Kui palju võiks väikelaps magusat süüa?

5 minuti lugemine. Autor Kristel Klesmann on kolme lapse ema ja endine suur magusasõber.

Ma olen ise olnud suur magusasõber. Võisin süüa korraga liitri jäätist, suure tahvli šokolaadi või väga-väga palju kooki. Tõesti ime, et ma vihma käes ära ei sulanud. 😀 Üks asi, mida ma laste kasvades kartsin, oligi see, et kuidas saaks ikka oma suhkrulaksu kätte, nii et nemad ei saaks ega tahaks. Sest lastele on ju suhkur kahjulik, teeb nad hüperaktiivseks ja lõhub hambaid!

Minu lapsed on olnud rinnapiimalapsed, seetõttu on nad otseselt sõltunud minu toidulauast. Kui mu esimesel lapsel diagnoositi atoopiline dermatiit ja ma pidin hakkama oma menüüd jälgima, nägin, mis kogused suhkrut ja e-aineid ma n-ö tavalise toiduga söön.  Üsna pea nägin seoseid ka lapse peal: kui mina sõin üleliigse tüki šokolaadi, oli minu laps vaevas, kui ma sõin e-ainetega toitu, oli ta vaevas.  Ta oli rahutu, tal olid sügeluskolded näos, peas, kätel- ja jalgadel ja seedimine läks korrast ära. Valus oli vaadata. Sama lugu on kordunud ka teiste lastega, kuid õnneks iga korraga vähem.

Kuna pidin hakkama oma menüüd jälgima, siis avastasin,  kui kergesti päevane suhkrudoos täis saab. Ma isegi ei olnud selle peale tulnud, kui palju suhkrut on valmis kastmetes, jogurtis ja isegi tavalises müslis (seal võib olla 100 g kohta 21 g suhkrut!).

Enda ja laste päevase suhkrukoguse kontrollimiseks saab kasutada suhkrukalkulaatorit.

Kui palju magusat lapsele anda?

Lastele ju ometi meeldib magus – juba emapiim on magus: rinnapiimas on koguni 7% süsivesikuid (võrdluseks:  rasvu on 3,8% , valke 0,9%, “Laste toitumine ja tervis”). Avastasin, et lapse harjumusi on tegelikult lihtsam kujundada kui enda omi muuta. Nende maitsemeel ei vaja üldse tugevaid maitseid, millega mina täiskasvanuna harjunud olin.  Ja tegelikult ütleb ka tarkvanem.ee, et alla kolmeaastastele ei ole vaja lisasuhkruid ega tugevaid maitseid.

Ma ei tea, kui paljud vanemad suudavad sellest reeglist rangelt kinni pidada. Mina oma kahjuks pean ütlema, et ei ole suutnud. Me võime rääkida ja kirjutada suhkru kahjulikkusest, kuid tegelikult on ju nii, et lasteaiaski tuuakse sünnipäevadel kõrrejooke ja Tutti-Frutti kummikomme ning peolaudadel loovad meeleolu värvilised tordid (mis on tõesti ilusad). Jõulude ajal uputavad ettevõtted oma perede lapsed kommidega üle. Tegelikku toitumist näitab ka 2014. aastal läbiviidud Eesti rahvastiku toitumise uuring, mis uuris muuhulgas ka laste magusa ja karastusjookide tarbimist.

Uuringust selgub, et laste maiustuste ja karastusjookide tarbimine ületab soovitusliku päevase nelja magusa portsjoni arvu 2–8 kordselt — see teeb iga päev keskmiselt 80–160 g suhkrut! Kõige suurem on magusatarbimine 10–17-aastaste seas (14–17 portsjonit), kuid ka kõige väiksemad (2–5-aastased) saavad igapäevaselt keskmiselt 9 portsjonit magusat! See on rohkem kui 2 korda üle soovitusliku! Allikas: Suhkur laste toidulaual – kui palju on palju?

Error: Contact form not found.

Kas keelata või piirata?

Ehkki ma olen alustanud väga tervislikult: kodused mahlad, puuviljad, marjadega jogurt, kodus tehtud jäätised. Endalegi suureks üllatuseks õppisin ka lihtsamaid kooke tegema. Kuid nüüdseks on ikka tulnud koju ka kommid ja poekoogid.  Õnneks küll üsna vähe ja ega lapsed neid väga palju ei taha, sest nende jaoks on need liiga magusad.

Aga sellest reeglist peame küll kinni, et üks magusaports korraga (v.a värviline magus, seda ei saa keegi, sest tekitab lööbe) ning enamasti valivad lapsed ise, mida nad päeva magusaks tahavad. Väikelapse päevane soovitatav suhkurkogus on 25–50 g, ka sellest üritame kinni pidada. Peab ütlema, et nad valivad väga hea meelega ega söö toodud komme ühe õhtuga ära. Nii et tegelikult on meil kodus kogu aeg komme ja jogurtit ja harvem kooki, kuid need ei ole korraga  toidulaual.

Küll on kogu aeg kättesaadavad puu- ja juurviljad ja vesi. Õunad, banaanid ja ploomid on tavapärane õhtune näks ja selleks ei pea neid isegi sundima. Pigem on mul endal olnud raske magusast loobuda. Kuid olen laste kõrvalt oma toitumist muutnud ja ausalt öeldes terve šokolaaditahvli järele ei isuta enam ammu.

E-ainete ülevaade on kättesaadav siit.

Artiklit suhkru mõjust lastele võib lugeda siit.

Fotod Pixabay

Mis Sina arvad, kas ja kui palju peaksid väikelapsed suhkrut tarbima?

Meelespea võimlemistundidesse registreerunutele!

Meelespea võimlemistundidesse registreerunutele! (Küti tee 4, Peetri Keskus). 

Armas lapsevanem! Palun tutvu kindlasti enne tundi tulekut infoga. Nii saame Sulle ja beebile tagada parema ettevalmistuse ja rõõmsama tunni.

Kuidas valmistuda?

  • Vali endale mugavad, kehalist liikumist võimaldavad riided. Lapsele on samamoodi vajalikud kerged riided, näiteks ühes tükis body, soovitavalt lühikeste varrukatega.
  • Võta kaasa mähkimislina või tekike ning soovi korral beebi lemmiklelu või kaisuloom.
  • Vahetult enne tundi tuleks last toita. Kui selleks on vajadus, siis võib julgelt toita ka tunni ajal. Palun arvesta, et alati ei pea laps tervet tundi vastu, eriti esimestel kordadel. Sellest pole aga midagi ning oluline on jääda ise rahulikuks.
  • Palun tule kohale vähemalt 10 minutit varem, et saaksid rahulikult riietuda ja ka beebi tunniks ette valmistada.

