5 strateegiat laste tülide lahendamiseks

Täna rääkisin oma kogemustest ja natuke sekka ka raamatutarkustest (raamatust „Õed ja vennad rahuajal“) selle kohta, kuidas aidata õdede-vendade vahelisi suhteid parandada. 
 

See teema on oluline, kuna me kõik tahame häid peresuhteid ning lapsevanematena ei jõua lõputult kuulata laste kraaklemist. Teine oluline asi on mõelda, et üldiselt vanemad lahkuvad meie elust varem, kui õed-vennad. Õed-vennad on meiega terve elu koos ning on suurepärane, kui omavahelised suhted on head. Mina lapsevanemana ei saa vastutada laste edasise elu eest, kui nad kodust välja kolivad, kuid ma saan teha suhted paremaks ajal, kui nad veel kodus on ja anda neile kaasa soojad ja tänuväärsed suhted.

Rääkisin viiest levinumast olukorrast, mis õdede-vendade suhetes sageli tekivad ja jagasin mõtteid, kuidas neid lahendada.

Õed ja vennad rahuajal

1. Beebile haiget tegemine

Kui peres on beebi ja alla 3-aastane väikelaps, siis väikesel lapsel on oma tunnetega keeruline hakkama saada. Kui väikelaps lööb beebit, siis tuleb lapsevanema poolt see olukord koheselt katkestada. Väikelaps tahab oma emotsioone välja elada ning ka raamatus on välja toodud selle kohta näide, kus soovitatakse lapsele anda beebinukk ja küsida, mida ta tunneb. Võib paluda tal välja näidata nuku peal, mida ta tahab beebile teha. Tihtilugu nad kipuvadki lööma ja olema nuku suhtes vägivaldsed. Sellises olukorras aitab tunnete peegeldamine – kirjelda lapsele olukorda „sa oled beebi peale nii vihane ja ma näen, et tahad teda lüüa“. 

Selline olukord ongi halb ja tuleb lapsele selgitada, et ma ei saa lubada beebile haiget teha. Kuna 3-aastane laps ise ei suuda veel lahendusi välja pakkuda, siis alternatiivide väljapakkumine on minu meelest väga hea variant. Näiteks öeldagi, et ta võib julgelt oma viha ja raevu väljendada, aga ta ei tohi seda teha vägivallaga ja teha seda beebi peal. Kui ta tahab beebit lüüa, siis anda talle padi ja öelda, et ta võib patja lüüa. Oluline on lapsele anda sõnum, et ta võib oma viha väljendada sõnadega, mitte füüsiliselt. Ei ole mõtet alla suruda väikelapsel tunnet, et ta ei tohi lüüa. Ta ei saa sellest aru ning ta peab saama oma emotsiooni välja elada, sest tal on raske. Siinkohal on oluline, et lapsevanem peab olema järjepidev. Eeldada, et laps saab kohe esimesel korral aru, ei ole mõistlik.

2. Vägivald suuremate laste vahel

Kui on suuremad lapsed ja sa näed nende vahel vägivalda, siis tuleb koheselt vägivaldne tegevus katkestada. Sealjuures on tähtis säilitada ise kaine mõistus ja külm närv ning minna vahele ja see olukord lõpetada. Oluline on mitte hakata süüdlast otsima. Suuremate laste puhul töötab väga hästi see, kui kirjeldada olukorda ning küsida laste arvamust. Näiteks kui mõlemad tahavad ühe ja sama mänguasjaga mängida, siis küsin, mida nad arvavad, kuidas seda lahendada. 

3- ja 5-aastasele on mõistlik anda võimalus neil endal välja pakkuda lahendust. Nad ei tule alati ja kohe lahenduste peale, aga kui sa harjutad, siis neil tekivad endal mõtted, kuidas olukordi lahendada. See tagab selle, et lapsevanem ei võta iga kord endale vastutust nende tüli eest. Pole mõtet võtta endale vastutust, sest siis hakkab tekkima pealekaebamine ning lapsed tulevad iga tüli korral lapsevanema juurde, et vanem selle lahendaks.

