“Hirmude ja takistuste ületamine” Katre Kulbok, 28.06.2022

Mis hirmud on Sinul? Mis takistusi Sa endale maha müüd?

Hirmud on lood meie sees ning nende lugude eesmärk on meid kaitsta. Need on evolutsiooniliselt meie sisse jäänud, kuid põhjused, miks hirmud tekivad või mida me kardame, on muutunud. Hirmu eesmärk on hoida Sind turvalises tsoonis, et su elu ei oleks ohus.

Kõik, mis on mugavustsoonist välja minemised, on meie meele jaoks kohe streik, et meid tagasi hoida ja meie meel teeb seda üllal eesmärgil. Kui me endale seda ei teadvusta ja lahti ei seleta, siis me ei liigu edasi ning ei saa olla õnnelikud ja rahul oma eluga.

Hirmusid tuleb küsitleda ehk igal hirmul on juurpõhjus ja hea on vaadata, mis on see, mis Sind tagasi hoiab või mida Sa vajad. Hirm ei kao kuhugi, kuid eesmärk sellest hirmust üle olla, on palju suurem ning ei lase hirmul Sind tagasi hoida.

Me oleme sündinud kahe hirmuga – hirm kukkuda ja hirm valjude häälte ees. Kõik teised hirmud on õpitud ehk tulnud kaasa keskkonnast, kus oleme üles kasvanud või inimestelt, kes meie ümber on.

Hirmud on seotud minevikuga ja ärevus tulevikuga

"Hirmude ja takistuste ületamine"

Hirmuga sõbraks saamiseks on vaja see ära teha. Ei saa mediteerida või käia teraapias, et hirmust üle saada. Sellest ei saa edasi ega üle enne, kui sa ei lähe sellest läbi. Kui sa selle sammu astud, siis ei tundu see enam nii hirmus.

Hirm teadmatuse ees on see, mis meid kõige rohkem hävitab. Sa ei tea kunagi järgmist hetke ega päeva. Peaksime leppima ja aktsepteerima seda, et kõik on muutuses ja sa ei tea kunagi, mida järgmine hetk toob.

Hirmul on alati juurpõhjus. See on saanud alguse lapsepõlvest läbi erinevate olukordade ja programmeeringu. Kasvades saab sellest osa meie iseloomust, mustritest ja harjumustest.

Leia näiteid enda ümber, kes juba teevad seda, mida sa tahaksid teha. Meil on kuuluvusvajadus ning sageli kardame midagi teisiti teha, sest siis meid hüljatakse ja nö visatakse hõimust välja.

Mis on Sinu hirmu juurpõhjus? Mida see täna Sinult röövib?

Hirmudega me kujutleme ette tulevikku, kuid seda tegelikult ei eksisteeri ja me kujutame seda endale lihtsalt ette. Hirmud võivad hakata ka meie tervisele – ärevused, foobiad, füüsilised vaevused. Kuna kõik hirmud on õpitud, siis on sul võimalus see vastupidiseks keerata ja ära unustada. Vajalik on valmidus sellega tööd teha.

Hirmu ületamise võti on armastus ja eelkõige iseenda armastamine. Õpi end armastama tingimusteta ning aktsepteeri ennast ja oma hirmusid nii nagu need on. See annab võimaluse näha hirmust kaugemale. 

Kas ma kunagi kahetseksin seda, et ma mingit asja täna ei teeks? Kui vastus on jah, siis annab see jõudu astuda hirmule vastu ja oma soovid täide viia. Ära lase hirmudel, mida tegelikult üldse ei eksisteeri, takistada oma elu. 

Meil on igapäevaselt mingid eesmärgid, kuid see tähendab, et on ka igapäevaselt mingid hirmud, mis meid takistavad. Meid takistab ka näiteks motivatsioon, sest me ootame motivatsiooni tulemist ja lükkame asju edasi. Tegelikult on tegutsemise loogika selline, et kõigepealt tegutsen, siis tuleb ka motivatsioon ning see motivatsioon annab meile juurde uut indu: tegutsemine → motivatsioon → veel rohkem motivatsiooni 🙂 

Ära ole autopiloodil ja ära ela kellegi teise elu – loo enda seiklused ja ela seda elu, mida Sina tahad. Vajadusel küsi abi – mis on see, mis Sind toetab edasi liikumisel? Otsi endale kogukond, vastutuspartner, coach või treener.

Mis on sinu MIKS, et oma hirmu muuta? Miks on selle hirmuga oluline tegeleda, mida see tagasi hoiab? Iga uus samm on alati hirmus, sest see on tundmatus või seos mingi varasema kogemusega. Meid ei ole õpetatud tegelema tundmatusega. 

Kui meil on hirm, siis meil on sees programm, et me leiame alati lahenduse. Kui meid on pandud ebamugavasse situatsiooni, kust on vaja välja tulla, siis me hakkame leidma lahendusi. Võid enda jaoks mängida läbi ka kõige hullemad versioonid ning leida sinna juurde kohe ka lahendused. See tõstab enesekindlust ning vähendab hirmu teadmatuse ees.

Artikkel on kirjutatud Katre Kulbok, 28.06.2022 veebiloengu “Hirmude ja takistuste ületamine” põhjal.

Juuni oli kogukonnas ENESEARMASTUSE kuu. Meile tuli külla enesearmastuse, edu ja elu coach Katre Kulbok. Katre õpetas meile enesearmastuse kasvatamist ja hoidmist. Lisaks tegime koos Katrega praktilise hingamise töötoa. Kõiki veebiloenguid ja töötuba saab järele vaadata “Õnnelik naine, õnnelik ema” virtuaalses kogukonnas.

Vaata emadele ja naistele mõeldud virtuaalse kogukonna "Õnnelik naine, õnnelik ema" kohta siit

"Õnnelik naine, õnnelik ema" virtuaalne kogukond

“Suhted perekonnas ja nende mõju lapse vaimsele tervisele” Rita Rätsepp

Kuidas mõjutavad peresisesed suhted lapsi?

Ümbritsev keskkond ja lähedased täiskasvanud mõjutavad lapse arengut, sh aju arengut ning vaimset ja füüsilist tervist. Me peaksime selle keskkonna võimalikult mõnusaks tegema nii palju, kui võimalik on. 

Mitte kunagi mitte ükski lapsevanem ei tee lapsele meelega halba. Ta teeb parima nende oskuste ja ressurssidega, mis ta sellel hetkel oskab. 18-aastaselt peaks olema vanemate poolt vundament paigas ning sealt edasi hakkab lapse (noore) enda vastutus.  Perekond annab sulle suuna kätte, kuid oluline on õppida iseennast tundma, et saada aru, kes oled Sina.

Kogu perekonna süsteemi juures on oluline, et suhted oleksid vastastikku toetavad, lugupidavad ja austavad.

Toetavad suhted täiskasvanuga annavad lapsele tugeva aju struktuuri ning on tugeva mõjuteguriga. Silmside, märkamine, kallistamine, hea sõna ütlemine – kõik need tekitavad lapse ajus tugevad närviühendused. Head suhted aitavad lapsel toime tulla stressiga, reguleerida oma emotsioone ja käitumist.

Kui laps viibib peresüsteemis, milles  on pikka aega olnud stressireaktsioonide rohke olemine, siis see mõjutab lapse toimetulekut, sest tema ärevuse foon on kõrgel. Ta ei saa aru, mis toimub ning ärevus on pidev pinge, millele laps hakkab otsima lõdvestust talle kättesaadaval viisil – jonnib, lööb, karjub. Stressiallikate vähendamisel on suur mõju lapse tervisele. Kui stressiolukordi peres vähendada, siis aega lapse jaoks on rohkem ja stabiilne keskkond aitab tal paremini stressiga toime tulla.

Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta pere oleks terve. 

Üldoskuste arendamine toimub vanemate jälgimise kaudu. Laps õpib mudeli järgi ehk seda nähes. Lapse oskusi arendab see, kui kaasata last koduste asjade planeerimisse – reisiasjad, sisustamine, olukordade lahendamine. Lapsi ei peaks kasvatama vati sees – neile tuleb anda vastutust ja koduseid kohustusi. Nii nad tunnevad, et on osa süsteemist ning laps jälgib ka seda, kuidas vanemad omavahel kohustusi jagavad.

Millised on lapse emotsionaalsed vajadused ja kuidas saab lapsevanem neid täita?

