Minu laps istub pidevalt ekraani taga!

Teadlikult digimaailmas
Teadlikult digimaailmas

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 22.01.2021.

 

Lapsed ekraanide taga

Minu kui lapsevanema jaoks on üsna šokeeriv teadmine, et iga viies alla 3-aastane mudilane Eestis kasutab iga päev nutitelefoni! Kas oled kunagi mõelnud, kui palju Sina kasutad päevas laste ees erinevaid ekraane? Võime ju jaanalinnu kombel peitu pugeda ja reaalsest vastusest kõrvale hiilida, ent vanematena teame, kuidas lapse klotsimängu jälgitakse tihtipeale nutitelefonis aega veetes, kuidas päeva alguses haaratakse esimesena puldi järgi või kuidas krabisevate paberlehtede asemel libistatakse sõrmega üle tahvelarvuti ekraani. Harvad pole ka juhused, kui söögilauda võetakse kaasa ka pakilised tööasjad.

Juba aastase lapse pilku köidavad ilusates värvides helendavad ekraanid. Igal võimalikul hetkel näpatakse laokile jäänud telefon või televiisoripult ning proovitakse erinevaid nuppe vajutades matkida helistamist või teleripildi vahetamist. Lapsed on supermatkijad, ent siin peitub ohukoht. Jäljendamine ei ole veel õppimine! 

Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane tegelikult üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise. Väikelaste matkimist on küll imearmas vaadata, ent suuremaks saades soovivad nad juba multikaid vaadata, klaviatuuri klõbistada, nutitelefoniga mängida, mängukonsoolidega aega veeta ning õige pea ongi kogu laste vaba aeg täidetud ekraanidega.

Oluline on lapsevanemana jälgida, kuidas ja kui palju me nutiseadmeid kodus kasutame!

„Alla 2-aastastel lastel ei ole ekraane üldse vajagi, sest nad ei ole vaimselt ja füüsiliselt küpsed neid kasutama. Nemad õpivad läbi reaalse elu ja tunnetamise!“

Lastevanemate hirmud – kas nutiseadmed on lastele kasulikud või kahjulikud?

Aastaid väikelaste digikäitumist jälginud Elyna Heinmäe (endine Nevski) on öelnud: “Ma võin leida kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on hea, ja kümme uuringut, mis ütlevad, et nutiseade on halb. Seade iseenesest ei ole hea ega halb.“ 

Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel. Kodu meediarikkus ei ole hea põhjendus, miks laps nii palju ekraanide taga aega veedab. Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine. Just nii nagu jälgime oma toitumist ja liikumist, tuleks jälgida ka ekraanide kasutamist, sest see on suur osa meie ja meie laste elust.

„Meie, lastevanematena, oleme vastutavad sõbraliku ekraanikultuuri loomise eest koduseinte vahel! Lapse ümberkäimist nutiseadmetega mõjutab ikkagi vanema enda eeskuju ja käitumine.“

Kuidas juhendada last, kui oled lubanud tal kasutada ekraane?

Heinmäe rõhutab: „Sa ei pea ennast tundma halva lapsevanemana, kui otsustad talle anda nutivahendid. Ja ei pea ennast tundma süüdi, kui otsustad, et ei anna lapsele nutivahendit. Samuti ei pea kartma, et laps jääb siis millestki ilma või jääb teistest maha. Aga kui lubad, siis kindlasti ole tähelepanelik, missugust eeskuju sa ise annad ja missugust eeskuju annavad pereliikmed. Kas ja kuidas last juhendatakse nii kodus kui ka lasteaias-koolis.

Nii nagu saab asendada karamellikommi tervislikuma maiusega, on olemas ka head nipid ja trikid, mis aitavad nutiekraani kasutamist kavalat suunata. 

Laias laastus võib välja tuua 6 strateegiat, kuidas juhendada last, kui oled lapsel lubanud kasutada ekraane. Sageli kasutatakse neid ka kombineeritult.

  •   Aktiivne juhendamine. Lapsega suhtlemine ekraani kasutamise ajal. Vahet pole, kelle käes on seade, me jagame ühist meediakogemust.
  •   Keelav juhendamine. Piirad seadme kasutamise aega ja sisu. Näiteks mingid videod on keelatud.
  •   Kooskasutamine. Oled lapsega koos, aga ei jaga temaga kogemust. Ta vaatab telekat või istub auto tagaistmel ja ei sega. Lihtsalt aeg-ajalt jälgid last, aga ei sekku tema tegemistesse.
  •   Seirav juhendamine (supervisioon). Teed ise süüa ja aeg-ajalt kiikad, mis ta teeb seal.
  •   Monitooriv juhendamine. Pärast vaatad, mida ta on seal teinud.
  •   Tehniline juhendamine. Kasutad parooli, näpukoodi, äppe.

Millega asendada ekraan väikelastega peredes? 

Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame ära teha eeltöö ning mõtelda lastele ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused. 

Mina olen arvamusel, et lapsevanemaks olemine ei ole kulgemine –­ laste söötmine, riietamine ja ohtude eest hoidmine – vaid ka pidev enese arendamine, ületamine ning üllatamine oma loominguliste oskustega. 

Selleks, et minu väikeste lastega peres oleks vajadus ekraani järgi minimaalne, olen teinud lastele meisterdamise ja joonistamise karbid, välja otsinud lihtsamad väikelaste pusled, kaardi- ja lauamängud nagu näiteks memoriin, must notsu ja reis ümber maailma. Autos loendame numbreid, laulame, räägime väljamõeldud muinasjutte jpm. Poes aga piiksutame üheskoos oste. 

Aeg on mulle imehästi näidanud, et nii, kui tekib igavus, haaratakse puldi järgi, vaadatakse kurbade silmadega otsa ja küsitakse luba multikateks. Päevadel, mil olla vanemana tõeliselt kohal, ei tule multikad lastele mõttessegi!

„Kuna nutiseadmeid kasutatakse kõige rohkem poes, kodus, autos, siis vanematena saame teha ära eeltöö ning mõelda lastele kõige enam ekraani järgi haaratavateks hetkedeks välja nii-öelda asendustegevused.“

 

Mida teha, kui Sinu varateismeline tahab nutiseadet, sest sõpradel ju on?

Kui otsustad, et annad oma lapsele nutiseadme, siis ära jäta teda sellega üksi. Jälgi lapse reaktsioone­ – kas ta läheb sellest käima, kas teda on raske sealt pärast välja saada. Nii saad infot selle kohta, kuidas ekraanid lapsele mõjuvad. Tuleks jälgida, et laps ei oleks ekraani ees terve päeva, vaid tuleb teha kokkuleppeid, neid harjutada ja meelde tuletada.

Meediapaast

Kui meediakasutus läheb ikkagi üle piiri, siis tuleks teha meediapaast, et saada oma laps nii-öelda tagasi. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege rahumeelselt. 

Kui kokkulepet teha 7-aastasega, kellel on seni olnud vaba ekraaniaeg, siis tuleb sellest kindlasti sõda. Ta ei taha oma vabadust ära anda. Sellisel juhul leidke koos lapsega lahendus, tehke mõlemale poolele sobiv kokkulepe. Et selliseid sõjaolukordi ära hoida, tuleks lastega hakata tegema ekraaniaja kasutamiseks kokkuleppeid juba võimalikult vara, ka juba alla kolme aastaste lastega.

„Kui meediakasutus läheb üle piiri, tuleks teha meediapaast. Ärge võtke seda kui sõtta minekut, vaid lähenege lapsele rahumeelselt.“

 

Mõttekoht!

Lapsed näevad silmadega ja kuulevad kõrvadega, olles meie väikesed peegelpildid. 

Kui miski meile ei meeldi, tuleks eeskätt otsa vaadata endale. 

Kas ma saan midagi enda juures muuta, et mul oleks lapsega rahumeelsem suhe? 

Kui laps sööb palju magusat, siis jäta need kommikotid ostmata. Kui laps veedab palju aega nutimaailmas, siis jäta oma kohustused tööpostile ning naase koju eeskätt mõttega, kuidas saaksin järele jäänud tunnid lapsega koos kvaliteetselt aega veeta. 

Kui me ei suuda enda halbadest harjumustest ise lahti öelda, siis ei järgi meie seatud reegleid ja piirangud ka meie lapsed!

 

 

Kui soovid rohkem teada saada, kuidas saaksime vanematena asju paremini teha, et kodune õhkkond oleks ilma pidevate nutisõdadeta – rahulikum ja stressivabam – siis osale kindlasti Elyna Heinmäe „Teadlikult digimaailmas“  järelvaadatavatel veebikursustel! 

Blogilugu on koostatud 2019. aastal salvestatud podcasti põhjal koos Elyna Heinmäega (end. Nevski). Podcasti leiad siit

5 KUUNE BEEBI KOLJULUU MURRUGA – ÜKS ÕNNELIKU LÕPUGA KUKKUMISE LUGU

3 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema. Viimati uuendatud 19.01.2021.

„Vanemana ei taha Sa uneski näha, et Sinu lapsega selline õudus juhtuks! Rääkimata selle kogemisest!”

Kas Sina tead, mida teha, kui Sinu beebi kukub ja selgub, et tal on koljuluumurd? Kuhu helistada, mida öelda, kuidas last aidata, mida tohib ja mida ei tohi teha? Mina tol korral, olles šokiseisundis, seda kõike ei teadnud! Soovin Sinuga jagada meie peres viis aastat tagasi aset leidnud lugu, mis juhtus tol hetkel minu kõigest viie kuu vanuse beebiga. Ma ei soovi Sind hirmutada, kuid loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama. Sellel lool pole süüdlasi, kuid kindlasti palju õppetunde meie kõigi jaoks. Äkki see õnneliku lõpuga lugu aitab ka Sinul ühe õnnetuse ära hoida!

„Loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama!”

Kuidas laps peaks olema pärast kukkumist?

Meie 5-kuune beebi kukkus õnnetult sülest põrandale ning tal tuvastati haiglas koljuluumurd. Kui esimest korda arst seda ütles, olin omadega täiesti sassis ja ei saanud üldse aru, millest ta räägib. See sõna ise juba kõlab niivõrd õõvastavalt, ja kui veel mõelda, et see juhtus minu enda väikese beebiga… Oeh, seda katsumust ei soovi ma ühelegi lapsele ega tema vanemale!

