Jälle need tugevad tunded…

2 minuti lugemine. Autor Õnne Aas-Udam on Gordoni Perekooli koolitaja ning laste, noorukite ja täiskasvanute loovterapeut.

Tunded on loomulik osa inimeseks olemisest, oleme nii ratsionaalsed kui ka emotsionaalsed olendid. Öeldakse, et (tugevaid) tundeid ei pea kartma, nad lähevad üle. Seega ei ole põhjust lapsevanematel ka oma negatiivseid tundeid – mis on lapse käitumisega seoses tekkinud – lapse eest varjata. Vanem on siiras ja ehe inimesena ning lapse ebakohane käitumine mõjutab ju meid, seega on kohane oma tundeid jagada ja kirjeldada, milline käitumine seda põhjustas.

Pahatihti on aga lapsevanemad ise kogenud oma lapsepõlves vanematepoolset (või õpetajate, treenerite jt.) hoiakut, et tugevaid tundeid, nagu kurbus, ärevus, viha, pettumus, raev – ei ole kohane välja näidata.

Inimene on programmeeritud (meie aju!) kõikidele negatiivsetele emotsioonidele reageerima kolmel viisil: 

1. võideldes

2. põgenedes 

3. paigale tardudes. 

Kui täiskasvanute reaktsioon on lapse tugevate tunnetega kohtudes karjumine, halvakspanu (“paha laps”, “tüdrukud nii ei tee/ütle!”, “poisid ei nuta”), tühistamine (“see ju nii väike asi…!”, “ah, unusta see …!) või karistused (tutistamine, löömine, nurkapanek, oma tuppa “rahunema” saatmine, mingist hüvest ilma jätmine), siis vanem saab oma tugeva emotsiooni (viha, pahameel, pettumus, hirm jne) endast välja. 

Samas õpib laps enda kohta, et ta on halb, vastuvõetamatu sellisena, nagu ta on, et ta ei vääri vanemate armastust ning sellel on laastav mõju lapse minapildile ja enesehinnangule.

Teiselt poolt hakkab ta oma tugevaid tundeid alla suruma, sest laps vajab vanematelt aktsepteerimist, vajab kinnitust, et ta on hea. Allasurutud tunded aga teadupärast kogunevad ja leiavad ikkagi väljapääsu, siis aga ebakohasel moel (viril või arusaamatult jonnakas/tõrges käitumine), tülid/kaklused õdede-vendade vahel, vale mina väljakujunemine (kõik on hästi!) jne. Igatahes saab kahjustada vanema ja lapse vaheline kontakt, suhe. Selle asemel, et aktsepteerida tundeid, kui lapse elu normaalset osa ja õpetada kohaseid tunnetega toimetuleku strateegiaid, kasvab ja läheb ellu sama mustriga tulevane lapsevanem, kes arvab, et tugevad negatiivsed tunded on tabu.

Ja siis, olles ise lapsevanema rollis, käivitavad lapse tugevad tunded või tema ebakohane käitumine vanemas selle mustri ja jälle kordub kõik. Seda mustrit saab aga muuta! Vanemat aitab oma lapsepõlvetraumade teadvustamine ja nende teadlik tervendamine – kui ärritud, järelikult käivitus mõni sinu lahendamata lapsepõlveprobleem:

  • Nüüd peatu, ära reageeri!
  • Hinga sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu pikalt välja, tee seda mitu korda.
  • Oota, kuni oled rahunenud ja alles siis räägi!   

Oma tugevaid tundeid reguleerides teed sa kingituse iseendale ja oma lapsele – nii ei katke side teie vahel ning laps õpib vanemat mudeldades ka ise ajapikku oma tugevate tunnetega toime tulema.

Vanem, kes ei tule oma erinevate tugevate negatiivsete tunnetega toime, mõjub ka oma lapsele – sageli kurb ja nuttev vanem võib viidata depressioonile ning vihane ja kergesti ärrituv vanem võib olla pidevalt stressis ja/või väga ärev.

Mis iganes põhjused neid vaimse tervise probleeme on esile kutsunud, vanema ülesanne on enda eest hoolitseda.

Lapsed, kes kasvavad pidevas emotsioonidetormis, võivad olla ka ise ärevamad, ärrituvamad, nutusemad, vihasemad – seda tingib vanema mudeldamine ehk õpitud käitumine. Laps kogeb, et tema maailm ei ole turvaline ning tema aju ongi seetõttu ülitundlik, kõrge valmidusega reageerima väga jõuliselt igale stressorile. 

Vanem ei pea tundma end lapse ees süüdi, ent peaks kohe tegelema enda aitamise-toetamisega. Otsige tuge! 

Leidke endale oma lähikonnast (partner, sõbranna, mõni teine lapsevanem, sugulane jne) inimene, kellele saaksite avatult rääkida oma kõige jubedaimatest mõtetest, suurimatest hirmudest, rasketest tunnetest – ilma kartuseta saada sealt negatiivseid hinnanguid või soovitusi, kuidas oleks õige mõelda-tunda-teha. 

Kui seda inimest ei ole lähikonnas, võtke ühendust nõustaja, psühholoogi või terapeudiga (miks mitte ka oma perearstiga), kes vaimse tervise spetsialistina saab teile parimal moel toeks olla. Abiks võib olla ka lastevanemate tugigrupp, online-foorumid ja sotsiaalmeedia.

Õnne Aas-Udam on psühholoogiline nõustaja, loovterapeut ja Perekeskuse Sina ja Mina ning OÜ Audams Konsultatsioonid koolitaja. Loovterapeudina toetab lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid läbi kunstiteraapia meetodite. Täiskasvanute koolitajana (andragoog VI) on Õnne peamisteks teemadeks suhtlemisoskused (Gordoni Perekool, Õpetajate Kool, PREP-paarisuhtekoolitus, WMR-üksikisikutele) ning stressi- ja motivatsioonitemaatika.

Kui soovid rohkem toetud ja praktilisemaid strateegiaid, siis liitu meie veebiloenguga “Vanemad on inimesed, mitte Jumalad SIIN

Õnnelik pere=õnnelik laps veebikursuse sarjas jagame strateegiad iseeenda emotsioonide reguleerimiseks, räägime paarisuhtest; anname näpunäiteid, kuidas lapsele õpetada tunnete reguleerimist ning räägime, kuidas seada piire last kahjustamata. 

Veebiloenguid viivad läbi oma ala eksperdid ning suurte kogemustega spetsialistid ja emad 🙂 

Osaleda võid ka üksikutel veebiloengutel ning loengud on järelvaadatavad 31. detsembrini 2020. 

Teised järelvaadatavad veebiloengud leiad SIIT!

 

6 viisi, kuidas toetada oma lapse suhtumist söömisesse ja toitu

4 minuti lugemine. Loo autorid on Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema, ja toitumisnõustaja ning kahe väikelapse ema Liina Davõdova.

“Appi, minu laps ei söö mitte midagi!”

“Oh, küll te olete õnnelikud vanemad, et teie laps on hea isuga.”

Tuleb tuttav ette? Tihti kuuleme vanemaid kurtmas, et nende laps pole nõus hoolimata vanema ponnistustest midagi sööma. Lõikasid tund aega erikujulisi kurgitükke välja või lennutasid lusika peal toitu, et söögikord lapsele põnevaks teha, aga tema pole nõus isegi proovima?

Ei, see lugu pole sellest, kuidas on õige last lusika või kahvliga toita. Üldiselt kirjutatakse ikka artikleid sellest, miks lapsed süüa ei soovi. Toome Sinuni mõned nipid, kuidas lapsevanem või muu hooldaja saab last toetada, et söömisest saaks tore koosveedetud aeg ning see ei tekitaks stressi ei lapsele ega vanematele. Räägime siinkohal pigem beebidest ja väikelastest ja mudilastest, kuid nipid sobivad ka suurematele.

Kuidas laps sööma saada?

Siin on sulle 6 mõtet, mis võivad toetada Sinu last söömisel.

  1. Ära muuda söömist lapsele stressirohkeks situatsiooniks. Näiteks üks stressiallikas mõlemale poolele on kindlasti see, kui tekitada söömise ja mingi asja saamise himu. See võib olla aga väga libe tee.  Laused, nagu “Sa pead sööma, muidu ei saa pärast magustoitu/multikat/õue/hästi magada”, “Pead sööma muidu vanaema on kurb, ta nii pingutas, sulle peab maitsema,” ei aita kuidagi lapse isule kaasa, vaid pigem tekitab segadust ja annab valesid signaale, mille pärast üldse sööma peaks. Lapsed on üldiselt väga head intuitiivsed sööjad ja oskavad oma isusid ise hinnata.

See ei tekita lapsel mingit isu toidu järgi, vaid tema peas keerleb ainult mõte sellest ahvatlevat magustoidust, mida Sa talle lubasid. Tunnistan, et endalgi teeb meele kurjaks, kui olen tunde köögis rassinud ja siis lapsed maitsevad lusikatäie ja ei söö midagi ning nõuavad magustoitu vms. Kuid siinkohal tuleb iseendal areneda ja sellest lahti lasta.

Toidu sööma sundimine võib tekitada tulevikus ka selle, et lapse sõber sööb rämpstoitu iga päev. Sinu laps ise seda ei tahaks, aga ta ju ei taha ka sõpra kaotada, seega läheb vooluga kaasa. Kumb on parem variant? Kas see, et ta praegu jätab vanaema tehtud osa toitu taldrikule või suudab ise ka tulevikus oma isusid reguleerida ja otsustab ise, mida ja millal ta sööb.