Emotsionaalsed vajadused on vajalikud nii lapse kui täiskasvanu vaimse tervise heaks. Üksikisiku tunne mõjutab kogu peresüsteemi. Kas lapsel on luba näidata välja oma tundeid, kas tal on olemas objekt, kellega seda teha ja kas ta saab vastu tunnet, et teda armastatakse? Oluline pole see, et ta teab seda, vaid ka reaalselt seda välja näidata – väiksele lapsele füüsiliselt, suurele lapsele sõnadega. Peame tundma peres ennast kaitstuna ning turvatunne on lapse jaoks kõige olulisem ja selle peab andma talle täiskasvanud inimene. Kui laps näeb, et vanemad on üksteise suhtes austavad ja armastavad, siis selle kaudu laps õpib suhtlema teiste inimestega enda ümber ja oma vanematega.

Laps õpib meie tegude, mitte sõnade järgi. See, kuidas perekonnas lahendatakse mingeid probleeme, mõjutab lapse probleemilahendusoskusi ja toimetulekut tulevikus täiskasvanuna. Peaks lõpetama ebasobiva käitumise ja peale seda ka arutama tema käitumist ja leidma koos lahendusi. Kui ainult ebasobiv käitumine lõpetada, tekib lapsel arusaam, et talle on tunne keelatud ja hakkab seda mustrit ka tulevikus kordama. Seetõttu ongi oluline õpetada, kuidas lahendame probleeme ning laps õpiks toime tulema probleemide lahendamisega ja tunnetega enda sees.

Aega saab alati võtta, lihtsalt peab prioriteedid paika panema.

Aeg ja ajapuudus on kinni meie enda mõtlemises. Kui vanemal puudub lapse jaoks aeg, siis ta ei saa ka lapsele olulisi ja vajalikke väärtusi kaasa anda. Kui me teeme muid asju, siis meil ei ole kontakti lapsega ja kontrolli oma lapse tegevuste üle. Ajapuudust ei tohiks mitte kunagi suhtlemisel tekkida – peaksime alati aja leidma, eriti mis puudutab meie pere ja peresuhteid. Aeg on suhtlemisel oluline komponent. Võtke aega päriselt suhelda.

Läbi tundekeha õpetame lapsele aru saama seda, mida ta enda sees tunneb. Laps käitub, sest tema sees tekib mingi tunne ja ta ei oska muud moodi seda väljendada. Oluline on ebasobiv käitumine lõpetada ja lapsega arutada, mis juhtus ja mis tema sees toimub. Kui laps õpib oma tunnetest aru saama, siis ta õpib suhtlema ja ka ise teiste tunnetest paremini aru saama. Suhtlemise alus on arusaamine iseendast ning et laps oskaks luua paremaid tööalaseid suhteid, sotsiaalseid suhteid ja partnerlussuhteid, peab ta mõistma iseennast. 

Artikkel on kirjutatud Rita Rätseppa 11.05.2022 veebiloengu “Suhted perekonnas ja nende mõju lapse vaimsele tervisele” põhjal.

“Suhted perekonnas ja nende mõju lapse vaimsele tervisele” veebiloeng on järelvaadatav kuni 31. augistini 2022.

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

“Lapse toetamine stressiga toimetulekul” toimub juba 25. maill 2022.

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

Laste vaimse tervise e-loengute pakett (3 loengut)

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI

“Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ Lagle Reinup

Lagle Reinup
Lagle Reinup

Kõige esmasem on lapsevanemana aru saada, et Sa oled hea lapsevanem 🙂

Inimesed kasvavad selliseks, milliseks korduv käitumine neid kujundab.

Sündides on lapse ajus peaaegu sama palju närvirakke ehk neuroneid nagu täiskasvanud inimesel. Aju potentsiaal ei tule närvirakkude arvust, vaid nende omavahelisest koostööst ehk ühenduste hulgast. Mida enam tegevusi, sõnu või olukordi korrata, seda enam need ühendused tugevnevad. Aju areng ja täiustumine kestab terve elu läbi õppimise ja stimulatsiooni. 

Lastel on vaja korduvaid õppimisvõimalusi, et teha vigu ja sobimatult käituda ning seeläbi tagajärgedest õppida. Pidev keelamine ei anna lapsele võimalust näha loomulikke tagajärgi. Nii nagu peavad lapsel olema piirid, peab olema tal ka võimalus katsetada ja eksida. Las lapsed möllavad poris, kui see neile huvi ja rõõmu pakub. Kergem on lasta lapsel see järgi proovida Sinu seatud plaani ja piiride järgi kui saada nö ootamatu üllatuse osaliseks. Mänguline kaasamine korrigeerib 80% mittesoovitavast käitumisest, kui seda järjepidevalt teha. Läbi mängu on kontakt lapsega parem, ajukeemia rohkem tasakaalus ja uute oskuste omandamine kergem.

Enesekontroll on nagu muskel, mis kasutamisel muutub tugevamaks, mittekasutamisel muutub väiksemaks.

Eesajukoor areneb kuni 25. eluaastani ning enesekontrolli jaoks on see aju tähtsaim osa. Kõige raskem on seda aju osa juhtida ärevuse korral, kuna eesajukoor väsib väga kiirelt. Lisaks mõjutavad seda tugevalt stress ja kõrge ärevus. Samuti kahjustavad eesajukoore arengut ning toimimist alkohol ja muud mõjuained. Eesajukoor ei pruugi välja areneda, kui väga varajases eas on toimunud trauma või ei ole vanemaga/hooldajaga tekkinud kiindumussuhet.

Suhte kvaliteedi eest vastutab alati täiskasvanu

Lastel puudub piisav kogemus ja teadmised, mistõttu on suhtes vastutav alati täiskasvanu. On võimatu eeldada, et laps suudaks alati käituda nii nagu lapsevanem temalt ootab. Lapsed õpivad läbi imiteerimise ja jagades oma emotsionaalset kogemust, see on hiljem aluseks ka empaatiavõime kujunemisel. Vanema või hooldajaga on laps üks ühele nii emotsioonides kui käitumises valdavalt esimese eluaasta jooksul, sealt edasi lisanduvad teiste imiteerimised. Koolieas läheb tähtsus üle emalt sõpradele.

Autoritaarse kasvatuse puhul jääb laps alati ka alluvaks, sest ei kehtesta ennast.

Soovides, et laps meid alati kuulaks, oleks kuulekas ning täidaks alati täpselt ette antud korraldusi, ei teki lapsel harjumust ise otsustada ega saada iseseisvaks. Anna lapsele võimalusi ise edu saavutada. Vanema roll on toetamine ja suunamine, see annab alati suurema autoriteedi. Lapsed, kes tunnevad, et vanemad mõistavad või üritavad neid mõista, teevad rohkem koostööd. Kui Sa ei saa lapselt seda, mida ma tahad, pead vaatama, miks Sa selle andmise lapsele raskeks teed. Miks lapsel ei ole võimalik Sind kuulata?

Kui laps pöördub Sinu poole ebaviisakal tooni, siis saad soojalt vastates õpetada last kasutama “häid sõnu”. Näiteks, kui laps midagi nõuab, siis vastad rahumeelselt ”Kas Sa käsid või palud?” Nii reageerid lapse emotsiooni aktsepteerides, kuid näitad, et soojalt ja rahumeelselt käitudes on temal endal kergem ja parem.

Ärevus on vajalik ellujäämiseks 

Kui meil ei tekiks ärevust, siis ei tajuks me ka ohtu enda elule ja tervisele. Tänapäeval on aga ärevust palju ka olukordades, kus vaja ei ole ja need muutuvad meile häirivaks.

Tungiv sundolek lapsevanema või hooldajana, et ma pean olema hea lapsevanem, minu laps peab olema sõnakuulelik ja viisakas, on enese eksitamine. See pidev iseendalt nõudmise tõttu pinges olek takistab lapse arengut. Lapsed on rohkem vihased ja ärevad, kui nad pidevalt ebaõnnestuvad ja saavad vanemate pahameelt.

Füsioloogilised vajadused ehk eeldused heaks enesetundeks. Lagle Reinup

Emotsionaalsete kogemuste jagamine on alus empaatia kujunemisel.

Ka iseenda tunnete väljendamisel on vajalik olla lapse ees aus. Kuid kindlasti peab jälgima, et väljendamisel on eristatud isiksus ja käitumine. Samuti tuleb emotsioonide väljendamisel märgata, et ei lõhuks kõrvalolevate laste turvatunnet.

Aita lapsel edu saavutada.

Märka, tunnusta ja täna last märkuste ja märkamiste eest. Ole alati tänulik ja kiida last. Ka siis, kui ta on teiste või enda käitumises midagi märganud. Olgu see kasvõi sinu eksimus lapsevanemana. Tihti tekib koheselt „kana õpetab muna” reaktsioon, mis aga peegeldab lapsele valeinfot. 

Tänades märgatud vea eest ja vabandades, saab ka lapse aju sama harjumuse.

