Ta pole omandanud veel ajamarkereid, mis lubaksid tal mõista suhtelist kestust. Seda teades on meil parem mõista lapse näilist kannatamatust. Ja pole mõtet ahvatleda teda millegagi, mida ta kohe ei saa.

P.S. Kui oleks minu teha, siis sellise menüü, nagu meie lasteaedades on olnud aastakümneid, kaotaks ma kohe ära. Juba seal harjutatakse kahjuks lapsi sellega, et supile järgneb magustoit või et rafineeritud suhkur on okei. See on meie kehale väga koormav  – süüa rasvast ja magusat ühel toidukorral. Rafineeritud suhkrust magustoit lihtsalt selleks, et kaloraaž saaks täis on ajast ja arust. Loodan, et üha enam lasteaedu saab kaasata tänapäeval hariduse saanud toitumisnõustajad.

         2.  Arvesta alati lapse eelistustega, ära pressi talle enda omasid peale.

Kõigile ei saagi kõik toidud maitseda, meile endile ka ju alati kõik ei meeldi. Kui laps ikka ja jälle proovib paprikat ning see talle tõesti ei meeldi, siis Sinu tööks on aeg-ajalt seda talle uuesti pakkuda, kuid palun austa last ja ära tee nii, et serveerid õhtusöögiks nt täidetud paprikat ja ei midagi muud.  🙂

Lisaks ei tohiks lastele peale suruda enda arvamust. Kui Sulle endale kala ei maitse, siis see ei tähenda, et peaksid söögilauas kala nähes nina kirtsutama. Lapsele ei tasu ka pidevalt kinnistada lauseid “sa ju seda ei söö, see sulle ei maitse.”

Aga mida teevad need vanemad, kes ütlevad, et laps sööb ainult makarone ja viinereid? Selles osas on see juba ohumärk, kui laps ainult neid toite sööb. See näitabki, et ta on neid toite juba liiga palju  saanud. Minevikku tagasi ei saa keerata, aga mida siis teha.

Kuna lapse jaoks on oluline ikkagi ise otsustada, siis selgita talle, et ainult ühte toitu süües ei saa meie keha vajalikke aineid kätte (meie peres selgitame nii juba päris väikestele ja kordame seda kui mantrat ja mõjub), siis on vaja süüa erinevaid toite. Anna talle aga valikusse nt kaks toitu, mida saad teha, ning lase temal otsustada. On see siis näiteks frikadellisupp või kartulipuder.

Ja meie (Mariliisi) pere kogemus ütleb, et kui neid viinereid koju ise ei osta, siis ei tunta nendest ka puudust.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas me pidime alati taldriku tühjaks sööma ja kui seda ei teinud, siis “kaagutati” (sorry, kole sõna, aga nii oli) seni, kuni sa lihtsalt sõid ära, aga ega see ei tähendanud, et toidu vastu austus oleks tekkinud. Nagu mu õel avastati mitukümmend aastat hiljem, et tal on tegelikult talumatus teatud toitude vastu. Lapsepõlves tundus ehk mullegi, et ah, mis ta vingub, et kõht valutab.

Olen kuulnud hirmulugusid, kuidas lasteaias sunniti sööma pekitükkidega suppi nii, et lapsed pärast oksendasid. Selline sundimine tekitab palju suurema tõenäosusega hilisemas elus toitumishäireid. Seega tuleb tunnetada piiri ja pigem läheneda armastuse ja teadlikkusega.

         3. Arvesta asjaoluga, et Sinu lapsel ja Sinul ei ole kõht tühi alati samal ajal. 

Jah, rutiin on oluline toitumise juures ning meie keha armastab seda. Lasteaedades ja koolides käies tekib see hõlpsasti ning kui vanemad ka kodus sellest kinni peavad, siis lapsed ongi harjunud iga päev teatud kellaaegadel süüa saama ning tihti annab kõht sellest märku, et aeg on süüa.

Küll aga suvel vanaema juures või ringi reisides on keeruline õiget rutiini tekitada ja täiskasvanutena kipume aeg-ajalt unustama, et meie lapsed on meist erinevad ning ka see läheb meelest, et tegelikult alles tunnike tagasi pistis ta miskit põske .

Hoia käepärast tervislik snäkk

Räägime Sulle siinkohal ühe armsa sõbra loo (ma loodan, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan). Laps läks vanaema juurde ning last üle andes ütles isa, et lapsel on kõht tühi, palun anna talle süüa. Kokkulepped tehtud läks isa ära ja otsustati koos sööma hakata. Küpsist. No mis seal ikka, lapsel rõõmus meel ja kõht ka enam ei korise. Tunni aja pärast aga istuti juba sünnipäeva pidulauas ja oligi aeg kõigil sööma hakata. Lapsel aga kõht tühi polnud, sest küpsis kõhus andis veel tunda ja pooleli oli ka lõbus mäng mängunurgas.  Aga kuna kõik hakkasid sööma, siis vanaema oli väga kindel, et laps peab sööma tulema, sest kõik ju söövad. Võid ette kujutada, mis riid sellest tuli.