“Kui Sa sööma tuled, siis saad pulgakommi, mille aga võid avada kodus” on üks “vahva” lugu.  🙂  Räägime siinkohal 2-aastasest lapsest, kes ei taju aja mõistet ning kuuleb Sinu lausest ainult “saan pulgakommi”.

Raamat “Minu mõistus on otsas” räägib selgelt lahti, et kaheaastane laps ei suuda enda jaoks tulevikku ette kujutada. Kohe ja “10 minuti pärast” on igavik. Ta pole omandanud veel ajamarkereid, mis lubaksid tal mõista suhtelist kestust. Seda teades on meil parem mõista lapse näilist kannatamatust. Ja pole mõtet ahvatleda teda millegagi, mida ta kohe ei saa.

P.S. Kui oleks minu teha, siis sellise menüü, nagu meie lasteaedades on olnud aastakümneid, kaotaks ma kohe ära. Juba seal harjutatakse kahjuks lapsi sellega, et supile järgneb magustoit või et rafineeritud suhkur on okei. See on meie kehale väga koormav  – süüa rasvast ja magusat ühel toidukorral. Rafineeritud suhkrust magustoit lihtsalt selleks, et kaloraaž saaks täis on ajast ja arust. Loodan, et üha enam lasteaedu saab kaasata tänapäeval hariduse saanud toitumisnõustajad.

         2.  Arvesta alati lapse eelistustega, ära pressi talle enda omasid peale.

Kõigile ei saagi kõik toidud maitseda, meile endile ka ju alati kõik ei meeldi. Kui laps ikka ja jälle proovib paprikat ning see talle tõesti ei meeldi, siis Sinu tööks on aeg-ajalt seda talle uuesti pakkuda, kuid palun austa last ja ära tee nii, et serveerid õhtusöögiks nt täidetud paprikat ja ei midagi muud.  🙂

Lisaks ei tohiks lastele peale suruda enda arvamust. Kui Sulle endale kala ei maitse, siis see ei tähenda, et peaksid söögilauas kala nähes nina kirtsutama. Lapsele ei tasu ka pidevalt kinnistada lauseid “sa ju seda ei söö, see sulle ei maitse.”

Aga mida teevad need vanemad, kes ütlevad, et laps sööb ainult makarone ja viinereid? Selles osas on see juba ohumärk, kui laps ainult neid toite sööb. See näitabki, et ta on neid toite juba liiga palju  saanud. Minevikku tagasi ei saa keerata, aga mida siis teha.

Kuna lapse jaoks on oluline ikkagi ise otsustada, siis selgita talle, et ainult ühte toitu süües ei saa meie keha vajalikke aineid kätte (meie peres selgitame nii juba päris väikestele ja kordame seda kui mantrat ja mõjub), siis on vaja süüa erinevaid toite. Anna talle aga valikusse nt kaks toitu, mida saad teha, ning lase temal otsustada. On see siis näiteks frikadellisupp või kartulipuder.

Ja meie (Mariliisi) pere kogemus ütleb, et kui neid viinereid koju ise ei osta, siis ei tunta nendest ka puudust.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas me pidime alati taldriku tühjaks sööma ja kui seda ei teinud, siis “kaagutati” (sorry, kole sõna, aga nii oli) seni, kuni sa lihtsalt sõid ära, aga ega see ei tähendanud, et toidu vastu austus oleks tekkinud. Nagu mu õel avastati mitukümmend aastat hiljem, et tal on tegelikult talumatus teatud toitude vastu. Lapsepõlves tundus ehk mullegi, et ah, mis ta vingub, et kõht valutab.

Olen kuulnud hirmulugusid, kuidas lasteaias sunniti sööma pekitükkidega suppi nii, et lapsed pärast oksendasid. Selline sundimine tekitab palju suurema tõenäosusega hilisemas elus toitumishäireid. Seega tuleb tunnetada piiri ja pigem läheneda armastuse ja teadlikkusega.

         3. Arvesta asjaoluga, et Sinu lapsel ja Sinul ei ole kõht tühi alati samal ajal. 

Jah, rutiin on oluline toitumise juures ning meie keha armastab seda. Lasteaedades ja koolides käies tekib see hõlpsasti ning kui vanemad ka kodus sellest kinni peavad, siis lapsed ongi harjunud iga päev teatud kellaaegadel süüa saama ning tihti annab kõht sellest märku, et aeg on süüa.

Küll aga suvel vanaema juures või ringi reisides on keeruline õiget rutiini tekitada ja täiskasvanutena kipume aeg-ajalt unustama, et meie lapsed on meist erinevad ning ka see läheb meelest, et tegelikult alles tunnike tagasi pistis ta miskit põske .

Hoia käepärast tervislik snäkk

Räägime Sulle siinkohal ühe armsa sõbra loo (ma loodan, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan). Laps läks vanaema juurde ning last üle andes ütles isa, et lapsel on kõht tühi, palun anna talle süüa. Kokkulepped tehtud läks isa ära ja otsustati koos sööma hakata. Küpsist. No mis seal ikka, lapsel rõõmus meel ja kõht ka enam ei korise. Tunni aja pärast aga istuti juba sünnipäeva pidulauas ja oligi aeg kõigil sööma hakata. Lapsel aga kõht tühi polnud, sest küpsis kõhus andis veel tunda ja pooleli oli ka lõbus mäng mängunurgas.  Aga kuna kõik hakkasid sööma, siis vanaema oli väga kindel, et laps peab sööma tulema, sest kõik ju söövad. Võid ette kujutada, mis riid sellest tuli.

Lühidalt kokkuvõttes mõned mõtted siinkohal.

  • Lapse kõht ei pruugi olla tühi, siis kui sina tahad, et ta sööks.
  • Veresuhkru langus tekitab agressiivsust või kontrollimatut nuttu. Kui Sa tead, et varsti on ühine söögiaeg, siis ära anna lapsele kiiresti veresuhkrut tõstvaid (ja kiiresti väsimust tekitavaid) ja rafineeritud suhkruga magusaid asju. See rikub isu ja on lapse tervisele kahjulik ning tekitab asjatuid nutuhooge. Harjuta vahepaladeks puuvili või mõni tervislik snäkk.
  • Kui on väga oluline, et väikelaps söögilauda ikkagi istuks, siis “hoiata” last, et kohe hakkame sööma, aga arvesta, et väikelaps ei taju aega nii nagu meie, täiskasvanud. Hea nipp on, et nt teeme kaks mängu ära ja siis lähme sööma.

        4. Täiesti uut toitu pakkudes lisa sinna ka midagi tuttavat ja meeldivat.

On täiskasvanuid, kes naudivad eksootilistel reisidel kohalikku toidukultuuri ja avastavad uusi maitsed, kuid on neid, kes ka kõige eksootilisemas kohas valivad ikka tuttava liha ja friikartulid. Ja see ongi iga inimese vaba valik.

Samamoodi on lapsega. Kui tal  on kõht väga tühi, aga ta on tundlikum uute toitude suhtes, siis tekitab uus olukord temas lihtsalt segadust ja ta ei pruugi midagi süüa. Alustades n-ö turvalisest valikust, on ta valmis ka võõrast toitu avastama.

Lisaks saad Sa ise last ette valmistada uue toidu suhtes, näiteks rääkides enne sellest, et mida sa teed ja mida ta sööma hakkab.

        5. Kaasa last juba kokkamisel.

Kui laps juba istub, on ta valmis sind aitama. Vali lapsele sobiv tegevus ja unusta mure hilisema koristamise osas.

Näiteks laps, kes veel ei kõnni ja istub söögitoolis – palu tal sulle pärast sööki taldrik ja tass ulatada ja näita talle, et need vajavad puhastamist ning viid need kraanikaussi (nõudepesumasinasse).

Kutsu laps kööki appi

Mida suuremaks ja osavamaks kasvab laps, seda tähtsamaid ülesandeid saad talle usaldada. Juba väga väike laps on võimeline lauda katma ja viima oma mustad nõud ise ära.

Osta lapsele väike kann, kust saab ta ise vett endale tassi valada, ning anna lapsele oma puhastuslapp, millega saab ta maha läinud vee ise ära pühkida. Me lihtsalt peame lapsi usaldama ja lubama neil meid aidata, mitte ette-taha kõik ära tegema ja hiljem imestama, et meie laps ei viitsi meid aidata kodustes toimetustes.

Kuidas last kaasata igapäevatoimetustesse, sellest räägib pikemalt blogilugu 6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

Kui laps ei kannata oodata, kuni toit valmib, siis väike kurgiviil, tegutsemine või Sinu tähelepanu õpetavad talle kannatlikkust.

        6. Söö ise ka koos lapsega. 

Kord päevas võiks pere kokku tulla ja kõik koos süüa. Laps näeb, et söömine on tore sotsiaalne tegevus, kus saab jutustada ja naerda. Võtke söömiseks aega, ära tegele lapse söötmisega, ole abiks kui vaja, kuid keskendu enda toidule. Laps õpib väga kiiresti ümbritsevat matkima.

Sööge koos lastega

Mina oma lapsepõlvest ei mäleta ilusaid koosviibimisi toidulauas, seetõttu oskan ma neid täna oma perega väga hinnata. Tehke näiteks ka oma pere söögilaua reeglid, mis kehtivad kõigile, ka vanematele!

Meie perel on ka oma söömise reeglid:

  • me ei kasuta nutitelefone,
  • me ei vaata telekat (see on kinni),
  • me ei räägi tööjuttu (see kehtib meile mehega :D).

