Mariliisi reisiblogi: kolme lapsega Tenerfiel I osa

Reisiblogi

London-Tenerife 14.03 – 16.04 2022. 

Kaks täiskasvanut – Silver ja Mariliis, ja kolm väikest last – 6.5 aastane Kristella, 4.5 aastane Simo ja 4 kuune Brianna (reisi lõpuks peaaegu 6 kuune). 

Lubatud unistuse täitmine 🙂 Juba lausa 5 aastat olime rääkinud, et võiks minna paariks kuuks mujale elama (reisima). Nüüd kui Kristella läheb sügisel kooli, siis hakkas meil eriti kiire. Alles ta oli ju pisike beebi ja mõtted lapse kooliskäimisest olid kaugel, kaugel. 

 

Esialgu oli mõttes Mehhiko ja Guatemala, kuid kuna ma tahtsin kindlasti ka oma õe juures Londonis olla (keda ma polnud pea 3 aastat näinud), siis leida lendu nii, et ei peaks läbi USA või Kanada tagasi tulema, oli mission impossible. Ämma kergenduseks 😛 valisime Tenerife hoopiski. Kuigi ma esmalt vaimustuses polnud, sest olin ju ise siin saarel olnud 2007. aastal (vist) koos sõpradega ja paketireisiga nädalakese. Siis oli pidu esikohal 😛 ja veetsime enamus ajast turismipiirkonnas, seega etteruttavalt öeldes oli mul täiesti vale mulje sellest saarest. 

 

Kuidas (lastega) planeerida aega lennukile jõudmiseks?

 

Startisime Londonist 14.03, olime seal olnud juba lausa 2 nädalat. Suurlinna elu väikeste lastega on minu närvikava jaoks too much, aga sellest kirjutan mõni teine kord. Londonist lennates oli pluss see, et lend kestis kõigest 3h 45 min. Algus siis Gatwickist. 

 

Lennujaama minek õe kodust ülimalt lihtne. Lihtsalt üks rong otse Gatwicki. Minu kindel soov oli, et me jõuaksime lennujaama kindlasti 3 tundi varem. Esiteks sellepärast, et me elus esimest korda reisime kolme väikse lapsega ja annan endast kõik, et saaksime võimalikult rahulikus tempos liikuda. Eestis on okei jõuda 2h enne, välismaal ma sellega kunagi ei riski (enam). 

 

Eelnevad kaks nädalat Londonis oli meile näidatud, kui tahame rongile õigeks ajaks jõuda, siis viie lapsega (õelapsed ka), siis tuleb varuda vähemalt + 5 min normaalsest mineku ajast, ja lõpuks isegi 10 minutit, et saaks rahulikult liikuda. Sest ikka leidub keegi, kes ei leia üles oma mütsi, kellel tuleb viimasel hetkel pissihäda, kes ei taha kõndida jne. Ja no Simo riidesse panek panek (pigem siis selle tegevuse puudumine) pani minu närvikava ikka korduvalt tugevalt proovile. Eks see oli minu võimalus areneda, mida ta nii lahkelt mulle pakkus 😀

 

Soovitus – hakkasin lõpuks aru saama, et aega hoiab pisutki kokku see, kui panen riided neile kõik ühte kohta valmis. Tegelikult arusaadav, sest asjad olid kuskil kohvrites ja vahepeal lausa mööda kolme korrust laiali. Ei saa lastelt seda oodata, et nad võõras kohas suudaksid orienteeruda. Seega chill, küll kodus saavad jälle ise hakkama oma asjade leidmise ja riidesse panekuga. Lohutuseks, eks.

 

Nii, aga kogemusest johtuvalt olin ma arvestanud, et kui rong läheb kell 10:44, millega saab otse Gatwicki, siis kohvritega kõndimine ca 15 min peaks andma meile varu küll ka ootamatusteks. Ja need ei jäänud tulemata. Jõudsime rongijaama ja õde helistas oma mehele (ta oli korduvalt mulle helistanud, aga ma polnud kuulnud), kes meid saatma tuli, et ma olin prillid maha unustanud. Jah, lennureisil kannan kindlalt läätsesid, sest mask ees ja prillid on minu jaoks ikka väga haige kooslus. Kogu aeg on klaasid udused ja no pole suutnud leida õiget nippi, kuidas need kaks ebameeldivat asja ühendada. 

