Kuhu kõik mu raha kaob?

Teeme üheskoos Sinu rahaasjad korda ja õpetame lastele rahatarkust!

Iga ema teab, kui suur on rõõm, kui saame kaua oodatud kaks rasvast triipu enda kümnendale rasedustestile. See on kirjeldamatu. Algab ootus ja ettevalmistus pisikese ilmaime saabumiseks. Ostetakse kuhjade viisi raamatuid, käiakse Perekooli loengutes ning koostatakse eelarvet, et kõik vajalik saaks tutt-uuele beebile ostetud. Ent siis koidab reaalsus! Kust võtta raha nii võrevoodi, vankri, turvahälli, riiete, mähkmete, hooldusvahendite ja tihtipeale ka piimasegude jaoks? See summa jääb väga tihti suuremaks, kui vanemapalgast ja elukaasalse omast üle jääb. Kuidas siis toimida? 

Paljudele saabki elu suurimast õnnest aga elu suurim katsumus, sest rahamured lõhestavad peresuhteid ning panevad tugevasti proovile iga inimese tõelise toimetuleku oskuse. Suurem osa inimesi saab üksinda suurepäraselt hakkama ja maailmas on nii loodud, et kaaslase valimine on tugevasti seotud ka enese elujärje parandamisega, ent kui tulevad mängu ka lapsed, peab oskama mõtelda raamidest väljapoole ehk tuleb osata teada, kuidas oma rahaasjadega targalt ümber käia!

Seda väärtuslikku oskust õpetab lapsevanematele kolme lapse ema Liisi Kirch!

Liisi Kirch on ITK Perekooli loengu „Rahaasjad korda!“ ja raamatu „Minu finantsplaneerija“ autor, kes õpetab igapäevaselt tulevasi lapsevanemaid tegema häid rahaotsuseid ning jagab ka lastele kooliõpetajana rahatarkust. Oma isiklikke rahasju on Liisi jälginud ja investeerimisega tegelenud juba üle kümne, oma teadmisi on edasi andnud üle viie aasta. 

Kui meie saime oma rahatarkused edasiseks eluks oma vanematelt, siis nüüd, olles ise lapsevanemad, on aeg jagada seda tarkust ka enese lastele. Ent pahatihti on meie rahaga ümberkäimise oskuse vundamendis mõni tükk puudu, see logiseb või sootuks puruneb. Nii juhtub, et iseseisva elu peale minnes võivad tekkida suured toimetuleku raskused. Ei ole oskust säästa, tulusid ja kulusid ette planeerida jne. Selliste eluliste oskuste puudumisel seistakse tihtipeale silmitsi olukorraga, et poole kuu pealt on rahakott tühi ning kuu lõpuni venitatakse hädavaevu välja. Tihtipeale elatakse ka võlgu. Laenatakse sõpradelt, sugulastelt või küsitakse avanssi. See ei ole aga jätkusuutlik. Oluline on nii endale kui ka oma lastele selgeks teha, kuidas rahaga oskuslikult ümber käia.

Kuidas rahaga ümber käia?

Mina kuulsin juba pisikesest peale söögi alla ja söögi peale, et raha ei kasva puu otsas. Kindlasti oled ka Sina seda kuulnud ja võibolla seostub sellega oma mälestuski. Igatahes on hästi tavaline lapse soovide – osta mulle kommi, osta mulle mänguasi – peale just nende sõnadega vastata. Kus ta siis kasvab? Kust raha tuleb? Mida sellega teha? Kuidas rahaga ümber käia? On küsimused, mis tekivad, ent kui lapsevanem vastab vaid viie napi sõnaga, siis võibki jääda lapsele mulje, et raha kasvab puu otsas, tuleb emme-issi käest ja rahaga saab osta palju üllatusi, sest see on ju kõige tähtsam.

„Meie peres on pere vanimal, viieaastasel, lapsel oma rahakassa, kuhu laps armastab koguda teiste käest saadud või maast leitud münte ning sente,“ räägib üks ema oma kogemusest rahatarkuse jagmisel. „Ma pole vist elus näinud suurimat rõõmu, kui laps saab ise oma mündi pilust läbi lasta, hiljem issiga koos oma mündid kokku lugeda ja poest midagi meelepärast osta. Jah, meie peres koguvad lapsed ise enda suuremate ostusoovide jaoks raha. Lapsed käivad oma mündikukruga uhkelt poes ringi ning ulatavad oma korjatud varanduse müüjatädile.

Viimane kord oli küll pettumus suur, kui tädile sai antud suur kotitäis peenraha, ent vastu sai laps vaid paar punast senti. Ent elu suurim varandus, kaisuloomast lambatall, sai tema omaks. Ja veel üks õppetund lisaks. Väikse asja saad kiiremini, ent rõõmu on vähem. Suurema asja jaoks on vaja rohkem kannatlikkust ja aega, ent lambatall ei jää hetkekski tütrekesest maha. Asjad on lapse jaoks armsamad, kui ta on need ise ostnud. Rahatarkust on lapsega hea omandada ka raamatut lugedes. Näiteks on meie pere suur lemmik Eesti esimene rahatarkuse raamat lastele „Tom õpib rahamängu!“.