Mõtle, millised on Sinu pere reeglid ja miks mitte need ka kuhugi nähtavale kohale riputada, nii kinnistub paremini ja ei kipu meelest minema.

Toit on väga oluline ja suur osa meie elust, suhtu sellesse austuse ja teadlikkusega.

Loo autorid toitumisnõustaja ja kahe väikelapse ema Liina Davõdova ning Mariliis Lukk, kes on e-raamatu “Õnnelike perede 14 saladust” autor ning kahe väikelapse ema.

Kui soovid juba väiksest peast lapse toitumisharjumusi toetada, siis 15. septembril kell 15-16.30 on tulemas Pesapuu Perekeskuses näputoitumise loeng ning 29. septembril ka veebiloeng kell 13.00-14.30.

Allikad:

Isabelle Filliozat “Minu mõistus on otsas”

 “6 Montessori põhimõtet, mida lapsevanemana kasutada igapäevaelus.”

E-raamat “Õnneliku pere 14 saladust” (Autor Mariliis Lukk), kus räägime ka emotsionaalsest söömisest.

Pildid: Pexels

8 lihtsat viisi, kuidas toetada last lasteaeda või lastehoidu minekul. 

8 lihtsat viisi, kuidas toetada last lasteaeda või lastehoidu minekul.

5 minuti lugemine. Loo autor on kahe väikelapse ema Mariliis Lukk ning lugu on kirjutatud “Lastehoidu või lasteaeda – kuidas toetada lapse kohanemist muutustega veebinari” põhjal. 

Vanemad saavad väga palju ära teha juba enne seda, kui laps läheb lasteaeda. Näiteks käia eelnevalt lasteaiaga tutvumas või rääkida lapsele, et mis koht see lasteaed on ning mis teda seal ees ootab. Järgnevalt jagan Sinuga 8 lihtsat viisi, kuidas last toetada lasteaia ja -hoiu teekonnal, millest ning ka paljust muust rääkisime põhjalikumalt eelpoolnimetatud veebinaril. 

  • Püüa järgida sama päevakava, mis lasteaias. 

Suvi on küll puhkamise aeg, kuid mõnel lapsel võib lasteaiaga kohanemine võtta rohkem aega, eriti juhul kui teie päevakava ja graafik on totaalselt erinev lasteaias käimise päevakavast.  Jah, ärkama ei pea kell 7 nagu tavaliselt (sõltub teie pere ärkamisajast), kuid kui õhtune magamaminek venib väga pikale ning hommikune ärkamine väga pikale, siis on uuesti lasteaeda minnes lapsel keeruline harjuda ning see võib tekitada lisastressi. 

Soovitavalt harjutage igapäevaselt kasvõi 15 minutit varem magamaminekut teie tavalisest suve graafikust ning samuti proovige ärkamine tuua iga päevaga 15 minutit varasemaks. 

Toidu osas, kui Sinu lapsel on talumatust või allergiaid, siis uuri enne lasteaia personalilt, kuidas on võimalik lapsele sobivat toitu pakkuda. Keelduda nad eritoidust ei tohi, tuleb leida lahendus.

  • Rääkige lasteaiast alati positiivselt ja rõõmsalt. 

Sinu hääletoon ja see kuidas sa lasteaiast ning õpetajatest räägid on väga oluline. Lapsed tunnetavad meie ärevust ja muret, seega kui Sina muretsed ja näitad oma ebakindlust tugevalt välja, siis annab see lapsele signaali, et see on tõesti midagi, mida peab kartma ning laps võib samuti ärevaks muutuda. 

Me ei saa kõigile meeldida ja kõik inimesed ei meeldi ka meile. Kui Sul on selline suhe lasteaiaõpetajaga või on lasteaiaga erimeelsused, siis mõistlik on neid teemasid arutada nii, et laps ei kuuleks. Talle pole vaja lisatressi selle näol, et Sinul on mingi lahkheli õpetajaga või lasteaiaga. Proovi lahendada need teemad ainult täiskasvanud omavahel ning last mitte sellesse segada.

  • Looge positiivsed hommikud. 

Et hommikul ei oleks kiirustamist ega rahmeldamist, märksõnaks on positiivne start. Ma mõistan, et ajaline surve Sulle tekitab pinget ning tahaks, et kõik käiks nagu kellavärk – ärkamine, hambapesu, riidesse, sööma ja lasteaia poole sõit, kuid mida enam Sina kiirustad ja proovid nö. kontrolli alla saada, siis seda suurema tõenäosusega tekib lapsel tõrge ja vastupanu ning tulevad “ootamatud jonnihood.”

Soovituseks Sulle, et tee võimalikult palju toimetusi eelneval päeval ette ära. Nt. pane (lase lapsel valida) lasteaia riided välja, paki kott kokku ning pane hommikusöögi asjad valmis nii, et saad need hommikul lihtsalt võtta. 

Kõige olulisem on meie arvates see, et selleks ajaks kui lapsed ärkavad, peaksid Sinul olema kõik toimetused tehtud ning saad 100% keskenduda lapsele ja teile rõõmsa ja positiivse hommiku kujundamisele. See võib tähendada varem ärkamist, kuid asi on seda väärt ning ajaline võit suur. 

Anna endale ka aru, et päevad pole vennad ning kui ongi keeruline hommik, siis pahandamine ja tülid hommikul ei aita kedagi. Püüa jääda nii rahulikuks kui võimalik ning mõista last, et ka temal võis olla keeruline öö ja ehk ta ongi väsinud. 

Sama põhimõte kehtib tegelikult ka õhtute kohta – lapsele järgi minnes varu aega ja kannatust ning ole positiivne. 

 

  • Võimalusel tee lapsele nädala sees vabu või lühemaid lasteaiapäevi. 

Kas Sa oled märganud, et tegelikult on meie mudilased ja väikelapsed väga suure pinge all, sest nende “tööpäev” on pikem kui meie oma. Meie ju viime hommikul lapsed lasteaeda enne meid ja toome nad pärast meie enda tööpäeva. Meie traditsioonilise 8h tööpäeva asemel on meie pisikestel isegi 9 tunnised lasteaiapäevad. 

Saavad ju koolilapsed suvel ligi 3 kuud puhkust, lasteaialapsed kõigest 1 kuu. Jah, mõistan, et niikuinii on keeruline praegune süsteem, kus vanemad nii palju puhkust ei saa ja polegi lapsi kuhugi panna, kuid see on mõne teise korra teema.  Väikelapsele on ka suures grupis viibimine väga väsitav. 

  • Lapsele järgi minnes jälgi teadlikult oma meeleolu ja anna lapsele aega.

Väga kurvaks teeb mind, kui kuulen, kuidas vanemad tulevad oma paha tuju ja väsimusega lapsele järgi ning kiirustavad last tagant “õiendades” ja pragades ning ehk on isegi ühe silmaga telefoni piiludes. 

“Miks Sa nii aeglane oled?”

“Miks Sul juba riided seljas pole?” jne.

Mõnikord on tõesti nii, et endal on olnud väga keeruline ja väsitav päev ja kojuminekuga ka kiire, kuid lapse kuulamine ning mõistmine, et ka temal oli pikk ja väsitav päev aitab ka Sinul enda emotsioone hallata. 

Ning on täiesti okei ka enda tundeid peegeldada ning öeldagi, et “Kallis, mul oli täna väga raske päev ja olen nii väsinud ning soovin ruttu koos Sinuga koju puhkama minna. Mis Sa arvad, kas saame riided ruttu selga ja jookseme väravani võidu?” Nii hakkavad ka lapsed mõistma, et meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ning kui jagame oma tundeid, siis saame teineteisele paremini toeks olla. 

Oma tunnetest rääkimine ning lapse tunnete mõistmiseks on imehea Thomas Gordoni “Tark lapsevanem. Kuidas luua ja säilitada oma lapsega terviklik suhe? raamat.”

  • Jalutage (võimalusel) lasteaiast koos koju, las laps räägib ennast tühjaks.

Pärast lasteaeda on lapse aeg. Ta on olnud terve päeva suures rühmas. Seal on olnud müra, lärmi ning tal on kindlasti mõtteid ja tundeid, mida ta soovib Sinuga jagada. Võimalusel jalutage rahulikult koju. Loomulikult on parim kuulamine silmast silma ja täiesti kohal olles, kuid kui teie teekond koju kulgeb autoga ja kodus kohe võimalust pole, siis on ka see hea koht jagamiseks. Kõrvaline müra ära ning räägi lapsega. 

Proovi vältida “kas” küsimusi ning eelista avatud küsimusi nagu näiteks: 

“Kellega Sa täna mängisid? Mida te mängisite?”

“Mis on lasteaias teistmoodi kui kodus?”

“Mis toitu täna pakuti?”

Kas küsimus, “Kuidas täna läks?” on selline, millele laps annab tavaliselt kas “jah” või  ”ei” vastuse. Proovi küsida näiteks, et “Mis oli täna kõige põnevam/väsitavam/naljakam tegevus lasteaias?”

Oluline on, et te oled lapse jaoks olemas kohe vahetult peale lasteaeda, et ta saaks vajadusel end “ventileerida” ja oma päeva Sinuga jagada.

Piilu ka Tark vanem lehele. Siit leiad väljaprinditava faili, kus on 15 abiküsimust vestluseks lasteaialapsega.

  • Anna lapsele aega pärast pikka “tööpäeva.”