Käis mats. Laps nuttis. Õnneks ei kaotanud ta teadvust. Kuskilt kuidagi meenus, et kannatanut liigutada ei tohi, kuid samas polnud ma selles ka päris kindel. Emainstinkt ütles siiski, et võta beebi sülle ja pane ta voodisse pikali. Meie suureks ehmatuseks hoidis ta pead kummaliselt ainult ühele poole. Teadmatusest ei osanud ma midagi arvata ega midagi kahtlustada.

„Tegelikult on ohutu asend lapsele külili! Kui väikelaps kukub, peaks ta rahulikult lamama. Sain seda kahjuks teada alles hiljem – esmaabikoolituselt.”

Kas ja millal kutsuda kiirabi?

Esimene mõte, mis pärast lapse kukkumist tekkis – laps ruttu riidesse ja haiglasse! Siis kuidagi murdosa sekundi jooksul sain aru, et miks minna ise haiglasse. Kiirabi tuleb kiiresti koju kutsuda (112!)! Ja nii ongi, et paanikas olles – eriti, kui see juhtub Sinu enda lapsega – ei pruugi Sa isegi mäletada, kuhu helistada. Rääkimata esmaabi andmise võtetest, mida kuulsid viimati ehk 10 aastat tagasi, enamasti siis kui autokoolis käisid.

„Meeldetuletuseks veelkord, et lastega seotud õnnetuste puhul tuleb ALATI kutsuda kiirabi. Kui Sul kasvõi korra käib peast läbi mõte, kas kutsuda või mitte, siis alati kutsu!”

Siinkohal vaieldakse ka kindlasti vastu, et tuleks ikkagi kainest mõistusest lähtuvalt otsustada, kas on alati tarvis kiirabi kutsuda, sest viimane saab ju niigi palju väljakutseid ning võib-olla minu valekutsung võib ohustada kellegi teise elu. Ent vastulauseks ütlen, kui tegemist on Sinu enda lapsega, siis parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda. Ema südamerahul ei ole hinda – emana teed seda, mida vaja!

„Parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda!”

Oluline teadmine pärast väikelapse kukkumist:

  • Hinda olukorda! Kukkumise puhul on ohtlik 2-kordne lapse pikkus ning juba 3-kordne lapse pikkus võib kukkumisel olla eluohtlik.
  • Tee kindlaks esinev vigastus.
  • Pane laps külili – see on ohutu asend, et miski kurku ei läheks.
  • Ava riided, et ta saaks paremini hingata.
  • Kui ta ei hinga, tee suust suhu hingamist.
  • Kui võimalik, hõika kedagi appi.
  • Helista 112! Jälgi juhiseid ja vasta küsimustele, ära vaidle ega nõua! See ainult venitab kiirabi jõudmist Sinu lapseni! Pea meeles, et kiirabiauto on juba teel ka sel ajal, kui dispetšer Sinuga suhtleb!
  • Püüa hoida last ärkvel!
  • Täida dispetšeri korraldusi!

Elu pikim ootamine...

Kiirabil oli tulla kõigest 7 kilomeetrit, ent ma ootasin 25 pikka minutit! Nojah, tipptund ka, aga siiski olid need minu elu kõige karmimad ja pikimad minutid. Lapse isa kirjeldas kiirabi tuleku ajal dispetšerile beebi olukorda ning mina hoidsin valust nutva beebi kätt. Kiirabibrigaad leidis eest karjuva beebi, pisarais ja paanikas ema ning täielikus šokis isa. Beebi nutt on sellises olukorras väga hea, sest siis ei kaota laps teadvust. Ja kuna õnneks beebi nuttis ja hingas, siis elustamist laps ei vajanud. 

„Beebi nutt on trauma korral hea, sest siis ei kaota laps teadvust!”

Haiglasse sõit oli kui õudusunenägu. Külmas kiirabiautos oli beebi igaks juhuks kinni mässitud, oksendas paar korda ning mina pidin teda samal ajal külili keerama. Oksendamine on raskemate peatraumade puhul tavaline! Kui me haiglasse jõudsime, siis patsutas üks kiirabitöötajatest mulle õlale ning lausus lohutavad sõnad – ja just seda üks paanikas ning südant valutav ema vajabki! Kuna beebide kolju on väga elastne, siis saime haiglast koju viienda päeva hommikul. Taastumine võttis aega neli nädalat. Õnnelik õnnetus, aga enam ei tahaks! Täna,  viis aastat hiljem, on minu pisibeebist sirgunud vahva ja terve tüdrukutirts ning tal on väikene venna, kelle eest ta armsasti hoolitseb 🙂

 

Mida õppida sellest õnnelikust õnnetusest? 

  • Hinda oma kodu ohutust. 100% beebikindlaks ei saa, kuid kindlasti saab praegusest rohkem ära teha. 
  • Beebi muutub iga päevaga aina tugevamaks ja hakkab omaette toimetama. Harju ka tema tugevama haardega ja ootamatute liigutustega.
  • Hoia silm peal diivanitel, laudadel, toolidel, vooditel, wc-pottidel. Beebid armastavad ennast voodist maha keerata ning kasvades ema südame tervist kontrollida, ronides igale poole, kuhu valvsa pilgu alt põgenedes saavad.
  • Mine TERVE PEREGA (sh hoidjate ja vanavanematega) esmaabikursusele, kui Sa seda juba teinud pole! Kohe! Päriselt ka! Ausalt, me olime ise nagu eile sündinud, sest sel hetkel, kui see juhtub SINU LAPSEGA ei mäleta Sa niikuinii mitte midagi – kuhu helistada, mida öelda, mida teha jne.  
  • Mis peamine: ole 100% kohal! Eriti kui beebi on kuskil kõrgemal, süles, mähkimislaual, voodis jne, kust ta võib kukkuda. Loomulikult annan endale ka aru, et 100% see võimalik pole.
  • Kui see minu teha oleks, siis esmaabi tunnid peaksid olema kohustuslikud juba lasteaias, koolist rääkimata!
  • Olles lapsevanem, käin ma iga paari aasta tagant esmaabi teadmisi värskendamas. MEIE, lapsevanemad, vastutame oma teadmiste ja oma laste eest!
30073991_2060010540706598_560815971_o
Pilt aastast 2018: emme ja issi on nüüd korduvalt käinud esmaabi koolitustel.

Kus oma teadmisi täiendada?

„Just pärast seda õnnetust läksime kohe terve perega esmaabikursustele! Kurb on see, et me enne isegi ei mõelnud sellele!”

Kahe väikese lapse vanemana tean, kui oluline on meile meie laste tervis! Sellepärast soovin Sinuni tuua ka elutähtsad esmaabi koolitused Pesapuu Perekeskuses (Peetri Keskus, Küti tee 4).

TÄHTIS! Nüüd ka järelvaadatavad just lapsevanematele mõeldud esmaabi e-koolitusted SIIN!

Kogemust jagas kahe lapse ema Mariliis.

KUIDAS ÕPETADA LASTELE TUNNETEGA TOIMETULEKU OSKUST?

Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last
Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Autor: Pesapuu Perekeskus

6 minuti lugemine

Siit blogiloost saad teada, kas lasta lapsel nutta või pigem tähelepanu kõrvale juhtida, millal õpetada lapsele enda emotsioonide juhtimist, samm-sammult juhised, kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust ning leiad ka emotsioonide reguleerimise tehnikad.

Me näeme ainult käitumist, mitte tegelikku põhjust.

Kui su laps jonnib, et ta nõuab valjuhäälselt just seda mänguasja kohe ja nüüd või lööb teist last, siis tihti me reageerime jõuliselt ja karistavana mõtlemata ja süvenemata, mis tegelikult selle käitumise taga peitub. Teguviis on ainult jäämäe tipp, seal all on väga palju vähem ja rohkem haiget tegevaid emotsioone.  

Näiteks avastasin, et minu 5aastane tütar soovib just neid mänguasju, mis on lasteiaias kahel tema sõbrannal ka. Kuigi kolm on seltskond, siis teame kõik, et suhetes pole kolm just parim variant. Ka lastel. Seega tema tegelik põhjus nende mänguasjade saamiseks oli hoopiski soov kuuluda nende tüdrukute seltskonda, et lasteaias oleks koos tore arutada, kes, mis mängu mängis. Kui ma oleks reageerinud ainult tüdimusega (mida ma ka alguses tegin), et “kõike ei saa,” “alles olid jõulud” jne, siis oleks see jätkunud. 

PS! Muideks, täna on meil veel üks “lahing” käimas, sest ta nägi sõbrannal külas käies meigikomplekti, mida mina kategooriliselt keeldun ostmast. Olen kange, tean, aga korrutan talle iga päev, et ta maailma kõige ilusam tütar ja ei vaja meiki.

Lapse kukkumine ja meie reaktsioon

Hästi tavaline on lapse kukkumisele reageerida ehmatava käratusega, sellele järgneva valju noomitusega või hoopiski toimunu juurest tähelepanu kõrvale juhtimisega. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Vanematena reageerime sageli jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget ja meie ülesanne on teda ohtudest eemale hoida. Viimane näeb ja kuuleb aga vaid riidlemist. 

Hirmu tundes on lapsed aga väga osavad oma emotsioone maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolsam! Ja sina oled rõõmus, et ta ei hakanudki nutma ja tähelepanu on juba mujal. 

Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata.

Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime!

Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emaslind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud.

Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Kuidas õpetada lastele tunnetega toimetuleku oskust?

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada. Tunded on meie sõbrad!

  • Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks.

Ära karda lapse pisaraid ja kisa, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid.

  • Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale!

Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. Kui me vanematena ei suuda, ei oska, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda.

  • Teadvusta, et jonniv laps on tegelikult hädas, sest siis suudad võtta aitaja rolli.

Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, röögib, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

  • Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega.

Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab.

  • Ära saada teda üksi rahunema.

See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. 

Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.

Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

  • Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida.

Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. 

Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

  • Kuula südamega ehk kuula aktiivselt.

See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine on tunnete peegeldamine ja sisu ümbersõnastamine. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. 

Näiteks öeldes:Ma näen, et sa oled väga kurb. See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. 

AGA mõnikord lihtsalt kuula. Jäta kõrvale igasugu tehnikad ja lihtsalt kuula…Kuula oma last, kuula teist inimest. 

Milliseid baasemotsioone ma tean?