Võimlemistundidesse broneerimine: 

  • Tee endale konto Pesapuu Perekeskuse kodulehel (juhul kui Sul seda veel pole).
  • Osta endale sobiv pilet e-poest.
  • Broneeri endale koht tunnis, klikates sobivale tunnile broneerimise lehel.
  • Broneeringut on võimalik tühistada hiljemalt 2h enne tunni toimumist. Hilisemal tühistamisel osalustasu ei tagastata. 
  • Broneerimistingimused leiad siit. 
  • NB! Jälgi ostes piletite kehtivusaegu. 

Võimlemistundide kodukord: 

  • Võimlemistundi on lubatud ainult registreeritud ning oma vanuserühma kuuluvad lapsed.
  • Juhul kui Sa soovid kaasa võtta veel mõne perekonnaliikme, palun teavita meid sellest eelnevalt e-meili teel. 
  • Palun austa ja hoia ennast ning teisi emmesid ja beebisid – ära tule haigena või haige lapsega tundi!

Error: Contact form not found.

  Kuidas tulla võimlema?

  • Beebide ja väikelaste võimlemine toimub Peetri Keskuses (Küti tee 4, Peetri) Pesapuu ruumides II korrusel. 
  • Autoga tulijana saad parkida maja ette olevasse tasuta parklasse.
  • Vankri saad panna Pesapuu ukse taha. 
  • Ära jäta väärisesemeid vankrisse. Pesapuu Perekeskus ja Peetri Keskus vankrite ega vara eest ei vastuta. 

Kaasa võta loomulikult hea tuju ja rõõmus meel 🙂

Juhul kui Sa soovid veel lisainfot või miski jäi segaseks, siis võta julgelt ühendust õnnelike perede haldjaga

Mariliis Lukk +372 527 0882

info@pesapuuperekeskus.ee

Oled südamest oodatud!

Kas jooga aitab sünnitusel?

4 minuti lugemine. Autor Aale-Triinu Sonn, kes on kriya hatha jooga ja lapseootel jooga juhendaja, sünnitoetaja ning kolme lapse ema.

Peale 25 aastat joogapraktikat võin täna, kolme lapse ema ja professionaalse sünnitoetajana öelda päris kindlalt, et sünnitus on nagu üks imeline ja erakordne jooga liik, mille tähtsaimad tehnikad on teadlik kohalolu, hingamine, mõtetest lahti laskmine ja emotsioonide vabastamine, sügav lõdvestumine, keha tagasiside “kuulamine”, tänulikkuse praktika jne. Joogas õpitu annab olulised eelised ja oskused sünnituse jaoks.

 

Error: Contact form not found.

 

5 tähtsamat oskust, mis toetavad Sind lapse sündimise juures: 

  • Keskendu hetkes toimuvale! See tähendab protsessis edasiliikumist üks samm korraga, üks tuhu korraga, teadvustades seda, kuidas iga tuhu on nagu abistav laine, mis toob Sinu beebi Sulle lähemale. Ära mõtle sellele, kaua see veel kestab. ☺ Ole iga tundmuse jaoks kogu oma armastuse ja usaldusega kohal ja usalda protsessi.
  • Lõdvestu! Küsi endalt või palu oma tugiisikul aeg-ajalt korrata küsimust: “Kas on midagi, mida ma veel saan lõdvestada?” Sünnitus on vahelduva dünaamikaga ja tuhude laineharjad vaheduvad täieliku lõdvestusega. Mida paremini Sa oled õppinud lõdvestuma, nii kehaliselt kui ka psüühiliselt, seda paremini jõuad Sa küllalt lühikese ajaga lasta kõikidel pingetel päriselt lasta minna. Kergelt koguda jõudu uue laine tulekuks, beebit Sulle lähemale kannavad. Üks nipp paremaks lõdvestumiseks on visualiseerida avardumist oma kehas ja ka hinges.
  • Luba emotsioonidel ilmneda ja vabaneda kergendaval moel. Kõik tunded on turvalised! Kõik, mis sinuga toimub, on õige. Vahel on meil sügaval peidus juba varasemast elust allasurutud emotsioone, mis võivad ka veidi pidurdada sünnituse voolavalt loomulikku kulgu. Vaata endasse ja märka, kas Sinus on midagi, mida püüad alateadlikult pisut kontrollida kas seda ignoreerides või eitades, niimoodi seda tahtmatult tagasi hoides. Abi on sellest, kui lubad tundel ilmneda, kerkida täiesti pinnale ja liikuda endast läbi nagu mingil lainel, mis lõpuks lahkudes hajub lõpmatusse avarusse. Emotsioon saab vabanedes luua uut ruumi, uut kergust ja vabadust, voolavust ja loomulikku heaolu, mis edendab sünnitust. ☺
  • Kasuta hingamist! Teadlik ja sujuv hingamine on Sinu üks olulisimaid oskusi sünnitusel.  Tea, et iga sissehingamine toob alati täiesti uut energiat ja iga väljahingamisega saad vabastada absoluutselt kõik, mida Sa enam ei vaja. Tuhude ajal hinga nina kaudu sisse  ja välja hinga avatud suust. Kui protsess intensiivsemaks läheb, võid välja hingata ka nagu puhudes või häälega “uuu”, “aaa” või ka teisi vokaale pikalt häälides. Ära hoia hinge kinni!
  • Suhtle oma beebiga juba enne tema sündimist ja kindlasti ka tema sünni ajal! Laps ja ema on nagu üks tervik. Beebi teab, kuidas sündida, ema keha teab täpselt, kuidas lasta sel juhtuda. Võid pöörduda igal ajal oma beebi poole, kinnitades, et ta on väga oodatud ja armastatud. Lapse sünni protsessi ajal võid samuti talle ikka ja jälle teada anda, et tema sündimine on midagi, mida Sa igal moel tervitad ja millele iga tuhu ajal “jaa” saad öelda. Selline koostöö teeb imesid, sõna otseses mõttes! Võid ka visualiseerida, et teed talle läbi vaba avardumise ruumi sündimiseks. Meie kehad on imelised, nad suudavad avarduda tõepoolest alati nii palju kui vaja ja veelgi rohkem, kui Sa vaid lubad sellel täielikult juhtuda ja usaldad looduse tarkust enda kehas.

Iga sünd on imeline ja eriline.  See on midagi, mida me ei saa kunagi lõpuni ette planeerida või mõistusega kontrollida, sest see on midagi enamat. Vanades kultuurides peeti sünnitavat naist pühaks. Sest ta on Elu Allikaga otseühenduses ja esindab kõiki kõrgemaid elu omadusi.

Aale-Triinu Sonn alustas lapseootel emade joogatundidega  2006. aastal. Tema juhendamisel on sünnituseks valmistunud üle 1000 naise. Juunist 2018 on Aale-Triinu ka diplomeeritud doula ehk pere- ja sünnitoetaja ning samuti sertifitseeritud imetamisnõustaja.

Aale-Triinu Sonn

Aale-Triinuga kohtude Joogafestivalil Pesapuu Perekeskuse lastealal 28. juulil 2019.

Pildid Enlil Sonn.

Seotud lood: 6 olulist asja, mida imetamise kohta teada juba enne sünnitust.

5 fakti, miks joogatada just beebiootel.