Lapsel on vajalik õppida nägema enda tehtud vigade loomulikke tagajärgi. Karistamine tekitab süütunnet, et olen ebaõnnestunud. See mõjutab lapse käitumist ja enesehinnangut. Vältima peab emotsiooni järgi käitumist. Emotsioon on tunne, mitte olukord või situatsioon.

Artikkel on kirjutatud Lagle Reinupi veebiloengu “Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ põhjal.

***Tegelikkuses ei ole laste kasvatamist, vaid on hoopis kooskasvamine, sest me õpime iga päev***

Veebiloeng „Ma olen nii vihane ehk kuidas iseenda ja lapse viha paremini ja turvalisemalt juhtida” toimub juba 7. aprillil.

SOOVIN VEEBILOENGUL OSALEDA

“Ma enam ei jaksa ehk kuidas toetada lapse arengut nii, et kõik tunneks ennast hästi“ veebiloeng on järelvaadatav kuni 31. maini 2022.

SOOVIN VEEBILOENGUT JÄRELE VAADATA

Lapse emotsionaalset arengut toetavate e-loengute pakett (2 loengut)

SOOVIN LOENGUTE PAKETTI

Minu laps istub pidevalt ekraani taga!

Teadlikult digimaailmas
Teadlikult digimaailmas

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 22.01.2021.

 

Lapsed ekraanide taga

Minu kui lapsevanema jaoks on üsna šokeeriv teadmine, et iga viies alla 3-aastane mudilane Eestis kasutab iga päev nutitelefoni! Kas oled kunagi mõelnud, kui palju Sina kasutad päevas laste ees erinevaid ekraane? Võime ju jaanalinnu kombel peitu pugeda ja reaalsest vastusest kõrvale hiilida, ent vanematena teame, kuidas lapse klotsimängu jälgitakse tihtipeale nutitelefonis aega veetes, kuidas päeva alguses haaratakse esimesena puldi järgi või kuidas krabisevate paberlehtede asemel libistatakse sõrmega üle tahvelarvuti ekraani. Harvad pole ka juhused, kui söögilauda võetakse kaasa ka pakilised tööasjad.

Juba aastase lapse pilku köidavad ilusates värvides helendavad ekraanid. Igal võimalikul hetkel näpatakse laokile jäänud telefon või televiisoripult ning proovitakse erinevaid nuppe vajutades matkida helistamist või teleripildi vahetamist. Lapsed on supermatkijad, ent siin peitub ohukoht. Jäljendamine ei ole veel õppimine! 

Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane tegelikult üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise. Väikelaste matkimist on küll imearmas vaadata, ent suuremaks saades soovivad nad juba multikaid vaadata, klaviatuuri klõbistada, nutitelefoniga mängida, mängukonsoolidega aega veeta ning õige pea ongi kogu laste vaba aeg täidetud ekraanidega.

Oluline on lapsevanemana jälgida, kuidas ja kui palju me nutiseadmeid kodus kasutame!

„Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise!“

Lastevanemate hirmud – kas nutiseadmed on lastele kasulikud või kahjulikud?

Aastaid väikelaste digikäitumist jälginud Elyna Heinmäe (endine Nevski) on öelnud: “Ma võin leida kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on hea, ja kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on halb. Seade iseenesest ei ole hea ega halb.“ 

Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel. Kodu meediarikkus ei ole hea põhjendus, miks laps nii palju ekraanide taga aega veedab. Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine. Just nii nagu jälgime oma toitumist ja liikumist, tuleks jälgida ka ekraanide kasutamist, sest see on suur osa meie ja meie laste elust.

„Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel! Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine.“

Kuidas juhendada last, kui oled lubanud tal kasutada ekraane?

Heinmäe rõhutab: „Sa ei pea ennast tundma halva lapsevanemana, kui otsustad talle anda nutivahendid. Ja ei pea ennast tundma süüdi, kui otsustad, et ei anna lapsele nutivahendit. Samuti ei pea kartma, et laps jääb siis millestki ilma või jääb teistest maha. Aga kui lubad, siis kindlasti ole tähelepanelik, missugust eeskuju sa ise annad ja missugust eeskuju annavad pereliikmed. Kas ja kuidas last juhendatakse nii kodus kui ka lasteaias-koolis.

Nii nagu saab asendada karamellikommi tervislikuma maiusega, on olemas ka head nipid ja trikid, mis aitavad nutiekraani kasutamist kavalat suunata. 

Laias laastus võib välja tuua 6 strateegiat, kuidas juhendada last, kui oled lapsel lubanud kasutada ekraane. Sageli kasutatakse neid ka kombineeritult.

  •   Aktiivne juhendamine. Lapsega suhtlemine ekraani kasutamise ajal. Vahet pole, kelle käes on seade, me jagame ühist meediakogemust.
  •   Keelav juhendamine. Piirad seadme kasutamise aega ja sisu. Näiteks mingid videod on keelatud.
  •   Kooskasutamine. Oled lapsega koos, aga ei jaga temaga kogemust. Ta vaatab telekat või istub auto tagaistmel ja ei sega. Lihtsalt aeg-ajalt jälgid last, aga ei sekku tema tegemistesse.
  •   Seirav juhendamine (supervisioon). Teed ise süüa ja aeg-ajalt kiikad, mis ta teeb seal.
  •   Monitooriv juhendamine. Pärast vaatad, mida ta on seal teinud.
  •   Tehniline juhendamine. Kasutad parooli, näpukoodi, äppe.

Millega asendada ekraan väikelastega peredes? 

Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame ära teha eeltöö ning mõtelda lastele ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused. 

Mina olen arvamusel, et lapsevanemaks olemine ei ole kulgemine –­ laste söötmine, riietamine ja ohtude eest hoidmine – vaid ka pidev enese arendamine, ületamine ning üllatamine oma loominguliste oskustega. 

Selleks, et minu väikeste lastega peres oleks vajadus ekraani järgi minimaalne, olen teinud lastele meisterdamise ja joonistamise karbid, välja otsinud lihtsamad väikelaste pusled, kaardi- ja lauamängud nagu näiteks memoriin, must notsu ja reis ümber maailma. Autos loendame numbreid, laulame, räägime väljamõeldud muinasjutte jpm. Poes aga piiksutame üheskoos oste. 

Aeg on mulle imehästi näidanud, et nii, kui tekib igavus, haaratakse puldi järgi, vaadatakse kurbade silmadega otsa ja küsitakse luba multikateks. Päevadel, mil olla vanemana tõeliselt kohal, ei tule multikad lastele mõttessegi!

„Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame teha ära eeltöö ning mõelda lastele kõige enam ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused.“

 

Mida teha, kui Sinu varateismeline tahab nutiseadet, sest sõpradel ju on?

Kui otsustad, et annad oma lapsele nutiseadme, siis ära jäta teda sellega üksi. Jälgi lapse reaktsioone­ – kas ta läheb sellest käima, kas teda on raske sealt pärast välja saada. Nii saad infot selle kohta, kuidas ekraanid lapsele mõjuvad. Tuleks jälgida, et laps ei oleks ekraani ees terve päeva, vaid tuleb teha kokkuleppeid, neid harjutada ja meelde tuletada.

Meediapaast

Kui meediakasutus läheb ikkagi üle piiri, siis tuleks teha meediapaast, et saada oma laps nii-öelda tagasi. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege rahumeelselt. 

Kui kokkulepet teha 7-aastasega, kellel on seni olnud vaba ekraaniaeg, siis tuleb sellest kindlasti sõda. Ta ei taha oma vabadust ära anda. Sellisel juhul leidke koos lapsega lahendus, tehke mõlemale poolele sobiv kokkulepe. Et selliseid sõjaolukordi ära hoida, tuleks lastega hakata tegema ekraaniaja kasutamiseks kokkuleppeid juba võimalikult vara, ka juba alla kolme aastaste lastega.

„Kui meediakasutus läheb üle piiri, tuleks teha meediapaast. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege lapsele rahumeelselt.“

 

Mõttekoht!

Lapsed näevad silmadega ja kuulevad kõrvadega, olles meie väikesed peegelpildid. 

Kui miski meile ei meeldi, tuleks eeskätt otsa vaadata endale. 

Kas ma saan midagi enda juures muuta, et mul oleks lapsega rahumeelsem suhe? 

Kui laps sööb palju magusat, siis jäta need kommikotid ostmata. Kui laps veedab palju aega nutimaailmas, siis jäta oma kohustused tööpostile ning naase koju eeskätt mõttega, kuidas saaksin järele jäänud tunnid lapsega koos kvaliteetselt aega veeta. 

Kui me ei suuda enda halbadest harjumustest ise lahti öelda, siis ei järgi meie seatud reegleid ja piirangud ka meie lapsed!