Kuna meid ei ole väga õpetatud oma emotsioone väljendama, siis on meile ka täiesti tavaline et väljendame enamasti oma emotsioone baasemotsioonididega. Need on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümbersõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. 

Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla.

Jonnihood, lapse käitumine, kuidas mõista last

Emotsioonide reguleerimise tehnikad ja abivahendid

  1. Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. 
  2. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. 
  3. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. 
  4. Olemas on ka väga tõhusad tugevate tunnetega toimetuleku kaardid, mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda ning õpetus vanematele, kuidas ja millal neid strateegiaid rakendada. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kõik ei tule korraga ning anna aega endale ja lapsele.  Harjuta, loe raamatuid, kuula podcaste ja veebiloenguid. Me keegi pole ideaalsed ja kas peakski. Oluline on esmalt tahta muutuda, ise märgata ja olla teadlik oma käitumisest, sest see annab parema baasi ka lapse sügavamate tunnete mõistmiseks.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline harjutamine ja meeldetuletamine ning sooviksid oma lapse käitumise tagamaid paremini tunda, siis osale kindlasti 21. jaanuaril toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus tuntud psühholoog ja näitleja Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!

Antud blogilugu on koostatud Pesapuu Perekeskus veebiloengusarja  “Õnnelik pere = õnnelik laps” põhjal, millest “Lapse emotsioonide reguleerimine” veebiloeng oli tehtud koostöös kahe väikelapse ema Mariliis Lukk´iga ning psühholoogilise nõustaja Õnne Aas-Udam´iga.

KÜLL NEED NOORED ON IKKA HUKAS…?

Autor: kahe väikelapse ema Mariliis Lukk

3 minuti lugemine

“Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib./—/Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas.” Need olulised ja teisalt ka mõtlemapanevad read on kirja pannud kirjanik Leelo Tungal. 

Tead ju küll seda juttu, et “meie ajal oli ikka nii ja nii küll ei tehtud ja nii küll lapsed ei käitunud”. Või siis “Ehh, mina omal ajal küll pidin kannatama ning seda ja seda tegema” või “küll tänapäeva noorus on hukas”. Selle viimase osas lugesin kunagi või keegi rääkis minu jaoks silmi avavat mõttekäiku – et huvitav küll, kelle üles kasvatatud need “hukka läinud” noored siis on? Eks meie ise ikka ju?! Ja nii kurdab iga eelnev põlvkond, et järeltulijad, keda nad ise kasvatanud on, on hukas. 

Nõustun, keskkond muutub ja maailm muutub liigagi kiiresti, kuid lõppude lõpuks oleme meie inimesed ja oma laste vanemad. Sina, kes sa paned oma väikelapsele söömise ajaks telefonist multika käima, et ta jumala eest söömisele keskenduda ei saaks. Sina ei luba oma väikelast restorani mängunurka ja pistad talle telefoni pihku, et saaksid ise paar kõnet teha, sest sul pole aega teda jälgida. Sorry, loodan, et see pole sina, aga näen liiga palju, kuidas nii tehakse. Ei taha ju näpuga ka näidata ja hinnangut anda, sest keegi meist pole ideaalne, aga nii kurb on, et hakka või nutma. 

Kas ma peaksin oma lapse nurka panema? 

Perekeskuses küsis üks armas ema minult, et mida teha, kui 1.5aastane laps jonnib? Et mõned panevad nurka istuma ja ignoreerivad last, mõned pahandavad jne. Tema nii ei tahaks teha, aga ei tea ka, kuidas peaks tegema. Milline usaldus, et ta seda minult küsis. Ma pole psühholoog, terapeut, olen lihtsalt ema, kes tihti tunneb, et ei oska iseennastki aidata, ammugi siis veel teistele nõu anda. Mulle mõnikord tundub, et ma ise elan heas mõttes sellises maailmas, kust vaatan elu läbi “roosade” prillide. Et kui mina loen ja uurin ning püüan anda parima, et oma lapsi kasvatada rahumeelselt ja positiivselt nendega arvestades,  nende tundeid ja emotsioone mitte ignoreerides, siis kõik seda ei tee ja ei soovi teha. Mitte sellepärast, et nad ei taha oma lapsele parimat. Kindlasti mitte. Iga vanem annab parima oma maailmavaatest, uskumustest ja kogemustest lähtuvalt. Siiski mu süda murdub, kui kuulen, et ikka veel keegi arvab, et lapsed ja karistamine (nii vaimne kui füüsiline) on lahendused. 

Minu vastus sellele emale oli lihtne – mis Sina arvad, et kui sa paned 1.5aastase lapse (tegelikult ükskõik, mis vanuses) nurka istuma, siis mida ta seal mõtleb? Kas ta arutleb seal endamisi, et “oi, mis ma nüüd valesti tegin?” või “kuidas ma seda nüüd heastada saan?” “Ma poleks pidanud ikka jonnima” jne. Siis ta sai ise ka aru, et nii see pole, seega see pole väga mõistlik. See on just see hetk, mil laps ei tule oma tunnetega toime ja ta vajab ainult Sinu lähedust, mõistmist ja armastust. See on meie igapäevane praktika olnud ligi 5 aastat. On olnud paremaid ja halvemaid päevi, kuid nüüd, alles aastaid hiljem oskan oma poega juba palju paremini toetada. 

Täna on ta 3 aastane ning igapäevased 30-60 minutilised nutuhood on mind nii palju kasvatanud, et enamasti suudan seda esmalt ise taluda ning suudan teda ka toetada. Kui ta ikka midagi ei saa, mida väga soovib, siis ta lihtsalt nutab südantlõhestavalt hüsteeriliselt nii, et kedagi ligi ei lase. Ei luba end aidata, kallistada. Nii ma lihtsalt istun tema poolt lubatud kauguses, aktsepteerin tema tundeid ja emotsioone ning annan märku, et olen tema jaoks olemas. Sest alati saabub see hetk, mil ta jookseb nuuksudes mu sülle ja istume ja kallistame pikalt nii et mul endalgi on tihti nutumaik suus. 

Need on hetked, mil ma tean, et ma annan endast parima ja ma olen maailma parim ema oma lastele. Aga annan endale ka andeks, kui nii ei lähe. Ma ei oska alati oma emotsioone reguleerida ning ikka juhtub, et minu enda tass on nii tühi, et sealt polegi mingit toetust võtta. 

Kuid mida ma alati teen, kui läheb natuke teisiti – ma alati vabandan oma laste ees! See on muster, mis õpetab ka neid oma vigu tunnistama ja nende eest ka vabandust paluma. 

Ja need on hetked, mil ma tean, et minu lapsepõlves nii ei olnud…

Millised on Sinu väärtused ja tõekspidamised lapsekasvatuses? 

Tee või mõtle enda jaoks esmalt selgeks, kuidas Sina soovid oma lapsi kasvatada. Kas Sa soovid neile sellist lapsepõlve nagu Sinul oli? Kas kasutad samu meetodeid ja kasvatuspõhimõtteid nagu Sinu vanemad Sinu puhul kasutasid? Kui need teie perele sobivad, siis suurepärane, et teil on olemas visioon ja eeskujud. Kahtlustan, et paljud vaatavad siiski, kuidas saaks oma lapsi mitte nii kasvatada nagu meid kasvatati (enamusi ju dr. Spock raamatu järgi) ja väga paljud järgivad samu mustreid ja kasvatuspõhimõtteid, mis tänapäeva maailmas kahjuks ei toimi.  

Tsiteerin siinkohal Dr. Shefalit, kes ütles, et paljud vanemad “keeravad untsu” oma lapsekasvatuse, sest nad nii väga tahavad olla parimad, ideaalsed lapsevanemad. Aga siin on üks suur “oht”. MINA tahan olla ideaalne lapsevanem, mis on lihtsalt ühe rolli samastumine. Selle asemel aga soovitab ta olla kohal olevikus ja aktsepteerida seda, kes Su laps on. Ja ideaalset polegi ju olemas. Või mis see ideaalne üldse on? 

Lapsepõlve juurde tagasi tulles, siis minul on selles osas lihtne. Kuna minu lapsepõlv möödus alkohoolikust isaga elades ja perevägivalda nähes, siis enda lapsepõlvest polegi mul esmapilgul eriti midagi positiivset üle võtta. Kuid kui hoolikalt järgi mõtlesin ja sügavalt endasse vaatan, siis olen tänulik päris mitme asja üle. Igas halvas on midagi head. Alati. Näiteks olen tänulik isaeeskuju puudumise üle, sest see on aidanud mul hinnata palju kõrgemalt meest ja laste isa minu kõrval. Ja peab mainima, valikuga ma mööda pannud pole 😛 Parim isa minu lastele 🙂 Juba väga väiksena lubasin endale, et oma lastele ma sellist lapsepõlve ei soovi. See ajendas mind koolis hästi õppima ja üldse oma eesmärke saavutama. 

Minu sõnum on Sulle, et õiget “kasvatusviisi” pole olemas, kuid kui oled teadlik enda väärtustest ja vaadetest, seda lihtsam on sul erinevate kasutusviiside vahel laveerida. 

Kasvatusviisidest ja selle “õige” valimisest rääkisime ka järelvaadatavas veebiloengus Koostöö on kihvtim kui konflikt!”

Kuidas hoida ka jõulukuul lapse hambad tervena?

08.12.2020, 5 minuti lugemine. Loo autor on kahe väikelapse ema ja Pesapuu Perekeskuse looja Mariliis Lukk.

Artikli lõpus on sooduskood suutervise ekspertide veebiloengute paketi järelvaatamise ostmiseks.

Üks tarkadest inimestest koosnev seltskond (loe toiduainetööstuse bossid) istusid ükskord kokku, vaatasid oma müüginumbreid ja mõtlesid üheskoos, et midagi peab teisiti tegema. Lapsed (ka täiskasvanud) on kommi küll söönud, aga ikkagi tundub puhkus palmi all kaugeleulatuv ja kättesaamatu unistus. 

Kuidas saaks lapsed veelgi rohkem kommi sööma? Mõelda vaid, kui lapsed sööksid ühes kuus ära rohkem komme, kui terve aasta jooksul kokku? Millised numbrid! 🤔 Jõulupreemia on ka kindel ning kui lennata lubatakse, siis palmipuhkus on järgmisel aastal garanteeritud. Aga kuidas see võimalik on? 