Minu armas jonnipunn

6 minuti lugemine.
Kohutav kahene paneb vanemate kannatuse tõsiselt proovile. See on aeg, kus lapse kasvatamine näitab ka meie – lapsevanemate – oskusi ja oskamatust. Sageli tunneme end saamatuna, eriti kui laps hakkab jonnima kas poes või tänaval. Annika uuris välja, et 2aastase jonnihood on osa lapse kasvamisest, ja otsis ka nõuandeid, kuidas sellega toime tulla.

Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Selleks, et seda lugu jutustada, pean ma alustama kaugemalt – oma lapsepõlvest. Mina ei mäleta mitte kordagi, et mu vanemad mulle oleksid öelnud, et nad mind armastavad või muul viisil oma tundeid välja oleksid näidanud. Seega ei õppinud seda ka mina. Olen alati olnud pigem eraklik ning oma asjadega alati ise hakkama saanud. Mul ei ole vajadust oma muredest kellelegi rääkida, pigem elan need enda sees läbi ja lähen eluga edasi. Kunagi kui pidevalt veel msni kasutasin, siis oli mul msnis kirjas lause: Tugevad hinged ei kerja kaastunnet. Tugevad hinged murduvad üksi.

Me saame kasvatada oma lapsi teistmoodi, kui meid kasvatati

Mu sõbranna ütles mulle aastate eest lause, mis pani mind mõtlema ja muutis mu mõttelaadi. Ta ütles, et kui tema ühel päeval lapsed saab, siis ta hakkab neile iga päev ütlema, et ta neid armastab. Minu jaoks oli see küll võõras, kuid iseenesest meeldis mulle see mõte.

Siis kohtasin ma oma abikaasat, kellega me päevas mitmeid kordi teineteisele armastust avaldame ning ilma igasuguse häbita oma tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest räägime.

Mind üllatas tema avameelsus ja tänu sellele hakkasin ka ennast talle avama ja see meeldib mulle! Elu on kohe palju ilusam, kui ma julgen ausalt välja öelda, mis mulle meeldib või mis mind häirib. Kergem on ka – muidu ketrad neid mõtteid enda peas ja see ärritab veel rohkem ning lõpuks võid plahvatada hoopiski vales kohas või valada viha välja vale inimese peal.

Error: Contact form not found.

 

Tulles nüüd blogiloo teema juurde, siis kui ma oma esimest last ootasin, hakkasin uurima kirjandust, kuidas last kasvatada ja mulle meeldis lähenemisviis, et lapsel tuleb lasta oma tunded välja elada ning igat tema tunnet aktsepteerida. Kui näiteks laps kukub, siis oleme ikka harjunud talle ütlema, et ei ole midagi. Selle asemel peaksime hoopiski tema nuttu aktsepteerima ning tema tundeid talle peegeldama, sest tõtt öelda laps ju kukkus ja sai väga väga haiget. Seega, kuidas ma saan talle öelda, et ei ole midagi? Kui mu laps alles esimesi samme tegi, olime maal mu vanaema juures ja tema koer hüppas lapse peale nii, et laps kukkus selg ees suure prõntsatusega maha. Võtsin ta sülle ja lasin tal nutta. Minu ema ja vanaema kohe hakkasid lohutama, et ei ole midagi ja et me vaatama läheksime, kuidas kutsu mängib. Mina aga lasin tal nutta. Solter (2007) märgib samuti oma raamatus “Nutt ja jonnihood”, et trauma puhul tuleb lapsel lasta nutta ning see endast välja saada, vastasel juhul võib juhtuda, et laps jääbki koeri tänu sellele kartma.

2aastase jonnihood on rasked nii vanemale kui ka lapsele

Beebiootuse ajal õnnestus mul käia Tuuli Vellama loengul ning ta alustas oma loengut seigaga, kus üks isa oli teistelt lapsevanematelt küsinud, et kui kaua teie lapsed jonnivad? Ta oli kirjeldanud, et tema jaoks on väljakannatamatu, kui tema laps jonnib iga kord 15 minutit. Teised lapsevanemad olid naerma hakanud ja arvasid, et 15 minutit on väga lühike aeg ning et sellel isal on vedanud. Mina endamisi mõtlesin, et 15 minutit on ju päris pikk aeg jonni kuulamiseks, või kuidas? Siis ei osanud ma isegi jonni tegelikult ette kujutada.

Mu laps saab kohe 2 aastaseks ja tema jonnihood algasid poole aasta eest. Ta hakkas pidevalt kõikide asjade vastu protestima, viskas ennast pikali, karjus. Kord ma mäletan, et tulime õuest rõõmsalt tuppa ja ta lihtsalt hakkas jonnima. Ja kas te kujutate ette, see kestis tervelt 1,5h ja ma ei saanud aru, mis teda vaevab. Ilmselgelt vaevas teda midagi ning ta pidi selle enda seest välja saama. Nüüdseks on tema jonnihood mitte küll igapäevased, aga tavapärased meie kodus ning olen õppinud nendega paremini toime tulema.

Alguses häirisid tema jonnihood mind meeletult ning ma ei osanud nendega absoluutselt toime tulla.

Ma kõndisin tema juurest ära, jätsin ta üksi oma tuppa jonnima, ei võtnud teda sülle, sain vihaseks ja tõstsin tema peale häält.

Siis aga juhtusin Facebookis lugema ühte lugu, mis tõi mulle pisarad silma. Nimelt on kirjeldatud seal 2aastase lapse maailma – maailma just sellisena, nagu tema seda näeb. Selles loos oli palju äratundmist ning sain aru, et olen lähenenud talle oma vaatenurgast, mitte mõistnud kogu selle protsessi juures teda ja tema tundeid.

Peale seda lugu hakksin temasse palju empaatilisemalt suhtuma ning lasen tal ennast välja elada ja ei kiirusta teda millegagi taga. Vajadusel näitan talle ette, kuidas ja mida me teeme või mida temalt ootame, kuid kuna ta on väga suur ise tegija, siis ta mul palju ei luba selles osas kaasa rääkida 🙂

Hetkel teeb kogu olukorra veelgi keerulisemaks see, et tal on:

  • tugevad tunded, millega ta ei oska veel toime tulla
  • separatsiooniärevuse periood, kus ta pidevalt kardab, et emme läheb ära
  • arengu mõistes väga oluline negativismiperiood, kus kujuneb välja oskus öelda ei ning teha ise valikuid.  

Lapse kasvatamine on ka iseenda kasvatamine

Kõike seda korraga aitab mul üle elada enda tunnete ja käitumise reguleerimine, mida olen viimasel ajal palju praktiseerida saanud. Ma ei ole absoluutselt kannatlik inimene ja mind väga häirib, kui keegi mul mingi pooleli oleva tegevuse sassi ajab või mingi uue teemaga lauale tuleb. Aga tänu tema tunnetele ja käitumisele, olen pidanud väga palju endaga tegelema ja õppima ennekõike enda emotsioone kontrollima, sest milline eeskuju ma olen kui ma ise ärritun ning meeletult endast välja lähen ajal, mil mu laps vajab, et mina rahulik oleksin?