 

 

Kui soovid rohkem teada saada, kuidas saaksime vanematena asju paremini teha, et kodune õhkkond oleks ilma pidevate nutisõdadeta – rahulikum ja stressivabam – siis osale kindlasti Elyna Heinmäe „Teadlikult digimaailmas“  järelvaadatavatel veebikursustel! 

Blogilugu on koostatud 2019. aastal salvestatud podcasti põhjal koos Elyna Heinmäega (end. Nevski). Podcasti leiad siit

6 viisi, kuidas toetada oma lapse suhtumist söömisesse ja toitu

4 minuti lugemine. Loo autorid on Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema, ja toitumisnõustaja ning kahe väikelapse ema Liina Davõdova.

“Appi, minu laps ei söö mitte midagi!”

“Oh, küll te olete õnnelikud vanemad, et teie laps on hea isuga.”

Tuleb tuttav ette? Tihti kuuleme vanemaid kurtmas, et nende laps pole nõus hoolimata vanema ponnistustest midagi sööma. Lõikasid tund aega erikujulisi kurgitükke välja või lennutasid lusika peal toitu, et söögikord lapsele põnevaks teha, aga tema pole nõus isegi proovima?

Ei, see lugu pole sellest, kuidas on õige last lusika või kahvliga toita. Üldiselt kirjutatakse ikka artikleid sellest, miks lapsed süüa ei soovi. Toome Sinuni mõned nipid, kuidas lapsevanem või muu hooldaja saab last toetada, et söömisest saaks tore koosveedetud aeg ning see ei tekitaks stressi ei lapsele ega vanematele. Räägime siinkohal pigem beebidest ja väikelastest ja mudilastest, kuid nipid sobivad ka suurematele.

Kuidas laps sööma saada?

Siin on sulle 6 mõtet, mis võivad toetada Sinu last söömisel.

  1. Ära muuda söömist lapsele stressirohkeks situatsiooniks. Näiteks üks stressiallikas mõlemale poolele on kindlasti see, kui tekitada söömise ja mingi asja saamise himu. See võib olla aga väga libe tee.  Laused, nagu “Sa pead sööma, muidu ei saa pärast magustoitu/multikat/õue/hästi magada”, “Pead sööma muidu vanaema on kurb, ta nii pingutas, sulle peab maitsema,” ei aita kuidagi lapse isule kaasa, vaid pigem tekitab segadust ja annab valesid signaale, mille pärast üldse sööma peaks. Lapsed on üldiselt väga head intuitiivsed sööjad ja oskavad oma isusid ise hinnata.

See ei tekita lapsel mingit isu toidu järgi, vaid tema peas keerleb ainult mõte sellest ahvatlevat magustoidust, mida Sa talle lubasid. Tunnistan, et endalgi teeb meele kurjaks, kui olen tunde köögis rassinud ja siis lapsed maitsevad lusikatäie ja ei söö midagi ning nõuavad magustoitu vms. Kuid siinkohal tuleb iseendal areneda ja sellest lahti lasta.

Toidu sööma sundimine võib tekitada tulevikus ka selle, et lapse sõber sööb rämpstoitu iga päev. Sinu laps ise seda ei tahaks, aga ta ju ei taha ka sõpra kaotada, seega läheb vooluga kaasa. Kumb on parem variant? Kas see, et ta praegu jätab vanaema tehtud osa toitu taldrikule või suudab ise ka tulevikus oma isusid reguleerida ja otsustab ise, mida ja millal ta sööb.

“Kui Sa sööma tuled, siis saad pulgakommi, mille aga võid avada kodus” on üks “vahva” lugu.  🙂  Räägime siinkohal 2-aastasest lapsest, kes ei taju aja mõistet ning kuuleb Sinu lausest ainult “saan pulgakommi”.

Raamat “Minu mõistus on otsas” räägib selgelt lahti, et kaheaastane laps ei suuda enda jaoks tulevikku ette kujutada. Kohe ja “10 minuti pärast” on igavik. Ta pole omandanud veel ajamarkereid, mis lubaksid tal mõista suhtelist kestust. Seda teades on meil parem mõista lapse näilist kannatamatust. Ja pole mõtet ahvatleda teda millegagi, mida ta kohe ei saa.

P.S. Kui oleks minu teha, siis sellise menüü, nagu meie lasteaedades on olnud aastakümneid, kaotaks ma kohe ära. Juba seal harjutatakse kahjuks lapsi sellega, et supile järgneb magustoit või et rafineeritud suhkur on okei. See on meie kehale väga koormav  – süüa rasvast ja magusat ühel toidukorral. Rafineeritud suhkrust magustoit lihtsalt selleks, et kaloraaž saaks täis on ajast ja arust. Loodan, et üha enam lasteaedu saab kaasata tänapäeval hariduse saanud toitumisnõustajad.

         2.  Arvesta alati lapse eelistustega, ära pressi talle enda omasid peale.

Kõigile ei saagi kõik toidud maitseda, meile endile ka ju alati kõik ei meeldi. Kui laps ikka ja jälle proovib paprikat ning see talle tõesti ei meeldi, siis Sinu tööks on aeg-ajalt seda talle uuesti pakkuda, kuid palun austa last ja ära tee nii, et serveerid õhtusöögiks nt täidetud paprikat ja ei midagi muud.  🙂

Lisaks ei tohiks lastele peale suruda enda arvamust. Kui Sulle endale kala ei maitse, siis see ei tähenda, et peaksid söögilauas kala nähes nina kirtsutama. Lapsele ei tasu ka pidevalt kinnistada lauseid “sa ju seda ei söö, see sulle ei maitse.”

Aga mida teevad need vanemad, kes ütlevad, et laps sööb ainult makarone ja viinereid? Selles osas on see juba ohumärk, kui laps ainult neid toite sööb. See näitabki, et ta on neid toite juba liiga palju  saanud. Minevikku tagasi ei saa keerata, aga mida siis teha.

Kuna lapse jaoks on oluline ikkagi ise otsustada, siis selgita talle, et ainult ühte toitu süües ei saa meie keha vajalikke aineid kätte (meie peres selgitame nii juba päris väikestele ja kordame seda kui mantrat ja mõjub), siis on vaja süüa erinevaid toite. Anna talle aga valikusse nt kaks toitu, mida saad teha, ning lase temal otsustada. On see siis näiteks frikadellisupp või kartulipuder.

Ja meie (Mariliisi) pere kogemus ütleb, et kui neid viinereid koju ise ei osta, siis ei tunta nendest ka puudust.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas me pidime alati taldriku tühjaks sööma ja kui seda ei teinud, siis “kaagutati” (sorry, kole sõna, aga nii oli) seni, kuni sa lihtsalt sõid ära, aga ega see ei tähendanud, et toidu vastu austus oleks tekkinud. Nagu mu õel avastati mitukümmend aastat hiljem, et tal on tegelikult talumatus teatud toitude vastu. Lapsepõlves tundus ehk mullegi, et ah, mis ta vingub, et kõht valutab.

Olen kuulnud hirmulugusid, kuidas lasteaias sunniti sööma pekitükkidega suppi nii, et lapsed pärast oksendasid. Selline sundimine tekitab palju suurema tõenäosusega hilisemas elus toitumishäireid. Seega tuleb tunnetada piiri ja pigem läheneda armastuse ja teadlikkusega.

         3. Arvesta asjaoluga, et Sinu lapsel ja Sinul ei ole kõht tühi alati samal ajal. 

Jah, rutiin on oluline toitumise juures ning meie keha armastab seda. Lasteaedades ja koolides käies tekib see hõlpsasti ning kui vanemad ka kodus sellest kinni peavad, siis lapsed ongi harjunud iga päev teatud kellaaegadel süüa saama ning tihti annab kõht sellest märku, et aeg on süüa.

Küll aga suvel vanaema juures või ringi reisides on keeruline õiget rutiini tekitada ja täiskasvanutena kipume aeg-ajalt unustama, et meie lapsed on meist erinevad ning ka see läheb meelest, et tegelikult alles tunnike tagasi pistis ta miskit põske .

Hoia käepärast tervislik snäkk

Räägime Sulle siinkohal ühe armsa sõbra loo (ma loodan, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan). Laps läks vanaema juurde ning last üle andes ütles isa, et lapsel on kõht tühi, palun anna talle süüa. Kokkulepped tehtud läks isa ära ja otsustati koos sööma hakata. Küpsist. No mis seal ikka, lapsel rõõmus meel ja kõht ka enam ei korise. Tunni aja pärast aga istuti juba sünnipäeva pidulauas ja oligi aeg kõigil sööma hakata. Lapsel aga kõht tühi polnud, sest küpsis kõhus andis veel tunda ja pooleli oli ka lõbus mäng mängunurgas.  Aga kuna kõik hakkasid sööma, siis vanaema oli väga kindel, et laps peab sööma tulema, sest kõik ju söövad. Võid ette kujutada, mis riid sellest tuli.