Tuli siis grupil tarkadel tegelastel geniaalne idee, et jõulud on ju perepüha ning kui siduda maiustused hoolivuse ja armastusega ning jõuludega (nii nagu teeb seda Coca-Cola – kahjuks), siis lapsevanematel on keerulisem  lapsele „EI“ öelda ning tekib justkui tunne, et oma vanemlikud „patud” saab andeks lubades piiramatult maiustusi süüa kord aastas. 

Aga STOP! 

Esiteks, ei ole armastusel ja magusal mitte mingisugust omavahelist seost. Sa ei ole halb EMA või ISA, kui sa lapsele piiramatus koguses rafineeritud suhkrut ei anna. Seda seost tekitatakse meile alateadlikult läbi väga manipuleeriva turunduse. Nt. meenub mingi reklaam kommidest ning reklaami keskses on naine, kes ootab oma valget printsi hobusel ja tõelist armastust ning saabub mees kommidega. Samuti Coca-Cola, kes näitab meile jõululaua taga istuvat mitut põlvkonda naeratavaid ja teineteisest hoolivaid inimesi. 

Teiseks, kas see asi on seda väärt, et sinu lapse hambad on aasta lõpuks suurest suhkrukogusest tuimad ja uuel aastal hambaarsti juurde minnes halb üllatus ees ootamas. Jõulud ja magus ja päkapikud ei pea üldse omavahel seoses olema.  

Seepärast anname Sulle mõned ideed, kuidas sellel „karmil” jõulukuul päkapikkudega koostööd tehes on täitsa võimalik hullu suhkrukoguse asemel ka miskit muud vahvat lapsele sussi sisse poetada 🙂 

„Kas päkapikud juba käisid?” mõtleb iga pisikene tegelane varahommikul sussi sisse piiludes. Suur on rõõm, kui juba eemalt paistab punnis põskedega päkapikususs või kommi puhvis sabaots. Ent juba varakult paneb jõulukuu lähenemine päkapikukontori peapäkapiku murelikult kukalt kratsima, mida lastele siis ikkagi sussi sisse poetada, et pisikesed magusaga ei liialdaks ja jõulukuud valutavate hammastega ei lõpetaks. 

Kuna magusarikkal detsembrikuul ei ole lihtne maiustustega piiri pidada, võiks sussivõlur üllatada hoopis vahvate meisterdamis- või kunstitarvetega. Erksavärvilised voolimismassid, sädelusega vildikad, põnevad kleepsuraamatud ja kleebitavad helkurid leiavad kindlasti tee otse lapse südamesse. 

Külasta julgelt kommipoe asemel hobipoodi ning lase fantaasial lennata! 

Nädala viimasel päeval, pühapäeval, võib vabalt sussi sisse poetada ka mõne toreda tegevuskaardi või söögitegemise vihje kogu perele. Nii saab muidu kiire elutempo juures tõmmata korraks pidurit ning tugevdada pereliikmete vahelisi suhteid ning kinkida lapsele toreda mälestuse koos veedetud ajast.

Kui aga ka kommi puhvis sabaots rändab mõnel päeval lapse sussi sisse, tasuks meeles pidada, et kleepuvad ja kaua suus püsivad maiustused (pulgakommid, iirised, karamellid) pikendavad hammaste happerünnakut. Hea oleks eelistada suus kiiremini sulava šokolaadiga maiustusi. Ent iga kommi saab tänasel päeval asendada ka juba tervislikuma, puuviljasuhkrut sisaldava maiuspalaga, mis on heaks hommikuseks magusa-ampsuks nii lapsele kui ka päkapikule endale. 

Suured lemmikud on näiteks puuviljabatoonid ja -rullid, energiarohked toorpallid, krõmpsud külmkuivatatud puuviljad ning marjad. Ent ei tohiks unustada, et ka kommi tervislik sõber ei sobi terve päeva snäkisemuks. 

Parem üks happerünnak päevas, kui viisteist hambaid tugevalt kahjustavat snäkipausi! 

Pärast maiustamist aitab happerünnakut neutraliseerida ning hambaid tervemana hoida hammaste loputamine või ksülitoolipastilli lutsutamine.

Kui jõuluaega peetakse pigem andmiste ajaks ja iga vanema süda heldib, kui pisike käsi kommipalvega tema poole sirutub, siis proovi ikkagi ka pühade ajal kinni pidada kolmest hambatervist säilitavast kuldreeglist: 

  1. Lase hammastel söögikordade vahel kolm tundi puhata
  2. Kasuta janukustutamiseks vaid hammaste jaoks parimat – vett!
  3. Pese koos lapsega hoolikalt hambaid kaks korda päevas. Ainult kindlat suuhügieeni rutiini järgides ja hammaste eest korralikult hoolitsedes vaatab ka uuel aastal Sulle vastu tänulik ja rõõmus tervete hammastega väike mudilane! 

Ja kogu eelnev jutt ei ole targutamiseks, vaid see on karm reaalsus, mida hambaarstid igapäevaselt näevad. Seepärast tegime ka veebiloengud kolme oma ala eksperdiga “Igale lapsele terved hambad.”

Hammaste veebinari info:

Veebinar hambaarstiga järelvaatamine

Veebinar kliinilise logopeediga järelvaatamine

Veebinar ortodondiga järelvaatamine

Kogu pakett soodushinnaga kui kasutad koodi „Komm_15“

Laste hammaste tervis

„Teadlik vanemlus saab aluse endasse vaatamisest“

25.11.2020, 7 minuti lugemine

Loo autor on kolme väikese lapse ema Eliisa Silmet, kes kodus lastega Montessori meetodi järgi toimetab ning selle aasta augustis AMI Montessori 0-3 vanuserühma juhendajaks õppimist alustas. 

 

Mul oli hiljuti enda emaga arutelu selle üle, kuidas oli olla ema umbes 30 aastat tagasi ning kuidas emadus nüüd välja näeb. Ilmselgelt on väga palju muutunud ning ma ei pea silmas ainult seda, et vanasti pidi käru ja ilusamate riiete saamiseks tutvusi omama. Ma pean silmas seda, millises infokülluses meie, tänapäeva emad, elame. Mu ema naeris, et vanasti oli lihtne! Saadaval oli ainult Spocki raamat, millest nopiti üht-teist kõrva taha ja ülejäänu tehti südame järgi, salaja. Vankreid, riideid ja mänguasju oli piiratud valikus ja koguses, õnnelikud olid need, kellel tutvused võimaldasid midagi erilisemat soetada. Tänapäeval on teine äärmus. Vanemlust puudutavaid raamatuid on poelettidel nii palju, et eelneva uurimustööta on valikut lausa võimatu teha. Sotsiaalmeedias on infoallikaks beebigrupid, suunamudijad ning muidugi tohutul hulgal reklaami. Reklaame tuleb ka telekast ja ajakirjandusest, kõik kuulutamas enda toodet selleks kõige hädavajalikumaks sinu lapse arendamisel. See on viinud selleni, et surve olla täiuslik ema, kes oma lapsele ainult parimat pakub, aina kasvab. Kärude tippmudel, brändirõivad, moekas lastetuba ning kõik must be mänguasjad. Mis nii viga lastel kasvada?! Selle kõige juures unustatakse aga see kõige olulisem küsimus – mida laps tegelikult vajab. 

Iga laps kohaneb aja ja kohaga, kuhu ta on sündinud

Inimene sünnib siia ilma võimega õppida ning kohaneda aja ja keskkonnaga, kuhu ta on sündinud ning seda teeb ta läbi jälgimise ja kogemuste. See on hädavajalik omadus, kuid ometi ei mõtle me selle peale eriti tihti. Iga laps kohaneb just selle piirkonna kultuuri ja kommetega, kuhu ta sünnib ning see peegledub kogu tema olemuses. Üks lihtsamaid näiteid on keel, mille laps omandab justkui märkamatult ning erilise pingutuseta. Viisakas tervitus Eestis ja Jaapanis on vägagi erinev, ometi mõlema riigi lapsed teavad, kuidas just neil kombeks on. Kuid me ei kohane mitte ainult piirkonnale omaste tingimuste, vaid ka vastava ajustuga. Meil ei tuleks tänapäeval mõttessegi, et naistel ei tohiks pahkluu paista, kuna see oleks ebasünnis, või et naistel poleks valmistel hääletusõigust.  

Vastuvõtlik meel

Juba vastsündinud beebid asuvad keskkonda ja inimesi selles jälgima ning kuna nende ülesanne on kohaneda aja ja kohaga, kuhu nad on sündinud, ei toimu info kogumisel mitte mingit selekteerimist, Montessori pedagoogikas on selle kohta kasutusel mõiste vastuvõtlik meel. Seega kõik, mida laps esimese kolme eluaasta jooksul näeb, kuuleb ja kogeb, salvestub tema pikaajalisse mälusse ning jääb teda saatma kogu tema eluks. Vastuvõtlik meel on lapsel ka pärast kolmandat eluaastat kuni umbes lapse kuueaastaseks saamiseni, kuid tasapisi kasvab tema võime vastuvõetavat infot selekteerida. See paneb meile väga suure vastutuse ning me peaksime olema kriitilised selles osas, millega meie laps kokku puutub.  

Alus tulevikus loodavatele suhetele

Lapse esimene suhe on emaga. Pärast sündi muidugi loob laps sideme ka isa ning teiste pereliikmetega, kuid esimene side on siiski emaga. Ema on ühtlasi ka see, kes last toidab. Silvana Quattrocchi Montanaro on öelnud, et see side, mis on lapse ja ema vahel toitmise ajal, on aluseks kõikidele suhetele, mis laps oma elu jooksul loob. See on esimene eeskuju kahe inimese vahelisest suhtest. Milline võiks olla see hea eeskuju? Kui me last toidame, peaks kogu meie tähelepanu selle tegevuse juures olema. Siin isegi ei mängi rolli, kas last toidetakse rinna või pudeliga, selles kontekstis on oluline, kuidas me seda teeme. Kuidas me end tunneksime kui õhtusöögi ajal meie kaaslane keskenduks hoopis telesaatele või  saadaks sõbrale sõnumeid? Nii on ka lapse toitmisega. Me ju soovime, et laps suudaks luua täisväärtuslikke suhteid ning väärtustada teistega koos veedetud aega. 