Error: Contact form not found.

 

Mõistsin seda artiklit lugedes, et ega laps ei ärka hommikul üles ja ei plaani kell 11 jonnihooga lagedale tulla ja minu päeva sellega rikkuda. Jonnihood on midagi, mida nad kontrollida ei suuda, kuna nende aju ei ole veel piisavalt arenenud ja jonnihood aitavad neil tunnete ja frustratsiooniga toime tulla.

Mina saan teda aidata tema tundeid peegeldades ja aktsepteerides:

  • olla tema juures, ise samal ajal rahulikuks jäädes
  • öelda, mida ma näen ja aidata tal leida tunnetele sõnad: “Ma näen, et oled väga pettunud, et me enam poes selle käruga sõita ei saa ja see teeb sind kurvaks.”
  • oodata tema rahunemiseni ning siis koos probleemile lahendus leida

Seda tehes tagan, et ta julgeks oma tundeid välja elada ning tunneks, et ma armastan ja aktsepteerin teda igal juhul, mitte ainult siis, kui ta on rõõmus.

Aga ega minagi ole ideaalne inimene, teoorias võin ma kõike teada, kuid reaalsus ja minu emotsionaalne seisund on iga päev erinev. Kui ma päris aus olen, siis alles hiljuti suutsin ma päris lõpuni ja rahulikult tema kõrval olla ja tema jaoks olemas olla. Hakkasime õhtul kõik koos õue minema ja jalanõusid jalga pannes hakkas ta neid loopima ning ei soovinud neid ise jalga panna, ei lubanud ennast ka aidata (tahan, ei taha ja jonnihoog koos). Kogu teema eskaleerus sekunditega ning ta oli täielikus hüsteerias ja tunnete keerises. Hoidsin teda süles kui ta lubas, olin tema juures ja lihtsalt ootasin. Ma teadsin, et sellest ei ole kasu, kui ma hakkan talle sellel hetkel midagi rääkima ja lahendust pakkuma. Ootasin kuni ta kordamööda minu ja oma isa süles lõpuks maha rahunes ja siis rõõmsalt ütles: “Rahunesin ära, lähme nüüd õue!” Ja nii oligi, pani riidesse, jalanõud jalga ja läksime kõik koos rõõmsalt jalutama ning ülejäänud õhtupoolik möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta.

Eks ühe kaheaastase lapse maailm ja selle tajumine ongi keeruline, raske ja emotsionaalne. Ilmselt on hea meeles pidada, et ta on alles väike ning ta ei suudagi kõike ja ennast nii kontrollida nagu täiskasvanud peaks seda oskama ja meie ülesanne on talle seda õpetada, teda selles protsessis suunata ja toetada. Minu soov on, et ta ei kasvaks üles nagu mina – kõiki oma tundeid ja emotsioone alla surudes ja peites. Tahan, et tal oleks julgust ennast igas olukorras väljenda, ükskõik kui ebamugav see on! Oleme koos selle teekonna alguses ja loodan, et mina suudan ennast iga kord aina paremini kontrollida ja talle head eeskuju näidata, läbi mille õpib tema turvaliselt oma tundeid reguleerima.

Loe lapse arenguetappide kohta veel Tarkvanem.ee

Kasutatud allikad:

Solter, Aletha J. (2007). Nutt ja jonnihood.

Toddlers, meltdowns and brain development: why parents need to ditch traditional discipline.

Dejah Roman: I am 2. I am not terrible…I am frustrated. I am nervous, stressed out, overwhelmed, and confused. I need a hug.

Kasutatud pilt

Ütlemata jäänud sõnad emale!

Kallis emme,

Ma nägin sind viimati…10 aastat tagasi. Haapsalus, mingi maja auto parklas. Me rääkisime. Sa rääkisid kui raske kõik on, kuidas eluisu pole. Mina ei osanud kuidagi teisiti käituda ning lohutasin ja ütlesin, et saame hakkama. Oleme tugevad. Aga tegelikult olin tugev mina, mitte sina. Ühel hetkel sa lihtsalt hakkasid seal nutma ja ütlesid, et sa ei jõua enam. Et sa ei jõua enam elada. Mina seisin ja tundsin, kuidas ma tahan sind kallistada. Süda ütles, et peaksin seda tegema. Ma pole kunagi sellist tunnet nii tugevalt tundnud.

AGA ma ei kallistanud sind. 

Mitte et ma poleks tahtnud, aga mu käed ei liikunud, keha ei liikunud. Tahtsin olla ise vähemalt see tugev pool, sest arvasin, et sa vajad seda. Mind ei olnud õpetatud kallistama. Aga ma ei süüdista sind, sest sind ka polnud. Aga tegelikult vajasid sa tol hetkel kõige rohkem just minu kallistust. Siinkohal mina murran selle mustri ja oma lapsi kallistan iga päev. Ja ütlen neile iga päev, kui palju ma neid armastan. 

See vestlus parklas jäi aga meie viimaseks vestluseks. 5 päeva hiljem lamasid sa koomas Tallinna Regionaalhaiglas ning 8 päeva hiljem pidime meie, lapsed, andma nõusoleku, allkirja aparaatide valjatõmbamiseks. Meil oli valida, kas sa jätkad oma elu 95 protsendi ulatuses halvatuna ning su aju ei suuda kunagi taastuda või saad lopuks puhkama. Kohta kus puudub vägivald, kohta kus tema ei saa sulle enam haiget teha.

Mis sa arvad, kui kaua võttis aega see, et ma endale andestaksin, et ma sind ei kallistanud? Mitusada korda olen ma oma peas kedranud seda viimast kohtumist üha uuesti ja uuesti läbi. Mitu tuhat korda olen ma oma mõtetes sind kallistanud. Peagi saab 10 aastat kui sind ei ole. Mina olen endale lopuks andestanud. Mõned kuud tagasi alles. See aga ei tahenda, et pisaraid poleks.

Kui kaua ma olin vihane, et sa meid jätsid? Ma päriselt olin vihane, kurb, süüdistasin, et kuidas sa võisid seda teha. Emme, ma ei ole vihane, ma ei süüdista sind.

Tahtsin sind hoopis tänada oma elu eest! Mina valisin sinu ja see oli minu elu parim otsus! Sa olid maailma parim ema. Just selline nagu sa oskasid. Ma tean, et sa andsid endast parima. 

Sul on kolm imeilusat lapselast. Usun, et sa näed neid kuskilt pilvpiirilt. Kuigi Sa ei saanud kunagi tunda tunnet, mida tähendab olla vanaema tean, et Sa oleksid olnud parim vanaema!

Kui sa mõtled, siis uskumatu, aga 10 aastat tagasi ei olnud nutitelefone. Mul ei ole mitte ühtegi videot sinust kallis emme. Ma arvan, et ma mäletan su häält. Viimased pildid koos sinuga said tehtud 6 kuud varem, sinu 50ndal juubelil.