Ära hakka kodus kohe toimetama, anna aega maandada. Arvesta sellega, et laps on olnud terve päeva keskkonnas, kus on reeglid teised ning rahvast palju. Ta on tõenäoliselt väsinud ning võib kodus, talle kõige turvalisemas keskkonnas, vanemate juuresolekul päeva jooksul kogunenud frustratsiooni välja elada. Meie peres on see väljendunud mingitel perioodidel pikkade, isegi tunniajaste hüsteeriahoogudena. Ole lapse jaoks olemas, paku talle mõistmist, armastust ja kallistusi.

Meie pere aitas väga palju Aletha J. Solter raamat “Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata oma lapsel tunnetega toime tulla?”Sealsed näited võtsid ära minu hirmu, et lapsed ei tohi nutta. Muidugi võivad! Nutt maandab stressi ja on eriti väikelapsele oluline eneseväljendusviis.

Selleks ajaks, kui Sina järgi lähed, siis laspel võin kõht juba tühi olla. Vali järele minekuks valida kaasa tervislik snäkk, et kodus ei peaks hakkama kohe süüa tegema. Võimalusel tee toit varem või eelmisel päeval valmis. Oluline, et oleks tervislik toit kohe käepärast võtta. 

  • Võimalusel olge peale pikka lasteaiapäeva kodus. 

Eriti oluline on seda silmas pidada just siis, kui on lapsed, kes on alles alustanud lasteaia või -hoiu teed. Last ei ole mõistlik kohe ka lõpututesse huviringidesse panna, sest nii läheb tema päev veelgi pikemaks. 

Ning võimalusel tee pere ostud ilma lasteta. Oled ju kohanud kaubanduskeskuses pikali maas nutvaid lapsi. Seal võibki laps emotsionaalselt kokku kukkuda, sest tema jaoks on seal liiga palju müra ja oh kui palju värvilisi asju just lapse silmapiiril.

Kui laps soovib nutta, siis luba tal seda teha. Unusta ära iganenud “Poisid ei nuta” või “Nii suured tüdrukud enam ei nuta” õpetused. Need ei tööta, vaid suruvad lapse tunded alla ning laps tunneb, et teda ei mõisteta ning hakkabki oma tundeid ja emotsioone endas hoidma.

Soovitav on vältida ka veelgi enam last stimuleerivad tegevusi nagu näiteks teleka vaatamine ja nutiseadmed (neid ei tohiks minu arvates väikelapsele niikuinii üldse anda). Need tegevused “lükkavad” stressi edasi ja magamamineku aeg või kujuneda siis päevastressi väljaelamis ajaks. 

Väikelapsed ja digimaailm kohta saad kuulata rohkem tasuta podcastis “Lapsed digimaailmas – nende teadlik jälgimine ja juhendamine.”

Väga lihtsad nipid ju, kuid siiski hea meeldetuletuseks. Päevad pole vennad, seega ära ole endaga “karm” kui alati ei lähe nii nagu plaanisid ning ei saa alati kohal olla lapse jaoks. Oluline, et lapsel oleks turvaline keskkond ja isik, kellega olla kohe pärast lasteaeda. 

Kui soovid rohkem kuulda ja saada häid nõuandeid, kuidas last toetada lasteaia ja -hoiuga kohanemisel, siis kuula salvestatud veebinari pereterapeut ja nõustaja Õnne Aas-Udamiga. Veebinari saad soetada SIIT

Blogiloo autor on kahe väikelapse ema Mariliis Lukk ning lugu on kirjutatud “Lastehoidu või lasteaeda – kuidas toetada lapse kohanemist muutustega veebinari” põhjal. mille saad samuti endale soetada Pesapuu e-poest. Veebinaril räägime lisaks veel ka: 

  • Lasteaiaga kohanemise seosest lapse arenguga.
  • Mis on lapsele praeguses vanuses kõige olulisem?
  • Mida saab vanem teha, et lapsel oleks lasteaiaga kohanemine lihtsam?
  • Millised märgid viitavad lapse kohanemisraskustele ja kuidas neid leevendada?
  • Kuidas mõjutab muutustega kohanemist lapsevanema enesetunne?

Edukat lasteaiateed 🙂 

Mariliis Lukk (kahe väikelapse ema) ja Õnne Aas-Udam (loovterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja ja psühholoog).

  • pildid Canvast.

????️ Lugu #11 Elyna Nevski „Lapsed digimaailmas – nende teadlik jälgimine ja juhendamine“

????️Lugu #11 Elyna Nevski „Lapsed digimaailmas – nende teadlik jälgimine ja juhendamine“

Väikelaste juurde jõudis Elyna läbi oma magistritöö „0-3-aastaste laste digimäng ning selle sotsiaalne vahendamine“ ning seekordses podcastis räägime koos Elynaga digimaailma ja nutiseadmete kasutamise plussidest ja miinustest. Kui soovid teada, kuidas oma lapsi tänapäevase kiire tehnoloogia ajal teadlikult toetada ja juhendada, siis oled just õigesse kohta sattunud, sest Elyna oskab rääkida teemast süvitsi ja väga põhjalikult. ????

Elyna on Tallinna Ülikoolis Haridustehnoloogia lektor ja samuti on ta ka üldhariduskoolis ning lasteaias haridustehnoloogia ja informaatika õpetaja.

*Lugu on lindistatud september 2019.

???? Räägime teemadest nagu

️ Väikelaste kogemus digimaailmaga

️ Vanemate juhendamine lapse arengut digimaailmas

️ Laste õpivõime nuti- ja sotsiaalmaailmas

️ Perekonnaliikmete jäljendamine ja meediakogemuse jagamine

️ Raamat vs nutiseade – kui tähtis on paus?

 

???? Ülevaade podcastist:

???? 2:13 Kuidas Elyna end ise tutvustab?

???? 3:15 Kuidas Elyna jõudis väikelaste juurde?

???? 5:55 Mis on tänane seis?

???? 8:05 Ekraan, lapse areng ja vanemate hoiak

???? 11:05 Reaalne õpivõime lastel – millal ja kuidas?

???? 17:35 Kus lubatakse lastel nutiseadmeid kõige rohkem kasutada ja millist 6 strateegiat lapsevanemad kasutavad?

???? 23:57 Elektroonilise ekraani sündroom

???? 28:20 Strateegia rakendamine raamatute puhul ja kiire videopildi muutumine 

???? 31:33 Taustal mängiv televiisor – segav faktor või mitte? Kas ka lastevanematel?

???? 33:00 Kas koolilapsel on ka vajalik piirata ekraaniaega?

???? 39:12 Lastevanemate hirmud ja arendavad rakendused – kas pigem lõks?

???? 40:30 Ekraani sinine valgus – kuidas mõjutab lapsi enne uinumist?

???? 44:00 Õdede/vendade roll digimaailmas

???? 48:40 Mis on lahendused/soovitused?

 

???? Kuula saadet otse Soundcloudist

???? Kuula saadet iTunesist

Mõnusat kuulamist 

8 munadepüha meisterdust lastega

7 minuti lugemine.

Munadepüha meisterdused!

Kevadkuudel, märtsis ja aprillis on Pesapuu Perekeskuse loovustunnid tavaliselt kevadpühade lainel. Kuna seekord loovus- ja meisterdamistundides lihavõtte meisterdusi pole võimalik teha, siis saame selle asemel kõik ise meisterda neid oma kodus, koos oma lastega.

Lihavõtted koputavad juba kohe-kohe uksele, seega jagan Sinuga kiireid ja lihtsaid mõtteid, mida saad lihavõttepühadel koos lastega meisterdada. Meie anname Sulle kätte juhised, kuid lastele meeldib meisterdada asju enda moodi ja lase lapse loovusel lennata. 

Enamus asju mida meisterdamiseks vaja on, leidub ka meie kõigi majapidamises. Taaskasuta kodus leiduvaid asju (nt. hommikuhelveste pakki saad papina ära kasutada, samuti tühjad wc-paberirullid). Veetke lastega koos üks ülivahva meisterdamise päev.

Munadepüha, lihavõtte meisterdused lastega

Tühjast WC-paberi rullist valmistatud jänku templid

Vahendid, mida vajad:

  • Tühjad WC-paberi rullid 4 tk  
  • Akrüülvärvid
  • Klammerdaja
  • Valge paber
  • Värvipintsel/vahtpintsel (selline, mis on pehme otsaga). 

Tegevus:

  1. Esialgu võtke tühi rull ja vajuta ava üks ots kokku, nii et see moodustaks kortsu. Peaks välja nägema nagu jänku kõrv. Tehke täpselt samamoodi ka teise tühja rulliga.   
  2. Aseta mõlemad rullid üksteise kõrvale nii, et need puutuksid omavahel kokku. Need kujutavad nüüd teie jänku kõrvasid. Asetage kolmas rull, ilma kortsutamata nende „kõrvade“ keskele alla nii, et see puudutaks mõlemat „kõrva“. Sellest saab teie jänku nägu.
  3. Võta klammerdaja ja klammerda need kolm rulli omavahel kokku.
  4. Kasuta mis tahes värvi värve (meie näitel on akrüülvärvid). Asetage „jänku“ värvi sisse ning tehke tempel valgele paberile. Kasutage erinevaid värve ja tehke nii palju jänkusid, kui ise soovite.   
  5. Kasutage veel ühte tühja rulli ning tehke sellega lihavõttemuna kujutis paberile. Korrake tegevust nii palju, kui ise soovite. 
  6. Maalige jänkudele suu, silmad, vurrud, nina ja lihavõttemunadele triipusid või täppe. Laske oma lapse kujutlusvõimel lennata. 

Fotod ja idee: natural beach living.