Lühidalt kokkuvõttes mõned mõtted siinkohal.

  • Lapse kõht ei pruugi olla tühi, siis kui sina tahad, et ta sööks.
  • Veresuhkru langus tekitab agressiivsust või kontrollimatut nuttu. Kui Sa tead, et varsti on ühine söögiaeg, siis ära anna lapsele kiiresti veresuhkrut tõstvaid (ja kiiresti väsimust tekitavaid) ja rafineeritud suhkruga magusaid asju. See rikub isu ja on lapse tervisele kahjulik ning tekitab asjatuid nutuhooge. Harjuta vahepaladeks puuvili või mõni tervislik snäkk.
  • Kui on väga oluline, et väikelaps söögilauda ikkagi istuks, siis “hoiata” last, et kohe hakkame sööma, aga arvesta, et väikelaps ei taju aega nii nagu meie, täiskasvanud. Hea nipp on, et nt teeme kaks mängu ära ja siis lähme sööma.

        4. Täiesti uut toitu pakkudes lisa sinna ka midagi tuttavat ja meeldivat.

On täiskasvanuid, kes naudivad eksootilistel reisidel kohalikku toidukultuuri ja avastavad uusi maitsed, kuid on neid, kes ka kõige eksootilisemas kohas valivad ikka tuttava liha ja friikartulid. Ja see ongi iga inimese vaba valik.

Samamoodi on lapsega. Kui tal  on kõht väga tühi, aga ta on tundlikum uute toitude suhtes, siis tekitab uus olukord temas lihtsalt segadust ja ta ei pruugi midagi süüa. Alustades n-ö turvalisest valikust, on ta valmis ka võõrast toitu avastama.

Lisaks saad Sa ise last ette valmistada uue toidu suhtes, näiteks rääkides enne sellest, et mida sa teed ja mida ta sööma hakkab.

        5. Kaasa last juba kokkamisel.

Kui laps juba istub, on ta valmis sind aitama. Vali lapsele sobiv tegevus ja unusta mure hilisema koristamise osas.

Näiteks laps, kes veel ei kõnni ja istub söögitoolis – palu tal sulle pärast sööki taldrik ja tass ulatada ja näita talle, et need vajavad puhastamist ning viid need kraanikaussi (nõudepesumasinasse).

Kutsu laps kööki appi

Mida suuremaks ja osavamaks kasvab laps, seda tähtsamaid ülesandeid saad talle usaldada. Juba väga väike laps on võimeline lauda katma ja viima oma mustad nõud ise ära.

Osta lapsele väike kann, kust saab ta ise vett endale tassi valada, ning anna lapsele oma puhastuslapp, millega saab ta maha läinud vee ise ära pühkida. Me lihtsalt peame lapsi usaldama ja lubama neil meid aidata, mitte ette-taha kõik ära tegema ja hiljem imestama, et meie laps ei viitsi meid aidata kodustes toimetustes.

Kuidas last kaasata igapäevatoimetustesse, sellest räägib pikemalt blogilugu 6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

Kui laps ei kannata oodata, kuni toit valmib, siis väike kurgiviil, tegutsemine või Sinu tähelepanu õpetavad talle kannatlikkust.

        6. Söö ise ka koos lapsega. 

Kord päevas võiks pere kokku tulla ja kõik koos süüa. Laps näeb, et söömine on tore sotsiaalne tegevus, kus saab jutustada ja naerda. Võtke söömiseks aega, ära tegele lapse söötmisega, ole abiks kui vaja, kuid keskendu enda toidule. Laps õpib väga kiiresti ümbritsevat matkima.

Sööge koos lastega

Mina oma lapsepõlvest ei mäleta ilusaid koosviibimisi toidulauas, seetõttu oskan ma neid täna oma perega väga hinnata. Tehke näiteks ka oma pere söögilaua reeglid, mis kehtivad kõigile, ka vanematele!

Meie perel on ka oma söömise reeglid:

  • me ei kasuta nutitelefone,
  • me ei vaata telekat (see on kinni),
  • me ei räägi tööjuttu (see kehtib meile mehega :D).

Mõtle, millised on Sinu pere reeglid ja miks mitte need ka kuhugi nähtavale kohale riputada, nii kinnistub paremini ja ei kipu meelest minema.

Toit on väga oluline ja suur osa meie elust, suhtu sellesse austuse ja teadlikkusega.

Loo autorid toitumisnõustaja ja kahe väikelapse ema Liina Davõdova ning Mariliis Lukk, kes on e-raamatu “Õnnelike perede 14 saladust” autor ning kahe väikelapse ema.

Kui soovid juba väiksest peast lapse toitumisharjumusi toetada, siis 15. septembril kell 15-16.30 on tulemas Pesapuu Perekeskuses näputoitumise loeng ning 29. septembril ka veebiloeng kell 13.00-14.30.

Allikad:

Isabelle Filliozat “Minu mõistus on otsas”

 “6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

E-raamat “Õnneliku pere 14 saladust” (Autor Mariliis Lukk), kus räägime ka emotsionaalsest söömisest.

Pildid: Pexels

Lapse sünnipäev kodus – hullus või mugavus?

4 minuti lugemine. Autor Kristel Klesmann on kolme lapse ema.

Ma olen ikka tahtnud, et laste sünnipäevad oleksid neile erilised. Kindlasti peab olema peomeeleolu, mõni kingitus ja väike pidu sõprade-sugulastega. Kuna ma ise ei ole hea pidude korraldaja, siis on sünnipäevade puhul on ikka olnud väike mure, et äkki lastel on igav, ei ole piisavalt pidulik ega meeleolukas. Eriti veel siis, kui kodus pidada – kodu on ju nii tavaline.

Sünnipäevi on meil eriti palju lapse esimesel eluaastal, sest meie peres on kombeks tähistada minisünnipäevi ehk siis iga kuu teeme pidulikuma istumise. See tähendab ka seda, et kui jõuab kätte esimene sünnipäev, tundub, et nüüd lõppeb üks suur sünnipäevade maraton ja seda on vaja eriti suurelt tähistada. Kodu on meil väike ja hoovi ka kasutada ei saa, nii et algul oli hirm, et see lapse tähtis päev on pigem hall ja igav. Kuid ikkagi olen võtnud riski ja kodus pidutsenud, sest kodus on mugav ja kõik käe-jala juures.

Tere tulemast!

 

Miks ma pean väikelapse sünnipäeva kodus?

Põhjus on lihtne: peretuttavate lapsed on enam-vähem sama vanad ja aasta-kahestega ei tundu mängutuba mugav. Kuna seal tuleb pidevalt lapsel sabas joosta ja turvata, siis on tõesti mugavam kodus. Ma saan ju külma kohvi kodus ka juua, ei pea selleks välja minema.

Teiseks tahan ma külalistega juttu ajada. Väikeste laste kõrvalt on keeruline leida aega, et niisama jutustada ja muljetada. Siis ongi hea panna lapsed põrandale, kus neil on piisavalt huvitav, aga ohutu, ja kus nad ei saa liiga kaugele joosta ning ise pidulikku meeleolu nautida.

Mulle meeldib, et kodusünnipäev kestab terve päeva. See võib tunduda veidi hullumeelsena, justkui oleks terve päev möllu sees, aga tegelikult ei ole. Me lepime külalistega kokku, millal keegi plaanib tulla ning kellelgi ei ole ajalist survet täpselt kohal olla ega täpselt lahkuda. See on eriti oluline, kui on külalisi kaugemalt. Kuna mul endal kipub sageli viimasel hektel midagi juhtuma, ükskord otsisin päris kaua autovõtmeid, siis ei taha oma külalistele ajalist survet panna. Kui külalised on hajutatud, ei ole lastel ka ülemäärast stressi, sest korraga on külas 1-2 last.

Mulle meeldib see, et kodusünnipäeval saavad väiksed lapsed päeva ajal puhata. Kui ka külalised juhtuvad varem tulema, mida kaugemalt nurga tulijatega ikka juhtub, saab laps ennast ikkagi välja magada ja on peo ajal heas tujus. Meil on peotuba ja vaikne tuba ning ka teised väiksed võivad vahepeal puhata.

[contact-form-7 404 "Not Found"]

Kodusünnipäevade pluss on ka see, lapsed harjuvad  kodus võõrustama. Nad näitavad hea meelega oma kodu, annavad külalistele vajalikke asju ja jagavad mänguasju. Ja tõesti, nad väga-väga ootavad külalisi. Esimesi külalisi oodatakse alati pikisilmi akna peal. Võimalusel oleme ka külalisi ära saatnud, ikka akna peal lehvitades või nendega bussi peale jalutades.