Lühidalt kokkuvõttes mõned mõtted siinkohal.

  • Lapse kõht ei pruugi olla tühi, siis kui sina tahad, et ta sööks.
  • Veresuhkru langus tekitab agressiivsust või kontrollimatut nuttu. Kui Sa tead, et varsti on ühine söögiaeg, siis ära anna lapsele kiiresti veresuhkrut tõstvaid (ja kiiresti väsimust tekitavaid) ja rafineeritud suhkruga magusaid asju. See rikub isu ja on lapse tervisele kahjulik ning tekitab asjatuid nutuhooge. Harjuta vahepaladeks puuvili või mõni tervislik snäkk.
  • Kui on väga oluline, et väikelaps söögilauda ikkagi istuks, siis “hoiata” last, et kohe hakkame sööma, aga arvesta, et väikelaps ei taju aega nii nagu meie, täiskasvanud. Hea nipp on, et nt teeme kaks mängu ära ja siis lähme sööma.

        4. Täiesti uut toitu pakkudes lisa sinna ka midagi tuttavat ja meeldivat.

On täiskasvanuid, kes naudivad eksootilistel reisidel kohalikku toidukultuuri ja avastavad uusi maitsed, kuid on neid, kes ka kõige eksootilisemas kohas valivad ikka tuttava liha ja friikartulid. Ja see ongi iga inimese vaba valik.

Samamoodi on lapsega. Kui tal  on kõht väga tühi, aga ta on tundlikum uute toitude suhtes, siis tekitab uus olukord temas lihtsalt segadust ja ta ei pruugi midagi süüa. Alustades n-ö turvalisest valikust, on ta valmis ka võõrast toitu avastama.

Lisaks saad Sa ise last ette valmistada uue toidu suhtes, näiteks rääkides enne sellest, et mida sa teed ja mida ta sööma hakkab.

        5. Kaasa last juba kokkamisel.

Kui laps juba istub, on ta valmis sind aitama. Vali lapsele sobiv tegevus ja unusta mure hilisema koristamise osas.

Näiteks laps, kes veel ei kõnni ja istub söögitoolis – palu tal sulle pärast sööki taldrik ja tass ulatada ja näita talle, et need vajavad puhastamist ning viid need kraanikaussi (nõudepesumasinasse).

Kutsu laps kööki appi

Mida suuremaks ja osavamaks kasvab laps, seda tähtsamaid ülesandeid saad talle usaldada. Juba väga väike laps on võimeline lauda katma ja viima oma mustad nõud ise ära.

Osta lapsele väike kann, kust saab ta ise vett endale tassi valada, ning anna lapsele oma puhastuslapp, millega saab ta maha läinud vee ise ära pühkida. Me lihtsalt peame lapsi usaldama ja lubama neil meid aidata, mitte ette-taha kõik ära tegema ja hiljem imestama, et meie laps ei viitsi meid aidata kodustes toimetustes.

Kuidas last kaasata igapäevatoimetustesse, sellest räägib pikemalt blogilugu 6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

Kui laps ei kannata oodata, kuni toit valmib, siis väike kurgiviil, tegutsemine või Sinu tähelepanu õpetavad talle kannatlikkust.

        6. Söö ise ka koos lapsega. 

Kord päevas võiks pere kokku tulla ja kõik koos süüa. Laps näeb, et söömine on tore sotsiaalne tegevus, kus saab jutustada ja naerda. Võtke söömiseks aega, ära tegele lapse söötmisega, ole abiks kui vaja, kuid keskendu enda toidule. Laps õpib väga kiiresti ümbritsevat matkima.

Sööge koos lastega

Mina oma lapsepõlvest ei mäleta ilusaid koosviibimisi toidulauas, seetõttu oskan ma neid täna oma perega väga hinnata. Tehke näiteks ka oma pere söögilaua reeglid, mis kehtivad kõigile, ka vanematele!

Meie perel on ka oma söömise reeglid:

  • me ei kasuta nutitelefone,
  • me ei vaata telekat (see on kinni),
  • me ei räägi tööjuttu (see kehtib meile mehega :D).

Mõtle, millised on Sinu pere reeglid ja miks mitte need ka kuhugi nähtavale kohale riputada, nii kinnistub paremini ja ei kipu meelest minema.

Toit on väga oluline ja suur osa meie elust, suhtu sellesse austuse ja teadlikkusega.

Loo autorid toitumisnõustaja ja kahe väikelapse ema Liina Davõdova ning Mariliis Lukk, kes on e-raamatu “Õnnelike perede 14 saladust” autor ning kahe väikelapse ema.

Kui soovid juba väiksest peast lapse toitumisharjumusi toetada, siis 15. septembril kell 15-16.30 on tulemas Pesapuu Perekeskuses näputoitumise loeng ning 29. septembril ka veebiloeng kell 13.00-14.30.

Allikad:

Isabelle Filliozat “Minu mõistus on otsas”

 “6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

E-raamat “Õnneliku pere 14 saladust” (Autor Mariliis Lukk), kus räägime ka emotsionaalsest söömisest.

Pildid: Pexels