Tühjast WC-paberi rullist valmistatud jänku

Meisterduseks läheb vaja:

  • Tühi WC-paberi rull
  • Valge akrüülvärv
  • Väikesed kleebitavad silmad
  • Kohev käsitöötraat (šenilltraat)
  • Väikesed pom-pomid (pallid)
  • Valge ja värviline kartong
  • Liim
  • Must marker
  • Käärid

Tegevus:

  1. Värvige rullid valgeks.
  2. Joonistage jänku kõrvad valgele kartongile, seejärel joonistage väiksemad jänku kõrvad värvilisele kartongile. Lõigake kääridega kujundid välja. Liimige värviline osa valgele osale.
  3. Kleepige rullile kaks väikest silma.
  4. Keerake omavahel kokku kolm kohevat traati, seejärel liimige see rullile.
  5. Liimige väike pom-pom, koheva traadi keskele.
  6. Liimige kartongist valmistatud kõrvad wc-rulli sisemisele poolele. 
  7. Seejärel joonistage suu.

Ongi valmis! Saate kasutada seda näiteks lihavõttemuna hoidjana.
Allikas ja fotod siit

Lihavõttemunad, mis on värvitud kasutades riisi ja sulguvat plastikkotti

Meisterduseks läheb vaja:

  • Sulguv plastikkott
  • Riis
  • Toiduvärv
  • Lusikas
  • Keedumunad
  1. Vala umbes tassitäis riisi sulguvasse plastikkotti. Lisage 7-10 tilka toiduvärvi. Segage lusikaga läbi.
  2. Pane keedumuna plastikkotti, sulgege ning laske lastel neid raputada.

Valige endale meelepärased värvid. Värvige munad ühevärviliseks või mitmevärviliseks. Valmistage nii mitu erinevat riisi kotti, kui ise soovid.

Fotod Gäthlini erakogu. 

    Liitu meie uudiskirjaga!

    Habemeajamisvahuga värvitud munad

    Läheb vaja:

    • Toiduvärve
    • Keedumunad
    • Küpsetusvorm
    • Habemeajamisvaht
    • Kõrs
    • Kindad (valikuline – vähem segadust)

    Tegevus: 

    1. Pritsige habemeajamisvaht ühtlaselt küpsetusvormi.
    2. Lisage erinevatesse kohtadesse erinevad toiduvärvid.
    3. Segage kõrrega.
    4. Rullige muna ühelt küljelt teisele.
    5. Laske seista 10 minutit ja loputage kraani all puhtaks.

    Lihtne viis munade värvimiseks!

    Allikas ja fotod siit

    Jäätisepulkadest valmistatud jänkud

    Läheb vaja:

    • Jäätisepulgad (suuremad, väiksemad)
    • Väikesed kleebitavad silmad
    • Kohev käsitöötraat (šenilltraat)
    • Väikesed pom-pomid (pallid)
    • Must marker
    • Akrüülvärvid
    • Valge ja värviline kartong
    • Liim
    1. Värvige 5 jäätisepulka valgeks ja liimi nad kokku. Selleks liimige pulkade tagaküljele 1 väiksem pulk (või 2 väikest), see hoiab teisi pulki omavahel koos.
    2. Valmistage müts: võtke uus väike pulk ja värvige see teist tooni ning liimige see esiküljele, asetades see viltuse nurga alla.
    3. Värvige jänku mütsi ülemine osa sama värvi.
    4. Valmistage kõrvad sama värvi, mis müts: joonista ja lõika välja 2 valget kartongist kõrva ja 2 väiksemat värvilist kõrva sisu.
    5. Liimige värvilised osad valgete peale.
    6. Liimige kõrvad viltu asetatud pulga ülemisse ossa, keera ühe kõrva ots sissepoole.
    7. Liimige 2 kleebitavat silma, väikese pulga alumisse ossa.
    8. Keerake omavahel kokku kolm kohevat traati, seejärel liimige see pulkadele silmade alla.
    9. Liimige väike pom-pom, koheva traadi keskele.
    10. Joonistage markeriga suu.

    Jäätisepulkadest valmistatud jänku on nüüd valmis! Valmistage mitu erinevat värvi jänkut.

    Allikas ja fotod

    Papptaldrikutest lihavõttejänese valmistamine

    Läheb vaja:

    • Kartong (erinevad värvid)
    • Väikesed kleebitavad silmad
    • Kohev käsitöötraat (šenilltraat)
    • Väikesed pom-pomid (pallid)
    • Väikesed papptaldrikud
    • Liim
    • Must marker

    Papptaldrikust jänku valmistamine

    1. Valmistage nina: Keerake omavahel kokku kolm kohevat traati.
    2. Liimige nina papptaldriku tagumisele küljel. Laske kuivada.
    3. Liimige väike pom-pom, koheva traadi keskele.
    4. Valmistage kõrvad: joonista ja lõika välja 2 valget kartongist kõrva ja 2 väiksemat värvilist kõrva sisu.
    5. Liimige värvilised osad valgete peale.
    6. Liimige kõrvad papptaldriku sisemisele küljele.
    7. Kleepige silmad papptaldrikule.
    8. Joonistage markeriga suu.

    Allikas ja fotod

    Salvrättidest lihavõttemuna

    Läheb vaja:

    • Salvrätik (erinevad värvid)
    • Kartong/papp
    • Liim
    • Käärid
    • Pintsel
    1. Lõigake salvrättidest väikesed ruudud. Rullige pallideks.
    2. Lõigake kartong muna kujuliseks.
    3. Liimige salvräti pallid kartongi peale.

    Allikas ja fotod

    Kleepuva muna dekoratsioon (6-12 kuustele)

    Läheb vaja:

    • Kartong/värviline paber
    • Käärid
    • Teip
    • Liimipaber
    1. Lõigake liimipaber muna kujuliseks (võite ka muu kuju sellest lõigata).
    2. Kasutage teipi ja kinnitage see seinale nii, et kleepuv pool on väljapoole.
    3. Lõigake kartongist/värvilisest paberist erinevaid kujundeid.
    4. Näidake oma mudilasele ette, kuidas ta need kujundid saab külge panna.

    Allikas ja fotod.

     

    Seotud lood: Teeme ise tibusid

    Kuidas meisterdada lihavõttetibusid?

    Õnnelike perede haljas

    Mariliis

     

    Smuutide valmistamise Montessori mänguhommik

    3 minuti lugemine. Kirjutas ja läbi viis Mariliis Lukk, kes on kahe väikelapse ema ja suur smuutitaja.

    Smuutide valmistamise Montessori mänguhommik 

    Meie toitumisharjumused on need, mis meie lapsed kindlasti üle võtavad. Kui ikka kord nädalas näiteks burgerit söömas käia võib üsna kindel olla, et nii teeb ka Sinu laps, kui ta suuremaks kasvab. Seetõttu on smuutide koos valmistamine kindlasti üks kasulik tegevus mitmes mõttes – koos tegemine, puuviljade pesemine, lõikamine noaga, puuviljade tundmaõppimine, koristamine jne.    

    Mida laps õpib? 

    Esiteks õpib ta üldse seda, kuidas söögitegemine käib – kätepesu, puuviljade pesemine, vajalike vahendite valmispanemine, noaga lõikamine, koristamine. 

    Meie kasutame Pesapuus nuge, mis on nn. Montessori sõbralikud (ostetud Apelsinist). Banaani on lapsel kerge lõigata, pirn, kurk ja õun on hea pisut väiksemateks tükkideks teha. 

    Tegevuse käigus tutvusta lapsele, milliseid erinevaid puu- ja juurvilju me smuutisse paneme. Las tal maitsa ja kirjeldada maitset, las ta katsub puuvilja ja kirjeldab seda. 

    Seejärel kui puuviljad lõigatud pange puuviljad koos blenderisse. Lisa juurde AINULT  vett!

    NB! Parima ja tervislikuma smuuti saad sa veega! Igasugune piimatoodetega koos “smuuti” tegemine ei anna kindlasti sellist tervislikku tulemust ja piimatoode rikub kogu hea ära. 

    Mis teeb smuuti magusaks?

    Banaan on alati see, mis annab smuutile kreemikuse ning magususe. Kui mingi maiste häirib, siis banaan on alati abiks. Avokaado teeb smuuti samuti kreemikaks. Pirn, datlid (leota enne natuke), viigimarjad, rosinad, melon on samuti abiks kreemikuse ja siidja smuuti tegemiseks. 

    Kuidas lapsele rohkem rohelist smuutisse “sokutada”? 😉  

    Minu kogemusel on nn. vanema põlvkonna reaktsioon rohelisse smuutisse olnud päris vastukäiv. Kuidagi väga hirmunud on nad olnud, kui oma rohelisest smuutist lapsele paar lonksu annan. Jah, spinatiga tuleb ettevaatlik olla, et seda liiga tihti ja palju ei tarbiks, kuid muus osas on hirm küll asjatu. Et kuidas saavad vitamiinid, puuviljasuhkur ja mineraalidega “roheline” kahjulik olla? (NB! Ma pole toitumisnõustaja ega arst, kõik puhtalt minu enda pere kogemus). Et kui teeb seedimise kiiremaks, siis mis selle halba on? 