Kallis emme, kui me ükskord kohtume, siis ma kallistan sind mitu päeva järjest – see on lubadus!

Ehk et elu on habras, seda sa juba tead. Kallistage, armastage, naerge, öelge ilusaid sõnu nii nagu see teie viimane päev viimane kohtumine. 

Emmed ei vaja asju, nad vajavad sinu aega, armastust ja kallistust!
Armastan Sind, emme ❤️️

5 fakti, mida iga beebiootel naine rasedusaegse füüsilise aktiivsuse kohta teadma peaks.

5 fakti, mida iga beebiootel naine rasedusaegse füüsilise aktiivsuse kohta teadma peaks. 

2 minuti lugemine.

Ilmselt oled nii Sina kui ka kõik teised beebiootel naised oma ämmaemanda käest kuulnud, et raseduse ajal soovitatakse päevas liikuda vähemalt 30 minutit. Veel parem 60 minutit. Miks aga füüsiline liikumine ootusaja vältel nii tähtis on?

Järgnevalt toome Sulle välja 5 olulist põhjust: 

  1. Parandad oma lihastoonust ja valmistad seeläbi oma keha sünnituseks ette.

Sünnitus on aktiivne tegevus, mis nõuab vastupidavust. Selleks, et suudaksid sünnituse käigus hoida just Sinu jaoks sobivaimaid sünnitusasendeid, siis treeni oma jalgu ja käsi. 

  1. Leevendad rasedusaegseid füüsilisi vaevuseid.

Aktiivselt liikudes paraneb Sinu keha verevarustus ning tänu sellele ei lähe Sinu käed ja jalad tursesse ning esineb vähem lihaskrampe. Treenides väldid Sa ka rasedusega kaasnevaid ebamugavusi nagu kõhukinnisus ja seljavalud. 

Error: Contact form not found.

  1. Aitad oma beebil kasvada ja tema ajul areneda. 

Liikumine parandab Sinu keha hapnikuvarustust märgatavalt. Tänu sellele jõuab nii Sinu kui ka kõhubeebi rakkudesse rohkem toitaineid ning väljuvad ebavajalikud jääkained. 

  1. Hoiad rasedusaegse kaalutõusu kontrolli all. 

Füüsiline aktiivsus aitab hoiduda üleliigsete kilogrammide kogunemisel. Raseduse ajal on loomulik kaalutõus 8-16 kg olenevalt ema raseduseelsest kaalust. Mida kõrgem oli Sinu kaal enne rasedust, seda enam peaksid kaalu kontrolli all hoidmiseks pingutama. 

  1. Rõõmustad ennast ja oma beebit. 

Pärast treeningut toodab sinu keha serotoniini ehk õnnehormooni. Tänu serotoniinile tunned end pärast mõõdukat füüsilist aktiivsust heatujuliselt ja seda teeb ka Sinu kõhubeebi. 


Ootusajal on Sulle sobivad liikumisviisid: kõndimine, ujumine, võimlemine, vesivõimlemine,  jooga ja teised rahulikud treeningud.
Väldi spordialasid, millega võib kaasneda hüppamine, põrutamine või kukkumine. Samuti hoidu treeningust kus on vaja tõsta suuri raskuseid või mille harrastamisega kaasneb vali müra. 

Kuula ka teisi nõuandeid, mida sünnitoetaja Merilin Tamme oma videos lapseootel emadele jagab. Lisaks on siin suurepärane võimalus alustada juba täna oma igapäevase liikumisharjumuse loomisega 😉 

Vaata Merilini tasuta videot siit.

 

Lisalugemiseks: 5 põhjust, miks joogatada just beebiootel!

Minu pudelibeebi

4 minuti lugemine. Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Raseduse ajal käisin perekooli loengutes ja joogas, kus käsitleti ka beebi toitmise teemat. Lapse toitmise läbiv mõte oli igal pool ühtne: beebile on parim rinnapiim. Olin selle mõttega päri, kuna minu meelest oli lapse toitmine rinnaga vägagi loomulik ning ma ei osanud isegi aimata, et sellega võivad kaasneda mingisugused probleemid või mured.

Üleüldse ei osanud ma raseduse ajal väga midagi eesoleva elu osas spekuleerida, karta või rõõmustada  – kuna eelnevad kogemused puudusid, siis ei olnud ka millele toetuda.

Imeline algus

Kui laps sündis ja ta mu rinnale asetati, hakkas ta kohe kenasti sööma ja see kõik oli minu jaoks nii loomulik ja lihtne. Laps sõi väga tihti, kuna sündides olid tal põletikunäitajad kõrged ja mulle öeldi, et ternespiim on talle parim. Kolme päevaga olidki ilma ravimiteta näidud korras ja saime kenasti koju. Haiglas öeldi, et alguses peaks last toitma mõlemast rinnast ja mina väga kohusetundliku inimesena hakkasingi kirja panema ja jälgima väga täpselt, kui palju ja millisest rinnast laps sööb. Nüüd saan aru, et see oli minu esimene viga, sest ma ajasin ennast sellega pidevalt ärevile, kui ta ühest rinnast sõi 10 minutit ja ma rinda vahetasin siis teisest sõi ta ainult nt 5 minutit ning jäi juba rinna otsas magama. Esimene kuu oli siiski kõik väga ideaalne, laps võttis kenasti juurde, mul ei tekkinud piimapaisu ega põletikku, lõhed olid talutavad ja paranesid suhteliselt kiiresti.

Esimesed märgid

Esimesed märgid muredest tekkisid siis, kui laps oli kuuajane. Ta hakkas rinna otsas nutma ja ei tahtnud korralikult süüa. Alguses ei nutnud ta igal toitmiskorral, vaid aeg-ajalt. Läksin ka haiglasse imetamisnõustaja juurde, kes vaatas üle beebi imemisvõtte ja kuulas meid ära. Kuna juurde võttis ta kenasti, imemisvõte oli korras, piima mul oli, siis ei muretsenud ei imetamisnõustaja ega perearst.

Mida aeg edasi, seda tihemini hakkas laps rinna otsas nutma. Taas pöördusin haiglasse imetamisnõustajate poole ja kutsusin ka SIET imetamisnõustaja omale koju. Mulle selgitati, et väga paljud lapsed nutavad rinna otsas ja kuna tal kaaluga otseselt veel probleeme ei olnud (kuigi ta ühes kuus võttis juurde 500 g), siis tungivalt soovitati talle rinda edasi anda.

Error: Contact form not found.

Tunded

Minus oli see situatsioon tekitanud täieliku tõrke ja ma ütlen Sulle ausalt, et ma läksin meeletult ärevaks iga kord kui lapse ärkamise aeg hakkas lähenema, sest ma pidin teda siis uuesti toitma. See tekitas minus tohutut pinget.