 

Nii, minutiks jooksis juhe ikka täiesti kokku. Ja no täitsa päriselt. Olin lihtsalt paigale tardunud, sõnagi suust ei tulnud ja õele vastata ei osanud midagi. Lapsed ei saanud ka aru, mis toimub nüüd. Ilmselt ma vajasin seda hetke, et mitte arutult ringi hakata jooksma. Ühel hetkel siis vaatasin kella – kell oli 10:31, rong väljus kell 10:44, ca 15 min kõndida tavalises tempos tagasi.

 

Jõudsin ka mõelda, et nii, kas ma saaksin kuu aega ilma prillideta. Omg, ei saa juu. Või noh saaks, aga läätsed ei ole toredad (prillid ka pole), aga see oleks olnud ikka palju jamamist õiged läätsed leida jne. Silver hakkas jooksma 10:33 ja tagasi oli 10:43. Minuti pealt jõudsime rongile. Mul ärevus ikka täiega laes. Kui me oleks maha jäänud, siis tegelikult oleksime saanud küll teise rongiga, aga ümberistumisega ning oleksime napilt jõudnud, sest lennujaamas protseduurid võtavad ikka palju aega. 

 

Lastega reisimise plussid on kindlasti see, et lennujaamas juhatati meid turvakontrolli, mis oli mõeldud peredele ja seal oli mõnusalt rahulik tempo. Kuigi olime ju varunud lausa 3h aega lennujaamas varem olla, siiski saime käia WC-s ja süüa paar võileiba kui juba meid kutsuti väravasse, kuhu me jõudsime suht viimastena. Saime küll jälle ettepoole, aga no see ei hoidnud ära seda, mis lennukis juhtus. 

 

Nimelt esiteks juhatati meid ja ka paljusid teisi lennukisse täiesti valest uksest. Ehk et meie kohad olid täiesti alguses, aga meid suunati lennukile tagantpoolt. Mis tähendas seda, et ühel hetkel lihsalt eest tulid inimesed, kelle kohad oli täiesti lõpus ja tagant need, kelle kohad oli alguses ning keegi ei saanud liikuda. Lisaks oli mingi täielik segadus sellega, et meie kohad olid muudetud ja nii, et mina oleksin pidanud istuma beebiga kahe võõra vahel, Silver ühe lapsega meie taga ning üks laps täiesti üksi võõrastega kuskil paar vahet eemal. 

 

Brianna oli mul kõhukotis ja nuttis juba hüsteeriliselt. Kui Kristella nägi, et peab üksi istuma hakkas samuti täiest kõrist nutma ja karjuma, keeldus sinna istumast ning ma pidin veel inimesi mööda laskma, lapsi rahustama ja kohti otsima 😀 Paras kaos ja täielik brain ma ei tea mis asi 😀 

Siis tuli stjuardess, kellele ma püüdsin hingeldades üle karjuvate laste selgeks teha, et mis jama siin tehtud on. Õnneks oli lõpuks üks mees nõus vahetama nii, et sain siis kaks last enda kõrvale ning Silver istus siis meie ette keskele. Huhh 😀 Kui jooks alkoholi, siis see oleks olnud hetk, mil oleks veini jooma hakanud 😀

 

Lennule tegevused

Lend läks õnneks hästi, sest Kristella ja Simo isegi magasid. Brianna magas küll väga vähe kõhukotis, aga õnneks rinna otsas hoidmine oli tema meelistegevus, seega kisa ei tulnud kuskilt poolt enam.

Kuna lapsed on veel nutivabad (jah, multasid vaatame telekast), siis ei tahtnud ka lennukis neid lastele anda. Samas seda blogi kirjutades (aprillis :D) sain küll ühe hea mõtte veebist. Et kui muidu lapsevanemad telefone kodus ikka üldiselt annavad lastele, siis just nendes kohtades, kus seda päriselt oleks vaja, seda ei tee. Ehk et nutiseadme eesmärk ongi lasta lapsel seda kasutada siis, kui päriselt on vaja, ning ka vanemal sellevõrra lihtsam oleks. Võtan selle mõtte endaga kaasa 🙂

Jätkub kohalejõudmisega Tenerifele peagi…

Recommended Posts