    Igal juhul kui puuviljasmuutisse lisada mõnikord natuke sellerit või avokaadot või Hiina kapsast ja porgandit, siis laps üldiselt ei saagi aru, et miskit muud ka peale puuviljade lisatud on. Ja lõpuks harjub ka selleri maitsega 😉 

    Smuuti retseptid

    Retsete oli mul aga väga raske kirja panna, sest kuna oleme juba aastaid iga päev smuutisid teinud, siis tegelikult teeme väga palju tunde järgi ja selle järgi, mis külmikus parajasti on. Küll aga enam ei puudu meie smuutidest praktiliselt kunagi seller. Maitsega harjumine võttis aega, aga soovitan vaikselt harjutada. See on nii-nii kasulik ja vajalik Sinu kehale – sisaldab palju mineraale, kasulikke soolasid, on väga puhastava toimega ja antibakteriaalne ning rikastab ka maohapet. 

     

      Liitu meie uudiskirjaga!

       

      Aga mõned retseptid Sulle allpool. Parimad retseptid leiad Boost Yourself lehelt.

      Kollane smuuti 

      1 apelsin 

      1 banaan

      1 suur õun

      kooritud ½ tl kaneeli

      1 klaas mandlipiima

      1 porgand 

      1 spl Crunchy segu

      *Boost Yourself lehelt

      Roheline smuuti 

      1 peotäit spinatit

      1 sellerivars

      1 porgand 

      1-2 banaani 

      kurki

      rebi natuke kale´i

      vett

      Mustika-vaarika magus smuuti 

      1 peotäis mustikaid 

      1 banaan

      1 suur õun

      1 peotäis vaarikaid

      1 avokaado

      astelpaju

      vett

      Mariliisi pere hommikurutiin (haiguste peletaja, immuunsuse tugevdaja). 

      Alustuseks 1 klaasi pressitud sidruni mahl

      30 min pärast värskelt pressitud sellerimahl (või kurgimahl)

      30 min pärast smuuti (eelistatult võimalikult roheline). Immuunsuse tugevdamiseks lisa smuutisse ingverit ja küüslauku. 

      Ja nii on, et apteeki me väga enam oma raha ei jäta 😉 

      2.5aastane Simo sellerimahla mekkimas 🙂

      Smuutihommiku pildigalerii

      Kui oled alustamas smuutimaailmaga, siis soovitan liituda ka Boost Yourself tervisegrupiga Facebookis. Siit saad palju inspiratsiooni ja retsepte.  

      Aitäh Boost Yourselfi Svenile, kes meile tasuta Crunchy supersegu kinkis 🙂 

       

      Mõnusat smuutitamist 🙂 

      Kahe väikelapse ema ja õnnelike perede haldjas

      Mariliis Lukk

      Mullikile jalutuskäik ja loovtegevus lihahaamriga

      Värvid ja “splash” ning mullikile jalutuskäik. 

      1 minuti lugemine. Autor kahe väikelapse ema ja Montessori huviline Mariliis Lukk.

      Mullikile on tohutult vahva asi, mida saab lastega loovtegevmistes väga palju ära kasutada. Eriti tore on, et kuna tegemist on üldiselt pakendamisest tekkinud keskkonnakahjuliku ülejäägiga, siis saamegi pisutki appi tulla selles, et kasutame selle ülejäägi siis loovtegemistes ära. 

      Lisaks leiad kodust kindlasti ühe lihahaamri ja vatipadjad ning värvid, millega saab teha vahvat loovtegevust. Hoiatusena, et värvi pritsib laiali, seega vali keskkond, kus värvi võib pritsida (nt. parim suvel õues murul või siis tuba, kus vähe asju ja pole ohtu, et seinad-laed pärast värvilised on).

      Asjad, mida vajad: 

      1. Lihahaamer
      2. Värvid (soovitan pestavaid näpuvärve)
      3. Vatipadjad
      4. Paber
      5. Mullikile
      6. Kleeplinti/rahakumme
      7. Pintsleid. 
      8. Alustaldrikuid (kuhu panna värv). 

      Tegevus: 

      1. Kata põrand paberiga. Soovitavalt mida suurem, seda parem, nii on pritsimise ruumi. 
      2. Pane lisaks aluspaberile põrandale ka valge paber, kuhu tehakse ühisjoonistus. 
      3. Tutvusta lapsele esimese tegevuse vahendeid – värvid, lihahaamer, vatitupsud. 
      4. Räägi lapsele, mida me tegema hakkame. 

      Esimene tegevus – haamri ja vatipadjaga mustrite tegemine

      Variant 1

      1. Pane ise erinevad värvid suurele valgele paberile. 
      2. Pane igale värvile peale vatipadi. 
      3. Lase lapsel arvata, mis värv on järgmine. 
      4. Las laps ise lööb lihahaamriga vastu vatipatja. 
      5. Uurige, milliseid mustrid tekkisid.
      6. Kui see tegevus on tehtud, siis võta vatipadjad ära ja lase maalil kuivada. 

      Variant 2

      1. Las laps ise pigistab värvid suurele paberile. 
      2. Aita tal vatipadi panna värvi peale. 
      3. Muu tegevus on sama, mis variandis 1. 

        Liitu meie uudiskirjaga!

        Tegevus 2 – Jalutuskäik mullikilega

        1. Kata põrand valge paberiga (ära unusta aluskile).
        2. Lõika välja sobivas suuruses mullikile, mis sobiks lapse jalgade ümber. 
        3. Pane kile kinni nt. kleeplindiga.
        4. Las laps istub ja värvi lapse jalatallad soovitud värvi. 
        5. Kui värvid peal, palu lapsel valge paberi peal kõndida. (Ole ettevaatlik, võib libe olla!)
        6. Juhi tähelepanu erinevatele värvidele ja mustritele, mis tekivad. 

        Kõikide tegevuste juures, kui laps soovib väiksemale paberile tegevust, siis tehke ka kindlasti see ära. Suur paberit on pärast keerulisem üles riputada. Meie lasime loovusel täiega lennata 🙂 

        Kirja pani ja tundi viis läbi kahe väikelapse ema ja Montessori huviline

        Mariliis Lukk

        Õnnelike perede haldjas

        Erinevate vahenditega värvimine

        Kui Sulle tundub, et meisterdamiseks ja loovaks tegevuseks kodus pead kohe poodi jooksma, siis enne soovitan korraks ringi vaadata, milliseid vahvaid asju Sinul kodus tegelikult leidub ning millega saav vahvaid mustreid teha. Pesapuu beebide ja väikelaste loovuringis proovisime vähemalt 10 erineva vahendiga värvimustreid teha. Tegevus oli põnev ja tulemuseks vahva mälestus.

        Erinevate vahenditega värvimine ja mustrite tegemine. Tegevuse eesmärk vaadelda, kuidas erinevad vahendid, milliseid erinevaid mustreid teevad.

        Vahendid, mida vajad:

        1. Kandikud – kuhu peale laotame asjad.
        2. Värvid – näpuvärvid, guaššid.
        3. Erinevad vahendid, millega saab värvida:
        • Vatitikud
        • Vatt
        • Pesupulgad
        • Kõrred
        • Piparkoogi vormid
        • Kärbsepiits
        • Švammid
        • Tekstuuriga pallid
        • Teekotikesed
        • Tekstuuriga kaunistusmaterjal
        • Mullikile

        Siinkohal lase fantaasial lennata – vaata kodus kõikvõimalikke asju, millega saaks mustreid teha.

        Tegevuse ettevalmistus:

        1. Laota põrandale suur aluspaber. Kinnita kleeplindiga, nii ei ole ohtu, et paber liikuma hakkab ja värv põrandale läheb. Mina ostsin ehituspoest jõupaberit. Väga hea tugev materjal, kannatab ka palju vett. Ma varem kasutasin kile, aga paberi mugavus ja tulemus on kordades parem.
        2. Laota asjad kandikutele nii, et laps neid näeks ja saaks ise valida, millega soovib parasjagu mustreid teha. Liiga palju asju korraga kandikul valikus pole ka tegelikult hea, võib lapse pea sassi ajada ja ta on segaduses, et mida kasutada.

        Tegevus – alustuseks vatitupsude värvikunst.

        1. Pane vatitupsude otsa pesupulk.
        2. Vatitupsude alla muffinivormi lisa erinevad värvid.
        3. Laps saab ise võtta pesupulkadega vatitupsukesi ja siis tupsutada paberile erinevaid värve.

        Tegevus – erineva tekstuuriga asjade värvimine.

        1. Vala värvid alusele – pabertaldrikud nt. (Hea on muidugi leida pestavad alused, nii hoiame keskkonda).
        2. Seejärel anna lapsele kandik, kus on erineva kujuga puhastuharjad, kärbsepiits, teekotikesed, svammid jms. Vaata eelpooltoodud loetelu.
        3. Ja nii ükshaaval tekivad erinevad mustrid ja laps õpib erinevate vahenditega tegutsema. Kui lapsel kujuneb mingi lemmik, siis ta tegeleb sellega. Ära sunni ja proovi niipalju kui vajalik ja niivähe kui võimalik suunata ☺️

        Mõnusat meisterdamist! ????????️????️????

        Loovustunni autor ja kirja pani Mariliis Lukk.

        Pildigalerii: Pesapuu pisikesed.

        Loovus- ja meisterdamistunnid toimuvad Pesapuus regulaarselt ning loe nende kohta rohkem SIIT.

        8 asja, millele võiksid mõelda enne lapse sünnipäeva pidamist

        5 minuti lugemine. Autorid on väikelaste emad Mariliis Lukk ja Kristel Klesmann.