Tähelepanelikud jälgijad

Lapsed jälgivad, kuidas inimesed nendega ning omavahel suhtlevad ja nad panevad tähele kõiki nüansse. Kehakeel, miimika, hääletoon, nivoo, kõik see saab talletatud ning hiljem lapsele omaseks suhtlusmaneeriks. Muidugi mängib rolli ka lapse enda temperament, kuid väga suur osa on õpitud last ümbritsevate inimeste pealt. Näiteks kui keegi peres kipub teatud olukordades teistele nähvama, saab sellest lapse jaoks normaalne suhtlusviis. Kui eeskujuks on elava vestluse juures kätega žestikuleeriv inimene, võtab laps ka selle endale omaks. Läbi jälgimise õpivad lapsed ka seda, kuidas külalisi tervitatakse, võõrustatakse ning ära saadetakse. Aga ka seda, milline on peres ema ja isa vaheline suhtlus. On see austav ja armastav suhe nagu me sooviksime, et meie lapsel tulevikus oleks? Kuidas ta saaks hinnata sellist suhet tulevikus, kui ta seda varases lapsepõlves näinud pole?  

Eluterve minapilt

Mitte ainult suhe teistega pole oluline, vaid ka suhe iseendaga. Kuidas me ennast peeglist vaatame? Mis kommentaare ja nägusid me samal ajal teeme? Naised pole vist tõesti kunagi oma välimusega päris rahul ning põhjuseid selleks võib otsida mitmelt poolt. Selleks, et lapsest kasvaks inimene, kes oleks oma kehaga rahul ning tunneks end ilusa ja enesekindlana, peaks tal olema vastav eeskuju. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mu ema oli pidevalt õnnetu oma kehakaalu üle. Ma mäletan, millise näoga ta peegli ees seisis ning kuidas ta pidevalt erinevaid dieete katsetades kaalu langetada püüdis. Iga kord kui me maale läksime, lõi ta taas silmad häbist maha, sest edusamme polnud. Nii avastasin ennastki puberteedieas õnnetuna peegli ees seismas ja vastikust tundmas. Sellele järgnesid mitmed aastat toitumishäiretega maadeldes. Kui me näitame lastele, et me pole kunagi piisavad, kuidas saaksid nad siis ennast või teisi tulevikus sellise pilguga näha`?

Palun vabandust, lepime ära!

Lapsed jälgivad ka seda, kuidas me erinevates olukordades reageerime ja neid olukordi lahendame. Igas peres tuleb ette erimeelsusi, see on normaalne. Tähelepanu peaksime pöörama sellele, kuidas me erimeelsusi lahendame. Kas olukord kipub eskaleeruma, hääletugevus tõusma ja kehakeel agressiivseks muutuma? Kui nii, siis just seda me oma lastele õpetame. Levinud on arvamus, et lapsed ei peaks üldse vanematevahelisi erimeelsusi kuulma ega nägema. Ma olen sellega nõus kui tülid kipuvad välja nägema nii nagu eespool kirjeldatud. Aga kui me saaksime lastele näidata, et inimestel ongi erinevad arvamused, kuid see ei pea veel viima suure ja lärmaka tülini, oleks see väärtuslik asi, mida lapsele eluks kaasa anda. Oskus erimeelsusi rahulikult lahendada on väga oluline elus hakkama saamiseks. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et oleks mõistlik kõiki asju laste ees lahendama hakata, vaid et me ei hakkaks teadlikult kõiki selliseid olukordi laste eest varjama. Lapsed, kelle eest erimeelsusi varjatakse, võivad hiljem olla ootamatus olukorras kui neil endal kellegagi erimeelsused tekivad. Väga oluline on lastele näidata, kuidas erimeelsuste korral ära lepitakse. Oskus viga tunnistada ja vabandada, andestada ning mõista, on puudu üllatavalt paljudel inimestel. Ehk on põhjus selles, et lapsed näevad ja kuulevad pealt tüli, mis järgmiseks hommikuks justkui võluväel lahendatud on. Aga kuidas, seda ei tea. 

Kodune keskkond

Lisaks inimestele jälgivad lapsed ka keskkonda enda ümber. Kui last ümbritsev keskkond on puhas, korras ja ilus, õpib laps kõike seda hindama ning tulevikus ka ise looma. Jah, väikeste laste kõrvalt võib see olla paras väljakutse, tean seda kolme lapse emana isegi. Kuid kui igal asjal on oma koht, on lihtsam kodu korras hoida ja ka asju üles leida. See annab ka võimaluse väikesel lapsel enda asjade eest hoolitseda, näiteks enda riided ise mustapesukorvi viia, jope rippuma panna või lauakatmises kaasa lüüa. Laps teab, kus on ühe või teise asja koht ning see aitab kaasa tema iseseisvusele ja seeläbi ka enesekindlusele. Lilli ja kauneid pilte võiks kodus paigutada selliselt, et ka laps neid nautida saaks. Mind teevad veidi kurvaks lastetoad, kus kõik, mis on loodud tuba kaunistama ning sellele isikupära andma, on pandud täiskasvanu silmade kõrgusele. Lihtne nipp on laskuda põrandale neljakäpukile ning siis tubades ringi vaadata. See annab meile võimaluse näha meie kodu nii nagu seda näeb meie laps. Seejärel saame teha vastavad muudatused, et ka meie lapsed saaksid kasvada ilusas kodus. 

Erinevaid näiteid võikski jääda välja tooma, sest absoluutselt kõik, mida me teeme, kuidas me teeme ja mis on meie lapse ümber tema esimese kolme eluaasta jooksul, tema pikaajalisse mällu ka salvestub. Kõik, mis on pikaajalises mälus, jääb inimest elu lõpuni saatma. Tulles tagasi küsimuse juurde, mida laps tegelikult vajab – laps vajab vanemat, kellel oleks lisaks armastusele ka teadmised. 

Eliisal on unistus luua Montessori perekeskus, mis pakuks lastevanematele teadmisi ja tuge juba lapseootusest kuni vähemalt lapse kolmeaastaseks saamiseni. Perekeskuses toimuksid lastevanematele loengud, ettevalmistatud keskkonnas Montessori mänguhommikud ning juhendatud vanema ja lapse tunnid. Oma unistuse elluviimiseks kogub Eliisa vahendeid Hooandjas: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-perekeskus. 

Jälle need tugevad tunded…

2 minuti lugemine. Autor Õnne Aas-Udam on Gordoni Perekooli koolitaja ning laste, noorukite ja täiskasvanute loovterapeut.

Tunded on loomulik osa inimeseks olemisest, oleme nii ratsionaalsed kui ka emotsionaalsed olendid. Öeldakse, et (tugevaid) tundeid ei pea kartma, nad lähevad üle. Seega ei ole põhjust lapsevanematel ka oma negatiivseid tundeid – mis on lapse käitumisega seoses tekkinud – lapse eest varjata. Vanem on siiras ja ehe inimesena ning lapse ebakohane käitumine mõjutab ju meid, seega on kohane oma tundeid jagada ja kirjeldada, milline käitumine seda põhjustas.

Pahatihti on aga lapsevanemad ise kogenud oma lapsepõlves vanematepoolset (või õpetajate, treenerite jt.) hoiakut, et tugevaid tundeid, nagu kurbus, ärevus, viha, pettumus, raev – ei ole kohane välja näidata.

Inimene on programmeeritud (meie aju!) kõikidele negatiivsetele emotsioonidele reageerima kolmel viisil: 

1. võideldes

2. põgenedes 

3. paigale tardudes. 

Kui täiskasvanute reaktsioon on lapse tugevate tunnetega kohtudes karjumine, halvakspanu (“paha laps”, “tüdrukud nii ei tee/ütle!”, “poisid ei nuta”), tühistamine (“see ju nii väike asi…!”, “ah, unusta see …!) või karistused (tutistamine, löömine, nurkapanek, oma tuppa “rahunema” saatmine, mingist hüvest ilma jätmine), siis vanem saab oma tugeva emotsiooni (viha, pahameel, pettumus, hirm jne) endast välja. 

Samas õpib laps enda kohta, et ta on halb, vastuvõetamatu sellisena, nagu ta on, et ta ei vääri vanemate armastust ning sellel on laastav mõju lapse minapildile ja enesehinnangule.

Teiselt poolt hakkab ta oma tugevaid tundeid alla suruma, sest laps vajab vanematelt aktsepteerimist, vajab kinnitust, et ta on hea. Allasurutud tunded aga teadupärast kogunevad ja leiavad ikkagi väljapääsu, siis aga ebakohasel moel (viril või arusaamatult jonnakas/tõrges käitumine), tülid/kaklused õdede-vendade vahel, vale mina väljakujunemine (kõik on hästi!) jne. Igatahes saab kahjustada vanema ja lapse vaheline kontakt, suhe. Selle asemel, et aktsepteerida tundeid, kui lapse elu normaalset osa ja õpetada kohaseid tunnetega toimetuleku strateegiaid, kasvab ja läheb ellu sama mustriga tulevane lapsevanem, kes arvab, et tugevad negatiivsed tunded on tabu.

Ja siis, olles ise lapsevanema rollis, käivitavad lapse tugevad tunded või tema ebakohane käitumine vanemas selle mustri ja jälle kordub kõik. Seda mustrit saab aga muuta! Vanemat aitab oma lapsepõlvetraumade teadvustamine ja nende teadlik tervendamine – kui ärritud, järelikult käivitus mõni sinu lahendamata lapsepõlveprobleem:

  • Nüüd peatu, ära reageeri!
  • Hinga sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu pikalt välja, tee seda mitu korda.
  • Oota, kuni oled rahunenud ja alles siis räägi!   

Oma tugevaid tundeid reguleerides teed sa kingituse iseendale ja oma lapsele – nii ei katke side teie vahel ning laps õpib vanemat mudeldades ka ise ajapikku oma tugevate tunnetega toime tulema.

Vanem, kes ei tule oma erinevate tugevate negatiivsete tunnetega toime, mõjub ka oma lapsele – sageli kurb ja nuttev vanem võib viidata depressioonile ning vihane ja kergesti ärrituv vanem võib olla pidevalt stressis ja/või väga ärev.

Mis iganes põhjused neid vaimse tervise probleeme on esile kutsunud, vanema ülesanne on enda eest hoolitseda.