Elutuba kui peosaal

Minu üks hirme oli see, et kas suudan luua tuppa peomeeleolu. Oma lapsepõlvest mäletan, et oli pikk laud, mis oli toidust lookas. Pikk laud oli minu jaoks nii pidulik, et midagi rohkmat ei osanud tahta. Mina oma väiksesse elamisse sellist lauda aga ei mahuta. Kuid kujundus osutus lihtsamaks, kui ma arvasin: kui juba tuba oli koristatud, hakkas meeleolu tekkima. Lapsed pakkusid välja, et nad joonistavad ise osa kaunistusi, leidsin Kärri ja Surri lehelt peolipud  (nad teevad neid kangajääkidest), panime mõned paberist vanikud ja lilled – oligi kõik. “Oo,” ütlesid vanemad lapsed, kui koju jõudsid. Juba see, et tuba oli teistmoodi, oli nende jaoks äge!

Kõige rohkem olengi peljanud, et lastel hakkab igav. Aastaste puhul seda väga karta ei ole, tänapäeval on kodudes nende jaoks piisavalt mänguasju. Kuid 2-aastase sünnipäevapeo eel hakkasin küll muretsema. Valisin mõned asjad, mis võiks huvi pakkuda:

  • õhupallid,
  • mullitaja,
  • suur karvane koer (külaliste absoluutne lemmik),
  • mänguasjakast, kuhu lapsed ise valisid asju (mõni nukk, autod, klotsid),
  • voodis hüppamine (see kehtib ainult sünnipäeval),
  • muusikaga mänguasjad.

Viimasel ajal on hakanud ka teemapidude mõte meeldima. Ma ise tunnen ennast küll siis nagu tola, kuid lastele väga meeldib kostüümides olla ja mulle tundub, et neile meeldib ka see, kui ema-isa on oma tavapärasest rollist väljas. Päris väikestele see ei sobi, aga minu 3-aastane on erinevate teemadega ilusti kaasa tulnud. Ta ei viitsi küll kaua rollis olla, aga juba see ettevalmistus on  põnev. Meil näiteks oli viimane pidu haldajteemaline ja kõik külalised said kingituseks iseteehtud võlukepikese.

Lapse sünnipäevalaud

Sünnipäevalaud on olnud paras peavalu, sest ma ei oska peolauda teha. Niisis on meil olnud väga lihtne laud: kodune salat, puuviljad-juurviljad ja värskelt pressitud mahl. Magusast on laual tort (see on küll ilus) või jäätis. Kodus olen lahendanud nii, et laste söögid on lastele käeulatuses ja täiskasvanud võtavad köögist (mul on tõesti väike elamine). Nii on toas rohkem mänguruumi. Nagu öeldud,  ei oska ma ise ilusat peolauda teha ja kadestan neid, kes teevad nagu muuseas kauneid kooke või puuviljakompositsioone. Näiteks on siin Lipsukese lapse sünnipäevalaud, see on nii ilus, et raatsikski süüa.

Need peaks olema lepatriinu võileivad 😀

Sünnipäevalaua poole pealt on mulle kõige tüütum nõudepesu, sest ma kasutan tavalisi nõusid. Kuid sellegi oleme perekeskis ära lahendanud. Pärast pidu täiskasvanud pesevad ja lapsed kuivatavad ning kõik saavad peomuljeid jagada.

Kui koos perega tegutseda, siis on ka kodused sünnipäevad väga meeleolukad ja meeldejäävad. Minu lapsed on varsti väikelapse east väljas, kuid ma loodan, et sõpruskonnas ikka ka veel kodus sünnipäevi korraldatakse. Sest lastele on ka see elamus – minna sõbra koju sünnipäevale.

Kas eelistate väikelapse sünnipäeva pidada kodus või mängutoas?

Võtame aasta kokku

5 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine.

Aasta lõpp on kokkuvõtte tegemise aeg – vaadatakse möödunule aastale “otsa” ja tehakse uue aasta plaane. 

Nagu ühes finantsteemalises FB foorumis kirjutati, et inimesed jagaksid, kus nad olid 10 aastat tagasi. Emaks olemisele mõeldes ma nii pikka ajajärku isiklikult ei võtaks (sest 10 aastat tagasi ma ei mõelnudki laste saamise peale :P), kuid võtsin küll korraks aja maha ning mõtlesin, milline olin ma enne laste saamist. 

Võta see hetk, peatu, mõtle ja jaga ka teiste lapsevanematega. 

Milline olid Sa enne laste sündi?

Mida lapsed, lapsevanemaks olemine on Sulle õpetanud?

Milline lapsevanem tahaksid Sina olla aasta, viie või kümne pärast?

 

5 aastat tagasi jäin ma lapseootele ja augustis 2016 sündis meie esimene laps, tütar. 

Enne laste saamist teadsin ma lastekasvatusest kõike.

Vaatasin kõrvalt, kuidas kaubanduskeskustes olid lapsed pikali maas ja karjusid ning nende vanemad piinlikkusest või vihast maa alla vajumas. Mõtlesin: minu lapsed küll kunagi nii ei tee. Nii kasvatamatud lapsed ikka. Appi ma ei või. 

Lennureisil karjuva lapse läheduses olemine tähendas vanematele kaasa tundvaid pilke kui ka sisemist kirumist, et no kuidas ta ei suuda oma last vaigistada. 

Eriti eredalt meenub, kuidas mehe õe tollal 6 aastane laps oli täielik energiapomm ja kuidas mingit mängu mängides või palju šokolaadi süües kaotas laps enesekontrolli. Ja mina ikka vangutasin pead ja mõtlesin (ja ka ütlesin), et oioi, no kuidas ikka nii saab. 

Kuidas lapsed löövad oma vanemad või teisi lapsi. Eks ikka oli minu peas tol korral – kasvatamatus. 

Kuidas ma arvasin, et kõik hobid ja enese eest hoolitsemine jääb ning saan teha “karjääri” samas tempos nagu soovin (jaa okei, saab küll, aga ikkagi on emana sellel kõigel oma hind). 

[contact-form-7 404 "Not Found"]

Kuidas ma päriselt ei kujutanud ette, mida tunneb ema, kes pole paar aastat maganud. Arvasin, et nad ise pole oma aega hästi planeerinud.  

Kuidas ma imestasin ja andsin hinnanguid kui mõned paarid läksid lahku aasta paar pärast lapse (laste) sündi. Et pole ju võimalik, et üks pisike ime ei hoia ja ei lähenda paare. Lapse saamine on tundus isegi hea mõttena suhte “parandamiseks”. 

Miks ta küll trenni ei tee ja oma kehavormi uuesti ei taasta? Miks ta igast jama sööb? Miks tal üldse nii suured isud on? Appi!!! 😀

Unistused olid ilusad!

Kuidas ma mitte kunagi ei vihasta nende peale, ei tõsta häält ometi oma lapse peale, kuidas nad teevad kõike nii nagu mina soovin, kuidas nad magavad nii nagu mina tahan, et nad magaksid (st. öösel), jäävad magama täiesti ise ja väga ruttu ning nad söövad kõike, mida ma neile teen jne. 

Tänaseks on mul kaks imearmast last ja ma olen neile tänulik, et nad pole mitte ligilähedalegi olnud sellised nagu ma “unistasin” ja arvasin õige olevat. 

Sest siis ei oleks mul täna võimalust kasvada ja arendeda iga päev. 

Mul ei oleks võimalust märgata (ja vabastada, lahti saada) iga päev endas mingit harjumust või omadust, mis mind enam ei teeni.   

Mul ei oleks võimalust olnud saada suurepäraseks logistikuks ja parimaks ajaplaneerijaks 😀 (pikk tee veel minna, algus tehtud). 

Ja ükskõik kui raske ka poleks, olen saanud tunda tõelist, tingimusteta armastust. Uppuda nendesse hallikas-rohekas silmadesse ja näha naeratust, mis on lapse suul iga päev.

[contact-form-7 404 "Not Found"]

Milline lapsevanem tahaksin ma olla aasta, viie või kümne pärast?

Aasta pärast tahaksin olla lapsevanem, kes suudab oma lapsed õhtuti magama panna nii, et ma ise ei ärrituks mitte hetkekski. Ma ei tea, kas see on võimalik :D, aga usun, et tehes endaga piisavalt tööd see on võimalik. 

Viie ja kümne aasta pärast otseselt vahet pole. Nad ei pea olema koolis viielised ja enam ei pea akadeemilist võimekust olulisemaks omaduseks elus (enne lapsi arvasin nii). Mida aga tean, et soovin oma lastele kaasa anda väärused ja oskused elus nagu koostöö, suhtlemine, looduse ja iseendaga kooskõlas olemine, harmoonia, vabadus, (iseenda) armastamine, andestamine ja avatus jne. Kuidas see kõik õnnestub, seda näitab elu ja aeg. Mina annan endast parima ja kasvan iga päev. 