3. Kiitvad ja laitvad võrdlused

Võrdlemine on kurja juur, mida on meil palju nii ühiskonnas kui koolisüsteemis ja ega seda päris välja juurida ei saa, aga saab paremuse poole minna. Näiteks on levinud laitev võrdlus, kui öeldakse „su õde paneb nii kiiresti riidesse ja sinu järgi peame kogu aeg ootama“. See tekitab lapses tunnet, et ta ei saa hakkama ja õde on parem. Tal tegelikult puudub motivatsioon sellega tegeleda, sest kui sa kogu aeg ütled talle, et ta ei saa hakkama, siis ta lõpuks ei saagi sellega hakkama ja ei hakka üldse proovimagi. 

Selle asemel on hea olla konkreetsem ja kirjeldada ilma hinnanguta probleemi/olukorda näiteks öeldes „sa ei pane ennast riidesse, terve pere ootab ja me hilineme“. Kirjeldusest peaks välja jätma sellised väljendid nagu alati, kogu aeg, pidevalt, jms. Samuti on laitev võrdlus, kui öelda lapsele „sa sööd nagu tita“. Pigem võiks öelda „sul läheb toit riietele ja sa määrid ennast ära ega saa nende riietega homme lasteaeda minna“.

4. Võrdsus

Eks me kõik tahame, alati oleks igas asjas võrdsus. Kuid ka selles raamatus on välja toodud, et tegelikult on mõistlik lapse vajadusi arvestada individuaalselt. Hea näide on see, kui laps kurdab, et teine laps sai suurema tüki. Sellisel juhul on hea küsida „kas sul jäi kõht tühjaks? kas tahad juurde, kas sul mahub veel?“, selle asemel et hakata ütlema „te kõik saite võrdselt“. Sageli tõusetub ka võrdväärse armastuse teema, kui laps ütleb „sa armastad vennat rohkem kui mind“. Selle puhul on ka hea individuaalselt läheneda ja öelda, kuidas sina teda armastad. Oma tütrele ma saangi öelda, et sind ma armastan, sest sa oled maailma parim tütar ja sul on imeline lauluhääl ja sinu venda armastan ma teistel põhjustel. See on natuke küll tingimuslik, aga oluline on see, et alati ei pea ütlema, et armastan teid võrdselt. 

Lisaks on tähtis mõte see, et võrdsus pole alati parim. Näiteks, kui ma räägin oma tütrega ja poeg tuleb vahele segama, siis ei ole hea lahendus, kui tahan mõlemale head ja lähen tütre vestlusest ära pojaga tegelema. Siis tekib olukord, kus tütar on vihane ja poeg saab sõnumi, et saab alati oma tahtmise ja emme tuleb alati tema juurde. Sellisel juhul tuleb olla väga konkreetne ja öelda vahelesegajale, et sinu arvamus on oluline ja tahan sinuga väga rääkida, kuid hetkel ma räägin õega asja lõpuni. Võid suunata lapse seniks mängima või teise vanema juurde. Tähtis on, et mõlemad lapsed saaksid aru, et nad on sinu jaoks olulised. Loomulikult tuleb pärast seda lubadust ka täita ja lapse juurde minna esimesel võimalusel.

5. Süüdlase leidmine pole oluline

Ma ise kipun sageli tülide lahendamisel küsima „kes tegi?!“ Kuid see pole sellel hetkel oluline, vaid tuleb lõpetada vägivald ning tegeleda haiget saanud lapsega esimesena. Kõige tähtsam on, et olukord saaks sel hetkel rahumeelselt lahendatud ja see, kes haiget sai, saaks toetust. Hästi oluline on pärast tagasi tulla ka selle osapoole juurde, kes haiget tegi, sest üldiselt nad saavad aru, et nad on midagi valesti teinud ja neile jääb ka halb tunne. Peab lapsega koos olukorra uuesti üle rääkima, et laps saaks rahulikult selgitada, mis juhtus. Kärkimisega lahendust ei tule ja süüdlase leidmine ei ole kõige olulisem.

Kui soovid teada, kuidas lastevahelisi tülisid lahendada, siis toimub 26. mail järelvaadatav veebiloeng “Õed ja vennad rahuajal”.

Recommended Posts