Pesapuu Perekeskus koos Liisi Kirchiga on spetsiaalselt lapsevanematele kokku pannud 2-osalise veebiloengute paketi, millest esimene „Rahaasjad korda“ räägib meie endi rahaasjade oskuslikust korraldamisest:

  • Miks me peaksime oma rahaasju jälgima?
  • Kuidas tulud-kulud õigesti kirja panna?
  • Kuidas toimida rahadega, kui oled jäänud beebiga koju?
  • Meelerahufond – mis, milleks ja kuidas?
  • Kuidas jõukohaselt investeerida? 

Teine „Rahatarkus lastele“ annab vastuse kõige tähtsamale küsimusele, kuidas ja millal oleks õige aeg alustada rahatarkuse jagamist enda peres.

Tutvu järgi vaadatava rahatarkuse veebikoolituse loengupaketiga ning vaata, kas see võib olla midagi just Sinu jaoks!

 

ROHKEM INFOT

Mu kaheaastane laps ei räägi! Kas midagi on viga?

2aastane ei räägi
Lapse kõne areng

Kui ikka võhivõõra väikelapse suust kõlab „Sepapoiste“ laul nagu tõelise solisti esituses, siis teeb meele kurvaks küll, kui enda laps vaid üksikuid sõnu ütleb. Tasapisi hiilivad ligi muremõtted. Kas tal on midagi viga? Kas olen teinud midagi valesti? Kas ta ei hakkagi rääkima?

„Küll ta rääkima hakkab. Võib-olla pole tal lihtsalt midagi öelda!“ püüavad vanema põlvkonna esindajad selle üle nalja visata. Ent see on viimane asi, mida üks mures ema kuulda tahab.

Hetkel, mil hakkame oma lapse oskusi teistega võrdlema, on vanemaks olemine kõige raskem asi maailmas. Sellega tekitame nii endale kui lapsele asjatut stressi ning meie pisikesed on sunnitud kõndima mööda paika pandud kasvukõverat, tohtimata eristuda, olla natukene allpool. Aga kõik lapsed ei hakkagi laulma esimesel paaril eluaastal „Sepapoisse“ ning võib-olla pole oodatud kõne ka veel sealmaal, kus saaksid lapsega sisukaid vestlusi pidada, ent see veel ei tähenda, et lapsel oleks midagi viga või et ta ei hakkagi kunagi rääkima.

Miks minu kaheaastane laps ei räägi? Ühe ema kogemuslugu!

Kui minu esimene beebi sündis, siis ootasin väga temaga suhtlemist. Olin rõõmus, kui laps tundis esimest korda mähkmepakil ära beebi ning oskas tema kohta öelda „ti-ta“. Armas oli, kui meie viiekorruselise kortermaja neljanda korruse rõdul käis oravapoiss süüa otsimas ning minu lapseke ütles oravale antud pähklite kohta „eh-peh“. Ent pärast mõningate sõnade õppimist oli pikka aega vaikus. Nii nagu iga terve laps, oskas ka tema end mulle selgeks teha, aga ta ei öelnud suurt midagi. Veel kaheaastaseltki oli mul üsna vaikne laps, ent kolmandaks eluaastaks loksus kõik paika ja tüdruk hakkas korralikult rääkima. Tunnistan, et noore emana ei osanud ma oma beebiga korralikult suhelda. Mulle tundus võõras pidada maha pikki vestlusi inimesega, kes mulle vastu ei räägi ja kui laps ei kuule sõnu, siis ta ka ei õpi neid ütlema. Järgmine laps seevastu oli aga väga sõnaosav juba kaheaastase poisina, sest lisaks minu igapäevasele suhtlusele suurema lapsega, kuulis ta ka oma õde temaga rääkimas.

Ka kahe väikelapse ema ja logopeed Julia Krehhova toob välja, et see, kuidas me igapäevastes toimingutes lapsega suhtleme mõjutab väga palju lapse kõnet.

Kaheaastase lapse kõne! Mida võiks laps juba selles vanuses osata!

Kui perearsti visiidil on popiks saanud küsimus, mitut sõna Sinu laps juba oskab, siis tegelikult ei ole sõnade arvul mingit tähtsust. Ei maksa kõrvutada enda last teistega ja arvata, et lapsel on midagi viga, kui sõnavara on väiksem kui teistel. Hästi palju loeb keskkond, kus laps kasvab ja mida ta seal kuuleb. Nii, nagu ülal toodud kogemuslooski, on hästi levinud ootus, et juba kaheaastane hakkaks vanematega pikki vestlusi pidama. Tegelikult on kõne arengus oluline, et lapsel oleks selles vanuses sõnu, millega end väljendada ning ta võiks osata kaks sõna omavahel ka kokku panna. Hääldus ei ole siinkohal oluline. See, kas ja millal „Sepapoisid“ mängu tulevad, on juba iga vanema enda tubliduse küsimus.