Rahulikku jõuluaega, palju armastust ja ilusaid koosolemise hetki uude aastasse! 

Õnnelike perede haldjas 

Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, ettevõtja, naine

Kas andestada isale, kes pole andestamist väärt?

4 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema ja ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik Mariliis Lukk.

Öeldakse ju, et ega vanemaid ja sugulasi valida ei saa. Ja kui mõelda puht praktiliselt, siis ega ei saagi… Kes aga usub natuke “kõrgemaid jõude”, siis tegelikult meie ise ikkagi valime oma vanemad.

Vanemad on meie suurimad õpetajad elus. Mis iganes õppetunde nad meile ei anna – olgu need lõbusad või valusad – need on põhjusega. Järgnev lugu ei ole kirjutatud selleks, et oma isa mustata või teda süüdistada. Pigem räägib see lugu andestamisest sellisele isale, kes seda võib-olla esmapilgul ei väärigi.

Lapsepõlv alkohoolikust isaga

Rääkides vanemate valimisest, siis pikka aega ei tahtnud ma uskuda, et endale sellise isa valisin. Kes siis ikka endale alkohoolikust ja vägivallatsevat isa endale valib, eks? Lapsepõlves oli minu suurimaks unistuseks kodus välja kolimine. Päriselt, ma vihkasin oma elu, vihkasin pideva hirmu all elamist. Mäletan, et käsime ükskord emaga Tartus ja bussijaama juures oli pisut räämas ja lagunenud kortermaja ja seal oli silt, et “üürile anda” ja ma ütlesin emale, et kui me vaid saaks seal elada. Minu jaoks polnud oluline, kus me elame vaid oluline oli, et me elaksime ilma isata. Kodust kolisin ma välja 15 aastaselt ja see oli õnnepäev. Päriselt! Ma olin VABA!!! Küll jah eks selle vabadusega kaasnesidki muud ekstreemsed käitumised, kuid see jääb järgmisteks kordadeks.

Pärast kodust välja kolimist olin ma väga kaua vihane, ängi täis, ohvri rollis, et miks minul küll nii raske on ja kuidas ma ikka sellise isa otsa olen sattusin. Kuni viimaste aastateni ei suutnud ma talle andestada.

Miks oleksin pidanud talle andestama lapsepõlve, kus pidevalt toimusid joomingud  kodus, kus kasvas kokku 3 last (lisaks minule minu noorem vend ja vanem õde). Miks pidin mina pidevalt nägema perevägivalda? Miks pidin mina käima koolis või sõprade seas kodutänaval silmad maas, sest tundsin end süüdi ja oli piinlik, et mul on selline isa. Või kui oli olnud jälle joomaperiood ja õhtu täis hirmunud laste nuttu ja karjumist, siis ei julgenud ma järgmine päev välja minna, sest kartsin, et keegi hakkab mõnitama või küsima.

Eriti eredalt on meeles, kuidas väikeses kahetoalises korteris viiekesi elades olime meie, lapsed, magamistoas ja magasime ning järsku keset ööd kostis köögist tugev kisa ja karjumine, seejärel akende klirin. Keegi isa joomakaaslastest oli lihtsalt aknast välja hüpanud!  Elasime siis mõnda aega nii, et tekk oli köögi akna ees. Olin siis 11aastane tüdruk ja läksin kooli silmad maas, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. See lugu oli ka kohalikes uudistes ja eks kooliski räägiti. Ikkagi väike linn ju. Mäletan selgelt, kuidas klassivend, kes mulle tegelikult väga meeldis, küsis, et ega ma midagi sellest tea, sest see olevat ju minu kodutänaval juhtunud. Silmad maas pomisesin talle midagi vastu. Huhh, kui piinlik oli.

Ja nii neid erinevaid koledaid juhtumeid oli päevast päeva. Uskumatu, aga minu parimad päevad lapsepõlves olid need, kui isa oli kaine. Tähendab, see oli see, millele ma iga päev mõtlesin. Koolist tulles oli mul alati mingi kindel “rutiin”, mida ma tegin, sest uskusin, et äkki kui ma nii teen, siis on täna rahulik. Kainena oli ta kusjuures täiesti normaalne ja keskmine tolle aja eesti mees ja aitas mind vahel isegi koolitükkides. Tal olid väga head teadmised geograafiast ja ta oli väga lahtise peaga. Mälumängud olid tema tugevus ja ta on kodus tugitoolis vastanud ära mälumängude isegi 500 000 krooni (EEK) väärtuses küsimused (saade “Kes tahab saada miljonäriks” kui ma ei eksi ning veel ka “Kuldvillak”). Mulle jääb tänaseni mõistatuseks, kuidas alkohol võib muuta ühe inimese käitumist 180 kraadi ning kahju, et ta oma potentsiaali ei suutnud rakendada. Ehk järgmises elus…

Perevägivalda oli teisteski peredes

Parematel päevadel võrdlesin end teiste peredega. Kahjuks oli meie kodutänaval katkiseid peresid veel ja tegelikult oli meil veel isegi hästi, sest ainult isa jõi. Vastasmajas ja kõrvaltrepikojas elasid pered, kus mõlemad vanemad olid alkohoolikud. Meil oli vähemalt kaine ja imeline ema!

Kõige kurvem oli tegelikult tol ajal see, et mitte keegi ei küsinud midagi. Kõik kuulsid ja teadsid, aga mitte keegi ei teinud mitte midagi. Tol ajal isegi ei räägitud sellest (perevägivallast) avalikult. Meil oli imearmas naabritädi, kes meid aeg ajalt ikka oma koju varju võttis, kui asjad päris hulluks läksid. Nüüd on vähemalt hakanud avalikult tekkima diskussioone ja siiralt loodan, et inimesed julgevad märgata ja aidata! Kuigi näen, et meil on veel pikk tee käia.

[contact-form-7 404 "Not Found"]

Oma ellu tõin lapsepõlvest kaasa selle, et kui keegi väga ehmatab või minuga väga inetult räägib, siis ma puhken lihtsalt nutma. Seda on juhtunud mitmeidki kordi minu varasemas tööelus. Sellise hirmu põhjustasid lapsena läbielatud olukorrad – ootamatu ja ettearvamatu käitumine, karjumised ja vägivallapursked. Täna olen seda endale teadvustanud ja sellega tegelenud, seega niisama lihtsalt see enam siiski enam ei õnnestu. 🙂

Minu ema elas sellist elu 25 aastat ja mul on senimaani natuke keeruline mõista, miks ta lasi endaga nii teha. Ta lahkus meie seast ootamatult 10 aastat tagasi – pidev rahamure, vägivald ja hirm said võimust. Loomulikult oli ema surm ootamatu ja olin šokis ning süüdistasin kõiges oma isa. Oli ju nii lihtne oma valus ja kannatustes kedagi teist süüdistada.

Kas siis andestada isale, kes on nii palju kannatusi põhjustanud?

Ma elasin vihasena ja süüdistasin teda kõiges ja päris tihti tõin vabanduseks oma lapsepõlve, et sellepärast olengi selline või sellepärast nii käitun. Ühel päeval aga sain aru, et tegelikult ei riku sellega ma mitte tema elu vaid hoopis iseenda elu!

Ma tunnistan siiralt, et ma olen sellega teinud rahu ja ma olen talle andestanud ning ma ei süüdista teda enam oma ema surmas. Selline elu oli siiski mu ema valik (rahu Sinu hingele, kallis emme).

Vaatan oma isa kurba elu täna – ilma abikaasata, täiesti põhjas, haige ning perekonnata, sest lapsed ammu enam ei hooli. Sest miks peakski, kui lapsepõlves pole tema meist hoolinud. Ta on nüüd juba ka mitmekordne vanaisa, kuid ei saa seda imelist tunnet kogeda. Aga ka see on tema valik. Jah, alkoholi näol on tegemist haigusega, kuid ikkagi saab iga inimene lõpuks ennast ainult ise aidata.

Umbes aasta tagasi, kui nägin teda juhuslikult tänaval, siis otsustasin hetke ajendil ligi astuda. Pidin ennast kaks korda tutvustama, sest ta ei tundnud mind ära. Kui ta hiljuti helistas mulle (mida ta teeb väga harva), siis ta küsis, kas poeg mul juba kõnnib. Ma vastasin, et minu poeg on 2 aastane ja 2 kuune. Jah, ta kõnnib juba umbes nii aasta aega.

Kelle jaoks see kurvem siis on – kas minu või tema jaoks? Mul oli tast tõesti kahju. Enam ei olnud endast kahju. Just temast. Millest kõigest ta ilma on jäänud. Oma laste kasvatamisest ja nüüd siis ei tunne teda ka tema lapselapsed.