        Väikelaste sünnipäevad on toredad kokkusaamispeod – nad kasvavad nii ruttu, et on tore näha, mida uut nad jälle see aasta oskavad või kuidas omavahel suhtlemine järjest osavamaks läheb.  Samas on lapsevanemal enne pidu  jälle palju stressirohket askeldamist – tahaks ju, et lapse pidu õnnestuks ning kui aus olla, siis lapse esimest sünnipäeva korraldades võib juhe ikka kokku küll joosta, isegi kui oled varasemalt palju erinevaid üritusi korraldanud. Laste puhul on lihtsalt nii palju nüansse, millele on vaja mõelda. Mõtleme siinkohal just väikelapsi ehk siis lapsi, kes on vanuses 1–4.

        Kust üldse peale hakata, et sünnipäev tuleks selline, nagu soovid? Siin on Sulle 8 näpunäidet, millele mõelda enne peo korraldamist kahelt emalt, Mariliisilt ja Kristelilt, kellel on kahe peale kokku 5 väikelast 🙂

        1.   Keda kutsuda sünnipäevapeole?

        Paneme selle esikohale, sest sellest sõltuvad teised punktid – koht ja aeg. Kas esimene sünnipäev (või esimesed sünnipäevad) on lähimate pereliikmete ja sugulastega või hoopis sõpradega? Või kutsuda kõik korraga ja ongi suur pidu? Kõik variandid on toredad, aga ainult niikaua, kuni asjaosalised ennast hästi tunnevad.

        Kui külaliste nimekiri on koos, vaata kindlasti ka üle nende vanus, sest see võib saada määravaks peokoha valikul. Näiteks vanemad inimesed ei taha sageli mängutoa sünnipäevadest osa võtta.

        Üks nüanss on veel, et kui Sul on suur tutvusringkond ja näiteks paljudel Sinu headel sõpradel pole lapsi, siis mõtle ka see enda jaoks läbi, kas Sa neid kutsud ja kas nad üldse tahaksid tulla.

        “Minu kahekümnendate alguses oli minul kogemus, kus minu hea sõbranna laps sai kahe aastaseks, aga mind ei kutsutud sünnipäevapeole. Põhjenduseks oli, et mul ju ei ole lapsi. Tol korral tegi see küll pisut haiget” ütleb Mariliis. Kuid täna vaadates, siis tegelikult on see ka OK! Oluline on seda siis pehmelt öelda. Võib-olla hoopis teetegi kamba vallaliste sõbrantsidega hoopis eraldi istumise koduses keskkonnas.

        1.     Koht – kodu või mängutuba?

        Paar kriteeriumit on juba eespool nimetatud: mis vanuses on külalised ja kui palju inimesi tuleb. Valik ongi puhtalt Sinu teha. Suurde koju mahub palju rahvast, väiksemasse mitte nii palju.

        Kodus peab arvestama, et Sinu kodu oleks ka teiste laste jaoks ohutu. Mängutoas aga tuleb pisikestel sabas joosta, et nad viga ei saaks või mõnda mänguasja alla ei neelaks. Nii et plussid ja miinused on mõlemal kohal.

        Mängutubade valikul arvesta alati, et osad mängutoad on sellised, kus on mitu sünnipäeva korraga, ning on need, kus kogu mängutuba on privaatselt ainult Sulle. Mariliis näiteks eelistab viimast varianti, eriti väikelaste puhul.

        “Ma olen olnud hiigelsuurtes mängutubades oma 1- ja 3-aastasega ja pärast seda on lapsed nii ülsestimuleeritud ja stressis, et veel paar päeva annab tunda kogu pereelus”, ütleb Mariliis ning siis ei saagi tegelikult perenaisega lobisega, sest sa jooksed kogu aeg oma lapsel sabas. Pole lihtsalt väikelaste jaoks need suured kohad minu arvates.

        Väikelastele mõeldud mängutoad on enamasti suhteliselt turvalised – seal ei ole kõrgeid atraktsioone. Kuid sellises “titekas” võib vanematel-õdedel vendadel igav olla. Kui külaliste hulgas on rohkem vanemaid lapsi, siis tasub otsida selline koht, kus ka neil on huvitav.

        Asukoht ei ole mängutoa puhul kõige olulisem, aga arvesta, et lasteaia- või trennisõpradele võib Sulle kõige lähem koht kaugeks jääda. Siis on hea valida n-ö kirik keset küla – kuhu kellelgi pole liiga kauge tulla.

        Mängutoas uuri ka koristamise kohta. Osa mängutubasid pakub koristusteenust ja see on päris mugav. Üldiselt on nii, et mängutuba peab lahkudes jääma enam-vähem selline, nagu oli tulles. See on ka mõistetav, sest uus pidu tuleb enamasti peale ning ise ei tahaks ka räpasesse mängutuppa minna.

        Aga mis siis kui…

        Kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et kui sünnipäevalaps ise haigeks jääb ja pidu ei toimu. 🙁 Enamus mängutubades on broneerimistasu, mida ei tagastata. Vaata enne tingimused üle.

        1.     Mis kell võiks sünnipäev olla?

        Väikelaste sünnipäevade puhul on parimad kas hommikused või õhtused sünnipäevad. Siis on lapsed puhanud (kuni nelja-aastased enamasti magavad veel lõunaund) ja nad naudivad pidu täiega.

        Kui lastega külalisi on kaugemalt, siis ka neile on kellaaeg oluline – nad peavad arvestama, mis kell koju tagasi jõuavad ja kuidas nende lapsed puhata saavad.

        Mängutoas võib osutuda väljakutseks see, kas seda sobivat aega ka saada on. Enamik mängutubasid on aegade suhtes jäigad, sest terve päeva jooksul peaks olema mitu pidu. Aga pisemates on kindlasti võimalik rohkem läbi rääkida.

          Liitu meie uudiskirjaga!

          1.     Millal kutsed saata?

          See nüüd sõltub hästi palju Sinu elustiilist ja tutvusringkonnast. Näiteks Mariliis saadab kutsed välja vähemalt 3-4 nädalalt enne, sest tema laste sünnipäevad on suvel, kus külalisi kokku saada on üldse väga keeruline. Lisaks on ta ise pigem pikemalt ette planeerija.

          Aga kui tead, et pole nii pikalt vaja teada nii endal kui ka sõpradel, siis ära nii vara saada. Näiteks Kristelile sobib, kui tema saab kutse nädal-kaks enne sünnipäevapidu. Siis jõuavad nad mõnusalt ka oma plaane teha, näiteks sättida maalemineku teisele päevale. Nädal enne on ka piisav, aga siis võib juba juhtuda, et perel on teised plaanid.

          Kutsed võib saata meiliga, postiga, ise üle anda või teha Facebooki ürituse (event). Mariliis kasutab üldiselt viimast varianti, talle meeldib, et näeb sealt kohe külalisi ning saab ise jooksvalt infot jagada. Aga on tõesti äge, kui saad kutse saata postiga või käest kätte anda.  Lastele väga meeldib personaalseid kutseid saada ning netikutse on nende jaoks pilt ekraanil. Nii et ilusal kutsel on väga suur emotsionaalne väärtus 🙂

          Kirjuta kutsele ka oma kontakt ja palu teatada mitu inimest tuleb. Arvesta, et mida väiksemad on lapsed, seda tõenäolisem on, et nende õed-vennad tulevad ka. Viiruste hooajal ole valmis, et lapsed võivad haigeks jääda ja kohale tuleb lubatust vähem lapsi.

          1.     Mis toitu pakkuda lapse sünnipäeval?

          Toidu valik on üks keerulisemaid asju. Väikelapseiga on just see, kus avalduvad mitmed allergiad ja erinevad ained võivad löövet tekitada. See kõlab küll nagu klišee – aga paku naturaalset toitu. Mida väiksemad on sünnipäevapeo külalised, seda “puhtam” võiks toidulaud olla.

          Aastased lapsed võivad veel rinnapiima või RPA-d saada, nii et neile võiks vaadata lisanäkse – juurviljad, puuviljad, smuutid, ka püreed sobivad.

          Juurvilju ja puuvilju saad kasutada ka lauakaunistustena. Näiteks kurgi-, porgandiviilud saab sättida paprikalootsikusse. Või siis teha lustakaid võileibu. Tordi võib ise teha või tellida, kuidas ise jõuad ja jaksad. Ma olen tähele pannud, et lastele ei maitse väga magusad tordid, sellega võiks küll arvestada. Viimasel ajal oleme kohanud ka jäätisemasinaid ja lastele need väga meeldivad. Sel juhul torti ei olegi, vaid igaüks saab jäätist.

          Kui kogu sigimisest-sagimisest aega üle jääb, siis haara midagi ka täiskasvanutele: salat, lihapallid, singirullid jm lihtsat. Siinkohal arvesta kellaajaga – kui pead sünnipäeva tööpäeva õhtul, siis on tõenäoline, et osa külalisi tulevad otse töölt ja neil on kõhud tühjad.

          Mängutoa puhul on oluline teada kas ja millised nõud ja köögivahendid seal on. Meie eelistame kohta, kus on kõik nõud, et ei peaks ise tassima ning kulutama raha ja reostama keskkonda plast- või pabernõudega.

          1.     Mis muusika valida?

          Muusika võib olla, aga ei pea olema. Väiksemate laste puhul võib see isegi segama hakata ja anda liiga suure mürafooni.

          Samas saab muusikaga luua meeleolu külaliste saabumise ajal. Lastele sobivad ka erinevad tantsumängud – väikesed poisid ja tüdrukud tantsivad väga hea meelega.

          Lastele meeldib lihtne ja tempokas muusika. Eriti hea, kui nad teavad lugusid, on need siis beebiringis/lasteaias õpitud või lihtsalt vanad head lastelaulud.