Mulle on alati tundunud kummaline, et kuidas teised minu väikelapse kõnet ei mõista. Ta ju ütleb sulaselges eesti keeles „juu-a“. Ent tegelikult on normaalne, kui Sinu kaheaastase lapse sõnad on ainult Sinule mõistetavad. Samuti on oluline, et Sinu laps ka Sind mõistaks. Siin tuleb ka arvestada, et lapsel oleks motivatsiooni Sind mõista. Näiteks “too mulle käterätik” ei pruugi olla talle motiveeriv. Esemete toomine ei ole isegi tüüpilisele täiskasvanule kuigi motiveeriv. Osuta hoopis asjadele või palu osutatud esemeid endale anda. Rõõmusta koos temaga, kui ta Sinu kõnest aru saab ja Sind asjadega üle kuhjab.

Tüüpiline kahene:

  • Ta mõistab kõnet, saab aru igapäevastest kodustest tegevustest (nt lähme sööma) ning tunneb koduseid objekte.
  • Ta on aktiivne suhtleja. Ta vaatab sulle otsa, teeb ennast selgeks. Ta kasutab suhtlemist vahendina, et endale midagi saada.
  • Tema mänguoskused muutuvad. Sa näed, et ta võtab välismaailma infot oma mängu.
  • Ta keskendub huvipakkuvale tegevusele 2 kuni 3 minutit.
  • Ta jäljendab täiskasvanu tegevusi.

Kuidas lapsega õigesti suhelda ja lapse kõnet arendada?

Lapse kõne arengu A ja O on temaga rääkimine. Räägi lapsega, vasta temale, näita asju ja korda sõnu. Nalja ei maksa sõnadega visata. Näiteks tean juhtumit, kus pereisal tarvitses vaid korra end emmeks nimetada ja nüüd ongi aastasel lapsel kodus kaks emmet ja isegi sõna „ka-ka“ on lapse sõnavaras ennem issit 🙂

Kõige parem on õpetada last mängu kaudu, küsides talt küsimusi. Ehkki Sa tead, mitu koera või mis värvi nad mängus on, küsi lapselt ikkagi. Lapse kõnet arendab ka raamatute vaatamine, jäljendamise mäng, laulmine ja rütmisalmide lugemine, ka lollitamine on väga lõbus.  

„Lapsega rääkides ei ole eesmärk rääkida nii-öelda eetrit täis. Meie kõne on trepi ülemistel astmetel ja laps seal all. Meie peame lapsele vastu tulema, lapse ka üles aitama ja ise kõne keerukuses allapoole tulema. Aga ole ikka natuke eespool, kasutades algul pikemaid ja siis juba keerulisemaid lauseid.“
 Logopeed Julia Krehhova

Lapse hilise kõne põhjused!

Ühegi lapse kõne areng ei ole üks-ühele sarnane teise omaga. Ka kaksikutel võib see olla täiesti erinev, mis näitab, et kõik lapsed on unikaalsed. Kui loed seda postitust ning oled mures oma lapse kõne arengu pärast, siis enne, kui end muremõtetega täiesti ära kurnad, tea, et laps võib hakata rääkima hiljem väga mitmel erineval, ent vägagi tavalisel põhjusel.

Kas teadsid, et kui lutt ja pöial on aktiivsel suhtlemise ajal suus, siis on suhtlemise areng häiritud, sest laps ei saa kasutada korralikult oma keelt. Kuna rääkides on keel üleval, aga luti ja pöidlaga on keel all, siis võivad tekkida hääldusvead. On oluline, et laps ei hakkaks rääkima läbi luti ning seetõttu võiks juba aastast last hakata lutist võõrutama või vähemalt võiks päevasel ajal lutist loobuda.

Ka söömise areng on väga tihedalt seotud kõne arenguga. Kui laps hakkab lisatoitu saama, siis hakkab ta oma keelt teisiti kasutama, arendades sellega enda keelelihaseid ja edasist kõnet. Ka refluks võib mõjutada kõnet, kui see on olnud väga tugev, sest kui laps ei võta tahket toitu, siis tema lihased ei ole nii treenitud.

Kõne areng võib lükkuda ka hilisemaks juhul, kui on näiteks füüsilised takistused (keelekida) või lapse üldseisundit põhjustavad haigused. Ka pärilikkus võib mõjutada. Oluline roll on ka mitmekeelsel keskkonnal. Kakskeelne keskkond iseenesest ei tekita kõnehäiret, ent kui ükskeelses keskkonnas räägivad lapsega mõlemad vanemad, siis kakskeelses räägib kumbki vanem oma keelt ja võibolla omavahel kolmandatki. Või nagu postitusest selgub, siis on tänasel päeval ka täiesti tavaline, et paljud vanemad ei teagi, kuidas oma lastega õigesti suhelda ning ka seepärast võib kõne lükkuda hilisemaks.

Ent alati säilib õhkõrn võimalus ja meie naljatlevalt vanematel võib olla päeva lõpuks siiski õigus, et meie lastel pole tõesti veel lihtsalt midagi öelda! 🙂

Soovid lapse kõne arengust ja sellest, kuidas seda toetada rohkem teada? Pesapuu Perekeskusel on juba märtsi alguses tulemas 3-osaline veebiloengusari logopeediga. Loe lähemalt SIIT.