Lapsed, kes kasvavad pidevas emotsioonidetormis, võivad olla ka ise ärevamad, ärrituvamad, nutusemad, vihasemad – seda tingib vanema mudeldamine ehk õpitud käitumine. Laps kogeb, et tema maailm ei ole turvaline ning tema aju ongi seetõttu ülitundlik, kõrge valmidusega reageerima väga jõuliselt igale stressorile. 

Vanem ei pea tundma end lapse ees süüdi, ent peaks kohe tegelema enda aitamise-toetamisega. Otsi tuge! 

Leia endale oma lähikonnast (partner, sõbranna, mõni teine lapsevanem, sugulane jne) inimene, kellele saaksite avatult rääkida oma kõige jubedaimatest mõtetest, suurimatest hirmudest, rasketest tunnetest – ilma kartuseta saada sealt negatiivseid hinnanguid või soovitusi, kuidas oleks õige mõelda-tunda-teha. 

Kui seda inimest ei ole lähikonnas, võtke ühendust nõustaja, psühholoogi või terapeudiga (miks mitte ka oma perearstiga), kes vaimse tervise spetsialistina saab teile parimal moel toeks olla. Abiks võib olla ka lastevanemate tugigrupp, online-foorumid ja sotsiaalmeedia.

Õnne Aas-Udam on psühholoogiline nõustaja, loovterapeut ja Perekeskuse Sina ja Mina ning OÜ Audams Konsultatsioonid koolitaja. Loovterapeudina toetab lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid läbi kunstiteraapia meetodite. Täiskasvanute koolitajana (andragoog VI) on Õnne peamisteks teemadeks suhtlemisoskused (Gordoni Perekool, Õpetajate Kool, PREP-paarisuhtekoolitus, WMR-üksikisikutele) ning stressi- ja motivatsioonitemaatika.

Kui soovid rohkem toetud ja praktilisemaid strateegiaid, siis liitu meie veebiloengusarjaga “Vanemad on inimesed, mitte Jumalad SIIN

Õnnelik pere=õnnelik laps veebikursuse sarjas jagame strateegiad iseeenda emotsioonide reguleerimiseks, räägime paarisuhtest; anname näpunäiteid, kuidas lapsele õpetada tunnete reguleerimist ning räägime, kuidas seada piire last kahjustamata. 

Veebiloenguid viivad läbi oma ala eksperdid ning suurte kogemustega spetsialistid ja emad 🙂 

Osaleda võid ka üksikutel veebiloengutel ning loengud on järelvaadatavad 31. jaanuarini 2021. 

Teised järelvaadatavad veebiloengud leiad SIIT!

 

Täname!

6 viisi, kuidas toetada oma lapse suhtumist söömisesse ja toitu

4 minuti lugemine. Loo autorid on Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema, ja toitumisnõustaja ning kahe väikelapse ema Liina Davõdova.

“Appi, minu laps ei söö mitte midagi!”

“Oh, küll te olete õnnelikud vanemad, et teie laps on hea isuga.”

Tuleb tuttav ette? Tihti kuuleme vanemaid kurtmas, et nende laps pole nõus hoolimata vanema ponnistustest midagi sööma. Lõikasid tund aega erikujulisi kurgitükke välja või lennutasid lusika peal toitu, et söögikord lapsele põnevaks teha, aga tema pole nõus isegi proovima?

Ei, see lugu pole sellest, kuidas on õige last lusika või kahvliga toita. Üldiselt kirjutatakse ikka artikleid sellest, miks lapsed süüa ei soovi. Toome Sinuni mõned nipid, kuidas lapsevanem või muu hooldaja saab last toetada, et söömisest saaks tore koosveedetud aeg ning see ei tekitaks stressi ei lapsele ega vanematele. Räägime siinkohal pigem beebidest ja väikelastest ja mudilastest, kuid nipid sobivad ka suurematele.

Kuidas laps sööma saada?

Siin on sulle 6 mõtet, mis võivad toetada Sinu last söömisel.

  1. Ära muuda söömist lapsele stressirohkeks situatsiooniks. Näiteks üks stressiallikas mõlemale poolele on kindlasti see, kui tekitada söömise ja mingi asja saamise himu. See võib olla aga väga libe tee.  Laused, nagu “Sa pead sööma, muidu ei saa pärast magustoitu/multikat/õue/hästi magada”, “Pead sööma muidu vanaema on kurb, ta nii pingutas, sulle peab maitsema,” ei aita kuidagi lapse isule kaasa, vaid pigem tekitab segadust ja annab valesid signaale, mille pärast üldse sööma peaks. Lapsed on üldiselt väga head intuitiivsed sööjad ja oskavad oma isusid ise hinnata.

See ei tekita lapsel mingit isu toidu järgi, vaid tema peas keerleb ainult mõte sellest ahvatlevat magustoidust, mida Sa talle lubasid. Tunnistan, et endalgi teeb meele kurjaks, kui olen tunde köögis rassinud ja siis lapsed maitsevad lusikatäie ja ei söö midagi ning nõuavad magustoitu vms. Kuid siinkohal tuleb iseendal areneda ja sellest lahti lasta.

Toidu sööma sundimine võib tekitada tulevikus ka selle, et lapse sõber sööb rämpstoitu iga päev. Sinu laps ise seda ei tahaks, aga ta ju ei taha ka sõpra kaotada, seega läheb vooluga kaasa. Kumb on parem variant? Kas see, et ta praegu jätab vanaema tehtud osa toitu taldrikule või suudab ise ka tulevikus oma isusid reguleerida ja otsustab ise, mida ja millal ta sööb.

“Kui Sa sööma tuled, siis saad pulgakommi, mille aga võid avada kodus” on üks “vahva” lugu.  🙂  Räägime siinkohal 2-aastasest lapsest, kes ei taju aja mõistet ning kuuleb Sinu lausest ainult “saan pulgakommi”.

Raamat “Minu mõistus on otsas” räägib selgelt lahti, et kaheaastane laps ei suuda enda jaoks tulevikku ette kujutada. Kohe ja “10 minuti pärast” on igavik. Ta pole omandanud veel ajamarkereid, mis lubaksid tal mõista suhtelist kestust. Seda teades on meil parem mõista lapse näilist kannatamatust. Ja pole mõtet ahvatleda teda millegagi, mida ta kohe ei saa.

P.S. Kui oleks minu teha, siis sellise menüü, nagu meie lasteaedades on olnud aastakümneid, kaotaks ma kohe ära. Juba seal harjutatakse kahjuks lapsi sellega, et supile järgneb magustoit või et rafineeritud suhkur on okei. See on meie kehale väga koormav  – süüa rasvast ja magusat ühel toidukorral. Rafineeritud suhkrust magustoit lihtsalt selleks, et kaloraaž saaks täis on ajast ja arust. Loodan, et üha enam lasteaedu saab kaasata tänapäeval hariduse saanud toitumisnõustajad.

         2.  Arvesta alati lapse eelistustega, ära pressi talle enda omasid peale.

Kõigile ei saagi kõik toidud maitseda, meile endile ka ju alati kõik ei meeldi. Kui laps ikka ja jälle proovib paprikat ning see talle tõesti ei meeldi, siis Sinu tööks on aeg-ajalt seda talle uuesti pakkuda, kuid palun austa last ja ära tee nii, et serveerid õhtusöögiks nt täidetud paprikat ja ei midagi muud.  🙂

Lisaks ei tohiks lastele peale suruda enda arvamust. Kui Sulle endale kala ei maitse, siis see ei tähenda, et peaksid söögilauas kala nähes nina kirtsutama. Lapsele ei tasu ka pidevalt kinnistada lauseid “sa ju seda ei söö, see sulle ei maitse.”

Aga mida teevad need vanemad, kes ütlevad, et laps sööb ainult makarone ja viinereid? Selles osas on see juba ohumärk, kui laps ainult neid toite sööb. See näitabki, et ta on neid toite juba liiga palju  saanud. Minevikku tagasi ei saa keerata, aga mida siis teha.

Kuna lapse jaoks on oluline ikkagi ise otsustada, siis selgita talle, et ainult ühte toitu süües ei saa meie keha vajalikke aineid kätte (meie peres selgitame nii juba päris väikestele ja kordame seda kui mantrat ja mõjub), siis on vaja süüa erinevaid toite. Anna talle aga valikusse nt kaks toitu, mida saad teha, ning lase temal otsustada. On see siis näiteks frikadellisupp või kartulipuder.

Ja meie (Mariliisi) pere kogemus ütleb, et kui neid viinereid koju ise ei osta, siis ei tunta nendest ka puudust.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas me pidime alati taldriku tühjaks sööma ja kui seda ei teinud, siis “kaagutati” (sorry, kole sõna, aga nii oli) seni, kuni sa lihtsalt sõid ära, aga ega see ei tähendanud, et toidu vastu austus oleks tekkinud. Nagu mu õel avastati mitukümmend aastat hiljem, et tal on tegelikult talumatus teatud toitude vastu. Lapsepõlves tundus ehk mullegi, et ah, mis ta vingub, et kõht valutab.

Olen kuulnud hirmulugusid, kuidas lasteaias sunniti sööma pekitükkidega suppi nii, et lapsed pärast oksendasid. Selline sundimine tekitab palju suurema tõenäosusega hilisemas elus toitumishäireid. Seega tuleb tunnetada piiri ja pigem läheneda armastuse ja teadlikkusega.

         3. Arvesta asjaoluga, et Sinu lapsel ja Sinul ei ole kõht tühi alati samal ajal. 

Jah, rutiin on oluline toitumise juures ning meie keha armastab seda. Lasteaedades ja koolides käies tekib see hõlpsasti ning kui vanemad ka kodus sellest kinni peavad, siis lapsed ongi harjunud iga päev teatud kellaaegadel süüa saama ning tihti annab kõht sellest märku, et aeg on süüa.

Küll aga suvel vanaema juures või ringi reisides on keeruline õiget rutiini tekitada ja täiskasvanutena kipume aeg-ajalt unustama, et meie lapsed on meist erinevad ning ka see läheb meelest, et tegelikult alles tunnike tagasi pistis ta miskit põske .

