Meie teine beebi ehk kuidas me kutsika võtsime!

4 minuti lugemine. Autor ühe lapse ema Annika Soomaa, Pesapuu Pereklubi rõõmsate perede haldjas.

Mina ja mu abikaasa oleme üles kasvanud koos koduloomadega, mõlema peres on alati koeri peetud. Mulle kõige südamelähedasem koer oli nimega Palli, kelle ma sain 8ks sünnipäevaks. Mäletan seda hetke kui kõik köögis mulle sünnipäeva laulu laulsid ja koer saunast tuppa toodi. Võtsin ta sülle ja lihtsalt nutsin õnnest!

Minu esimene kohtumine oma truu sõbra Palliga!

Palli oli väga hea koer, ei närinud kodus midagi, käisime pikkadel jalutuskäikudel ja ta oli mu SÕBER! Seda lausa 8 aastat, kuni ta kadunuks jäi. Peale tema kadumist ei soovinud ma enam koeri.

Abikaasaga koos hakkasime aga rääkima, et me võiksime siiski koera võtta. Kuna meile mõlemale loomad nii meeldivad ja me soovime oma lapsi samas vaimus kasvatada, hakkasime erinevaid portaale läbi vaatama, et leida see õige koer.

Eelmise suve augustis, kui meie tütar oli 1a3k vana leidsimegi Ruudi kuulutuse. Läksime teda vaatama ja mu süda ei suutnud seda koera sinna majja jätta.

Koer oli vaid 6 nädala vanune ja ilma emata jäänud. Ta vajas uut kodu, mis pakuks talle soojust ja armastust, millest ta ilma oli jäänud.

6 nädalane Ruudi.

Muidugi võtsime me ta koju ja algas üks põnevamaid ja närvesöövamaid aegu meie elus! Nagu Sa mu eelmisest postitusest võisid välja lugeda, siis on mul meeletult raske kohaneda uute situatsioonidega ja need tekitavad minus tohutut ärevust. Seepärast oli alguses elu kutsika ja väikese lapsega minu jaoks küllaltki väljakutseid pakkuv.

Koer vajab turvaliseks kasvamiseks”kasvatust”. 

Esmalt kutsusime omale külla koerte koolitaja, kes hindas koera iseloomu ja õpetas meile, kuidas temaga käituma peaks, et teda õiges suunas kasvatada ja koolitada. Sellest kohtumisest saime teada, et meie koer on tohutult ülbe ja järjepidev, lisaks testib ta pidevalt piire ja temaga ei tohi piiride seadmises mitte kunagi järgi anda. Sellega oleme oma õppetunnid juba kätte saanud 🙂 Aga nagu koerte koolitaja ütles, siis saime me ju sellise iseloomuga koera mingil põhjusel ja iga kogemus valmistab meid ette millekski suuremaks.

Liitu meie uudiskirjaga!

 

Uus olukord.

Alguses oli mul väga keeruline toime tulla kogu selle uue olukorraga, sest olgem ausad, mul ei ole ikka mitukümmend aastat kutsikat kodus olnud 🙂

Ruudi demonstreeris väga jõuliselt, kuidas ta närida oskab – oma patja, oma tekki, oma pesa, oma mänguasju, kapi nurkasid, tapeeti, lilli, juhtmeid, liiste – you name it!

Ja küll ta pissis alguses palju! Terve elamine oli tema loikusid täis. Kui ta väga pisike veel oli, olid ta küüned ja hambad nagu nõelad, mis torkasid nii kõvasti ja tegid väga palju haiget! Ta püüdis tütrega mängida, aga pidevalt naksas või küünistas teda ja kogu see õpetamise protsess oli nii vaevaline.

Korduvalt nutsin kodus ahastusest, kui ta oli midagi ära söönud või lapsele haiget teinud.

Ükskord kui olin õhtul lapse magama pannud, kuulsime magamistoast tema kiledat nuttu. Jooksime kohale ja leidsime, et koer oli hiilinud magamistuppa, seisis käppadega lapsel näos ja lakkus teda. Tol korral ma tahtsin lihtsalt koera ära anda ja mõtlesin, miks me küll ta võtsime.

Aga ta on ju MEIE laps ja lapsed on igaveseks. Mõistsin, et meil endal tuleb rohkem tööd teha, et teda võimalikult kiiresti õpetada.

Siis saigi ta lõpuks nii vanaks, et hakkasime temaga iganädalaselt koolis käima ja tema käitumine paranes märgatavalt. Tegin ise temaga palju tööd ja see tasus ära. Maius töötab tema puhul meeletult hästi ja selle abil on kõik halvad kombed saanud välja juurida! Lisaks keelasime tal magamistubades käimise ära, et vältida eelpool kirjeldatud olukordi ka tulevikus.

Kõige väljakutsuvam oli…

Ilmselt kõige raskem selle protsessi juures ongi olnud tähelepanu jagamine ja nii lapse kui koera vajaduste rahuldamine. Kuna Ruudi on alles väike, soovib ta päris mitu korda päevas õues käia. Selleks pead sa mitu korda päevas ja iga ilmaga saama oma lapse talvekombesse, mis võtab teinekord juba tunni aega. On ka juhtunud, et koer ongi õues jäänud käimata, kuna me ei saa uksest välja.

Näiteks käisime tütrega Estonias jõulukontserdil, mis lõppes lõuna aeg ja koju tulles kippus laps bussis tukkuma jääma. Jõudsime tuppa ja ütlesin talle, et käime ruttu Ruudiga õues ja siis lähme tuttu. Ta oli nõus ja hakkasime kolmekesi uksest väljuma. Laps komistas aga uksepiida taha ja kukkus nii õnnetult, et lõi pea vastu kiviseina nurka. Muidugi ei saanud me Ruudiga õue, vaid ma pidin hoolitsema oma tütre eest. Tookord tuli mulle hiljem appi mu naaber, kes oli valmis tütart 5 minutit valvama, et saaksin koeraga õues ära käia. Jällegi näide sellest, kui hea on omada tugivõrgustikku.

Tänaseks on Ruudi juba 7 kuune ja igati tubli koer. Eks pikk maa on veel minna, aga tunneli lõpus paistab juba valgus. Kui mu tütar igal hommikul üles ärkab, siis jookseb Ruudi tema juurde teda tervitama. Laps kallistab ja paitab koera ning neist on saanud nii toredad mängukaaslased! Laps kilkab rõõmust, kui nad koos mängivad, seda on nii tore vaadata! Lisaks kõigele muule, hoiavad ja kaitsevad nad teineteist väga.

Tütar pidevalt räägib kui kallis Ruudi talle on ja mida kõike nad koos teevad.

Jällegi, iga algus on raske, aga lõpuks on asi seda pingutust väärt! Meie pere on väga õnnelik, et meil on selline truu sõber ja meie koos kasvamine jätkub 🙂

PS! Ma proovisin mitu päeva lapsest ja koerast koos korralikku pilti teha, kuid mitte ükski nendest ei õnnestunud, sest mänguhoos nad rapsivad nii palju ja kõik pildid jäid udused 🙂

Jaga Sinagi meiega oma kogemust ja nõuandeid, kuidas saada toimima pereelu laste ja lemmikloomadega 🙂

Kasutatud allikad:

Laps muudab kõike ja kuidas sellega hakkama saada?

Pildid – erakogu.