          1.     Kas tellida fotograaf?

          Kui Sa tahad korralikku fotogaleriid, siis tasub kindlasti tellida. Kristelil juhtuski see, et ühest lapse sünnipäevast on kolm telefoniga tehtud pilti (mis ei ole ka väga kvaliteetsed), sest tal oli nii palju tegemist, et ei jõudnud pilte teha.

          Kindlasti telli ka siis, kui on teemapidu. Need mälestused on seda väärt.

          Samas arvesta, et fotograafi tellimine on päris suur lisakulu. Kui seda pole võimalik välja käia, siis uuri ehk on mõni sõber või alustav fotograaf kaameraga, kes tahaks harjutada ning on nõus väiksema tasuga.

          1.     Kas tellida lisateenuseid või -tegevusi?

          See on oma vaba valik ja pigem annab people värvi. Kui lapsel on kindlad lemmikud kas tegelaste või tegevusena, siis ikka võib talle ka selle “kingituse” teha. On ju ikkagi tema sünnipäev!

          Väikestele meeldivad õhupallimeistrid, näomaalingud või tuttavad tegelaskujud nagu Elsa, Lotte ja Bruno. Kui lapsi on juba rohkem kui kolm, on neil üldiselt väga lõbus ka ilma lisateenuseta. Suurema seltskonna puhul on jällegi hea kui õhtujuht seltskonda ohjab või keegi väiksemas rühmas lastega vaheldumisi tegeleb (siis saavad teised rohkem liumäest alla lasta 😀 ).

          Ja lõpetuseks

          Tundub, et lapse sünnipäeva korraldamine on täiskohaga töö, aga kui pidu enda jaoks nii ajaliselt kui ka sisuliselt läbi mõelda  siis on organiseerimine tegelikult lihtne. Kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, söök saab otsa (kui ei oska arvestada toidu kogusega), aga siis võib kellegi kähku poodi saata. Võta sünnipäevapeo asjaajamist mõnuga ja kindlasti tulevad vahvad peod!

          Kristel on kolme lapse ema ja Pesapuu turundushaldjas ning Mariliis on kahe väikelapse ema, ettevõtja ning Pesapuu Perekeskuse õnnelike perede haldjas.

          Loe ka: Lapse sünnipäev kodus – hullus või mugavus?

           

           

          Lapse sünnipäev kodus – hullus või mugavus?

          4 minuti lugemine. Autor Kristel Klesmann on kolme lapse ema.

          Ma olen ikka tahtnud, et laste sünnipäevad oleksid neile erilised. Kindlasti peab olema peomeeleolu, mõni kingitus ja väike pidu sõprade-sugulastega. Kuna ma ise ei ole hea pidude korraldaja, siis on sünnipäevade puhul on ikka olnud väike mure, et äkki lastel on igav, ei ole piisavalt pidulik ega meeleolukas. Eriti veel siis, kui kodus pidada – kodu on ju nii tavaline.

          Sünnipäevi on meil eriti palju lapse esimesel eluaastal, sest meie peres on kombeks tähistada minisünnipäevi ehk siis iga kuu teeme pidulikuma istumise. See tähendab ka seda, et kui jõuab kätte esimene sünnipäev, tundub, et nüüd lõppeb üks suur sünnipäevade maraton ja seda on vaja eriti suurelt tähistada. Kodu on meil väike ja hoovi ka kasutada ei saa, nii et algul oli hirm, et see lapse tähtis päev on pigem hall ja igav. Kuid ikkagi olen võtnud riski ja kodus pidutsenud, sest kodus on mugav ja kõik käe-jala juures.

          Tere tulemast!

           

          Miks ma pean väikelapse sünnipäeva kodus?

          Põhjus on lihtne: peretuttavate lapsed on enam-vähem sama vanad ja aasta-kahestega ei tundu mängutuba mugav. Kuna seal tuleb pidevalt lapsel sabas joosta ja turvata, siis on tõesti mugavam kodus. Ma saan ju külma kohvi kodus ka juua, ei pea selleks välja minema.

          Teiseks tahan ma külalistega juttu ajada. Väikeste laste kõrvalt on keeruline leida aega, et niisama jutustada ja muljetada. Siis ongi hea panna lapsed põrandale, kus neil on piisavalt huvitav, aga ohutu, ja kus nad ei saa liiga kaugele joosta ning ise pidulikku meeleolu nautida.

          Mulle meeldib, et kodusünnipäev kestab terve päeva. See võib tunduda veidi hullumeelsena, justkui oleks terve päev möllu sees, aga tegelikult ei ole. Me lepime külalistega kokku, millal keegi plaanib tulla ning kellelgi ei ole ajalist survet täpselt kohal olla ega täpselt lahkuda. See on eriti oluline, kui on külalisi kaugemalt. Kuna mul endal kipub sageli viimasel hektel midagi juhtuma, ükskord otsisin päris kaua autovõtmeid, siis ei taha oma külalistele ajalist survet panna. Kui külalised on hajutatud, ei ole lastel ka ülemäärast stressi, sest korraga on külas 1-2 last.

          Mulle meeldib see, et kodusünnipäeval saavad väiksed lapsed päeva ajal puhata. Kui ka külalised juhtuvad varem tulema, mida kaugemalt nurga tulijatega ikka juhtub, saab laps ennast ikkagi välja magada ja on peo ajal heas tujus. Meil on peotuba ja vaikne tuba ning ka teised väiksed võivad vahepeal puhata.

            Liitu meie uudiskirjaga!

            Kodusünnipäevade pluss on ka see, lapsed harjuvad  kodus võõrustama. Nad näitavad hea meelega oma kodu, annavad külalistele vajalikke asju ja jagavad mänguasju. Ja tõesti, nad väga-väga ootavad külalisi. Esimesi külalisi oodatakse alati pikisilmi akna peal. Võimalusel oleme ka külalisi ära saatnud, ikka akna peal lehvitades või nendega bussi peale jalutades.

            Elutuba kui peosaal

            Minu üks hirme oli see, et kas suudan luua tuppa peomeeleolu. Oma lapsepõlvest mäletan, et oli pikk laud, mis oli toidust lookas. Pikk laud oli minu jaoks nii pidulik, et midagi rohkmat ei osanud tahta. Mina oma väiksesse elamisse sellist lauda aga ei mahuta. Kuid kujundus osutus lihtsamaks, kui ma arvasin: kui juba tuba oli koristatud, hakkas meeleolu tekkima. Lapsed pakkusid välja, et nad joonistavad ise osa kaunistusi, leidsin Kärri ja Surri lehelt peolipud  (nad teevad neid kangajääkidest), panime mõned paberist vanikud ja lilled – oligi kõik. “Oo,” ütlesid vanemad lapsed, kui koju jõudsid. Juba see, et tuba oli teistmoodi, oli nende jaoks äge!

            Kõige rohkem olengi peljanud, et lastel hakkab igav. Aastaste puhul seda väga karta ei ole, tänapäeval on kodudes nende jaoks piisavalt mänguasju. Kuid 2-aastase sünnipäevapeo eel hakkasin küll muretsema. Valisin mõned asjad, mis võiks huvi pakkuda:

            • õhupallid,
            • mullitaja,
            • suur karvane koer (külaliste absoluutne lemmik),
            • mänguasjakast, kuhu lapsed ise valisid asju (mõni nukk, autod, klotsid),
            • voodis hüppamine (see kehtib ainult sünnipäeval),
            • muusikaga mänguasjad.

            Viimasel ajal on hakanud ka teemapidude mõte meeldima. Ma ise tunnen ennast küll siis nagu tola, kuid lastele väga meeldib kostüümides olla ja mulle tundub, et neile meeldib ka see, kui ema-isa on oma tavapärasest rollist väljas. Päris väikestele see ei sobi, aga minu 3-aastane on erinevate teemadega ilusti kaasa tulnud. Ta ei viitsi küll kaua rollis olla, aga juba see ettevalmistus on  põnev. Meil näiteks oli viimane pidu haldajteemaline ja kõik külalised said kingituseks iseteehtud võlukepikese.

            Lapse sünnipäevalaud

            Sünnipäevalaud on olnud paras peavalu, sest ma ei oska peolauda teha. Niisis on meil olnud väga lihtne laud: kodune salat, puuviljad-juurviljad ja värskelt pressitud mahl. Magusast on laual tort (see on küll ilus) või jäätis. Kodus olen lahendanud nii, et laste söögid on lastele käeulatuses ja täiskasvanud võtavad köögist (mul on tõesti väike elamine). Nii on toas rohkem mänguruumi. Nagu öeldud,  ei oska ma ise ilusat peolauda teha ja kadestan neid, kes teevad nagu muuseas kauneid kooke või puuviljakompositsioone. Näiteks on siin Lipsukese lapse sünnipäevalaud, see on nii ilus, et raatsikski süüa.

            Need peaks olema lepatriinu võileivad 😀

            Sünnipäevalaua poole pealt on mulle kõige tüütum nõudepesu, sest ma kasutan tavalisi nõusid. Kuid sellegi oleme perekeskis ära lahendanud. Pärast pidu täiskasvanud pesevad ja lapsed kuivatavad ning kõik saavad peomuljeid jagada.

            Kui koos perega tegutseda, siis on ka kodused sünnipäevad väga meeleolukad ja meeldejäävad. Minu lapsed on varsti väikelapse east väljas, kuid ma loodan, et sõpruskonnas ikka ka veel kodus sünnipäevi korraldatakse. Sest lastele on ka see elamus – minna sõbra koju sünnipäevale.

            Kas eelistate väikelapse sünnipäeva pidada kodus või mängutoas?