Hoia käepärast tervislik snäkk

Räägime Sulle siinkohal ühe armsa sõbra loo (ma loodan, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan). Laps läks vanaema juurde ning last üle andes ütles isa, et lapsel on kõht tühi, palun anna talle süüa. Kokkulepped tehtud läks isa ära ja otsustati koos sööma hakata. Küpsist. No mis seal ikka, lapsel rõõmus meel ja kõht ka enam ei korise. Tunni aja pärast aga istuti juba sünnipäeva pidulauas ja oligi aeg kõigil sööma hakata. Lapsel aga kõht tühi polnud, sest küpsis kõhus andis veel tunda ja pooleli oli ka lõbus mäng mängunurgas.  Aga kuna kõik hakkasid sööma, siis vanaema oli väga kindel, et laps peab sööma tulema, sest kõik ju söövad. Võid ette kujutada, mis riid sellest tuli.

Lühidalt kokkuvõttes mõned mõtted siinkohal.

  • Lapse kõht ei pruugi olla tühi, siis kui sina tahad, et ta sööks.
  • Veresuhkru langus tekitab agressiivsust või kontrollimatut nuttu. Kui Sa tead, et varsti on ühine söögiaeg, siis ära anna lapsele kiiresti veresuhkrut tõstvaid (ja kiiresti väsimust tekitavaid) ja rafineeritud suhkruga magusaid asju. See rikub isu ja on lapse tervisele kahjulik ning tekitab asjatuid nutuhooge. Harjuta vahepaladeks puuvili või mõni tervislik snäkk.
  • Kui on väga oluline, et väikelaps söögilauda ikkagi istuks, siis “hoiata” last, et kohe hakkame sööma, aga arvesta, et väikelaps ei taju aega nii nagu meie, täiskasvanud. Hea nipp on, et nt teeme kaks mängu ära ja siis lähme sööma.

        4. Täiesti uut toitu pakkudes lisa sinna ka midagi tuttavat ja meeldivat.

On täiskasvanuid, kes naudivad eksootilistel reisidel kohalikku toidukultuuri ja avastavad uusi maitsed, kuid on neid, kes ka kõige eksootilisemas kohas valivad ikka tuttava liha ja friikartulid. Ja see ongi iga inimese vaba valik.

Samamoodi on lapsega. Kui tal  on kõht väga tühi, aga ta on tundlikum uute toitude suhtes, siis tekitab uus olukord temas lihtsalt segadust ja ta ei pruugi midagi süüa. Alustades n-ö turvalisest valikust, on ta valmis ka võõrast toitu avastama.

Lisaks saad Sa ise last ette valmistada uue toidu suhtes, näiteks rääkides enne sellest, et mida sa teed ja mida ta sööma hakkab.

        5. Kaasa last juba kokkamisel.

Kui laps juba istub, on ta valmis sind aitama. Vali lapsele sobiv tegevus ja unusta mure hilisema koristamise osas.

Näiteks laps, kes veel ei kõnni ja istub söögitoolis – palu tal sulle pärast sööki taldrik ja tass ulatada ja näita talle, et need vajavad puhastamist ning viid need kraanikaussi (nõudepesumasinasse).

Kutsu laps kööki appi

Mida suuremaks ja osavamaks kasvab laps, seda tähtsamaid ülesandeid saad talle usaldada. Juba väga väike laps on võimeline lauda katma ja viima oma mustad nõud ise ära.

Osta lapsele väike kann, kust saab ta ise vett endale tassi valada, ning anna lapsele oma puhastuslapp, millega saab ta maha läinud vee ise ära pühkida. Me lihtsalt peame lapsi usaldama ja lubama neil meid aidata, mitte ette-taha kõik ära tegema ja hiljem imestama, et meie laps ei viitsi meid aidata kodustes toimetustes.

Kuidas last kaasata igapäevatoimetustesse, sellest räägib pikemalt blogilugu 6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

Kui laps ei kannata oodata, kuni toit valmib, siis väike kurgiviil, tegutsemine või Sinu tähelepanu õpetavad talle kannatlikkust.

        6. Söö ise ka koos lapsega. 

Kord päevas võiks pere kokku tulla ja kõik koos süüa. Laps näeb, et söömine on tore sotsiaalne tegevus, kus saab jutustada ja naerda. Võtke söömiseks aega, ära tegele lapse söötmisega, ole abiks kui vaja, kuid keskendu enda toidule. Laps õpib väga kiiresti ümbritsevat matkima.

Sööge koos lastega

Mina oma lapsepõlvest ei mäleta ilusaid koosviibimisi toidulauas, seetõttu oskan ma neid täna oma perega väga hinnata. Tehke näiteks ka oma pere söögilaua reeglid, mis kehtivad kõigile, ka vanematele!

Meie perel on ka oma söömise reeglid:

  • me ei kasuta nutitelefone,
  • me ei vaata telekat (see on kinni),
  • me ei räägi tööjuttu (see kehtib meile mehega :D).

Mõtle, millised on Sinu pere reeglid ja miks mitte need ka kuhugi nähtavale kohale riputada, nii kinnistub paremini ja ei kipu meelest minema.

Toit on väga oluline ja suur osa meie elust, suhtu sellesse austuse ja teadlikkusega.

Loo autorid toitumisnõustaja ja kahe väikelapse ema Liina Davõdova ning Mariliis Lukk, kes on e-raamatu “Õnnelike perede 14 saladust” autor ning kahe väikelapse ema.

Kui soovid juba väiksest peast lapse toitumisharjumusi toetada, siis 15. septembril kell 15-16.30 on tulemas Pesapuu Perekeskuses näputoitumise loeng ning 29. septembril ka veebiloeng kell 13.00-14.30.

Allikad:

Isabelle Filliozat “Minu mõistus on otsas”

 “6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

E-raamat “Õnneliku pere 14 saladust” (Autor Mariliis Lukk), kus räägime ka emotsionaalsest söömisest.

Pildid: Pexels

8 lihtsat viisi, kuidas toetada last lasteaeda või lastehoidu minekul. 

8 lihtsat viisi, kuidas toetada last lasteaeda või lastehoidu minekul.

5 minuti lugemine. Loo autor on kahe väikelapse ema Mariliis Lukk ning lugu on kirjutatud “Lastehoidu või lasteaeda – kuidas toetada lapse kohanemist muutustega veebinari” põhjal. 

Vanemad saavad väga palju ära teha juba enne seda, kui laps läheb lasteaeda. Näiteks käia eelnevalt lasteaiaga tutvumas või rääkida lapsele, et mis koht see lasteaed on ning mis teda seal ees ootab. Järgnevalt jagan Sinuga 8 lihtsat viisi, kuidas last toetada lasteaia ja -hoiu teekonnal, millest ning ka paljust muust rääkisime põhjalikumalt eelpoolnimetatud veebinaril. 

  • Püüa järgida sama päevakava, mis lasteaias. 

Suvi on küll puhkamise aeg, kuid mõnel lapsel võib lasteaiaga kohanemine võtta rohkem aega, eriti juhul kui teie päevakava ja graafik on totaalselt erinev lasteaias käimise päevakavast.  Jah, ärkama ei pea kell 7 nagu tavaliselt (sõltub teie pere ärkamisajast), kuid kui õhtune magamaminek venib väga pikale ning hommikune ärkamine väga pikale, siis on uuesti lasteaeda minnes lapsel keeruline harjuda ning see võib tekitada lisastressi. 

Soovitavalt harjutage igapäevaselt kasvõi 15 minutit varem magamaminekut teie tavalisest suve graafikust ning samuti proovige ärkamine tuua iga päevaga 15 minutit varasemaks. 

Toidu osas, kui Sinu lapsel on talumatust või allergiaid, siis uuri enne lasteaia personalilt, kuidas on võimalik lapsele sobivat toitu pakkuda. Keelduda nad eritoidust ei tohi, tuleb leida lahendus.

  • Rääkige lasteaiast alati positiivselt ja rõõmsalt. 

Sinu hääletoon ja see kuidas sa lasteaiast ning õpetajatest räägid on väga oluline. Lapsed tunnetavad meie ärevust ja muret, seega kui Sina muretsed ja näitad oma ebakindlust tugevalt välja, siis annab see lapsele signaali, et see on tõesti midagi, mida peab kartma ning laps võib samuti ärevaks muutuda. 

Me ei saa kõigile meeldida ja kõik inimesed ei meeldi ka meile. Kui Sul on selline suhe lasteaiaõpetajaga või on lasteaiaga erimeelsused, siis mõistlik on neid teemasid arutada nii, et laps ei kuuleks. Talle pole vaja lisatressi selle näol, et Sinul on mingi lahkheli õpetajaga või lasteaiaga. Proovi lahendada need teemad ainult täiskasvanud omavahel ning last mitte sellesse segada.

  • Looge positiivsed hommikud. 

Et hommikul ei oleks kiirustamist ega rahmeldamist, märksõnaks on positiivne start. Ma mõistan, et ajaline surve Sulle tekitab pinget ning tahaks, et kõik käiks nagu kellavärk – ärkamine, hambapesu, riidesse, sööma ja lasteaia poole sõit, kuid mida enam Sina kiirustad ja proovid nö. kontrolli alla saada, siis seda suurema tõenäosusega tekib lapsel tõrge ja vastupanu ning tulevad “ootamatud jonnihood.”

Soovituseks Sulle, et tee võimalikult palju toimetusi eelneval päeval ette ära. Nt. pane (lase lapsel valida) lasteaia riided välja, paki kott kokku ning pane hommikusöögi asjad valmis nii, et saad need hommikul lihtsalt võtta. 

Kõige olulisem on meie arvates see, et selleks ajaks kui lapsed ärkavad, peaksid Sinul olema kõik toimetused tehtud ning saad 100% keskenduda lapsele ja teile rõõmsa ja positiivse hommiku kujundamisele. See võib tähendada varem ärkamist, kuid asi on seda väärt ning ajaline võit suur. 

Anna endale ka aru, et päevad pole vennad ning kui ongi keeruline hommik, siis pahandamine ja tülid hommikul ei aita kedagi. Püüa jääda nii rahulikuks kui võimalik ning mõista last, et ka temal võis olla keeruline öö ja ehk ta ongi väsinud. 

Sama põhimõte kehtib tegelikult ka õhtute kohta – lapsele järgi minnes varu aega ja kannatust ning ole positiivne. 

 

  • Võimalusel tee lapsele nädala sees vabu või lühemaid lasteaiapäevi. 

Kas Sa oled märganud, et tegelikult on meie mudilased ja väikelapsed väga suure pinge all, sest nende “tööpäev” on pikem kui meie oma. Meie ju viime hommikul lapsed lasteaeda enne meid ja toome nad pärast meie enda tööpäeva. Meie traditsioonilise 8h tööpäeva asemel on meie pisikestel isegi 9 tunnised lasteaiapäevad. 