Lisaks ei julgenud ma lapsega kuskil avalikus kohas käia. Minu jaoks ei olnud see okei, et kui ma peaksin talle kuskil pargipingil rinda andma, siis ta röögib ennast segaseks nagu ma teeksin talle füüsiliselt haiget. Kadestasin oma sõbrannasid, kes igal pool lapsega käisid ja said teda vabalt imetada ning nende laps oli rinna otsas nii rõõmus. Mina istusin aga oma lapsega ainult kodus.

Septembrist sai ennast kirja panna võimlemistundidesse ning ma ei julgenud kohe siis minna vaid panin ennast kirja alates oktoobrist, kuna ma ei suutnud enda jaoks selgeks mõelda, kuidas ma röökivale lapsele teiste võõraste emade eest rinda annan. Kui oktoober kätte jõudis, siis ma pidin tundi minema ja läksin umbes 30 minutit varem kohale, et riietusruumis proovida talle süüa anda ilma, et keegi meid kuuleks ja näeks.

Kadestusega vaatasin peale tunni lõppu kõiki emasid, kes rahus oma last imetasid.

Mina aga iga kord peale tunni lõppu teesklesin, et meil on veel tegemist ja ootasin, kuni riietusruum tühi oli, et proovida talle enne koduteed veel veidi süüa anda. Teinekord palusin mehel keset tööpäeva meid autoga kohale viia, et ma saaksin autos last enne tundi imetada.

Viimane piisk

Kuna senini oli laps öösiti suhteliselt rahulikult söönud, siis ma väga ei muretsenud. Kuni ühel hetkel nuttis ta ka juba öösiti igal toitmiskorral ja ma nägin, et ta lihtsalt ei söögi enam. Tema streikimine kajastus juba kaalus ning otsustasin proovida pudelit ja piimasegu, laps oli siis 4 kuune. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei tule selle toitmise pingega enam toime ja ma pidin midagi muutma.

Esimest korda, kui laps pudelit sai, sõi ta nii rahulikult ja mul oli seda nii kerge vaadata. Mul ei olnud mingit pinget ega stressi.

Esialgu andsin talle rinda ja pudelit vaheldumisi kuni ma nägin, et mul on mõttetu talle rinda pakkuda, sest ta ei söö nagunii sealt. Lapsel kaal tõusis kenasti ja mu abikaasa oli meie otsusega väga rahul, kuna nüüd sai ka tema last toita!

Error: Contact form not found.

Harjumine

Eks esialgu oli see pudeli teema minu jaoks sama stressirohke kui rinna andmine. Kogu see protsess tuli endale selgeks teha – kui palju ja mitme tunni tagnat laps ööpäevas süüa võib, kuidas pudelit pesta, ostsime uue veekeedukannu, mis temperatuuri näitas, igal pool pidi vesi termosega kaasas olema + piimapulber jne. Alguses ikka juhtus mitmel korral, et läksime lapsega kuskile välja ja ma olin maha unustanud kas pudeli või piimapulbri. Kuid mida aeg edasi, seda kergemaks kõik läks ja mina olin jälle enesekindlam. Sain rahus lapsega trennis või kuskil avalikus kohas käia, kuna ma teadsin, et ta sööb rahulikult.

Tagantjärgi tarkus?

Muidugi olid mul endal pidevalt süümepiinad, et kas ma proovisin ikka piisavalt või kas ma oleksin saanud midagi veel teha? Umbes 8 kuul ütlesin mehele, et rinnapiima peaks saama taastada ja me võiksime uuesti proovida. Mees palus mul kohe selle mõtte maha matta, sest ta nägi, milline ma olin, kui ma proovisin last 4 kuud rinnaga toita.

Endamisi olen mõelnud, et miks meil nii läks? Raseduse ajal ma mõtlesin, et mina toidan last nii kaua kuni ta soovib, kasvõi 3 aastaseni välja, aga näed, laps sai rinda ainult 4 kuud.

Mul tekkis pähe nii palju küsimusi:

  • Kas asi oli lutis? Kui laps oli 2 nädalane, pakkusime talle gaasivalude leevendamiseks lutti, mida ta kohe ka võtma hakkas. Kas lutt mõjutas kuidagi kogu seda protsessi?
  • Kas mul oli ikka piisavalt piima?
  • Äkki oli mul liiga palju piima ja lapsel oli ebamugav imeda?
  • Kas mu rindadel on midagi füüsilist viga?
  • Kuna mul hakkasid 6 nädalat peale sünnitust regulaarsed päevad, siis kas see võis kuidagi imetamist mõjutada ja muuta piima maitset?
  • Mu ema toitis mind 3 kuud rinnaga ja mu õde ainult 1 kuu, sest tal ei olnud piima, siis kas see on pärilik?
  • Kas mu laps hakkab nüüd tulevikus väga palju haige olema, kuna ta pudelit sai ja öeldakse, et rinnapiima saanud lapsed on palju tervemad?

Täna, 1,5a hiljem

Täna olen ma kogu selle teemaga enda sees rahu teinud ja ma olen ise mõelnud, et tol hetkel oli kõige tähtsam minu vaimse tervise säilitamine ning lapse heaolu tagamine. Lapsel oli kõht täis, mina olin rõõmus ja saime omavahel väga hästi hakkama.

Kõik räägivad imetamisaegsest lähedusest ja hellusest. Mina ei ütleks, et pudeliga seda ei ole – on küll! Ma nautisin kõiki neid kordi, kui ma last toitsin – ta oli mul süles, ma paitasin ja musitasin teda samal ajal, me vaatasime teineteisele silma ja naeratasime.

Samas kui ma tagasi mõtlen, siis öisest söötmisest ja lõpuks üldse pudelist oli teda võrdlemisi kerge võõrutada. Lisaks kõigele muule, on mu laps väga hea tervisega ja tal ei ole siiani kordagi näiteks isegi palavikku olnud – ehk et seda ei saa ka öelda, et pudelilapsed kuidagi kehvema tervisega on.  

Hetkel ootan ma oma teist beebit ja kui aus olla, siis ma ei ole kordagi mõelnud, et ma talle rinda ei anna. Lapsed on erinevad ja eks näis, kuidas temaga läheb. Nüüd ma lihtsalt tean, et sellest ei ole midagi, kui ta isegi rinda võtma ei hakka ja kui võtab, siis on kõik hästi ning sellisel juhul saan ma teise lapsega teistmoodi kogemuse, mida hiljem on hea võrrelda.

Eks elus läheb ikka täpselt nii, nagu minema peab 🙂

Ma loodan, et Sinul on olnud imeline imetamiskogemus ja kui Sul on kõik see veel ees, siis loe meie blogist, millised on 6 olulist asja, mida imetamise kohta juba enne sünnitust teada.

Kasutatud allikad:

6 olulist asja, mida imetamise kohta teada juba enne sünnitust.

Kasutatud pilt. 

Meie teine beebi ehk kuidas me kutsika võtsime!