Kuidas andestada? 

Arvan, et andestamisele tegi alguse 7 aastat tagasi ühe inimese lause: “Sinu valik, kallis Mariliis, on vihata teda, olla ohver, raisata oma praegune elu tema süüdistamisele või lihtsalt lasta sel asjal minna. Teha rahu temaga ja iseendaga. Nii saad sa ise paremaks inimeseks ja leiad rahu enda sees.” Ja see oli minu isale andestamise teekonna alguseks. Võin julgelt öelda, et see muutis minu elu! Aitäh!

Andestades saame eluga edasi minna

Minevik jääb selja taha

Ma soovisin terve elu, et mul isa polekski. Me isegi ei kutsunud teda isaks. Meil oleks olnud ilma temata palju parem.  Õnneks olen ma tänaseks selle selja taha jätnud – me kõik. Minu õde, kellel on imeline abikaasa, ning minu vend, kes ise on imeline elukaaslane, ning mina, kellel on lihtsalt maailma ideaalseim kaaslane ja parim laste isa. Ta tõesti on! Tema lihtsalt armastab lastega tegelemist, ta lihtsalt klapib nendega nii hästi. Ja mitte ainult oma lastega, ta saavutab alati hea klapi ka teiste lastega. Ta on selline isa, keda mina oleks endale tahtnud.

Kõik lood ei ole ühesugused ja on väga koledaid ja hirmsaid lugusid. Olen tänulik, et ma olen sellest läbi tulnud. Et olen valinud endale hea kaaslase ning et ma ise pole alkoholi küüsi sattunud või endale alkohoolikust meest valinud (mida kahjuks väga tihti juhtub). Ma ei saa öelda, et andesta ja kõik saabki korda. Pigem on minu siiras soov, et Sa ei elaks ja raiskaks oma elu süüdistamisele, vihkamisele, kahetsusele, vaid mõistaksid, et iga kogemus ja iga inimene meie elus on põhjusega.

Minu isa on sellepärast just selline, et mina teeksin teisi valikuid. Ära lase minevikul kontrollida oma elu.

Ma olen tänulik, et minu lapsepõlv õpetas mulle arusaama, millist pereelu ma endale ei soovi!

Ma olen tänulik, et need kannatused aitavad mul täna olla ise parem elukaaslane ja parim ema oma lastele.

Jah, mina olen andestanud oma isale!

Minu elu on siin ja praegu, mitte lapsepõlves, mitte minevikus! Mina saan muuta enda suhtumist ja elada tänases päevas.

NB! See lugu ka veel “poolik”, sest seda, et ma talle andestanud olen, seda ma pole veel talle öelnud. Selleks teen veel endaga natuke tööd. 😉

Hästi palju häid issisid meie lastele! 

Mariliis Lukk on kahe väikelapse ema, ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse omanik.

Seotud lood:

Ütlemata jäänud sõnad emale. 

Kuidas lastega mängida nii, et ei peaks ennast liigutama?

2 minuti lugemine. Autor Pesapuu Perekeskus. Refereeritud artikkel (viide allpool).

Alutstuseks soovitan seda lugu võtta pisut huumorina, eks. 😉

Kas sulle tuleb tuttav ette päev, mil pead lastega kodus olema, kuid tegelikult oled ise haiglane, kaua üleval olnud või hiliste tundideni tööd teinud? Tunned, et tegelikult oled nii väsinud, et tahaks üle kõige hoopis üksi olla ja päris kindlasti ei jaksa päev läbi lastega trallida. Aga kuklas tiksub teadmine, et hiljemalt kell 7 hakkab möll pihta: peaks nendega seda tegema, sinna minema ja üldse kõiksugu oskusi nendes arendama.

Ja kui lasta neil vabalt möllata, siis lõppeb see sellega, et kodu tuleb kolm päeva koristada. Vähemalt minu kogemus on see, et lastemängud lõppevad pahupidi tubadega.

Kindlasti on paljudel oma nipid, kuidas selliste olukordadega toime tulla, kuid siin on sulle Scott Adleri 5 soovitust, kuidas mängida lastega nii, et peaks ennast ise liigutama ehk siis  – kuidas olla inimvõimla oma lastele.

1. Diivanil lebamine

Mine oma diivanipatjade alla ja  lase lastel enda peal surfida. (Kui sul on rohkem kui üks laps, siis on parem, kui nad teevad seda ühekaupa. Kõrvale tuleb lükata ka  võimalikud ohtlikud mööbliesemed nagu klaasist kohvilauad jms.)

Seal all on pime ja võid teeselda, et sinu peal surfivad lapsed on tegelikult hästi kogenud massööri käed.

2. Ha-ha! Aare on minu…

See on lihtne, aga enne kui seda üritad, pead endalt küsima, kas on ikka mugav, kui sind puhkamise ajal torgitakse ja jutustatakse.

Sinu roll on olla kuri imperaator, nõid, võõrasema, piraadikapteni või kogu mänguasjakasti omanik ja pead varastama lastelt mõne mänguasja ning peitma selle oma kõhu alla. Kui sa kaalud ka kõigest pool täiskasvanud mehe kehakaalust, on sul vähemalt 15 minutit aega, kus ei pea midagi tegema, sest samal ajal üritavad lapsed röövsaaki kõhu alt kätte saada.

3. Päästa mind tulest!

See on peaaegu nagu eelmine mäng, kuid siin oled sa ohver, keda peab tulekahjust päästma. Ehk lapsed peavad sind vedama põrandal ühest mugavast kohast teise.

Kui sulle meeldib Tai massaaž, siis sobib see lastemäng suurepäraselt, sest lapsed sikutavad su jalgu, käsi ja isegi pead.

Mängu puuduseks võib pidada seda, et see kinnitab fakti, et kui majas peaks kunagi päriselt tulekahju olema, siis lapsed ei suuda sind vigastamata päästa. Kuid teisalt annab see võimaluse lastele seletada, mida teha/mitte teha päris õnnetuse korral (Pesapuu Perekeskuse kommentaar).

4. Võimatult keeruline jutustamine

Nagu nimi viitab, on see trikiga ülesanne. Sa pead kogu harjutuse jooksul ise kaasa mõtlema, et oma kohta hoida.

Sea ennast sisse kui mees/naine, kellel on lugu jutustada. Näiteks oled väga vana mees, kes ei saa liikuda ja suudab lugu meenutada vaadates erinevaid asju, mida lapsed toovad. Niisiis saada nad kõikjale üle maja otsima selliseid asju nagu salle, loomi ja asju, mida ei olegi. 😉

Kui sa suudad lugu keerutada, oled üllatunud, kui kaua võid lapsi sellega lõbustada, et lased neil mööda maja joosta.

[contact-form-7 404 "Not Found"]

5. Mis on mu tagumiku peal? 

Sa lamad kõhuli diivani peal ja püüad arvata, keda lapsed su pepul mängivad. “On see tsemendimikser?” Võid kihla vedada, et on.

Kui lapsed on juba vanemad ja tähed selgeks saanud, siis saab selle mängu muuta  vanaks heaks tähtede-sõnade kirjutamise arvamiseks (“Mida ma su seljale kirjutan?”).

 

Mida Sina mängid lastega, kui Sul energiat pole, aga lapsed nõuavad mängimist? 🙂

Nipid on refereeritud Scott Adleri 2010. aastal avaldatud postitusest “How to play with kids without really moving.

Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel

????????Podcast lugu #6 Mirell Merirand “Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel.”
Mirell on mitmed aastad töötanud noortega, räägib sel korral vanemate mõjust lapse digiajaloo kujunemisel.

Nagu Mirell ütleb, et digimaailm ei ole paha, vaid me ise saame olla teadlikumad, kuidas selle maailmas “turvalisemalt” käituda. Et digimaailm tooks meile rohkem kahju kui kasu ning annaks väärtust meile, meie lähedastele, kogukonnale ja miks mitte maailmale 

Loos “Lapsevanema roll lapse digiajaloo kujunemisel” räägime ????:
????Kas internet ja digimaailm on “paha”?
????Kuidas meie lapsevanematena kujundame lapse digiajalugu?
????Kui palju on vaja üldse pildistada?
????Milliseid pilte ikkagi postitada, milliseid mitte? Millist info jagada?
????Lapse mälestuste jäädvustamine – kas ja kuidas on mõistlik?
????Teadlik koostöö lapsega digimaailmas.
????Kui palju ja milliseid uudised üldse tarbida?
????Digimaailm, kui võimalus luua väärtust.
????Kohalolu harjutamine (ehk et vähem pilte ja rohkem hetke nautimist).

????Kuula saateid meie kodulehelt. 
????Otse Soundcloudist.