Saavad ju koolilapsed suvel ligi 3 kuud puhkust, lasteaialapsed kõigest 1 kuu. Jah, mõistan, et niikuinii on keeruline praegune süsteem, kus vanemad nii palju puhkust ei saa ja polegi lapsi kuhugi panna, kuid see on mõne teise korra teema.  Väikelapsele on ka suures grupis viibimine väga väsitav. 

  • Lapsele järgi minnes jälgi teadlikult oma meeleolu ja anna lapsele aega.

Väga kurvaks teeb mind, kui kuulen, kuidas vanemad tulevad oma paha tuju ja väsimusega lapsele järgi ning kiirustavad last tagant “õiendades” ja pragades ning ehk on isegi ühe silmaga telefoni piiludes. 

“Miks Sa nii aeglane oled?”

“Miks Sul juba riided seljas pole?” jne.

Mõnikord on tõesti nii, et endal on olnud väga keeruline ja väsitav päev ja kojuminekuga ka kiire, kuid lapse kuulamine ning mõistmine, et ka temal oli pikk ja väsitav päev aitab ka Sinul enda emotsioone hallata. 

Ning on täiesti okei ka enda tundeid peegeldada ning öeldagi, et “Kallis, mul oli täna väga raske päev ja olen nii väsinud ning soovin ruttu koos Sinuga koju puhkama minna. Mis Sa arvad, kas saame riided ruttu selga ja jookseme väravani võidu?” Nii hakkavad ka lapsed mõistma, et meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ning kui jagame oma tundeid, siis saame teineteisele paremini toeks olla. 

Oma tunnetest rääkimine ning lapse tunnete mõistmiseks on imehea Thomas Gordoni “Tark lapsevanem. Kuidas luua ja säilitada oma lapsega terviklik suhe? raamat.”

  • Jalutage (võimalusel) lasteaiast koos koju, las laps räägib ennast tühjaks.

Pärast lasteaeda on lapse aeg. Ta on olnud terve päeva suures rühmas. Seal on olnud müra, lärmi ning tal on kindlasti mõtteid ja tundeid, mida ta soovib Sinuga jagada. Võimalusel jalutage rahulikult koju. Loomulikult on parim kuulamine silmast silma ja täiesti kohal olles, kuid kui teie teekond koju kulgeb autoga ja kodus kohe võimalust pole, siis on ka see hea koht jagamiseks. Kõrvaline müra ära ning räägi lapsega. 

Proovi vältida “kas” küsimusi ning eelista avatud küsimusi nagu näiteks: 

“Kellega Sa täna mängisid? Mida te mängisite?”

“Mis on lasteaias teistmoodi kui kodus?”

“Mis toitu täna pakuti?”

Kas küsimus, “Kuidas täna läks?” on selline, millele laps annab tavaliselt kas “jah” või  ”ei” vastuse. Proovi küsida näiteks, et “Mis oli täna kõige põnevam/väsitavam/naljakam tegevus lasteaias?”

Oluline on, et te oled lapse jaoks olemas kohe vahetult peale lasteaeda, et ta saaks vajadusel end “ventileerida” ja oma päeva Sinuga jagada.

Piilu ka Tark vanem lehele. Siit leiad väljaprinditava faili, kus on 15 abiküsimust vestluseks lasteaialapsega.

  • Anna lapsele aega pärast pikka “tööpäeva.”

Ära hakka kodus kohe toimetama, anna aega maandada. Arvesta sellega, et laps on olnud terve päeva keskkonnas, kus on reeglid teised ning rahvast palju. Ta on tõenäoliselt väsinud ning võib kodus, talle kõige turvalisemas keskkonnas, vanemate juuresolekul päeva jooksul kogunenud frustratsiooni välja elada. Meie peres on see väljendunud mingitel perioodidel pikkade, isegi tunniajaste hüsteeriahoogudena. Ole lapse jaoks olemas, paku talle mõistmist, armastust ja kallistusi.

Meie pere aitas väga palju Aletha J. Solter raamat “Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata oma lapsel tunnetega toime tulla?”Sealsed näited võtsid ära minu hirmu, et lapsed ei tohi nutta. Muidugi võivad! Nutt maandab stressi ja on eriti väikelapsele oluline eneseväljendusviis.

Selleks ajaks, kui Sina järgi lähed, siis laspel võin kõht juba tühi olla. Vali järele minekuks valida kaasa tervislik snäkk, et kodus ei peaks hakkama kohe süüa tegema. Võimalusel tee toit varem või eelmisel päeval valmis. Oluline, et oleks tervislik toit kohe käepärast võtta. 

  • Võimalusel olge peale pikka lasteaiapäeva kodus. 

Eriti oluline on seda silmas pidada just siis, kui on lapsed, kes on alles alustanud lasteaia või -hoiu teed. Last ei ole mõistlik kohe ka lõpututesse huviringidesse panna, sest nii läheb tema päev veelgi pikemaks. 

Ning võimalusel tee pere ostud ilma lasteta. Oled ju kohanud kaubanduskeskuses pikali maas nutvaid lapsi. Seal võibki laps emotsionaalselt kokku kukkuda, sest tema jaoks on seal liiga palju müra ja oh kui palju värvilisi asju just lapse silmapiiril.

Kui laps soovib nutta, siis luba tal seda teha. Unusta ära iganenud “Poisid ei nuta” või “Nii suured tüdrukud enam ei nuta” õpetused. Need ei tööta, vaid suruvad lapse tunded alla ning laps tunneb, et teda ei mõisteta ning hakkabki oma tundeid ja emotsioone endas hoidma.

Soovitav on vältida ka veelgi enam last stimuleerivad tegevusi nagu näiteks teleka vaatamine ja nutiseadmed (neid ei tohiks minu arvates väikelapsele niikuinii üldse anda). Need tegevused “lükkavad” stressi edasi ja magamamineku aeg või kujuneda siis päevastressi väljaelamis ajaks. 

Väikelapsed ja digimaailm kohta saad kuulata rohkem tasuta podcastis “Lapsed digimaailmas – nende teadlik jälgimine ja juhendamine.”

Väga lihtsad nipid ju, kuid siiski hea meeldetuletuseks. Päevad pole vennad, seega ära ole endaga “karm” kui alati ei lähe nii nagu plaanisid ning ei saa alati kohal olla lapse jaoks. Oluline, et lapsel oleks turvaline keskkond ja isik, kellega olla kohe pärast lasteaeda. 

Kui soovid rohkem kuulda ja saada häid nõuandeid, kuidas last toetada lasteaia ja -hoiuga kohanemisel, siis kuula salvestatud veebinari pereterapeut ja nõustaja Õnne Aas-Udamiga. Veebinari saad soetada SIIT

Blogiloo autor on kahe väikelapse ema Mariliis Lukk ning lugu on kirjutatud “Lastehoidu või lasteaeda – kuidas toetada lapse kohanemist muutustega veebinari” põhjal. mille saad samuti endale soetada Pesapuu e-poest. Veebinaril räägime lisaks veel ka: 

  • Lasteaiaga kohanemise seosest lapse arenguga.
  • Mis on lapsele praeguses vanuses kõige olulisem?
  • Mida saab vanem teha, et lapsel oleks lasteaiaga kohanemine lihtsam?
  • Millised märgid viitavad lapse kohanemisraskustele ja kuidas neid leevendada?
  • Kuidas mõjutab muutustega kohanemist lapsevanema enesetunne?

Edukat lasteaiateed 🙂 

Mariliis Lukk (kahe väikelapse ema) ja Õnne Aas-Udam (loovterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja ja psühholoog).

  • pildid Canvast.

????️ Lugu #11 Elyna Nevski „Lapsed digimaailmas – nende teadlik jälgimine ja juhendamine“

????️Lugu #11 Elyna Nevski „Lapsed digimaailmas – nende teadlik jälgimine ja juhendamine“

Väikelaste juurde jõudis Elyna läbi oma magistritöö „0-3-aastaste laste digimäng ning selle sotsiaalne vahendamine“ ning seekordses podcastis räägime koos Elynaga digimaailma ja nutiseadmete kasutamise plussidest ja miinustest. Kui soovid teada, kuidas oma lapsi tänapäevase kiire tehnoloogia ajal teadlikult toetada ja juhendada, siis oled just õigesse kohta sattunud, sest Elyna oskab rääkida teemast süvitsi ja väga põhjalikult. ????

Elyna on Tallinna Ülikoolis Haridustehnoloogia lektor ja samuti on ta ka üldhariduskoolis ning lasteaias haridustehnoloogia ja informaatika õpetaja.

*Lugu on lindistatud september 2019.

???? Räägime teemadest nagu

️ Väikelaste kogemus digimaailmaga

️ Vanemate juhendamine lapse arengut digimaailmas

️ Laste õpivõime nuti- ja sotsiaalmaailmas

️ Perekonnaliikmete jäljendamine ja meediakogemuse jagamine

️ Raamat vs nutiseade – kui tähtis on paus?

 

???? Ülevaade podcastist:

???? 2:13 Kuidas Elyna end ise tutvustab?

???? 3:15 Kuidas Elyna jõudis väikelaste juurde?

???? 5:55 Mis on tänane seis?

???? 8:05 Ekraan, lapse areng ja vanemate hoiak

???? 11:05 Reaalne õpivõime lastel – millal ja kuidas?

???? 17:35 Kus lubatakse lastel nutiseadmeid kõige rohkem kasutada ja millist 6 strateegiat lapsevanemad kasutavad?

???? 23:57 Elektroonilise ekraani sündroom

???? 28:20 Strateegia rakendamine raamatute puhul ja kiire videopildi muutumine 

???? 31:33 Taustal mängiv televiisor – segav faktor või mitte? Kas ka lastevanematel?

???? 33:00 Kas koolilapsel on ka vajalik piirata ekraaniaega?

???? 39:12 Lastevanemate hirmud ja arendavad rakendused – kas pigem lõks?

???? 40:30 Ekraani sinine valgus – kuidas mõjutab lapsi enne uinumist?

???? 44:00 Õdede/vendade roll digimaailmas

???? 48:40 Mis on lahendused/soovitused?

 

???? Kuula saadet otse Soundcloudist

???? Kuula saadet iTunesist

Mõnusat kuulamist