4 minuti lugemine. Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Mina ja mu abikaasa oleme üles kasvanud koos koduloomadega, mõlema peres on alati koeri peetud. Mulle kõige südamelähedasem koer oli nimega Palli, kelle ma sain 8ks sünnipäevaks. Mäletan seda hetke kui kõik köögis mulle sünnipäeva laulu laulsid ja koer saunast tuppa toodi. Võtsin ta sülle ja lihtsalt nutsin õnnest!

Minu esimene kohtumine oma truu sõbra Palliga!

Palli oli väga hea koer, ei närinud kodus midagi, käisime pikkadel jalutuskäikudel ja ta oli mu SÕBER! Seda lausa 8 aastat, kuni ta kadunuks jäi. Peale tema kadumist ei soovinud ma enam koeri.

Abikaasaga koos hakkasime aga rääkima, et me võiksime siiski koera võtta. Kuna meile mõlemale loomad nii meeldivad ja me soovime oma lapsi samas vaimus kasvatada, hakkasime erinevaid portaale läbi vaatama, et leida see õige koer.

Eelmise suve augustis, kui meie tütar oli 1a3k vana leidsimegi Ruudi kuulutuse. Läksime teda vaatama ja mu süda ei suutnud seda koera sinna majja jätta.

Koer oli vaid 6 nädala vanune ja ilma emata jäänud. Ta vajas uut kodu, mis pakuks talle soojust ja armastust, millest ta ilma oli jäänud.

6 nädalane Ruudi.

Muidugi võtsime me ta koju ja algas üks põnevamaid ja närvesöövamaid aegu meie elus! Nagu Sa mu eelmisest postitusest võisid välja lugeda, siis on mul meeletult raske kohaneda uute situatsioonidega ja need tekitavad minus tohutut ärevust. Seepärast oli alguses elu kutsika ja väikese lapsega minu jaoks küllaltki väljakutseid pakkuv.

Koer vajab turvaliseks kasvamiseks”kasvatust”. 

Esmalt kutsusime omale külla koerte koolitaja, kes hindas koera iseloomu ja õpetas meile, kuidas temaga käituma peaks, et teda õiges suunas kasvatada ja koolitada. Sellest kohtumisest saime teada, et meie koer on tohutult ülbe ja järjepidev, lisaks testib ta pidevalt piire ja temaga ei tohi piiride seadmises mitte kunagi järgi anda. Sellega oleme oma õppetunnid juba kätte saanud 🙂 Aga nagu koerte koolitaja ütles, siis saime me ju sellise iseloomuga koera mingil põhjusel ja iga kogemus valmistab meid ette millekski suuremaks.

Error: Contact form not found.

 

Uus olukord.

Alguses oli mul väga keeruline toime tulla kogu selle uue olukorraga, sest olgem ausad, mul ei ole ikka mitukümmend aastat kutsikat kodus olnud 🙂

Ruudi demonstreeris väga jõuliselt, kuidas ta närida oskab – oma patja, oma tekki, oma pesa, oma mänguasju, kapi nurkasid, tapeeti, lilli, juhtmeid, liiste – you name it!

Ja küll ta pissis alguses palju! Terve elamine oli tema loikusid täis. Kui ta väga pisike veel oli, olid ta küüned ja hambad nagu nõelad, mis torkasid nii kõvasti ja tegid väga palju haiget! Ta püüdis tütrega mängida, aga pidevalt naksas või küünistas teda ja kogu see õpetamise protsess oli nii vaevaline.

Korduvalt nutsin kodus ahastusest, kui ta oli midagi ära söönud või lapsele haiget teinud.

Ükskord kui olin õhtul lapse magama pannud, kuulsime magamistoast tema kiledat nuttu. Jooksime kohale ja leidsime, et koer oli hiilinud magamistuppa, seisis käppadega lapsel näos ja lakkus teda. Tol korral ma tahtsin lihtsalt koera ära anda ja mõtlesin, miks me küll ta võtsime.

Aga ta on ju MEIE laps ja lapsed on igaveseks. Mõistsin, et meil endal tuleb rohkem tööd teha, et teda võimalikult kiiresti õpetada.

Siis saigi ta lõpuks nii vanaks, et hakkasime temaga iganädalaselt koolis käima ja tema käitumine paranes märgatavalt. Tegin ise temaga palju tööd ja see tasus ära. Maius töötab tema puhul meeletult hästi ja selle abil on kõik halvad kombed saanud välja juurida! Lisaks keelasime tal magamistubades käimise ära, et vältida eelpool kirjeldatud olukordi ka tulevikus.

Kõige väljakutsuvam oli…

Ilmselt kõige raskem selle protsessi juures ongi olnud tähelepanu jagamine ja nii lapse kui koera vajaduste rahuldamine. Kuna Ruudi on alles väike, soovib ta päris mitu korda päevas õues käia. Selleks pead sa mitu korda päevas ja iga ilmaga saama oma lapse talvekombesse, mis võtab teinekord juba tunni aega. On ka juhtunud, et koer ongi õues jäänud käimata, kuna me ei saa uksest välja.

Näiteks käisime tütrega Estonias jõulukontserdil, mis lõppes lõuna aeg ja koju tulles kippus laps bussis tukkuma jääma. Jõudsime tuppa ja ütlesin talle, et käime ruttu Ruudiga õues ja siis lähme tuttu. Ta oli nõus ja hakkasime kolmekesi uksest väljuma. Laps komistas aga uksepiida taha ja kukkus nii õnnetult, et lõi pea vastu kiviseina nurka. Muidugi ei saanud me Ruudiga õue, vaid ma pidin hoolitsema oma tütre eest. Tookord tuli mulle hiljem appi mu naaber, kes oli valmis tütart 5 minutit valvama, et saaksin koeraga õues ära käia. Jällegi näide sellest, kui hea on omada tugivõrgustikku.

Tänaseks on Ruudi juba 7 kuune ja igati tubli koer. Eks pikk maa on veel minna, aga tunneli lõpus paistab juba valgus. Kui mu tütar igal hommikul üles ärkab, siis jookseb Ruudi tema juurde teda tervitama. Laps kallistab ja paitab koera ning neist on saanud nii toredad mängukaaslased! Laps kilkab rõõmust, kui nad koos mängivad, seda on nii tore vaadata! Lisaks kõigele muule, hoiavad ja kaitsevad nad teineteist väga.

Tütar pidevalt räägib kui kallis Ruudi talle on ja mida kõike nad koos teevad.

Jällegi, iga algus on raske, aga lõpuks on asi seda pingutust väärt! Meie pere on väga õnnelik, et meil on selline truu sõber ja meie koos kasvamine jätkub 🙂

PS! Ma proovisin mitu päeva lapsest ja koerast koos korralikku pilti teha, kuid mitte ükski nendest ei õnnestunud, sest mänguhoos nad rapsivad nii palju ja kõik pildid jäid udused 🙂

Jaga Sinagi meiega oma kogemust ja nõuandeid, kuidas saada toimima pereelu laste ja lemmikloomadega 🙂

Kasutatud allikad:

Laps muudab kõike ja kuidas sellega hakkama saada?

Pildid – erakogu.

Laps muudab kõike ja kuidas sellega hakkama saada?

6 minuti lugemine. Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate klientide haldjas.

Kui ma 2016 aasta sügisel lapseootele jäin, siis ma ausalt ei osanud ette kujutada, milliseks muutub minu elu peale lapse sündi. 

Raseduse ajal käisime koos abikaasaga kõikvõimalikes perekooli loengutes, kus valmistati ette sünnituseks ja räägiti vastsündinu hooldusest, aga keegi ei rääkinud oma näidetest, millised tunded Sind valdavad ja mis päriselt kodus toimuma hakkab.

Räägin Sulle oma näite põhjal ausalt ja otse, mida ma tundsin alates hetkest, mil laps mu rinnale asetati.

Kui ma olin sünnitusega ühele poole saanud ja ämmaemand pani mu vastsündinud tütre minu kõhule, siis ma vaatasin oma last ning mõtlesin:

“Vaene laps, ta on ju nii inetu! Krimpsus, paistes silmadega ja nii tilluke!”

Puudutada ma teda ammugi ei julgenud, sest ta nuttis. Oeh, ta nuttis lakkamatult ja nii valjusti, et see lihtsalt halvas mind.

Error: Contact form not found.

Terve laps nutab päevas vähemalt 3 tundi

Hmm.. no okei, aga päriselt see nutt.. Minu jaoks oli see niii väljakannatamatu, et see ajas mind lihtsalt hulluks. Olen mitmeid ja mitmeid raamatuid lugenud ja ma saan sellest aru, et nutt ongi beebi suhtlemise viis – ükskõik, millised tunded või mured teda vaevavad, siis nutt on viis selle väljendamiseks, aga ausalt, kui Su laps on õhtul juba 4 tundi järjest nutnud, siis ühel hetkel käib ikka asi üle jõu. Lisaks on minu lapsel veel väga vali hääl.

Elame kortermaja esimesel korrusel, olles noor ema ja niigi raskustes oma emotsioonidega toime tulekul, kohtasin ühel päeval neljandal korrusel elavat meest, kes ütles mulle: “Küll Sinu laps nutab nõudliku häälega.” Mis Sa arvad, kuidas ma ennast siis tundsin? Loomulikult läksin koju ja mu maailm varises lihtsalt kokku, nutsin koos beebiga ligi tunni.

Aga mis mul selles osas soovitada on?

  • Kuula nt YouTube vahendusel beebi nuttu, et Sa sellega harjuksid;
  • Püüa ise rahulikuks jääda (usu mind, ma tean KUI raske see on);
  • Hoia last enda lähedal, et ta tunneks Sinu hingamist ja südamelööke, need on talle juba tuttavad ja rahustavad teda;
  • Nahk-naha kontakt;
  • Kui tunned, et Sa enam ei jaksa, anna laps oma partnerile hoida ja mine tõmba teises toas hinge.

Ma luban Sulle, et lapsed ei nuta igavesti! Ausalt. Minul kasvab kodus 1a9k aastane vägagi rõõmus tüdruk, kes tänaseks hetkeks naerab kordades rohkem kui nutab!

Ema rolliga kohanemine, kadedus abikaasa suhtes

Teine oluline suur muutus, millega oli minul väga raske kohaneda oli koju jäämine ja ainult lapse eest hoolitsemine. Olin ju selleks 9 kuud ette valmistanud, aga kui see aeg kohale jõudis, siis olin nagu puuga pähe saanud.

Enne olin ma Annika, kellel oli palju sõpru, kellel oli hea karjäär, kes käis kontserditel ja teatris ning nüüd olin ma järsku ainult ema.

Lastetud sõbrad kadusid kuidagi vaikselt ära ja ma jäingi ainult lapsega koju. Mis mind eriti ärritas, oli see, et mees sai tööl käia ja tema tutvusringkond ju ei kahanenud selle võrra, tema elu läks täpselt sama moodi edasi, minu oma jäi aga justkui seisma ja mina kadusin rutiini sisse.

  • Harjuta kohe algusest saadik endale aega võtma – kasvõi 30 minuti kaupa päevas;
  • Jaga partneriga vastutust;
  • Tugisüsteemi olemasolul kaasa neid kohe alguses ning anna last neile hoida. Ja palun, usalda neid!

Ära tee seda viga, mis mina – kui mu laps oli aastane, olin ma selleks ajaks temast eemal olnud täpselt 5 korda, maksimum 2h korraga. Lisaks oli mul tunne, et ma olen kadunud, kadunud kuskile kaugele ja hakkasin taas ennast otsima.

Emotsioonidega toimetulek, samastumine

Emotsioonid… Mind üllatas, et inimest võib vallata nii palju emotsioone korraga – suur rõõm, õnnetunne, kurvameelsus, segadus jne. Arusaamatul põhjusel võid nutta lohutamatult ning oled kurb elu õnnelikumal ajal. Mul oli nii suure elumuutusega väga raske kohaneda ning püüdsin saada selgust, mis mind vaevab. Ühest küljest olin ma õnnelik, et meil laps oli, aga teisest küljest oli temaga alguses nii keeruline toime tulla.

Lisaks oli minu jaoks väga raske lapsega kuskile minna, kuna pelgasin väga, et ta hakkab avalikus kohas nutma ja mis inimesed siis minust arvavad. Kõik emotsioonid võtsid minust võimust ning ma ei osanud sellega kuidagi toime tulla. 

Mind aitas paljuski lapsega trenni minek (kogusin hooaja alguses muidugi 2 kuud selleks julgust), kuna seal nägin teisi emasid, kellel olid täpselt samad mured – küll ei olnud nende laps maganud või terve jalutuskäigu nuttis jne. Mõistsin, et ma ei ole ainuke, kellel need hirmud ja mured on. Kõike seda läbi elades sain aru, et nii lihtne on hinnanguid anda, teadmata, mida see inimene tegelikult läbi elab. Kui oled oma emotsioonidega ummikus ja püüad meeleheitlikult nutvat last magama saada ja keegi mainib Sulle, et nägi Sind karjuva lapsega jalutamas, siis ikka jookseb kõik kokku ja tunned, et ei jaksa ja ei oska.

  • Palu abi kohe, kui tunned, et  Sul on keeruline oma emotsioonidest aru saada;
  • Selle asemel, et kellegile öelda, et ma nägin Sind nutva lapsega, mine parem ja kallista seda inimest, ilmselt on tal seda hetkel rohkem vaja kui kellegi hinnangut. Meil kõigil on raske, aga oluline on mõista, et abi ei ole kaugel!

Olen rõõmus, kui kasvõi üks lapsevanem tunneb sellest loost lohutust ning saab jõudu, et edasi minna. Veel võid lugeda Marianne nõudandeid nutva beebi lohutamiseks.

Kui tunned, et sõbra tugi kulub marjaks ära, siis vaata tunniplaanist meie vahvaid tegemisi ja tule tundi.

Kasutatud pilt.